3-15-117/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Tiina Pappel ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. november 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-117

Haldusasi

Andres Väinsalu kaebus Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Andres Väinsalu

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2015. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega

tunnistada Andres Väinsalu läbiotsimistingimused 2014. a juulis õigusvastaseks. Rahalise

hüvitise nõudes jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta kaebaja menetluskulu tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 19.

detsember 2016).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andres Väinsalu on kinnipeetav Tartu Vanglas. 2014. a juulis teostati tema suhtes

neljateistkümnel korral läbiotsimisi, kus ta pidi end lahti riietuma.

2. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas A. Väinsalu kaebuse, milles palus hüvitada talle

läbiotsimistega tekitatud mittevaraline kahju 5000 eurot. Kaebuse kohaselt riivati läbiotsimistega

ebaproportsionaalselt kaebaja õigust eraelu puutumatusele.

3. Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2015. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti Tartu

Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis 140 eurot järgmistel põhjendustel.

3.1. Tartu Vangla kodukorra p 4.6 järgi otsitakse kinnipeetav osakonda sisenemisel läbi ning

vajadusel teostatakse täielik läbiotsimine koos lahti riietumisega. Seega saab läbiotsimine viimati

nimetatud viisil toimuda vaid siis, kui seda õigustab vajadus. Tõendatud ei ole sellise vajaduse

esinemine kaebaja läbiotsimiseks 14 korral. Vastustaja on märkinud, et kaebaja läbiotsimiseks oli

legitiimne eesmärk – keelatud esemete ja ainete leidmine. Samas pole tõendatud, miks just

kaebajat tuli sellise intensiivsusega suhteliselt lühikese ajaga lahtiriietumisega läbi otsida.

3.2. Kohtu kahtlust, et kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimised ei olnud tingitud konkreetsest

julgeoleku tagamise vajadusest, suurendab asjaolu, et 2014. a juulis toimus vanglas nn

kaardistamine, mille jooksul vangla fikseeris kirjalikult kõik läbiotsimised. Läbiotsimiste

kaardistamise eesmärk ei saa õigustada sagedast läbiotsimist.

3.3. Vangla on küll väitnud, et 2014. a suvel levisid vanglas ained, mille levikut püüti takistada,

kuid see väide ei selgita, miks koos sagedaste lahtiriietumistega läbiotsimised toimusid just

läbiotsimiste kaardistamise ajal ja mis tingis igakordsel läbiotsimisel ka kaebaja täieliku

paljastamise vajaduse. Euroopa inimõiguste kohtu praktikas on märgitud, et nõue alluda keha

läbiotsimisele ja riietuda selleks lahti on väga sügav riive isiku eraellu ja selleks peavad olema

mõjuvad põhjused, vastasel juhul on tegemist Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) art 8

rikkumisega.

3.4. Vastustaja on tunnistanud EIÕK art 8 rikkumist seeläbi, et kaebaja läbiotsimisel polnud

tagatud tema privaatsus, kuna läbiotsimisega mitteseotud isikud, sh naissoost valvurid võisid

läbiotsimist pealt näha (või vähemalt tekkis kaebajal tunne, et nad saavad seda pealt näha).

3.5. Kohane hüvitis kaebaja õiguste rikkumise eest on 140 eurot.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse tühistada kohtuotsus ja kaebus rahuldamata

jätta.

4.1. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et lahtiriietumisega läbiotsimisi teostati juulis 2014

läbiotsimiste kaardistamise eesmärgil. Kinnipeetavate läbiotsimiste sagedust ning toimumise

aega ei määra kindlaks vangla töö efektiivsemaks muutmise eesmärgil läbi viidavad

kaardistamised. Kaardistamine pidi andma vanglale ülevaate sellest, kui sagedasti kinnipeetavaid

läbi otsitakse ja kui sageli leitakse keelatud esemeid. See võimaldaks näha, kas läbiotsimiste

teostamine täidab seaduses sätestatud eesmärki.

4.2. Sagedasi läbiotsimisi viidi 2014. a suvel vanglas läbi seepärast, et vanglas levisid keelatud

ained (narkootikumid ja tubakatooted) ning intensiivistunud olid kinnipeetavate katsed toimetada

eluosakonda sigarette. Kaebaja viibis nn postrehabilitatsioonikeskuses, kus ei ole kinnipeetavatel

lubatud sigarette omada, osta ega hoiustada. Tegemist on kinnipeetavatega, kes oma sõnul ei

suitseta. Samas on neil võimalik saada sigarette jalutusaedikutest, kuhu teised kinnipeetavad neid

peidavad. Teadaolevalt vahendati sigarette ka avatud akende ja ventilatsiooni kaudu.

4.3. Sagedased on olukorrad, kus sigarette peidetakse riiete alla või kehaõõnsustesse, kust pelgalt

riiete kompamise teel midagi avastada pole võimalik.

4.4. Suitsetamiskeelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida, piisav pole väide, et isik on

lõpetanud suitsetamise. Lisaks suitsetamisele kasutatakse sigarette hüvede eest tasumiseks.

4.5. Tartu Vangla on nii hüvitamisnõude rahuldamata jätmise otsuses kui vastuses kaebusele

tunnistanud, et kaebaja teadmine teisel korrusel viibivatest naissoost ametnikest võis põhjustada

talle ebamugavustunde. Kuid kaebajale tekitatud kahju saab lugeda tuvastatuks õigusvastasuse

tuvastamisega.

5. A. Väinsalu apellatsioonkaebusele ei vastanud. Tema esitatud apellatsioonkaebus tagastati

ringkonnakohtu poolt riigilõivu tasumata jätmise tõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

7. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et täiesti arusaamatuks jääb halduskohtu seisukoht, milles

ta seostab kaebaja läbiotsimised sellega, et samal ajal (2014. a juulis) toimus läbiotsimiste

kaardistamine ja kõik läbiotsimised fikseeriti kirjalikult. Ringkonnakohus ei näe neil asjaoludel

omavahelist seost. Ei ole usutav, et seetõttu, et vangla otsustas mingil ajaperioodil läbiotsimised

kirjalikult fikseerida nende kaardistamiseks, otsiti kaebajat läbi sagedamini või põhjalikumalt.

Vangla poolt apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused, miks läbiotsimisi sel perioodil

kaardistati (vt ülal p 4.1) on ringkonnakohtu jaoks veenvad. Vastavalt ei ole usutav, et

kaardistamise toimumise fakt sel perioodil mingil moel läbiotsimiste sagedust või viisi mõjutas,

kuna sellisel juhul oleks see kaardistamise tulemusi moonutanud.

8. Järgnevalt vaatab ringkonnakohus, kas läbiotsimised olid õigustatud.

Vangistusseaduse § 68 lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava

läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Ringkonnakohus peab usutavaks vangla

väiteid, et läbiotsimise vajaduse tingis 2014. a suvel hoogustunud keelatud ainete levik ning

seega oli läbiotsimisel legitiimne eesmärk. Vastustaja on veenvalt ära näidanud, et sel perioodil

oli sigarettide levitamine kinnipeetavate vahel suurenenud, et hoolimata kaebaja väitest enda

mittesuitsetamise kohta oli vajalik ka tema läbiotsimine ning et sigarettide avastamiseks on

vajalik isikute läbiotsimine lahtiriietumisega (vt ülal p-d 4.2-4.4).

Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et vangla väidete usutavust kinnitab see, et raske on näha

läbiotsimisteks mingeid muid põhjuseid. Kaebaja pole väitnud, et läbiotsimiste eesmärk oli

konkreetselt teda alandada või kiusata. See ei oleks ka tõenäoline, kuivõrd konkreetse

kinnipeetava tagakiusamisel riskiks vanglaametnik distsiplinaarkaristusega. Samas on

läbiotsimine vanglaametnike jaoks siiski täiendav tööülesanne, ning arvestades seda, et

läbiotsimine toimus kuu aja jooksul 14-l korral, siis oli see eelduslikult ka suhteliselt töömahukas

ülesanne. Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks pidanuks vanglaametnikud viima kaebaja suhtes

läbiotsimisi läbi ilma eesmärgita. Ei ole usutav, et vangla võtab endale töömahuka ülesande

lihtsalt niisama, ilma põhjuseta.

Seetõttu peab ringkonnakohus vangla selgitusi läbiotsimiste põhjuste kohta veenvateks. Järelikult

oli läbiotsimiste korraldamine iseenesest õiguspärane, kuna selleks oli legitiimne eesmärk.

8. Ringkonnakohus möönab, et 31. juuli 2014. a otsusega asjas nr 1574/13 on Euroopa

inimõiguste kohus mõistnud kinnipeetavale sarnases situatsioonis välja hüvitise 1600 eurot.

Selles asjas pidas kohus määravaks seda, et läbiotsimine toimus trepikojas, kuhu oli ligipääs

kahe ukse kaudu, millel olid läbipaistva klaasiga aknad ning isik võis tunnetada, et teised võivad

teda lahtiriietatuna näha (otsuse p 49). Ka käesoleval juhul toimus kaebaja läbiotsimine hoonesse

sisenemisel I korrusel ning II korrusel lasid kinnipeetavaid eluosakondadesse naissoost valvurid.

Ka vastustaja on nõustunud, et selle otsuse valguses olid kaebaja läbiotsimistingimused

õigusvastased (tl 20p).

Seetõttu võib pidada läbiotsimistingimusi iseenesest õigusvastasteks.

9. Ringkonnakohus jagab aga vastustaja seisukohta, et hoolimata läbiotsimistingimuste

õigusvastasusest ei ole käesolevas asjas põhjendatud rahalise hüvitise väljamõistmine. Asjaolu, et

võrreldavas olukorras on Euroopa inimõiguste kohus välja mõistnud kinnipeetavale hüvitise, ei

tähenda, et see tuleks vältimatult välja mõista ka siseriiklikus kohtus. Ringkonnakohus

põhjendab seda alljärgnevalt.

Hoolimata võimalusest, et kaebaja tundis end läbiotsimistel ebamugavalt, oli tegemist siiski

ilmselgelt väheintensiivse riivega. Kaebaja on kinnipeetav ning läbiotsimised, sh

lahtiriietumisega läbiotsimised, ei ole tema jaoks eelduslikult ebatavalised. Tuvastatud ei ole, et

läbiotsimiste eesmärk oleks olnud konkreetselt kaebaja alandamine või temas ebamugavustunde

tekitamine.

Ehkki läbiotsimine toimus I korruse trepikojas, on kaebaja ise kirjeldanud ohtu enda

privaatsusele üksnes seeläbi, et teisel korrusel on elusektsiooni uks, mida avavad kinnipeetavate

sisselaskmiseks naisvalvurid. Seega isegi kui kaebaja tajus, et keegi võib teda näha, pidi ta

tajuma ka seda, et need võimalikud jälgijad asuvad kaebajast arvestataval kaugusel ning ka

korruse võrra kõrgemal. On ilmne, et seetõttu pidi kaebaja tajuma vähem ebamugavustunnet

võrreldes olukorraga, kui oht tema nägemiseks oleks olnud kolmandatel isikutel väiksema

vahemaa pealt.

Nähtuvalt II korrusel töötanud vanglaametnike ütlustest hoiavad nad II korruse ust lahti

seestpoolt (st asudes eluosakonnas sees) ning üksnes niipalju, et näevad läbi ukseprao trepikoja

seinu ning ei näe I korrusel toimuvat (tl 20p). Kuna järeldada võib, et nende ametnike ülesanne

ongi vaid eluosakonda tulevaid kinnipeetavaid sisse lasta, pidi selle elukorraldusega tuttav

kaebaja aru saama ka sellest, et võimalus, et keegi naisametnikest II korruse uksest väljub ja teda

I korrusel näeb, on pigem vähetõenäoline. Ka vanglaametnike seletuskirjadest nähtub, et selline

võimalus on vähetõenäoline – nii on nt märgitud, et 6 aasta jooksul pole seda keegi teinud (tl 40)

ja et I korrusel toimuv ei huvitagi kedagi ning veel vähem tahab keegi seda pealt vaadata (tl 39).

Seegi vähendas riive intensiivust.

Oluliseks peab ringkonnakohus sedagi, et ehkki sellised läbiotsimised toimusid pea kuu vältel

mitmel korral, ei esitanud kaebaja vanglale ühtegi pöördumist, milles oleks väljendanud

rahulolematust selliste läbiotsimistingimustega (tl 20p). See näitab selgelt, et kaebaja jaoks ei

olnud sellised läbiotsimised kuigi intensiivne probleem. Kui kaebaja jaoks oleksid sellised

läbiotsimised tõepoolest häirivad olnud, siis oleks ta tõenäoliselt sellest vanglale ka märku

andnud. Seda kaebaja ei teinud, vaid pöördus hüvitisenõudega vastustaja poole alles pärast seda,

kui avaldatud oli talle sobilik Euroopa inimõiguste kohtu otsus.

Arvestada tuleb sedagi, et mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmine on sellises olukorras

kohtu hinnanguline ja individuaalne otsus (RKHKo 3-3-1-21-16, p 10.3 ja 12) ning hüvitis peab

vastama ühiskondliku heaolu tasemele. Asjaolu, et Euroopa inimõiguste kohus on võrreldavas

situatsioonis välja mõistnud suure hüvitise, ei tähenda, et seda tuleb teha ka antud juhul. Euroopa

inimõiguste kohus on aktsepteerinud seda, et siseriiklike kohtute poolt väljamõistetud hüvitised

ei ole vastavuses Euroopa inimõiguste kohtu poolt väljamõistetud hüvitistega. Ka Riigikohus on

viidetega inimõiguste kohtu praktikale selgitanud, et liikmesriigi kohtud ei pea siiski määrama

hüvitisi samas suuruses, kui seda teeb inimõiguste kohus. Liikmesriigi kohtud võivad arvestada

kohalikku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset ja üldist sissetulekute taset, samuti riigisisese

õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused (RKHKo 3-3-1-

42-15, p 26).

Käesolevas haldusasjas leiab ringkonnakohus, et kõike ülaltoodut arvesse võttes on sobivaks ja

piisavaks hüvitiseks kaebajale see, kui ringkonnakohus tuvastab vaidlusaluste

läbiotsimistingimuste õigusvastasuse. Kaebaja õiguste riive intensiivsus pole olnud selline, mis

õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Ainult haldustegevuse õigusvastasuse tuvastamist

kahju rahalise hüvitise alusel on mitmetes situatsioonides õigeks pidanud ka Riigikohtus

(RKHKo 3-3-1-44-06, p 14; 3-3-1-80-09, p 12).

10. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldada. Halduskohtu otsus

tuleb tühistada ning ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt

ning tunnistab kaebaja läbiotsimistingimused õigusvastaseks. Rahalise hüvitise nõue jääb

täielikult rahuldamata.

11. Kuna kaebus jääb põhiosas (rahalise hüvitise nõude osas) rahuldamata, leiab ringkonnakohus,

et rahuldatud osa kaebusest on niivõrd väike, et halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 2

alusel on põhjendatud kaebaja menetluskulude jätmine täielikult tema enda kanda. Seetõttu ei

peatu ringkonnakohus sellel, kas kaebaja menetluskulude väljamõistmise nõuded on üldse

täidetud (halduskohus jättis kaebaja õigusabikulud (360 eurot) välja mõistmata, kuna nende

kandmine polnud tõendatud).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene