3-14-52572/61 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

15.11.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52572

Haldusasi

Kestas Zitikise kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes seonduvalt ebainimlike

kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27.08.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kestas

Zitikise

ja

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Kestas Zitikis

Volitatud esindaja Vladimir Kolga

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla 05.10.2016. a vastus koos

lisaga ja Kestas Zitikise 12.10.2016. a vastus.

2. Jätta Kestas Zitikise taotlus vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6

põhiseadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata.

3. Jätta läbi vaatamata Kestas Zitikise apellatsioonkaebus seonduvalt

väidetega nägemisteravuse languse kohta.

4. Jätta Kestas Zitikise ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused

rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 27.08.2015. a otsus muutmata.

5. Jätta Kestas Zitikise poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

(riigilõiv) summas 96 eurot tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 15.12.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 14.07.2014 K. Zitikise kahju hüvitamise nõude, milles

ta taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 3500 eurot seoses sellega, et Tallinna

Vangla paigutas ta ajavahemikul 02.07.2012-30.01.2013 kambritesse, kus talle ei

olnud tagatud vähemalt 3 m² põrandapinda ning kambri tingimused valgustuse ja

niiskuse osas ei vastanud kehtestatud nõuetele.

2. Tallinna Vangla jättis 23.09.2014. a otsusega nr 5-18/14/19686-2 K. Zitikise kahju

hüvitamise nõude rahuldamata.

3. Tartu Halduskohtusse saabus 23.10.2014 K. Zitikise kaebus, milles ta palus mõista

Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis summas 3500 eurot. Kaebuse põhjendused:

Tallinna Vanglas viibis 02.07.2012-30.01.2013 kambrites, kus isiklikku ruumi oli isiku kohta

1,5 m², seega on vangla rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art-t 3. Arvestada tuleb ainult reaalset vaba põrandapinda, mida kinnipeetav saab

liikumiseks kasutada. Oli sunnitud olema kambris kogu aja, välja arvatud üks tund päevas

15 m² suuruses jalutusboksis viibides. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal

pidevalt niiske ja rõske. Kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45

lg-s 1 sätestatud nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi.

4. 29.07.2015 toimunud kohtuistungil täpsustas kaebaja, et kaebus on ajendatud EIK

otsustes toodust ning piiratud ruumist tekkis tal migreen, millega ta vangla poole ei

pöördunud, kuna teadis, et pea valutab hapnikupuudusest ning ka tekkisid seljavalud,

mille vastu teda süstiti. Kaebaja märkis, et 17-aastaselt saadud trauma järgselt ei

funktsioneeri tal üks käsi ja ta püüdis ruumikitsikuses võimelda, et käsi täitsa

liikumatuks ei jääks.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 27.08.2015. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis

Tallinna Vanglalt K. Zitikise kasuks välja hüvitise 300 eurot ja menetluskulu 3,55

eurot. Otsuse põhjendused:

1) Tualettruumi pinda ei saa arvata kambri pinna hulka. Kambri pinna piisavuse

kindlakstegemisel ei tule arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu

kambri põrandapinnaga võrreldes. Kaebaja väited kambrite kõrge niiskuse ja puuduliku

valgustatuse kohta ei ole tõendatud. Kaebaja suhtes rikuti õigusaktidest tulenevaid nõudeid

142-l päeval, mil ta viibis olukorras, kus tal oli vähem kui 2,5 m² kambri põrandapinda. Ka

viibis kaebaja kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,5-2,99 m², kokku 37 päeva, mil

tuleb kinnipidamistingimusi pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust

õigusvastaseks. 179l päeval tuleb kaebaja kinnipidamistingimusi pidada väärikust

alandavateks. 32 päeva osas, arvestades muid kinnipidamistingimusi, s.h seda, et kaebajal oli

võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida värskes õhus, ei saa vastustaja tegevust pidada

õigusvastaseks.

2) Vastustaja tegevus oli süüline hooletuse vormis. 179 päeva ulatuses saab mittevaralise

kahju tekkimist eeldada ning tegemist on kahjuga, mis tuleb hüvitada rahas. Kaebaja kasuks

tuleb välja mõista 179 päeva eest kokku 300 eurot, arvestades muuhulgas, et kehtivat

siseriiklikku õigust eirati kaebaja suhtes peaaegu 5 kuu jooksul ja EIK poolt välja toodud 3 m²

nõuet lühemate perioodide kõrval peaaegu 1 kuu jooksul järjest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla esitas 28.09.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 27.08.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas K. Zitikise kaebuse osaliselt ja

mõistis vanglalt K. Zitikise kasuks välja 300 eurot mittevaralise kahju hüvitisena ja 3,55 eurot

menetluskuluna ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja

menetluskulud K. Zitikise kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus ei ole tuvastanud vangla poolt kehtiva siseriikliku õiguse rikkumist ja on jätnud

arvestamata, et täitmata on kahju hüvitamise eeldus. Kohus kohaldas ebaõigesti

materiaalõiguse normi, kui jättis WC pindala arvesse võtmata kambri põrandapinna

arvutamisel, mistõttu on alusetult tuvastanud vangla tegevuses õigusvastasuse. Kohus ei ole

hinnanud tõendeid kogumis, mis ei ole kooskõlas Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu

(EIK) suunistega. Puuduvad põhjendused, miks kohus võttis põrandapinna küsimuse

lahendamisel aluseks just 3 m² ning kuidas viis aeg, millal kinnipeetavale oli tagatud vähem

põrandapinda, kogumis rikkumise tuvastamiseni.

2) Kaebaja ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud ühtegi pöördumist seonduvalt

kinnipidamistingimustega. Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles

rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades

ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel riigi jaoks olla tagasiulatuvat mõju. Eesti riik sai

2013. a teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks, misjärel

on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks - alates 01.01.2014

tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda; ehitatud on

uued vanglad; vähendatud on kinnipeetavate arvu. Kuna kaebajale ei ole kahju tekitatud, on

vanglalt alusetult välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis ja menetluskulud.

7. K. Zitikis esitas 28.09.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta taotleb asjas uue otsuse

tegemist ja kaebuse täies ulatuses rahuldamist. Kaebaja palub mõista Tallinna Vanglalt välja

mittevaralise kahju hüvitisena 3500 eurot ebapiisava elamispinna tagamata jätmise eest

ajavahemikul 02.07.2012-30.01.2013 ning tunnistada vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg

6 PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks ning tuvastada, et VSkE § 6 lg 6 on vastuolus EIÕK

artga 3 ja seda täpsustavate EIK lahenditega. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

198 päeva viibis kaebaja kambris, kus põrandapind oli väiksem kui 3 m² kinnipeetava kohta.

Vaba pinda oli vaid 1,5 m². Inventar (mööbel) tuleb arvesse võtta, sest inventar asub kambris

ja hõivab ruumi. Kohtuotsus tuleb tühistada EIÕK art 3 ebaõige ja väära kohaldamise tõttu.

Kinnipidamistingimused olid vastuvõetamatud, s.h ebapiisav isiklik ruum ja halb valgustus,

mille tulemusena nägemisteravus langes.

8. Tallinna Vangla esitas 31.12.2015 vastuse K. Zitikise apellatsioonkaebusele, milles ta

palub jätta K. Zitikise apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

Kohtu metoodika põrandapinna arvutamisel on olnud õiguspärane ja kehtiva õigusega

kooskõlas osas, mis puudutab mööblialust pinda. Kohus on ebaõigesti arvestanud kambri

üldpindalast WC aluse pinna välja. Kuna kahju hüvitamise nõudes ei ole kaebaja

kinnipidamistingimuste tõttu tekkinud tervisehäiretele (migreen) viidanud, tuleb kaebaja

vastavad väited jätta tähelepanuta. Kaebaja ei ole pöördunud vangla arsti poole kaebusega, et

tema silmad vähesest valgustusest valutaksid või et nägemine on halvenenud. Ühestki

õigusaktist ei tulene, et kinnipeetaval peaks olema kambrites põrandapinda 4 m². K. Zitikise

kaebus tulnuks jätta rahuldamata ainuüksi põhjusel, et ta ei kasutanud esmaseid

õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks. Kaebajale tagatud isiklik ruum ei olnud niivõrd

väike, et see oleks saanud põhjustada sedavõrd suuri kannatusi, et kaasa tuua mittevaralise

kahju hüvitamist rahas.

9. K. Zitikis esitas 13.01.2016 tähtaja ennistamise taotluse, milles ta palub ennistada

kaebuse esitamise tähtaeg HKMS § 71 lg 1 alusel. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 33 lg-le 5 ning HKMS § 46 lg-le 4 ja § 47 lg-le 3, asudes

seisukohale, et kaebaja ei ole kaebuse esitamise menetlustähtaegu rikkunud. Kaebaja leiab, et

Tallinna Vangla vastuse kättesaamisest arvates on tal 30 päeva jooksul õigus esitada kaebus

kohtusse, mida kaebaja on ka teinud.

10. Tallinna Vangla esitas 18.01.2016 seisukoha, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu

27.08.2015. a otsus ja lõpetada asja menetlus ning menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.

Vastustaja leiab, et kaebaja esitas kaebuse halduskohtule olulise tähtaja rikkumisega ega ole

esitanud põhjendusi, mis tingiksid kaebuse esitamise tähtaja ennistamise, vaid ta oli teadlik

halduskohtusse pöördumise korrast. Vastustaja leiab, et kahju hüvitamise nõude puhul tuleb

lähtuda RVastS § 18 lg-s 2 toodud regulatsioonist, mis on HKMS § 47 lg 3 suhtes erisäte,

kuna vastasel juhul muutuks RVastS § 18 lg 2 sisutuks ning vangla poolne viivitus kahju

hüvitamise nõude lahendamisel ei anna kaebajale alust kaebuse esitamisega viivitada.

11. Tartu Ringkonnakohus jättis 27.01.2016. a määrusega K. Zitikise 13.01.2016. a taotluse

kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata; tühistas Tartu Halduskohtu 27.08.2015. a otsuse ja

lõpetas asja menetluse; tagastas T. Zitikienele tasutud riigilõivu kokku summas 116 eurot.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna asjas ei esine selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis

oleksid takistanud kaebajal kaebust halduskohtule tähtaegselt esitamast, siis tuleb kaebaja

kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus jätta rahuldamata, mistõttu on halduskohus

võtnud kaebuse ebaõigesti menetlusse ja teinud otsuse mittelubatava kaebuse suhtes.

12. Riigikohus rahuldas 07.09.2016. a määrusega K. Zitikise määruskaebuse; tühistas Tartu

Ringkonnakohtu 27.01.2016. a määruse; tegi uue määruse, millega luges K. Zitikise kaebuse

esitatuks tähtaega rikkudes ning ennistas kaebuse esitamise tähtaja; saatis asja Tartu

Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et on mõjuv põhjus kaebetähtaja

ennistamiseks, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla kaebajale

selge, mistõttu võis kaebaja vastustaja vastust oodates ületada tähtaega mõjuval põhjusel ning

lisaks ei olnud vangla haldusmenetluse seaduse § 41 alusel kaebajat taotluse lahendamise

viibimisest teavitanud.

13. Tallinna Vangla teatas 05.10.2016. a vastuses, et kaebaja oli kuni tema suhtes tehtud

süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni 05.01.2013 vahistatu staatuses ning peale seda viibis

kaebaja vastuvõtuosakonnas (VangS § 14 lg 3), seega viibis kaebaja lukustatud kambris nii

vahistatuna kui ka vastuvõturežiimil kinnipeetavana, millisel juhul oli kaebajale tagatud

igapäevane 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Lisaks märkis vastustaja, et perioodil

01.06.31.08.2012 võimaldati kaebajale kord nädalas hommikul või õhtupoolikul täiendav

tunniajane viibimine värskes õhus.

14. K. Zitikis märkis 12.10.2016. a vastuses, et kamber peab vastama VangS § 45 lg-s 1

sätestatud tingimustele, s.h peab kinnipeetava käsutuses olema vähemalt 3 m² põrandapinda,

kuid enamikus Tallinna Vangla kambrites jääb kinnipeetava isiklik ruum alla 3 m². Kaebaja

väitel on Tallinna Vangla pika aja jooksul tegelenud inimõiguste rikkumisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohtu menetluses on K. Zitikise ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused.

Arvestades, et Riigikohus luges 07.09.2016. a määrusega (tl 192-193) K. Zitikise kaebuse

esitatuks tähtaega rikkudes ja ennistas kaebuse esitamise tähtaja, siis ei ole käesolevas asjas

enam vaidlust selle üle, kas kaebus halduskohtule on esitatud tähtaegselt. Ka ei ole vaidlust

asjas selle üle, et taotlus kahju hüvitamiseks on vanglale esitatud 3-aastase tähtaja jooksul.

Veel ei ole asjas vaidlust selle üle, et K. Zitikis viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul

02.07.201230.01.2013 kambrites nr 73, 79, 119, 129, 130, 138, 318, 326, 354 ja 454 koos

erineva hulga kinnipeetavatega.

16. K. Zitikis märgib apellatsioonkaebuses, et halbade kinnipidamistingimuste tulemusena

tema nägemisteravus langes. Kaebaja ei ole halduskohtule esitatud kaebuses eelmärgitud

alusel kahju hüvitamise nõuet esitanud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 182 lg 3

kohaselt ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei ole esitanud.

HKMS § 187 lg 3 p 7 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui see ei vasta HKMS §-s

182 sätestatud nõuetele. HKMS § 190 kohaselt kui HKMS § 187 lg-s 3 sätestatud asjaolud

ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus,

jäetakse apellatsioonkaebus HKMS § 187 lg-tes 4-7 sätestatut arvestades läbi vaatamata. Tartu

Ringkonnakohus võttis 10.12.2015. a määrusega (tl 148-148p) K. Zitikise

apellatsioonkaebuse menetlusse. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus K. Zitikise

apellatsioonkaebuse HKMS §-le 190 ja § 187 lg 3 p-le 7 tuginedes läbi vaatamata seonduvalt

väidetega nägemisteravuse languse kohta.

17. Halduskohus rahuldas K. Zitikise kaebuse osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks välja

hüvitisena 300 eurot ja menetluskuluna 3,55 eurot. Halduskohus asus otsuses kokkuvõtvalt

seisukohale (p-d 14-17), et kaebaja viibis 142 päeva olukorras, kus talle oli tagatud vähem

kui 2,5 m² isiklikku põrandapinda, millega rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid

nõudeid, ning 37 päeva viibis kaebaja olukorras, kus talle oli tagatud isiklikku põrandapinda

rohkem kui 2,5 m², kuid vähem kui 3 m², millises osas olid kaebaja kinnipidamistingimused

alandavad ja vastustaja tegevus õigusvastane ning rikutud on EIK poolt välja toodud 3 m²

nõuet. Samas leidis kohus, et 32 päeva viibis kaebaja olukorras, kus põrandapinda ühele

isikule oli vähemalt 3 m², millises osas ei saa vastustaja tegevust pidada õigusvastaseks ja

selle perioodi osas jääb kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Seega kokku 179 päeval pidas

halduskohus kaebaja kinnipidamistingimusi väärikust alandavateks ning asjaolusid kogumis

hinnates leidis halduskohus, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista 179 päeva eest kokku 300

eurot. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid

korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebustes väidetule

märgib ringkonnakohus järgmist.

18. Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 9), et

tualettruumi pinda ei saa arvata kambri pinna hulka. Vastustaja arvates kohaldas

halduskohus ebaõigesti materiaalõiguse normi, kui jättis WC pindala kambri

põrandapinna arvutamisel arvesse võtmata. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja

seisukohaga. EIK suurkoda on 20.10.2016. a otsuses (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia,

p-d 114, 149) selgitanud, et kambri pindalast tuleb enne kogupindala jagamist seal

viibinud isikute arvuga maha arvata tualettruumi pindala. Eelnevat arvestades asub

ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambri üldpinnast

välja, millist põhimõtet on ka halduskohus vaidlustatud otsuses põrandapinna suuruse

arvutamisel õigesti järginud.

19. Kaebaja leiab, et kambri põrandapinna suuruse arvutamisel tuleb arvesse võtta ka mööblit,

kuna see hõivab ruumi kambris. Halduskohus leidis (otsuse p 9), et arvesse ei tule võtta

kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse

26.10.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-st 4

arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest).

Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi

põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Ka EIK

praktika toetab põhimõtet, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda (nt asi nr

429/12: Tunis/Eesti, p-d 9, 11, 46; nr 5747/10: Jevšnik/Sloveenia, p-d 7, 21, 25; nr 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 114), kuna isikliku ruumi arvutamisel on lähtutud kambri pindala ja seal

viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Kuna siseriiklik õigus

ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning

arvestades EIK väljakujunenud praktikat kinnipeetava isikliku ruumi osas, on ringkonnakohus

seisukohal, et kaebaja on lähtunud ebaõigesti põhimõttest, et mööblialune pind arvatakse

kambri üldpinnast välja.

20. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE

§ 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida

ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille

tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on halduskohus põhjendatult lähtunud

kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile

toodud kriteeriumidest, s.h on minimaalse põrandapinna standardina võetud lähtepunktiks, et

mitmekohalistes kambrites peab isiku kohta olema minimaalselt 3 m² põrandapinda. Sarnast

seisukohta on viimati väljendanud EIK 20.10.2016. a otsuses (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia,

p 110). Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri,

mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust

alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on

selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega,

loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema

kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m²

põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt

liikuda (nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka

3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada

muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires,

võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus

(nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 3336; nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79;

nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138-139). Samuti on oluline kohtlemise

kestus (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus nr 3-3-1-21-16, p 9 ja seal viidatud kohtupraktika) ning

hinnata tuleb, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud

kinnipidamistingimused sel perioodil (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 44). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad

üldjuhul esinema kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad

ja ebaolulised kõrvalekalded (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda

üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav

(nr 5747/10: Jevšnik/Horvaatia, p 23). Seega tuvastamaks või välistamaks väärikust alandavat

kohtlemist, tuleb kohtul hinnata, milline oli kinnipeetava liikumisvõimalus ja millised oli

muud kinnipidamistingimused vaidlusalusel perioodil. Halduskohus on vaidlustatud otsuses

(p 15) asjakohaselt hinnanud kaebaja kinnipidamistingimusi, s.h kaebaja suhtes kehtinud

kinnipidamisrežiimi ning kas kaebajale olid tagatud väljaspool kambrit piisavad

liikumisvõimalused, põhjendades EIK poolt välja toodud 3 m² nõude rikkumist ja vastustaja

tegevuse õigusvastasuse tuvastamist. Eelnevat arvestades on põhjendamatu vastustaja väide,

et otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus võttis aluseks 3 m² ja kuidas viis aeg, millal

kaebajale oli tagatud vähem isiklikku pinda kambris, kogumis rikkumise tuvastamiseni.

21. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et vastustaja teatas 05.10.2016. a vastuses

täpsustavalt, et kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil lukustatud kambris algul vahistatuna ja

seejärel peale 05.01.2013 jõustunud kohtuotsusest teada saamist kinnipeetavana

vastuvõturežiimil. Ringkonnakohus võtab vangla 05.10.2016. a vastuse koos lisaga asja

materjalide juurde. Vahistatu staatuses olnuna viibis kaebaja Tallinna Vanglas lähtuvalt VangS

§ 90 lg-st 3 ja § 93 lg-st 5 ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a viibides üks tund päevas

värskes õhus. Kinnipeetava staatuses vastuvõturežiimil viibis kaebaja suletud kambrites

tuginevalt VangS § 14 lg-le 3 ja VSkE § 8 lg-le 4. Kuigi VSkE § 8 lg-st 1 tulenevalt peab

kinnipeetaval olema oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega vähemalt 4 tundi,

sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lg-s 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu

hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Asjas puudub vaidlus selle üle, et

kaebajale oli tagatud väljaspool kambrit liikumiseks igapäevaselt vähemalt ühe tunni pikkune

jalutuskäik värskes õhus. Vastustaja poolt 05.10.2016 esitatud andmetel võimaldati kaebajale

ka ajavahemikul 01.06.31.08.2012 kord nädalas täiendav tunniajane viibimine värskes õhus.

Kaebaja ei ole eeltoodule vastu vaielnud, nähtuvalt tema 12.10.2016. a vastusest, mille

ringkonnakohus võtab samuti asja materjalide juurde. Vastustaja 05.10.2016. a vastuse

andmetel perioodil 01.06.31.08.2012 kord nädalas võimaldatud täiendav tunniajane viibimine

värskes õhus puudutab kaebaja puhul vaidlusalusest perioodist (02.07.-31.08.2012) üksnes 29

päeva. Võttes arvesse, et lisatund võimaldati vaid kord nädalas, siis saanuks kaebaja lisaks

kambrist väljas olla nimetatud ajaperioodi jooksul kokku maksimaalselt 4 tundi, mida ei saa

ringkonnakohtu hinnangul pidada piisavaks, et kompenseerida kambri ülerahvastatusest

tingitud negatiivseid mõjutusi. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et eeltoodu ei anna alust

asuda teistsugusele seisukohale kui asus halduskohus vaidlustatud otsuses kaebaja

kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamisel. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja

väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane

halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul

ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega

arvestada.

22. Vastustaja väitel ei ole kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud ühtegi pöördumist

seonduvalt kinnipidamistingimustega (p 19, tl 32p; p 18, tl 93). RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik,

kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes

rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega

ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks

kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju

tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu

kohustus on seda hüvitusnõude lahendamise käigus kontrollida. Kui esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või

selle ulatust vähendanud, ei ole alust kahjunõude rahuldamist välistada või kahjuhüvitist

vähendada (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus nr 3-3-1-21-16, p 10.1). Seega esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale ette heidetav juhul, kui

nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust

vähendanud. Kohtupraktikas on ka selgitatud, et arvestades Tallinna Vangla üldist

ruumikitsikust ning valdavat kohtupraktikat, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamine aidanud kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-

42-15, p 24; 27.05.2016. a otsus nr 3-3-1-21-16, p 10.2; 15.06.2016. a otsus nr 3-3-1-16-16, p

14). Kui vanglal olid reaalsed võimalused ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, siis

tulnuks neid kinnipeetavate taotluste puudumisest hoolimata kasutada (Riigikohtu

27.05.2016. a otsus nr 33-1-21-16, p 10.2). Ringkonnakohus leiab, et kuna vastustaja on asjas

läbivalt seisukohal, et kaebajat on kinni peetud õiguspärastes tingimustes, siis ei ole põhjust

eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõnda tegelikkuses kaebaja

olukorda parandavat tagajärge, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses

vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega käesoleval juhul täidetud.

Ringkonnakohus on eelnevat arvestades seisukohal, et käesolevas asjas ei saa kaebajale

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita ega kahjunõude lahendamisel

arvestada.

23. Halduskohus pidas põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitisena

300 eurot 179 päeva eest, märkides otsuses (p-d 16, 17), et kaebaja kannatused ei olnud

rasked, arvestades muuhulgas, et kehtivat siseriiklikku õigust eirati kaebaja suhtes peaaegu 5

kuu jooksul ja EIK poolt välja toodud 3 m² nõuet lühemate perioodide kõrval peaaegu 1 kuu

jooksul järjest. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses jätkuvalt välja mõista hüvitisena 3500

eurot. Ringkonnakohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel

teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9

lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-

38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma

siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu

30.01.2012. a otsus nr 33-1-78-11, p 15). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

põhjendustega hüvitise suuruse määramisel arvestatud asjaolude osas ning peab

lõppjäreldusena halduskohtu poolt kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitist summas 300 eurot

mõistlikuks ja piisavaks rahaliseks hüvitiseks.

24. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus läbi vaatamata K. Zitikise

apellatsioonkaebuse seonduvalt väidetega nägemisteravuse languse kohta ja ülejäänud

osas jätab K. Zitikise apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ühtlasi jätab ringkonnakohus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.08.2015. a

otsuse muutmata.

25. Kaebaja palus apellatsioonkaebuses (p 14, tl 103p) tunnistada VSkE § 6 lg 6 PS-ga

vastuolus olevaks ja kehtetuks ning tuvastada, et VSkE § 6 lg 6 on vastuolus EIÕK art-ga 3 ja

seda täpsustavate EIK lahenditega. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium on 20.06.2014. a otsuses nr 3-4-1-9-14 leidnud, et VSkE § 6 lg 6 pole

PS-ga vastuolus. Teistsugusele seisukohale ei ole ka ringkonnakohtul alust asuda. Eelnevat

arvestades on kaebaja taotlus põhjendamatu, mistõttu ringkonnakohus jätab selle rahuldamata.

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt

apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) summas 96 eurot (tl 146) tema enda

kanda. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas apellatsiooniastmes menetluskulude

jaotamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

12.01.