3-15-1537/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. november 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-1537

Haldusasi

Ain

Tali

kaebus

Tallinna

Vangla

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16. novembri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Ain Tali

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Ennistada Ain Tali esitatud kaebuse esitamise tähtaeg.

2. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Tartu Halduskohtu 16. novembri 2015. a otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2

muutmata.

4. Muuta Tartu Halduskohtu 16. novembri 2015. a otsuse resolutsiooni p 3 menetluskulude

jaotuse osas ning mõista Tallinna Vanglalt Ain Tali kasuks välja menetluskulud summas

1,23 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 15.

detsember 2016).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ain Tali esitas 28. jaanuaril 2015 (registreeritud 2. veebruaril 2015) Tallinna Vanglale kahju

hüvitamise taotluse seoses väidetava ebapiisava põrandapinnaga. A. Tali viibis Tallinna Vanglas

perioodil 26. märts 2010 kuni 4. juuli 2012. Tallinna Vangla tagastas 12. juuni 2015. a vastusega

nr 5-37/15/35-2 A. Tali kahju hüvitamise taotluse ajavahemiku 26. märts 2010 kuni 1. veebruar

2012 osas läbivaatamatult ning jättis A. Tali kahju hüvitamise taotluse ajavahemiku 2. veebruar

2012 kuni 4. juuli 2012 osas rahuldamata.

2. A. Tali esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks

summas 24 224 eurot. Kaebaja leidis, et kambrid olid ülerahvastatud ja põrandapind ühe

kinnipeetava kohta liiga väike. Kambrites puudus korralik ventilatsioon ja neis valitses

liigniiskus, valgustus oli kehv, lisaks puudus korralik WC. Kaebaja oli pidevalt stressis ning see

tekitas temas unetust ja üleväsimust. Kaebus võeti menetlusse perioodi 2. veebruar 2012 kuni 4.

juuli 2012 osas.

3. Tartu Halduskohtu 16. novembri 2015. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti

kaebaja kasuks välja 311 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.

3.1. Halduskohus leidis, et kambri põrandapinnast ei tule maha arvata mööbli alla jäävat

põrandapinda, samas arvas halduskohus välja WC põrandapinna.

3.2. Kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 kokku 114

päeval. 40 päeval oli põrandapinda ühe isiku kohta üle 3 m2. Seejuures viibis kaebaja peaaegu

kogu selle aja suletud eluosakonnas ning sai väljaspool kambrit liikuda vaid eelkõige igapäevase

ühetunnise jalutuskäigu vältel. Kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja

(VSkE) § 6 lg 6 kohaselt oli kinnipeetavale ette nähtud kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda.

Kaebaja on viibinud kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 2,5 m2 52 päeva vältel ja see on

igal juhul VSkE § 6 lg 6 kohaselt õigusvastane. Halduskohus nõustus kaebajaga, et tema

hoidmine kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 3 m2, oli samuti õigusvastane, kuna ei

olnud asjaolusid, mis oleksid kompenseerinud vähese põrandapinna mõju kaebaja õigustele,

näiteks töötamine või õppimine vanglas jne.

3.3. Halduskohus leidis, et asjas ei ole tõendamist leidnud, et kambrites, kus kaebaja viibis, oleks

probleeme olnud ventilatsiooni või kehva valgustusega.

3.4. Halduskohus mõistis kaebajale iga päeva eest, mil ta oli kambris, kus isiklikku ruumi oli alla

2,5 m2 välja 3 eurot ehk kokku 52 päeva eest 156 eurot. Lisaks 62 päeva eest 2,5 eurot, kui

põrandapind oli vahemikus 2,92–2,62 m2, s.o 155 eurot. Kokku oli hüvitiseks 311 eurot.

Täiendavalt mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 15

eurot.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus

rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

4.1. Kaebus on esitatud mittetähtaegselt. Kahjunõue registreeriti Tallinna Vanglas 2. veebruaril

2015. Vangla ei suutnud suure töökoormuse tõttu taotlust tähtaegselt lahendada, mistõttu vastus

koostati alles 12. juunil 2015. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 2 kohaselt pidi A. Tali

esitama kaebuse kohtule hiljemalt 2. mail 2015, kuid kaebus on esitatud alles 16. juunil 2015.

4.2. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri

põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Selline seisukoht on tuletatav ka Riigikohtu

9. detsembri 2015. a otsuse nr 3-3-1-42-15 p-st 18.

4.3. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asja nr 3-4-1-9-14 p-s 38

seisukohale, et põrandapind 2,5 m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse

alandamist saaks eeldada. Inimväärikust alandaks tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka

aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m2. Muidu head

kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse

isikliku ruumi puhul. Kaebajale oli kõigil Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud vähemalt

2,63 m2 põrandapinda. Tartu Halduskohus mõistis rahalise hüvitise välja perioodi eest, mil

kaebaja viibis kinnises osakonnas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinna suurus

alla 3 m2 ja kus kaebaja pidi kambris viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Perioodidel, mille eest

kaebajale hüvitis välja mõisteti, viibis isik Tallinna Vanglas vahistatuna. Seega tulenes kaebajale

ka liikumispiirang asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna. Halduskohus ei ole tuvastanud, et

isiku õigusi oleks kogumis piiratud muude ebarahuldavate kinnipidamistingimustega.

4.4. Kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid.

4.5. Halduskohus mõistis kaebajale välja ebamõistlikult suure hüvitise. Halduskohus jättis

hindamata asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude

aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste

rikkumise intensiivsust.

5. A. Tali vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Kaebaja esitas ka

taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebaja märgib järgmist.

5.1. Tallinna Vangla ei teavitanud kaebajat, et nad ei lahenda tema esitatud taotlust tähtaegselt.

Kaebaja lähtus kaebuse esitamisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-st 3 ning

esitas kaebuse ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja

möödumisest arvates. Kaebaja ei ole enda hinnangul menetlustähtaega rikkunud.

5.2. Halduskohus arvas õigesti kambri pindalast välja selle, mis jääb WC alla. Maha tuleks arvata

ka mööbli alla jääv pind. Tallinna Vangla oleks kaebajale pidanud tagama 4 m2 isiklikku

põrandapinda. Sealjuures on kaebaja viidanud arvukatele Euroopa Inimõiguste Kohtu

lahenditele.

5.3. Vangla on esitanud eksitava väite, et kaebajale oli lubatud kirju saata ja saada, helistada või

kokkusaamistel käia. See kõik oli kaebajale keelatud, st kaebajale oli prokuratuuri määrusega

seatud suhtlemispiirang.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebuse tähtaegsuse osas. Ringkonnakohus asus

18. detsembri 2015. a määruses seisukohale, et kaebaja esitas hüvitamiskaebuse halduskohtule

mittetähtaegselt. Tallinna Vangla registreeris kaebaja esitatud kahju hüvitamise taotluse

2. veebruaril 2015. Vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et

kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju

hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt

läbi vaatamata jätnud. Seega tekib kohtu poole pöördumise õigus siis, kui vangla on taotluse

tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18 lg-st 1 tuleneb

vanglale kahekuuline tähtaeg taotluse lahendamiseks. VangS § 1¹ lg-s 8 toodud kohtueelse

menetluse läbimise järgselt halduskohtusse pöördumisele kehtib RVastS § 18 lg-st 2 tulenev

30päevane kohtusse pöördumise tähtaeg. RVastS § 18 lg 2 reguleerib kohtusse pöördumist ka

taotluse tähtaegselt lahendamata jätmise korral (Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a määrus nr

3- 3- 1- 41- 08, p 9; 4. juuni 2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega peab kinnipeetav või

vahistatu kohtusse pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse

läbivaatamiseks ettenähtud kahekuulise tähtaja möödumisest. Eelnevast lähtuvalt oli kaebajal

kohustus esitada halduskohtule kaebus hiljemalt 4. mail 2015, kuid kaebaja on kaebuse

halduskohtule esitanud alles 13. juunil 2015.

8. Kaebaja leiab, et esitas kaebuse tähtaegselt ning kooskõlas HKMS § 47 lg-ga 3, mille kohaselt

kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega

õigusvastaselt, tuleb kaebus esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks

ettenähtud tähtaja möödumisest arvates. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja ekslikul

seisukohal kaebuse tähtaegsusest. Vaidlusalusel juhul kuulub eriregulatsioonina kohaldamisele

RVastS § 18 lg 2, mitte HKMS § 47 lg 3 (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 11. mai 2016. a

määrus nr 3-3-1-18-16, p 12 koos seal viidatud lahenditega). Kuigi kaebus on esitatud

mittetähtaegselt, esinevad alused kaebetähtaja ennistamiseks.

9. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud

menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei

saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebaja on viidanud, et taotluse mittetähtaegse

lahendamise tingis vastustaja suur töökoormus. See asjaolu on teada ka muudest kohtuasjadest,

kus Tallinna Vangla on suurest kahjunõuete hulgast tulenevalt sageli ületanud kahju hüvitamise

taotluste lahendamiseks RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega, kuid on tähtaja ületamisele

vaatamata taotlused üldjuhul lahendanud. Haldusmenetluse seaduse § 41 sätestab, et kui

haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab

haldusorgan viivituseta tegema teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise

aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. Asja materjalidest nähtub, et

vastustaja ei ole sellest nõudest kinni pidanud, kuid on asja vaatamata menetluse venimisele

siiski lahendanud. Kaebaja seisukohtadest võib järeldada, et ta eeldas, et saavutab kohtuvälise

kompromissi. Seetõttu on põhjendatud, et ta ootas ära vastustaja sisulise seisukoha tema taotluse

kohta. Tähtaja ennistamiseks võib anda põhjust seegi, et kaebetähtaega reguleerivad mitmed

õigusaktid – RVastS § 18 lg 2 ja HKMS § 47 lg-d 2 ja 3, mistõttu ei pruukinud kaebetähtaja

kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale üheselt mõistetav. Mõjuva põhjusena HKMS §

71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav ka kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei

saanud aru kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (eelnevalt viidatud

Riigikohtu halduskolleegiumi määrus ja 16. jaanuari 2009. a määrus nr 3-3-1-75-08, p 17).

10. Eelnevale tuginedes leiab ringkonnakohus, et kaebuse esitamise tähtaeg tuleb ennistada.

11. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) märkis 20. oktoobri 2016. a otsuse Muršić vs Horvaatia

(avaldus nr 7334/13) p-s 114, et kambris olev tualett tuleb kambri üldisest põrandapinnast välja

arvata, samas kui mööbli alla jäävat pinda tuleb siiski arvesse võtta. Tuginedes sellele

seisukohale on väär vastustaja seisukoht, et kambri põrandapinnast tuleks maha arvata kambris

oleva tualeti põrandapind.

12. Kaebaja oli vaidlusaluse perioodi kestel 2. veebruarist 2012 kuni 10. juunini 2012 vahistatu

staatuses. Sel perioodil oli talle tulenevalt vahistatu staatusest tagatud vaid ühetunnine

jalutuskäik värskes õhus. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist oli ta kuni 4. juulini 2012

süüdimõistetu režiimil. Sel ajaperioodil oli talle ilmselt tagatud need õigused, mis on tavarežiimil

kinnipeetaval, sh vähemalt neljatunnine vaba aeg oma eluosakonnas liikumiseks (vt vangla

vastus kahju hüvitamisel taotlusele p 29; tl 21p). Teistsugusele järeldusele viivaid tõendeid ja

väiteid asjas esitatud ei ole.

13. Asja lahendamisel tuleb lähtuda järgnevatest põhimõtetest. Kui isik oli vanglas 2,5 m2–3 m2

kambris kinnipeetavana ja tavarežiimil, ei ole tal õigust kahju hüvitamisele, kui tema muid

vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid õigusi ei ole rikutud, eeskätt kui tal olid tagatud

vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused (Riigikohtu halduskolleegiumi 27.

aprilli 2016. a otsus 3-3-1-68-15, p-d 18-19). Kui isik oli vanglas 2,5 m2–3 m2 kambris

vahistatuna, kellel on võimalik viibida kambrist väljapool vaid üks tund päevas, võib tal olla

õigus kahju hüvitamisele. Sealjuures on hüvitise määramine kohtu individuaalne ja hinnanguline

otsus, mille puhul tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. mai

2016. a otsus nr 3-3-1-21-16, p-d 10.3 ja 12).

14. Seega on tulenevalt eelnevalt viidatud Riigikohtu seisukohtadest kaebajal õigus hüvitisele

mõlema perioodi eest, nii siis, mil ta oli vahistatu, st 2. veebruarist kuni 10. juunini 2012 ning ka

ajavahemiku eest, mil ta oli süüdimõistetu. Kaebaja viibis süüdimõistetuna 33 päeva kambrites,

kus põrandapinda jäi alla 2,5 m2 (vt tl 43–46p). Seega oli see olukord vastuolus ka toona

kehtinud VSkE § 6 lg-ga 6, mis sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud

vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Ühtlasi viibis kaebaja vahistatuna 58 päeva kambrites, kus isiklik

ruum jäi vahemikku 2,62–2,92 m2. Neist 58 päevast oli kaebaja vaid 3 päeva kambris, kus

isiklikku ruumi oli 2,62 m2. Ülejäänud aja veetis kaebaja vahistatu staatuses kambrites, kus

isiklikku ruumi oli vahemikus 3,65–5,14 m2. Suisa 28 päeva järjest oli kaebaja kambrites, kus

isiklik ruum ületas märgatavalt 3 m2.

15. Siinkohal on hüvitise määramisel oluline see, et kuigi kaebaja viibis ka teatud aja kambrites,

kus ruumi oli õigusaktidega sätestatust vähem, oli valdavalt isikliku ruumi suuruseks 2,92 m2 või

enam. Ühtlasi vaheldusid kitsamad kinnipidamistingimused sageli ka perioodidega, kus kaebaja

kasutuses oli märgatavalt üle 3 m2 isiklikku pinda. Need perioodid pidid ruumipuudust

leevendama.

16. Järgnevalt peatub ringkonnakohus perioodil, mil kaebaja oli juba süüdimõistetu, st

ajavahemik 11. juunist kuni 4. juulini 2012. Nimetatud perioodist viibis kaebaja kambrites, kus

isiklik ruum oli alla 2,5 m2, antud juhul 2,34–2,39 m2, kokku 19 päeval. Ka neid tingimusi tuleb

pidada vastuolus olevaks VSkE § 6 lg-ga 6. Samas oli kaebaja ülejäänud perioodi kambrites, kus

isiklik ruum jäi vahemikku 2,80–3,58 m2. Seega pidi ülejäänud periood leevendama

ruumipuudust. Nagu eelnevalt märgitud, on süüdimõistetu puhul oluline arvesse võtta suuremat

liikumisvõimalust võrreldes vahistatuga. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja õigusi oleks

täiendavalt sel perioodil piiratud.

17. Ehkki Riigikohus ei ole pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks seda, et

kinnipeetav ei ole kasutanud kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks RVastS § 7 lg-s 1

sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. mai 2016. a otsus

nr 3-3-1-21-16, p-d 10-10.2), iseloomustab ringkonnakohtu hinnangul see, et kaebaja ei esitanud

väidetavalt liiga kitsastes tingimustes viibides mitte mingisuguseid pöördumisi ega kaebusi

seoses kitsikusega siiski üheselt sellele, et kaebaja jaoks ei olnud ruumikitsikus kuigi intensiivne

probleem.

18. Ringkonnakohus märgib siinkohal samuti, et väljamõistetav hüvitis peab lisaks vastama Eesti

riigi ühiskondliku heaolu tasemele ning avalikkuse õiglustundele. Ehkki kohtupraktika sellistes

asjades on ebaühtlane, ei saa absoluutsena juhinduda varasemas praktikas väljamõistetud

hüvitistest. Riigikohus on sõnaselgelt rõhutanud, et hüvitise määramine on kohtu individuaalne

ja hinnanguline otsus (RKHKo 3-3-1-21-16, p 12). Reeglina tuleb erinevates asjades, mis võivad

esmapilgul näida sarnastena, võtta arvesse siiski erinevaid aspekte, mis hüvitise suurust

mõjutavad.

19. Muus osas olid kaebaja õigused tagatud. Kaebaja väited õhuniiskuse ja valgustatuse osas on

halduskohus ümber lükanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik halduskohtu seisukohta

muuta, kuna kaebaja apellatsioonkaebust ei esitanud.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kohaseks hüvitiseks kaebajale on 311 eurot, st

summa mille väljamõistmist ka halduskohus põhjendatuks pidas.

20. Kuna eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendid on kujundanud kambripinna suurusega tekitatud

kahju hüvitamise asjades suhteliselt jäiga kohtupraktika, ning sealjuures ei ole aktsepteeritud

hüvitist välistava asjaoluna neid argumente, mis on Tallinna Vangla esitanud ka käesolevas asjas,

ei peatu ringkonnakohus lähemalt kõigil apellatsioonimenetluses vangla poolt esitatud

argumentidel.

21. Eeltoodust tulenevalt jääb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja tasus

halduskohtus riigilõivu 50 eurot (tl 33). Ringkonnakohus leiab, et ka menetluskulude

väljamõistmisel tuleb lähtuda sellest, kui suures osas kaebus rahuldati. Kuna kaebus rahuldati

2,46% ulatuses (nõude suurus oli 12 648,80 eurot), tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista

menetluskulud summas 1,23 eurot (HKMS § 108 lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene