3-16-17/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. november 2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-17

Haldusasi

Gennadi Živeli kaebus Viru Vangla 26. novembri 2015

käskkirja nr 6-3/1533 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Gennadi Živeli apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Gennadi Živel

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Gennadi Živeli apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

17. märtsi 2016 otsus muutmata.

2. Jätta Gennadi Živeli kulud apellatsioonimenetluses tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 15. detsember 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 26. novembri 2015 käskkirjaga nr 6-3/1533 määrati Gennadi Živelile

5. novembril 2015 vanglateenistuse ametniku tööle asumise kohta antud seaduslikule

korraldusele mitteallumise eest distsiplinaarkaristuseks 25 ööpäeva pikkune kartserisse

paigutamine.

2. G. Ziveli vaie käskkirja kehtetuks tunnistamiseks jäeti rahuldamata Viru Vangla

28. detsembri 2015 vaideotsusega nr 6-12/334-2.

3. 31. detsembril 2015 esitas G. Zivel Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

Viru Vangla 26. novembri 2015 käskkirja. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja käskkirjas märgitud

rikkumist toime pannud kuna 5. novembril 2015 ei olnud ta võimeline tööle asuma neeruvalude

ja väga halva enesetunde tõttu. Määratud karistus on ebaproportsionaalselt karm.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2016 otsusega jäeti G. Živeli kaebus rahuldamata.

Halduskohus sedastas, et G. Ziveli tööle määramise käskkirjast nähtuvalt on selle andmise

aluseks olnud meditsiiniosakonna arsti poolt töötamise kooskõlastamisel tehtud otsus, mille

kohaselt võimaldab tema tervislik seisund teha tööd kuni 2 tundi päevas, kuid ei luba tõsta

raskusi üle 5 kg. Enne vaidlusaluse intsidendi toimumist viibis kaebaja korduvalt Viru Vangla

meditsiiniosakonnas vastuvõtul, s.h ka 28. oktoobril 2015, mil arst on jätkuvalt märkinud

kaebaja töövõimeliseks. 5. novembril 2015 veresuhkru mõõtmisel kurtis G. Živel pideva nõrkuse

ja väsimustunde üle, kuid ei esitanud neerude või valudega seotud kaebusi ning õhtul on õde küll

kutsutud seoses tööst keeldumisega sektorisse, kuid kaebaja on läbivaatusest keeldunud.

5. Viru Vangla 19. augusti 2015 käskkirja nr 6-2/1301 kaebaja majandustööle

määramise kohta oli 5. novembril 2015 kehtiv, kuna tõendatud ei ole, et kaebaja ei oleks

saanud töötada tervislikel põhjustel, siis kaebajale antud korraldus tööle asumiseks oli

õiguspärane ja täitmiseks kohustuslik. Korralduse täitmiseks keeldumisel oli

distsiplinaarkaristuse määramine lubatud vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 alusel.

Vaidlustatud käskkirjas on piisvalt käsitletud nii süüteo asjaolusid kui kaebaja seletusest

ja tervislikust seisukorrast tulenevat ning arusaadavalt põhjendatud ka karistuse liigi ja

määra valikut.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. G. Živel esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu

Halduskohtu 17. märtsi 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus

rahuldada.

G. Živel on seisukohal, et halduskohus on otsuse tegemisel jätnud arvestamata kaebaja selgituste

ja väidetega tema tervisprobleemide kohta. Kaebaja terviseseisund ei võimaldanud tal 5.

novembril 2015 tööle asuda ning kaebaja teatas sellest ka valvurile. Haige inimese tööle

sundimine on vastuolus põhiseaduse §-des 10, 11, 13, 18 ja 28 sätestatuga. Vastavalt on kaebaja

karistamine tööle asumisest keeldumise eest vastuolus põhiseaduse ja EIÕK art-ga 3 ja 8. Lisaks

on määratud karistus ebaproportsionaalselt karm.

7. Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Viru Vangla leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ning apellatsioonkaebuse

rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus on vajalikul määral otsust põhjendanud, otsuse

põhjendused on jälgitavad ning nende alusel kujunenud kohtu lõppseisukoht loogiliselt õige.

Kohus on õigesti tuvastanud, et vangla on hinnanud nii 28. oktoobri 2015 tervishoiutöötaja

hinnangut kui ka apellandi 6. novembri 2015 esitatud seletust, kuid puuduvad tõendatud

asjaolud, mis töötamist ei oleks võimaldanud. Käesoleval juhul keeldus apellant tööle asumise

korralduse täitmisest, aga samuti keeldus tervishoiutöötaja läbivaatusest, mistõttu tema

keeldumist korralduse täitmiseks ei saa pidada õiguspäraseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohtu hinnangul on G. Živeli kaebus halduskohtu otsusega

põhjendatult rahuldamata jäetud. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud

tõendeid ja kohaldanud seadust, selgitades kinnipeetava kohustust töötada kui ka

kohustuse täitmisest keeldumise õiguspäraseid võimalusi ning tuvastanud, et kaebajal

puudus õigustus töötamisest keeldumiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses

toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

9. Apellatsioonimenetluses väidab G. Živel jätkuvalt, et ta ei ole toime pannud

vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüütegu, kuna 5. novembril 2015

vanglateenistuse ametniku korraldust ei saanud ta täita, sest ei olnud tervislikel põhjustel

võimeline töötama. Seejuures heidab apellant halduskohtule ette, et arvestamata on

jäänud halduskohtus esitatud kaebaja sellekohased seisukohad ja väited.

Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Vastupidi, halduskohus on analüüsinud kaebaja väidet

tema halva tervisliku seisundi kohta, kuid tõendeid hinnates asunud seisukohale, et väide on

tõendamata.

10. Riigikohus on korduvalt selgitanud kinnipeetava õigust keelduda töötamisest

tervislikel põhjustel. Sealjuures on riigikohus sedastanud (vt RKHK 22. jaanuari 2015

otsus asjas nr 33153-14, p-d 15 ja 16), et kuigi VangS § 37 lg-st 3 tulenevalt on arstil

VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamiseks

ainupädevus, siis olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse

tema tööle määramisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle

asumisest saab kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav

õde.

Käesoleval juhul on Viru Vangla arst 16. augustil 2015, s.o enne kaebaja tööle määramise

käskkirja andmist, leidnud (tl 35p), et tema tervislik seisund võimaldab töötada kuni kaks tundi

päevas, kuid keelatud enam kui viiekilogrammiste raskuste tõstmine. 28. oktoobril 2015 (tl 36p)

on arst kinnitanud, et kaebaja oli sel ajal jätkuvalt töövõimeline. Puuduvad andmed selle kohta,

et G. Živel oleks pärast arsti nimetatud otsustust ja enne vaidlusaluse tööle asumise korralduse

saamist 5. novembril 2015 pöördunud Viru Vangla meditsiiniosakonda taotlusega arsti otsuse

ümbervaatamiseks või üldse esitanud kaebusi oma tervisliku seisundi kohta.

11. Ainuüksi kaebaja enda hinnang, et tema tervislik seisund ei võimalda tööle asuda,

ei saanud olla õiguspäraseks aluseks tööle asumisest keeldumiseks. G. Živel ei ole

siinkohal väitnud, et töötamine oleks olnud vastuolus arsti seatud piirangutega, s.t

ületanud ajaliselt kaht tundi päevas või nõudnud raskete esemete tõstmist. Arvestades, et

kaebaja oli määratud tööle Viru Vangla V7 eluosakonna üldkasutatavate ruumide

koristajana, ei ole alust sellist vastuolu ka eeldada.

12. Nii nagu vanglateenistuse ametnikel puudub VangS § 37 lg 3 järgi pädevus

kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks, puudub selline pädevus ka

kinnipeetaval endal. Seetõttu juhul, kui kaebaja hinnangul oli ta 5. novembril 2015 tööle

asumise korralduse saamise ajaks minetanud töövõimelisuse, kuid tema tervisliku

seisundi selline muutus ei olnud asjatundmatule inimesele kahtlusteta äratuntav, sai

kaebaja töövõimelisuse kindlaks teha sel ajal tööl olnud meditsiiniõde. Läbivaatusest

keeldumisega loobus kaebaja ühtlasi töövõimelisuse puudumise kohta tõendi saamisest ja

sellega tööst keeldumise õiguspärase aluse esinemise tõendamise võimalusest. Kaebaja

hilisemate arstlike läbivaatuste tulemusena ei ole samuti tuvastatud tema töövõime

puudumist tagasiulatuvalt juba 5. novembril 2016. Seetõttu on halduskohus põhjendatult

järeldanud, et tõendamata on kaebaja väide, nagu ta ei oleks saanud 5. novembril 2016

tööle asuda terviseseisundi tõttu.

13. Seega 5. novembril 2016 tööst keeldumisega olukorras, kus keeldumiseks puudus

õiguspärane alus, on G. Živel jätnud täitmata vanglaametniku seadusliku korralduse ning

rikkunud sellega VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust. Riigikohus on asunud

seisukohale (vt RKHK 29. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26), et vanglas

distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise

korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. Sarnasel

seisukohal on G. Živelile karistuse määramisel olnud ka vastustaja. Seejuures on Viru

Vangla põhjalikult selgitanud vanglaametniku korraldusele allumata jätmise ning tööst

keeldumise negatiivset mõju vangistuse eesmärkide täitmisele kaebaja enda suhtes kui ka

vangla julgeolekule üldiselt ning karistuse liigi ja määra valikut, lähtuvalt kaebaja

varasematest samalaadsetest rikkumistest ja nende eest määratud karistuste mõjust

kaebaja käitumise suunamisel. Ringkonnakohtule ei nähtu, et vastustaja oleks kaalutluse

teostamisel jätnud mõne olulise asjaoluga arvestamata või tuginenud lubamatutele

argumentidele. Seetõttu tuleb pidada kaevatavat käskkirja õiguspäraseks ka G. Živelile

määratud karistuse osas.

14. Halduskohus on analüüsinud kaebaja väiteid ja hinnanud tõendeid piisava

põhjalikkusega, seostades tehtud järeldused tuvastatud asjaoludega. Vastavalt on

põhjendamatud G. Živeli etteheited halduskohtule otsuse nõuetekohaselt põhjendamata ja

kaebaja väidetega arvestamata jätmise kohta. Ekslik on kaebaja seisukoht, et tema enda

seletused ja väited on halduskohtumenetluses tõendiks. Tulenevalt HKMS § 56 lg-st 2

koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-dega 267-2681 on kohtumenetluses

tõendiks üksnes poole vande alla antud ütlus, kuid pool saab taotleda üksnes vastaspoole,

mitte iseenda, vande all ülekuulamist. Seetõttu ei saa kohus asja lahendades hinnata poole

selgitusi ja väited teabe allikana ega analüüsida nende kooskõla muude tõenditega.

15. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu

otsus muutmata. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks

menetluskulusid välje ei mõisteta.

Madis Ernits

Einar Vene

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt