2-12-14810/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-12-14810 Tsiviilasi Nordea Rahoitus Suomi OY hagi Priit Tähe vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 9240,05 eurot Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 24. novembri 2015 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Priit Tähe apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja): Priit Tähe (isikukood XXXXX) Vastustaja (hageja): Nordea Rahoitus Suomi OY (registrikood FI01123053), esindajad Agu Eichenbaum, Marjana Hiie RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 24. novembri 2015 otsus ja saata Nordea Rahoitus Suomi OY hagi Priit Tähe vastu võlgnevuse väljamõistmiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Menetluskulude jaotus Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asjas tehtavas lõpplahendis. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Nordea Rahoitus Suomi OY ( hageja) esitas 10. juulil 2015 hagi Priit Tähe (kostja) vastu võlgnevuse summas 9240,05 euro (s.o põhinõude 5416,80 eurot + viivise 3823,25 eurot) väljamõistmiseks. Hagiavalduses märgitu kohaselt hageja ja kostja sõlmisid 31. juulil 2009 MasterCard laenuja kaardilepingu, millega hageja võimaldas kostjale krediiti summas kuni 1500 eurot. Hageja viitas lepingu p-dele 3, 4 ja 11. 31. juulil 2009 võttis kostja krediidilimiidist kasutusele 1499 eurot. Lepingu järgi kohustus kostja 1499 eurot krediidiandjale tagastama kümne kuu jooksul võrdsetes osades. Kostja on krediidi summas 1499 eurot jätnud hagejale tagastamata. Ajavahemikus

1. august 2009 kuni 7. september 2009 on kostja ületanud lepinguga kasutada lubatud krediidilimiiti ning tasunud krediidi arvelt ostude eest, mis on märgitud laenuandja poolt kostjale esitatud arvetel, kokku summas 3805,55 eurot. Nimetatud summast 3330,40 eurot kohustus kostja tasuma 20. septembril 2009 ning 475,15 eurot 20. oktoobril 2009. Kostja on jätnud kõik lepinguga võetud maksekohustused tasumata. Põhinõue sisaldab krediidivõlga summas 5304,55 eurot, intressivõlga summas 81,65 eurot, pangaautomaadist sularaha väljavõtmise teenustasu summas 3,60 eurot, krediidilimiidi ületamise tasu summas 10 eurot, konto hooldustasu võlgnevust summas

12 eurot ja tasulise maksemeeldetuletuse võlgnevust summas 5 eurot. Lepingujärgne intressimäär on 12,722% aastas, hagiavalduse esitamiseni on kostja olnud viivituses 2056 päeva.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt sõlmis kostja 31. juulil 2009 krediitkaardilepingu, mille limiidiks oli 1500 eurot. Kostja töötas Soomes ja sattus olukorda, kus tööandja ei maksnud talle palka. Kuna kostja oli majanduslikult raskes olukorras, oli ta sunnitud võtma krediitkaardi ning sai seetõttu Eestisse tagasi pöörduda. Kostjale teadaolevalt oli limiit maksimaalselt 1500 eurot ning seda ei olnud võimalik ületada. Kostja pöördus tagasi Eestisse ja pidi Soome tagasi tulema, et saada saamatajäänud palk ning jätkata töötamisega. Kostja ei saanud töövahendajaga enam ühendust, krediitkaart ja muud dokumendid jäid Soome tööandja korterisse. Kostjal ei olnud võimalusi Soome sõita, samuti ei saanud ta võla kohta kirju kätte ega saanud ka tasuda võetud summat. Lisaks ei olnud tal rahalisi võimalusi ega soome keele oskust, et asja uurida. Kostja Eestis registreeritud aadressile ei tulnud ühtegi teadet ega nõuet. Kostja sai võlanõudest teada 13. aprillil 2015. Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist aegumise tõttu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas täielikult 24. novembri 2015 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 9240,05 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1158,79 eurot. Maakohtu otsuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja kostja vahel sõlmiti 31. juulil 2009 leping, millega hageja võimaldas kostjale krediiti summas kuni 1500 eurot. Maakohtu hinnangul on ekslik kostja vastuväide, et nõue on aegunud. Aegumistähtaja kulg peatus maksekäsu avalduse esitamisega kohtusse 13. aprillil 2012. Kostja oma vastuses ei ole esitanud selget vastuväidet TsMS § 231 lg 4 tähenduses, et ta ei ole krediitkaardi alusel raha välja võtnud, s.o krediitkaardilepingu alusel hagejalt teenuseid saanud. Hagile lisatud leping ei välista võimalust kasutada krediiti üle eelpool nimetatud limiidi. Sellele osundab ka lepingu p 3. Kostja teavitamise küsimuses on maakohus seisukohal, et krediitkaardilepingu sõlmimisega võttis kostja endale kohustuse anda lepingupoolele teada oma kontaktandmete muutumisest. Hageja on krediitkaardilepingus näidanud oma asukohaks XXXXX Turu linn. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 1158,79 eurot (riigilõiv 550 eurot + tõendite tõlkimise kulu 368,79 eurot käibemaksuta + õigusabikulu 240 eurot). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Priit Tähe esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 24. novembri 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) kasutas kostja krediidisummat 1499 eurot televiisori ostmiseks. Tagasimaksed jäid tegemata, sest tööandja ei maksnud apellandile palka ja ta ei saanud tagasi Soome tööle; 2) saab lepingu p 2 kohaselt krediidilimiiti muuta vaid krediidisaaja avalduse alusel. Sellist avaldust ei ole kaebaja teinud. Lepingusätted on vastuolulised ja tekitavad segadust. Lähtuma peab lepingus kokkulepitud 1500 euro limiidist; 3) ei lahendanud asja pädev kohus. Lepingu kohaselt oleks asja pädev lahendama Soome kohus ning asjas tuleks kohaldada Soome õigust; 4) ei nõustu kaebaja viivisetasu suurusega, sest hageja on kokkuleppe saavutamisele eelistanud otse kohtusse pöördumist; 5) ei saanud apellant maksekäsku 2012. aastal kätte, mistõttu on maakohtu poolt apellandi elukohana tuvastatud Voka alevik vale. Võlgnevuse sissenõudmisest sai apellant teada kohtutäiturilt alles 2015. aastal; 6) on ebamäärane võlgnevuse sissenõudja isik.

5. Nordea Rahoitus Suomi OY vaidleb Priit Tähe apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) elas apellant maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal alaliselt Eestis. Apellandil puudusid hagiavalduse kättesaamisel vastuväited selle kohta, et kohus asja menetlusse võttis. Brüsseli I määruse ja TsMS kohaselt on Eesti kohtul antud asjas kohtualluvus. Apellant pole varem kohtualluvust vaidlustanud;

2) on kohus rahvusvahelise eraõiguse seaduse alusel kohaldanud õigesti Eesti materiaalõigust; 3) on krediidilimiit krediidisaajale suunatud kohustus, millega ei ole välistatud ega vähendatud krediidisaaja võimalust limiiti ületada; 4) ei sätesta seadus viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Antud asjas ei ületa viivitusintress kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus ühistab Viru Maakohtu 24. novembri 2015 otsuse ja saadab Nordea Rahoitus Suomi OY hagi Priit Tähe vastu võlgnevuse väljamõistmiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on asja läbivaatamisel rikkunud TsMS § 438 lg-t 1 ja 442 lg-t 8, kuna on jätnud kindlaks tegemata, milline seadus kuulub asjas kohaldamisele.

7. Kostja väite kohaselt ei lahendanud asja pädev kohus, sest lepingu kohaselt oleks pidanud asja lahendama Soome kohus Soome õiguse alusel. TsMS § 631 lg 3 teise lause kohaselt apellatsioonkaebuses võib tugineda asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama rahvusvaheliselt või et asi tuli lahendada vahekohtus, kui sellele asjaolule tugineti õigeaegselt ka maakohtus. Kostja ei ole maakohtu menetluses tuginenud asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama ning seetõttu on ta kaotanud õiguse tugineda apellatsioonkaebuses nimetatud asjaolule. Seetõttu ei vasta ringkonnakohus kostja põhjendustele seoses asja allumisega Soome kohtule.

8. Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt oleks maakohus pidanud asja lahendamisel kohaldama Soome õigust, s.o kostja väitel eksis maakohus materiaalõiguse kohaldamisel. Antud juhul on vaidlusalune krediidija kaardileping sõlmitud Soome äriühingu (hageja) ja Eesti Vabariigi kodaniku (kostja) vahel. Hageja nõue tugineb lepingule ning vastavalt krediidilepingu tingimuste p-le 21 käesolevale krediidisuhtele kohaldatakse Soome Vabariigi seaduseid (tl 48). Vastavalt REÕS § 32 lg-le 1 lepingule kohaldatakse selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. Pooled on krediidilepingus kokku leppinud Soome õiguse kohaldamises ning seetõttu oleks tulnud käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldada Soome õigust. Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu sellele, et sarnaselt siseriikliku õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus. Maakohus on asja läbivaatamisel jätnud asjassepuutuva Soome õiguse sisu kindlaks tegemata.

9. REÕS § 2 lg 1 järgi kui tehingu kohaselt kuulub kohaldamisele välisriigi õigus, kohaldab kohus seda sellest sõltumata, kas selle kohaldamist taotletakse või mitte. Sama paragrahvi lg 2 alusel välisriigi õiguse kohaldamisel lähtutakse kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast vastavas riigis. REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) jagab välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel ning REÕS § 4 lg 4 järgi on erandina võimalik kohaldada välisriigi õiguse asemel ka Eesti õigust, kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha. Ringkonnakohus leiab, et kuna maakohus on jätnud kindlaks tegemata asja lahendamisel kohaldamisele kuuluva välisriigi õiguse, siis on tegemist sellise menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. REÕS § 4 jagab välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel ning pooltel peab olema võimalik esitada omapoolseid väiteid ja seisukohti (vajadusel ka tõendeid) seoses asjakohase materiaalõiguse normi kohaldamisega.

10. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu vaidlustatud otsuse menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ja saadab tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis puudub vajadus vastata apellatsioonkaebuses esitatud sisulistele põhjendustele.

11. Menetluskulude jaotuse (samuti menetluskulude rahalise kindlaksmääramise) otsustab maakohus asjas tehtavas lõpplahendis.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson