3-16-384/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. november 2016. a, Tallinn

Haldusasja number

3-16-384

Haldusasi

A.E.u kaebus Tallinna Vangla 19.02.2016 käskkirjale

nr 5-2/193 ja 22.03.2016 vaideotsusele nr 5-15/16/121-

Menetlusosalised

Kaebaja – A.E.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja

Teerika Marilin Martisen

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.12.2016 (HKMS § 181 lg 1).

Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla juristi Monika Raiendiku 20.01.2016 ettekande nr 168 kohaselt esitas A.E.

29.12.2015

kuriteoteate

Põhja

Ringkonnaprokuratuurile

ja

15.01.2016

kaebuse

Riigiprokuratuurile kriminaalmenetluse algatamata jätmise peale. Riigiprokuratuuri referent

edastas

Monika

Raiendiku

e-posti

aadressile

monika.raiendik@just.ee

teadmiseks

riigiprokurör Kaire Jaaksoni 20.01.2016 koostatud määruse kaebuse rahuldamata jätmise

kohta ning A. E.u Põhja Ringkonnaprokuratuurile ja Riigiprokuratuurile esitatud dokumendid.

Viidatud dokumentides kasutas A. E. vangla juristi kohta väljendeid „inimvärdjas“ ja

„inimpask“. Tallinna Vangla leidis, et viidatud väljendid solvavad vanglateenistujat ning

alandavad tema väärikust.

2. Tallinna Vangla 19.02.2016 käskkirjaga nr 5-2/193 karistati A. E.t distsiplinaarkorras

Tallinna Vangla kodukorra (kodukord) punkt 1.11.1 rikkumise eest 12 päeva pikkuse

kartserikaristusega.

Käskkirja

kohaselt

on

kinnipeetav

kohustatud

täitma

vangla

sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse seaduslikele korraldustele (vangistusseaduse

3-16-384

2(11)

(VangS) § 67 p 1). Kodukorra p 1.11.1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud

vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima

kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab

kinnipeetav kasutama Teie-vormi, kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate

ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega

pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust

riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Kaebaja

rikkus kinnipeetavana vangla kodukorda ega eita seda. Kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 198 lg 2 kohaselt teatab prokuratuur kuriteokaebuse esitamise korral kriminaalasja

alustamata jätmisest ka isikut, kelle kohta kuriteoteade on esitatud, v.a samas seadustikus

sätestatud erandid. Kohtueelse menetluse andmete avaldamine on lubatud prokuratuuri loal

KrMS § 214 lg-s 2 sätestatud juhul. Arvestades, et kriminaalasja menetluse materjalid avaldas

vanglale prokuratuur, nagu on KrMS alusel lubatud, ei ole viimane käitunud õigusvastaselt.

Kinnipeetav arvab ekslikult, et KrMS § 198 lg 2 ei laiene riigiprokuratuurile. KrMS § 30 lg 1

kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust. Andmed süüteo toimepanemise või ohvriks

langemise kohta ei ole delikaatsed isikuandmed isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 lg 2 p

8 tähenduses. Andmed on delikaatsed enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas

otsuse langetamist või menetluse lõpetamist. Riigiprokuratuuri otsus menetluse algatamata

jätmise kohta on menetlust lõpetav, mistõttu ei ole A. E.u prokuratuurile saadetud andmete

näol tegemist delikaatsete isikuandmetega. A. E.u avaldusele ei laiene pärast prokuratuuri

otsust jätta kriminaalmenetlus algatamata piirang kasutada tema avaldusi asutusesiseselt.

Tuleb arvestada, et andmed on avaldatud vaid asjaosalistele – A. E.le, prokuratuurile ja

Tallinna Vanglale –, mitte kolmandatele isikutele. Tegemist ei ole VangS § 29 lg 4 sätestatud

olukorraga, kuivõrd kirjade sisu ei kontrollitud, kui need saadeti vanglast välja. Prokuratuur

saatis A. E.u dokumendid vanglale seisukoha võtmiseks. Tähtsust ei ole sellel, et dokumendid

olid adresseeritud prokuratuurile, mitte Tallinna Vanglale. Sisuliselt kasutas A. E. vangla

juristi kohta väärikust riivavaid väljendeid. Kuigi vanglateenistuse jurist ei ole Tallinna

Vangla ametnik VangS § 111 lg 1 mõistes, kuulub ta kodukorra p 1.11.1 kaitsealasse.

Kodukorra p 1.11.1 viitab vanglateenistujale, mitte ametnikule. Väärikust riivavate väljendite

kasutamise näol on tegemist raske distsipliini rikkumisega, kuigi kohtupraktikas on see

erandlik. Rikkumist raskendab see, et kinnipeetav on varem toime pannud sarnaseid rikkumisi

ja talle on määratud distsiplinaarkaristusi (viimati kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks).

Puuduvad kergendavad asjaolud. Ka kirjalikus pöördumises ei ole lubatud kasutada väärikust

riivavaid väljendeid, kuna see ohustab avalikku korda. Vangla peab tagama avaliku korra, et

saavutada vangistuse eesmärke. Kinnipeetavale ei ole otstarbekas määrata muid karistusi.

Proportsionaalne on karistada A. E.t 12 päeva pikkuse kartserikaristusega. Karistus on

proportsionaalne toime pandud süüteoga.

3. A. E.esitas 22.02.2016 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse nõudega

peatada käskkirja täitmine. Tallinna Halduskohus jättis taotluse 29.02.2016 määrusega

rahuldamata. Kohus ei pidanud käskkirja peale esitatava kaebuse eduväljavaateid suureks.

Kohtu hinnangul oli A. E.u karistamine põhjendatud, kuna vanglateenistuja suhtes

ebatsensuursete väljendite kasutamine nõrgestab vangla distsipliini ja ohustab julgeolekut.

Vangla juristi saab pidada vangla teenistujaks VangS § 1051 lg 2 p 2 mõttes. Mitte üheski

kinnipeetava pöördumises ei tohi olla väärikust riivavaid väljendeid.

4. A. E. esitas käskkirjale vaide, mis jäeti 22.03.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/121-2

rahuldamata.

5. A. E.u kaebus 19.02.2016 käskkirja nr 5-2/193 ja 22.03.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/121-2

tühistamiseks registreeriti Tallinna Halduskohtus 29.04.2016.

3-16-384

3(11)

POOLTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja ei nõustu käskkirja ja vaideotsusega.

6.1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 08.01.2016 teade kriminaalmenetluse algatamata jätmise

kohta tunnistati asutusesiseseks kasutamiseks avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p 1

alusel. Põhja Ringkonnaprokuratuur ei teavitanud vangla juristi kriminaalmenetluse

algatamata jätmisest. Kaebuse kriminaalmenetluse algatamata jätmisele jättis riigiprokurör K.

Jaakson rahuldamata 20.01.2016 määrusega. Ka see määrus on tunnistatud asutusesiseseks

kasutamiseks AvTS § 35 lg 1 p 1 alusel. Viidatud määruses märgib prokurör, et edastab

vangla juristi solvavad materjalid Tallinna Vanglale seisukoha võtmiseks. Kuna prokuratuur

seadis kuriteokaebuse materjalidele juurdepääsupiirangu, ei võinud prokuratuur edastada

materjale vangla juristile. Juristil puudus seega õigus pääseda materjalidele ligi.

6.2. Vangla jurist ei kuulu kinnipidamiskoha ametnike hulka. Vangla jurist töötab vanglas

töölepingu alusel ehk ta ei ole vanglateenistuse ametnik VangS § 111 lg 1 mõistes ja

hõlmatud kodukorra p 1.11.1 kaitsealaga seda enam, et kuriteoteade ei olnud suunatud

prokuratuurile ega vangla juristile.

6.3. Kodukorraga ei saa keelata kinnipeetava õigust kasutada väljendeid väljaspool vanglat

saadetavates kirjades ja vanglas töötava isiku suhtes. Au ja hea nime kaitseks saab kasutada

üksnes tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid, s.o nõuda varalise või mittevaralise kahju

hüvitamist ja kahju tekitava tegevuse keelamist, ebaõigete andmete ümberlükkamist või

paranduse avaldamist. Kuna kuriteoteade oli suunatud prokuratuurile ja see tunnistati

asutusesiseks kasutamiseks, ei saanud kaebaja vangla juristi au ja head nime avalikult

kahjustada. Distsiplinaarmenetluses ei saa kaitsta isiku õigusi tsiviilõiguslikus vormis

tekitatud kahju eest ja karistada kahju tekitajat distsiplinaarkorras.

6.4. Kaebaja toime pandud rikkumine ei ohusta avalikku korda. Avalik kord on defineeritud

korrakaitse seaduse (KorS) § 4 lg-s 1. KorS § 1 lg 9 kohaselt ei kohaldata seadust

vanglateenistuse tegevusele kinnipeetava suhtes vangistuse täideviimise korraldamisel.

Sellisena ei saa kinnipeetava suhtes viia läbi distsiplinaarmenetlust ega teda karistada avaliku

korra kaitsmise eesmärgil.

6.5. Haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil

isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses

(haldusmenetluse seadustik (HMS) § 10 lg 1 p 4). Distsiplinaarmenetluse viis läbi inspektor-

kontaktisik

Marju

Kuuse,

kes

koostas

ka

distsiplinaarmenetluse

protokolli.

Distsiplinaarmenetluse protokoll vastab haldusakti tunnustele. M. Kuuse tegi sisuliselt

iseendale ettepaneku määrata karistus, olles samal ajal teadlik, et tema teeb karistusotsuse;

määras karistuse ja võttis osa vaidemenetlusest, kus ta kontrollis enda antud haldusakti

õiguspärasust ja otstarbekust. Karistuse määrajal ei saa olla huvi enda karistusotsust tühistada,

kui ta on juba ettepaneku tegemisel veendunud, et rikkumine on toime pandud ning selle eest

on vaja karistada. Vaide menetlejal ei ole keeruline veenda vaide allkirjastajat karistusotsuse

õiguspärasuses. Vaidemenetluses ei ole kaebaja õiguste kaitse olnud efektiivne.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tuvastas 07.01.2016 asjas Dāvidsons ja Savins v. Läti, et

vastustaja riik on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(konventsioon) artikkel 6 lg-s 1 sätestatud erapooletu kohtukoosseisu põhimõtet, kui põhiasja

arutav kohtunik oli kinnipidamismääruses võtnud seisukoha avaldaja süü küsimuses, leides, et

avaldaja on toime pannud õigusrikkumise. EIK leidis, et kriminaalasja arutas ebaobjektiivne

kohus.

Distsiplinaarmenetlus

on

võrreldav

kriminaalmenetlusega,

kuna

ka

distsiplinaarmenetluses võetakse seisukoht kinnipeetava süü osas. Lähtudes vangla

sisekorraeeskirja (VSkE) § 97 lg-st 2, ei saa menetleja võtta seisukohta selles, kas kinnipeetav

on toime pannud õigusrikkumise, nagu käesoleval juhul, vaid viidata faktidele ja tõenditele,

3-16-384

4(11)

millest peab selguma süü tõendatus (VSkE § 97 lg 2 p 8). Selles, kas kinnipeetav on toime

pannud õigusrikkumise, võtab seisukoha otsustaja. Kui menetleja on distsiplinaarmenetluse

protokollis öelnud, et kinnipeetav on toime pannud õigusrikkumise ning seejärel teinud ise

karistusotsuse, mille otstarbekust ja õiguspärasust on ta vaidemenetluses kontrollinud, siis

selline haldusmenetlus ei näi sõltumatu.

6.6. Karistusotsuse tegija on arvestanud kaebaja varasemate karistustega, võtmata arvesse, et

Tallinna Halduskohtu 27.11.2015 otsusega nr 3-15-2303 on üks varasem karistus

suhtlemiseeskirjade rikkumise eest tühistatud.

7. Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu.

7.1. Käesolevas menetluses ei saa anda hinnangut sellele, kas prokuratuuril oli õigus Tallinna

Vanglale kuriteoteatega seotud materjale saata. Oluline on, et materjalid vanglale edastati

ning vanglal tuli nendele reageerida. Tulenevalt KrMS § 198 lg-st 2 ja §-ist 214 on

prokuratuur ka õigesti materjalid vanglale edastanud. Kriminaalmenetluse materjalid avaldas

vanglale prokuratuur. Riigiprokurör märkis 20.01.2016 määruses, et kaebaja kasutas

kuriteokaebuses korduvalt väljendeid, mis on oma tööülesandeid täitva isiku suhtes solvavad.

Sestap edastas ta materjalid seisukoha võtmiseks vanglale. Kuna materjalid on vanglale

edastatud, pääses jurist nendele ka ligi.

7.2. Vangla jurist kuulub kodukorra p 1.11.1 kaitsealasse. Vanglateenistus ei seondu üksnes

vanglaametniku mõistega. VangS § 1051 lg 2 p 2 kohaselt kuuluvad vanglateenistusse

vanglad kui valitsus- ja ametiasutused tervikuna nii ametnike kui töötajatega avaliku

teenistuse seaduse (ATS) § 7 mõttes. Kodukorra p 1.11.1 järgi ei ole pöördumisi, milles võiks

kasutada väärikust riivavaid väljendeid.

7.3. Sõnavabadus ei tähenda, et igasugust keelekasutust peab aktsepteerima. EIK leidis

21.01.1999 otsuses asjas Janowski v. Poola, et solvav keelekasutus oma ametiülesandeid

korrektselt täitvate isikute suhtes, kes toimisid seaduse alusel ega olnud ise ründajad või

provotseerijad, polnud antud situatsioonis õigustatud. Sellisena ei saa aktsepteerida olukorda,

kus teenistusülesandeid täitva vanglaametniku suhtes kasutatakse ebatsensuurseid väljendeid.

Kui kinnipeetavatele oleks lubatud oma rahulolematust ning emotsioone väljendada ükskõik,

missuguste väljenditega, ei saaks vanglaametnikud keskenduda teenistusülesannete täitmisele.

Ka EIK on pidanud vajalikuks kaitsta riigiametnikke jämedate, solvavate ja laimavate

verbaalsete rünnakute eest ametikohustuste täitmisel, mis on mõeldud selleks, et kahjustada

avalikku usaldust ametnike ja teenistuskoha suhtes. Kaebaja väide, nagu oleks täitevvõim

kaitsnud juristi õigusi distsiplinaarmenetluse raames tsiviilõiguslikus vormis tekitatud kahju

eest ja karistanud kaebajat kui kahju tekitajat distsiplinaarkorras, on meelevaldne. VangS § 63

lg 1 kohaselt võib kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada, kui ta rikub süüliselt

vangistusseaduses, vangla sisekorraeeskirjades või muudes õigusaktides sätestatut. Kuna

praegu rikkus kaebaja kodukorra p-is 1.11.1 sätestatud nõuet, oli vanglal õigus teda

distsiplinaarkorras karistada.

7.4. Kaebaja leiab ekslikult, et teda karistati korrakaitseseaduse alusel. Avaliku korrana tuleb

mõista tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid

ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi,

vabadusi ja kohustusi. Eesti tavade ja kommetega ei ole kooskõlas nimetada ametiasutuse

töötajat „inimvärdjaks“ ja „inimpasaks“. Kasutades tööülesandeid täitva juristi suhtes

solvavaid ja väärikust alandavaid väljendeid, ohustas kaebaja avalikku korda. Kaebaja

distsiplinaarkorras karistamine on põhjendatud, kuna tema teguviis nõrgestab vangla

distsipliini ning seeläbi ka üldist vangla julgeolekut. Avaliku korra tagamine on jälle vajalik,

et kindlustada vangistuse eesmärkide saavutamine. Vangistuse eesmärkide saavutamine on ka

3-16-384

5(11)

avalikes huvides. Vanglas on võimalik distsipliin tagada, kui allutakse kehtivale korrale, sh

järgitakse viisakusnorme, nagu sätestab kodukord.

7.5. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud menetlusnormidega kooskõlas, vaidlustatud käskkiri

on antud kehtiva õiguse alusel, see on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele. Selles ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Kaebaja pani toime

distsiplinaarsüüteo, täites kodukorra p-is 1.11.1 sätestatud teokoosseisu. Kaebaja kasutas

vangla juristi suhtes solvavaid ja väärikust alandavaid väljendeid „inimpask“ ja

„inimvärdjas“. Seda tõendab Tallinna Vangla juristi M. Raiendiku 20.01.2016 ettekanne nr

168. Tallinna Vangla sai rikkumisest teada 20.01.2016, kui riigiprokurör edastas

riigiprokuratuurile esitatud materjalid vanglale seisukoha võtmiseks. Distsiplinaarmenetlus

algatati 29.01.2016 ning kaebajale anti võimalus anda omapoolsed seisukohad. Kaebaja esitas

oma selgitused 01.02.2016 ning vastuväited 18.02.2016. Ettekandes välja toodud väljendite

kasutamist kaebaja ei eita. Tema distsipliinirikkumine on tõendatud distsiplinaarmenetluse

käigus kogutud tõendite ja asjaoludega. Kaebaja on teadlik vangistust reguleerivatest

õigusaktidest. Kui õigusaktides sätestatu jäetakse täitmata, on tegemist süülise rikkumisega.

22.03.2016 vaideotsus nr 5-15/16/121-2 on õiguspärane. Vaideotsuse tühistamist võib nõuda

HMS § 87 lg-s 2 sätestatud alustel. Vaidemenetluses on järgitud menetlusnorme, vaideotsus

on antud kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab

vorminõuetele ning selles ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

Vastustajal puudub alus kahelda ametnike erapooletuses. Tulenevalt VangS § 64 lg-test 1 ja 4

ning VSkE § 17 lg-st 1 on inspektor-kontaktisikul M. Kuusel õigus kinnipeetavale

distsiplinaarkaristus määrata. Ka inspektor-kontaktisiku ametijuhendi kohaselt kuulub

distsiplinaarmenetluse läbiviimine inspektor-kontaktisiku pädevusse. Ametniku erapoolikus ei

saa tuleneda üksnes faktist, et ta viis läbi distsiplinaarmenetluse, sh algatas menetluse ja

kogus tõendeid. Ka ametikohustuste täitmisel tekkinud suhtlemiskonflikt ei tähenda

tingimata, et ametnik on isiklikult menetlusosalise vastu häälestatud. Ühestki õigusaktist ei

tulene, et sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ja määrata karistust. Taoline

korraldus tagab menetluse efektiivsuse, lihtsuse ja kiiruse, ühtlasi välditakse üleliigseid

kulutusi ja ebameeldivusi isikule, mis kõik on haldusmenetluse aluspõhimõtted.

Vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaided vaatab läbi

vanglateenistus (VangS § 11 lg 41). Sätet täpsustab VSkE § 12 lg 21, mille kohaselt vaatab

üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus

oleva isiku haldusakti või toimingu peale. HMS § 10 lg 1 p 4 kohaselt ei või haldusorgani

nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja

lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Kaebaja ei ole

osutanud, kas menetleja oli tema suhtes vaenulikult meelestatud, millest tulenevalt oleks too

pidanud end menetlusest taandama. Õigusaktidest ei tulene, et vaidemenetlust ei tohiks läbi

viia sama ametnik, kes on distsiplinaarasja menetlenud. Vaideotsuse on allkirjastanud üksuse

juht Raido Kerner, kellel on kohustus tutvuda vaidemenetluse aluseks olevate materjalidega,

samuti on tal võimalus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega. Kui üksuse juht leiab, et

ta on eriarvamusel vaideotsusega või kui ta leiab, et vaie tuleks rahuldada, on tal õigus

keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest, koostada uus vaideotsus või nõuda

vaideotsuse koostamist, kus kajastuks tema seisukoht. Üksuse juhi allkirjastatud vaideotsus

kajastab üksuse juhi seisukohta antud küsimuses, mis tagab nii tegeliku kui näiva

erapooletuse. Vaideotsust ei tee seega ainuisikuliselt sama inspektor-kontaktisik, kes menetles

distsiplinaarasja ning andis vaidlusaluse käskkirja.

7.6. On tõsi, et kaebajale Tallinna Vangla 05.08.2015 käskkirjaga nr 5-2/1035 määratud

distsiplinaarkaristus tühistati haldusasjas nr 3-15-2303. Haldusakti tühistamine kõrvaldab

3-16-384

6(11)

tagasiulatuvalt selle kehtivuse, st varasemale kehtivusele ei ole enam võimalik tugineda.

Eelviidatud käskkirja tühistamine ei muuda seda, et kaebajal olid 19.02.2016 käskkirja

andmise ajal kehtivad distsiplinaarkaristused, mh suhtlemiseeskirjade rikkumise eest.

Kaebajat on karistatud 21.04.2015 käskkirjaga nr 546, 22.04.2016 käskkirjaga nr 549,

12.05.2016 käskkirjaga nr 5-2/644 ja 21.05.2016 käskkirjaga nr 5-2/688 VangS § 67 p 1

rikkumise eest. 28.10.2016 käskkirjaga nr 5-2/1388 määrati kaebajale 10 päevane

kartserikaristus selle eest, et ta kasutas väljendeid „Kas kellelgi ei tõuse või ei lähe märjaks

enam või?“ ja „Türa, sellist ila pean ma lugema (Rein Lang õpetas sellist väljenduslaadi

kasutama, kui ta oli justiitsminister)“ pöördumises Justiitsministeeriumile. Varasem karistatus

sarnase rikkumise eest näitab, et kaebaja ei ole teinud järeldusi, pidades karistamatult

võimalikuks vanglateenistujat solvata. Riigikohus on oma 15.05.2015 otsuses nr 3-3-1-3-15

leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul arvestada

kehtivate distsiplinaarkaristustega.

Haldusorganil on kinnipeetavate distsiplinaarkorras karistamisel lai kaalutlusruum.

Vaidlustatud käskkirjas on põhjendatud karistuse faktilist ja õiguslikku alust, sh karistuse

pikkust. Määratud karistus on proportsionaalne. Kaebaja suhtes on läbi viidud

distsiplinaarmenetlus, teda on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, menetluse käik

on protokollitud, ta on saanud võimaluse esitada omapoolsed seletused ja vastuväited.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kaebaja nõuab 19.02.2016 käskkirja nr 5-2/193 ja 22.03.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/121-2

tühistamist.

9. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusliku alusena on märgitud VangS § 67 p 1,

§ 63 lg 1 p 4 ja § 64 lg 4. Vaidlustatud käskkirjas heidetakse kaebajale ette seda, et ta kasutas

Tallinna Vangla juristi kohta väljendeid „inimpask“ ja „inimvärdjas“. Sellega rikkus ta

Tallina Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla

kodukorra“ p 1.11.1.

10. Selleks, et kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada, peab ta olema toime pannud

distsiplinaarsüüteo, st kinnipeetava tegevus või tegevusetus peab olema vastuolus mõne

õigustloova akti sättega, mille täitmine on kinnipeetavale kohustuslik.

10.1. VangS § 67 p 1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja

alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kinnipeetaval on seega kohustus

järgida Tallinna Vangla kodukorda. VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib kinnipeetavale VangS,

vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada

distsiplinaarkaristusi, sh kartserikaristust.

Kodukorra p 1.11.1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud käituma vanglateenistujatega, vangla

külastajatega

ning

kaaskinnipeetavatega

viisakalt

ning

suhtlemisel

järgima

kõiki

üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab

kinnipeetav kasutama Teie-vormi. Kohtumisel teenistujatega ning Vanglat külastavate

ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega

pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust

riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

10.2. Kaebaja kasutas vangla juristi kohta väljendeid „inimpask“ ja „inimvärdjas“. Seda

kinnitavad nii 29.12.2015 Põhja Ringkonnaprokuratuurile esitatud kuriteoteade (I kd, tl 24

pöördel; II kd, tl 9), riigiprokurör K. Jaaksoni 20.01.2016 määrus (I kd, tl 27 pöördel) kui

Monika Raiendiku 20.01.2016 ettekanne nr 168 (I kd, tl 22; II kd, tl 9). Kaebaja ei ole

eitanud, et ta juristi kohta viidatud väljendeid kasutas.

3-16-384

7(11)

10.3. Kaebaja leiab aga et vangla juristi suhtes võib väljendeid „inimpask“ ja „inimvärdjas“

kasutada. Väljendeid kasutati vanglast väljapoole saadetud pöördumises, st pöördumise

adressaat ei olnud konkreetne vangla töötaja. Lisaks ei kuulu vangla jurist kodukorra p 1.11.1

kaitsealasse.

10.4. Kohus peab vajalikuks märkida, et pooled ei ole vaielnud selle üle, kas väljendid

„inimpask“ ja „inimvärdjas“ on ebatsensuursed ning riivavad vanglateenistuja inimväärikust.

Kohus selgitab, et ebatsensuursed või väärikust riivavad väljendid on eeskätt väljendid, mida

konkreetses kontekstis ei ole sobiv või viisakas kasutada, mis hälbivad tavapärasest

kõnepruugist, mis väljendavad agressiivsust, konflikti, halvakspanu, üleolevat suhtumist või

muul viisil riivavad oluliselt sündsustunnet standardkõnes või -kirjas. Tihti nimetatakse taolisi

väljendeid roppusteks. Kuivõrd väljend „inimpask“ viitab eelkõige isiku kõlbmatusele

inimesena ja „inimvärdjas“ ebardlikkusele, mis teeb ühe inimese teisest halvemaks ja mis

näitab ühe inimese halvustavat suhtumist teise inimese (inim)kvaliteeti, on sellised väljendid

ebatsensuursed ja väärikust riivavad. Sellega on kaebaja täitnud teokoosseisu, mille eest võib

teda distsiplinaarkorras karistada. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et ka sõnavabaduse

põhimõttest ei tulene, et igasugust keelekasutust peab aktsepteerima. Kuigi ametnikud peavad

oma tööülesannete täitmisel olema valmis taluma suuremat kriitikat kui eraisikud erasfääris,

siis see ei tähenda, et töökohustusi täitvat ametnikku võiks karistamatult solvata. Vastustaja

viidatud EIK-i 21.01.1999 lahendis 25716/94 asjas Janowski v. Poola leidis EIK, et ka

väljendid „lollpea“ ja „loll“ võivad kontekstis vähendada avalikkuse usaldust ametkonna

vastu ning ametnikke peab nende ametiülesannete täitmisel kaitsma.

10.5. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, nagu ei kuuluks Tallinna Vangla jurist kodukorra p

1.11.1 kaitsealasse, kuna too töötab vanglas töölepingu alusel, mis tähendab omakorda, et

tegemist ei ole vanglateenistujaga VangS § 111 lg 1 mõttes. On tõsi, et jurist töötab vanglas

töölepingu alusel. Samas on vanglateenistuse mõiste sätestatud VangS § 1051 lg-s 2. Osutatud

paragrahvi punkti 2 kohaselt kuuluvad vanglateenistusse vanglad tervikuna, st nii vangla

ametnikud kui töötajad ATS § 7 mõttes. Seega on kodukorra p-iga 1.11.1 hõlmatud nii

vanglaametnikud kui -teenistujad, kes töötavad vanglas töölepingu alusel. Veelgi enam,

kodukorra p 1.11.1 neljas lause ütleb üheselt, et ebatsensuurseid ja väärikust riivavaid

väljendeid ei või kasutada mitte üheski pöördumises ega vestluses. Säte kaitseb nii

vanglateenistust kui teisi isikuid, sh kaaskinnipeetavaid ja ametiasutusi.

11. Kaebajale on jäänud arusaamatuks, kuidas on võimalik teda distsiplinaarkorras karistada

väljendite eest, mis ei olnud vahetult suunatud Tallinna Vanglale, vaid kajastusid

prokuratuurile edastatud materjalides. Kuna kriminaalmenetluse algatamata jätmise materjalid

olid tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks AvTS § 35 lg 1 p 1 alusel, ei oleks riigiprokurör

tohtinud materjale vanglale saata. Vangla juristil ei olnud omakorda õigust materjalidele

juurde pääseda.

11.1. Kohus selgitab kaebajale, et käesolevas asjas ei ole tähtsust sellel, kas prokuratuur käitus

õiguspäraselt, kui edastas kriminaalmenetluse algatamata jätmise materjalid Tallinna

Vanglale. Tähtis on see, et pöördumine on Tallinna Vangla valduses. Kuna see sisaldas

ebatsensuurseid ja väärikust riivavaid väljendeid, tuli vanglal sellele reageerida. Niisamuti ei

ole tähtsust sellel, kellele kaebaja pöördumine oli adresseeritud – kas prokuratuurile või

Tallinna Vanglale. Kodukorra p-is 1.11.1 viidatakse küll pöördumisele vanglateenistuse

ametniku poole, kuid säte puudutab üksnes Teie-vormi kasutamist vanglateenistuse ametniku

poole pöördumisel. Sätte neljas lause „Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada

ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid“ viitab

üheselt, et ebatsensuurseid väljendeid ei või kasutada mitte üheski vestluses ega pöördumises,

sh suulistes vestlustes kaaskinnipeetavate vahel ning kirjalikes pöördumistes, mis saadetakse

väljapoole vanglat. Kohtu hinnangul ohustaks tõlgendus, kus ebatsensuursete väljendite

3-16-384

8(11)

kasutamine oleks keelatud üksnes otsestes või vahetutes pöördumistes vanglateenistuse

ametnike poole (näiteks suhtluses kinnipeetava ja inspektor-kontaktisiku vahel) ka vangistuse

eesmärkide saavutamist. Vangistuses peab kinnipeetav õppima lugupidamist teiste, sh

ametkonna ja ametiasutuste vastu. Kaebaja tõlgendus seda ei võimalda.

11.2. Kui kaebajal on riigiprokuratuuri tegevusele materjalide edastamisel etteheiteid, siis

tuleb tal vaidlustada prokuratuuri vastav toiming. AvTS § 45 lg 1 p 2 teostab riiklikku ja

haldusjärelevalvet teabevaldajate üle Andmekaitse Inspektsioon, mh asutusesiseseks

kasutamiseks ette nähtud teabe kaitsmisel. Vaidlus oleks aga viljatu. Arvestades. et

Andmekaitse Inspektsioon võib järelevalvemenetluse algatada vaide alusel või oma algatusel

(AvTS § 45 lg 2) ja et vaie tuleb toimingule esitada 30 päeva jooksul arvates ajast, mil isik

vaidlustatavat toimingust teada sai (HMS § 75), on tähtaeg toimingu vaidlustamiseks

möödunud. Materjalidest ei nähtu, et tähtaeg kuuluks ennistamisele. Veelgi enam, KrMS §

198 lg 2 kohaselt on prokuratuuril õigus edastada kuriteoteatega seotud materjalid isikule,

kelle suhtes jäetakse kriminaalmenetlus algatamata. Asjaolul, et Põhja Ringkonnaprokuratuur

kriminaalasja algatamata jätmise materjale Tallinna Vanglale ei edastanud, ei ole tähtsust.

KrMS § 214 lg-s 2 sätestatud juhul on prokuratuuril, sh riigiprokuratuuril, lubatud avaldada

kohtueelse menetluse andmeid. Kuna kriminaalasja algatamata jätmise menetluse materjalid

avaldati prokuratuuri loal, on prokuratuur käitunud õiguspäraselt.

12. Kaebaja leiab, et teda on distsiplinaarmenetluses karistatud tsiviilõiguslikult tekitatud

kahju eest, s.o juristi au ja hea nime teotamise eest. Juristil on enda au ja hea nime kaitseks

võimalus kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid.

Kohus selgitab kaebajale, et teda karistati vangla kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest, mitte

juristi au ja hea nime teotamise eest. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada

distsiplinaarkaristusi, sh kartserikaristust, vangistust reguleerivate õigusaktide rikkumise eest.

Kohus näitas eelnevalt, et kinnipeetaval on kohustus vangla kodukorda järgida, sh mitte

kasutada pöördumistes ebatsensuurseid ja väärikust alandavaid väljendeid. Kuna kaebaja

kasutas vanglateenistuja kohta ebatsensuurseid ja väärikust riivavaid väljendeid, võis teda

distsiplinaarkorras karistada.

13. Kaebaja leiab, et kuna avaliku korra mõiste on defineeritud KorS § 4 lg-s 1 ja KorS § 1 lg

9 kohaselt ei kohalda sama seadust vanglateenistuse tegevusele vangistuse täideviimise

korraldamisel, ei saa kinnipeetavat karistada avaliku korra kaitsmise eesmärgil.

On tõsi, et avaliku korra legaaldefinitsioon on sätestatud KorS § 4 lg-s 1. Vaidlustatud

käskkirjaga ei karistatud kaebajat aga KorS alusel, vaid vangistust reguleerivate õigusaktide

rikkumise, täpsemalt kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest. Asjaolu, et käskkirjas on avalikule

korrale viidatud – karistuse määramisel arvestati asjaoluga, et kirjalikus pöördumises

väärikust riivavate väljendite kasutamine on lubamatu, kuna see ohustab avalikku korda –, ei

tähenda, et kaebajat oleks karistatud avaliku korra rikkumise eest KorS alusel. Kohus selgitab,

et avalik kord ei puuduta üksnes ühiskonna seisundit väljaspool vanglat, vaid ka vanglas. See

on õigushüve, mis tuleb tagada ühiskonnas üldiselt, k.a vanglas. Kasutades vangla juristi

kohta ebatsensuurseid ja väärikust riivavaid väljendeid, rikkus kaebaja vangla kodukorda ning

seeläbi ka avalikku korda vanglas. Käskkirja viide avaliku korra rikkumisele ei ole

asjakohatu.

14. Kaebaja heidab vastustajale ette, et distsiplinaar- ja vaidemenetluses ei ole järgitud

erapooletuse põhimõtet, kuna karistusotsuse tegi ning määras sama isik M. Kuuse.

Distsiplinaarmenetluse protokollil on haldusakti tunnused. EIK leidis asjas Dāvidsons ja

Savins v. Läti, et vastustaja riik on rikkunud konventsiooni artikkel 6 lg-s 1 sätestatud

erapooletu kohtukoosseisu põhimõtet, kui põhiasja arutav kohtunik oli kinnipidamismääruses

3-16-384

9(11)

võtnud

seisukoha

avaldaja

süü

küsimuses.

Distsiplinaarmenetlus

sarnaneb

kriminaalmenetlusega, kuna mõlemas võetakse seisukoht isiku süü osas.

Haldusmenetluse erapooletuse nõue on tuletatav HMS §-ist 10. Samas nähtub sättest, et

erapooletuse nõue haldusmenetluses ei ole nii range kui kohtumenetluses. Kui kõrgem kohus

peab tühistama ebaseadusliku kohtukoosseisu otsuse (HKMS § 199 lg 1 p 5), siis erapooletuse

nõude rikkumine haldusmenetluses ei too kaasa haldusakti tühisust HMS § 63 mõistes.

Sellele, et erapooletuse nõude järgimine ei ole haldusmenetluses nii range kui

kohtumenetluses, viitab ka see, et isikut ei taandata haldusmenetlusest, kui teda ei ole

võimalik asendada. Kohus märgib täiendavalt, et kui kinnipeetav paneb vanglas toime

distsipliinirikkumise, siis on vangla kohustatud sellele reageerima. Ametnikel ei ole lubatud

põhjendamatult taanduda haldusmenetluste läbiviimisest.

Praegu ei ole distsiplinaarmenetluse läbiviimisel menetlusnorme rikutud. Inspektor-

kontaktisik on vanglateenistuse ametnik, kellel VSkE § 17 lg 1 ja inspektori-kontaktisiku

ametijuhendi1 kohaselt on pädevus läbi viia distsiplinaarmenetlust ning kinnipeetavat

distsiplinaarkorras karistada. Selline menetluskord peab tagama, et distsiplinaarasi

lahendatakse lihtsalt ja kiiresti, s.o järgitakse haldusmenetluse üldpõhimõtteid. Selline

menetluskord loob samuti võimaluse haldusorgani enesekontrolliks. Kohtu hinnangul ei

tähenda distsiplinaarasja menetleja ja karistuse määraja kokkulangemine, et inspektor-

kontaktisik oleks isiklikult huvitatud asja lahendist või tekitaks muud asjaolud kahtlust tema

erapooletuses HMS § 10 lg 1 punkti 4 mõistes. Kohus on seisukohal, et viidatud

taandamisalus osutab meelevaldsele eelistamisele, põhjendamatutele süüdistustele või

alusetutele otsustustele. Asjaoludest põhjendamatut eelistamist või asjatut süüdistamist ei

nähtu. Vastupidi, kaebajale tagati menetluslikud õigused: teda teavitati distsipliini

rikkumisest, talle tagati ärakuulamisõigus ning talle tutvustati distsiplinaarmenetluse

protokolli. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 14.03.2014 määruses haldusasjas nr 3-14-

50071 märkinud, et karistuse määraja ja otsustaja kokkulangemisest ei saa järeldada, et

karistuse määraja on asja lõpptulemusest isiklikult huvitatud ega suuda kaalukate

vastuargumentide

korral

oma

eelhinnangust

taganeda.

Ei

ole

välistatud,

et

distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametnik võib oma seisukohta muuta (p 12).

Distsiplinaarmenetluse protokoll on menetlustoiming, millel ei ole siduvat tähendust

menetluse

lõpptulemusele.

Distsiplinaarkaristus

määratakse

käskkirjaga.

Distsiplinaarmenetluse protokoll ei muuda kaebaja õigusi või kohustusi. Kaebajale tekitab

õigusi ja kohustusi haldusakt, s.o käskkiri. Sellisena ei ole distsiplinaarmenetluse protokoll ka

reeglina eraldiseisvalt vaidlustatav. Distsiplinaarmenetluse protokollimise kohustus tuleneb

VangS § 64 lg-st 3. Nõuded distsiplinaarmenetluse protokollile kehtestatakse VSkE-s.

Arvestades distsiplinaarmenetluse protokollile kehtestatud nõudeid (nõuded on sätestatud

VSkE § 97 lg-a 2), sh selles peab kajastuma loetelu asjaoludest, millest peab selguma, milliste

faktide ning tõendite alusel luges menetluse läbiviija süü tõendatuks ning põhjendatud

ettepanekut distsiplinaarkaristuse kohta, peab menetleja juba distsiplinaarmenetluse

protokollis võtma seisukoha kinnipeetava süü osas. Vastasel juhul ei oleks võimalik teha

ettepanekut distsiplinaarkaristuse kohta. Kinnipeetava menetluslikud õigused on tagatud

sellega, et tal õigus esitada distsiplinaarmenetluse protokollile täiendavaid vastuväiteid.

Kaebaja on viidanud EIK-i 07.01.2016 lahendile 17574/07 ja 25235/07 asjas Dāvidsons ja

Savins v. Läti, kus konventsiooni artikkel 6 lg-s 1 sätestatud erapooletu kohtu põhimõtte

rikkumisele osutas asjaolu, et apellatsioonikohtu koosseis oli võtnud seisukoha avaldaja süü

osas juba avaldaja vahistamise määruses ja hiljem jättis tema apellatsioonkaebuse läbi

1 Tallinna Vangla direktori 15.01.2015 käskkiri nr 7 „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse valvuri

ametijuhend“

3-16-384

10(11)

vaatamata. Kaebaja hinnangul on sama põhimõte kohaldatav ka käesolevas asjas, kuna

sarnaselt kriminaalmenetlusega võetakse ka distsiplinaarmenetluses seisukoht isiku süü osas.

Kohus kaebaja tõlgendusega ei nõustu. Seda, et asjas Dāvidsons ja Savins v. Läti kohaldatud

põhimõte haldusmenetlusele ei kohaldu, selgitas Tallinna Halduskohus kaebajale ka

21.03.2016 otsuses haldusasjas nr 3-15-1383 (Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.10.2016

otsusega Tallinna Halduskohtu otsuse muutmata). On tõsi, et nii kriminaal- kui

distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja tuvastada isiku süü. Samas ei saa täitevvõimu

otsuseid vanglakaristuse täideviimisel samastada kohtuvõimu otsusega muuta isiku staatust –

distsiplinaarmeetmeid vanglas, sh kartserikaristust, ei saa käsitada kriminaalõiguslikult

vabadusevõtmisena. Sellisena ei saa kriminaalmenetluses kehtivaid põhimõtteid automaatselt

kohaldada haldusmenetlusele. Ka haldusmenetlusliku süü mõiste erineb karistusõiguslikust

süüst, hõlmates tahtlust ja hooletust. Viimaste sisustamisel lähtutakse võlaõigusseadusest,

mitte karistusseadustikust. Kinnipeetaval on siiski õigus õiglasele distsiplinaarmenetlusele

haldusõiguse põhimõtteid järgides.

15. Kaebaja heidab vastustajale ette, et karistuse määramisel on arvestatud ühe tema varasema

karistusega, mille halduskohus tühistas 27.11.2015 otsusega nr 3-15-2303.

Karistusotsus on haldusakti lahutamatu osa, mistõttu tuleb kohtul käskkirja õiguspärasuse

hindamisel anda hinnang ka karistuse proportsionaalsusele. Kartserisse paigutamine on

haldusorgani kaalutlusotsus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb

märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3).

HKMS § 158 lg 3 kohaselt on kaalutlusotsuste kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei saa

haldusorgani asemel hinnata kohaldatud kartseri karistuse pikkust, kuid kohtul on kohustus

kontrollida, kas vastustaja järgis diskretsiooni piire ning kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas

õiguse üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve

(Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09, p 17). Riigikohus on oma 15.05.2015 otsuses nr

3-3-1-3-15 leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul

arvestada kehtivate distsiplinaarkaristustega (p 25).

Kartserikaristus on rangeim distsiplinaarmeede, mis riivab oluliselt isikuvabaduse põhimõtet.

Sellisena ei saa kartserikaristust kohaldada kergekäeliselt. Kohus on siiski seisukohal, et

vaidlustatud käskkirjas määratud karistus on proportsionaalne. Vastustaja on käskkirjas

karistuse valikut põhjendanud ning arvestanud teo iseloomu ja kaebaja kehtivaid karistusi.

05.08.2015 käskkirja nr 5-2/1035 tühistamine, s.o selle kehtivuse kadumine, ei muuda seda, et

kaebajal oli 19.02.2016 käskkirja andmise ajal veel teisi kehtivaid distsiplinaarkaristusi, mida

vastustaja võis karistusotsuse tegemisel arvesse võtta. Kaebajat on karistatud 21.04.2015

käskkirjaga nr 546, 22.04.2016 käskkirjaga nr 549, 12.05.2016 käskkirjaga nr 5-2/644 ja

21.05.2016 käskkirjaga nr 5-2/688 VangS § 67 p 1 rikkumise eest. 28.10.2016 käskkirjaga nr

5-2/1388 määrati kaebajale 10 päevane kartserikaristus selle eest, et ta kasutas väljendeid

„Kas kellelgi ei tõuse või ei lähe märjaks enam või?“ ja „Türa, sellist ila pean ma lugema

(Rein Lang õpetas sellist väljenduslaadi kasutama, kui ta oli justiitsminister)“ pöördumises

Justiitsministeeriumile. Kuigi kaebaja on selle käskkirja vaidlustanud (haldusasi on

registreeritud numbriga 3-15-2802), on käskkiri kehtiv.

Kohus möönab, et kohtupraktikas on leitud, et ebaviisakat käitumist ei saa üldjuhul käsitada

raske rikkumisena. Erandlikel juhtudel on see siiski võimalik, näiteks juhul, kui rikkumise

intensiivsus, kestus ja sellega kaasnevad tagajärjed koosmõjus on sedavõrd ulatuslikud, et

ebaviisakat käitumist saab pidada raskeks rikkumiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et

kaebaja kehtivate karistuste hulk sarnaste rikkumiste eest, sh ebatsensuursete väljendite

kasutamise eest ametiasutustega suhtlemisel, muudab rikkumise raskeks. Ka kohtupraktika

kohaselt tuleb vanglateenistuja suhtes lugupidamatusse käitumisse suhtuda rangelt.

Lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab vanglaametnike autoriteeti ning võib

3-16-384

11(11)

seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Julgeoleku tagamine vanglas

kuulub vangla vastutusalasse ja selle tagamiseks meetmete võtmisel on vanglal

kaalutlusruum, millesse kohus ei saa sekkuda (Tallinna Ringkonnkohtu 21.04.2015 otsus

haldusasjas nr 3-14-50250, p 15). Kohus nõustub vastustajaga, et varasem karistatus sarnase

rikkumise eest näitab, et kaebaja ei ole teinud vajalikke järeldusi, jätkates karistamatult

ametnike solvamist. Ühtlasi iseloomustab see kaebaja käitumist ja suhtumist õiguskorda, sh

vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini. Arvestades kaebaja toime pandud

rikkumist ning raskendava asjaoluna seda, et kaebajal on kehtivad distsiplinaarkaristused

samalaadsete rikkumiste eest, ei ole määratud kartserikaristus ebaproportsionaalne, võrreldes

toime pandud rikkumisega. Vaidlustatud käskkiri on seega õiguspärane ja selle tühistamiseks

puudub alus.

16. Kaebaja nõuab ka 22.03.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/121-2 tühistamist, leides, et

vaidemenetluses ei järgitud erapooletuse põhimõtet. Vaide menetlejal M. Kuusel ei ole

keeruline veenda vaide allkirjastajat R. Kernerit karistusotsuse õiguspärasuses. Kui

distsiplinaarasja menetlenud ametnik on võtnud haldusmenetluses seisukoha kinnipeetava süü

osas ja sama ametnik koostab vaideotsuse, ei näi menetlus erapooletu.

Vaideotsuse tühistamist saab halduskohtule esitatavas kaebuses nõuda HMS § 87 lg-s 2

sätestatud alustel. Kaebaja eesmärgiks on vabaneda 19.02.2016 käskkirjast nr 5-2/193 (I kd, tl

9; II kd, tl 12). Asjaolul, kuidas vaidemenetlus läbi viidi, ei ole vaidlustatud käskkirja

õiguspärasuse hindamisel iseenesest tähtsust. Isegi, kui vaideotsus tühistataks vormi- või

menetlusnõuete rikkumise tõttu, jääks vaidlustatud käskkiri kehtima, kuna see on

õiguspärane. Käesoleval juhul ei ole vaideotsuse tegemine takistanud kaebajal oma õiguste

kaitseks kohtusse pöörduda. Seega ei ole vaideotsuse vaidlustamine vajalik.

Kohtul ei ole siiski põhjust kahelda, et vaidemenetluses järgiti erapooletuse põhimõtet. Nimelt

ei keela VangS distsiplinaarkaristuse määranud isikul vaiet menetleda. Inspektor-kontaktisik

menetleb ametijuhendi kohaselt vaideid oma pädevuse piires ja koostab vaideotsuseid. Vaide

läbivaatajaks tuleb VangS § 11 lg 41 lugeda vastavat pädevust omavat ja vaideotsuse

allkirjastanud (otsustuse teinud) isikut. VSkE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide,

mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti

või toimingu peale. Organisatsioonisisene tööjaotus, kus pädeva isiku otsustus koostatakse

teise isiku poolt, ei ole õigusvastane. Praegu on vaideotsusele alla kirjutanud üksuse juht R.

Kerner, kellel oli võimalus ja kohustus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalide ja esitatud

vaidega ning kujundada isiklik sõltumatu seisukoht. Vaideotsuse allkirjastamisega kinnitas R.

Kerner vaideotsuses kajastatud seisukohti enda isiklike seisukohtadena (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 02.04.2015 otsust haldusasjas nr 3-13-1616, p 16). See tähendab seda, et

vaideotsuse seisukohad ei ole mitte M. Kuuse seisukohad, vaid R. Kerneri seisukohad.

Sarnasel seisukohal oli Tallinna Ringkonnakohus oma 04.10.2016 otsuses haldusasjas nr 3-

14-53268 (jõustunud) ja 31.10.2016 otsuses haldusasjas nr 3-15-1383 (jõustumata).

17. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kaebuselt tasunud riigilõivu 15 eurot. Kuna kaebus

jääb rahuldamata, jääb see kulu kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg

1 järgi tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee