1-16-4947/35 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

11. november 2016 Kriminaalasja number 1-16-4947 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelika Aava, Ivi

Kesküla Vaidlustatud kohtuotsus Harju Maakohtu 12. septembri 2016 otsus Kriminaalasi B.B süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 349 järgi lühimenetluses apellant süüdistatava B.B kaitsja Leelo Viil süüdistatav B.B isikukood XXX; X ; emakeel: vene keel; X XX XX;

X viibib vahi all Tallinna Vanglas; kolm kehtivat XX;

kriminaalkaristust, viimati karistatud Harju Maakohtu 26.09.2014 otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi vangistusega

10 kuud;

RESOLUTSIOON

1. B.B kaitsja Leelo Viili

Jätta süüdistatava apellatsioon läbi vaatamata. 2. B.B-lt riigi eelarves kulu 48 eurot. Mõista se välja apellatsioonimenetluse Menetluskulu tasumiseks vajalikud andmed edastatakse eraldi dokumendis.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab esitada määruskaebuse advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 12.09.2016 otsusega mõisteti B.B süüdi KarS § 349 järgi ning teda karistati 120 päevamäära (384 euro) suuruse rahalise karistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud rahalist karistust 1/3 võrra, s.o 80 päevamäärani (256 euroni). Kohus mõistis B.B enne Harju Maakohtu 26.09.2014 otsust toimepandud vargustes (06.06.2013; 07.06.2013 ja 02.09.2014 vargused) karistas süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ning teda 6- 1/3 kuulise vangistusega. Mõistetud vangistust vähendas kohus KrMS § 238 lg 2 alusel võrra, s.o 4 kuuni.

KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud vangistuse luges kohus karistus kaetuks Harju Maakohtu 26.09.2014 otsusega mõistetud 9 kuu ja 26 päeva pikkuse vangistusega. See karistus on kantud. Veel mõistis maakohus B.B KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi ajavahemikul 23.05.2015

– 27.01.2016 toime pandud 29 varguses ning karistas teda 3-aastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus k 1/3 võrra, s.o 2 aastani. a seda vangistust

KarS § 68 lg 1 alusel luges maakohus B.B karistusest kantuks 2 päeva eelvangistust (23.-24.05.2015). B.B vangistuse alguseks luges kohus 27.01.2016. Kohus märkis, et KarS § 64 lg 2 kohaselt viiakse rahaline karistus ja vangistus täide iseseisvalt. Maakohus mõistis B.B-lt kannatanute kasuks välja järgmised kahjuhüvitised: 360,08 eurot R AS kasuks; 752,32 eurot A AS kasuks; 1720,87 eurot H kasuks; 1090,92 eurot J kasuks; 527,04 eurot V kasuks; 204,30 eurot H kasuks; 242,30 eurot L kasuks;

691 eurot V kasuks; 165,45 eurot J kasuks; 152,92 eurot AS O kasuks; 454,70 eurot R kasuks. Lisaks mõisteti B.B-lt välja menetluskulud riigieelarve tuludesse kokku 1053 eurot, mille peab B.B tasu

ma 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni B.B kaitsja, kes palub maakohtu otsus tühistada B.B-le mõistetud karistuse osas ja mõista B.B-le kergem karistus. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et B.B suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärki ainult teda sanktsiooni keskmist määra ületava reaalse vangistusega karistades. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Kaitsja märgib, et karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seevastu on kohus põhjendatult leidnud, et karistust kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamlik esineb kahetsus. B.B oli kogu kriminaalasja menetluse vältel märkimisväärselt koostöövalmis.

Ta tunnistas oma süüd talle inkrimineeritud kuriteoepisoodides ja on valmis hüvitama kannatanutele põhjustatud kahju.

KarS § 56 lg 1 teisest lausest tulenevalt tuleb lisaks isiku süüle võtta karistuse mõistmisel arvesse ka üldja eripreventiivseid kaalutlusi. Kuigi Riigikohtu praktika (vt RKKKo nr 3-1-1-

99-06) kohaselt tuleb karistuse mõistmisel lähtuda eelkõige isiku teost, ei tohi lisaks süü suurusele jätta täiendavalt arvestamata ka teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid.

B.B on tunnistanud oma probleemkäitumist ja on aru saanud kuritegude toimepanemist soodustavatest asjaoludest (eelkõige narkoprobleemist). Süüdistatav on Tallinna

Vanglas viibimise ajal võtnud ühendust mitmete rehabilitatsioonikeskustega ning käitunud vangla töötajatega ning kaaskinnipeetavatega korrektselt ja järginud kõiki eeskirju. Süüdistatav on enne kinnipidamist mitteametlikult töötanud ja soovib karistuse kandmise ajal ja vanglast vabanemisel tööle asuda. B.B on avaldanud, et ta soovib oma hoiakuid ja eluviise muuta. Kaitsja leiab, et

talle tuleks anda võimalus selle tõestamiseks.

3. Apellatsioonile esitas vastuse J, kes peab apellatsi ooni põhjendamatuks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4.

Kohtukolleegium peab ilmselgelt põhjendamatuks kaitsja seisukohta, et B.B-le mõistetud karistus on põhjendamatult karm.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 esimesele lausele on karistuse alus isiku süü. Seega määrab esmajoones süü suurus karistuse raskuse – suurem süü toob kaasa ka raskema karistuse.

Maakohus on otsuses märkinud, et peab B.B süüd suureks. See seisukoht on põhjendatud. KarS § 199 lg 2 p 9 kontekstis sõltub süü suurus muuhulgas ka toimepandud varguste hulgast. B.B mõisteti süüdi 29 pärast eelmist süüdimõistvat otsust toimepandud varguses. Sellist varguste hulka peab ringkonnakohus väga suureks. Tallinna Ringkonnakohus varem korduvalt avaldanud seisukohta, et kui isik on pannud toime vähemalt 10 vargust, on episoodide arvust tulenev süü suurus juba selline, et reeglina ei ole alust mõista karistust alla sanktsiooni keskmise määra (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.09.2015 otsus kriminaalasjas nr 1-15-2839 ja 24.01.2012 otsus kriminaalasjas nr 1-11-4293). Kui ka isikuid, kes on pannud toime suure hulga vargusi, karistada sanktsiooni keskmise määra piiresse jääva karistusega, tekib küsimus, kelle süüd üldse pidada nii suureks, et mõista üle sanktsiooni keskmise määra ulatuvat karistust. Ka ei saa pidada väikseks kahju, mille B.B toime pandud vargustega tekitas: erinevatele kannatanutele tekitatud kahju ulatus kokku 6361,9 euroni. Seega süüst tulenevalt oleks põhjendatud stamine tunduvalt KarS § 199 lg B.B kari

sanktsiooni keskmist määra ületava vangistusega. Maakohus on mõistnud B.B-le KarS 199 lg §

2 sanktsiooni keskmist määra mõnevõrra ületava, kuid 2 aasta võrra sanktsiooni ülemmäärast allapoole jääva vangistuse. Sellist karistust põhjendas maakohus

B.B puhtsüdamliku kahetsusega. Mõistetud karistuse määra arvestades on ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonides esitatud väide, justkui oleks kohus jätnud põhjendamatult B.B puhtsüdamliku kahetsuse arvestamata.

Ringkonnakohus ei näe ühtegi preventiivset kaalutlust, mis annaks alust B.B-le veelgi kergema karistuse mõistmiseks. Kuivõrd maakohus on arvestanud B.B puhtsüdamlikku kahetsust, on põhjendamatu ka väide, et kergema karistuse mõistmiseks annab alust

B.B soov end muuta ja elada edaspidi õiguskuulekalt. Puhtsüdamlik kahetsus tähendabki seda, et isik on oma süüst aru saanud ja soovib edaspidi olla õiguskuulekas.

5. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 3 jätab kohtukolleegium

apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

B.B kaitsja L. Viil on esitanud taotluse apellatsiooni koostamise eest 48 euro suuruse tasu saamiseks. Ringkonnakohus rahuldas kaitsja taotluse. -le 2 tuleb Vastavalt KrMS § 185 lg apellatsioonimenetluse kulu mõista välja B.B-lt.

/allkirjastatud digitaalselt/

Sten Lind

Meelika Aava

Ivi Kesküla