3-15-935/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

10.11.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-935

Haldusasi

Raul Issi kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju

5000 eurot hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29.01.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Raul Issi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Raul Issi

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Raul Issi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.01.2016. a

otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva

otsuse põhjendustega.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 10.11.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav Raul Issi esitas 18.01.2015 Viru Vanglale kahju hüvitamise

taotluse mittevaralise kahju summas 5000 eurot hüvitamiseks seoses 13.03.2013 kuni 2014. a

novembrini Viru Vanglas kinnipeetav S. Ketsiga ühes kambris hoidmise tõttu tekitatud

mittevaralise kahjuga. Taotluse kohaselt ähvardas ja mõnitas kambrikaaslane kaebajat ja

tungis kaebajale neljal korral kallale ning vangla ei võtnud midagi ette kaebaja julgeoleku

tagamiseks. Samuti ei täitnud vangla uurimisasutuse kohustusi.

2. Viru Vangla jättis 23.03.2015. a otsusega (tl 4-5) taotluse rahuldamata.

3. R. Issi esitas 10.04.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmiseks seoses vangla tegevusetusega, mis seisnes tema julgeoleku mitte

tagamises S. Ketsiga ühes kambris viibimisel, millega alandati tema väärikust. Kaebuse

kohaselt pidi kaebaja vangla tegevusetuse tõttu rohkem kui 500 päeva vältel taluma

igapäevaselt kambrikaaslase poolt alandamist, mõnitamist, ähvardamist peksu ja tapmisega,

neljal korral füüsilist kallaletungi ning üht tapmiskatset. Kaebaja märkis, et viibis Viru

Vanglas 13.03.2013 kuni novembrini 2014 ning välja arvatud kaks perioodi, kokku 3-4

nädalat oli tema kambrikaaslaseks S. Kets, kes ähvardas ja mõnitas kaebajat pidevalt. Viru

Vangla paigutas kaebaja S. Ketsiga kokku, kuid ei tundnud huvi nende läbisaamise ja

julgeoleku vastu. Kaebaja märgib, et ta esitas pärast tapmiskatset kolmel kuul igal hommikul

suulise taotluse julgeolekutöötaja vastuvõtule saamiseks ja vähemalt korra ka kirjaliku

taotluse, mida aga tõenäoliselt ei registreeritud. 02.01.2015. a kirjas nr 6-13/43246-2 tunnistab

Viru Vangla suuliste taotluste olemasolu. Pärast tapmiskatset oli kaebaja helistanud

sisetelefoniga valvurile, kes tänas informeerimise eest, kuid ei tulnud isegi vaatama.

Julgeolekutöötaja ütles kokkusaamisel, et probleemi pole ning vanglas pole ruumi nende

lahku tõstmiseks. Vangla asedirektoriga kohtudes kinnitas asedirektor, et nende kambrit on

jälgitud ning neid ei tõsteta lahku, kuna siis hakkaksid kõik seda tahtma. Kaebaja märgib, et

olukord lahenes, kui kaebaja paigutati Tartu Vanglasse. Kaebaja on seisukohal, et Viru Vangla

jättis täitmata oma kohustuse tagada vanglas tema julgeolek. Samuti ei alustanud vangla tema

ründamise järgselt kriminaalmenetlust, rikkudes oma uurimisasutuse kohustusi. Kaebaja

taotleb 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitist.

4. Tartu Halduskohus jättis 29.01.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

leidis, et kaebaja ei ole kaebuse põhistamiseks kohtule tõendeid esitanud, kuigi halduskohus

möönis, et kinnipeetaval, kes kannatab kambrikaaslase poolt peksmise ja tapmisega

ähvardamise all, ongi raske oma väiteid tõendada. Halduskohus märkis, et kriminaalmenetluse

alustamata jätmise põhjendatuse kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses. Halduskohtu

hinnangul on tõendatud, et kaebaja Tartu Vanglasse paigutamine toimus täitmisplaani alusel,

mitte seetõttu, et kaebaja tervis või elu oleks kambrikaaslase tegevuse või vangla tegevusetuse

tõttu Viru Vanglas ohus olnud. Ühestki vastustaja esitatud tõendist ei nähtu, et kaebaja oleks

enne 2014. a veebruari vanglat informeerinud kirjalikult probleemidest kambrikaaslasega.

Seega on kaebus 2013. a märtsist kuni 2014. a veebruarini nõutava kahju eest alusetu. Vangla

poolt esitatud tõenditega on halduskohtu arvates kummutatud kaebaja väide, et ta ei saanud

vaatamata korduvatele taotlustele julgeolekutöötaja vastuvõtule. Samuti leidis halduskohus, et

vangla julgeolekuosakond oli kaebaja probleemist teadlik. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks

taotlenud ümberpaigutamist enne 21. maid. Halduskohus leidis, et vastustaja süü kaebaja

avaldustele reageerimata jätmisel ei ole tõendatud. Samuti ei ole tõendatud kaebaja väärikuse

alandamine. Halduskohtu hinnangul ei ole kaebajale Viru Vanglas kinnipidamisel tekitatud

rohkem ebameeldivusi kui see, mis kaasneb vangistuse kui karistuse kandmisega ja üldse

tuleks igal mõistlikul isikul enne kuriteo sooritamist hinnata oma vaimset võimekust taluda

teiste kinnipeetavate käitumist vanglas. Halduskohus asus seisukohale, et toiming

(tegevusetus), mida kaebaja peab mittevaralist kahju tekitavaks ja õigusvastaseks, on

eelnimetatud asjaoludel õiguspärane ja kooskõlas kehtiva õigusega. Asjas kogutud tõenditega

ei ole tõendatud vastustaja õigusvastane tegu (tegevusetus) ning kaebaja subjektiivseid õigusi

ei ole rikutud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas 16.02.2016 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu

Halduskohtu 29.01.2016. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud arvesse võtmata Eesti Vabariigi

põhiseaduse §-dest 12, 13, 15 ja 20 tulenevad riigi kohustused isiku kaitsmiseks ning

piinamise ja inimväärikuse alandamise ärahoidmiseks. Kaebaja selgitab, et teda rünnati

füüsiliselt neli korda, millest ühel toimus tapmiskatse teritatud lusikavarrega. Kaebaja märgib,

et ta ei saanud ühelgi korral viga, sest suutis löögid tõrjuda, samuti, et tal oli võimalik

kambrikaaslast füüsiliselt vastu rünnata, isegi tappa, kuid ta ei tahtnud laskuda

kambrikaaslasega samale tasemele, sest ta uskus Eesti Vabariigi põhiseadusesse. Vastustaja on

tegelenud enda õigustamisega, mitte üksikisiku kaitsmisega. Osakonna korrapidaja

ülekuulamisega oleks olnud tõendatud, et probleemid algasid kohe, kui teda selle

kambrikaaslasega kokku pandi, sest ähvardamine toimus valvurite ees. Kõik olid probleemist

teadlikud, aga keegi midagi ei teinud. Samuti oli probleemiks see, et ei olnud paberit ja

pastakat. Psüühilist traumat, mida kaebaja perioodi pikaajalisuse tõttu sai, on raske rahaliselt

hinnata, kuid ta märgib, et ta ei ole seda teinud rikastumise eesmärgil. Kaebaja leiab, et tema

olukorras oli objektiivselt põhjendatud kambrikaaslase vahetamine tulenevalt põhiseaduse

§dest 12, 18 ja 20, seda enam, et ta oli sel ajal üksnes vahistatu.

6. Viru Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata. Viru Vangla on seisukohal, et halduskohus arvestas otsuse

tegemisel kõikide oluliste ja asjas tähtsust omavate tõenditega. Vangla palub arvestada varem

esitatud seisukohtadega ning märgib vastuseks apellatsioonkaebusele üksnes seda, et kuna

kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et ta oli kambrikaaslasest nii vaimselt kui füüsiliselt üle

ning kaebuses halduskohtule märkis, et kambrikaaslane ohustas teda, siis on kaebuse ese

sisuliselt ära langenud. Vastustaja jääb oma varasema seisukoha juurde, et reaalne ja usutav

oht kaebajale puudus ning kaebaja sooviks oli saada kas endale sobiv kambrikaaslane või

saavutada olukord, kus ta on kambris üksi. Mõlema nõude osas kaebajal subjektiivne õigus

puudub. Kaebaja kambrikaaslaseks oli vahistatu, st kaebajaga samas õiguslikus positsioonis

olev isik. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et uurimisorganite tegevust käesolevas asjas

vaidlustada ei saa.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ei ole.

Ringkonnakohus iseenesest nõustub kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väidetega,

mis puudutavad halduskohtu otsuse põhjenduste puudulikkust õigusnormidele viitamata

jätmise tõttu ning õiguslikult asjakohatut seisukohavõttu, mis puudutab soovitust mõistlikul

isikul enne kuriteo sooritamist hinnata oma vaimset võimekust taluda teiste kinnipeetavate

käitumist vanglas. Samas ei anna eeltoodu veel alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja

kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et kohtule

esitatud tõenditega on tõendatud, et vastustaja ei ole õigusvastaselt käitunud ning kaebuse

rahuldamiseks alust ei ole.

8. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli vastustaja teadlik kaebaja probleemist seoses

kambrikaaslasega, kuid ei asunud seda lahendama. Kaebuse kohaselt rikkus vangla kaebaja

õigusi sellega, et ei ole taganud tema julgeolekut ajal, mil ta viibis kambris koos S. Ketsiga.

Kaebaja väitel mõnitas ja ähvardas kambrikaaslane teda kehavigastuste tekitamisega ning

neljal korral tungis ka talle kallale. Kaebaja väitel ei reageerinud vangla tema

vastavasisulisetele pöördumistele ning ei paigutanud teda nimetatud kambrikaaslasest eraldi,

tekitades sellega talle mittevaralist kahju.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 2 kohaselt on mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmise eeldusteks avalik-õigusliku juriidilise isiku õigusvastane tegevus, kaebaja

subjektiivsete õiguste rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju

tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ning avaliku võimu kandja süü.

9. Seega on kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks

vangla õigusvastane tegevus. See tähendab, et vangla peab olema rikkunud mõnda

õigusaktidest tulenevat nõuet. Kaebaja leiab, et vangla seadis tema paigutamisel S. Ketsiga

ühte kambrisse ohtu tema julgeoleku.

Asja materjalide kohaselt viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Viru Vanglas vahistatu

staatuses. VangS § 11 lg 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas kambrisse või tuppa ning

VangS § 12 kohaselt tuleb seejuures arvestada eraldihoidmise printsiipi. VangS § 90 lg 1

kohaselt kohalduvad need sätted ka vahistatutele, arvestades vangistusseaduse 5. peatükis

sätestatud erisusi. Seetõttu nõustub ringkonnakohus Viru Vangla 23.03.2015. a otsuses

nr 616/11-3 märgituga, et kinnipidamist reguleerivatest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale

õigust valida endale konkreetset kinnipidamiskohta, -kambrit ja kambrikaaslast ning

kinnipeetava paigutamine vangla sees on vangla otsustus. Toimiku materjalidest nähtub, et

kaebaja ja tema kambrikaaslane olid paigutatud ühte kambrisse seetõttu, et nende vahistamise

aluseks olevad paragrahvid kattusid (tl 45). Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja

paigutamisel oleks rikutud eraldihoidmise printsiipi.

10. Ringkonnakohus iseenesest nõustub kaebaja seisukohaga, et vanglal on kohustus tagada

kinni peetava isiku julgeolek vanglas, kuid see ei tähenda, et kaebaja vastavasisulise väite

alusel oleks vanglal igal juhul koheselt kohustus paigutada kaebaja teise kambrisse. Vastavalt

VangS §-le 103 kohalduvad julgeoleku tagamise osas ka vahistatutele VangS §-d 66-72.

VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab

vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.

Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate

julgeolekut (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 11.12.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-64-14, p 9).

VangS § 66 lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas

vanglateenistuse ametnik. Samas on VangS § 67 p 3 kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas

kinnipeetav kohustatud viivitamatult teavitama vanglateenistuse ametnikku kõikidest

asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist.

11. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja esitas 21.05.2014 vanglale kirjaliku taotluse

enda eelmisesse eluosakonda tagasi paigutamiseks, kuna ta ei pea võimalikuks elada koos S.

Ketsiga (tl 35). Samuti esitas kaebaja 19.08.2014 kirjaliku taotluse, milles avaldab soovi

rääkida üksuse ülemaga, et välja pakkuda omapoolset lahendust enda ja S. Ketsi vahelise

kriisi lahendamiseks (tl 36). E-kontakti väljavõtetest (tl 38-41) nähtub ka see, et kaebaja

esitas 11.02.2014, 17.04.2014, 03.06.2014, 10.06.2014, 02.07.2014, 17.07.2014, 24.07.2014

ning 15.08.2014 suulised taotlused julgeolekutöötajaga vestlemiseks seoses probleemidega

kambrikaaslasega ning sooviga, et teda ümber paigutataks. Samadest väljavõtetest nähtub, et

julgeolekutöötaja H. Hipponen vestles kaebajaga 12.02.2014, 22.05.2014, 23.05.2014,

29.07.2014 ja 27.08.2014. Kuigi H. Hipponeni enda poolt 01.02.2015 koostatud õiendi

kohaselt (tl 43) on H. Hipponen vestelnud kaebajaga vaid kahel korral, on ringkonnakohtu

arvates eelpoolnimetatud tõenditega piisavalt tõendatud, et vanglateenistus oli kaebajat

kambrikaaslase S. Ketsi poolt väidetavalt ähvardavast ohust teadlik ja ka reageeris kaebaja

taotlustele.

12. Kuna VangS § 66 lg 1 kohaselt vastutab julgeoleku eest vangla, siis on vastava

informatsiooni saamisel vanglal kohustus hinnata olukorda ning vajadusel võtta kasutusele

vastavad meetmed. Toimiku materjalidest nähtub, et vanglaametnikud on kaebaja

pöördumiste alusel olukorda hinnanud ning leidnud, et tegelik oht kaebaja elule ja tervisele

puudus. Seda kinnitavad nii avavangla osakonna juhataja direktori asetäitja ülesannetes A.

Anslani 29.01.2015. a õiend, julgeolekutöötaja H. Hipponeni 01.02.2015. a õiend kui ka

üksuse juhi K. Luuri õiendid (tl-d 42-45). Seega ei ole õiged kaebaja väited, et tal ei ole

võimaldatud rääkida vastutava ametnikuga, tema pöördumisi on ignoreeritud või et vangla on

jätnud täitmata oma ülesanded kaebaja julgeoleku tagamisel. Vanglal puudub kohustus

koheselt pärast kaebaja pöördumise saamist kaebaja teise kambrisse ümberpaigutamiseks, kui

vangla hinnangul tegelik oht kaebaja julgeolekule puudub. Seega ei nõustu ringkonnakohus

apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kaebajal esines põhiseaduse §-de 12, 18 ja 20 alusel

objektiivne põhjus kambrikaaslase vahetuseks.

13. Valvuri 27.05.2014. a ettekande kohaselt (tl 37) on pärast kaebaja poolt valvuri

teavitamist sellest, et S. Kets kaebajat lõi, teavitatud juhtunust vanemvalvurit, üksuse juhti ja

peavalvekeskust ning mõlemad kinnipeetavad on meditsiinitöötaja poolt pärast seda üle

vaadatud, kuid vigastusi kellelgi ei tuvastatud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu arvates usutav

ka kaebaja väide, et pärast väidetavat rünnakut S. Ketsi poolt teritatud lusikaga, kui kaebaja

sellest valvurit teavitas, valvur üksnes tänas kaebajat informatsiooni eest ja ei tulnud neid

isegi vaatama. Kaebaja poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse kohaselt pidi

nimetatud rünnak toimuma 2014. a augustis või septembris. Nimelt on kaebaja märkinud, et

ajavahemikus maist kuni augusti või septembrini 2014 tungis S. Kets kaebajale neljal korral

kallale, millest viimasel korral üritas teda teritatud lusikaga lüüa. Seega pidi väidetav rünnak

toimuma kas augustis või septembris 2014.

E-kontakti väljavõtte kohaselt (tl 41) on H. Hipponen kaebajaga 27.08.2014 vestelnud

ümberpaigutamise teemal ning kaebaja pöördus 2014. a septembris vangla poole üksnes

17.09.2014 koostatud avaldusega (tl 32), milles avaldab pahameelt selle üle, et talle ei

väljastatud maksikirjaga saadetud pakki. 23.12.2014. a registreeritud teabenõudes vanglale

märgib kaebaja, et oktoobris 2014 viibis ta seoses kambrikaaslasest tuleneva julgeolekuohuga

ka julgeolekuametniku ja asedirektori vastuvõtul (tl 33). Ringkonnakohtu arvates on

ebausutav, et kui valvur tõepoolest ei reageerinud väidetava ründe toimumisest teavitamisele,

siis ei teinud kaebaja seejärel vastavat pöördumist vanglale või ei informeerinud sellest

olukorrast ja toimunud ründest julgeolekutöötajat järgmisel kokkusaamisel. Kaebaja poolt

apellatsioonkaebuses esitatud väide, et pidevaks probleemiks oli ka paberi ja pastaka

puudumine, ei ole ringkonnakohtu hinnangul samuti tõsiseltvõetav ning ei saanud kaebajale

olla takistuseks vangla poole pöördumisel, sest asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja saanud

korduvalt julgeolekutöötaja vastuvõtule suuliste avalduste alusel, samuti on ta korduvalt ka

kirjalikult vangla poole pöördunud. Kaebaja märgib ka ise täiendavas avalduses halduskohtule

(tl 12p), et tema olukorra tõsidust tõendab tema vangla poole pöördumiste suur arv. Seda

enam on ringkonnakohtu jaoks ebausutav, et kaebaja oleks jätnud niivõrd tõsise intsidendi

puhul, mille toimumist ta väidab, vangla poole vastava avalduse või teatega pöördumata.

Kaebaja seisukohtadest nähtub (tl 12p), et ta pöördus seoses nimetatud rünnakuga vangla

poole enda sõnul alles peaaegu aasta hiljem, kui ta esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse.

Seega kinnitab kaebaja ise, et ta seoses kambrikaaslase poolt toimunud väidetava rünnakuga

varasemalt vangla poole ei pöördunud. Kuna kaebaja kahju hüvitamise taotlus on

registreeritud vanglas 22.01.2015 (tl 6) ja kui lähtuda kaebaja väitest, et teritatud lusikaga

rünnak toimus 2014. a augustis või septembris, siis esineb kaebaja väidetes ka ajaline

vastuolu. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebaja väited seoses kambrikaaslase

ohtliku rünnakuga tõesed ning ei anna alust jõuda järeldusele, et vangla ei taganud piisavalt

kaebaja julgeolekut.

14. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaebaja väitega, et vanglateenistus jättis

oma ülesanded tema julgeoleku tagamisel täitmata. Ringkonnakohtu hinnangul on asjas

piisavalt tõendatud, et vangla oli kaebaja probleemist seoses väidetavalt kambrikaaslasest

lähtuva ohuga teadlik, kontrollis vastavaid asjaolusid ning andis olukorrale hinnangu, leides,

et vaatamata kaebaja kambrikaaslase võimalikele suulistele ähvardustele, tegelik oht kaebaja

elule ja tervisele puudus. Ohuhinnang on prognoosotsus. Prognoosotsuse kohtuliku kontrolli

käigus ei saa kohus ise ametnike eest prognoosotsust teha. Kohus saab üksnes tuvastatud

asjaolude pinnalt anda hinnangu, kas kaitstava hüve kahjustamise oht oli tõenäoline

(Riigikohtu halduskolleegiumi 14.03.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-80-11, p 18).

Ringkonnakohus leiab, et arvestades kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis, ei ole vastustaja

kaebaja suhtes jätnud täitmata oma ülesandeid kaebaja julgeoleku tagamisel ning seetõttu on

halduskohus õigesti jätnud kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab vaidlustatud halduskohtu otsuse muutmata, täiendades halduskohtu

otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad võimalikud menetluskulud

poolte endi kanda.

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/