3-15-1777/53 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Menetlusosalised

Asja läbivaatamine

Tallinna Halduskohus

Sirje Kaljumäe

09. november 2016, Tallinn

3-15-1777

A.V.i kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmiseks

Kaebaja – A.V.

Vastustaja – Tallinna Vangla (endine Harku ja Murru Vangla),

volitatud esindaja Monika Raiendik

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.V.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta riigilõiv 492,99 euro osas riigi kanda ning menetluskulud

ülejäänud osas menetlusosaliste enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 9. detsembril 2016

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg

1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku ja Murru Vanglas registreeriti 16.04.2015 kinnipeetav A.V.i mittevaralise kahju

hüvitamise nõue (tl 10-12 pöördel), milles A. V. palus vanglal hüvitada perioodil 30.09.2010–

19.12.2013 (kokku 1174 päeva) inimväärikust alandavate kinnipidamis-tingimustega tekitatud

kahju 23 480 eurot. Harku ja Murru Vangla andis 30.04.2015 A. V.ile tähtaja taotluses esinevate

puuduste kõrvaldamiseks ning 12.06.2015 registreeriti puuduste kõrvaldamise avaldus.

3-15-1777

Taotluses vanglale märkis A. V. väärikust alandavate kambritingimustena ebapiisava

suurusega kambripinna ning ebapiisavad pesemistingimused. Taotluse kohaselt puudus

kambris tualett ja kraanikauss ning hommikul oli hügieenitoiminguteks ette nähtud 50 minutit

ning 70 naise jaoks oli kasutada 3 WC-d ja 3 kraanikaussi ning 1 bidee.

1.1. Harku ja Murru Vangla tagastas 11.06.2015 otsusega nr 2-3/15/1128-4 (tl 14-16) A.

V.i kahju hüvitamise nõude perioodi 30.09.2010 – 12.04.2012 osas läbivaatamatult ning

jättis perioodi 13.04.2012 – 19.12.2013 osas nõude rahuldamata. Vangla leidis, et nõue on

perioodi 30.09.2010 – 12.04.2012 osas esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3

sätestatud tähtaja rikkumisega ning vaatamata asjaolule, et vangla palus A. V.il taotluse

puuduste kõrvaldamiseks esitada kõnealuse perioodi osas tähtaja ennistamise taotluse koos

põhjendustega, ei ole A. V. neid puudusi kõrvaldanud ega ühtegi tähtaja ennistamise aluseks

olevat objektiivset asjaolu esitanud. Vangla leidis ka, et kuna A. V.i mittevaraline kahju

seisnes ebapiisavast põrandapinnast tingitud õiguste rikkumises, pidi selline kahju olema tuntav

vahetult ning ei saanud olla tuvastatav läbi teise isiku kaebuse kohta tehtud kohtuotsuse

(Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend asjas Tunis vs Eesti).

1.1.1. Vastuses märkis vangla, et kaebaja ei viibinud 13.04.2012-19.12.2013 päevagi

tingimustes, kus poleks olnud tagatud nõuetekohane põrandapind, vaid oli tagatud vähemalt

3,72 m2 (336 päeval) ning 274 päeval 4,96 m2 ja 8 päeval 7,45 m2. Mööblialuse pinna

mahaarvamine kambri üldpinnast ei ole põhjendatud.

1.1.2. Kinnipeetavatele võimaldatakse pesemist graafiku alusel ja on tagatud duši kasutamine

vastavalt VangS 50 lg-le 2. Töötavatele kinnipeetavatele (sh taotlejale) on tagatud võimalus

igapäevaselt duši all käia. Hommikuste hügieenitoimingute tegemine võis olla raskendatud,

kuid mitte võimatu ega kättesaamatu. Ebamugavust hügieenitoimingute tegemisel ei saa pidada

väärikust alandavaks ega piinavaks kohtlemiseks. Taotleja ei ole välja toonud, milles seisneb

tema arvates kinnipidamistingimuste vastuolu VangS §-ga 45. Kaebaja on enamuse Harku ja

Murru Vanglas viibitud ajast olnud kasuliku tegevusega hõivatud (töötamine, sotsiaalsete

oskuste treening) ja saanud olulise osa päevast viibida väljaspool kambrit.

1.2. A. V. esitas 12.06.2015 puuduste kõrvaldamise avalduse lisa nr 1 (koostatud 09.06.2015; tl 13

ja pöördel), milles ta palus ennistada kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg perioodi

30.09.2010 – 19.12.2013 osas. Samuti on A. V. taotlenud kahju hüvitamise nõude tähtaja

ennistamist Harku ja Murru Avavanglas perioodil 19.12.2013 – 25.03.2014 viibitud aja osas.

1.3. 5. Harku ja Murru Vangla tagastas 15.06.2015 kirjaga nr 2-3/15/1128-6 A. V.ile vangla

poolt 12.06.2015 registreeritud puuduste kõrvaldamise avalduse lisa (tähtaja ennistamise

taotlus), kuna tema kahju hüvitamise taotlus lahendati 11.06.2015 ning puuduste kõrvaldamise

avaldus (lisa) oli esitatud ilmselgelt vangla poolt antud tähtaega ületades (puudused pidid olema

kõrvaldatud hiljemalt 22.05.2015).

2. Tallinna Halduskohtule saabus 14.07.2015 A.V.i kaebus, milles ta palub hüvitada

talle Harku ja Murru Vangla poolt ajavahemikul 30.09.2010-25.03.2014 väidetavalt väärikust

alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju summas 40 500 eurot (40

kuu ja 25 ööpäeva eest). Kaebaja esitas kaebuse täpsustused 11.09.2015 (tl 37-37p).

3. Halduskohus tagastas 16.09.2015 määrusega A. V.i kaebuse osas, mis puudutab

mittevaralise kahju hüvitamist Harku ja Murru Vanglas ajavahemikel 30.09.2010 – 12.04.2012

ja 20.12.2013 – 25.03.2014 viibitud aja eest (resolutsiooni p 1), rahuldas osaliselt A. V.i

menetlusabi taotluse ja vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest

315,27 eurot

2(10)

3-15-1777

ületavas osas (resolutsiooni p 2) ning jättis kaebuse käiguta osas, mis puudutab mittevaralise

kahju hüvitamist Harku ja Murru Vanglas ajavahemikul 13.04.2012 – 19.12.2013, andes

kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks (riigilõivu tasumiseks) tähtaja (määruse

resolutsiooni p 3).

A. V. esitas 16.09.2015 määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 tühistamiseks määrus-kaebuse,

mille Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20.04.2016 määrusega osaliselt, jättis halduskohtu

16.09.2015 määruse resolutsiooni punkti 1 muutmata (kaebuse tagastamine ajavahemikke

30.09.2010 – 12.04.2012 ja 20.12.2013 – 25.03.2014 puudutavas osas) ja tühistas 16.09.2016

määruse resolutsiooni punkti 2 osaliselt, vabastades kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest

115 eurot ületavas osas. A. V. esitas Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2016 määruse peale

määruskaebuse, mille Riigikohus 04.08.2016 määrusega tagastas.

4. Halduskohus võttis 22.08.2016 määrusega kaebuse menetlusse osaliselt,

arvestades,

millises ulatuses on kaebaja riigilõivu tasunud või menetlusabi korras tasumisest vabastatud.

Kohus tunnistas vastustajaks Harku ja Murru Vangla.

Tallinna Vangla esitas 22.09.2016 kaebusele vastuse, milles selgitas, et käesolevas haldusasjas

on pärast vanglate liitmist vastustajaks Tallinna Vangla. Vastustaja palus jätta kaebuse

rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kohus asendas 26.09.2016

määrusega haldusasja vastustaja ning määras asja lahendamise kirjalikus menetluses.

Kaebaja on esitanud täiendavad seisukohad 09.09.2016 (tl 124) ja 18.10.2016 (tl 179-180).

Vastustaja on esitanud täiendavad seisukohad ja kohtu nõutud tõendid 17.10.2016 (tl 138-177).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, mis on tekitatud väärikust alandavate

kinnipidamistingimustega Harku ja Murru Vanglas viibimisel. Kaebaja leiab, et vangla on

jätnud tema kahju hüvitamise taotluse põhjendamatult rahuldamata. Kaebaja väidab kaebuses

ja täiendavates seisukohtades järjekindlalt, et kahju on tekitatud ebapiisava põrandapinna tõttu

ning ei pea põhjendatuks arvata isikliku ruumi sisse ka tualeti ja mööbli alust pinda. Lisaks

õigusvastaselt väikesele kambripinnale väidab kaebaja ebapiisavaid pesemisvõimalusi:

pesemisvõimalus (dušš) üks kord nädalas ning kambris tualeti ja kraanikausi puudumine.

Täiendavates seisukohtades (18.10.2016) märgib kaebaja, et kambri pind oli tegelikult

vastustaja poolt esitatust väiksem, sest kambril olid kahel pool täisehitatud nurgad. Kaebaja

rõhutab veelkord, et hommikused hügieeniprotseduurid olid vangla võimaldatud tingimustel 70

naise jaoks korraga tõeline katsumus ja ka töötavatel kinnipeetavatel ei olnud võimalust pärast

igat tööpäeva duši all käia. Samuti vaidleb kaebaja vastu vastustaja väitele, et tema käsutuses

olid meditsiinitöötajad ja võimalus rahuldada oma usulisi vajadusi.

6. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.

6.1. Kaebaja ei ole kinnipeeturegistri andmetel viibinud vaidlustatud ajavahemikul päevagi

tingimustes, kus põrandapinda oleks kehtivas õiguses sätestatud piirmäärast vähem. Kaebaja

oli paigutatud avatud eluosakonda, kus kambrite uksed olid lukustatud üksnes öörahu ajaks

ning oli võimalik äratusest öörahuni viibida väljaspool kambrit. Lisaks igapäevasele vähemalt

1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus oli kaebajal võimalik iganädalaselt külastada

spordisaali. Samuti sai kaebaja olulise osas päevast viibida väljaspool

kambrit seoses

3(10)

3-15-1777

hõivetegevuses osalemisega – 11.10.2010 -19.12.2013 töötas kaebaja AS-s Eesti Vanglatööstus

ning

27.09.2013-06.12.2013

osales

sotsiaalsete

oskuste

treeningul.

Kinnipeetavate

toitlustamine kolm korda päevas toimus eluhoonest umbes mõnesaja meetri kaugusel paiknevas

sööklahoones, mis võimaldas täiendavat liikumist. Kaebaja ise ei ole vaidlusalusel perioodil

Harku ja Murru Vanglale esitanud mingeid pöördumisi seoses vähese põrandapinnaga.

6.2. Ka Harku ja Murru Vangla tingimused kogumis ei põhjustanud kaebuses märgitud

kannatusi. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken (õhutusava), mis

võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambris ka loomuliku

valgustatuse ning täiendava kunstliku valgusallikana on kambrite laes valgustid. Nõutava

temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kinnipeetavate voodipesu vahetati

reeglina kaks korda kuus. Igal isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu.

Kinnipeetavatele oli tagatud 8-tunnine uneaeg, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja

puhata.

6.3. Harku ja Murru Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldati duši kasutamist graafiku

alusel ühel korral nädalas. Kaebajal oli võimalus esmavajalikke hügieenitoiminguid teostada

ka graafikuvälisel ajal. Kaebajale oli kambris lubatud seep ning avatud osakonnas oli

kinnipeetavatele äratusest kuni öörahuni tagatud ligipääs koridoris eraldi ruumis asuvatele

voolava veega kraanikaussidele ja bideedele, st ennast sai elementaarsel määral pesta ka

graafikuväliselt. Kuna kaebaja oli vaidlusalusel perioodil töötav kinnipeetav, oli tal täiendav

võimalus duši all käia.

6.4. Kaebajale oli tagatud ka mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja

suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, kokkusaamised). Kaebajal oli

võimalus laenutada Harku ja Murru Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla

kinnipeetavatele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja

muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati kinnipeetavatel sooritada

reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda

individuaalselt vangla kaplaniga. Kinnipeetavate käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad,

psühholoogid ning meditsiinipersonal. Kinnipeetavate toitlustamise kolm korda päevas tagas

vangla.

6.5. Olmetingimused Harku ja Murru Vanglas ei olnud sellised, mis võiksid ka eraldiseisvalt

olla kaebaja kahjunõude aluseks, kui põrandapinna suuruse osas rikkumist ei esinenud. Harku

ja Murru Vangla tegevust ei ole alust pidada õigusvastaseks ning kinnipidamistingimuste tõttu

ei ole kaebajale kaasnenud kannatusi määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmise.

Vangla on lähtunud kaebaja paigutamisel õigusaktides sätestatust.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja taotleb talle Harku ja Murru Vanglas viibitud ajal väidetavalt väärikust alandavate

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja väitel, oli talle

tagatud kambri põrandapinda õigusvastaselt väikeses ulatuses ajavahemikus 30.09.2010 –

12.04.2012 ja 20.12.2013 – 25.03.2014. Lisaks väidab kaebaja ebapiisavaid pesemistingimusi

Harku ja Murru Vanglas.

7.1. Kaebus on esitatud algselt Harku ja Murru Vangla vastu. Justiitsminister võttis 12.04.2016

vastu määruse nr 13 „Vanglatega seotud justiitsministri määruste muutmine ja kehtetuks

tunnistamine“, mille § 11 p-ga 1 tunnistas kehtetuks oma 30.11.2010 määruse nr 43 „Harku ja

Murru Vangla põhimääruse kehtestamine” ning § 11 p-ga 2 oma 19.12.2013 määruse nr 44

4(10)

3-15-1777

„Harku ja Murru Vangla teenistujate koosseis“. Määruse nr 13 §-ga 2 muudeti justiitsministri

06.12.2001 määrust nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ ja §-ga 3 justiitsministri 24.01.2007

määrust nr 5 „Tallinna Vangla teenistujate koosseis”. Määruse seletuskirjast nähtuvalt

liidetakse vanglad 01.06.2016 ja samal ajal lõpetatakse Harku valla territooriumil paiknevate

hoonete kasutamine; ühendatud vangla hakkab kandma nimetust „Tallinna Vangla“.

Halduskohus asendas vastustaja 26.09.2016 määrusega.

7.2. Käesoleva otsusega lahendab kohus kaebuse ajavahemiku 13.04.2012-19.12.2013 osas.

Halduskohus on kaebuse tagastanud 16.09.2015 määrusega ajavahemike

30.09.2010 –

12.04.2012 ja 20.12.2013 – 25.03.2014 osas. Halduskohtu määrus on jõustunud vastavalt

Riigikohtu 04.08.2016 määrusele.

7.3. Kohus on 16.09.2015 määruses (p 14) selgitanud, et kaebaja soovib kahju hüvitamist 1000

eurot kuus (s.t 32,9 eurot päevas, arvestusega, et kogu aasta jooksul on ühes kuus keskmiselt

30,4 päeva). Kuna kohus tagastab kaebuse perioodide 30.09.2010 – 12.04.2012 ja 20.12.2013

– 25.03.2014 osas läbivaatamatult, tuli kaebajal tasuda riigilõivu perioodi

13.04.2012 –

19.12.2013 eest esitatud kahjunõude summalt. Kuna nimetatud ajavahemiku sees on 616 päeva,

moodustab kohtu menetlusse jäänud kaebaja kahju hüvitamise nõue 20 266,40 eurot, mistõttu

tuli kaebuse esitamisel tasuda riigilõiv summas 607,99 eurot (3% 20 266,40 eurost).

Kohus menetleb esitatud kahju hüvitamise nõuet ulatuses, milles on kaebaja menetlusabi korras

riigilõivu tasumisest vabastatud vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2016 määrusele, st

16 433 euro suurust nõuet (kohtu selgitused 22.08.2016 määruse põhjenduste p-s 6). Kaebaja

ise ei ole riigilõivu Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2016 määrusega määratud ulatuses (115

eurot) tasunud.

8. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des

3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib

füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebusest ja vastustajale esitatud kahju

hüvitamise taotlusest ilmneb, et kaebaja väidab kahju tekitamist väärikuse alandamisega.

9. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud inimväärikust alandavates tingimustes isikute

kinnipidamist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks.

EIÕK art 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. kedagi piinata, julmalt või

väärikust alandavalt kohelda või karistada. EIK on asunud välja kujundama praktikat selles

osas, mida pidada väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks, sh piisava isikliku ruumi

(kambripind ühe inimese kohta) suuruse osas. Riigisiseselt kehtis enne 01.01.2014 vangla

sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2

põrandapinda. Alates 01.01.2014 sätestab VSKE § 6 lg 6 vähemalt 3 m2 nõude.

10. EIK on leidnud hiljutises lahendis (EIK suurkoja 20. oktoober 2016 otsus asjas Muršić v.

Horvaatia, nr. 7334/13), et kinnipeetava ebapiisava kambripinna tingimustes hoidmisega

tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb lähtuda minimaalse põrandapinna

standardist, mille kohaselt peab mitmekohalistes kambrites inimese kohta olema minimaalselt

3m2 põrandapinda (vt p 110). ) Ühe inimese kasutada oleva põrandapinna arvutamisel tuleb

enne kogupindala jagamist kambris viibinud isikute arvuga kambri pindalast maha arvata

kambri koosseisus asuva tualettruumi pindala (viidatud otsuse p 114). Samas on märgitud, et

5(10)

3-15-1777

maha ei tule arvata mööblialust pinda, kuid kinnipeetavatel peab siiski olema võimalik

mööbliesemete vahel normaalselt liikuda.

Viidatud lahendi p-s 124 leidis EIK, et kui põrandapinda on eeltoodud kriteeriume silmas

pidades alla 3m2 inimese kohta, võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on peetud kinni

inimväärikust rikkuvates tingimustes. Kuid ka see eeldus ei ole absoluutne, vaid igakordselt

tuleb hinnata kinnipidamistingimusi kogumis (viidatud lahendi p 125, 132 ja seal viidatud

varasem praktika).

11. Vastustaja on kohtule esitanud kokkuvõtva tabeli kaebuse esitaja viibimise kohta Harku ja

Murru Vanglas, kus on märgitud kaebaja paiknemise kuupäevad, kambri number, suurus,

kambris viibinud isikute arv ning kambri pindala ühe inimese kohta (tl 140-145p).

Esitatud tabelist ning kaebaja ja vastustaja esitatud seisukohtadest ja tõenditest tervikuna

ilmneb, et tegemist ei olnud kambriga, mille koosseisus olnuks tualettruum. Samuti ei saa asja

materjalist välja lugeda, et kambris asunud mööbel teinuks võimatuks kambris liikumise.

Kaebaja on väljendanud üksnes seisukohta, et mööblialune pind tuleks kambri üldpinnast maha

arvata. Seega ei ole kohtu arvates praegusel juhul vajadust kaebajale võimaldatud isikliku ruumi

arvutamisel teha kambri üldpinnast mahaarvamisi.

12. Nii EIK kui ka siseriiklik kohtupraktika (nt viidatud EIK lahend, p 139, Riigikohtu otsus

haldusasjas nr 3-3-1-42-15, p-d 14-15; Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-16, p 11), on

leidnud, et olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3

rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis

seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele

õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või kohaste sanitaar-ja

hügieeninõuetega. EIK on ka rõhutanud, et kui isiklikku ruumi on üle 4m2, siis kambripinna

vähesus probleeme ei tekita ning kinnipidamistingimuste kohasust tuleb hinnata lähtuvalt

ülejäänud asjaoludest (viidatud EIK lahend p 140). Kohtupraktika on pidanud seega lisaks

kambri pindalale ja sellest tuleneva isikliku ruumi suurusele määravaks arvesse võtta nii

kinnipidamise kestust, kinnipeetava kambriväliseid liikumis- ja tegutsemisvõimalusi kui ka

olmetingimusi.

13. Kohtule esitatud kokkuvõttest kaebaja paigutamise kohta nähtub, et kaebaja on viibinud

14,9 m2 suuruses kambris, kus kinnipeetavaid oli enamasti kolm või neli ning üksikutel

päevadel ka kaks (pinda ühe inimese kohta vastavalt 3,73 m2 336 päeval, 4,97 m2 274 päeval ja

7,45 m2 8 päeval). Seega umbes 55% kõnealusest ajavahemikust on kaebajale olnud tagatud

pinda oluliselt rohkem EIK poolt seatud standardist (3 m2) ja ligemale 45% ajast isegi oluliselt

üle 4 m2.

Kaebaja väidab, et ruumide pindala oli tegelikult väiksem nn täisehitatud nurkade tõttu. Kuna

vastustaja esitatud kokkuvõttest nähtavalt ületas kaebajale tagatud kambripind oluliselt seda

alammäära, mille puhul oleks juba vastuvaidlematult põhjust rääkida õiguste rikkumisest,

puudub vajadus kambri mõõtmeid või arhitektuurilisi üksikasju täiendavalt välja selgitada.

14. Vastustaja on vastuses kaebusele viidanud riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute

andmekogu (edaspidi ka kinnipeeturegister) andmetele, mille kohaselt asus kaebaja

vaidlusalusel perioodil Harku ja Murru Vanglas kinnipeetavana. Vastustaja selgituste kohaselt

oli kaebaja paigutatud avatud eluosakonda, kus kambrite uksed olid lukustatud üksnes öörahu

ajaks ning seega oli kaebajal võimalik äratusest öörahuni viibida väljaspool kambrit. Lisaks

igapäevasele vähemalt 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus oli kaebajal

võimalik

6(10)

3-15-1777

iganädalaselt külastada spordisaali. Täiendavaid liikumisvõimalusi on pakkunud ka

toitlustamise korraldus Harku ja Murru Vanglas – kuna kinnipeetavate toitlustamine (kolm

korda päevas) toimus kinnipeetavate eluhoonest mõnesaja meetri kaugusel paiknevas

sööklahoones, pakkus see päeva jooksul täiendava võimaluse korduvalt liikuda söökla ja

eluosakonna vahel.

15. Kaebaja märgib, et liikumisega eluosakonna ja söökla vahel kaasnes igakordselt ka täiendav

väärikuse alandamine – kinnipeetavad otsiti iga kord läbi, et leida sööklast kaasa võetud leiba,

mis oli kuni 2013. a lõpuni keelatud. Kohus märgib selle väite osas, et praeguse vaidluse

esemeks ei ole kahju hüvitamise nõue läbiotsimise tõttu võimaliku väärikuse alandamise eest.

Isikute läbiotsimine on üks vanglas julgeoleku tagamise abinõusid (VangS § 68) ning kui see

toimub õiguspäraselt, ei saa olla iseenesest tegemist väärikuse alandamisega. Praeguse asjas

kohtueelselt vanglale esitatud nõuet ja kohtule esitatud kaebuse eset ning menetluses välja

toodud asjaolusid silmas pidades ei saa läbiotsimisi (isegi nende regulaarsuse korral) pidada

asjaoluks, mis halvendaks kaebaja kinnipidamistingimuste kogumit.

16. Vastustaja selgituste kohaselt ja nähtuvalt kinnipeeturegistri väljavõttest (tl 129) on kaebaja

perioodil 11.10.2010-19.12.2013 töötanud AS-s Eesti Vanglatööstus ning perioodil

27.09.2013-06.12.2013 osales sotsiaalsete oskuste treeningul (kaebaja väitel 1 kord nädalas).

Seega on kaebajale olnud vanglas viibides tagatud ka eesmärgipärane kambriväline tegevus.

Kaebaja on väitnud, et hoolimata tööloa olemasolust ei töötanud ta pidevalt, vaid ainult siis, kui

tööd oli. Sõltumata töö ajutisest puudumisest ei eita ka kaebaja ise, et ta siiski mingil ajal on

saanud töötada. Arvestades eelnevalt välja toodud andmeid kaebaja isikliku ruumi suuruse

kohta ja asjaolu, et kaebaja viibis avatud eluosakonnas, ei saa tema kinnipidamistingimuste

kvaliteeti pidada kuigivõrd halvemaks seetõttu, et töötamine ei olnud pidev.

17. Kaebaja on vastuseks vastustaja seisukohale märkinud, et ei nõustu vastustaja väidetega, et

tema käsutuses oli meditsiinipersonal ning tal oli võimalus rahuldada usulisi vajadusi. Kohus

märgib esmalt, et nende tingimuste täidetuse üle ei ole kohtueelses menetluses vaieldud ning

kaebaja ei ole neid asjaolusid esitanud kahju hüvitamise nõude alusena ei vanglale ega kohtule.

Vangla on käsitlenud meditsiiniteenuse kättesaadavust ja usuliste vajaduste rahuldamise

võimalust, kirjeldades kinnipidamistingimuste tervikut (vastuse p 8, tl 128 pöördel).

Kohus ei pea veenvaks kaebaja väidet, et tema kasutuses ei olnud meditsiinipersonal. Vastustaja

on kinnipidamistingimuste tervikut iseloomustades märkinud, et kinnipeetavate käsutuses olid

ka meditsiinitöötajad ning kohtul puudub alus vastupidist järeldada. Meditsiiniline

teenindamine järeldub ka kohtule esitatud Harku Vangla kodukorra vastavatest sätetest (t1

144-146). Kaebaja väited tervishoiuteenuse ebapiisavuse või kvaliteedi kohta (kaebaja

18.10.2016 täiendavad seisukohad) ei ole praeguses vaidluses asjakohased. Kaebaja ei ole

ebapiisavat meditsiiniteenust väitnud kahju hüvitamise taotluses vanglale ning vaidlused

tervishoiuteenuse osutamise ja kvaliteedi üle kuuluvad lahendamisele maakohtus, kuhu kaebaja

võib sellekohaste vaidluse lahendamiseks pöörduda (Riigikohtu erikogu määrus asjas nr

3-3-4-9-14, p 11).

18. Muudest kinnipidamistingimuste tervikut mõjutavatest tingimustest on kaebaja nii

kohtueelselt kui ka kohtumenetluses välja toonud pesemisvõimaluste ebapiisavuse Harku ja

Murru Vanglas. Kaebaja ei pea piisavaks üht dušikorda nädalas ning väidab, et ka töötades ei

saanud ta igal tööpäeval duši all käia. Kaebaja on probleeme hommikuste hügieenitoimingutega

kirjeldanud täpsemalt taotluses vanglale (tl 10-12), selgitades, et 50 minuti jooksul pidi

vajalikud toimingud tegema 70 naist kasutades kolme tualettpotti, kolme valamut ja ühte

bideed.

7(10)

3-15-1777

19. Vaidlust pole selle üle, et kaebajale on võimaldatud duši kasutamine vähemalt VangS § 50

lg-s 2 sätestatud ulatuses. Tööl käivatele kinnipeetavatele on võimaldatud täiendav duši

kasutamine ja isegi kui see ei olnud võimalik igal tööpäeval (nagu väidab kaebaja) on tegemist

siiski miinimumnõudeid ületava võimalusega.

VangS § 50 lg 2 sätestab: „Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel

võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“ Kaebaja ei ole praegusel juhul väitnud, et

seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei

halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste

kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14

(otsuse p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist

subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja

(vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema. Senine kohtupraktika ei ole ühe

dušikorraga nädalas piirdumist pidanud õigusvastaseks ega inimväärikust alandavaks.

20. Harku ja Murru Vangla kinnipeetavate pesemisvõimalusi on kajastanud õiguskantsler

Harku ja Murru Vanglas 19.11.2013-21.11.2013, 25.11.2013-26.11.2013 ja 03.01.2014 läbi

viidud

kontrollkäigu

kohta

koostatud

kokkuvõtte

punktis

4.7.

http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_harku_ja

_murru_vangla.pdf. Õiguskantsler nentis, et naiskinnipeetavate piiratud võimalused

hügieenitoiminguteks on pikemaajaline probleem, mis ilmnes juba 2010. a kontrollkäigul.

21. Kaebaja suhtes kohaldus Harku Vangla Kodukorra punktis 4.1.2 sätestatud päevakava kuni

03.06.2012 Harku ja Murru Vangla direktori 28.09.2011 käskkirja nr 73 punktis 6 sätestatud

kujul (tl 146-147) ning 04.06.2012-17.02.2013 Harku ja Murru Vangla direktori 01.06.2012

käskkirja nr 36 punktis 2 sätestatud kujul (tl 148-149). Harku ja Murru

Vangla direktori

14.02.2012 käskkirjaga nr 15 kinnitati alates 18.02.2013 uus Harku Vangla Kodukord (tl 150)

ning siis kehtis kaebaja suhtes kodukorra lisas 2 sätestatud päevakava (tl 164 pöördel).

22. Eelnevast nähtub, et hommikusteks hügieenitoiminguteks oli käesoleva kaebusega

hõlmatud ajavahemikul ette nähtud naiskinnipeetavatele kell 6.00-6.20 ja pärast hommikust

loendust vabal ajal võimalus hügieenitoiminguid jätkata kell 6.30-6.55. Seega on ajalist raami

ja pesemis- ning tualetikohtade hulka arvestades olukord hommikuste hügieenitoimingute

puhul piiratud.

Vastustaja ei vaidle vastu kaebaja kirjeldusele pesemisvõimaluste kohta hommikusel ajal.

Samamoodi on probleemid seoses pesemisvõimalustega tuvastanud ka õiguskantsler oma

kontrollkäikudel. Vastustaja ei pea tingimusi aga sellisteks, mis ületaks väärikust alandava

kohtlemisena määratlemiseks piisava künnise. Kaebajale oli vastustaja selgitustest nähtuvalt

kambris lubatud seep ning avatud osakonnas oli kinnipeetavatele äratusest kuni öörahuni

tagatud ligipääs koridoris eraldi ruumis asuvatele voolava veega kraanikaussidele ja bideedele,

st ennast sai elementaarsel määral pesta ka graafikuvälisel ajal.

Töötavate kinnipeetavate päevakava oli pingelisem, sest erinevalt eluosakonda jäävatest

kinnipeetavatest suunatakse nad päevakava kohaselt pärast hommikusööki tööle. Samas on

töötavatele kinnipeetavatele ette nähtud täiendav duši kasutamise võimalus ning kaebaja ise

möönis, et töötamine ei olnud regulaarne, vaid sõltus töö olemasolust. Samuti on kaebaja oma

kaebuses rõhutanud, et valdava osa ajast viibis ta siiski oma kambris nr 112, kannatades

ebapiisavast isiklikust ruumist tingitud mõjusid. Viibimine avatud eluosakonnas asuvas

kambris tähendas aga seda, et kaebajal oli võimalus pesuruumi (kraanikausid, bidee) kasutada

8(10)

3-15-1777

valdavalt ka ajal, mil vangla kodukorraga kehtestatud päevakava otseselt hügieenitoiminguteks

aega ette ei näinud.

23. Kohtu hinnangul ei ole välistatud, et pikemaajaline ebapiisavates hügieenitingimustes

viibimine kujutab endast väärikuse alandamist. EIK praktika kohaselt tuleb

kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda minimaalse

raskusastme künnisest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr

28917/05). Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused

võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema

kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme.

24. Kohtu hinnangul ei ole pesemistingimusi praeguse kaebusega hõlmatud ulatuses põhjust

pidada sedavõrd halbadeks ja piiratuks, et need kujutaks endast inimväärikust alandavat

kohtlemist, mis võiks endaga kaasa tuua hüvitamisele kuuluva kahju. Ebamugavused, eriti

hommikusel ajal äratuse ja hommikusöögi vahelisel ajal, vaieldamatult esinesid, kuid avatud

eluosakonna režiimi arvestades oli kinnipeetavatel reaalne juurdepääs pesemisvõimalustele

(valamu, bidee) ka muul ajal. Kaebaja on välja toonud ajaliselt pingelise olukorra pesemisel,

kuid ei ole rõhutanud muid raskendavaid asjaolusid või konkreetseid (nt terviseseisundiga

seotud) põhjuseid, mis oleks tinginud vajaduse käia sooja veega pesemas rohkem kui kord

nädalas. See, et kaebaja hinnangul oli tema pesemisvõimalus ebapiisav, ei ole iseenesest aluseks

pidada kinnipidamistingimusi õigusvastaseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2016 otsus

haldusasjas nr 3-14-53255, p 13).

25. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju vastustaja süü korral.

Õiguskantsler on ülal viidatud arvamuses tunnustanud Harku ja Murru Vangla vanglateenistuse

ametnike pingutusi, püüdmaks probleemi nii hommikuste hügieeniprotseduuride kui ka duši all

käimise võimaldamise osas lahendada töökorralduslike meetmetega (lubades suurema kinni

peetavate isikute hulgaga eluhoone korruse kinni peetavatel isikutel kasutada ka väiksema

koormusega korruse pesuruumi, samuti võimaldades ulatuslikumalt kasutada meessoost kinni

peetavate isikute kasutatavatesse ruumidesse jäävat duširuumi). Samuti viitas ta kavatsustele

töökorralduse muutmiseks ning päevakava muutmiseks nii, et hommikusteks protseduurideks

jääks enam aega.

26. Kaebaja enda käitumise puhul väärib tähelepanu, et kaebaja viibis kinnipeeturegistrist

nähtuvalt Harku ja Murru Vanglas alates 30.09.2010 ja õiguskantsler on 2013. a kontrolli

tulemusena märkinud, et sarnane olukord esines ka juba 2010. a. Kaebaja on kahju hüvitamise

nõudega vangla poole pöördunud alles 2015. a, st ajal, mil kinnipeetavad esitasid ajendatuna

EIK lahendist asjas Tunis vs Eesti rohkelt kahju hüvitamise nõudeid, väites ebapiisavat

kambripinda koosmõjus muude erinevate tingimustega. Ka kaebaja põhjendab oma nõuet

esmajärjekorras ebapiisava kambripinna argumendiga. Asjaolu, et kaebaja ei ole väidetavalt

ebapiisavaid pesemistingimusi varem väärikust alandavaks pidanud ega õiguskaitsevahendeid

püüdnud kasutada, viitab sellele, et pikka aega muutumatult püsinud olukord ei ole kujutanud

endast kaebaja jaoks piisavalt tõsist riivet.

27. Eelnevat arvestades puudub alus kaebuse rahuldamiseks.

MENETLUSKULUD

9(10)

3-15-1777

28. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebuse sisuliselt menetletud osas jätab kohus kaebuse

rahuldamata.

Kaebaja ei ole esitanud tõendeid muude menetluskulude kandmise kohta kui riigilõivu tasumine

15 euro ulatuses määruskaebuse esitamisel ringkonnakohtule (tl 83). Ringkonnakohus on

kaebaja 20.04.2016 määrusega vabastanud nõutud riigilõivu (607,99 eurot) tasumisest 115

eurot ületavas osas. Seega jääb riigilõiv 492,99 euro osas riigi kanda. Kuna kaebaja 115 euro

ulatuses riigilõivu ei tasunud, määras kohus asja menetlusse võttes kindlaks, millises osas on

riigilõiv tasutud ja millises osas saab asja menetleda (16.09.2016 määrus).

29. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kohtule andmeid

menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirje Kaljumäe

10(10)