1-15-2866/61 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

9. november 2016 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-15-2866

Kohtukoosseis

Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 14. oktoobri 2016 määrus,

millega jäeti rahuldamata Allan Alitsa (ik 38008142762) taotlus

kohtuotsusega mõistetud menetluskulude sissenõudmisest

loobumiseks

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu Allan Alits, määruskaebus

RESOLUTSIOON

Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2016 määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse

Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai

vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Maakohtu 13.05.2015 otsusega mõisteti Allan Alitsale KarS § 121, § 141 lg 1 p-de 1, 6, § 175

lg 11 ja § 179 lg 11 järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KrMS § 238 lg

2 alusel vähendati mõistetud vangistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks mõisteti 5 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust

Tartu Maakohtu 05.08.2009 otsusega mõistetud ja Tartu Maakohtu 13.12.2010 määruse alusel

moodustatud liitkaristuse ärakandmata osa võrra ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks

liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõisteti A. Alitsale 6 aastat vangistust alates tema

kahtlustatavana kinnipidamisest 25.10.2014.

2. KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 4, 9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 järgi mõistis kohus A. Alitsalt

menetluskuluna välja sundraha 975 eurot, määratud kaitsjale väljamakstud tasu 576 eurot ja

ekspertiisitasu 1901,70 eurot maksetähtajaga 29.06.2015. Kohtuotsus jõustus Ringkonnakohtu

määrusega 18.07.2015.

3. 18.09.2016 esitas A. Alits taotluse, milles soovib KrMS § 418 lg 1 p 2 alusel menetluskulude

sissenõudmisest loobumist, kuna see võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist. A. Alitsal

tuvastati pärast kohtuotsuse jõustumist püsiv töövõimetus 80 % ulatuses ning keskmine puue.

Seetõttu on avaldajal pärast vabanemist suure tõenäosusega väga raske töökohta leida, et

võlgnevusi tasuda. Samuti on avaldajal raske vanglas nii tööd leida kui ka seda hoida. Lisaks pole

vanglal üleüldse võimalik avaldajale pakkuda niivõrd tasuva sissetulekuga tööd, mis võimaldaks tal

menetluskulude tasumist.

4. Tartu Maakohtu 14.10.2016 määrusega jäeti A. Alitsa taotlus kohtuotsusega mõistetud

menetluskulude sissenõudmisest loobumiseks rahuldamata. Tartu Vangla 06.10.2016 vastusest

maakohtu järelepärimisele nähtub, et A. Alits osaleb kinnipeetavate tööhõives alates 01.02.2016

ning on saanud töötamise eest töötasu. Samuti nähtub A. Alitsa vabakasutuskonto väljavõttest, et

tema arvele on laekunud 800,96 eurot perioodil 10.02.2016 – 30.09.2016, mida ta on kasutanud

vangla kauplusest sisseostude tegemiseks ning teenuste eest maksmiseks. Maakohus on seisukohal,

et A. Alitsa taotlus on põhjendamata. A. Alitsal lasub kohustus tõendada neid erakordseid

asjaolusid, mis õigustaksid menetluskulude sissenõudmisest vabastamist. Asjaolu, et A. Alits

kannab vanglakaristust ning tema materiaalsed võimalused menetluskulude tasumiseks on piiratud,

samuti asjaolu, et temale on määratud töövõimetus ja puue, ei tähenda, et kulude sissenõudmine

oleks tema suhtes ebaõiglane. Isikule on määratud töövõimetus ja puue, kuid seda kestusega

30.11.2015 – 30.11.2017. Maakohtule esitatud avaldatust ei nähtu asjaolusid, mis annaksid kohtule

põhjendatud ja seadusliku aluse taotluse rahuldamiseks. Kinnipeetav A. Alits viibib käesoleval ajal

Tartu Vanglas ja on riigi ülalpidamisel ning kohtu poolt väljamõistetud rahaliste nõuetest

vabastamine ei oleks käesoleval juhul ka sissenõudja – Eesti Vabariigi huve arvestav.

Esitatud määruskaebus

5. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu A. Alits, kes soovib maakohtu määruse

tühistamist ja menetluskulude sissenõudmisest loobumist, kuna see võib ohustada tema

resotsialiseerumist. Kinnipeetav leiab, alates 05.09.2016 puudub tal Tartu Vanglas arvestatava

sissetulekuga töökoht. Kaebaja töövõimetus ja puue võivad küll lõppeda, kuid see ei tähenda veel

seda, et kaebajal ei oleks enam töövõimetust ja puuet. Asjaolu, et vangistuses viibides ei saa

pikendada määratud töövõimekaotust ja puuet, ei sõltu mitte kaebajast, vaid riigi poolt kehtestatud

seadustest ja määrustest. Kaebajal puuduvad väljaspool kinnipidamiskohta inimesed, kes teda nii

vangistuses viibides kui ka pärast seda toetaksid. Kaebaja leiab, et tema võlgnevustest vabastamine

resotsialiseerumise huvides on Eesti Vabariigi huve arvestav.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

6. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et KrMS § 418 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi lasub A. Alitsal kohustus

esile tuua ja tõendada neid asjaolusid, mis õigustaksid menetluskulude sissenõudmisest loobumist,

kuna see võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Süüdimõistetu taotleb

menetluskulude sissenõudmisest loobumist, kuna tal on töövõimekaotus ja puue ning tal ei ole

võimalik vangistuses viibides tööhõives osaleda.

7. Asjaolu, et süüdimõistetule ei ole käesoleva hetke seisuga kinnipidamiskohas töökohta võimaldatud,

ei välista võimalust, et talle võidakse tulevikus võimaldada karistuse kandmise ajal tööhõives

osalemist. Kohtupraktikas on märgitud, et kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa

kohus a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal

(Riigikohtu määrus nr 3-1-1-105-12, p 7). Sarnaselt maakohtuga leiab ka ringkonnakohus, et A.

Alitsale määratud töövõimekaotus ja puue ei ole sedavõrd mõjuvateks põhjusteks, mis ilmtingimata

tingiksid menetluskulude sissenõudmisest loobumise, kuna kriminaalasja materjalidest on näha, et

määratud töövõimetukaotus ei ole senini takistanud A. Alitsal kinnipidamiskohas töötamist ning

sellest saab järeldada, et töövõimekaotus ei ole ka tulevikus takistuseks, kui A. Alitsal tekib

võimalus kinnipidamiskohas tööd saada.

8. Tutvudes kohtuinfosüsteemis A. Alitsalt välja mõistetud menetluskuludega nähtub, et temalt

kohtuotsuse alusel väljamõistetud menetluskulud summas 3452,70 eurot on täies ulatuses tasumata.

Sellest saab järeldada, et A. Alits ei ole üritanud mingiski ulatuses temalt välja mõistetud

menetluskulusid tasuda ning riigi ees oma kohustusi täita. Samas nähtub kriminaalasja

materjalidest, et A. Alitsa näol on tegemist isikuga, keda on korduvalt kriminaalkorras karistatud,

kes on teadlik, et iga süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad menetluskulud, mille tasumiskohustus

lasub süüdimõistetul. Seega on alusetu A. Alitsa väide, et tema vabastamine menetluskulude

tasumisest resotsialiseerumise väljavaateid arvestades oleks Eesti Vabariigi huve arvestav, kuna

süüdimõistetu ei ole perioodil 10.02.2016 – 30.09.2016, mil tema vabakasutuskontole laekus

800,96 eurot, teinud ühtegi osamakset vaidluse all olevate menetluskulude tasumiseks.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna A. Alits ei ole üritanud enda kohustusi riigi ees täita ega ole

toonud mitte ühtegi mõjuvat põhjust, miks tema näol on tegemist isikuga, kelle suhtes oleks

põhjendatud loobuda menetluskulude sissenõudmisest, siis tuleb jätta maakohtu määrus muutmata.

9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus

maakohtu 14.10.2016 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Mati Kartau

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk