3-15-1747/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

8. november 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-1747

Haldusasi

Ruslan

Romanovi

kaebus

Tallinna

Vangla

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 08. veebruari 2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Ruslan Romanov

esindaja v. adv Denis Piskunov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 8. veebruari 2016. a otsus osas, milles halduskohus lisas

Ruslan Romanovile mõistetavale hüvitisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud viivise. Teha vastavas osas uus otsus, millega viivisenõue jätta

rahuldamata.

3. Ülejäänud osas jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 8. veebruari 2016 otsus muutmata.

4. Mõista Tallinna Vanglalt Ruslan Romanovi kasuks välja menetluskulu 17,88 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 8. detsembrini 2016 (k.a) (HKMS § 212

lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses,

kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ruslan Romanov esitas 16. veebruaril 2015. a Tallinna Vanglale kaebuse kahju hüvitamise

nõudes, milles palutakse hüvitada R. Romanovile Tallinna Vanglas tekitatud mittevaraline

kahju seoses ebapiisava põrandapinnaga (alla 3 m2 inimese kohta) ja halbade olmetingimustega

(duši võtmist võimaldatakse vaid üks kord nädalas, kambrites puudub soe vesi, ventilatsioon ja

valgustus on ebapiisavad, väljaspool kambrit on võimalik viibida reeglina vaid üks tund päevas

väikeses jalutusboksis ning kambrites, kus üldkasutatavad tualetid asuvad koridoris, tuleb

tualetti pääsemiseks taluda pikka ooteaega). Kaebaja hinnangul on ta alates 2010. aastast

viibinud Tallinna Vangla alandavates ja ebainimlikes tingimustes 35 kuud ning taotleb

kahjutasu 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest.

2. Tallinna Vangla 26. juuni 2015. a vastusega nr 6-37/15/61-4 tagastati R. Romanovi

kahjuhüvitamise taotlus ajavahemike 01.01.2010-19.01.2010 ja 16.11.2010-15.02.2012 osas

läbivaatamatult seoses kaebetähtaja ületamisega ning ajavahemike 16.02.2012-01.06.2012 ja

05.06.2014-16.02.2015 osas jäeti R. Romanovi kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

3. R. Romanov esitas 9. juulil 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista

Tallinna Vanglalt välja 8420 eurot avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest (s.o. 10 eurot

iga päeva eest, kokku 842 päeva eest). Lisaks palus kaebuse esitaja nõuda Tallinna Vanglalt

viivist 8,05% aastas põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni.

Kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas perioodidel 01.01.2010-19.01.2010, 16.11.2010-

01.06.2012,

28.08.2012–04.09.2013

ja

09.06.2014-09.01.2015.

Tallinna

Vangla

kuuekohalistes kambrites on isiku kohta üldpinda umbes 2,5 m2, mööblit ja inventari arvestades

veelgi vähem. Vähestes suuremates kambrites ei ületa üldpind 4 m2-t inimese kohta. Lisaks

selgitab kaebaja, et vahistatute ja kinnipeetavate ootekambritesse on inimesed lukustatud

23 tundi ööpäevas ning tavakinnipeetavate kambriuksi hoitakse avatuna vaid 4 tundi päevas.

Kambrites, kus üldkasutatavad tualetid asuvad koridorides, võib lukustatud uste korral olla

tualeti kasutamise ooteaeg kuni 1 tund või rohkem. Kinnipeetavatele on ette nähtud vaid

1-tunnine jalutuskäik päevas koos teiste kambrikaaslastega 15 m2-ses jalutusboksis. Kambrites

on riiete pesemisest ja kuivatamisest ning vähesest ventilatsioonist tingituna pidevalt liigniiske,

valgustus on ebapiisav lugemiseks, kirjutamiseks ja riiete hooldamiseks. Samuti võimaldatakse

olukorras, kus kambrites puudub soe vesi, duši all käimist vaid kord nädalas.

Seoses nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega tundis R. Romanov ennast

alandatuna ja allasurutuna, teda vaevasid stress ja hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus

ja abitustunne.

Kaebaja vaidlustab Tallinna Vangla 26. juuni 2015 otsuse osas, millega jäeti nõue läbi

vaatamata perioodi 16.11.2010-15.02.2012 osas ja hilisemate perioodide suhtes osas, mil

Tallinna Vangla esitatud andmetest nähtuvalt oli kaebuse esitajale tagatud põrandapinda alla

3,4 m2. Kaebaja leiab, et kolme aastane aegumisperiood algab kinnipeetava vanglast

vabanemisega. R. Romanov vabanes vanglast 01.06.2012, mistõttu ei ole kaebaja hinnangul

perioodi 16.11.2010-15.02.2012 vaidlustamise aegumistähtaeg saabunud.

4. R. Romanovi kaebus anti kohtualluvuse järgi 16. septembril 2015. a lahendamiseks Tartu

Halduskohtule, kuna menetluse käigus selgus, et kaebaja viibis kaebuse esitamise ajal Tartu

Vanglas.

5. Tartu Halduskohus tagastas 28. oktoobri 2015 määrusega kaebuse perioodi 16.11.2010-

15.02.2012 osas ja võttis muude perioodide osas menetlusse.

Halduskohus leidis, et kaebaja pidi mõistliku aja jooksul, seega varem kui 16.02.2012

tunnetama talle kinnipidamistingimustega tekitatud kannatusi, kuna kaebaja viibis neis

tingimustes juba alates 16.11.2010. Kohus luges, et selle perioodi osas ei olnud kohtueelne

menetlus nõuetekohaselt läbitud ning tagastas kaebuse halduskohtumenetluse seaduse

(HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel.

Perioodide 16.02.2012-01.06.2012, 28.08.2012–04.09.2013 ja 09.06.2014-09.01.2015 luges

kohus kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbituks. Kohus täpsustas nõude suuruse lähtuvalt

sellest, et kaebaja nõuab hüvitist 10 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. Perioodid,

mille osas kohus kaebust ei tagastanud, kestsid kokku 695 päeva, seega on asjas nõude

suuruseks 6950 eurot.

6. R. Romanov esitas kaebuse osalise tagastamise peale määruskaebuse, kuid Tartu

Halduskohtu 28. oktoobri 2015. a määrus jäi Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2015. a ja

Riigikohtu 17. detsembri 2015. a määrusega muutmata.

7. Tartu Halduskohus rahuldas 8. veebruari 2016. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis

Tallinna Vanglalt R. Romanovi kasuks välja hüvitise 300 eurot, millele lisandub VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud viivis alates 9. juulist 2015 kuni hüvitise tasumiseni. Otsusega mõisteti

Tallinna Vanglalt R. Romanovi kasuks menetluskulud 41,4 euro ulatuses.

Otsuse põhjendused:

1) Tuginedes Riigikohtu 9. detsembri 2015 otsusele asjas nr 3-3-1-42-15 lähtub halduskohus

isikliku ruumi arvestamisel kambri üldpinna ja seal viibinud isikute jagatisest, kuid võttes riive

intensiivsuse hindamisel arvesse, kas kõnealuse ruumi hulgas on ka tualettruum.

Kohus on tuginedes esitatud andmetele leidnud, et kaebaja isiklik ruum jäi vahemikku 2,5 m2 –

3m2 240-l päeval, millest 228-l päeval sai ta liikuda väljaspool kambrit igapäevase ühetunnise

jalutuskäigu ajal ja 12-l päeval viibis avatud eluosakonnas, kus kambriuksed olid avatud

vähemalt 4 tunni vältel. Kohus märgib, et vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja oleks vanglas

töötanud või õppinud, mis võiks leevendada põrandapinna vähesust. Kohus nõustub kaebuses

esitatud seisukohaga, et tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on juhul, kui

põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, see iseenesest Euroopa Inimõiguste ja

põhivabaduste Kaitse Konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumine. Seetõttu on kohus eeldanud,

et alla 3 m2 suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav, sest vähesest

isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega

leevendada.

Seoses puuduliku valgustuse ja ventilatsiooniga loeb kohus, et kamber vastas ehitusseaduse

alusel eluruumidele kehtestatud üldistele nõuetele ning kuna kaebaja pole varem Tallinna

Vangla poole neis küsimustes pöördunud, ei ole tuvastatud, et Tallinna Vangla on seoses

nimetatud asjaoludega rikkunud kaebaja õigusi.

2) Hinnates riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamist kahju vältimisel või ärahoidmisel leiab halduskohus, et kuigi kaebaja ei ole varem

pöördunud Tallinna Vangla poole oma olukorra parandamiseks, annavad Tallinna Vangla

esitatud seisukohad alust arvata, et vangla poole pöördumine ei oleks kaasa toonud mõnda

tegelikkuses kaebaja olukorda parandavat tagajärge. Seega leiab kohus, et mittevaralise kahju

hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega on käesoleval

juhul täidetud.

3) Halduskohus on hinnanud Tallinna Vangla süü vormiks raske hooletuse, kuna Tallinna

Vangla on jätnud vajaliku hoole olulisel määral järgimata, jättes rakendamata meetmeid isikliku

ruumi puuduse leevendamiseks. Samas ei tuvastanud kohus asjas minetusi muude

kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse.

4) Hüvitise suuruse määramisel ei ole halduskohus lähtunud jäikadest päevamääradest, vaid

arvestanud, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes ei olnud muid puudusi peale liiga

väikese kambri pinna, jättes kaebajale võimaluse realiseerida kõiki oma õigusi ning ei esinenud

muid asjaolusid, mis oleksid süvendanud rikkumise mõju kaebajale ja arvestanud asjaolu, et

põrandapind alla 3 m2 on jaotunud paljudesse erineva pikkusega perioodidesse.

5) Kohus on selgitanud, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1

alusel koostoimes VÕS §‑ga 113 RVastS § 7 lõikes 4 tehtud viite kaudu. Kohus viitab

VÕS § 113 lg-le 2, mille kohaselt arvestatakse viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas

võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi, seega loeb kohus seadusega

kooskõlas olevaks kaebaja viivise nõude alates kaebuse esitamisest ja rahuldab nõude.

6) Kohus on lugenud kaebaja menetluskulud 414 euro ulatuses vajalikeks ja põhjendatuteks

ning leidnud, et kuna kohus rahuldas kaebaja rahalise nõude 8420 eurot osaliselt, 3,56%

ulatuses kuid viivisenõude täielikult, siis peab kohus õiglaseks mõista õigusabikulusid 10%

ulatuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. Ruslan Romanov esitas 8. märtsil 2016 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu

Halduskohtu 8. veebruari 2016. a otsus ning uue otsusega kaebus täielikult rahuldada või

alternatiivselt asi tagasi saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks, samuti taotletakse

menetluskulude vastustaja kanda jätmist.

9. Tartu Ringkonnakohus on 16. märtsi 2016 määrusega R. Romanovi apellatsioonkaebuse

jätnud käiguta, andes talle tähtaja riigilõivu 50 euro tasumiseks. Kaebaja ei esitanud nimetatud

määruse peale määruskaebust ega tasunud riigilõivu, mistõttu Tartu Ringkonnakohus tagastas

14. aprilli 2016. a määrusega R. Romanovi apellatsioonkaebuse.

10. Tallinna Vangla esitas 8. märtsil apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu

Halduskohtu 8. veebruari 2016. a otsuse osas, millega kohus rahuldas R. Romanovi kaebuse

osaliselt ja teha uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud

kaebaja enda kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Apellant leiab, et kaebajale on hüvitis välja mõistetud põhjendamatult. Tallinna Vangla ei

nõustu kohtu hinnanguga, et isiklik ruum alla 3 m2 on automaatselt käsitletav EIÕK artikli 3

rikkumisena. EIÕK ja Riigikohtu praktikale tuginedes leitakse, et isikliku põrandapinna

vähesusest tuleneva õiguste rikkumise võib välistada muudest kinnipidamistingimustest

tulenev kompenseeriv mõju. Muude kinnipidamistingimuste õigusvastasust ei ole aga

käesolevas asjas tuvastatud. Tallinna Vangla toob välja, et kambripinna vähene kõikumine alla

3 m2 on raskelt tunnetatav ning ei ole tuvastatud, et tulenevalt vähesest kambripinnast ei saanud

kaebaja sooritada igapäevaseid tegevusi, mistõttu talle võis tekkida mittevaraline kahju. Ka

juhul, kui kambripinna miinimumnõue oleks olnud täidetud, ei oleks kaebaja heaolu saanud

olla Tallinna Vangla hinnangul oluliselt suurem. Apellandi hinnangul ei ole kohus arvestanud,

et kaebaja liikumispiirang vaidlusalusel perioodil tulenes sellest, et ta viibis vanglas

vahistatuna, mil tema liikumisvabaduse piiramine tulenes õigusaktidest. Täiendavalt esitab

Tallinna Vangla tõendid, mille kohaselt on kaebaja osalenud abitöödel ja sotsiaalprogrammis,

mis on võimaldanud kaebajal viibida kambrist väljaspool.

Samuti on halduskohus jätnud arvesse võtmata, et isikute arv kambrites muutus pidevalt ja

tegemist oli lühiajaliste perioodidega, mis vaheldusid ajavahemikega, mil kaebajale oli tagatud

tunduvalt enam kui 3 m2 isiklikku pinda kambris.

2) Apellant leiab, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste

vaidlustamiseks, puudub tal RvastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Vangla

hinnangul oli kaebajal võimalus, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu

või ebameeldivusi, esitada erinevaid taotlusi nende leevendamiseks. See, kas taotlused oleksid

viinud kaebaja jaoks positiivse tulemuseni, ei ole Tallinna Vangla hinnangul oluline, kuna

RVastS § 7 lg 1 nõuab esmaste õiguskaitsevahendite kasutamist, mitte seda, et nende

kasutamine oleks lõppenud positiivselt. Seega pidi kaebaja eelnevalt midagi ette võtma, mitte

laskma pika perioodi jooksul kahjul suureneda.

3) Apellant leiab, et halduskohus on mittevaralise kahju nõudelt viivise välja mõistnud

põhjendamatult. Tallinna Vangla hinnangul oleks viivise nõue põhjendatud, kui kohustatud isik

on oma kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud, maksnud raha välja

hilinemisega või on pidanud raha alusetult kinni. Käesoleval juhul ei ole kaebaja väitnud, et

hüvitise maksmisega viivitamine oleks tema jaoks kaasa toonud varalise kahju tekkimise, mille

hüvitamiseks oleks kohane ja vajalik viivise kohaldamine.

11. R. Romanov esitas 02. mail 2016. a vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta ei nõustu

apellatsioonkaebusega ja vaidleb sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

13. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus

apellatsiooni

korras

halduskohtu

otsuse

seaduslikkust

ja

põhjendatust üksnes

apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud

apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega.

14. Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtu otsusega esmalt osas, millega halduskohus rahuldas

R. Romanovi kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja mitterahalise hüvitise 300 eurot.

15. Ringkonnakohus selgitab, et Euroopa Inimõiguste Kohus on oma hiliseimas, 20. oktoobri

2016 lahendis Muršić v. Horvaatia võtnud kokku senist kohati vastuolulist EIK kohtupraktikat,

mis käsitlevad kinnipidamisasutustes ühiskambrite põrandapinnast ja muudest tingimustest

tulenevaid kahjuhüvitamise nõudeid. Nimetatud kohtulahendi kohaselt tuleb ühiskambrites alla

3 m2-st põrandapinda kinnipeetava kohta pidada suhteliseks miinimumiks, et hinnata EIÕK

artikli 3 võimalikku rikkumist (lahendi p 110). EIK selgitab ka kinnipeetava isiklikult kasutada

oleva põrandapinna arvutamise metoodikat, kus kambris viibivatele kinnipeetavate arvule

jagatavast kambri üldpinnast tuleb välja arvata kambris asuva WC pindala, kuid maha ei saa

arvestada kambris asuva mööbli alust pinda, silmas pidades, et kinnipeetavatel on võimalus

kambris ringi liikuda (lahendi p 114). Seega loob alla 3 m2-ne kambripind isiku kohta tugeva

eelduse

EIÕK

artikli

rikkumisele,

samas

võib

teatud

olukordades

muude

kinnipidamistingimuste kumulatiivne mõju selle eelduse ümber lükata. Selleks peavad

kinnipidamisasutused ise veenvalt näitama, et esinesid muud tegurid, mis kumuleeruvalt

võimaldasid kompenseerida ebapiisavat isiklikku ruumi (lahendi p 126). Teguriteks, mis

eelkõige võiksid kumuleeruvalt kompenseerida alla 3m2-sest isiklikust kambripinnast tulenevat

EIÕK artikli 3 rikkumist on vähese isikliku kambripinna juhuslik ja lühiajaline iseloom, piisava

liikumisvabaduse

ja

kambrivälise

tegevuse

võimaldamine

ning

muud

üldised

kinnipidamistingimused, mis ei raskenda kinnipeetava olukorda (lahendi p 138).

16. Käesolevalt on kohtu menetluses kaebaja kahjuhüvitise nõue kokku kolme Tallinna

Vanglas viibitud perioodi, 16.02.2012-01.06.2012, 28.08.2012–04.09.2013 ja 09.06.2014-

09.01.2015 eest. Vaidlus puudub selles, et kaebaja on teatud aja viibinud alla 3 m2-se isikliku

kambripinnaga kambrites, halduskohus leidis esitatud andmete alusel, et kaebaja isiklik ruum

kinnipidamiskambrites jäi alla 3 m2 240-l päeval. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et

perioodil 16.02.2012-01.06.2012 ja 09.06.2014-09.01.2015 kaebaja alla 3m2-se isikliku

ruumiga kambrites viibinud ei ole. Seevastu perioodil 28.08.2012-04.09.2013 oli kaebaja

valdavalt kambris, kus kambripinda ühe isiku kohta oli alla 3 m2. Ringkonnakohus leiab

toimiku materjalidele tuginedes ja kambris asuva tualettruumi väljaarvestamisel isiklikult

kasutada olevast pinnast, et kaebaja isiklik ruum kambrites on sellel perioodil jäänud alla

3 m2 313-l päeval. Isikute arvu muutumisest tingitud isiklikult kasutatava kambripinna ajutine

suurenemine on ringkonnakohtu hinnangul sellel perioodil juhuslik ja lühiajaline, olles vaid

kahe

paarikümnepäevase

erandiga

1-3

päeva.

Tallinna

Vangla

poolt

koos

apellatsioonkaebusega esitatud tõendid kaebaja töötamisest abitöölisena ja osalemisest

sotsiaalprogrammis puudutavad lühiajalist perioodi, kus kaebaja ei viibinud valdavalt alla

3 m2-se isikliku kambripinnaga kinnipidamistingimustes, mistõttu ei saa need kompenseerida

vähesest isiklikust kambripinnast tulenevaid ebamugavusi, mille eest on kaebajale välja

mõistetud hüvitis.

Esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu

otsuse p 21 tooduga ja ei pea vajalikuks neid korrata.

Eeltoodust tulenevalt, eelkõige pidades silmas, et periood, mille jooksul kaebajale ei olnud

tagatud piisav isiklik ruum Tallinna Vanglas on halduskohtu otsuses märgitust pikem ning

vähese ruumi mõju oluliselt leevendavad asjaolud puuduvad, leiab ringkonnakohus, et

R. Romanovile on Tartu Halduskohtu 8. veebruari 2016 otsusega hüvitis mõistetud

põhjendatult ja selle vähendamiseks puudub alus.

17. Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtu otsusega osas, millega R. Romanovile välja

mõistetud hüvitisele lisandub võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivis

alates halduskohtule kaebuse esitamise kuupäevast 9. juulist 2015 kuni hüvitise tasumiseni.

18. Riigikohus on selgitanud oma 27. novembri 2014 otsuses asjas 3-3-1-66-14 p 19, et avalik-

õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lõike 1 alusel koostoimes VÕS § 113

RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena,

kui on täidetud RVastS § 7 lg 1 sätestatud eeldused.

RVastS § 7 lg 1 sätestatud eelduseks muuhulgas on isikule tekkinud varalise kahju olemasolu.

Kaebaja on oma kaebuses selgesõnaliselt väitnud, et kahju, mille hüvitamist kaebusega

taotletakse, on tekitatud inimväärikust alandavates kambritingimustes kinnipidamisega.

Nimetatud kahju eest on kaebajale halduskohtu otsusega välja mõistetud hüvitis. Kaebaja ei ole

kaebuses näidanud, et hüvitise maksmisega viivitamisega on tal tekkinud varaline kahju, mille

hüvitamiseks oleks kohane ja vajalik viivise kohaldamine. Viivisenõude aluseks ei saa

ringkonnakohtu hinnangul olla Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt üldiselt peetakse

võimalikuks viivise väljamõistmist ka avalik-õiguslikus suhtes. Ka kaebaja poolt viidatud

Riigikohtu lahendi 3-3-1-83-10 p 22 on öeldud, et viivisenõude mõte on raha maksmisega

viivitamisest tekkiva kahju suuruse arvestamine. Kahju puudumise tõttu ei ole kaebaja viivise

nõude puhul täidetud RVastS § 7 lg 1 eeldused ja ringkonnakohtu hinnangul puudub alus

viivisenõude rahuldamiseks.

19. Seega rahuldab Tartu Ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt.

Ringkonnakohus jätab Tartu Halduskohtu 8.veebruari 2016. a otsuse muutmata R. Romanovile

välja mõistetud hüvitise 300 euro osas. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu otsuse

osas, millega R. Romanovile mõistetud hüvitisele 300 eurot lisandub võlaõigusseaduse § 113

lõike teises lauses sätestatud viivis alates 9. juulist 2015 kuni hüvitise tasumiseni.

Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab rahuldamata R. Romanovi

viivisenõude.

20. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit

või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna

ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud viivise osas, siis tuleb muuta ka

kohtukulude jaotust.

Tartu Halduskohus rahuldas 28. oktoobri 2015. a määrusega R. Romanovi menetlusabi taotluse

ja vabastas ta riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja taotleb koos käibemaksuga

õigusabikulude väljamõistmist 414 euro ulatuses. Õigusabi osutamiseks kulus esitatud

dokumentide alusel 3 tundi ning ringkonnakohus loeb õigusabikulud vajalikuks ja põhjendatuks

Apellatsiooniastmes kaebajal täiendavaid menetluskulusid ei tekkinud. Tallinna Vangla oli

apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud.

HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Tartu Halduskohtu 28. oktoobri 2015. a määruse

kohaselt oli kaebaja nõude suuruseks 6950 eurot. Kaebaja nõudis hüvitist 10 eurot iga Tallinna

Vanglas viibitud päeva eest ning perioodid, mille osas kohus kaebust ei tagastanud, kestsid

kokku 695 päeva. Halduskohus rahuldas R. Romanovi hüvitise nõude 300 euro ulatuses, mis

moodustab kaebaja nõudest 4,32% ning selles osas jääb halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja

viivisenõude osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, jättes selle rahuldamata. Seega mõistab

ringkonnakohus R. Romanovi õigusabikulud Tallinna Vanglalt välja sama suures ulatuses, kui

suure osa moodustab hüvitis kaebaja nõudest s.o 17,88 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar