3-15-1292/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

7. november 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1292

Haldusasi

M. P. kaebus Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr

100 tühistamiseks ja L. P. kaebus Rae Vallavolikogu

17.03.2015 otsuse nr 101 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja 1: M. P.

Kaebaja 2: L. P.

Kaebuse esitajate volitatud esindaja: vandeadvokaat

Kaija Koik

Vastustaja: Rae vald

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 05. oktoober 2016

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M. P. kaebus ja tühistada Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsus

nr 100.

2. Rahuldada L. P. kaebus ja tühistada Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsus

nr 101.

3. Mõista Rae vallalt M. P. kasuks välja menetluskulud kokku summas

3101,80 eurot sh riigilõiv summas 15 eurot.

4. Mõista Rae vallalt L. P. kasuks välja menetluskulud kokku summas

3101,80 eurot sh riigilõiv summas 15 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. detsembril 2016.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. P. on kinnisasja aadressiga Harjumaa, XXX vald, XXXXXX küla, XXXXXXXX

(kinnistu

number

XXXXXXXX,

katastritunnus

XXXXX:XXX:XXXX,

sihtotstarve

maatulundusmaa 100%, pindala 11,57 ha, edaspidi „XXXXXXX kinnisasi“) omanik. L. P. on

kinnisasja aadressiga Harjumaa, XXX vald, XXXXXX küla, XXXXXX (kinnistu number

XXXXXXX, katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX, sihtotstarve maatulundusmaa 100%,

pindala 2,30 ha, edaspidi „XXXXXX kinnisasi“) omanik.

2. Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 100 kohaselt sundvõõrandatakse XXXXXXX

kinnisasjast (registriosa nr XXXXXXXXX; katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX; asukoht

XXXXXX küla, XXXX vald, Harjumaa) 1956 m2 suurune osa XXX vallale. XXXXXXXX

kinnisasja osa sundvõõrandiandjaks määrati kinnisasja omanik M. P. ja sundvõõrandisaajaks

XXX vald.

3. Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 101 kohaselt sundvõõrandatakse XXXX kinnisasjast

(registriosa XXXXXX; katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX; asukoht XXXXX küla, XXX

vald, Harjumaa) 1087 m2 suurune osa Rae vallale. XXXX kinnisasja osa sundvõõrandiandjaks

määrati kinnisasja omanik L. P. ja sundvõõrandisaajaks Rae vald.

4. Nimetatud otsused tuginevad Rae Vallavolikogu 21.03.2013 otsusega nr 462 kehtestatud Rae

valla üldplaneeringule (edaspidi üldplaneering, tl 33-44 – väljavõte Üldplaneeringu

seletuskirjast ja maakasutusplaani leht 2) ja AS-i Teede Tehnokeskus 2007. a. koostatud

ehitusprojektile „Veskitaguse sild ja pealesõidud“ (Projekt nr 186-07, edaspidi projekt, tl 45-

50– Projekti osade seletuskirjad.

5. Tallinna Halduskohtule saabus 20.05.2015 M. P. ja L. P. kaebus Rae Vallavolikogu

17.03.2015 otsuse nr 100 ja Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 101 tühistamiseks.

Kaebuselt on tasutud riigilõiv summas 15 eurot kaebaja kohta, kokku 30 eurot. Kaebajad

soovivad asja arutamist kohtuistungil.

Kohus võttis kaebuse oma 03.06.2015 määrusega menetlusse. Asjas toimus kohtuistung

05.10.2016.

KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

6. Kaebuse esitajad paluvad tühistada Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 100 (Otsus 1)

ja Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 101 (Otsus 2), kuivõrd otsused on kehtiva õigusega

vastuolus, oluliste diskretsioonivigadega ja ebaproportsionaalsed. Kaebajad tuginevad

seejuures alljärgnevale.

6.1. Otsus 1 ja Otsus 2 ei ole kooskõlas õigusaktidega, mh KASVS § 3 lg-ga 3 ja § 3 lg-ga 4,

TeeS § 19 lg-ga 6 ning Üldplaneeringuga. Eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on

saavutatav ilma Otsusest 1 ja Otsusest 2 nähtuvate Tammiotsa kinnisasja ja Lääne kinnisasja

osade omandamiseta, mistõttu ei ole sundvõõrandamine antud juhul põhimõtteliselt lubatud.

6.1.1. Kaebajad leiavad, et üheks alternatiiviks uue Veskitaguse silla ning selle peale- ja

mahasõidu rajamisele kaebajate kinnisasjadele ning selle tarbeks kaebajate kinnisasjade

sundvõõrandamisele, on rajada uus Veskitaguse sild ning selle peale- ja mahasõidud

olemasoleva Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu asukohta.

Nimetatud lahendus kõrvaldaks Otsuses 1 ja Otsuses 2 kirjeldatud probleemi seoses

olemasoleva Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu kehva seisukorraga, ent ei

põhjustaks samas olemasoleva olukorraga võrreldes ühegi isiku suhtes täiendavaid õigusriiveid.

Vastustaja ei ole välja toonud ainsatki kaalutlust, mis võimaldaks asuda seisukohale, et

eeltoodud alternatiiv on välistatud või mis veenaks, et uue Veskitaguse silla ning selle peale- ja

mahasõitude rajamine kaebajate kinnisasjadele ning selle tarbeks nende kinnisasjade osade

sundvõõrandamine

on

kõiki

olulisi

asjaolusid

ja

põhjendatud

huve

arvestades

proportsionaalsem lahendus, kui selle rajamine olemasoleva silla asukohta.

Lisaks eeltoodule ei ole vastustaja esitanud ainsatki tõendit, millest nähtuks, et vastustaja poolt

kohtumenetluses märgitud asjaoludega (hiljem esitatud kaalutlustega) arvestati juba

vaidlustatud otsuste tegemisel.

Väljakujunenud kohtupraktikast johtuvalt tuleks olukorras, kus kohtumenetluses esitatud

kaalutlustest lähtumine juba haldusakti andmisel on tõendamata, jätta vastavad väited ja

kaalutlused kohtumenetluses tähelepanuta (vt RK lahendid 3-3-1-46-14 p 15, 3-3-1-29-12 p 20

ja 3-3-1-33-12 p 16).

6.1.2. Teiseks alternatiiviks uue Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu rajamisele

kaebajate kinnisasjadele ning selle tarbeks kaebajate kinnisasjade sundvõõrandamisele oleks

kaebajate arvates uue Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu rajamine selliselt, et sild

kulgeks praeguses asukohas üle jõe mitte 90° lõikumisnurgaga, vaid diagonaalselt (Teede- ja

Sideministri 28.09.1999 määrusega nr 55 kinnitatud „Maanteede projekteerimisnormide“ p 6.1

alapunkti 31 kohaselt võib rajatis jääda ületatava takistuse suhtes 70 kuni 110 lõikumisnurga

piiresse) ning Golfi tee vastav lõik kulgeks Möldrimetsa kinnisasjal senisest veidi laugemalt

ning veidi enam Pirita jõe poolt, muus osas aga olemasoleva teega samast kohast (tl 51 –

alternatiivi eskiis). Niisugune tee oleks täpselt sama projektkiiruse (60 km/h), viraažikalde

(2,5%) ning plaanikõverike raadiustega (60 m) nagu Projektist nähtuv tee.

Ka see alternatiivne lahendus kõrvaldaks Otsuses 1 ja Otsuses 2 kirjeldatud probleemi seoses

olemasoleva Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu kehva seisukorraga, ent ei

põhjustaks samas olemasoleva olukorraga võrreldes ühegi isiku suhtes täiendavaid õigusriiveid.

Lisaks parandaks see lahendus liikluslahendust Möldrimetsa kinnisasjal, kuivõrd tee hakkaks

kulgema Möldrimetsa kinnisasjal paiknevast eluhoonest veidi kaugemalt.

Kaebaja rõhutab, et vastustaja ei ole välja toonud ainsatki asjaolu, mis selle alternatiivi välistaks

või mis veenaks, et uue silla ning peale- ja mahasõidu rajamine kaebajate kinnisasjadele ning

selle tarbeks kaebajate kinnisasjade osade sundvõõrandamine on kõiki olulisi asjaolusid ja

põhjendatud huve arvestades eelkirjeldatud alternatiivist proportsionaalsem lahendus.

6.1.3. Kolmandaks alternatiiviks uue Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu

rajamisele

kaebajate

kinnisasjadele

ning

selle

tarbeks

kaebajate

kinnisasjade

sundvõõrandamisele on rajada uus sild ning peale- ja mahasõit selliselt, et need kulgeksid üle

XXXXXXXXX kinnisasja nurga ning läbi Möldrimetsa kinnisasja sealt, kus hetkel paikneb

peamisest hoonetekompleksist teisel pool teed paiknev küün.

Kaebajate hinnangul oleks niisugune lahendus vaatamata küüni ümberpaigutamise vajadusele

Möldrimetsa kinnisasja omanikule olemasoleva olukorraga võrreldes soodsam, kuivõrd

niisugusel juhul oleks küün võimalik paigutada samale poole teed ülejäänud Möldrimetsa

kinnisasjal paiknevate hoonetega. Niisugune lahendus riivaks oluliselt vähesemal määral ka M.

P. omandipõhiõigust, kuivõrd uus teelõik hakkaks kulgema mitte läbi XXXXXXXX kinnisasja

vaid mööda kinnisasja piiri. Samuti oleks niisugusel juhul võimalik vältida L. P.

omandipõhiõiguse riive intensiivistumist, kuivõrd mahasõit oleks XXXXX kinnisasja piires

võimalik paigutada tee praegusesse asukohta.

Vastustaja on kaebajate poolt Otsuse 1 ja Otsuse 2 eelnõude suhtes haldusmenetluses esitatud

vastuväidete põhjal Otsuses 1 ja Otsuses 2 tuginenud üksnes väitele, et kõnealune alternatiiv ei

ole sobilik selle liiga kõrge maksumuse tõttu. Vastustaja väide on aga paljasõnaline ega ole

kontrollitav, kuivõrd vastustaja ei ole toonud välja vastava alternatiivi realiseerimise

maksumust.

Seetõttu ei veena Otsus 1 ja Otsus 2, et kõnealune alternatiiv on välistatud, või et uue silla ning

maha- ja pealesõidu rajamine Otsusest 1 ja Otsusest 2 nähtuvatele kaebajate kinnisasjade

osadele ning selle tarbeks kaebajate kinnisasjade osade sundvõõrandamine on kõiki olulisi

asjaolusid ja põhjendatud huve arvestades eelkirjeldatud alternatiivist siiski ülekaalukam ja

proportsionaalsem lahendus.

Kaebajate hinnangul on Rae valla üldisi arengusuundi arvestades ka mitmeid muid

alternatiivseid võimalusi vastustaja soovitava eesmärgi saavutamiseks, mida vastustaja ei ole

Otsuse 1 ja Otsuse 2 tegemisel vähimalgi määral kaalunud.

6.1.4. Arvestades, et mitmed vastustaja väited tuginevad Mikk Reieri 05.03.2015 ekspertiisile

nr K15004 (edaspidi Ekspertiis), peavad kaebajad vajalikuks märkida, et kõik kaebajate

vastuväiteid kehtivad ka Ekspertiisis märgitu suhtes.

Lisaks rõhutavad kaebajad, et Ekspertiisi tegemise hetkel kehtinud teede- ja sideministri

28.09.1999 määrusega nr 56 kehtestatud teeprojekti ekspertiisi tegemise korra punkti 1 kohaselt

peaks teeprojekti ekspertiis andma vastuse küsimusele, kas valitud arhitektuurilis-ehituslikud

projektlahendused vastavad lähteülesandele, tee omanikule väljastatud projekteerimise

nõuetele ja heakskiidetud planeeringutele ning kas on kinni peetud teede- ja sideministri

28.09.1999 määrusest nr 54 „Teeprojekti suhtes esitatavad nõuded“ ja määrusest nr 55 „Tee

projekteerimise normid ja nõuded“.

Arvestades, et Ekspertiisi lähteülesande kohaselt on palutud hinnata Projektijärgsete lahenduste

optimaalsust ja liiklusohutust, on eksperdilt nõutud hinnangut asjaolude kohta, mis ei ole

teeprojekti ekspertiisi esemeks ning mida ekspert ei ole pädev teeprojekti ekspertiisi raames

hindama. Ekspertiis saaks hinnata trassivalikut üksnes juhul, kui Projekt trassialternatiive ja

trassivaliku põhjendusi sisaldaks. Projektis vastavad ajaolud aga ei sisaldu. Seetõttu tuleks

Ekspertiisis väljendatud Projektijärgse lahenduse optimaalsust, liiklusohutust ja trassivalikuid

puudutavad seisukohad tähelepanuta jätta.

Pealegi nähtub Lilian Ermi 21.06.2016 hinnangust Projektile, selle lähteülesandele ja täitmisele

(edaspidi Hinnang, tl 92-98 21.06.2016 hinnang Projektile, selle lähteülesandele ja täitmisele),

et Ekspertiisis on mitmed olulised asjaolud tähelepanuta, mistõttu ei ole Ekspertiisis

väljendatud seisukohad usaldusväärsed.

6.2. Kaebajad leiavad, et sundvõõrandamine on lubamatu ka seetõttu, et Üldplaneering ei näe

ette kõnealuste kinnisasjade osade sundvõõrandamist, uute tee osade ja silla rajamine

Üldplaneeringu eelse Projekti alusel ei ole kooskõlas teeseaduse ja Üldplaneeringuga ega

planeerimis- ja ehitusõiguse üldpõhimõtetega.

Vastustaja läbi viidud äraspidiste haldusmenetluste tõttu ei ole kaebajal olnud võimalik oma

õigusi kohaselt kaitsta – kaebajaid ei kaasatud projekteerimistingimuste menetlusse ning

Üldplaneeringu menetluses ei teavitatud kaebajaid nende kinnisasjade sundvõõrandamise

võimalikkusest Projekti alusel ja loodi ekslik mulje, justkui pandaks Veskitaguse silla ning selle

peale- ja mahasõidu asukoht paika Üldplaneeringu alusel ning selle kehtestamise järel

koostatavate planeeringute või projektidega.

Kaebajate hinnangul tähendab KASVS § 3 lg 4 mõttes kinnisasja sundvõõrandamine avalikult

kasutatava tee ehitamiseks üldplaneeringu alusel nimelt, et üldplaneering peab vastava

kinnisasja sundvõõrandamise ette nägema. Käesoleval juhul üldplaneeringus seda ette nähtud

ei ole. Samuti peaks planeerimismenetluses rakendama vastavate kinnisasjade omanike suhtes

kõrgendatud kaasamis- ja ärakuulamiskohustust (Vt vaidlustatud otsuste kehtestamise hetkel

kehtinud planeerimisseaduse § 12 lg 2, § 16 lg 6 p 2 ja § 18 lg 5 p 1).

Seejuures arvestades, et antud juhul üritas vastustaja kaebaja 1 kinnistu osa sundvõõrandada

juba enne Üldplaneeringu kehtestamist, mille kaebaja M. P. aga edukalt vaidlustas (haldusasi

nr 3-10-3200), pidi sundvõõrandamise vajadus vähemalt M. P. kinnistu osas vastustajale juba

Üldplaneeringu koostamise käigus selge olema ning mistahes vastupidised vastustaja väited

ilmestavad üksnes vastustaja pahatahtlikkust ning püüdlust sundvõõrandamisele kuuluvate

kinnisasjade omanikke Üldplaneeringu menetluses eksitada.

Kaebajad on jätkuvalt seisukohal, et ligikaudu 6 aastat enne Üldplaneeringu kehtestamist

koostatud Projekti alusel uue Golfi tee lõigu ja Veskitaguse silla ehitamine on vastuolus

teeseaduse ja Üldplaneeringuga ning planeerimis- ja ehitusõiguse üldpõhimõtetega.

TeeS § 19 lg-test 1 ja 6 tulenevalt on avalikult kasutatava tee ehitamise aluseks tee-

ehitusprojekt, mis koostatakse kehtestatud üldplaneeringu või maakonnaplaneeringu alusel.

Ehitusprojekti saab kehtestatud üldplaneeringu alusel koostada üksnes siis, kui üldplaneering

ehitusprojekti koostamise hetkel eksisteerib ja kehtib. Projekti koostamise hetkel ei olnud

Üldplaneering kehtestatud.

Ka

Üldplaneeringu

seletuskirja

erinevates

punktides

on

korduvalt

märgitud,

et

Üldplaneeringuga kavandatud perspektiivsete teede asukohad on indikatiivsed ja täpsustuvad

detailplaneeringute ja projektide koostamise käigus, ning et maaomanikega kooskõlastatakse

lahendused alles pärast täpsemate asukohtade selgumist. Seega tuleneb ka Üldplaneeringust

ühemõtteliselt, et selles kajastatud perspektiivsete teede rajamiseks viiakse läbi planeerimis- ja

projekteerimismenetlused pärast Üldplaneeringu kehtestamist ning selle alusel.

Kaebajate hinnangul kajastavad eelviidatud teeseaduse ja Üldplaneeringu sätted planeerimis-

ja ehitusõiguse üldist loogikat, mille kohaselt peaks uute ehitiste kavandamine toimuma

ajaliselt järgnevuselt üldiselt üksikule. See tähendab alustamist ruumilisest planeerimisest

planeerimisseaduse § 1 lg 3 tähenduses ning jätkates projekteerimise ja ehitamisega, kus

projekteerimine peab olema kooskõlas planeerimismenetluse tulemuseks oleva planeeringuga

ning ehitamine nii planeerimismenetluse tulemuseks oleva planeeringu kui ka projekteerimise

tulemuseks oleva ehitusprojektiga.

Kaebajad on seisukohal, et TeeS § 19 lg-te 1 ja 6 ning Üldplaneeringu eelviidatud sätetega ning

neis kajastatud planeerimis- ja ehitusõiguse üldiste põhimõtetega on vastuolus Üldplaneeringus

kajastatud perspektiivse tee rajamine 6 aastat enne Üldplaneeringu kehtestamist koostatud

Projekti alusel.

Vastuses kaebusele väidab vastustaja Ekspertiisile viidates, et Projekt vastab otsuse tegemise

hetkel kehtinud projekteerimise nõuetele. Kaebajad sellega ei nõustu. Hinnangust nähtub, et

Projektil on mitmeid olulisi puudusi ning see ei vasta vaidlustatud otsuste tegemise hetkel

kehtinud projekteerimise nõuetele. Hinnangu kohaselt Projekt ei ole kooskõlas Harju

maakonnas, Rae vallas, Patika külas asuva Veskitaguse silla ja pealesõitude projekti koostamise

projekteerimisnõuetega, mis olid esitatud Projekti koosseisus (vt täpsemalt tl 85 pöördel -86).

Hinnangu kohaselt Projekti koostamist alustati ja Projekti menetleti valedel alustel. Puuduvad

tehnilise ja tööprojekti koostamiseks vajalikud eelnevad otsused ja põhjendused. Tee trassi

valikut tulnuks alustada eelprojektist, kus hinnatakse erinevate trassivariantide tehnilisi

parameetreid, mõju maakasutusele, mõju keskkonnale, mõju liiklusele ja koostatakse

tasuvusuarvutus.

6.3. Lisaks on kaebajad kokkuvõtvalt seisukohal, et Otsuse 1 ja Otsuse 2 vastuvõtmisel on

oluliselt rikutud uurimispõhimõtet ning teostatud olulisi kaalutlusvigu. Vastustaja on jätnud

arvestamata mitmete oluliste asjaoludega, on andnud mitmele olulisele asjaolule ebaõige

õigusliku hinnangu ning on arvestanud ka mitme asjassepuutumatu asjaoluga.

6.3.1. Näiteks ei oma olemasoleva Veskitaguse silla kehv konstruktsioon ja seisukord kaebajate

kinnisasjade osade sundvõõrandamise otsustamisel mingit tähtust, vastustaja on tuginenud

suures osas aga just sellele asjaolule. Vastustaja on ebaõigesti leidnud, et liiklusohutuse ja

liiklussujuvuse parandamiseks Golfi teel on vajalik Veskitaguse silla ning selle peale- ja

mahasõidu ümberpaigutamine ning kaebajate kinnisasjade osade sundvõõrandamine, jättes

tähelepanuta, et mitmed muud alternatiivsed lahendused tagavad nimetatud eesmärkide

saavutamise võrdselt edukalt.

Arvestades, et vaidlustatud otsuste sisuks on kaebajate kinnisasjade osade sundvõõrandamine

selleks, et rajada uus Golfi tee ja uus sild just nende kinnisasjadele, pidanuks vaidlustatud

otsused tooma esile asjaolud, mis õigustaks tee ja silla paigutamist uude asukohta.

Olemasoleva silla kehv konstruktsioon ja seisukord ei ole aga niisugusteks asjaoludeks, kuivõrd

silla kande- ja läbilaskevõime tõstmiseks ei pea silda ning selle peale- ja mahasõitu ümber

paigutama. Sama eesmärk on võimalik saavutada ka muude kaebajate pakutud alternatiivsete

lahenduste läbi. Seetõttu on vaidlustatud otsused olulise kaalutlusveaga.

6.3.2. Vastustaja ei ole tuvastanud võimalust vältida üleujutusi Veskitaguse silla ning selle

peale- ja mahasõidu konstruktsiooni muutmisega olemasolevas asukohas ega Veskitaguse silla

ning selle peale- ja mahasõidu ümberpaigutamise mõjusid Pirita jõele.

Kaebajate hinnangul on üleujutuste vältimise võimalus silla praeguses asukohas, üleujutuste

oht silla uues asukohas ning silla ümberpaigutamisega kaasnevad mõjud Pirita jõele ja silla

praegusest asukohast allavoolu jäävatele maa-aladele olulised asjaolud, mis tulnuks enne

kaebajate kinnisasjade osade sundvõõrandamisele asumist kaalutletud otsuse tegemiseks välja

selgitada. Et seda ei tehtud, on vaidlustatud otsuste tegemisel oluliselt rikutud uurimispõhimõtet

ning vaidlustatud otsused on oluliste kaalutlusvigadega.

6.3.3. Vastustaja ei ole arvestanud ka Projektijärgse lahenduse keskkonnamõjusid, sh mõjusid

rohevõrgustikule.

6.3.4. Äärmiselt oluliseks minetuseks on ka tuvastamata jätmine, missugused on Veskitaguse

silla ning selle peale- ja mahasõidu ümberpaigutamise varjavad mõjud ja mõjud

naabrusõigustele.

Kaebajad on jätkuvalt seisukohal, et Projekti põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kui lähedal

kaebajate kinnisasjadele täpsemalt Golfi tee uus lõik ja Veskitaguse sild paiknema hakkaksid.

Niisuguses olukorras ei ole võimalik vastustajal tõsikindlalt väita, et (ja kaebajatel kontrollida,

kas) uue Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu paigutamine Projektijärgsesse

asukohta on sellega kaasnevaid mõjusid arvestades võimalik.

Projektist ei nähtu, et selle koostamisel oleks arvestatud Sotsiaalministri 04.03.2002 määrusest

nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja

mürataseme mõõtmise meetodid“ tulenevate liiklusmüra normtasemetega elamutes. Seetõttu ei

veena Projekt, et vastavaid normtasemeid on Projekti koostamisel arvesse võetud, ning et

Projektijärgse lahenduse realiseerimise korral vastavaid normtasemeid XXXXX kinnisasjal ja

XXXXXXXXX kinnisasjal paiknevates elamutes ei ületata.

Samuti ei nähtu Projektist, et uute teelõikude ja silla projekteerimisel oleks arvestatud

Sotsiaalministri 17.05.2002 määrusest nr 78 „Vibratsiooni piirväärtused elamutes ja

ühiskasutusega hoonetes ning vibratsiooni mõõtmise meetodid“ tulenevate vibratsiooni

piirväärtustega elamutes. Seetõttu ei veena Projekt, et vastavaid piirväärtusi on Projekti

koostamisel arvesse võetud, ning et Projektijärgse lahenduse realiseerimise korral vastavaid

piirväärtusi XXXXXX kinnisasjal ja XXXXXXXXX kinnisasjal paiknevates elamutes ei

ületata.

Projektis ei ole ka hinnatud, kuidas mõjutab Projektijärgne lahendus muude kahjulike

mõjutuste, nt heitgaaside ja valgusreostuse, taset kaebajate kinnisasjadel, kas see põhjustaks

negatiivseid varjavaid mõjusid ning kas kahjulikud mõjutused ja varjavad mõjud jääksid

lubatud piiridesse.

Vastustaja väide, et uus Veskitaguse sild ning selle peale- ja mahasõit vähendavad müra ja

tolmusaastet kaebajate kinnisasjadel, on irratsionaalne, paljasõnaline ja tõendamata.

Arvestades, et kaebajate kinnisasju seni müra ja tolmu vastu kaitsnud kõrghaljastus tuleks uue

Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu rajamise korral eemaldada, Veskitaguse sild

hakkaks paiknema kaebajate elamutele oluliselt lähemal, uue Veskitaguse silla liikluseks

avamise järel ja pideva asustustiheduse kasvamise tõttu antud piirkonnas suureneks eelduslikult

oluliselt liikluskoormus Golfi teel ning suur osa XXXXXX kinnisasja piiresse jäävast Golfi

teest jääks jätkuvalt asfalteerimata, on kaebajate hinnangul ilmselge, et eeltoodu tulemusel

kaebajate ja nende perekonnaliikmete elukeskkond halveneb ning kahjulikud mõjud

intensiivistuvad.

6.3.5. Samavõrd oluliseks minetuseks on ekslik hinnang Veskitaguse silla ning selle peale- ja

mahasõidu ümberpaigutamisega kaasnevatele piirangutele (tee kaitsevöönd), mis on

vastupidiselt vastutaja arvamusele väga ulatuslikud.

Projektijärgse lahendusega kaasneks seega Golfi tee muutumine XXXXX kinnisasja piires

osaliselt kohalikuks teeks (ülejäänud osa jääks jätkuvalt erateeks), mistõttu kohalduksid Lääne

kinnisasja kasutamisele täiendavad teeseaduse §-st 36 tulenevad piirangud.

Arvestades, et kaebaja L. P. tegeleb juba aastaid XXXXX kinnisasjal, sh selle

sundvõõrandataval osal, Nurga puukooli tarbeks istikute kasvatamisega ning XXXXX

kinnisasjale on kaebaja L. P. pikaaegse tegevuse tulemusel kujunenud märkimisväärse mahuga

arboreetum (vt tl 105-107 pöördel), tähendab see mitte üksnes L. P. omandipõhiõiguse riivet

vaid ka ulatuslikku ettevõtlusvabaduse riivet ja majanduslikku kahju. Vastustaja poolt kaebuse

vastuses väljendatud seisukoht ei anna L. P. mistahes kindlust, et Projektijärgse lahenduse

realiseerimise järel XXXXX kinnisasja kasutamist piirama ei asuta.

Täiendavad piirangud kaasneksid ka M. P., kes peaks TeeS §-st 36 tulenevate piirangute tõttu

tõenäoliselt kõrvaldama või lubama kõrvaldada suure hulga puudest, mis kasvavad

XXXXXXXXX kinnisasja osal, mis jääb uue Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu

rajamise järel tee kaitsevööndisse. Arvestades, et M. P. tegeleb oma kinnisasjal mesindusega

ning peab seal ligikaudu 40 mesilastaru, mida vastavad põlispuud hetkel Golfi teelt tulenevate

kahjulike mõjude eest kaitsevad, tähendaks Projektijärgne lahendus ka kaebaja 1

omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet ning majanduslikku kahju.

Ülaltoodust johtuvalt on vastustaja ebaõigesti leidnud, et uue Veskitaguse silla ning selle peale-

ja mahasõidu rajamisega Projektist nähtuvasse asukohta ei kaasneks kaebajatele uusi

piiranguid, ning ülaltoodud asjaolud tähelepanuta jätnud, mis on päädinud oluliste

kaalutlusvigadega.

6.3.6. Lisaks on vastutaja kaebajate arvates jätnud tuvastamata Projektijärgse lahenduse

realiseerimise mõju kaebajate kinnisasjade väärtusele.

6.3.7. Vastustaja ei ole arvestanud ka asjaoluga, et hetkeolukord Möldrimetsa kinnisasjal on

niisuguseks kujunenud selle omaniku ja vastustaja enese tegevuse tulemusel.

6.4. Minetused oluliste asjaolude väljaselgitamisel ning arvesse võtmisel on päädinud ka

põhjendatud huvide väljaselgitamata ja kohaselt ning kogumis kaalumata jätmisega, mis on

toonud kaasa Otsuse 1 ja Otsuse 2 ebaproportsionaalsuse.

6.5. Seetõttu on Otsus 1 ja Otsus 2 ka oluliste kaalutlusvigadega ning vastuolus õiguse

üldpõhimõtetega, esmajoones proportsionaalsuse printsiibiga.

6.6. Kohtuistungil jäid kaebajad oma seisukohtade juurde ning palusid kaebused rahuldada.

6.7. Kaebajad paluvad vastustajalt välja mõista M. P. menetluskulud vastavalt menetluskulude

nimekirjale (tl 126-138 ja 154-157) summas 3386,12 eurot (sh riigilõiv 15 eurot) ja L. P.

menetluskulud summas 3386,12 eurot (sh riigilõiv 15 eurot).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub jätta kaebus rahuldamata.

7.1. Vastustaja leiab, et sundvõõrandamine on lubatav.

Vaatamata asjaolule, et kõik kaalutlused otsustes ei sisaldu, on vastustaja siiski kaalunud ka

alternatiivseid trassivariante. Eesmärgiks, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on ehitada uus

Veskitaguse sild ja selle pealesõidud, mis tagavad liiklusohutuse Pirita jõe ületamisel nii jalgsi

kui eriliiki sõidukitega ja Pirita jõe takistusteta voolu, kõiki puudutatud isikuid ja ka vastustaja

ressursse võimalikult vähe koormaval viisil.

Kaebajate poolt esitatud alternatiivid ei täida eesmärki järgmistel põhjustel:

1) Nõuetekohase silla ehitamine olemasoleva Veskitaguse silla asemele muudab Möldrimetsa

kinnisasja reljeefi ja tõstab teetammi oluliselt kõrgemaks ja seda Möldrimetsa kinnisasjal asuva

eluhoone vahetus läheduses, mis aga omab ilmselgelt olulist negatiivset mõju eluhoone

elanikele. Uus tee ja liiklusohutuse tõstmiseks parendatud nähtavus kurvides aga tõstab

kiiruspiirangute kuritarvituse ohtu, mistõttu võib avariide oht Möldrimetsa kinnisasja õuealal

suureneda. Lisaks muudab see lahendus silla ehitamise protsessi oluliselt kulukamaks, kuna

materjalide veoks tuleb üle Pirita jõe ehitada kas ajutine sild või kasutada ~4,3 km pikkust

ümbersõitu.

2) Eelnimetatud põhjustel, välja arvatud materjalide veo probleem, on vastustaja välistanud ka

uue Veskitaguse silla ehitamise kaebuse lisana 6 esitatud alternatiivi järgi. Selle alternatiivi

järgi silla ja selle pealesõitude ehitamise korral nihkub Golfi tee lähemale Möldrimetsa

kinnisasjal asuvale küünile, mis aga kurvilisel teel takistab nähtavust ja sellega tõstab avariide

ohtu. Ka finantsiliselt on see lahendus oluliselt kulukam, kuivõrd sild tuleb ehitada diagonaalis

üle jõe, mis venitab silla pikkust ja sellest tulenevalt maksumust.

3) Uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ehitamine selliselt, et Golfi tee hakkaks kulgema

üle XXXXXXXX kinnisasja nurga ning läbi Möldrimetsa kinnisasja sealt, kus hetkel paikneb

küün, ei täida püstitatud eesmärki, kuivõrd tegemist on kõige kulukama lahendusega, sest see

eeldab küüni ümberpaigutamist vastustaja kulul ja ka silla ehitamine diagonaalis üle jõe on

keeruline ja liialt ressursimahukas.

Vastustaja vastas kaebajate etteheidetele järgmiselt:

1) Vastustaja möönab, et Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ehitamine projektijärgsesse

asukohta muudab XXXXX ja XXXXXXX kinnisasjade reljeefi, kuid teetammi kõrgeim osa

jääb kaebajatele kuuluvatest hoonetest piisavalt kaugele. Lääne kinnisasjal asuvatest hoonetest

jääb teetamm terves ulatuses vähemalt ~60 m kaugusele. Mis puudutab teetammi kaugust

XXXXXXX kinnisasjal asuvatest hoonetest, siis algab projektijärgne teetamm hoonete

vahetust lähedusest (~15 m hoonetest), kuna teetammi alguseks on hooneid ümbritseva aia taga

paiknev tee, kuid samast kohast saaksid alguse ka kaebajate endi poolt pakutud alternatiivsete

lahenduste teetammid. Vastustaja märgib, et projektijärgse teetammi ja kaebajate poolt pakutud

esimese alternatiivse lahenduse teetammi kõrgemad punktid paikneksid XXXXXXX lähimast

hoonest vastavalt ~85 m ja ~72 m kaugusel ning eluhoonest vastavalt ~130 m ja ~100 m

kaugusel. Möldrimetsa kinnisasjal asuvatest hoonetest jääb projektijärgne teetamm küüni

vahetusse lähedusse (~5 m), kuid eluhoonest jääb see terves ulatuses vähemalt ~80 m

kaugusele. Kaebajate poolt pakutud esimese alternatiivse lahenduse järgi oleks teetammi

kõrgeim punkt Möldrimetsa kinnisasjal asuvast eluhoonest ~75 m kaugusel, kuid kõrgenenud

teetamm kulgeks mitmete meetrite ulatuses eluhoonest ~25-30 m kaugusel ja jääks paiknema

olemasolevate hoonete vahel.

2) Vastustaja möönab, et kiiruspiirangute kuritarvituse ohtu ei ole võimalik välistada ühelgi

juhul, kuid avariide oht on väiksem ja nähtavus parem projektijärgsel teetrassil. Kaebajate poolt

pakutud esimese ja teise alternatiivse lahenduse korral jääb küün nähtavust piirama, kuna see

paikneb Veskitaguselt Patikale liiklejast paremal, mistõttu on raskendatud sillalt tulijate

nägemine ja vastupidi. Projektijärgse teetrassi puhul jääb küün teisele poole teed ega piira

nähtavust. Vastustaja leiab, et puudub vajadus empiirilise tõestamise järele, kui elementaarse

loogika kohaselt piirab paremkurvis paremal asuv ja vasakkurvis vasakul asuv vaatevälja jääv

takistus nähtavust oluliselt ja on liiklusohtlikum, kui vastaspoolel (paremkurvis vasakul ja

vasakkurvis paremal) asuv takistus.

3) Vastustaja möönab, et olemasolev Veskitaguse sild on halvas seisukorras, kuid vastavad

piiravad liiklusmärgid ongi paigaldatud just seetõttu, et olemasolev sild oleks kasutatav

väiksemate sõidukitega ja kergliiklejate poolt. Samas ei välista veoauto sõidu keeld

olemasoleva silla kasutamist uue silla ehitamise ajal ka veoautodega, kui neile vastavad eriload

väljastatakse. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et silla ehitamise ajal on lisaks materjale

vedavatele sõidukitele Pirita jõge vaja ületada ka töölistel, kelle jaoks oleks pidev ümbersõit

kokkuvõttes märkimisväärne aja- ja kütusekulu.

4) Vastustaja lükkab ümber kaebajate väite nagu tuleks projektijärgselt sild ehitada üle jõe

diagonaalselt, kuivõrd silla algus ja lõpp on projekteeritud jõe teljega paralleelselt ja sild ise

paikneb jõe telje suhtes risti. Vastustaja on seisukohal, et isegi juhul, kui kaebajate poolt

pakutud teise alternatiivse lahenduse kohaselt ehitatav sild oleks lühem, siis ehitusmaksumuse

osas see olulist efekti ei omaks, kuivõrd selle silla ehitamine eeldab olemasoleva silla eelnevat

lammutamist ja sellega kaasneks ümbersõitmise vajadusest tulenev kulukam ehitamise

protsess.

5) Vastustaja möönab, et kinnisasja sundvõõrandamise seadus (KASVS) ei eelda küüni

ümberpaigutamist, vaid võimaldab kinnisasja või kinnisasjast osa sundvõõrandamise korral

kinnisasja ja selle oluliste osade hüvitamist. Vastustaja peab siiski vajalikuks märkida, et pika

ajalooga ja ilmselget sentimentaalset väärtust omava hoone hüvitamine on oluliselt kulukam,

kui nt elamumaal ettevõtlusega tegelemise eesmärgil kasvama pandud taimede hüvitamine.

6) Nagu vastustaja eespool selgitas, siis projektijärgne lahendus ei näe ette silla ehitamist

diagonaalselt üle jõe, mistõttu on vastustaja hinnangul see lahendus siiski ehitamise maksumuse

osas soodsam kui kaebajate poolt pakutud kolmas alternatiivne lahendus. Lisaks suuremale

ehitusmaksumusele lisandub ka küüni lammutamise ja hüvitamise kulu, mis muudab kolmanda

alternatiivse lahenduse veelgi kulukamaks.

7.2. Vastustaja leiab, et Üldplaneeringu alusel sundvõõrandamine on õiguspärane ja otsuse

tegemise ajal kehtinud õigusega kooskõlas. Uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude

ehitamise ning sundvõõrandamise otsustamisel on lähtutud mitte ainuüksi üldplaneeringust

vaid ka trassikoridori täpsustavast ehitusprojektist, mis vastab otsuse tegemise hetkel kehtinud

projekteerimise nõuetele (vt tl 72-74). Asjaolu, et üldplaneering ei näe ette perspektiivse Golfi

tee trajektoori alla jäävate kinnisasjade sundvõõrandamist ja üldplaneeringu seletuskiri piirdub

punktis 8.1.1. sätestatuga, et töö käigus ei ilmnenud kohest vajadust maade

sundvõõrandamiseks, ei välista kinnisasja osa sundvõõrandamist KASVS § 3 lõike 4 alusel.

Vastustaja märgib, et üldplaneeringu kehtestamisel lähtuti eeldusest, et teede ehitamisele

asumisel on võimalik perspektiivsete trassikoridoride alla jäävate kinnisasjade omanikega

maade omandamise osas kokkuleppele jõuda ning sellist kokkulepet sooviti saavutada ka

kaebajatega. Samuti on vastustaja seisukohal, et üldplaneeringu ja enne üldplaneeringu

kehtestamist koostatud, kuid kehtivatele nõuetele vastava ja üldplaneeringuga kooskõlas oleva,

projekti alusel on võimalik teed ehitada ja tee ehitamiseks vajalikku maad sundvõõrandada,

kuna üldplaneering määrab perspektiivse tee avaliku kasutuse ja projekt näitab ära perspektiivse

tee täpse asukoha.

Vastustaja leiab, et otsuste andmise ajal kehtinud KASVS § 3 lõike 4 redaktsiooni mõtet ei saa

kitsendada tingimusega, et üldplaneering peab tingimata ära näitama sundvõõrandamise

vajaduse, kuivõrd sundvõõrandamise vajadus võib ilmneda ka oluliselt hiljem.

Vastustaja on seisukohal, et üldplaneeringus sundvõõrandamise vajaduse näitamise peamiseks

eesmärgiks on puudutatud isikute kaasamine ja ärakuulamine.

Vastustaja märgib, et antud juhul on mõlemad kaebajad Rae Vallavolikogu 21.05.2013

otsusega nr 462 „Rae valla üldplaneeringu kehtestamine“ kehtestatud Rae valla üldplaneeringu

menetluses osalenud ning saanud oma õigusi planeerimismenetluses kaitsta. Kumbki kaebaja

ei ole Rae valla üldplaneeringu kehtestamist vaidlustanud.

Vastustaja on seisukohal, et mõistlik on eeldada, et perspektiivsete trassikoridoride alla jäävate

kinnisasjade omanikega on võimalik kokku leppida, kuna ehitamine toimub kogukonna

hüvanguks ja kõiki puudutatud isikuid võimalikult vähe riivavalt. Seda enam, et antud juhul on

kaebajad mitmel korral väljendanud valmisolekut maa võõrandamise osas Rae vallaga läbi

rääkida, kuid paraku ei ole läbirääkimised kõiki osapooli rahuldava tulemuseni viinud.

7.3. Vastustaja leiab, et Otsuste tegemisel ei ole uurimispõhimõtet rikutud ja

kaalutlusvigu tehtud. Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ümberpaigutamise ning kaebajate

kinnisasjade osade sundvõõrandamise otsustamisel ei ole lähtutud asjassepuutumatutest

asjaoludest. Olemasoleva Veskitaguse silla ohtliku olukorra kirjeldamine oli vajalik

selgitamaks uue silla ehitamise vajadust, mitte põhjendamaks asukohavalikut.

Kaalutud on nii üleujutuste vältimise võimalusi Veskitaguse silla ja selle pealesõitude

konstruktsiooni muutmisega olemasolevas asukohas kui ka Veskitaguse silla ja selle

pealesõitude ümberpaigutamise mõjusid Pirita jõele.

Vastustaja möönab, et kaebajate poolt viidatud uuringuid seoses üleujutustega ei ole vastustaja

poolt läbi viidud, kuid see ei tähenda, et vastustaja ei oleks kaalunud Veskitaguse silla

rekonstrueerimist. Paraku välistas Veskitaguse silla olemasolevas asukohas rekonstrueerimise

asjaolu, et soovides Pirita jõe voolamist mitte takistada, tuleb silda tõsta, mistõttu tõuseb ka

maapind Möldrimetsa kinnisasjal asuva eluhoone vahetus läheduses, mis aga omab ilmselgelt

olulist negatiivset mõju eluhoone elanikele.

Vastustaja on veendunud, et uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ehitamine vastavalt

projektile viib üleujutuste ohu miinimumini, kuivõrd peale uue silla valmimist lammutatakse

olemasolev sild, mis oma konstruktsiooni tõttu takistab jõe voolu.

Uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude projektijärgne lahendus ei too kaasa olulisi

keskkonnamõjusid, sh mõjusid rohevõrgustikule.

Antud juhul toimub olemasoleva tee ja silla nihutamine uude asukohta ning projektis on ette

nähtud silla lammutamine ja vana teekoridori haljastamine, mistõttu ulatuslikku negatiivset

mõju rohevõrgustikule ei teki, kuivõrd rohevõrgustiku toimimise seisukohast on mõju vaid

ajutise iseloomuga. Ka ei nõustu vastustaja kaebajatega selles, et jõesäng saab paratamatult

ehitustegevusest mõjutatud, kuna projektis on ette nähtud, et kaldasambad hakkavad toetuma

lubjakivini

süvistatud

vaiadel.

Projektile

on

andnud

oma

kooskõlastuse

ka

Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus, kes kooskõlastust andes ei ole

viidanud silla asukohast tuleneda võivatele negatiivsetele keskkonnamõjudele (tl 75).

Uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ehitamine projektijärgsesse asukohta ei mõju

negatiivselt kaebajate kinnisasjade väärtusele ega naabrusõigustele ning ei too endaga kaasa

olulisi piiranguid maa kasutamisel.

Kaebajatele kuuluvad kinnisasjad paiknevad Pirita jõe piiranguvööndis ja olemasolev Golfi tee

kulgeb XXXXXXXX kinnisasja kõrval ja üle XXXXX kinnisasja ja võrreldes olemasolevate

piirangutega projekteeritud tee uusi piiranguid kaasa ei too, kuna kinnisasju on võimalik

kasutada vastavalt nende sihtotstarbele ka edaspidi. Mis puudutab hoonete ja rajatiste ehitamist

XXXXX kinnisasjale, siis on ehitustegevus õiguslikult reguleeritud tegevus, mida tulebki

kohaliku omavalitsusega kooskõlastatult läbi viia. Vastustaja leiab, et üksikute lisanduvate

nõusolekute võtmine ei piira oluliselt kaebaja 2 õigusi. Kuna kaebaja 2 tegeleb Nurga puukooli

tarbeks puude ja muude istikute kasvatamisega ja kaebusest nähtuvalt soovib seda ka edaspidi

teha, siis vastustaja hinnangul ei ole istikute kasvatamise näol tegemist sellise tegevusega, mille

tulemusel saaks liiklus või teehooldus nii olulisel määral takistatud, et teekaitsevööndis tuleks

see tegevus lõpetada.

Samuti on vastustaja seisukohal, et Veskitaguse silla nihkumine ~85 m võrra kirdesse ei too

kaasa õhu ega raadiolainete levi takistamist, valgusmüra, vaadete varjamist ega isolatsiooni

probleemi, kuivõrd sild ehitatakse maapinnast vaid 2,0-2,5 m kõrgemale ja see jääb kaebajatele

kuuluvatest hoonetest piisavalt kaugele. Piisav kaugus on ka asjaoluks, miks uue Veskitaguse

silla ja selle pealesõitude ehitusprojektile ei ole hooneid kantud. Lisaks leiab vastustaja, et uue

Veskitaguse silla ehitamine projektijärgsesse asukohta ei suurenda, vaid pigem vähendab

kahjulikke mõjutusi, kuna uue Veskitaguse silla pealesõidud on ette nähtud asfalteerida, millest

tulenevalt väheneb üldine müratase, vibratsioon ja liiklusest tekitatud tolmusaaste. Vastustaja

hinnangul tõstavad kaebajate kinnisasjade väärtust asjaolud, et uus Veskitaguse sild tagab Golfi

teel ühtlasema liiklusvoo ja liiklusohutuse ning tee aastaringse kasutuse, kuivõrd langeb ära

vajadus suurvete ajal Veskitaguse silla piirkonnas liiklus sulgeda. Viimasega on tagatud ka

operatiivsõidukite kiirem jõudmine abivajajateni.

Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et uue Veskitaguse silla ehitamine

projektijärgsesse asukohta tõstab kaebajatele kuuluvate kinnisasjade väärtust.

Vastustaja on lähtunud kõikidest asjaoludest, mis võimaldavad liiklust Golfi teel korraldada

selliselt, et oleks tagatud häireteta, sujuv, võimalikult kiire ja ohutu liiklus. Vastustaja leiab, et

liiklusohutuse ja –sujuvuse seisukohalt on oluline Golfi tee Möldrimetsa kinnisasja õuealalt

ümber paigutada. Vastustaja kordab eespool väljendatud seisukohta, et uue Veskitaguse silla ja

selle pealesõitude ehitamine projektijärgsesse asukohta ning selle tarbeks kaebajate

kinnisasjadest osade sundvõõrandamine on kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve

arvestades ainuvõimalik lahendus, kuivõrd see lahendab komplektselt kõik kitsaskohad, mida

ükski kaebajate pakutud kolmest alternatiivsest lahendusest ei tee.

Vastustaja on seisukohal, et kuna projektis toodud trassiplaan on koostatud mõõtkavas M 1:500,

siis on võimalik kindlaks teha, kui kaugele uus Veskitaguse sild ja selle pealesõidud kaebajate

kinnisasjadel ulatuvad. Samuti on projektis toodud asendiplaan mõõtkavas (M 1:5000) ning

vastustaja hinnangul on selle abil võimalik kindlaks teha kaebajate kinnisasjadel asuvate

hoonete kaugus uuest Veskitaguse sillast ja selle pealesõitudest.

Vastustaja märgib, et projekt ei pea sisaldama otseseid viiteid arvesse võetud seadustele ja

õigusaktidele (müra ja vibratsiooni osas), kuid koostatud projekt peab nendes sätestatud

nõuetele vastama. Vastustaja leiab, et vastavate viidete puudumine ei tähenda, et nende

nõuetega ei ole projektis arvestatud.

Vastustaja on seisukohal, et see osa olemasolevast haljastusest, mis eemaldatakse, ei paku ka

hetkel olulist kaitset tolmu ja müra eest, kuivõrd põhiline müra ja tolm lähtub XXXXX

kinnisasja kaguservast ja XXXXXXXXX kinnisasja lõunaküljest. Vastustaja möönab, et

liikluskoormus suure tõenäosusega tõuseb, kuid Rae vald on valmis asfalteerima ja kaebaja 2

soovi korral omandama ka selle osa teest, mis otsusest 2 on välja jäänud, kuna

sundvõõrandamise otsustamisel on vastustaja lähtunud minimaalsest vajadusest.

Vastustaja on seisukohal, et kuivõrd uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ehitamine saab

toimuda ainult kehtiva ehitusseadustiku (EhS) alusel, siis EhS § 71 lõikest 2 tulenevalt on

kohaliku tee kaitsevöönd kuni 30 m, mida teeomanik võib põhjendatud juhul vähendada.

Arvestades asjaolu, et projekt näeb kurvides ette kiiruspiirangu 30 km/h, mis eeldab väiksemal

kiirusel liiklemist juba enne silla pealesõite, siis vastustaja hinnangul on põhjendatud kaebajate

kinnisasjadel kaitsevööndi vähendamine. Vastustaja märgib, et kehtivad piirangud tee

kaitsevööndis tegutsemisele on sätestatud EhS § 72 lõigetes 1 ja 2, mis otseselt nõuetele

vastavate ehitiste ehitamist ega nähtavust mittepiiravate istandike rajamist ei keela.

Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ehitamine

projektijärgsesse asukohta vähendab kahjulikke mõjutusi, kuivõrd asfalteeritud teelt lähtub

tolmu ja müra oluliselt vähemal määral kui olemasolevalt kruusateelt. Kaebajaga 2 kokkuleppel

on Rae vald valmis asfalteerima XXXXX kinnisasjal asuva tee terves ulatuses, et muuhulgas

Nurga puukooli tarbeks kasvatatavad istikud, mis hetkel on paksu tolmuga kaetud, saaksid

kaubanduslikuma välimuse. Vastustaja on seisukohal, et tee kaitsevööndis eemaldatavad puud

ei oma olulist mõju kaebaja 1 poolt peetavatele mesilastarudele, kuivõrd mesilastarud asuvad

nii teest kui eemaldatavatest puudest piisavalt kaugel asuva heki taga. Vastustaja peab

vajalikuks märkida, et puid eemaldatakse minimaalsest vajadusest lähtuvalt.

7.4. Vastustaja märgib, et Möldrimetsa kinnisasjal paiknev küün ei paikne ülejäänud hoonetega

võrreldes teisel pool Golfi teed Möldrimetsa kinnisasja omaniku ja vastustaja tegevuse

tulemusel.

7.5. Vastustaja ei nõustu kaebajate seisukohaga nagu oleks eksperdil võimalik hinnata ainult

neid aspekte, mis on toodud teeprojekti ekspertiisi korras.

7.6. Antud juhul on tegemist erandliku juhtumiga, kus projekt on valminud enne

üldplaneeringut, kuid ehitamiseks ja sundvõõrandamiseks vajalikud tingimused on täidetud –

olemas on kehtiv Rae valla üldplaneering, mis määrab perspektiivse tee avaliku kasutuse ja

indikatiivse asukoha, ning on olemas projekt, mis näitab ära perspektiivse tee täpse asukoha ja

mille alusel on võimalik nõuetele vastavalt uus Veskitaguse sild ja selle pealesõidud ehitada.

7.7. Vastustaja leiab, et projekt vastab vaidlustatud otsuste tegemise hetkel kehtinud

projekteerimise nõuetele.

7.8. Arvestades eeltoodut leiab vastustaja, et otsused on õiguspärased, kuna need vastavad

andmise hetkel kehtinud õigusele ning on kaalutletud ja proportsionaalsed.

7.9. Kohtuistungil jäi vastustaja oma seisukohtade juurde ning palus jätta kaebused

rahuldamata.

7.10. Vastustaja leiab, et kaebaja menetluskulud on põhjendamatult suured ja osaliselt alusetud.

Vastustaja leiab, et arvete nr 20160347 ja 20160348 kulud on põhjendatud 20 tunni ulatuses

mitte 39 tunni ja 40 min osas.

Arvete nr 20160347 ja 20160348 osas ei ole põhjendatud 13.04.2015 tegevus, milleks on

kulunud 15 min, kuna tegemist on teabenõudega, mis ei ole seotud halduskohtumenetlusega.

Vastustaja leiab, et kuna kaebajate 20.05.2015 kaebus ja 05.08.2016 menetlusdokument

keskendub pisut enam kaebaja 2 huvide kaitsele, siis on põhjendatud hüvitada kaebajale 2

viidatud toimingutega seotud menetluskulud 55% ulatuses ja kaebajale 1 45% ulatuses.

Ülejäänud põhjendatud menetluskulude osas on õiglane need kaebajate vahel võrdselt jagada.

Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kaebaja 1 menetluskulud on põhjendatud 9 tunni ja 28

minuti ulatuses osutatud õigusabi eest summas 1249,60 eurot (sisaldab käibemaksu) ning

kaebaja 2 menetluskulud on põhjendatud 10 tunni ja 45 minuti ulatuses osutatud õigusabi eest

summas

1419,00

eurot

(sisaldab

käibemaksu).

Kummagi

kaebaja

põhjendatud

menetluskuludele lisandub ka kinnistusregistri väljavõtte kulu 2,00 eurot (sisaldab

käibemaksu).

Kuivõrd arvete nr 20160452 ja nr 20160451 summad ja spetsifikatsioonid on identsed, on

kaebajad menetluskuludena kokku tasunud 600,00 eurot (tunnitasu 125,00 eurot, millele

lisandub käibemaks) kokku 4 tunni ulatuses osutatud õigusabi eest. Vastustaja leiab, et

õigusabile, mis seisnes vastustaja 05.09.2016 menetlusdokumendiga tutvumises ja

analüüsimises, on kulunud põhjendamatult palju aega. Vastustaja on seisukohal, et antud juhul

on põhjendatud õigusabi osutamine 2 tunni ulatuses.

Kuna arvetel nr 20160452 ja nr 20160451 on õigusabi tunnitasuks arvestatud 125,00 eurot,

millele lisandub käibemaks, kuid teistel käesoleva haldusasjaga seotud menetluskulusid

kajastavatel arvetel on tunnitasuks 110,00 eurot, millele lisandub käibemaks, ning õigusabi

seisnes vaid menetlusdokumendiga tutvumises ja selle analüüsis, siis ei ole kuidagi õigustatud

kõrgema tunnitasu rakendamine. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et ka antud juhul on

põhjendatud tunnitasu 110,00 eurot, millele lisandub käibemaks.

Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kummagi kaebaja menetluskulude hüvitamine on

põhjendatud 1 tunni ulatuses osutatud õigusabi eest summas 132,00 eurot (sisaldab

käibemaksu).

Kaebajate esindaja on 10.10.2016 esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid.

Kaebaja 1 menetluskulude koosseisus on esitatud arve nr 20160458 summas 444,52 eurot, mille

on 06.10.2016 kaebaja 1 eest tasunud R. P. Kaebaja 2 menetluskulude koosseisus on esitatud

arve nr 20160457 summas 444,52 eurot, mille kaebaja 2 on tasunud 07.10.2016.

Vastustaja leiab, et kaebajate poolt 10.10.2016 esitatud menetluskulud on põhjendamatult

suured alljärgnevatel põhjustel.

Arvetel nr 20160458 ja nr 20160457 näidatud menetluskulud on põhjendamatult suured.

Tulenevalt asjaolust, et arvete nr 20160458 ja nr 20160457 summad ja spetsifikatsioonid on

identsed, on kaebajad kohtukõne seisukohtade koostamise ja kohtuistungiks ettevalmistumise

eest, milleks kulus kokku 4 tundi, tasunud kokku 528,00 eurot (tunnitasu 110 eurot, millele

lisandub käibemaks).

Kuna kohtukõne seisukohtades on lühendatud kujul esitatud kaebajate 05.08.2016

menetlusdokumendis sisalduvad seisukohad, siis leiab vastustaja, et nendele tegevustele on

kulunud põhjendamatult palju aega. Vastustaja on seisukohal, et õigusabi, mis seisnes

kohtukõne seisukohtade koostamises ja kohtuistungiks ettevalmistumises, osutamine on

põhjendatud kokku 2 tunni ulatuses kokku summas 264,00 eurot (sisaldab käibemaksu). Seega

on antud juhul kummagi kaebaja menetluskulude hüvitamine põhjendatud 1 tunni ulatuses

osutatud õigusabi eest summas 132,00 eurot (sisaldab käibemaksu).

Vastustaja on seisukohal, et ülejäänud arvete nr 20160458 ja nr 20160457 spetsifikatsioonides

näidatud õigusabi ajakulu on põhjendatud.

Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kummagi kaebaja menetluskulude hüvitamine on

põhjendatud 2 tunni ja 21 minuti ulatuses osutatud õigusabi eest summas 310,20 eurot (sisaldab

käibemaksu), millele lisandub printimistöö kulu 2,32 eurot (sisaldab käibemaksu).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Käesolevas asjas on vaidluse esemeks esiteks Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 100

õiguspärasus, mille kohaselt sundvõõrandatakse XXXXXXX kinnisasjast (registriosa nr

XXXXXXXXX; katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX; asukoht XXXXXX küla, Rae vald,

Harjumaa) 1956 m2 suurune osa Rae vallale. XXXXXXX kinnisasja osa sundvõõrandiandjaks

määrati kinnisasja omanik M. P. ja sundvõõrandisaajaks Rae vald. Teiseks on vaidluse esemeks

Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 101 õiguspärasus, mille kohaselt sundvõõrandatakse

XXXXX kinnisasjast (registriosa XXXXXXX; katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX; asukoht

XXXXXX küla, Rae vald, Harjumaa) 1087 m2 suurune osa Rae vallale. XXXXX kinnisasja

osa sundvõõrandiandjaks määrati kinnisasja omanik L. P. ja sundvõõrandisaajaks Rae vald.

Kaebajad paluvad oma kaebustes vaidlustatud otsused tühistada.

9. Tühistamiskaebuse saab kohus rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on

õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (HKMS § 44 lg 1).

Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele.

Põhiseaduse § 32 sätestab omandivabaduse kui põhiõiguse. Põhiseaduse § 32 teise ja kolmanda

lause järgi võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel

ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema

nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine,

hüvitus või selle suurus.

Kui haldusakt, millega otsustatakse omand võõrandada omaniku tahte vastaselt, ei ole kehtiva

õigusega kooskõlas, siis see kahtlematult rikub märgitud põhiõigust ja seega ka kaebajate

subjektiivset õigust oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Seoses sundvõõrandamise otsusega märgib kohus, et käesolevas asjas puudub vaidlus

haldusorgani (Rae Vallavolikogu) pädevuse (KASVS § 12¹ lg 1) üle teha sundvõõrandamise

otsus.

10. Kohus leiab, et antud vaidluse lahendamise seisukohalt tuleb lähtuvalt menetlusosaliste

esitatud

seisukohtadest

kõigepealt

vastata

küsimusele

kas

sundvõõrandamine

oli

üldplaneeringus üldse ette nähtud (selle alusel võimalik) ja alles seejärel analüüsida kaebuse

teisi väiteid.

10.1. Vaidlusaluste otsuste tegemise ajal kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) § 31 sätestas,

et kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu elluviimiseks võidakse kohaldada

kinnisasja sundvõõrandamist kinnisasja sundvõõrandamise seaduses ettenähtud alustel ja

korras.

Samal ajal kehtinud kinnisasja sundvõõrandamise seaduse redaktsiooni (KASVS) § 3 lg 1 p 7

kohaselt võib kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandada avalikult kasutatava tee (riigimaantee ja

kohaliku tee, v.a talitee) ehitamiseks või omandamiseks. See norm võimaldab sundvõõrandada

kinnistu eesmärgiga rajada avalikult kasutatav tee.

KASVS § 3 lg 3 sätestas, et kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav

ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta, ei ole sundvõõrandamine lubatav.

KASVS § 3 lg 4 sätestas, et sundvõõrandamine käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–7 ja

9–15 nimetatud juhtudel on lubatud planeerimisseaduse mõistes detailplaneeringu koostamise

kohustusega aladel kehtestatud detailplaneeringu alusel ja detailplaneeringu koostamise

kohustuseta aladel kehtestatud üldplaneeringu alusel. Sundvõõrandamine kinnisasja

omandamiseks avalikult kasutatava tee või avaliku raudtee ehitamiseks on lubatud kehtestatud

üldplaneeringu ja tee või raudtee eelprojekti või ehitusprojekti alusel. Kui teeprojekt on

koostatud kehtestatud maakonnaplaneeringu alusel, on sundvõõrandamine kinnisasja

omandamiseks avalikult kasutatava tee ehitamiseks lubatud kehtestatud maakonnaplaneeringu

ja tee eelprojekti või ehitusprojekti alusel.

10.2. Eeltoodud regulatsioonist nähtuvalt peab üldplaneeringu alusel sundvõõrandamiseks

olema täidetud kaks tingimust – so esiteks peab üldplaneering avalikult kasutatava tee

ehitamiseks sundvõõrandamise ette nägema ning teiseks peab olema tee eel- või ehitusprojekt.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et vastav tee projekt on olemas (vt Patika külas asuva

Veskitaguse silla ja pealesõitude ehituse projekt nr 186-07 tl 45-51).

10.3. Uurinud kehtivat detailplaneeringut ja selle seletuskirja leiab kohus, et kaebajad on õigesti

välja toonud, et kehtiv üldplaneering sundvõõrandamist konkreetselt ette ei näe.

Üldplaneeringu seletuskirjas punktis 8.1 „Üldplaneeringu elluviimiseks vajalikud tegevused“

alapunktis 8.1.1. on märgitud järgmist: „Maade munitsipaliseerimise ja sundvõõrandamise või

ostmise vajadused. Töö käigus ei ilmnenud kohest vajadust maade sundvõõrandamiseks.“.

Kohus märgib, et uurinud täiendavalt ka üldplaneeringu kaardimaterjale, ei tuvastanud neist

selliseid asjaolusid, mis annaksid selge aluse sundvõõrandamiseks vaidlusaluste kinnisute osas.

Tõepoolest kaardimaterjalidest nähtub perspektiivne teekoridor, kuid üldplaneeringust ei ole

võimalik leida üheselt ja selgelt sätestatud võimalust vaidlusaluste kinnistute osade

sundvõõrandamiseks. Eeltoodut toetab ka üldplaneeringu seletuskirja p 8.2. märgitu, et:

„Üldplaneeringuga kavandatud teede asukohad on indikatiivsed ning täpsustuvad

detailplaneeringute ja projektide koostamise käigus. Täpsemate asukohtade selgumisel

kooskõlastatakse lahendused maaomanikega. /…/“ Sisuliselt sama on märgitud ka

üldplaneeringu originaalmaterjalides kohtule esitatud Üldplaneeringu Maakasutusplaani

Maakasutuspiirangute kaardilehtedel nr 2 toodud tingmärkide legendis, kus perspektiivse

maantee (ja ka teiste teede ja tänavate tingmärkidele lisatud tärni tähendust on selgitatud

järgmiselt „ Kõikide kavandatud teede asukohad täpsustuvad detailplaneeringute koostamise

käigus. “ .

10.4. Kohus leiab, et antud juhul toovad kaebajad põhjendatult välja, et üldplaneeringust nähtub

pigem see, et konkreetsed otsused kinnisajasade sundvõõrandamise osas tehakse edaspidiselt

vastavates täiendavates planeerimismenetlustes (näiteks detailplaneeringu menetluses). Kohus

leiab, et vaatamata asjaolule, et tegemist ei ole detailplaneeringu kohustusega alaga, ei ole vallal

vastava detailplaneeringu kehtestamine keelatud või välistatud. Pigem tuleks tekkinud

olukorras antud küsimuses detailplaneeringu menetluse läbiviimist pooldada. Kohus märgib, et

seda võimaldas kõigepealt vaidlustatud otsuste tegemise ajal kehtinud PlanS v.r § 9 lg 11, mis

sätestas, et kohaliku omavalitsuse volikogu võib põhjendatud vajaduse korral algatada

detailplaneeringu koostamise aladel ja juhtudel, millele käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 ei ole

sätestatud detailplaneeringu koostamise kohustust. Samuti näeb sellise võimaluse ette kehtiv

PlanS § 125 lg 3, mille kohaselt võib kohaliku omavalitsuse volikogu olulise avaliku huvi

olemasolu korral algatada detailplaneeringu koostamise alal või juhul, mida käesoleva

paragrahvi lõigetes 1 või 2 ei ole ette nähtud. Kohtu arvates ei ole käesolevas asjas vaidlust, et

kavandatava silla ja selle juurde viivate teede rajamine on olulist avalikku huvi ellu viiv

tegevus.

10.5. Kaebajatel on kohtu arvates õigus ka selles, et KASVS § 3 lg 4 mõte on kaasata

sundvõõrandamisele minna võiva kinnistu omanik intensiivsemalt haldusmenetlusse –

vastavalt siis detailplaneeringu või üldplaneeringu koostamise menetlusse. Sellise menetluse

käigus peab kinnistu omanikule saama üheselt selgeks, et kinnistu või selle osa võib kuuluda

sundvõõrandamisele. Samuti peaks see asjaolu tulema üheselt välja kehtestatavast

planeeringust, et pärast planeeringu kehtestamist kinnisasja omandav isik oleks teadlik

sundvõõrandamise võimalikkusest. Antud juhul vastavat põhimõtet järgitud ei ole. Vastustaja

ei ole tõendanud, et kaebajad oleks olnud kaasatud intensiivsemalt üldplaneeringu menetlusse

kui teised isikud, kelle kinnistuid sundvõõrandamise oht ei puudutanud.

Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et antud juhul oli nõutav tee projekt olemas juba enne

üldplaneeringu koostamist ning sellest tulenevalt pidi vastustajal teada olema ka kaebajate

kinnistute sundvõõrandamise vajadus. Järelikult oleks tulnud sundvõõrandamisega seotu ka

selgelt

üldplaneeringusse

sisse

kirjutada.

Kohus

märgib,

et

vajadus

kajastada

sundvõõrandamisega seotut üldplaneeringus pidi vastustajale teada olema ka juba Tallinna

Halduskohtu 23.12.2011 otsusest nr 3-10-3200, kus käesoleva asja kaebaja 1 ja vastustaja

vaidlesid vastustaja poolt tehtud varasema sundvõõrandamise otsuse õiguspärasuse üle.

Viidatud otsuses märkis kohus selgelt, et üldplaneering peab võimaldama sundvõõrandatava

kinnisasja omanikul üheselt sundvõõrandamise ohust aru saada.

Kuna seda ei tehtud ning üldplaneeringus märgiti, et teede täpsemad asukohad selguvad

edasiste menetluste käigus, siis ei pidanud kaebajad üldplaneeringu menetluses aru saama, et

vastav võimalus kaebajate kinnistute osade sundvõõrandamiseks on üldplaneeringu alusel ette

nähtud ja võimalik. Kohus nõustub siinkohal kaebajatega, et pigem nähtus üldplaneeringust

üheselt, et tee täpne asukoht alles selgub edasiste menetluste käigus ja kaebajatel on õigus

eeldada, et nad nendesse menetlustesse kaasatakse.

10.6. Seega leiab kohus, et antud juhul ei saanud kohaldada vaidlusaluste otsuste tegemise ajal

kehtinud KASVS § 3 lg 4 ning sellest tulenevalt on vaidlusalused otsused õigusvastased ja tuleb

juba üksnes sel põhjusel tühistada.

Vastuseks kaebajate seisukohale, et enne üldplaneeringu kehtestamist koostatud tee projekti ei

saa üldse kasutada, peab kohus vajalikuks märkida, et asjaolu, et projekt oli olemas enne

üldplaneeringu kehtestamist ei tähenda seda, et vastavat projekti ei tohiks kasutada hilisema

planeeringu realiseerimisel, kui see vastab kehtivale õigusele. Samas peavad projekti

kasutamiseks olema täidetud teised eelpool märgitud eeldused – üldplaneeringus peab olema

sätestatud selgelt võimalus vaidlusaluste kinnistute sundvõõrandamiseks või tuleb kehtestada

detailplaneering, kus see võimalus ette nähakse.

11. Teiseks vaidlevad pooled selle üle, kas vaidlusaluste otsuste langetamisel on järgitud

kaalutlusreegleid, sh kaalutud piisavalt erinevaid alternatiivseid võimalusi, mis võiksid

kaebajate õigusi vähem riivata.

Kohus leiab, et õige on kaebajate poolt välja toodud seisukoht, et vastavalt KASVS § 3 lg 3,

juhul kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku

omandis oleva kinnisasja omandamiseta, ei ole sundvõõrandamine lubatav. Seega tuli

vastustajal oma otsuste tegemisel näidata, miks ei ole ilma kaebajate kinnistuid

sundvõõrandamata võimalik vaidlusaluse tee ja silla ehitamine ning seejuures kaaluda erinevaid

alternatiivseid lahendusi.

11.1. Kohus leiab, et vastustaja ei ole suutnud otsuste tegemisel veenvalt põhjendada

vaidlusaluste kinnistute osade sundvõõrandamise vältimatust.

Otsustest ei nähtu kõigepealt arvestatavat analüüsi ja seletust, miks ei võiks Veskitaguse silla

ja selle peale- ja mahasõite rajada olemasoleva Veskitaguse silla ning selle peale- ja

mahasõitude asukohta. Viide sellele, et olemasoleva silla asemele uue nõuetekohase silla

ehitamisel tõuseks teetamm oluliselt kõrgemaks muutes Möldrimetsa kinnisasja reljeefi, ei

põhjenda seda, miks vastav lahendus ei ole teostatav. Teine viide seoses kiiruste suurenemisega

teelõigul ei põhjenda samuti sundvõõrandamise vältimatust.

11.2. Kohtumenetluses on vastustaja oma väidetavaid kaalutlusi täiendanud mööndes, et

vastavad kaaltulused otsustest endist ei nähtu. Kohus leiab, et vastustaja väidet, et vaatamata

sellele on ta kaalunud põhjalikult alternatiivseid trassivariante, ei saa käesoleval juhul kohtu

arvates käsitleda tõendatud seisukohana ja sellisena arvestada.

Kohus nõustub kaebajatega ja leiab, et arvestades, et tegemist on väga oluliselt isikute õigusi

riivava haldusaktiga, siis peavad vastavad kaalutlused nähtuma haldusaktist endast ning hiljem

kohtumenetluses esitatud kaalutused tuleb jätta tähelepanuta. Vastustaja ei ole seejuures ka

tõendanud, et ta tegelikult vastavates kaalutlustest otsuste langetamise ajal lähtus (vt ka

Riigikohtu lahend nr 3-3-1-29-12 p 20). Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks vastustaja

poolt alles kohtumenetluses esitatud kaalutlusi ka põhjalikult analüüsida.

11.3. Teise kaebajate poolt haldusmenetluses pakutud alternatiivse tee ja silla asukoha osas on

tulenevalt kirjalikes materjalides ja kohtuistungil avaldatust kohtu arvates vastustaja väited

sisuliselt kontrollimatud ja kohus ei saa asuda seisukohale, et see riivaks ülemääraselt

Möldrimetsa kinnisasja omaniku õigusi, sest temale kuuluv küün ja selle alune maa tuleks

sundvõõrandada ning küün lammutada või ümber tõsta. Vastustaja ei suutnud kohtuistungil ega

kirjalikes materjalides esitada ka ühtegi kinnitust ega arvu, millest nähtuks, et ta tegelikult on

vastavaid kulusid arvutanud ja võrrelnud (vt. kohtuistungi protokoll ja helisalvestis tl 149

pöördel). Samuti ei saa kohus tõsiselt võtta vastustaja väiteid, et vaidlusalune kuur oleks kõrge

väärtusega ehitis, mille sundvõõrandamine koos maaga tooks kaasa liiga suuri kulutusi. Kohus

märgib ka, et nõustub kaebajatega, et sellise teetrassi valik ei saaks seaduse mõttes ülemääraselt

riivata kolmanda isiku õigusi, sest tema maal juba asub käesoleval hetkel sild ja tee, mis sellisel

juhul nihkuksid hoopiski eemale Möldrimetsa kinnistul asuvast õuealast ja elamust. Sisuliselt

muutuks tema olukord seetõttu senisest isegi paremaks.

11.4. Diagonaalselt asetseva silla lahenduse pakkusid kaebajad välja alles kohtumenetluses,

millest tulenevalt vastavat võimalust vastustajal vähemalt formaalselt oma otsustes kaaluda ei

tulnud.

11.5. Kohus nõustub kaebajatega selles, et kuivõrd vaidlustatud otsuste sisuks on kaebajate

kinnisasjade osade sundvõõrandamine selleks, et rajada uus (Golfi) tee ja uus sild just nende

kinnisasjadele, pidanuks vaidlustatud otsused tooma esile veenvad asjaolud, mis õigustaks tee

ja silla paigutamist uude asukohta. Kohus nõustub kaebajatega, et olemasoleva silla kehv

konstruktsioon ja seisukord ei ole niisugusteks asjaoludeks, kuivõrd silla kande- ja

läbilaskevõime tõstmiseks ei pea silda ning selle peale- ja mahasõitu ümber paigutama.

11.6. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et otsuses ei ole nõutaval määral kaalutud võimalikke

alternatiivseid lahendusi ja selgitatud, miks peab tee ja silla viima uude asukohta. Seetõttu on

vaidlustatud otsused olulise kaalutlusveaga ning sellest tulenevalt ka õigusvastased ja tuleb

kohtul nad tühistada.

12. Kohus märgib, et kuigi juba eeltoodust nähtuvalt on vaidlustatud otsuste õigusvastasus

üheselt tuvastatud ja puudub otsene vajadus käsitleda kaebajate ülejäänud argumente, kuna

kaevatavad haldusaktid kuuluvad tühistamisele ainuüksi põhjusel, et nende vastuvõtmise hetkel

puudus sellist sundvõõrandamist võimaldav üldplaneering või detailplaneering ning otsused on

kaalutlusveaga, peab kohus siiski alljärgnevalt võimalikuks lühidalt käsitleda ka kaebajate

ülejäänud väiteid.

12.1. Kaebajad leiavad lisaks eeltoodule, et vastustaja ei ole tuvastanud võimalust vältida

üleujutusi Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõitude konstruktsiooni muutmisega

olemasolevas asukohas ega ka nende ümberpaigutamise mõjusid Pirita jõele samuti

projektijärgse lahenduse keskkonnamõjusid, sh mõjusid rohevõrgustikule.

Kohus peab siinkohal vajalikuks selgitada, et sundvõõrandamise otsusele on sätestatud

konkreetsed nõuded KASVS § 12 ja § 121. Kohus leiab, et vaidlusalused otsused vastavad

üldjoontes nimetatud nõuetele v.a. eespool tuvastatud asjaolude osas.

Viidatud sätetest ei tulene, et sundvõõrandamise otsustamise hetkeks peaks olema tehtud

keskkonnamõjude hindamine, sh ei pidanud kohtu arvates vastustaja ka sundvõõrandamise

otsuses hindama kõiki projekti võimalikke mõjusid keskkonnale. KASVS § 12 lg 1 p 5

tulenevalt peab otsus sisaldama mh sundvõõrandamise eesmärgi kirjeldust ja sundvõõrandatud

kinnisasja eesmärgipärase rakendmaise tähtaega. Vaidlust ei ole selles, et vastavat eesmärki –

rajada uus sild ja selle peale- ning mahasõidud - on otsustes kirjeldatud. Samuti on märgitud

eeldatav tähtaeg. Otsuses on kajastatud ka teave ehitusprojektiga tutvumiste võimaluste kohta

(KASVS § 12 lg 51). (vt tl 16 ja 26).

Kohus märgib, et kaebajate poolt viidatud keskkonnamõjusid saab vastustaja analüüsida ka

ehitusloa menetluses. Nii kehtestas vaidlusaluste otsuste tegemise ajal kehtinud ehitusseaduse

§ 3 (mis kehtis kuni 30.06.2015, EhS v.r), et ehitis peab olema projekteeritud ja ehitatud hea

ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti käsitlevate õigusaktide kohaselt ega või tekitada ohtu

inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale. Kehtiva ehitusseadustiku (EhS) § 2 lg 6

tuleneb, et ehitamisega kaasneva keskkonnamõju hindamisele kohaldatakse keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse sätteid. Võimaluse korral ühitatakse

keskkonnamõju hindamise menetlus käesolevas seadustikus sätestatud menetlusega. Sellisel

juhul peavad olema täidetud mõlemale menetlusele kehtestatud nõuded. EhS § 8 ja § 9

tulenevalt tuleb vastustajal ehitusloa väljastamisel täiendavalt järgida ka ehituse ja ehitamise

ohutuse põhimõtet sh ohutust inimeste varale ja keskkonnale ning keskkonnasäästlikkuse

põhimõtet.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 2 p 10

tuleneb, et vastustaja peab infrastruktuuri ehitamisel või kasutamisel, milleks on ka silla ja selle

peale- ning mahasõitude rajamine, andma eelhinnangu selle kohta, kas sellel on oluline

keskkonnamõju. Ka EhS § 42 lg 2 tuleneb vastustajale kohustus hinnata keskkonnamõjude

hindamise algatamise vajadust.

Seega ei pea kaebajate poolt välja toodud võimalikke keskkonnamõjusid hindama mitte

sundvõõrandamise otsustes, vaid seda võib teha ka hilisemas ehitusloa menetluses. Samuti peab

vastustaja kooskõlastama ehitusloa eelnõu pädeva asutusega.

Kaebajatel ei ole võimalik sundvõõrandamise otsuste vaidlustamisel asuda sisuliselt

vaidlustama ehitusprojekti. Ehitusprojekti väidetava mitte nõuetekohasusega seotud väiteid

saab esitada ehitusloa vaidlustamisel eeldusel, et ehitusluba rikub kaebajate subjektiivseid

õigusi.

Seega leiab kohus, et vaidlustatud otsuste tegemisel ei ole eelpool kaebajate poolt viidatud

küsimuste osas rikutud uurimispõhimõtet ega tehtud selles osas kaalutlusviga.

12.2. Kaebajad leiavad oma kaebustes, et sundvõõrandamise otsused on õigusvastased ka

seetõttu, et neis ei ole hinnatud Veskitaguse silla ja selle peale-ja mahasõitude

ümberpaigutamise varjatud mõjusid ja mõjusid naabrusõigustele.

Sisuliselt on kaebajad siinkohal jällegi esitanud omapoolsed etteheited ehitusprojektile, leides,

et selle põhjal ei ole võimalik kindlaks teha tee ja silla täpset asukohta ning kui lähedal see

kaebajate kinnisasjadele paiknema hakkaks. Arvestatud ei ole, kas sellega võidakse rikkuda

mürale, vibratsioonile, heitgaasidele, valgusreostusele ja muudele kahjulikele mõjutustele

kehtestatud norme.

Kohus kordab juba ka eelpool märgitud, et projekti kui sellise vaidlustamine väljub kaebuse

esemest, milleks on sundvõõrandamise otsuse õiguspärasuse kontroll. Tee projekti saab

sisuliselt vaidlustada läbi ehitusloa vaidlustamise. Sel põhjusel ei pea kohus põhjendatuks

hakata põhjalikult analüüsima projekti sisulist vastavust kehtivale õigusele sh seda, kas selles

on käsitletud kaebajate poolt viidatud asjaolusid (müra, vibratsioon jne) ning kohus jätab

vastavad kaebajate väited tähelepanuta. Samadel põhjustel ei pea kohus vajalikuks käsitleda ka

kaebajate väiteid projekti suhtes teostatud Mikk Reieri 05.03.2015 ekspertiisile nr K15004.

Kohus leiab, et kõiki vastavaid asjaolusid ei pidanudki vastustaja käsitlema vaidlustatud

otsustes, kuivõrd KASVS § 12 ja § 121 seda ette ei näe.

KASVS § 121 lg 1 ja § 11 lg 2 p 51 tulenevalt pidi sundvõõrandamise otsuse tegemise ajaks

olema olemas vastustaja poolt heaks kiidetud tee eel- või ehitusprojekt. Vaidlust ei ole selles,

et vastav projekt käesoleval juhul oli olemas. Kõik sisulised vastuväited projektile tuleb

lahendada ehitusloa menetluses.

12.3. Kaebajad on seisukohal, et vaidlustatud otsused on õigusvastased ka põhjusel, et

Veskitaguse silla ja selle peale- ja mahasõitudega kaasnevad kaebajate kinnisasjadele olulised

ja väga ulatuslikud piirangud seoses tee kaitsevööndiga, mida vastustaja ei ole arvestanud (on

hinnanud ekslikult väheoluliseks). Samuti ei ole vastustaja arvestanud projekti realiseerimise

mõju kaebajate kinnisasjade väärtusele.

Kaebajad tõid esiteks välja, et L. P. kasvatab oma kinnistul Nurga puukooli tarbeks istikuid,

kuid projekti realiseerumisel puudub tal kindlus, et tema tegevust piirama ei hakata, milles

tulenevalt on tegemist ka kaebaja ettevõtlusvabaduse riive ja talle majandusliku kahju

põhjustamisega. M. P. tegeleb aga mesindusega ja omab ligi 40 mesilastaru, mida kaitsevad

Golfi tee mõjutuste eest hetkel põlispuud. Projektijärgne lahendus tooks kaasa kaebajale

omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive ning majandusliku kahju.

Kaebajad toovad kohtu arvates õigesti välja, et vaidlustatud otsustes ei ole hinnatud tee

kaitsevööndist (EhS § 71 lg 2) tulenevaid täiendavaid piiranguid ning selle mõju sh võimalikku

majanduslikku kahju kaebuse esitajatele. Samas leiab kohus, et vaidlustatud otsustes ei

pidanudki vastustaja vastavaid asjaolusid hindama. Sundvõõrandamise otsus peab sisaldama

esiteks põhjendust, miks kinnisasi või selle osa üldistes huvides võõrandatakse

(sundvõõrandamise eesmärk) ja miks ei ole see eesmärk saavutatav ilma isiku omandis oleva

kinnisasja või selle osa omandamiseta ning teisi juba eelpool viidatud KASVS § 12 ja 121

sätestatud

andmeid.

Seega

ei

pea

sundvõõrandamise

otsuses

käsitlema

kõiki

sundvõõrandamisega kaasnevaid muid mõjusid isikutele või ka nende majandustegevusele.

Samas leiab kohus, et käesoleval juhul oleks neid mõjusid siiski hinnata tulnud, sest vastasel

juhul jääb sisutühjaks vastustaja väide, et silla ja tee vanasse kohta jätmisel või näiteks naabri

kuuri alalt läbi viimine maksab kokkuvõttes rohkem, kui silla ja tee tegemine kasutades ja

sundvõõrandades kaebajate kinnistuid. Sellist kaalutlust ei asenda ka KASVS § 17 toodud

kohustus lahendada sundvõõrandamisega seotud võimaliku majandusliku kahju ja sh kaebajate

kinnistute väärtuse vähenemise küsimus sundvõõranditasu määramisel.

13. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud otsused on õigusvastased ja kaebused tuleb

rahuldada ning Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsus nr 100 ja otsus nr 101 tühistada.

Menetluskulud

14. Vastavalt HKMS § 108 lg kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti

vastustaja kahjuks. Kaebuse esitajad paluvad vastustajalt välja mõista menetluskulud vastavalt

menetluskulude nimekirjale (tl 126-138 ja 154-157) M. P. kasuks summas 3386,12 eurot (sh

riigilõiv 15 eurot) ja L. P. kasuks summas 3386,12 eurot (sh riigilõiv 15 eurot).

14.1. Vastustaja leiab, et menetluskulud on põhjendamatult suured ja palub väljamõistetavaid

menetluskulusid vähendada. Vastustaja leiab, et kaebaja 1 menetluskulude väljamõistmine

vastustajalt on põhjendatud summas 1696,12 eurot (sisaldab 12 tunni ja 49 minuti ulatuses

osutatud õigusabi summas 1691,80 eurot ning 2,00 eurot kinnistusregistri väljavõtte kulu ja

2,32 eurot printimistöö kulu) ning kaebaja 2 menetluskulude väljamõistmine vastustajalt on

põhjendatud summas 1865,52 eurot (sisaldab 14 tunni ja 6 minuti ulatuses osutatud õigusabi

summas 1861,20 eurot ning 2,00 eurot kinnistusregistri väljavõtte kulu ja 2,32 eurot

printimistöö kulu).

14.2. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada

läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust.

Arvetes nr 20160347 ja 20160348 kajastatud töö sisu on esindaja kulu ja kinnistusregistrist

väljavõtte tegemise kulu, mis on kohtu hinnangul seotud käesoleva vaidlusega ning töö maht

on vastavuses sellele kulutatud ajaga. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et nimetatud arvetes

märgitud 13.04.2015 tegevus – teabenõue vastustajale – milleks on kulunud 15 minutit, ei ole

antud kohtuvaidlusega seotud. Kohus leiab, et vastava teabenõude tegemine on otseselt seotud

käesoleva vaidlusega, kuivõrd kaebaja esindaja vajas menetluse käigus vastustajalt palutud

teavet.

Kohus ei nõustu vastustajaga ka selles, et menetluskulude suurust tuleks vähendada, kuna

tegemist oli samal õiguslikul alusel ja samadel asjaoludel ühe esindaja poolt ühiste

menetlusdokumentide esitamisega. Käesolevas asjas on kohaldatavad Riigikohtu 24.11.2005

otsuse asjas nr 3-3-1-55-05 punktis 8 väljendatud seisukohad, mille kohaselt teise isiku poolt ja

teises asjas sama otsuse vaidlustamisel sama advokaadi abi kasutamine ei mõjuta üldjuhul

menetluskulude väljamõistmist. Käesoleval juhul vaidlustasid kaks erinevat isikut kahte

sarnastel asjaoludel antud haldusakti. Ei saa eeldada, et kaebajatel oleks kliendilepingu

sõlmimisel võimalik selliste asjaoludega arvestada või nende alusel kliendilepingut muuta.

Seega kuulub selles osas menetluskulude hüvitamise taotlus täielikult rahuldamisele.

14.3. Kohus nõustub vastustajaga selles, et arved nr 20160451 ja nr 20160452 on üle paisutatud.

Mõlema viidatud arve spetsifikatsiooni kohaselt tutvus kaebajate esindaja vastustaja

05.09.2016 seisukohtadega ja tõenditega ning analüüsis neid (2h +2h). Arvestades vastustaja

05.09.2016 vastuse ja tõendite mahtu ei saanud nende analüüsiks kuluda kokku 4 h. Kohus peab

nimetatud arveid põhjendatuks kummagi kaebaja osas 1 h ulatuses so kokku 2 h. Esindaja on

osutanud siinkohal teenust tunnihinnaga 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega kuulub

arvete nr 20160451 ja nr 20160452 alusel kummalegi kaebajale hüvitamisele 150 eurot (125

+20%). Kohus ei pea võimalikuks tunnihinna vähendamist, kuivõrd Riigikohus on selgitanud,

et õigusabiteenuse osutaja võib kohtumenetluse ajal oma teenuse hinda tõsta, kui hinnatõus jääb

mõistlikkuse piiresse (vt näiteks Riigikohtu lahend nr 3-3-1-82-14).

Arvetel nr 20160457 ja 20160458 märgitud menetluskulusid ei saa samuti pidada põhjendatuks

kogu ulatuses. Kohus nõustudes vastustajaga leiab, et arvetel nr 20160458 ja nr 20160457

näidatud menetluskulud on põhjendamatult suured. Tulenevalt asjaolust, et arvete nr 20160458

ja nr 20160457 summad ja spetsifikatsioonid on identsed, on kaebajad kohtukõne seisukohtade

koostamise ja kohtuistungiks ettevalmistumise eest, milleks kulus kokku 4 tundi, tasunud kokku

528,00 eurot (tunnitasu 110 eurot, millele lisandub käibemaks). Kuna kohtukõne seisukohtades

on lühendatud kujul esitatud kaebajate 05.08.2016 menetlusdokumendis sisalduvad

seisukohad, siis leiab kohus nõustudes vastustajaga, et nendele tegevustele on kulunud

põhjendamatult palju aega ning selles osas tuleb menetluskulusid vähendada 2 tunnini. Seega

on antud juhul kummagi kaebaja menetluskulude hüvitamine põhjendatud 1 tunni ulatuses

osutatud õigusabi eest summas 132,00 eurot (sisaldab käibemaksu). Ülejäänud arvete nr

20160458 ja nr 20160457 spetsifikatsioonides näidatud õigusabi ajakulu 1 h ja 21 min on

põhjendatud. Seega on kummagi kaebaja menetluskulude hüvitamine põhjendatud 2 tunni ja

21 minuti ulatuses osutatud õigusabi eest summas 310,20 eurot (sh käibemaks), millele lisandub

printimistöö kulu 2,32 eurot (sh käibemaks).

14.4. Vastustaja taotlus riigilõivu välja mõistmata jätmiseks ei ole põhjendatud. Riigilõivu

tasumine kaebaja enda poolt ei pea olema kuludokumentidega tõendatud kuivõrd riigilõivu võib

kaebaja eest tasuda ka teine isik ning see ei välista riigilõivu välja mõistmist vastustajalt.

14.5. Eeltoodust tulenevalt tuleb vastustajalt kaebaja M. P. kasuks välja mõista menetluskulud

summas 3101,80 eurot ja L. P. kasuks 3101,80 eurot. Menetluskulud tuleb vastustajal kanda

Advokaadibüroo Concordia OÜ kontole nr 221018785507.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik

Jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 21.05.2018 määrusega:

1. Võtta vastu Rae valla apellatsioonkaebusest loobumise avaldus ning lõpetada

apellatsioonimenetlus haldusasjas nr 3-15-1292.

2. Mõista Rae vallalt Mart Põltsami (ik 34912120213) kasuks välja apellatsiooniastmes

kantud menetluskulud 3661,30 eurot ning Luule Pehteri (ik 44611080214) kasuks

apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 3584,30 eurot.