1-16-7853/12 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-16-7853

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 4. november 2016, Tallinn Kohtuasja number 1-16-7853 Kohtukoosseis Meelika Aava, Urmas Reinola, Sten Lind Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 15. septembri 2016. a otsus D.M-i

süüdistuses KarS järgi lühimenetluses § 121 lg 2 p 2,3

kiirmenetluse korras Apellatsiooni esitaja Kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava D.M-i kaitsj

a vandeadvokaat Leelo Viili apellatsioon kui ilmselt

põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada.

Välja mõista seitsekümmend kaks D.M-ilt Eesti Vabariigi kasuks 72 ( ) eurot määratud kaitsjale vandeadvokaat Leelo Viilile makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Summa tasumiseks vajalikud andmed edastatakse eraldi makseinfos. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 15. septembri 2016. a otsusega lühimenetluses süüdi tunnistati D.M

KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 2 aastaks. KrMS § 238 lg 2

kohaselt

vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti

1 aasta 4 kuud

vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Viru Maakohtu 23. märtsi

2(4)

2015. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuu 22 päeva võrra ja mõistis liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud 22 päeva vangistust alates 15. septembrist 2016.

2. ta 04.08.2016

D.M tunnistati süüdi selles, et õhtusel ajal, viibides Tallinnas aadressil XXX asuvas korteris, olles alkoholijoobes, haaras oma elukaaslasel MK-l juustest ja lõi peaga vastu seina. Seejärel võttis koridoris olnud puupingi ja lõi sellega kannatanut kaks korda vastu pead, peale mida haaras kannatanul juustest ja lohistas mööda koridori, viskas diivanile, võttis padja, pani kannatanu

näole ja hakkas suruma jõuga padjaga näole, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning MK tervisekahjustusi -

näo piirkonnas hematoomid ja pea piirkonnas muhud.

Samuti tema, 11.09.2016 õhtusel ajal, viibides Tallinnas XXX asuvas korteris, olles alkoholijoobes,

haaras oma elukaaslasel -

MK l juustest ja lõi teda kaks korda peaga vastu seina, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – lauba piirkonnas muhu.

Samuti tema, 13.09.2016 kella 02.00 paiku, Tallinnas asuvas korteris, olles raskes XXX alkoholijoobes, lõi oma elukaaslast kaks korda rusikaga vastu nägu, parema ja vasaku kõrva MK piirkonda, samuti lõi kannatanut kolm korda rusikaga keha piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi.

Seega pani D.M oma tahtlike tegudega toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt ehk KarS § 121 lg

2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes vaidlustab kohtuotsust üksnes mõistetud karistuse osas.

Kaitsja peab oluliseks rõhutada, et prokurör ja kaitsja taotlesid mõista D.M-ile märksa lühema vangistuse, kui mõistis maakohus.

Kaitsja leiab, et D.M-i mõjutamiseks piisaks talle sanktsiooni alammäära lähedase karistuse

mõistmisest Kohtuotsusest ei nähtu, miks kohus kohtumenetluse poolte seisukohatadega ei . nõustunud. Mõistetud karistus ei vasta süü suurusele. D.M-i poolt kasutatud vägivald ei olnud kuigi intensiivne ega kestev. Ta ei põhjustanud kannatanule olulisi vigastusi, vaid ainult muhud ja hematoomid. Kannatanu on ise oma käitumisega provotseerinud D.M sellisel viisil käituma.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab

üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.

Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt

selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11.

peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata

jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid

ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud

seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea

3(4)

vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga.

Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS § s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. -

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine.

Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta

lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) - ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles või allapool - e sanktsiooni

keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse erija üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.

KarS § lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. 121

Maako D.M-ile karistuseks vangistuse 2 aastaks, s.o alla sanktsiooni keskmist hus mõistis määra.

K - ja kaitsja aristust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS § s 56. Prokuröri

arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör küll kohtuvaidluses arvamuse ja kaitsja esitavad

süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. juuni 2001. a otsuses nr 3-1-1-70-01 ja 12. veebruari 2008. a otsuses nr 3-1-1-91-07 märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega

kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt.

Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 5 6 on maakohus väga põhjalikult põhjendanud - süüdistatavale karistuse mõistmist, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid motiive korrata.

Maakohus on põhjendanud, miks ta prokuröri ja kaitsja ettepanekuga, mõista süüdistatavale sanktsiooni alammäära lähedane karistus, ei nõustu. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et süüdistatava süü ei ole märkimisväärselt suur ning et kannatanu on ise provotseerinud süüdistatava enda suhtes vägivalda tarvitama. Maakohtu otsuses on need kaitseväited veenvalt ja ammendavalt ümber lükatud.

Seega on kaitsja apellatsioon karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatu ja kohtukolleegium jätab läbi vaatamata. selle

5. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 5 alusel määratud kaitsjale vandeadvokaat Leelo Viilile

tasu väljamaksmise pabertaotluse pealdisena ja määras talle välja maksta 72 eurot.

KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 180 lg 1

1 sätestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid.

4(4)

KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1

nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik.

Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse suhtes muutmata, siis jäävad D.M-i menetluskulud süüdistatava kanda.

6. D.M-ile Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et mõistetud karistus

on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsioon põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. i

Seega on kaitsja apellatsioon ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg st 3 läbi vaatamata. -