2-16-4607/28 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. november 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-16-4607

Tsiviilasi

N.F. hagi J.F. vastu elatise suurendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1530 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. juuni 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.F. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): J.F. (isikukood: XXXXX)

Vastustaja (hageja): N.F. (isikukood: XXXXX ); volitatud

esindaja Sergei Desjatnikov

RESOLUTSIOON

Jätta J.F. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Maakohtu 17. juuni 2016 otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

Jätta ringkonnakohtu menetluskulud J.F. kanda. N.F.

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. N.F. (hageja) esitas 22. märtsil 2016 hagi J.F. (kostja) vastu elatise suurendamiseks

seadusega kehtestatud miinimummäärani. Hagiavalduse kohaselt mõisteti Tartu Maakohtu 10.

mai 2004 otsusega tsiviilasjas 2-539/2004 kostjalt välja elatis hageja ülalpidamiseks 700 Eesti

krooni (45 eurot) kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni. Võrreldes eelmise kohtumenetlusega

on olukord oluliselt muutunud. Hagejal on tuvastatud keskmine puue, hageja seaduslik esindaja

ei tööta ning on püsivalt töövõimetu, samuti sündis hageja seaduslikul esindajal teine laps.

Kostjal piiratud teovõime olemasolu on paljasõnaline ja tõendamata. Hageja seadusliku

esindaja materiaalne olukord ei ole oluliselt parem kostja omast. Hageja saab puude toetust 69

eurot kuus ja riiklikku lapsetoetust 50 eurot kuus.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on piiratud töövõimega (sünnitrauma), kuid töövõime

kaotust tuvastatud ei ole. Tervisliku seisundi tõttu ei ole kostja suuteline tegema igat tööd.

Kostja on töötu, on töötuna arvele võetud ning tema suhtes on koostatud individuaalne

tööotsimiskava (tl 24). Kostjat aitavad rahaliselt elukaaslane ja ema. Kostja on tasunud

kohtutäituri vahendusel igakuiselt vastavalt oma võimalustele 45–50 eurot kuus, kuid

võlgnevuse vähendamiseks tal raha ei ole. Kostja sissetulek on umbes 150–200 eurot kuus.

Kostja on nõus elatise suurendamisega 100 euroni kuus.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 17. juuni 2016 otsusega hagi, suurendas kostja poolt Tartu

Maakohtu 10. mai 2004 kohtuotsuse alusel tsiviilasjas nr 2-539/2004 hagejale makstavat elatist

alates 22. märtsist 2016 kuni hageja täisealiseks saamiseni 3. septembril 2020 ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja elatise 190 eurot kuus, mis ei või olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (PKS § 101 lg 1), millest on maha arvestatud pool

riikliku lapsetoetuse suurust. Elatis tuleb tasuda hiljemalt iga kuu 15. kuupäevaks iga

kalendrikuu eest ette (PKS § 100 lg 4). Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on võrreldes eelmise elatiseotsuse tegemise ajaga lapse

vajadused tema tervislikust seisundist tulenevalt suurenenud, samuti on seoses elukalliduse

tõusuga elatise miinimummäär tõusnud 215 euroni. Maakohtu hinnangul olukorras, kus elatis

on välja mõistetud alla seaduses sätestatud miinimumi kindla summana, on elatise

suurendamise hagi esitamise aluseks olevaks asjaoluks ka miinimumelatise tõus.

Perekonnaseaduse (PKS) §-de 96 ja 97 kohaselt on kostja kohustatud hageja isana andma

hagejale ülalpidamist. Hageja on palunud suurendada väljamõistetud elatist PKS § 101 lg-s 1

sätestatud miinimummäärani, mistõttu ei ole vaja tuvastada elatise väljamõistmiseks hageja

ülalpidamiseks vajalikke kulutusi.

PKS § 102 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla PKS § 101

lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või

olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks

varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Kostjal sissetuleku puudumine ei ole lapse ülalpidamise kohustusest vabanemise või

ülalpidamise kohustuse vähendamise aluseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka

oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanemal on lapse ülalpidamise

kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise

kohustusest üksnes seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või et sissetulek on liiga väike. Vanema

osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut

saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on

väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema

enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning

kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt.

Maksu- ja Tolliameti registrist nähtuvalt sai kostja ametlikku palka viimati aprillis 2014. Kostja

on ennast töötuna arvele võtnud alles 26. aprillil 2016. Ka eelmise elatise suurendamise

menetluse ajal tsiviilasjas nr 2-08-75207 (tl 20–22) on kostja esitanud kohtule individuaalse

tööotsimiskava, kuid kostja kinnitusel ei ole ta siiani sobivat tööd leidnud ning elatub

juhutöödest. Eespoolöeldule tuginedes järeldas maakohus, et kostja ei ole teinud ega tee ka

edaspidi tõsiseid jõupingutusi töö leidmiseks. Seega on hageja nõue põhjendatud ja kostjalt

väljamõistetud elatist tuleb suurendada PKS § 101 lg-st 1 tuleneva elatise miinimummäärani.

Elatise suurust määrates tuleb arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike

toetustega ning kohtul on õigus PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel

vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Alates 2016. aastast on riikliku

lapsetoetuse suuruseks lapse kohta 50 eurot (tl 44). Riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 1

järgi on lastetoetuse eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja

õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Kuivõrd lastetoetuse summa on suurenenud

ning selle eest on võimalik lapse kulusid osaliselt katta, tuleb selle arvelt vanemalt välja

mõistetavat elatist vähendada. Maakohus vähendas miinimumsuuruses väljamõistetavat elatist

riikliku lapsetoetuse poole ulatuse võrra, s.o 190 euroni (215–50/2).

Kuigi maakohus rahuldas hagi täielikult, ei pidanud maakohus mõistlikuks ega vajalikuks

hageja menetluskulude väljamõistmist kostjalt. Kuna kostjal on tekkinud elatisvõlgnevus, siis

menetluskulude väljamõistmisel kostjalt toimuks menetluskulude nõude rahuldamine lapse

ülalpidamiseks minevate rahaliste vahendite arvelt. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus

menetluskulud poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning teha uus otsus, millega vähendada kostjalt väljamõistetud elatise suurust.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostjal püsiv töövõimetus, mis on PKS § 102 lg 2 kohaselt

elatise vähendamise aluseks. Kostja on esitanud avalduse püsiva töövõimetuse tuvastamiseks,

kuid otsust ei ole veel tehtud. Püsiva töövõimetuse tuvastamise ekspertiis võtab tunduvalt

rohkem aega, kui on apellatsioonikaebuse tähtaeg, mistõttu ei ole kostjal võimalik

ekspertiisiakti apellatsioonkaebuse esitamise tähtajaks esitada.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuse kohaselt:

1) on apellatsioonkaebus põhjendamatult menetlusse võetud. Maakohtu poolt väljamõistetud

elatis 190 eurot kuus on niigi väiksem, kui seadusega kehtestatud miinimum;

2) hoidub kostja pahatahtlikult elatise maksmise kohustusest kõrvale. Kostja käib

mitteametlikult tööl;

3) on kostja väide tema halva tervisliku seisundi kohta põhjendamatu. Kostjal on olnud

võimalus tuvastada töövõime kaotus, kuid ta ei ole seda mitme aasta vältel teinud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu

17. juuni 2016 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning

kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.

7. Maakohus on põhjendatult hagi rahuldanud. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse

muutmiseks on TsMS § 459 lg 1 järgi üldjuhul alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud

isiku vajadused ja/või kohustatud isiku varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise

aluseks olnud asjaoludega muutunud. Kohus peab elatise suuruse muutmise üle otsustades

võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et

annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende

asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu 29. aprilli 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 10).

Kuigi 10. mai 2004 otsusega ei ole maakohus tuvastanud hageja vajadusi ega vanema(te)

varalist seisundit ja võimalusi, on maakohus põhjendatult leidnud, et miinimummääras elatist

nõudes ei pea hageja enda vajadusi ja kulutusi tõendama. Vaidlus puudub, et hageja vajadused

on suurenenud, mis on piisav alus kohtu poolt väljamõistetud elatise suurendamiseks. Hagejal

puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise otsuse nr 1289697 kohaselt põhjustab hagejal

tuvastatud puue lisakulusid transpordile, korsetile, hageja vajab regulaarset juhendamist ning

puue on määratud kestusega 31. detsembrist 2015 kuni 31. detsembrini 2017 (tk 25–26). Seega

on võrreldes elatise kohta kohtulahendi tegemise ajaga, s.o 10. mai 2004, hageja vajadused

suurenenud eelkõige tema tervislikust seisundist tulenevalt.

Hageja töövõimetusest tulenevat vajadusepõhised sotsiaalsed toetused ei ole elatise

vähendamise aluseks. Erinevalt vajadusepõhistest sotsiaalsetest toetustest saavad hageja muud

vajadused olla osaliselt kaetud riiklike peretoetustega, nt lapsetoetusega, ning maakohus on

sellest tulenevalt põhjendatult vähendanud väljamõistetava elatise summa poole riikliku

lapsetoetuse suuruse võrra (RPTS § 1).

8. Apellatsioonkaebuse peamiseks vastuväiteks on, et kostjal esinev töövõimetus on seadusega

kehtestatud miinimumsummas makstava elatise vähendamise aluseks.

Lapse ülalpidamise ulatuse sätestab PKS § 99, mille lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kindlaks teha lapse

esmavajadused. PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis alaealisele lapsele olla väiksem kui

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Seega on lapse igapäevaste

vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus üldjuhul pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste

rahuldamise kulusid tõendada. Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval

põhjusel vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära ning mõjuvaks põhjuseks

võib olla nt vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras

elatise väljamõistmise korral osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Maakohus leidis põhjendatult, et kostja ei ole tõendanud enda väiteid kostjal esineva püsiva

töövõimetuse kohta. Kuigi kostja väitel on kostja töövõime kaotus tingitud sünnijärgselt saadud

traumast, ei ole kostja taotlenud töövõime kaotuse tuvastamist enne elatise suurendamist kohtu

poolt. Kostja ei ole töövõime kaotuse tuvastamist taotlenud maakohtu menetluse jooksul, vaid

on pöördunud vastava taotlusega arsti poole alles pärast maakohtu otsuse vaidlustamist. Ka ei

ole kostja oma väiteid ekspertiisi teostamise menetluse algatamise kohta millegagi tõendanud.

Vastavaid tõendeid ei ole kostja esitanud ringkonnakohtu poolt talle selleks antud tähtajaks.

Seetõttu ei saa ringkonnakohus kostja väidetava (osalise) töövõimekaotusega arvestada.

Kostjal püsiva töövõime kaotuse tuvastamisel on kostjal õigus taotleda väljamõistetud elatise

vähendamist TsMS § 459 lg 1 p 1 alusel.

Ringkonnakohus märgib, et iseenesest ei ole töövõime osaline kaotus elatise nõude rahuldamata

jätmise aluseks, vaid elatise alla seaduses kehtestatud alammäära väljamõistmisel tuleb hinnata

töövõimetu vanema võimalust sissetulekut teenida. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu,

tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ja maksta

sellest elatist.

9. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ringkonnakohus andis menetlusosalistele tähtaja kuni

14. oktoobrini 2016 menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Hageja ei ole nimetatud tähtajaks

nimekirja esitanud. Kuivõrd hagejat esindas ringkonnakohtu menetluses seaduslik esindaja,

eeldab ringkonnakohus, et hagejal hüvitatavaid menetluskulusid ei ole tekkinud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks