2-15-127555/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. november 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-15-127555

Tsiviilasi

OÜ AKNAMAAILM

hagi

Akos

Invest UÜ

vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2113 eurot 14 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. mai 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Akos Invest UÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

11. oktoober 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Akos Invest UÜ (registrikood: 12038048);

volitatud esindaja Harri Paabo

Vastustaja (hageja): OÜ AKNAMAAILM (registrikood:

10152219); esindaja advokaat Marko Paabumets

RESOLUTSIOON

1. Jätta Akos Invest UÜ apellatsioonkaebus hagi

rahuldamise

osas

rahuldamata

ning

rahuldada

apellatsioonkaebus menetluskulude jaotuse osas.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 17. mai 2016. a otsus

menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega jätta kogu menetluse kulud, s.o nii maa- kui

ka

ringkonnakohtus

kantud

kulud

56%

ulatuses

OÜ AKNAMAAILM ning 44% ulatuses Akos Invest UÜ

kanda.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon lõplikult sõnastatuks

järgmiselt:

3.1. Hagi rahuldada osaliselt.

3.2. Mõista Akos Invest UÜ-lt välja OÜ AKNAMAAILM

kasuks kokku 1971 (üks tuhat üheksasada seitsekümmend

üks) eurot 94 (üheksakümmend neli) senti, millest

põhivõlgnevus on 1754 eurot ja 17. mai 2016 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 217 eurot 94 senti.

3.3. Mõista Akos Invest UÜ-lt välja OÜ AKNAMAAILM

kasuks lisanduv viivis põhivõlgnevuselt (1754 eurot) VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18. maist

2016 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.

3.4.

Jätta

maakohtu

menetluskuludest

56%

OÜ AKNAMAAILM kanda ning 44% Akos Invest UÜ

kanda.

4. Jätta

ringkonnakohtu

menetluskuludest

56%

OÜ AKNAMAAILM kanda ning 44% Akos Invest UÜ

kanda.

5. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ AKNAMAAILM (hageja) esitas 17. detsembril 2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

Akos Invest UÜ (kostja) vastu 2043 euro 48 sendi väljamõistmiseks. Seoses esitatud

vastuväitega jätkus asja lahendamine hagimenetluse korras.

10. veebruari 2016 hagiavalduse kohaselt tellis kostja hagejalt 19. septembri 2013

hinnapakkumise (tl 28–33) alusel aknad ning tellimus täideti ja aknad paigaldati oktoobris

2013. Hinnapakkumise kogumaksumus oli 4390 eurot ning hageja esitas kostjale neli arvet.

Kostja on jätnud tasumata 19. novembri 2013 arve summas 1754 eurot (tl 37). Hageja palub

mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 1754 eurot ja viivised alates 1. novembrist 2014 kuni

nõude täitmiseni arvel märgitud määras, s.o 0,2% päevas.

Hageja edastas kostjale viimase maksemeeldetuletuse 21. oktoobril 2014, kus pakkus võimalust

tasuda võlgnevus viivisevabalt kuni oktoobri lõpuni 2014. 10. detsembri 2015 kostja kirja

kohaselt olid aknad paigutatud loodi kasutamata ja klaaspaketile tekib liigne kondensvesi.

Eelnevalt, s.o üle kahe aasta jooksul pärast akende paigaldamist, ei ole kostja ühtegi

pretensiooni ega ühtegi tõendit oma väidete tõenduseks esitanud.

Tegemist on müügilepinguga. Isegi kui tegemist oleks töövõtulepinguga, puuduvad tõendid töö

mitte üleandmise kohta. Arvestades, et hoonet kasutatakse ja hagejale pretensioone esitatud ei

ole, tuleb töö lugeda vastuvõetuks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg 3 alusel muutub tasu

sissenõutavaks töö valmimisel. Aknad paigaldati oktoobris 2013, seega ka hiljemalt samal ajal

muutus tasu sissenõutavaks. Tõendamata on väited, et hageja pole asja üle andnud või et kostjal

polnud võimalik seda üle vaadata. Kui kohus peab viivisenõuet tõendamatuks, kuulub

kohaldamisele seadusjärgne viivisemäär.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Poolte vaheline õigussuhe tuleb kvalifitseerida alltöövõtu

lepinguna, mille sisuks oli kostja poolt soovitud mõõdus ja konstruktsiooniga akende

valmistamine ning nende paigaldamine objektile, mida kostja kolmanda isikuga sõlmitud

töövõtulepingu alusel ehitas. Tegemist on töövõtulepinguga, kuna valmistatavad aknad olid

erimõõdus, mitte hageja tüüpsuurustes. Kuna hageja ei ole tema poolt teostatud tööd kostjale

vastuvõtmiseks esitanud, siis ei ole hageja nõue alltöövõtulepingu täitmise tasu saamiseks VÕS

§ 637 lg 4 kohaselt sissenõutavaks muutunud. Puudub kokkulepe viivises 0,2% päevas.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 17. mai 2016 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 1971 eurot 94 senti, millest põhivõlgnevus 1754 eurot ja kohtuotsuse tegemise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis 217 eurot 94 senti, ning lisanduva viivise põhivõlgnevuselt

(1754 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisele

järgnevast päevast kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Maakohus jättis hageja

menetluskuludest 20% hageja enda kanda ja 80% kostja kanda ning kostja menetluskulud täies

ulatuses kostja enda kanda.

Pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel sõlmitud leping tuleb kvalifitseerida müügi- või

töövõtulepinguna, millal muutus arvel kajastatud 1754 euro tasumise nõue sissenõutavaks, kas

kostjal on kohustus nimetatud arve tasuda ning milline on kohalduv viivisemäär.

Maakohus leidis, et pooled sõlmisid lepingu valmistatava asja (akende) müügiks. VÕS § 208

lg 2 esimesest lausest tulenevalt kohaldatakse müügilepingute regulatsiooni ka lepingutele, mis

on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, v.a juhul, kui tellija andis teisele lepingupoolele

olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks

andnud hagejale olulise osa akende valmistamiseks vajalikust materjalist või et esinesid muud

asjaolud, mis VÕS § 208 lg 2 tuleneva eelduse ümber lükkaksid. Kostja väited, et aknad ei

olnud standardmõõdus, ei oma asja läbivaatamisel tähtsust. Kuna majade aknaavad ongi erineva

suurusega, on eluliselt usutav, et erinevas mõõdus akende valmistamine on tavapärane.

Asjaolu, et tegemist oleks töövõtulepinguga, ei tõenda ka kostja esitatud hinnapakkumine

(tl 73–78), mis kirje „paigaldustöö“ osas erineb hageja poolt kohtule esitatud hinnapakkumisest.

„Akende paigaldus avasse“ on mõlemal hinnapakkumisel kajastatud summas 636 eurot.

Akende paigaldustöö lisamine akende müügilepingule ei muuda lepingut töövõtulepinguks.

Paigaldus on olemuslikult ja sisuliselt väga tugevalt seotud akende müügiga ning moodustab

suhteliselt väikese osa lepingu kogumaksumusest, mistõttu kuulub vaidlus lahendamisele

müügilepingu sätete järgi. Sellest tulenevalt ei ole asjakohased kostja väited töö üleandmise või

vastuvõtmiseks esitamise kohta.

Isegi kui kvalifitseerida pooltevaheline leping segatüüpilise lepinguna VÕS § 1 lg 2 mõistes,

millest akende tellimise osa lahendataks müügilepingu ja akende paigaldamise osa töövõtu

regulatsiooni järgi, ei muudaks see kohtu lõppjäreldusi. Akende paigaldamise tasu oleks VÕS

§ 637 lg 3 alusel muutunud sissenõutavaks alates akende paigaldamisest. Kostja ei ole

tõendanud, et oleks kokku lepitud töö vastuvõtmine või et see oleks praktikas tavaline. Samuti

ei ole kostja tõendanud paigaldustööl puuduste esinemist ega vajalike õiguskaitsevahendite

kasutamise eeldusi.

Kostja on võtnud omaks (tl 48), et hageja on aknad paigaldanud. Seega on hageja täitnud akende

üleandmise kohustuse ning kostjal on kohustus akende eest tasuda (VÕS § 208 lg 1). VÕS § 76

lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule, seega on kostjal kohustus hagejale

puuduolev summa tasuda. Kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis vabastaksid ta

tasumiskohustuse täitmisest. Kostja ei ole esitanud hagejale nõudeavaldust kahju hüvitamiseks

ega teinud avaldust puudustega toote tõttu hinna alandamiseks. Kostja ei ole tõendanud akendel

puuduste esinemist, mis võiksid olla kahju hüvitamise või hinna alandamise aluseks.

Maakohus leidis, et kostja kohustus viimase osamakse summas 1754 eurot tasumiseks muutus

sissenõutavaks hiljemalt 31. oktoobril 2014 ning kostja oli maksmisega viivituses alates

1. novembrist 2014. VÕS § 82 lg 3, § 213 lg-te 2 ja 3 alusel tuli viimane osamakse tasuda

hiljemalt mõistliku aja jooksul pärast töö valmimist. Aknad paigaldati oktoobris 2013 ja hageja

on viimase osamakse tasumiseks määranud kostjale täiendava tähtaja oktoobri lõpuni

2014 (tl 40). Kostja on kohtule kinnitanud, et on nimetatud teate kätte saanud (tl 48). Kostja ei

ole kohtule tõendanud, et tasumise tähtaega oleks täiendavalt pikendatud või viimane osamakse

oleks muutunud sissenõutavaks hiljem. Seega on kostja viivitanud rahalise kohustuse

täitmisega ja VÕS § 113 lg 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis.

Hageja ei ole tõendanud nõutud suuruses, s.o 0,2% päevas, viivisekokkuleppe olemasolu.

Üksnes asjaolu, et kostja ei vaidlustanud arvelt nähtuvat viivisemäära või on arve vastu võtnud,

ei näita poolte vahel viivise suuruses kokkuleppele jõudmist (Riigikohtu 17. detsembri 2009

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11). Lepingutingimuste muutmiseks või uute tingimuste

kehtestamiseks on VÕS § 13 lg 1 kohaselt vajalik poolte vastavasisuline selgelt väljendatud

kokkulepe. Kuna pole tõendatud pooltevahelist kokkulepet viivisemäära osas, loetakse

viivisemääraks VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tulenev määr.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus hagi rahuldamise osas, saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kvalifitseerinud pooltevahelise lepingu

müügilepinguks. Kostja sõlmis hagejaga suulise alltöövõtulepingu ehitatava elamu avatäidete

täitmistööde tegemiseks. Maakohus ei ole vajalikke faktilisi asjaolusid välja selgitanud ega

poolte vahel suuliselt sõlmitud lepingut tõlgendanud, rikkudes VÕS § 29 lg 5 p-d 1 ja 4.

Maakohus on jätnud rahuldamata kostja taotluse tema seadusliku esindaja vande all

ülekuulamiseks, kuigi hageja kostja avaldusele vastu ei vaielnud. Maakohus ei ole arvestanud

VÕS 29 lg 5 p-ga 3, mille kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada lepingupoolte

käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Maakohus on jätnud rahuldamata kostja taotluse

ehitusobjektil omaniku järelevalvet teostanud ja lepingupoolte lepingu sõlmimise järgset

käitumist igapäevaselt pealt näinud tunnistaja ülekuulamiseks, võttes ära kostjalt võimaluse

tõendada, missugustel asjaoludel või tingimustel leping sõlmiti ja kuidas lepingueelseid

läbirääkimisi peeti.

Eritunnustega asja valmistamise tellimuse puhul seisneb suurem osa asja valmistava

lepingupoole kohustustest töö tegemises, mistõttu ei ole tegemist müügilepinguga ning VÕS

§ 208 lg 2 ei kohaldata. Eelduseks tulnuks võtta, et pooltevaheline leping on töövõtuleping.

Maakohus on jätnud välja selgitamata, kui suure osa moodustas akende valmistamiseks

kulunud materjal ja kui suure osa valmistamiseks, kohaletoomiseks ja paigaldamiseks tehtud

töö. Kuni hagi kohtusse esitamiseni on nii hageja kui ka kostja tõlgendanud kostja poolt hagejalt

tellitud sooritust tööks, mitte kauba üleandmiseks (tl 27, 37, 41–42).

Maakohus on ebaõigesti jaganud menetluskulud. Hageja esitas 4672 eurot 66 sendi suuruse

hinnaga hagi. Maakohus rahuldas selle 1971 euro 95 sendi ulatuses. Seega rahuldas maakohus

hagi 42,2% ulatuses ning jättis hagi 57,8% ulatuses rahuldamata. Kui maakohtu poolt määratud

hagi rahuldamise ulatuse suhtarv (20% ja 80 %) oleks õige ning kui oleks õige jätta 20%

ulatuses hageja menetluskulud tema enda kanda, siis oleks õige ja õiglane, kui hageja kanda

jääks ka 20% kostja menetluskuludest.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus

muutmata ja menetluskulud kostja kanda.

Vastuse kohaselt on maakohus otsuse p-s 5 välja toonud, missugustest asjaoludest lähtuvalt

luges kohus lepingu müügilepinguks. Maakohus oli lepingu tõlgendamiseks vajalikud asjaolud

piisavalt välja selgitanud ega ole menetlusõiguse norme rikkunud. Kuigi kohus peab lepingut

tõlgendama muuhulgas lähtuvalt VÕS § 29 lg-s 5 sätestatust, ei saa kohus nimetatud sätte alusel

lepingut tõlgendades väljuda seaduse piiridest. VÕS § 29 lg 5 annab aluse võtta arvesse poolte

vahelist ühist tahet ja seda, kuidas lepingupooled lepingut ise mõistsid. Kohus peab lähtuma

VÕS § 208 lg-s 2 sätestatud konkreetsest kvalifitseerimisjuhisest. Vastupidist väitev

lepingupool peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et tegemist on muu, nt töövõtulepinguga

(Riigikohtu 28. oktoobri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-09, p 11). Kostja ei ole esitanud

tõendeid, mis annaksid alust kvalifitseerida kõnealune leping töövõtulepinguna. Pelgalt arve

sõnastus ei saa olla aluseks lepingu kvalifitseerimise üle otsustamisel. Pealegi ei ole arve

esitatud mitte „avade täitmise eest“, vaid „avatäidete“ eest ehk akende eest, mis viitab

müügilepingule. Lepingu sõlmimise asjaolud on selged. Leping sõlmiti vastavalt tellijale

esitatud hinnapakkumisele. Müügilepingu olemus tuleneb pakkumisest (nr 8751/13), millega

toodi välja konkreetsed tooted ja nende maksumus. Paigaldamine lisati alles hiljem (vastavalt

19. septembri 2013 e-kirjale) ning see moodustas vaid väikese osa lepingu kogumaksumusest.

Kuna kostja ei esitanud kohtu tegevusele vastuväidet seoses kostja seadusliku esindaja vande

all ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisega, on ta kaotanud võimaluse väidetavale

menetlusnormi rikkumisele tugineda (TsMS § 333 lg-d 2 ja 3). Kostja ei taotlenud istungil

esindajate küsitlemist, mistõttu ei ole maakohus poolte küsitlemata jätmisega menetlusõiguse

normi rikkunud.

Maakohus on otsuses põhjendatult asunud seisukohale, et kuivõrd majade aknaavad on erineva

suurusega, on erinevas mõõdus akende valmistamine tavapärane. Tegemist ei ole

individuaaltunnustega asjaga. Antud vaidluses ei saa tellitud aknaid lugeda „erilise profiiliga“

olevateks, kuna vastavalt pakkumisele nr 8751/13 oli 8000 IQ profiilisüsteemiga akende müük

hageja jaoks tavaline. Asjaolu, et teised aknapakkujad kasutavad teistsugust profiilisüsteemi

võrreldes 8000 IQ-ga, ei muuda kostjale tehtud pakkumist eritellimuseks.

Maakohus on õigesti leidnud, et akende paigaldustöö lisamine akende müügilepingule ei muuda

lepingut

töövõtulepinguks.

Paigaldus

moodustab

suhteliselt

väikese

osa

lepingu

kogumaksumusest, mistõttu kuulub vaidlus lahendamisele müügilepingu sätete järgi. Asjaolu,

et pooled on kasutanud termineid „kogutöö“, „töö“ ja „töö teostamine“ ei muuda lepingut

töövõtulepinguks. VÕS § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamise aluseks olla ebaõige

tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid. Ka töövõtulepingu sätete

kohaldamine poleks toonud kaasa teistsugust kohtuotsust.

Maakohus ei ole menetluskulu jaotuses menetlusnormi rikkunud. Hagi osalise rahuldamise

tingis kohtupoolne viivisenõude vähendamine. Kuna viivisenõude esitamise tõttu pidi hageja

tulenevalt suuremast hagihinnast tasuma ka rohkem riigilõivu, leidis maakohus, et kulud tuleb

poolte vahel jagada nii, et hageja menetluskuludest tuleb hagejal 20% ulatuses ise kanda ning

80% ulatuses kostjal kanda, kostja menetluskulud tuleb kostjal täies ulatuses tema enda kanda.

Õige ei ole kostja väide, et maakohus oleks pidanud lisaks hageja menetluskuludele ka kostja

menetluskulud jagama suhtarvust 20% ja 80% lähtuvalt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks hagi rahuldamise osas. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

rikkunud menetlusõigusnormi menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel. Ringkonnakohus

tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse

(TsMS § 657 lg 1 p 2), millega jätab kogu menetluse kulud, s.o maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud, 56% ulatuses hageja ning 44% ulatuses kostja kanda.

7. Hageja nõuab kostjalt tasu valmistatud ja paigaldatud akende eest. Hageja ja kostja vahel ei

ole vaidlust lepingu eseme suhtes: kostja pidi valmistama ja paigaldama aknad. Pooled ei vaidle

ka selle üle, et lepingus on kokku lepitud kostja tasu 4390 eurot ja selle tasu maksmise

tingimused. Kostja ei vaidle vastu hageja nõude suurusele, kostja tunnistas menetluses, et tal

on hagejale tasumata 1754 eurot arve nr 529 eest (tl 48).

8. VÕS § 76 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Ringkonnakohus on

seisukohal, et maakohus on põhjendatult leidnud, et praegusel juhul tulevad pooltevahelisele

lepingule kohaldamisele müügilepingu sätted, ekslik on apellatsioonkaebuse väide, mille

kohaselt puudub maakohtu otsuses põhjendus. VÕS § 208 lg 1 järgi kohustub müügilepinguga

müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja

ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja

ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 208 lg 2 esimese lause kohaselt kohaldatakse

müügilepingu regulatsiooni ka lepingutele, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, välja

arvatud juhul, kui tellija andis teisele lepingupoolele olulise osa asjade valmistamiseks

vajalikust materjalist.

Maakohus on tõendamiskoormist menetluses õigesti jaganud ning leidnud, et valmistatava asja

müügiks sõlmitud lepingute puhul kehtib eeldus, et tegemist on müügilepinguga (Riigikohtu

28. oktoobri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-09, p 11). Maakohus on hinnanud hageja

esitatud hinnapakkumist ja asunud põhjendatult seisukohale, et tasu akende paigaldamise eest

moodustab väikese osa lepingujärgsest hinnast. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks andnud

hagejale olulise osa akende valmistamiseks vajalikust materjalist, mis VÕS § 208 lg 2

kohaldamise välistaksid.

Asjaolu, et aknad telliti erimõõdus ja erilise profiiliga, ei tähenda praegusel juhul seda, et poolte

tahe ei olnud suuremas osas suunatud akende võõrandamisele. Hageja pakkumise (tl 28) järgi

kasutab hageja akendel juba olemasolevat (Eesti turul standardist erinevat) Saksa firma

profiilsüsteemi, klaaspaketti ning metallsuluseid. See, et ehitiste aknad on erinevate suurustega

on tavapärane, hageja kasutavat materjali ei ole hageja kostja jaoks välja töötanud,

individuaaltunnused ei ole praegusel juhul lepingu sisu suhtes määravad.

Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et isegi kui vaidlusalune leping on müügileping VÕS § 208

tähenduses, siis poolte tahe võis olla sõlmida müügilepingu kõrvale eraldi töövõtuleping (vt

Riigikohtu 9. juuni 2016 otsust tsiviilasjas 3-2-1-24-16, p 12). Niisugust tahet tuli aga tõendada

kostjal. Hageja väitel on maakohus jätnud ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse tema

seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks, kuigi hageja kostja avaldusele vastu ei vaielnud.

Nimetatu ei vasta maakohtu 27. aprilli 2016 kohtuistungi protokollile, kus kostja on vaielnud

hageja taotlusele vastu (tl 81). Kostja on kohtuistungi protokolli kohaselt soovinud kostja

seadusliku esindaja vande all ära kuulamisega tõendada, kuidas pool tõlgendab lepinguliiki.

Nimetatu on õigusliku hinnangu küsimus ja maakohus on jätnud kostja taotluse põhjendatult

rahuldamata. Juhul, kui maakohus jättis ebaõigesti protokollis hageja taotluse ja selle

põhjendused kajastamata, oli hagejal õigus TsMS § 53 lg 1 järgi esitada taotlus protokolli

parandamiseks. Kostja ei ole kohtule taotlust esitanud. Kostja ei ole esitanud ka vastuväidet

maakohtu tegevuse suhtes TsMS § 333 lg 1 järgi.

9. Pooled ei vaidle selle üle, et aknad on paigaldatud oktoobris 2013, seega on hageja oma

lepingujärgse kohustuse täitnud. Kostja on kogu menetluse olnud seisukohal, et ta ei kavatse

tugineda ega ole kunagi tuginenud sellele, et kaup või töö ei vasta tingimustele (tl 79 pöördel,

Tartu Ringkonnakohtu istungil). Kostja vastuväited on suunatud sellele, et töö ei ole vastu

võetud, millest tulenevalt tal ei ole kohustust tasuda viimast osa lepingujärgsest tasust. Kostja

esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kostja tegutseb majandus ja kutsetegevuses.

VÕS § 219 lg 1 järgi peab ostja juhul, kui ta on müügilepingu sõlminud oma majandus- või

kutsetegevuses, ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma.

VÕS § 220 lg 1 järgi peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale

mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või

pidi teada saama. Sama paragrahvi lõike 3 järgi ei või ostja juhul, kui ta ei teata müüjale

lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või

kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt,

asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult

vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada

ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu.

Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu VÕS §-le 643, mille järgi on ka tellijal samasugune

kohustus.

Kauba ülevaatamata jätnud ostja ei saa üldjuhul enam hiljem tugineda puudustele, mida ta oleks

kauba ülevaatamisel pidanud avastama. Samasugused tagajärjed on ka töö ülevaatamise

kohustuse rikkumisel VÕS § 643 järgi.

Hageja on esitanud poolte kirjavahetuse oktoobrist-detsembrist 2014. Hageja on kostjale

tuletanud meelde võlgnevust ning 11. detsembri 2014 pöördumises palunud esitada tõendid,

selgitused ja vastuväited töö kvaliteedi suhtes. Kostja ei ole menetluses ühtegi tõendit esitanud.

Kostja ei ole ka kuidagi tõendanud, et akende ülevaatamine oleks olnud takistatud. Aknad on

kasutuses, kostja ei ole esitanud asjas ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks lepingut

rikkunud.

Kostjal on kohustus VÕS § 101 lg 1 ja § 208 lg 1 järgi kokkulepitud tasu maksmiseks.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on hageja nõude põhjendatult rahuldanud.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetluskulude jaotust määrates rikkunud

menetlusõigusnormi, jagades hageja menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise

ulatusega, kuid jättes seejuures kostja menetluskulud täielikult kostja enda kanda.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega kehtestab seadus reegli

hagi osalise rahuldamise puhul menetluskulude jaotuseks kõigi menetluskulude suhtes, mitte

üksnes ühe menetlusosalise menetluskulude suhtes. Õige on apellatsioonkaebuses esitatud

väide, et maakohus oleks pidanud lisaks hageja menetluskuludele ka kostja menetluskulud

jagama suhtarvust lähtuvalt.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu suhtarvu kujunemine selge. Samas ei vasta ka

kostja apellatsioonkaebuses toodud suhtarv ringkonnakohtu arvates tegelikkusele. Kostja jätab

apellatsioonkaebuses tähelepanuta, et maakohus on tsiviilasja hinna määramisel lähtunud

põhinõudest 1754 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga, s.o 10. veebruar 2016 sissenõutavaks

muutunud viivisest 1638 eurot 24 senti ning kooskõlas TsMS § 133 lg 2 ja §-ga 367 ühe aasta

viivisest 0,2% päevas põhinõudelt, s.o 1280 eurot 42 senti. Apellatsioonkaebuses nimetatud

ning hagi rahuldamise ulatuse kindlaksmääramise aluseks võetud summa 1971 eurot 94 senti

koosneb aga põhinõudest 1754 eurot ning kohtuotsuse tegemise seisuga, s.o 17. mai 2016

sissenõutavaks muutunud viivisest 217 eurot 94 senti. Kostja jätab tähelepanuta, et kostja poolt

hagi ulatuse kindlaksmääramise aluseks võetud summa sisaldab hilisema kuupäeva seisuga

sissnõutavaks muutunud viivist, kuid ei sisalda ühe aasta viivist. Menetluskulude

väljamõistmisel ning jaotuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda esitatud haginõude hinnast ning

selle rahuldamise ulatust, ning kõrvalnõuete puhul peab arvestama nende summat sama

kuupäeva seisuga. Seega on maakohus rahuldanud hagi hagihinnast 44% ulatuses (1754 +

10. veebruari 2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 180 eurot 65 senti ning ühe aasta

viivis 8,05% aastas põhinõudelt 141 eurot 20 senti, kokku 2075 eurot 85 senti).

Sellest tulenevalt tuleb menetluskulud maa- ja ringkonnakohtu menetluses jätta 44% ulatuses

kostja ning 56% ulatuses hageja kanda, s.t kostja kannab 44% ulatuses hageja põhjendatud ja

vajalikest kuludest ning hageja kannab 56% kostja põhjendatud ja vajalikest kuludest. Kuivõrd

maakohus ei ole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, ei saa seda teha ka

ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4, § 177 lg 2). Maakohtul tuleb seega teha kindlaks hageja ja

kostja põhjendatud ja vajaliku menetluskulu suurus, arvutada selle rahaline suurus vastavalt

menetluskulude jaotusele ning TsMS § 445 lg 1 teise lause kohaselt tasaarvestada

resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke