4-16-7150/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-16-7150

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. november 2016, Tallinn Väärteoasja number 4-16-7150 (2303,16,001079) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi

J.J-i kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 28.09.2016 otsusele nr 2303,16,001079 J.J-i karistamises LS §

224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja

LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus.

Menetlusalune isik: J.J, ik XXX, elukoht: XXXX. RESOLUTSIOON Kirjalik menetlus V™S § 120 korras

1. Rahuldada J.J-i

kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 28.09.2016 otsusele nr 2303,16,001079 J.J-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o

800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt, s.o määratud põhikaristuse määra osas.

2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 28.09.2016

otsus nr 2303,16,001079 J.J-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 224 lg

3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt, s.o määratud põhikaristuse määra osas.

3. Teha uus otsus, kergendades J.J-ile määratud põhikaristust ning mõista J.J-ile

LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristuseks rahatrahv

120 (sada kakskümmend) trahviühikut, s.o summas 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot. Muus osas jätta vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

4. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3-kuuline

tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.

5. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

2 loovutada Maanteeametile.

6. Uue otsusega mõistetud rahatrahv 480 eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast, s.o hiljemalt 05.12.2016 tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220165174036.

7. V™S § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses

kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

8. V™S § 202 lg 3 kohaselt pöörab kaebemenetluses tehtud jõustunud kohtuotsuse

täitmisele samas väärteoasjas esmakordselt lahendi teinud kohtuväline menetleja.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o alates 04.11.2016. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on

05.12.2016. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 06.12.2016.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 28.09.2016 otsusega nr 2303,16,001079 karistati J.J-i LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et menetlusalune isik 10.09.2016 kell 12:16 juhtis Tallinnas, Sadama tn 25 juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,35 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse

Juhtis 10. septembril 2016 sõidukit Scania R420 (numbrimärgiga XXXX/ XXXX) mööda

Sadama tänavat Logi tänava suunas, Tallinnas. Peatas politseipatrull ning puhumiskontrolli

tulemusel oli väljahingatavas õhus alkoholi sisaldus mitte väiksem kui 0,35mg/l. Väärteoprotokolli koostajaks oli Ülle Arst.

Karistuseks määrati liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, s.o.

800.00 eurot ja liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 (kolmeks) kuuks.

Palub tühistada lisakaristus, st mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Kuna teenib leiba

autojuhina, siis pole võimalust lubadest ilmajäämise puhul tasuda ka karistuseks saadud rahatrahvi. Ja sellega seoses tekib olukord, kui ei suuda tasuda endale võetud laene ja elukoha üüri. Kahjuks pole muud kutseharidust või ametit õpitud, et saaks ilma lisakoolituseta kohe uuele töökohale kandideerida. Kahetseb siiralt oma tegu. On nõus võtma lisakaristusena vastu näiteks ühiskondlikult kasuliku töö või midagi muud, mida võimaldate.

Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht

3 Kohtuväline menetleja jääb väärteoasjas tehtud otsuses toodud seisukohtadele ning palub jätta kaebus rahuldamata. Nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas:

Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu

leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist.

LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris

väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on

karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib

kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni,

kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 10.09.2016 kell 12:31 kuni 12:34 J.J-i seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110, mis

oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-16-00056). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,40 mg ja 0,40 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,35 mg alkoholi ühe liitri

väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Meelis

Tamm, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,35 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu.

4

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on

menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset

leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd

menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,35 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt

määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1

mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1

mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud

süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa

kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on

seadusandja LS § 224 väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhikui ka lisakaristusena.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300

trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuväline menetleja on J.J-ile määranud rahatrahvi üle

ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsioonimäära miinimummääras.

Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo

kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,35 mg väljahingatava õhu liitri kohta, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on

menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni 10.09.2016 kell 12:16 ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,35 mg/l, mis vastab kergele joobele. Kohus

leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse

tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus

väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus pidi

menetlusalune isik kohtu arvates võimalikuks pidama oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima ning ei kontrollinud enne sõitma asumist enda juhile lubatavat seisundit.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

5 Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine

Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad põhija lisakaristused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse erija üldpreventiivseid eesmärke.

Hinnates J.J-i süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo

toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul

tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,35 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära mõttes vähesel määral alla keskmise. Nagu

kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära ületavas seisundis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ise ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata keskmiseks.

Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus. Samas hinnates menetlusaluse isiku keskmist süüd ja kergendava asjaolu olemasolu on kohtuväline menetleja määranud karistuse üle sanktsioonimäära keskmist määra. Kohtu hinnangul peab aga kahetsus mõjutama ka karistust kergendamise suunas.

Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest

ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu

allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Süü suuruse kindlaks tegemisel ei saa tähelepanuta jätta ka teo toimepanija isikut (RKKK 3-1-1-99-06, p 14-15.1). Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt teda varem liiklusalaste väärtegude eest karistatud ei ole.

Kuivõrd keskmise süü ja kergendava asjaolu olemasolu korral ning arvestades seda, et isikut

ei ole varem liiklusalaste süütegude eest karistatud, siis pelgalt eripreventiivsetest eesmärkidest lähtudes ei oleks põhjendatud nii range põhikaristuse kohaldamine nagu selle on määranud kohtuväline menetleja. Keskmise süü ja kergendava asjaolu esinemisel ei ole üle

keskmise sanktsioonimäära määratud põhikaristus süü suuruse mõttes proportsionaalne. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalusele isikule määratud põhikaristust tuleb kergendada ning

kohaldatav karistus peab jääma vähesel määral alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra.

Puutuvalt kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille lisakaristuse

kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud.

Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool.

6 Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat

ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav

ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib

ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem LS § 224 ettenähtud väärteo karistus, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama

süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset

toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt

rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu

tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse

kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Piirmäära oluline ületamine

tuleneb juba sellest, et tegemist on LS § 224 lg-ga 2, kuid juba LS § 224 lg 1 sätestatud

piirmäärade puhul on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine nii põhikui lisakaristusena.

Kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik nii toime pandud väärteo

iseloomu kui ka oma teosse hoolimatu suhtumise tõttu, siis pelgalt rahaline mõjutamine ei

pruugi eripreventiivseid eesmärke täita. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest

eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama

võimaluse, et menetlusalune isik ei paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet.

Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust töö tegemiseks, kuna on

autojuht. Samas ei ole kaebusele lisatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks töötamist sellisel

töökohal. Kohus leiab, et isegi kui arvestada, et kaebuse esitajal on töö tegemiseks vajalik

juhtimisõiguse olemasolu ning see põhjendus oleks ehk inimlikust aspektist arusaadav, siis

see põhjendus ei ole lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2

kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda

sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti

oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv

kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena, kui ka sellest tingitud

ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning

senine elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele

7

eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kui teiselaadsete väärtegude toimepanemine võib aset leida ka hooletusest või tähelepanematusest, siis LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegu ei ole võimalik toime panna

eelnevalt alkoholi tarvitamata, st isik on teadlik eelnevast alkoholi tarvitamisest ning peab

vajalikuks mootorsõidukit juhtida juhile keelatud seisundis. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti erija üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks.

Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et kohtuväline menetleja on lisakaristuse juba määranud ettenähtud sanktsioonimäära miinimummääras ning seda vähendada ei ole seaduse alusel enam võimalik. LS § 224 lg 3 sätestab lisakaristuseks ainult juhtimisõiguse äravõtmise

ning kehtiv karistusseadustik ei näe ette lisakaristuse asendamist ei ühiskondlikult kasuliku

töö ega ka millegi muuga. Seega teeks kohus ebaseadusliku otsuse, kui ta asendaks lisakaristuse ühiskondlikult kasuliku tööga või ükskõik mille muuga. Karistusseadustikus on

üheselt reguleeritud millist liiki karistust saab üldkasuliku tööga asendada ning nende karistuste liikide loetellu juhtimisõiguse äravõtmine ei kuulu. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust ja kergendava asjaolu esinemist, leiab kohus, et miinimummääras lisakaristus on proportsionaalne ning vastab isiku süüle. Seega jätab kohus lisakaristuse muutmata.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele

minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline

muutmine. Küll peab kohus võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja otsusega määratud põhikaristust.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/