3-16-1971/8 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Agu Timmi, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

31.10.2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-1971

Haldusasi

Anne Tomsoni, Kullo Vene, Kaja Tamme ja Evi Pihlaku

kaebus Lohusuu valla ja Arveld Hinno vahel sõlmitud

eratee avaliku kasutamise lepingu lõpetamise

tühistamise ja lepingu täitmiseks kohustamise,

alternatiivselt lepingu lõpetamise õigusvastasuse

tuvastamise, alternatiivselt Lohusuu valla tegevusetuse

õigusvastasuse tuvastamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 06.10.2016. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Anne Tomsoni, Kullo Vene, Kaja Tamme ja Evi Pihlaku

määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebajad Anne Tomson, Kullo Vene, Kaja Tamm, Evi

Pihlak

Volitatud esindaja v.adv. Kalev Aavik

Vastustaja Lohusuu vald

RESOLUTSIOON

1. Jätta Anne Tomsoni, Kullo Vene, Kaja Tamme ja Evi

Pihlaku määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.10.2016. a määrus

muutmata.

2. Tagastada kaebajatele täiendav esialgse õiguskaitse

kohaldamise taotlus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lohusuu vald ja A. Hinno on sõlminud eratee avaliku kasutamise lepingu

(29.11.2005), mille kohaselt loeti lepingu allkirjastamisega tee avalikuks kasutuseks

lubatuks. Lepingu p 5.3.3 kohaselt võis teeomanik lepingu ennetähtaegselt tühistada,

kui selleks on mõjuv põhjus, teatades sellest omavalitsusele üks kuu ette. A. Hinno

esitas 26.07.2016 Lohusuu vallale avalduse 29.11.2005. a lepingu ennetähtaegseks

tühistamiseks. Lohusuu vald ja A. Hinno sõlmisid 23.08.2016 kokkuleppe, milles

fikseerisid lepingu lõppemise alusena lepingu pi 5.3.3 ja teeomaniku 26.07.2016. a

avalduse ning lepingu lõppemise kuupäevana 26.08.2016.

2. A. Tomson, K. Vene, K. Tamm ja E. Pihlak esitasid 04.10.2016 Tartu Halduskohtule

kaebuse, milles nad palusid tühistada A. Hinno 26.07.2016. a avaldus ning Lohusuu valla ja

A. Hinno 23.08.2016. a kokkulepe; samuti kohustada A. Hinnot ja Lohusuu valda täitma

29.11.2005. a eratee avaliku kasutamise lepingut. Alternatiivnõudena palusid kaebajad

tuvastada A. Hinno 26.07.2016. a avalduse ning Lohusuu valla ja A. Hinno 23.08.2016. a

kokkuleppe õigusvastasus. Teise alternatiivnõudena palusid kaebajad tuvastada valla

tegevusetuse õigusvastasus A. Hinno 26.07.2016. a avalduse vaidlustamata jätmisel. Kaebuse

põhjendused:

1) 29.11.2005. a leping käsitles teed, mis paikneb A. Hinnole kuuluval Otsa kinnisasjal. Selle

tee kaudu pääseb kaebajatele kuuluvatele kinnisasjadele. Nimetatud lepingu lõpetamise tõttu

puudub kaebajatel juurdepääs oma kinnistutele avalikus kasutuses oleva tee kaudu, mis rikub

kaebajate õigusi.

2) Vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, kuna 29.11.2005. a leping on

haldusleping, reguleerides tee kasutamise ja hooldamise õiguslikku režiimi ning luues

avalikkuse õiguse teed tasuta kasutada. Halduslepingu lõpetamise vaidlustamine on

ainuvõimalik viis kaebajate õiguste kaitseks. Riigikohus on tunnustanud halduslepingu

pooleks mitteoleva isiku õigust pöörduda halduslepingu vaidlustamiseks halduskohtusse (asi

nr 33178-08).

Kaebajad taotlesid ka esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamist – A. Hinno 26.07.2016. a

halduslepingu lõpetamise avalduse ning Lohusuu Vallavalitsuse ja A. Hinno 23.08.2016. a

kokkuleppe kehtivuse peatamist ning Lohusuu Vallavalitsuse ja A. Hinno kohustamist täitma

nende vahel 29.11.2005 sõlmitud eratee avaliku kasutamise lepingut. Taotluse põhjenduste

kohaselt on A. Hinno vaidlusaluse tee korra juba omavoliliselt sulgenud ja võib seda teha ka

edaspidi. Tee avaliku kasutamise jätkamine on avalikes huvides. A. Hinno huvi aastakümneid

avalikus kasutuses olnud tee sulgeda ei ole kaitsmist vääriv ega kaalukas.

3. Tartu Halduskohus tagastas 06.10.2016. a määrusega kaebuse (resolutsiooni p 1) ja jättis

esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 2). Määruse põhjendused:

1) Vaidlusalune leping lõppes selle (korralise) ülesütlemisega A. Hinno poolt. 23.08.2016

Lohusuu valla ja A. Hinno poolt vormistatud dokumenti ei saa käsitleda lepingu lõpetamise

kokkuleppena, kuna see ei sisalda mingeid kokkuleppeid, vaid fikseerib lepingu lõppemise

alusena teeomaniku avalduse ja lepingu p 5.3.3. Õigus kasutada erateed ei tulene tee omaniku

ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitud lepingust, vaid kohaliku omavalitsuse volikogu

otsusest, millega tee määratakse avalikuks kasutamiseks. Lepingu sõlmimine on volikogu

otsuse tegemise eeltingimus. Eristada tuleb tee avalikuks kasutamiseks määramise otsust, mis

annab igaühele õiguse teed kasutada, ning kohaliku omavalitsuse ja tee omaniku vahel

sõlmitud lepingut, mis reguleerib nende isikute vastastikusi õigusi ja kohustusi. Leping ei

loonud kaebajatele õigust teed kasutada ega saanud lepingu lõpetamine seda kaebajatelt ka ära

võtta. Leping ega õigusaktid ei näe ette kaebajate õigust sekkuda lepingu lõppemisse

eraisikust lepingupoole ülesütlemise tõttu. Kui lepingu lõppemine ei mõjuta kaebajate

võimalusi teed kasutada, siis puudub kaebajatel ka õigus vaidlustada valla tegevust lepingu

lõpetamisel või taotleda poolte kohustamist lepingut täitma. Ka Riigikohus jõudis asjas nr 3-

3-1-78-08 järeldusele, et isik ei saa vaidlustada lepingut, millest ei tulene otseselt tema

õigused ja kohustused.

2) Kaebajate õigusi võinuks riivata see, kui vallavolikogu oleks tunnistanud kehtetuks

vaidlusaluse tee avalikuks kasutamiseks määramise otsuse, millist otsust saaksid kaebajad

vaidlustada (näiteks asi nr 3-10-607). Lohusuu valla dokumendiregistri andmetel ei ole

vallavolikogu 2016. aastal teinud otsust vaidlusaluse tee avaliku kasutuse lõpetamise kohta.

Seetõttu puudub vajadus suunata kaebajaid kaebust muutma. Kaebuses puuduvad andmed

selle kohta, kas vallavolikogu üldse kunagi tegi otsuse määrata vaidlusalune tee avalikuks

kasutamiseks. A. Hinno tugines lepingu ülesütlemisel sellele, et niisugust otsust tehtud ei ole.

Dokumendiregistri andmetel vallavolikogu 2005. aastal sellist otsust teinud ei ole. Kui tee

avalikuks kasutamiseks määramise otsust ei nähtu dokumendiregistrist ja ei ole teada tee

omanikule, siis on tõenäoline, et sellist otsust ei ole tehtud.

3) Mõistlik viis juurdepääsu küsimuse lahendamiseks on esitada avaldus maakohtule

asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 alusel. Juurdepääsu taotlemine avalik-õiguslike

vahenditega ei ole heade eduväljavaadetega. Isegi kui selgub, et vald tunnistas vaidlusaluse

tee avalikult kasutatavaks ja hiljem tühistas selle ning kaebajatel on seega võimalus tee

avaliku kasutuse lõpetamise otsust halduskohtus vaidlustada, on olukorras, kus tee omaniku

nõusolek puudub, raske näha sellises vaidluses edulootust kaebajatele. Ehitusseadustiku (EhS)

eelnõu 555 SE seletuskirjas leiti, et teeseaduse (TeeS) § 4 lg 3 ei taga, et eratee jääks

avalikuks kasutamiseks, kuna eratee omanikul on võimalus lõpetada leping ja tee kasutamine.

Eelnimetatud seletuskirjas on ühtlasi leitud, et TeeS § 4 lg 3 sätestatud leping on võlaõiguslik.

On vaieldav, kas vaidlusalune leping on haldus- või võlaõiguslik leping. Kuna kaebus

tagastatakse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel ka juhul, kui

tegemist on halduslepinguga, siis ei ole vajalik seda küsimust määruses lõplikult lahendada.

4) HKMS ei anna kohtule võimalust lahendada esialgse õiguskaitse taotlust, kui kaebus

kuulub tagastamisele. Seega jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Kuna

kohtul puudub võimalus taotlust läbi vaadata, siis puudub vajadus taotluse täpsustamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Anne Tomson, Kullo Vene, Kaja Tamm ja Evi Pihlak esitasid 02.10.2016 määruskaebuse,

milles nad palusid tühistada Tartu Halduskohtu 06.10.2016. a määrus ja võtta kaebus

menetlusse ning esialgse õiguskaitse korras kohustada A. Hinnot täitma Lohusuu

Vallavalitsuse 11.11.1998. a korralduse nr 231-k p-des 6.1.4 ja 6.2.2 sätestatud kohustusi

hoida korras Otsa kinnistul asuv ja korralduse Lisas 1 oleval plaanil märgitud avalikus

kasutuses olev tee ja mitte takistada liikumist sellel teel; peatada A. Hinno 26.07.2016. a

avalduse ning Lohusuu Vallavalitsuse ja A. Hinno 23.08.2016. a kokkuleppe kehtivus;

kohustada A. Hinnot ja Lohusuu Vallavalitsust täitma 29.11.2005. a eratee avaliku kasutamise

lepingut. Määruskaebuse põhjendused:

1) Ringkonnakohtu seisukohast asjas nr 3-10-150 tulenevalt annab Lohusuu Vallavalitsuse

11.11.1998. a korraldus nr 231-k kaebajatele õiguse nõuda, et seda „asuks täitma“ nii

haldusorgan kui haldusakti adressaat. Seega vastava kohustuse rikkumisel (korralduse mitte

täitma asumisel) on kaebajatel õigus kaebusega halduskohtusse pöörduda. Et kohalikul

omavalitsusel puudub õigus erateed avalikku kasutusse määrata või avalikus kasutuses hoida,

kui tal puudub leping tee omanikuga, peab puudutatud isikutel olema õigus kaevata ka selliste

lepingute puudumise või nende lõpetamise peale. Olukorda komplitseerib alates 01.07.2015

muutunud õiguslik regulatsioon, millest tulenevalt võib osutuda vajalikuks, et 29.11.2005. a

lepingu asemel sõlmiksid Lohusuu Vallavalitsus ja A. Hinno uue lepingu.

2) HKMS § 121 lg 2 p 1 rakendamise ebaõigsust kinnitab ka kohtu käsitlus, et vaidlusalune

leping lõppes korralise ülesütlemisega, sest see on vastuolus kaebaja esitatud faktiväidetega ja

ka sisuliselt väär. Vaidlusalune leping sätestas üksnes erakorralise ülesütlemise võimaluse. Ka

leidis A. Hinno ülesütlemise avalduses, et tegemist on mõjuval põhjusel toimuva erakorralise

ülesütlemisega. Kui ringkonnakohus vaatamata eeltoodule leiab, et kaebajatel puudub õigus

vaidlusaluse halduslepingu lõpetamist vaidlustada, paluvad nad kohtul selgitada, millisel viisil

saavad nad realiseerida Lohusuu Vallavalitsuse 11.11.1998. a korraldusest nr 231-k

kaebajatele tulenevat õigust nõuda, et seda korraldust täidaksid nii Lohusuu Vallavalitsus kui

A. Hinno.

3) Kuna kaebuse tagastamine ei ole põhjendatud, ei ole põhjendatud ka esialgse õiguskaitse

taotluse läbi vaatamata jätmine. A. Hinno on astumas samme selleks, et realiseerida tee

avaliku kasutamise lepingu lõpetamisega kaasnevat tee avaliku kasutuse lõppemist. Seega on

vahetu oht sellele, et külmade ilmade saabumisel on takistatud kaebajate juurdepääs nende

kinnistule/kodule.

4) HKMS § 251 lg 1 p-ga 5 kooskõlas esitavad kaebajad taotluse täiendava esialgse

õiguskaitse vahendi kohaldamiseks, s.o A. Hinno kohustamiseks täita Lohusuu Vallavalitsuse

11.11.1998. a korralduse nr 231-k p-dest 6.1.4 ja 6.2.2 tulenevaid kohustusi hoida korras Otsa

kinnistul asuv ja korralduse Lisas 1 oleval plaanil avalikus kasutuses olev tee ja mitte

takistada liikumist sellel teel.

5. Lohusuu vald esitas 19.10.2016 vastuse määruskaebusele, milles ta märgib, et kuigi

A. Hinno omandis olev teelõik kuulub veel Lohusuu valla kohalike teede nimekirja kantud

Tammispää külavahetee nr 4200021 koosseisu, on ettevalmistamisel Lohusuu Vallavolikogu

määruse eelnõu, mis teeregistri andmeid kõnealuse teelõigu osas korrigeerib. Valla arvates

puudub esialgseks õiguskaitseks vajadus, sest vaidlusaluse teelõigu omanik A. Hinno ei ole

vallale teadaolevalt takistanud perekondade Tamm, Vene ja Pihlak pääsu nende koju või

suvekoju ning kuna A. Tomson pääseb talle kuuluvale kinnistule alternatiivselt mööda

avalikult kasutatavat Tammispää karjateed (Lohusuu valla kohalike teede nimekirjas tee nr

420018), siis ei saa eratee sulgemine tema õigusi kahjustada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Halduskohus on õigesti kaebuse tagastanud ja esialgse õiguskaitse taotluse läbi

vaatamata jätnud. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 06.10.2016. a määruses

esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg

4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse

rahuldamiseks. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Määruskaebusele lisatud Lohusuu Vallavalitsuse 11.11.1998. a korraldus nr 231-k

„Maa ostueesõigusega erastamine“ (tl 39) ei muuda halduskohtu määruse põhjendusi

ebaõigeteks. Kaebaja on viidanud nimetatud korralduse p-le 6.1.4, mille kohaselt on

maaomanik kohustatud hoidma korras avaliku kasutusega tee ja kraavi ning p-le 6.2.2,

mille kohaselt ei tohi maaomanik takistada liikumist avaliku kasutusega teel. Viidatud

kohustuste täitmise eelduseks oli aga A. Hinnole kuuluva eratee avalikku kasutusse

andmine, mis sai võimalikuks tänu A. Hinno ja Lohusuu Vallavalitsuse vahel sõlmitud

eratee avaliku kasutamise lepingule (tl 1415). Vastav leping on 26.08.2016 lõpetatud

(tl 20). Seega on Lohusuu Vallavalitsuse korralduse p-d 6.1.4 ja 6.2.2 sisutühjad

olenemata asjaolust, et Lohusuu Vallavalitsus ei ole korraldust vastavas osas kehtetuks

tunnistanud. Eeltoodust tulenevalt ei anna Lohusuu Vallavalitsuse 11.11.1998. a

korraldus kaebajatele õigust vaidlustada halduskohtus eratee avaliku kasutamise

lepingu lõpetamist ning soovitud eesmärki ei annaks ka korraldusele tuginedes

keelamis- ega kohustamiskaebuse esitamine.

9. Kaebaja märgib määruskaebuses õigesti, et alates 01.07.2015 on muutunud eratee

avalikku kasutust puudutav õiguslik regulatsioon. Ehitusseadustiku (EhS) § 94 lg 2

kohaselt eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks peab riigil või kohalikul

omavalitsusel olema õigus teealuse maa kasutamiseks tulenevalt piiratud asjaõigusest.

Kui maa omanik ei ole nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse seadmises, on riigil või

kohalikul omavalitsusel asjaõiguse omandamiseks õigus taotleda sundvalduse

seadmist. Käesolevas asjas ei ole A. Hinno kinnistule eratee avalikuks kasutamiseks

piiratud asjaõigust seatud ning asja materjalide pinnalt võib järeldada, et sellega ei

oleks ka A. Hinno omanikuna nõus, kuivõrd ta on 29.11.2005. a lepingu üles öelnud.

Sundvalduse seadmise vajaduse üle otsustamine on Lohusuu Vallavalitsuse pädevuses,

mis alternatiivse avalikus kasutuses oleva tee (vastustaja viidatud Tammispää karjatee,

mis on Lohusuu valla kohalike teede nimekirjas tee nr 4200018) korral taandub

otstarbekuse küsimusele, millesse kohtud üldreeglina sekkuda ei saa. Haldusasja

materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja vallavalitsuselt sundvalduse seadmist ka

taotlenud. Seega puudub valla keelduv otsus, mida kaebajad saaksid halduskohtus

vaidlustada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et eratee

avalikku kasutusse andmise lepingu lõpetamine kaebajate õigusi ei riku ning vastava

lepingu lõpetamist ei ole seetõttu võimalik halduskohtus vaidlustada. Halduskohus on

määruses asjakohaselt kaebajatele selgitanud, et mõistlik viis juurdepääsu küsimuse

lahendamiseks oleks esitada asjaõigusseaduse § 156 lg 1 alusel avaldus maakohtule.

10. Seega tagastas halduskohus kaebuse õigesti. Kuna esialgse õiguskaitse abinõusid

saab halduskohus kohaldada vaid eeldusel, et kaebus on kohtus menetlemisel (HKMS

§ 249 lg 1), jättis halduskohus esialgse õiguskaitse taotluse kaebuse tagastamise tõttu

õigesti läbi vaatamata.

11. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebajate määruskaebuse tervikuna

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.10.2016. a määruse asjas muutmata.

12. Kaebajad esitasid ringkonnakohtule koos määruskaebusega täiendava esialgse õiguskaitse

taotluse (kohustada A. Hinnot täitma Lohusuu Vallavalitsuse 11.11.1998. a korralduse nr 231k

p-des 6.1.4 ja 6.2.2 sätestatud kohustusi hoida korras Otsa kinnistul asuv ja korralduse Lisas 1

oleval plaanil märgitud avalikus kasutuses olev tee ja mitte takistada liikumist sellel teel),

mille osas esineva puuduse (tasumata on riigilõivuseaduse § 60 lg 6 alusel nõutav riigilõiv

kokku summas 60 eurot) tõttu tuleks jätta taotlus käiguta (HKMS § 55 lg 1). Ringkonnakohus

ei pea siiski taotluse käiguta jätmist menetlusökonoomia printsiibist tulenevalt vajalikuks.

Ringkonnakohus jättis muutmata halduskohtu määruse kaebuse tagastamise osas, seega

puudub kohtuasi, mille raames oleks kaebajatel õigus esitada ringkonnakohtule täiendav

esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus. Kuna kaebajatel seega esialgse õiguskaitse taotluse

esitamise õigus puudub, tuleb vastav taotlus kaebajatele tagastada.

13. Kaebajad on tasunud määruskaebuse esitamisel riigilõivu summas 60 eurot (tl 37). HKMS

§ 203 lg 2 kohaselt määruskaebuse esitamisele ja menetlemisele kohaldatakse

apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui käesolevast peatükist ei tulene teisiti. HKMS § 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebajate

määruskaebus jääb rahuldamata, siis jääb kaebajate poolt määruskaebuse esitamisel tasutud

riigilõiv nende endi kanda, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus menetluskulude

jaotamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel