3-16-1027/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(8)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. oktoober 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1027

Haldusasi

S.M. ja J.S.i kaebus Maksu- ja Tolliameti 27.04.2016

vastutusotsuse nr 13-7/596-14 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – S.M. ja J.S., esindaja Aleksei Smelov

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Aiki Meister

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta S.M. ja J.S.i kaebused rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 28.11.2016.

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 23.03.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/026144-9 OÜ-

d Kõlakoda (alates 05.06.2015 Pojave Neugodni OÜ) tasuma makse kokku 19 792,09 eurot.

Maksumenetluses kontrolliti äriühingu maksude deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil

juuli-september 2014. Kontrolli tulemusena tuvastati, et äriühing on varjanud oma tegelikku

käivet ning jätnud deklareerimata käibelt tasumata käibemaksu kokku 7804,02 eurot; et

äriühing on jätnud deklareerimata töötasuväljamaksed summas 8434,16 eurot, millelt on kinni

pidamata ja tasumata tööjõumaksud 4438,60 eurot; ning et äriühing on teinud ettevõtlusega

mitteseotud kulutusi 28 400,38 euro ulatuses, millelt tuleb tasuda tulumaksu 7549,47 eurot.

2. MTA kohustas 27.04.2016 vastutusotsusega nr 13-7/596-14 S.M.t ja J.S.it solidaarselt

tasuma Pojave Neugodni OÜ maksuvõlga 25 896,46 eurot (põhivõlg 19 792,09 eurot, intress

6104,37 eurot).

Pojave Neugodni OÜ ei ole maksuotsusest tulenevat maksuvõlga tasunud ning maksuvõlga ja

intressi ei ole õnnestunud sundtäitmise toimingute tulemusena enam kui kolme kuu jooksul

sisse nõuda. Ei esine maksukorralduse seaduse (MKS) § 96 lg-s 6 nimetatud vastutusotsuse

tegemist välistavaid asjaolusid ning vastutusotsuse menetluslikud eeldused on täidetud: Pojave

Neugodni OÜ-l on maksuvõlg, mille sissenõudmine ei ole aegunud ning mida ei ole kustutatud;

äriühingul on säilinud õigusvõime. Maksuvõlg on kujunenud S.M. ja J.S.i juhatuse liikmeks

olemise ajal.

2(8)

S.M. rikkus passiivsuse ja hoolsuskohustuse olulisel määral järgimata jätmisega juhatuse liikme

MKS § 8 lg-st 1 tulenevaid kohustusi raskest hooletusest. S.M. on tunnistanud, et ei olnud

äriühingu tegevusega kursis ja kuigi tal oli võimalus äriühingu dokumentatsiooniga tutvuda,

siis tal ei olnud seda vaja ning see ei huvitanud teda, vaid äriühinguga tegeles abikaasa J.S..

Äriühingute juhatuse liikmete vahelised kokkulepped ei võta aga üheltki juhatuse liikmelt MKS

§ 8 lg 1 järgimise kohustust. S.M. pidi olema teadlik maksuseaduste rikkumisest äriühingu

poolt, kuid ta ei võtnud meetmeid selle vältimiseks. Teistele juhatuse liikmele piiramatu

tegutsemisvabaduse andmisel ei käitu ka see juhatuse liige nõuetekohaselt, kui teised liikmed

tegutsevad ebaseaduslikult. S.M. rikkus maksude deklareerimise ja tasumise kohustust ning

intressi arvestamise ja tasumise kohustust. Kohustuste rikkumise ning maksuvõla tekkimise

vahel on otsene põhjuslik seos, sest etteheidetava tegevuseta poleks maksuvõlga tekkinud.

Kuna intressivõlg tekib põhikohustuse tasumata jätmise tulemusena, siis on S.M. juhatuse

liikme kohustuste rikkumise tulemusena tekkinud ka intressikohustus.

J.S. on jätnud tahtlikult täitmata juhatuse liikmele MKS § 8 lg-st 1 tulenevad kohustused, kuna

ei ole täitnud maksuseaduseid. J.S. rikkus maksude deklareerimise ja tasumise kohustust ning

intressi arvestamise ja tasumise kohustust. J.S. on andnud suulisi seletusi, et ainult tema juhtis

Pojave Neugodni OÜ-d ning tegeles kõigega. J.S. on teadlikult ja tahtlikult esitanud ebatõeste

andmetega deklaratsioone, et äriühingu maksukohustust vähendada. Tema eesmärgiks oli

ettevõttest maksuvabalt raha väljaviimine ja väljamakstud tööjõumaksudelt tasumisele

kuuluvate riiklike maksude arvelt äriühingu maksukohustuse vähendamine. J.S.i teadliku ja

tahtliku tegevuse ning Pojave Neugodni OÜ maksuvõla vahel on otsene põhjuslik seos. Kui J.S.

äriühingu seadusliku esindaja ning äriühingus toimuva üle täielikku kontrolli omanud isikuna

oleks korrektselt maksukohustusi deklareerinud ja täitnud, poleks maksuvõlgnevust tekkinud.

Kuna intressivõlg tekib põhikohustuse tasumata jätmise tulemusena, siis on J.S.i juhatuse

liikme kohustuste rikkumise tulemusena tekkinud ka intressikohustus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. S.M. ja J.S. esitasid 25.05.2016 Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse MTA 27.04.2016

vastutusotsuse tühistamiseks. Kaebajad täiendasid kaebust 03.10.2016.

S.M. vastutusse puutuvalt selgitati kaebuses, et äriühingu kogu tegevust juhtis J.S..

Maksuotsusega tekkinud maksuvõlg puudutab ennekõike parkimisplatsi, millega tegeles

ainuisikuliselt J.S.. Maksukohustuse tekke põhjuseks olnud kohustuse rikkumise aluseks

olevate asjaolude üle oli kontroll üksnes tegevjuhil J.S.il ning S.M. ei etendanud selles rolli.

Pole tuvastatud, et maksuvõlg on tekkinud S.M. õigusvastase käitumise tõttu ning seda enam

ei ole tema tegevuses tuvastatud rasket hooletust ega tahtlust. Pole põhjendatud ega tõendatud

S.M. tahet tekitada äriühingule maksuvõlga. S.M. ja J.S. olid elukaaslased ning S.M. usaldas

elukaaslast äriühingu tegevuse korraldamisel. S.M. ei valda ka eesti keelt. Ajal, mil S.M. oli

juhatuse liige, ei olnud äriühingul maksuhalduri ees võlgu, millele S.M. oleks hüpoteetiliselt

võinud J.S.i tähelepanu juhtida. Pealtnäha oli kõik korras ja elukaaslase usaldamist ei saa pidada

raskeks hooletuseks.

J.S.i vastutusse puutuvalt leiti kaebuses, et pole tuvastatud maksuvõla tekkimine J.S.i

õigusvastase käitumise tõttu ja seda enam pole tuvastatud tahtlust. Ei ole põhjendatud ega

tõendatud J.S.i tahet tekitada äriühingule maksuvõlga.

S.M. ja J.S. selgitasid ühiselt seda, et osaühingu osad, mis kuulusid S.M.le, on võõrandatud

28.05.2015 müügilepinguga. Lepingus oli fikseeritud äriühingu maksuvõlg 26 449 eurot ning

6 esitamata maksudeklaratsiooni ja ostja kinnitas mh enda teadlikkust osaühingu osa

omandamisega tekkivatest kohustustest ja riskidest. Maksukohustus on üle läinud ostjale

Transatlantic International Brokers Corp (TIBC), mistõttu on ka maksevõlgnevuse tasumise

kohustus läinud üle uuele juhatusele. Tänase päeva seisuga ei ole tuvastatud, et äriühingul

3(8)

poleks maksukohustuse täitmiseks piisavalt vahendeid. Äriühingu seaduslik esindaja vastutab

äriühingu maksuvõla eest üksnes juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma

(Riigikohtu lahend nr 3-3-1-16-12).

4. MTA palus 19.06.2016 ja 07.10.2016 vastustes jätta kaebus rahuldamata.

S.M. süü vormina ei tuvastatud mitte tahtlust, vaid raske hooletus, ning seda järeldust on

vastutusotsuses põhjendatud. Kohtupraktikas (Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 3-13-2092 ja

Tallinna Ringkonnakohtu otsused nr 3-13-1581, 3-12-2511, 3-11-2445, 3-10-1284, 3-11-2679,

3-11-2581, 3-11-2645, 3-09-2605, 3-08-7) on leitud, et juhatuse liikmete tööjaotus ei oma

nende suhtes MKS § 8 lg 1 ja § 40 lg 1 järgi vastutuse tekkimise seisukohalt iseenesest tähtsust.

Seega on põhjendamatu S.M. seisukoht, nagu tuleks maksuvõla teket siduda kitsalt vaid ühe

juhatuse liikme tegevusega. Äriühingu maksuvõla tekkimise muutis võimalikuks asjaolu, et

S.M. oli samal ajal tegevusetu. Viidatud kohtupraktika kohaselt peavad äriühingu juhatuse

liikmed täitma oma kohustusi kõrgendatud hoolsusega ning ka omavahelistes suhetes järgima

hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve, mitte suhtuma seadusest

tulenevatesse kohustustesse passiivselt. Ilmselgelt pidanuks S.M. oma juhatuse liikme rolli

täites aktiivselt tegutsema ja tagama MKS §-s 8 ettenähtud kohustuste kohase täitmise või

juhatuse liikme kohalt tagasi astuma. S.M.l puudusid selleks objektiivsed takistused ning tema

passiivsus tulenes üksnes kokkuleppest teise juhatuse liikmega. Sellist olukorda ei saa pidada

vastutusotsuse tegemist välistavaks (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-11-2679). S.M. on

jätnud deklareerimis- ja tasumiskohustuse süüliselt täitmata ka juhul, kui maksuseadusest

tulenevate kohustuste täitmine ei olnud tema tööjaotuse järgseks ülesandeks. Kui äriühingu

juhatuse liige ei ole teadlik sellest, et teine juhatuse liige rikub deklareerimis- ja

tasumiskohustust, tuleb sellist olukorda käsitleda passiivse juhatuse liikme raske hooletusena.

S.M.l olnuks võimalik neutraliseerida teise juhatuse liikme õigusvastane tegevus ja sellega

deklareerimis- ja tasumiskohustuse rikkumist vältida, kuid kuna ta jäi tegevusetuks, esineb ka

tema tegevusetuse ja äriühingu kohustuste õigusvastase täitmata jätmise vahel põhjuslik seos.

Riigikohtu otsustest nr 3-3-1-23-12 ja 3-3-1-41-05 tuleneb järeldus, et kui tahtlus on seotud

eeskätt subjektiivsete tunnustega, siis hooletus on seotud valdavalt objektiivsete tunnustega,

milleks on kohaste nõuete mittejärgimine (vt raske hooletuse kohta ka võlaõigusseaduse § 104

lg 4 kommentaare). S.M. on alates 2008. a olnud ka teiste äriühingute juhatuste liikmeks, mille

tõttu saab eeldada, et ta omab piisavalt kogemusi äriühingute juhtimises ning ta on teadlik

juhatuse liikme kohustustest.

J.S.i tahtlus on vastutusotsuses selgelt tuvastatud. Vastutusotsuses on kirjeldatud J.S.i

kohustuste rikkumisi ning põhjendatud, et isiku eesmärgiks oli teadlikult ja tahtlikult äriühingu

maksukohustuse vähendamine ja ettevõttest maksuvabalt raha väljaviimine. Samuti on

tuvastatud põhjuslik seos J.S.i tegevuse ja maksuvõla tekke vahel.

MKS § 96 lg-s 5 sätestatud nõue eelneva maksuvõla sissenõudmise ebaõnnestumise kohta

äriühingult kolme kuu jooksul on täidetud, sest sissenõudmist alustati juba 29.04.2015 ning

vastutusotsus tehti 27.04.2016. Vastustaja rakendas maksuvõla sissenõudmiseks kõiki seaduses

lubatud toiminguid. Kaebajate vastutust ei välista ka 28.05.2015 leping Pojave Neugodni OÜ

osa võõrandamise kohta. Osaühingu osa ostja teadlikkus maksuvõlast ja esitamata

deklaratsioonidest ei välista MKS § 40 lg-st 1 tulenevat vastutust. Äriregistrist nähtuvalt ei ole

Pojave Neugodni OÜ esitanud kahe viimase aasta majandusaasta aruandeid ning äriühingule

on tehtud kustutamishoiatus. Seega ei ole tõenäoline, et äriühing oleks võimeline maksuvõlga

tasuma ka pärast seda, kui äriühingu osa on võõrandatud Panama äriühingule. Samas on

kaebajate vastutus solidaarne äriühingu omaga, mistõttu ei välistaks äriühingul praegu piisava

vara olemasolu vastutusotsuse tegemist kaebajatele. Väide, et maksuvõla tasumist tuleks

vastutusotsusega nõuda uuelt juhatuselt, ei ole põhjendatud, sest vastutus saaks tekkida ainult

4(8)

juhul, kui seaduslik esindaja on tahtlikult või raskest hooletusest oma kohustusi rikkunud. Uued

juhatuse liikmed ei saa vastutada maksuvõla eest, mille põhjustasid kaebajad.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Vaidlus käib selle üle, kas kaebajad vastutavad Pojave Neugodni OÜ maksuvõla eest.

6. Tallinna Ringkonnakohus võttis vastutusotsuse tegemise tingimusi ja juhatuse liikme

vastutuse eeldusi puudutavad normid ja kohtupraktika 10.04.2015 otsuse nr 3-13-1581 p-s 11

kokku järgmiselt:

„ 11.

MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla

sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu

kinnipidaja kohustuste täitmise eest. MKS § 40 lg 1 näeb muu hulgas ette, et kui seaduslik

esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab

ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 järgi

on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava MKS-st ja

maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku

täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel.

Nimetatud sätetest tulenevalt on maksuhalduri poolt vastutusotsuse tegemise aluseks

olevaid tingimusi kohtupraktikas piiritletud järgmiselt (nt Riigikohtu 28.01.2013 määrus nr

3-3-1-16-12, p 10; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50 ap-d „e“-„i“):

1) kehtiva maksuvõla olemasolu ehk MKS § 96 lg-s 6 sätestatud vastutusotsuse tegemist

välistavate asjaolude (s.o maksuvõlga ei ole tekkinud; maksuvõla sissenõudmine on

aegunud; maksuvõlg on kustutatud) puudumine;

2) vastutusotsuse adressaat vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja

kohustuste täitmise eest (s.o maksukohustuse tekkimise hetke arvestamine; isiku

funktsioon ja pädevus äriühingus);

3) maksusumma määramise aegumistähtaeg (MKS § 98) ei ole möödunud;

4) MKS §-des 38-40 nimetatud isikutele vastutusotsuse tegemise puhul on eelnevalt

nurjunud maksuvõla maksumaksjalt või maksu kinnipidajalt sissenõudmine;

5) vastutusotsus MKS § 40 lg-st 1 tuleneva kolmanda isiku vastutuse kohaldamiseks on

tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse

vastutusotsust teha (vt ka Riigikohtu 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13, p 28).

Äriühingu seadusliku esindaja vastutust äriühingu maksukohustuse eest (MKS § 40 lg 1)

ja vastutusotsuse tegemist (MKS § 96) on põhjalikult käsitletud mitmetes lahendites: nt

Riigikohtu 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13 (p 12); 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-17-13 (p-d

11-16); 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12 (p-d 10-11, 14 ja 20); 31.10.2005 otsus nr 3-3-1-

41-05 (p-d 12, 13 ja 15). Juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt äriühingu maksuvõla

sissenõudmisel on Riigikohtu praktika kohaselt järgmised:

1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest;

2) rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja

mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine (s.o rikutud peab olema nimelt MKS

§ 8 lg-s 1 sätestatud kohustusi – vt lahend nr 3-3-1-37-13, p 17);

3) kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg.

Seejuures on Riigikohus selgitanud, et vastutuse kohaldamiseks peab maksuhaldur

tuvastama juhatuse liikme kohustuste rikkumise süülisuse ja süü vormi ning sellekohase

sisulise motivatsiooni puudumise korral ei pea vastutusotsuse adressaat tõendama, et ta ei

ole kohustuste rikkumises süüdi. MKS § 40 lg 1 kohaselt saab seaduslikule esindajale

vastutusotsuse teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu.

5(8)

Seega tuleb vastutusotsuses tuvastada ka selline põhjuslik seos. Iga juhatuse liikme süü on

individuaalne ja tuleb tuvastada eraldi, mistõttu on põhjendatud vastutusotsuse tegemine

vaid selle juhatuse liikme osas, kelle käitumises on tuvastatud MKS § 8 lg-s 1 nimetatud

rikkumine, süü vastutuse kohaldamiseks nõutavas vormis ning põhjuslik seos selle teo ja

tekkinud tagajärje (maksude maksmata jätmine) vahel (vt lahend nr 3-3-1-37-13, p 27). Kui

maksuvõlg on tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine või muudel põhjustel, ei

saa vastutusotsust sellise maksuvõla osas teha (vt lahendid nr 3-3-1-37-13, p-d 20 ja 22; nr

3-3-1-17-13, p 18). Süü vormide („tahtlus“ ja „raske hooletus“) sisustamisel on Riigikohtu

hinnangul (vt lahend nr 3-3-1-23-12, p 14; samuti Riigikohtu 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-

43-14, p 15) võimalik lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 regulatsioonist (alates

01.07.2013 näeb sama ette MKS § 40 lg 4), rõhutades, et tahtlus on seotud eeskätt

subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje

soovimine),

hooletus

aga

valdavalt

objektiivsete

tunnustega

(kohaste

nõuete

mittejärgimine). MKS § 40 lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja

mõistma, et ta rikub MKS §-s 8 nimetatud kohustusi. Vastutusotsuse aluseks oleva süü

hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite (mõnikord isegi üksnes kaudsete tõendite)

kogumist ja „elulise usutavuse“ kriteeriumist (vt lahendid nr 3-3-1-43-14, p 18; nr 3-3-1-

37-13, p 24).“

7. Kohus leiab, et 27.04.2016 vastutusotsus on mõlema kaebaja osas õiguspärane ja kaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastutusotsuses on analüüsitud selle tegemise eeldusi

piisava põhjalikkusega ning maksuhalduri seisukohad on kooskõlas vastutusotsust

reguleerivate õigusnormide ja nende rakendamise kohtupraktikaga. Kaebajad ei ole

kohtumenetluses esitanud vastutusmenetlusega võrreldes uusi väiteid ega tõendeid. Seetõttu

tugineb kohus käesolevas otsuses vastutusotsuse põhjendustele neid kõiki üle kordamata

(HKMS § 165 lg 2), lisades kaebusele vastuseks järgmist.

8. Kaebajate arvates ei ole maksuhaldur tõendanud, et Pojave Neugodni OÜ-l pole

maksukohustuse täitmiseks piisavalt vara.

Maksukohustuslasest äriühingu maksevõime omab vastutusotsuse tegemisel tähtsust üksnes

MKS § 96 lg-s 5 sätestatud ulatuses (s.o seoses eeldusega, et maksuvõla sissenõudmine

äriühingult ei ole mõistliku aja jooksul õnnestunud), kuid oluline ei ole, kas maksuvõla kindlaks

tegemise ajal, juhatuse liikme äriühingust lahkudes või mingil muul ajahetkel oli äriühingul

teoreetiliselt piisavalt vara, et tuvastatud maksuvõlga tasuda (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

10.04.2015 otsus nr 3-13-1581, p 12 ja 24.10.2013 otsus nr 3-11-2445, p 14). MKS § 96 lg 5

teise lause kohaselt võib teha vastutusotsuse pärast seda, kui maksumaksja või maksu

kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist MKS § 130 lõike 1 punktis 3 sätestatud viisil

(pööratud sissenõue rahalisele õigusele MKS ja täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega

sätestatud korras) ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda

või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot. Seega ei eelda

vastutusotsuse tegemine, et maksuhaldur oleks enne seaduslikele esindajatele vastutusotsuse

tegemist

ammendanud

kõik

mõeldavad

võimalused

maksuvõla

sissenõudmiseks

maksukohustuslaselt endalt.

Vastutusotsuse p-s 3 on maksuhaldur kirjeldanud, milliseid toiminguid on tehtud Pojave

Neugodni OÜ maksuvõla sissenõudmiseks: äriühingule koostati 23.03.2015 maksuotsus; kuna

äriühing maksuotsusega määratud summat ei tasunud, tegi maksuhaldur 29.04.2015

korraldused äriühingu pangakontode arestimiseks ja esitas 11.06.2015 avalduse täitemenetluse

alustamiseks. Nende toimingute tegemise kohta on esitatud ka tõendid (MTA 19.06.2016

vastuse lisad 7-10). Maksuhaldur on avalikele registritele tuginedes täiendavalt kindlaks teinud,

et Pojave Neugodni OÜ-l ei ole mingit registrisse kantavat vara, v.a 2004. a sõiduauto

Volkswagen Touareg, millele on seatud käsutamise keelumärked Eesti Vabariigi ja erinevate

6(8)

kohtutäiturite kasuks. Vastutusotsus tehti kaebajatele 27.04.2016. Kuna maksuhaldur alustas

maksuvõla sissenõudmist MKS § 130 lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning vastutusotsuse tegemise

ajaks oli sissenõudmise algusest möödunud oluliselt rohkem kui kolm kuud, oli MKS § 96 lg 5

teises lauses toodud tingimus vastutusotsuse tegemiseks täidetud.

9. Kaebajate väitel välistab nende vastutuse asjaolu, et Pojave Neugodni OÜ osad koos

maksuvõlaga võõrandati enne vastutusotsuse tegemist. Kaebaja väitel tuleks äriühingu

maksuvõlga nõuda uutelt juhatuse liikmetelt.

Pojave Neugodni OÜ ainuosanik S.M. võõrandas osad Panama äriühingule TIBC 28.05.2015

lepinguga (tl 18-19). Lepingu p 2.2.3 kohaselt on ostja teadlik, et äriühingul oli 28.05.2015

seisuga maksuvõlg. Kohus leiab, et see teave iseloomustas Pojave Neugodni OÜ majanduslikku

seisu ajal, mil TIBC äriühingu osad ostis, ja võis mõjutada nt müügihinda või muid lepingu

poolte vahelisi suhteid, kuid lepingu p 2.2.3 ega ka leping tervikuna ei välista kaebajate

vastutust Pojave Neugodni OÜ maksuvõla eest. Kaebajatelt nõutakse vaidlustatud

vastutusotsusega Pojave Neugodni OÜ maksuvõla tasumist põhjusel, et nad olid maksuvõla

tekkimise ajal selle äriühingu juhatuse liikmed. Seaduslik esindaja vastutab seaduses sätestatud

tingimustel maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega (MKS § 40 lg 1).

Maksuvõlg tekib hetkest, mil maksukohustuslane oleks pidanud deklareerima ja täitma

seadusest tuleneva maksukohustuse (vt Riigikohtu 25.04.2011 otsus nr 3-3-1-48-10, p 16).

Vastutuse seisukohalt on seega oluline, et isiku volitused seadusliku esindajana kehtisid

maksukohustuse täitmise tähtaja saabumise hetkel (nt vastava maksudeklaratsiooni esitamise

tähtpäeval) ja hilisem juhatuse liikmete vahetus ei oma tähtsust. Maksuhaldur on vastutusotsuse

p-des 4.1, 5.1.1.1, 5.1.1.2, 5.2.1.1 ja 5.2.1.2 selgitanud äriühingu maksuvõla tekkimise aluseid,

sh tuvastanud deklareerimis- ja tasumiskohustuse rikkumise maksuliikide kaupa. Vaidlust ei

ole selle üle, et ajal, mil Pojave Neugodni OÜ oleks pidanud deklareerima ja täitma seadusest

tuleneva maksukohustuse, olid selle äriühingu juhatuse liikmed kaebajad.

Seega ei saanud osade müük ja juhatuse liikmete vahetumine tagantjärele mõjutada kaebajate

solidaarset vastutust juba tekkinud maksukohustuse eest.

10. S.M. väitel välistab tema vastutuse asjaolu, et ta ei osalenud äriühingu juhtimises ega

teadnud äriühingu tegevusest midagi. Maksuhaldur ei ole tõendanud kaebaja soovi tekitada

Pojave Neugodni OÜ-le maksuvõlg.

Maksuhaldur on vastutusotsuse p-s 5.1 leidnud, et S.M. rikkus juhatuse liikme MKS § 8 lg-st 1

tulenevaid kohustusi raskest hooletusest. Maksuhaldur on tuvastanud, et S.M. rikkus oma

tegevusetusega kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja

mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine (p 5.1.1.1). S.M. seletustele tuginedes on

maksuhaldur kindlaks teinud, et kuigi Pojave Neugodni OÜ-d juhtis J.S., oli S.M.l võimalus

tutvuda

Pojave

Neugodni

OÜ

tegevust

puudutavate

dokumentidega,

sh

raamatupidamisdokumentidega, kuid ta ei teinud seda. S.M. ei teostanud teise juhatuse liikme

üle mingit järelevalvet ega tundnud äriühingu tegevuse vastu üldse mingit huvi (p 5.1.1 ja

5.1.2). Selline täielik passiivsus on käsitatav juhatuse liikme hoolsuskohustuse olulise

rikkumisena. Maksuhaldur on tuvastanud ka selle, et S.M. poolse rikkumise ja Pojave Neugodni

OÜ maksuvõla tekkimise vahel on põhjuslik seos, sest kui S.M. oleks tundnud huvi äriühingu

tegevuse vastu ja tutvunud äriühingu tegevust puudutavate dokumentidega vähemalt määral,

mis oli vajalik teise juhatuse liikme tegevuse üle järelevalve teostamiseks, oleks ta saanud ka

võtta meetmeid vältimaks, et äriühing esitab ebaõigete andmetega maksudeklaratsioone ja jätab

maksud tasumata (p 5.1.3).

Need vastutusotsuse seisukohad on seaduse ja kohtupraktikaga kooskõlas. Tallinna

Ringkonnakohus on järjekindlalt leidnud, et äriühingu juhatuse liikmete vahelised kokkulepped

7(8)

tööülesannete jaotuse kohta ei saa üheltki juhatuse liikmelt võtta MKS § 8 lg-s 1 sätestatud

maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmise tagamise kohustust. Seaduses sätestatud

äriühingu kohustuste (nt äriühingu raamatupidamise korraldamine, maksudeklaratsioonide

esitamine) puhul ei ole määravaks see, kes juhtorgani liikmetest neid täidab, vaid oluline on, et

kõik kohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud. Juhatuse liige on selle tagamiskohustuse

jätnud süüliselt täitmata ka juhul, kui maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmine ei olnud

küll tööjaotuse järgi tema ülesandeks, kuid ta pidi olema teadlik maksuseaduste rikkumisest

äriühingu poolt ega ole võtnud meetmeid selle vältimiseks. Teisisõnu, kui üks juhtorgani liige

lähtub üksnes organisisesest kohustuste jagamise kokkuleppest ega huvitu üldse teiste liikmete

tegevusest, jättes neile piiramatu tegutsemisvabaduse, siis ei ole ka see üks liige täitnud oma

kohustusi nõuetekohaselt, kui teised liikmed tegutsevad ebaseaduslikult. Juhatuse liikme

kohustus on organiseerida äriühingu töö selliselt, et ettevõtja tegevus vastaks õigusaktides

sätestatud nõuetele, ning mõistlik juhatuse liige peab pidevalt täitma teiste juhatuse liikmete

ning alluvate töötajate juhendamise ja kontrollimise kohustust, et oleks välditud kolmandate

isikute kahjustamine. Selliste meetmete rakendamine on hõlmatud MKS § 8 lg-s 1 sätestatud

tagamiskohustuse täitmisega ja kujutab endast ühtlasi käibes vajaliku hoole järgimist VÕS §

104 lg 4 mõttes. Juhatuse liikmete tööjaotus ei oma nende suhtes MKS § 8 lg 1 ja § 40 lg 1 järgi

vastutuse tekkimise seisukohalt iseenesest tähtsust, kuigi see võib olla oluline juhatuse liikmete

individuaalse süü vormi määratlemisel. Põhjendamatu on siduda äriühingu maksuvõla

tekkimist kitsalt vaid ühe või mõne juhatuse liikme tegevusega, sest maksuvõla tekkimise

muutis võimalikuks asjaolu, et teised juhatuse liikmed olid samal ajal tegevusetud (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 21.05.2014 otsus nr 3-12-2511, p 13; 24.10.2013 otsus nr 3-11-2445, p 13;

04.04.2013 otsuse nr 3-10-1284 p-d 11 ja 18; 26.03.2013 otsus nr 3-11-2679, p-d 13 ja 17;

21.03.2013 otsus nr 3-11-2581, p-d 14 ja 17; 30.11.2012 otsus nr 3-11-2645, p 15; 16.08.2012

otsus nr 3-09-2605, p-d 25-26; 28.02.2011 otsus nr 3-08-7).

Äriühingu juhatuse liikmed peavad täitma oma kohustusi kõrgendatud hoolsusega ning ka

omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve (vt

Riigikohtu 04.05.2010 otsus nr 3-2-1-33-10, p 11). Olukorda, kus juhatuse liikmel puudusid

objektiivsed takistused äriühingu majandustegevuse juhtimises sisuliseks osalemiseks või

vajaduse korral juhtorganist lahkumiseks, vaid tema passiivsus tulenes üksnes kokkuleppest

teise juhatuse liikmega, ei ole peetud vastutusotsuse tegemist välistavaks (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 26.03.2013 otsus nr 3-11-2679, p-d 16-17). S.M. ei väida ja ka

vastutusmenetluse materjalidest ei tulene, et tal oli juhatuse liikme minimaalse kohustuse

täitmiseks mingeid objektiivseid takistusi, ega isegi seda, et tal puudusid teadmised ja oskused

sellise ülesande täitmiseks. S.M. väidab vaid, et ta usaldas oma elukaaslast ja äriühingu tegevus

ei pakkunud talle mingit huvi, mis aga teda vastutusest ei vabasta, nagu kohus eespool selgitas.

Takistuseks ei saanud olla ka S.M. väidetav vähene eesti keele oskus, sest veebilehel

www.emta.ee/ru on maksude tasumist puudutav teave kättesaadav ka venekeelsena.

Kuna S.M.le ei ole ette heidetud MKS § 8 lg-st 1 tulenevate kohustuste rikkumist tahtlikult, ei

pidanud maksuhaldur vastutusotsuses tõendama ega põhjendama, et S.M. soovis õigusvastase

tagajärje saabumist.

11. J.S.i väitel ei ole maksuhaldur tõendanud, et J.S. rikkus oma kohustusi tahtlikult ning

Pojave Neugodni OÜ maksuvõlg tekkis J.S.i õigusvastase tegevuse tulemusena.

Kohtu arvates on maksuhaldur vastutusotsuse p-s 5.2 õigesti leidnud, et J.S. rikkus juhatuse

liikme MKS § 8 lg-st 1 tulenevaid kohustusi tahtlikult. Maksuhaldur on tuvastanud, et J.S.

rikkus oma tegevusega kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja

mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine (p 5.2.1.1). J.S.i seletustele tuginedes on

maksuhaldur kindlaks teinud, et J.S. juhtis ja korraldas kogu Pojave Neugodni OÜ tegevust

ning esitas teadlikult ebaõigete andmetega maksudeklaratsioone ja jättis maksud tasumata

8(8)

eesmärgiga vähendada äriühingu maksukohustust ja raha äriühingust maksuvabalt välja viia (p

5.2.1 ja 5.2.2). Maksuhaldur on tuvastanud ka selle, et J.S.i poolse rikkumise ja Pojave

Neugodni OÜ maksuvõla tekkimise vahel on põhjuslik seos, sest ilma J.S.ile etteheidetava

tegevuseta ei oleks äriühing esitanud ebaõigete andmetega maksudeklaratsioone ja jätnud

makse tasumata (p 5.2.3). Kaebuses on esitatud neile vastutusotsuse järeldustele üldsõnaline

vastuväide, sh tsiteeritud õigusnorme ja kohtulahendeid, kuid J.S. ei ole tõendanud ega isegi

mitte selgitanud, milles täpsemalt seisneb maksuhalduri seisukoha ekslikkus nende normide või

kohtupraktika valguses või mida enamat oleks maksuhaldur pidanud põhjendama või

tõendama.

12. Kohus märgib veel, et MKS § 40 lg-st 3 tulenevalt võib MTA maksuvõla sisse nõuda

mõlemalt juhatuse liikmelt või ka ainult ühelt neist. Kui maksuhaldur leiab vastutusmenetluses,

et vastutavad mõlemad juhatuse liikmed, kuid nõuab maksuvõla sisse ühelt neist, on nõude

täitnud isikul omakorda õigus sisesuhtest tulenevalt tsiviilõiguslikus korras esitada nõue teise

vastutava isiku vastu (VÕS § 69). S.M.l on sisesuhtes võimalik tugineda sellele, et suurema osa

vastutusest peaks kandma J.S.. Kaebajate omavaheline, tulevikus tekkida võiv vaidlus ei mõjuta

aga vastutusotsuse õiguspärasust.

13. Kokkuvõttes ei anna kaebuse väited alust 27.04.2016 vastutusotsuse tühistamiseks

kummagi kaebaja osas ja kaebused jäävad rahuldamata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebajate kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega

jäävad menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit