3-15-26/43 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Maili Lokk, Madis Ernits

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

27.10.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-26

Haldusasi

Aleksandr Grinini kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes seonduvalt ebainimlike

kinnipidamistingimustega

perioodil

01.08.2013–

12.02.2014

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14.09.2015. a otsus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksandr Grinin

Vastustaja/apellant Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Kuulutada haldusasja menetlus kaebaja tervisekaardi väljavõtteid (tl 72-

76p) puudutavas osas kinniseks.

2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu

Halduskohtu 14.09.2015. a otsuse resolutsioon osas, millega mõisteti kaebaja

kasuks välja hüvitis 393 eurot. Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 260 eurot ning

muuta sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

3. Jätta kaebaja halduskohtus kantud menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 28.11.2016 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel 22.11.2011–27.01.2012 ja 01.08.2013–

12.02.2014.

Ajavahemikul 01.08.2013–31.12.2013 oli kaebaja vahistatu staatuses.

Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 31.12.2013 ja seejärel perioodil 16.01.2014–12.02.2014

rakendati kaebaja suhtes vangistusseaduse (VangS) § 14 lg-t 3 ning kaebaja viibis vangla

sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris (tl 65p).

2. Tallinna Vanglas perioodil 01.08.2013–12.02.2014 viibitud ajal paiknes kaebaja järgmiselt

(tl 70-71p):

- kamber 147 perioodil 01.08.2013;

- kamber 124 perioodil 02.08.2013–03.09.2013;

- kamber 133 perioodil 04.09.2013–09.10.2013;

- kamber 435 perioodil 10.11.2013;

- kamber 357 perioodil 11.11.2013–13.11.2013;

- kamber 435 perioodil 14.11.2013–15.01.2014;

- kamber 144 perioodil 16.01.2014–12.02.2014.

3. Kaebaja esitas 23.10.2014 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse

(tl 23), milles palus vanglal hüvitada kaebajale seoses nõuetele mittevastavate elutingimustega

tekitatud mittevaralise kahju 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest perioodidel

22.11.2011–05.12.2011 ja 01.08.2013–12.02.2014, mil kaebaja pidi viibima kambrites, kus ühe

kinni peetava isiku kohta oli ruumi vähem kui 3 m².

4. Tallinna Vangla tagastas 22.12.2014. a vastusega nr 5-18/14/29232-2 kahju hüvitamise

nõude perioodi 22.11.2011–05.12.2011 osas läbivaatamatult ja jättis perioodi 01.08.2013–

12.02.2014 osas rahuldamata.

5. Kaebaja esitas 04.01.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 13), milles palus Tallinna

Vanglalt välja mõista kaebajale tekitatud kahju eest hüvitise 7 eurot iga Tallinna Vanglas

viibitud päeva eest perioodidel 22.11.2011–27.01.2012 ja 01.08.2013–12.02.2014.

Kaebaja selgitas, et Tallinna Vangla kambrid ei vastanud nõuetele. Kambrid olid kitsad ja neid

tuli jagada nelja kuni viie kinnipeetavaga. Kaebaja selgitas, et ta pidi viibima Tallinna Vanglas

ebainimlikes tingimustes ja see tekitas temas stressi, hirmu, frustratsiooni, alandustunnet.

Kitsastes ja ülerahvastatud kambrites ei olnud võimalik tagada kehalist aktiivsust. Kaebaja

leidis, et Tallinna Vangla rikkus kaebaja privaatsust ja ka teisi õigusi.

6. Tartu Halduskohus tagastas 03.03.2015. a määrusega (tl 27-28) kaebuse perioodi

06.12.2011–27.01.2012 osas ja 25.03.2015. a määrusega (tl 50-51) lõpetas menetluse perioodi

22.11.2011–05.12.2011 osas ning jättis kaebuse menetlusse perioodi 01.08.2013–12.02.2014

osas.

7. Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 65-68p) jätta kaebus rahuldamata.

Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudus õigusvastasus,

sest kaebajale tagati õigusaktides ettenähtud põrandapind. Põrandapinna arvutamisel tuleb

arvestada ka WC alla jääva pinnaga. Tallinna Vangla leidis, et tingimused kogumis ei saanud

kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustada. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli

osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas

kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks

valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev

öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri

kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kambrites, milles kaebuse esitaja viibis oli

magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist.

Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk,

madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00–06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik

sai korralikult välja puhata. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse

rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka

suhtlemisvõimalus lähedastega. Lühiajaliste kokkusaamiste võimalust kasutas kaebaja

regulaarselt. Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada

Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati

kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid.

Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda

kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga.

Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal.

Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas

tagas vangla. Igapäevaselt oli kaebajale tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Selle aja

jooksul oli tal võimalik muu hulgas ka kehakultuuriga tegeleda. Lisaks on ka kambris piisavalt

ruumi, et enda keharaskust kasutades erinevaid võimlemisharjutusi teha. Perioodid, kus

kambris oli maksimaalne arv inimesi, ei olnud märkimisväärselt pikad.

Tallinna Vangla selgitas, et kaebaja ei ole pöördunud kordagi kambripinnast tingitud psüühiliste

probleemidega vangla meditsiinitöötajate vastuvõttudele.

Kaebaja ei rakendanud kohaseid õiguskaitsevahendeid. Kui kaebaja Tallinna Vanglas viibides

leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik vangla poole pöörduda. Kaebaja seda aga

teinud.

Kaebajale ei tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks oli üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtu

(EIK) lahendist Tunis vs. Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu.

8. Halduskohus rahuldas 14.09.2015. a otsusega (tl 87-89) kaebuse osaliselt ja mõistis

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 393 eurot.

Halduskohus vaatas asja läbi kogumis, kas alla 3 m² põrandapind isiku kohta saab tekitada nii

privaatsuse puudumist, konflikte kui ka stressi ja kannatusi.

Halduskohus oli seisukohal, et isegi kui kaebaja olekski esitanud vanglale taotluse paigutada

teda kambrisse, kus isiku kohta on põrandapinda 3 m², siis ei oleks saanud kaebaja soovitud

tulemust, kuna vangla on asunud seisukohale, et vaidlusalusel perioodil võis põrandapinda olla

kinnipeetava kohta 2,5 m². Samas tuleb iga päeva kohta põrandapinda (isiku kohta WC-ta)

hinnata iseseisvalt. Kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda oli alla 3 m² kokku 131 päeva,

mida saab pidada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) art 3

rikkumiseks ning seega saab määrata kaebajale selle eest rahalist kompensatsiooni.

Halduskohus leidis, et vastustaja tegevus oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum

kambris jäi alla 3 m2. Lisaks oli kaebaja kinnipidamise ajal viibinud ka tingimustes, kus kaebaja

isiklik ruum vastas ruumiliselt nõuetele, neid päevi halduskohus mittevaralise kahju

väljaarvutamise hulka ei lugenud.

Halduskohus leidis, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse

võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. EIK

on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast.

Halduskohus oli seisukohal, et mööblialust pinda põrandapinna hulgast välja ei arvutata. Ka

tavaelus ei arvestata mööbliesemete alla jäävat põrandapinda elamispinna ruutmeetrite hulgast

välja ning mööbliesemed, mis kaebajal kambris on, on tema jaoks eluliselt vajalikud ning ei

võta ära põhjendamatult kambripinda.

VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg,

mil vahistatu õpib või töötab. Väljaspool kambrit võimaldati kaebajale viibida üks tund

ööpäevas jalutuskäigu ajal. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et

vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses.

Eeltoodu alusel oli halduskohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama

kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal perioodil 01.08.2013–12.02.2014 kokku 131

päeva eest seonduvalt isikliku ruumi vähesusega tekkinud mittevaralise kahju vastavalt

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lgle 1. Halduskohus selgitas, et tervisekaardi andmete

kohaselt kaebajal mingeid püsivaid terviserikkeid tähendatud ei ole, mis võiksid olla seotud

kitsaste vanglatingimustega.

Halduskohus võttis hüvitise suuruse määramisel arvesse, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas

üsna pikka aega ja kaebajale võimaldati üks tund päevas värskes õhus viibimist. Asjaolusid

arvestades pidas halduskohus põhjendatuks mõista Tallinna Vanglalt välja kaebaja kasuks iga

päeva eest, mil kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas kambris, kus oli alla 3 m² põrandapinda

isiku kohta 3 eurot päeva kohta s.o 393 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Tallinna Vangla esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 96-99), milles

palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et Tartu Halduskohus on ebaõigesti arvestanud põrandapinna

arvestamisel kambri üldpindalast maha WC aluse pindala. Mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmine on antud juhul põhjendamatu ja õigusvastane, sest kaebaja oli Tallinna Vanglas

paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna

ruutmeetritele. Kuigi isiklik ruum alla 3 m2 tõstatab arvestatava eelduse EIÕK art 3 rikkumise

kohta, välistab teatud juhtudel muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju art 3

rikkumise. Isegi kui halduskohus kaalumiste tulemusel oleks leidnud, et ühel asjaolul on

teistega võrreldes olulisem kaal, pidanuks halduskohus seda hindama ja põhjendama.

Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale

vähemalt 3,12 m2 põrandapinda. Vangistustingimused ei saanud ületada nõutavat minimaalset

raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Tallinna Vangla

selgitab, et Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab

õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

10. Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 107-112) jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Kaebaja leiab, et kambri põrandapinna arvutamisel tuleb kambri üldpinnast maha arvata nii WC

kui ka mööblialune pind. Isikliku ruumi suuruse osas tuleb arvestada lisaks VSkE-s sätestatule

ka rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt ja

tühistab Tartu Halduskohtu 14.09.2015. a otsuse resolutsiooni osas, millega mõisteti

kaebaja kasuks välja hüvitis 393 eurot. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse,

millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise

260 eurot ning muudab sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

12. Ringkonnakohus lahendab esmalt menetluslikud küsimused (I); hindab, kas kaebaja

kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid

tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (II); seejärel hindab kahjuhüvitise

suurust (III) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebused ja menetluskulude küsimuse (IV).

I

13. Vastustaja on kaebusele esitatud vastuses edastanud halduskohtule väljavõtte kaebaja

tervisekaardist (tl 72-76p). Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 77 lg-st 1

koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse

või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on

ilmselgelt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja

avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna andmed terviseseisundi või

puude kohta on isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 kohaselt delikaatsed isikuandmed ning

antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu, peab ringkonnakohus vajalikuks kuulutada

käesoleva asja menetlus HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja tervisekaardi

väljavõtteid puudutavas osas kinniseks.

II

14. Ringkonnakohus hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid perioodil 01.08.2013–

12.02.2014 kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades

õigusvastased ja väärikust alandavad.

15. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku

ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna

nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus

kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole

vaja konkretiseerida Eesti õigusega (…). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud

välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse

kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse

õiguspärasuse suhtes. (…) Riigisiseselt kehtis kuni 31.12.2013 VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi

kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. (…) Lisaks VSkE-le pidid vanglad

arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt

kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (…). Seepärast ei eelda

EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“

(RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, pd 1011). Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg

6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kaebaja

kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 (sh v.r) kui

ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna

PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on

väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut

arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel

lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.

16. EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega

kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks

(RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et

tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi

ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga

kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab

võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja

60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla

3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates

tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada.

(EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi

keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m2 ja inimest on

neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia,

pd 151153). 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise

välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna

piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus

(nt EIKo 17.10.2013, 9967/06 – Belyayev vs. Venemaa, p-d 3336; 06.02.2014, 2689/12 –

Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101,

132-134, 138139). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema aga

kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised

kõrvalekalded (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus

liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav

(EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui

kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva

eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015,

3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid

negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või

osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus (RKHKo 27.05.2016, 331-21-16, p 9).

Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist

vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus

jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni

või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega

(nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012,

8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 139).

1. Riigikohus on hiljutistes lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna

arvutamisel Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind arvesse võtta

(RKHKo 06.10.2016, 3-3-1-43-16, p 10; 15.06.2016, 3-3-1-16-16, p 10; 27.05.2016, 3-3-1-21-

16, p 8). EIK aga on viimases kambripinda puudutavas otsuses selgelt öelnud, et kambri

pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi

pindala (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 114, 149). Ringkonnakohus

lähtub EIK lahendist ja jätab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvestamata

kambris oleva WC aluse pinna.

17. Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse

kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis:

kambri

nr

alguskuupäe

v

lõppkuupäev päevade

arv

kambri

pindala

wc-ta

(m2)

kambri

täituvus

arvestuslik pind

isiku kohta wc-

ta

1.08.2013

1.08.2013

14,5

2,90

2.08.2013

12.08.2013

14,3

2,86

13.08.2013

13.08.2013

14,3

3,58

14.08.2013

20.08.2013

14,3

2,86

21.08.2013

23.08.2013

14,3

3,58

24.08.2013

3.09.2013

14,3

2,86

4.09.2013

8.10.2013

14,71

2,94

9.10.2013

9.10.2013

14,71

4,90

10.10.2013

10.11.2013

14,07

2,81

11.11.2013

13.11.2013

12,01

3,00

14.11.2013

18.12.2013

14,07

2,81

19.12.2013

14.01.2014

14,07

3,52

15.01.2014

15.01.2014

14,07

4,69

16.01.2014

12.02.2014

14,6

3,65

18. Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt

esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ta. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 01.08.2013–

12.02.2014 kokku 196 päeva. Kaebaja viibis alla 3 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta

132 päeva. Kaebaja viibis kambris suurusega 3,0–3,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku

kohta 62 päeva ja kambris suurusega üle 4,0 m2 põrandapindi kinni peetava isiku kohta kokku 2

päeva. Kaebaja ei viibinud ühtegi päeva kambris, kus kinni peetava isiku kohta oli alla 2,5 m2

põrandapinda. Seega pole tuvastamist leidnud vastuolu siseriikliku VSkE § 6 lgga 6 (s.h v.r).

Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid

kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo

15.03.2010, 33193-09, p 11). Ringkonnakohus leiab, et antud juhul kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste vältimatu tase ületati, sest isikut hoiti 23 tundi päevas kambris kokku 132 päeval,

kus oli alla 3 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui

kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea

seda enam väärikust alandavaks. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse ka seda, et VSkE § 6

lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud

vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehk siis sellist kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi

õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei nähtu, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid

vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi.

Eelnevast tulenevalt viibis kaebaja 132 päeva kambris, mille tingimusi tuleb pidada väärikust

alandavaks, sest seal oli alla 3 m2 põrandapinda kinnipeetava isiku kohta.

III

19. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust.

20. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2

kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning

arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb ülerahvastatud kambris

kinnipidamise korral mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik

tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (RKHKo

09.12.2015, 3314215, p 24). Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga

kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud

asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb

mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või

hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju

tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse

otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §s 13

sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja

kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on

täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja

summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest,

ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas

õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need

täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31).

21. Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane

tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus

ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², kokku 132 päeva.

22. Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist iga Tallinna

Vanglas viibitud päeva eest 7 eurot. Halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt välja hüvitise

summas 393 eurot. Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb

hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3

rikkumise eelduse alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHKo 09.12.2015, 3-

3-1-42-15, p 21). Ringkonnakohus leiab, et ajavahemike osas, et vastustaja siseriiklikku õigust,

mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas kergemaks. Ringkonnakohus arvestab rikkumise

kestust ja ulatust ning vastustaja nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid osaliselt

avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav

keskküttesüsteem, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu,

mida vahetati reeglina kaks korda kuus, öörahu kl 22:00–06:00, tagatud oli mõningane

meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega, võimalus laenutada

raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid

meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste kaks korda kuus ja saada

pakke ning usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga.

Ringkonnakohus arvestab ka asjaolu, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult

vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes.

Ringkonnakohus arvestab RVastS § 9 lg-t 2, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

Ringkonnakohtul hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste kinnipidamistingimustega

väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud

aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste

kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Samuti peab ringkonnakohus

asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et

mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o

ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide

sissetulekute suhtes.

23. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et

kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei

ole asjas tuvastatud, on ringkonnakohtu hinnangul mõistlikuks ja piisavaks hüvitise suuruseks

260 eurot.

24. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse

riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 201 lg 4).

IV

25. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse

osaliselt ja tühistab Tartu Halduskohtu 14.09.2015. a otsuse resolutsiooni osas, millega mõisteti

kaebaja kasuks välja hüvitis 393 eurot. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega

mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 260 eurot ning

muudab sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

26. Tartu Halduskohus luges 25.03.2015. a määrusega (tl 50-51) kaebaja nõude

suuruseks 1470 eurot ja vabastas kaebaja riigilõivu (44,10 eurot) tasumisest kaebuse

esitamisel. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme

kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta

kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja

kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli

vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult

tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud

osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama

menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus

menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus rahuldas nõude 260 euro ulatuses, mis

vastab 18 %le. HKMS § 118 järgi tuleks 18% menetluskuludest mõista vastustajalt välja

riigituludesse ja riigi kanda jätta 82%. HKMS § 108 lg 11 järgi võib kohus jätta kulud

täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt,

kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Ringkonnakohus leiab menetlusökonoomia põhimõttele tuginevalt, et selline

tükeldamine on ebamõistlik ja jätab seetõttu menetluskulu tervikuna Eesti Vabariigi

kanda.

27. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

Tiina Pappel

Maili Lokk

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/