3-14-53255/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.10.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53255

Haldusasi

IF kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise

nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja – IF (isikukood XXXXXXXXXX), volitatud

esindaja v.adv Denis Piskunov

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli

Lubja

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22.04.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

IF apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada IF apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 22.04.2016 otsuse haldusasjas nr 3-14-53255

resolutsiooni punkti 2 ning mõista Tallinna Vanglalt IF kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitis 500 (viissada) eurot.

3. Muuta Tallinna Halduskohtu 22.04.2016 otsuse haldusasjas nr 3-14-53255

resolutsiooni punkti 4 ning mõista Tallinna Vanglalt IF kasuks välja menetluskulu 429

(nelisada kakskümmend üheksa) eurot.

4. Täiendada Tallinna Halduskohtu 22.04.2016 otsuse haldusasjas nr 3-14-53255

resolutsiooni punkti 6, kohustades Tallinna Vanglat kandma IF kasuks välja mõistetud

hüvitis Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr EE287700771001196543 AS-s LHV

Pank.

5. Halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 2, 4 ja 6 kehtivad järgmises sõnastuses:

„2. Mõista Tallinna Vanglalt IF kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 500 (viissada)

eurot.

4. Mõista Tallinna Vanglalt IF kasuks välja menetluskulu 429 (nelisada kakskümmend

üheksa) eurot.

3-14-53255

2(9)

6. Tallinna Vanglal kanda IF kasuks välja mõistetud hüvitis ja menetluskulud

Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr EE287700771001196543 (AS LHV

Pank).“

6. Tühistada Tallinna Halduskohtu 22.04.2016 otsuse haldusasjas nr 3-14-53255

resolutsiooni punkt 7.

7. Muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

8. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

9. Mõista Tallinna Vanglalt IF kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulu 15

(viisteist) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.11.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. IF esitas 07.10.2014 ja 24.11.2014 Tallinna Vanglale taotlused inimväärikust alandavate

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

2. Tallinna Vangla jättis 19.12.2014 vastusega IF kahjunõude osaliselt läbi vaatamata ja

ülejäänud osas rahuldamata. Tallinna Vangla leidis, et kahju hüvitamise taotlus on perioodi

29.10.2008–10.03.2010 osas esitatud tähtaja rikkumisega. Ajavahemikku 09.02.2012–

24.11.2014 jäävate perioodide osas asus vangla seisukohale, et kuna taotlejale oli igal ajal

tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, nagu nägi ette vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg

6, puudus vangla tegevuses õigusvastasus. Ka muus osas olid kinnipidamistingimused

õiguspärased.

3. IF esitas 22.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (muudetud 22.10.2015) Tallinna

Vangla vastu kahju hüvitamise ja viivise nõudes.

1)

Kaebaja

viibis

ajavahemikel

09.02.2012–30.04.2012,

04.09.2012–10.12.2012,

19.12.2012–31.01.2013,

05.02.2013–04.04.2013,

08.04.2013–06.05.2013,

12.05.2013–

3-14-53255

3(9)

13.05.2013,

15.05.2013–19.06.2013,

22.06.2013–26.06.2013,

28.06.2013–30.06.2013,

02.07.2013–12.11.2013 ja 08.10.2014–24.11.2014 Tallinna Vanglas nõuetele mittevastavates

ja inimväärikust alandavates tingimustes. Ruumipuuduse ja vähese liikumisvõimaluse tõttu

tundis kaebaja end alandatu ja abituna, teda vaevasid stress ja ahastus.

2)

Kuuekohalistes kambrites on põrandapinda ühe inimese kohta tavaliselt 2,5 m2 või

vähem. Vaba pinda, millest on maha arvatud mööbli ja inventari alla jääv pind, oli aga vähem

kui 1,5 m2 kinnipeetava kohta. Vahistatuna ja kinnipeetavate ootekambrites oli kaebaja

kambrisse lukustatud 23 tundi ööpäevas. Jalutusboks oli väiksem kui 15 m2 ning ka seda pinda

tuli jagada kambrikaaslastega. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris, mistõttu oli

seal pidevalt niiske. Paljude kambrite seintel oli hallitus, mis viitab puudulikule

ventilatsioonile. Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1

sätestatud nõuetele. Kambrites oli ainult külm vesi. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks

võimaldati vaid kord nädalas 20-minutiline dušš.

3)

EIK praktika kohaselt on soovitatav minimaalne põrandapind ühe inimese kohta 4 m2.

Kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd

tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab endast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist. 3–4 m2 suuruse põrandapinna puhul on rikkumise

tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamistingimusi.

4)

Viivise nõudmisel lähtub kaebaja Riigikohtu lahenditest nr 3-3-1-47-08 (p 27) ja nr 3-3-

1-83-10 (p 22) ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg-test 3 ja 7.

4. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Põrandapinna suuruse hindamisel ei tule sellest maha arvata WC ja mööbli alust pinda.

Vangla tagas kaebajale kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 järgi vähemalt 2,72 m2

põrandapinda. Alates 01.01.2014 oli kambrites, kus kaebaja viibis, kinnipeetava kohta vähemalt

3,38 m2 põrandapinda. Kaebajat hoiti lukustatud kambris ajavahemikel 09.02.2012–

30.04.2012, 31.08.2012–21.06.2013 ja 14.01.2014–03.04.2014 vahistatuna ning 22.06.2013–

01.07.2013 ja 04.04.2014–14.04.2014 kinnipeetavana vastuvõtuosakonnas. Ajavahemikel

02.07.2013–12.11.2013 ja 15.04.2014–24.11.2014 oli kaebaja paigutatud avatud eluosakonda,

kus tal oli võimalik vähemalt neli tundi päevas osakonna piires liikuda ning lisaks spordisaali

kasutada. Vangla võimaldas kaebajal iga päev vähemalt tund aega värskes õhus jalutada.

Jalutusboksid on piisavalt suured, et kuus inimest seal vabalt liikuda saaksid. Täiendava

liikumisvõimaluse andis kaebajale ka erinevates hõivetegevustes osalemine: alates 19.09.2013

võimaldati kaebajal osaleda sotsiaalsete oskuste treeningus ning vahemikus 16.09.2013–

12.11.2013 osales ta riigikeele kursustel. Kaebaja ei esitanud vanglale pöördumisi, millest

nähtuks, et ebapiisav põrandapind põhjustas kaebajale kaebuses kirjeldatud kannatusi.

2) Tallinna Vanglas võimaldatakse kinnipeetavatel duši all käia graafiku alusel kord nädalas.

Kinnipeetav saab ka kambris vee ja seebiga oma elementaarse hügieeni eest hoolitseda. VangS-

st ega VSkE-st ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega. Riigikohus

leidis 15.12.2011 määruses nr 3-3-1-57-11, et vanglal ei ole kohustust tagada kinnipeetavatele

igapäevaselt sooja vett. Vee soojendamiseks saavad kinnipeetavad kasutada veekeedukannu.

Kaebaja ei ole varasemalt pöördunud vangla poole sooja vee saamise nõudega ega juhtinud

tähelepanu väidetavalt ebapiisavale pesemisvõimalusele. Vanglariietuse pesemise eest

hoolitseb vangla ja see on kinnipeetavatele tasuta. Isiklikud riided saab kinnipeetav anda tasu

eest pesemiseks vanglale või vastavat teenust osutavale pesumajale. Isiklike riiete pesemine ja

kuivatamine kambris on vabatahtlik.

3) Kehtiv õigus ei reguleeri täpsemalt, milline peab olema ventilatsioon vangla elukambrites.

Kõikides kambrites, kus kaebaja viibis, oli osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon.

3-14-53255

4(9)

Kõikides Tallinna Vangla kambrites on radiaator. Kinnipeetavatel on võimalik reguleerida

õhuhulka kambris akna küljes oleva õhutusava kaudu. Vangla tegi kõik endast oleneva, et ka

palavatel suvepäevadel tagada kambrite piisav õhutamine.

4) Valgustus oli kambrites tagatud kunstliku valgustuse ja aknast tuleva loomuliku valgusega.

Akende ees olevad trellid ei takista olulisel määral loomuliku valguse sissepääsu kambrisse.

Üldiselt on kambrites kaks laelampi, milles on elektripirnid võimsusega 75 W. Tualetis on üks

lamp võimsusega 60 W ning ukse kohal on öövalgusti võimsusega 40 W. Tallinna Vangla

kambrite valgustus on piisav igapäevasteks tegevusteks, sh lugemiseks ja kirjutamiseks.

Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi tegevust, mida pärssis väidetav ebapiisav valgustus.

Vastustajale teadaolevalt ei ole ühegi vangistusalase ega muu õigusaktiga ette nähtud, milline

peaks olema valgustihedus kambris.

5) Vangla tegevus ei olnud õigusvastane ning kaebajale ei tekkinud vangla tegevuse

tulemusel kahju. Seega tuleb kahjunõue jätta rahuldamata. Mittevaralise kahju hüvitise nõudelt

viivise nõudmine ei ole põhjendatud.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 22.04.2016 otsusega IF kaebuse osaliselt (resolutsiooni p

1) ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise summas 80 eurot

(resolutsiooni p 2); jättis muus osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3); mõistis Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 3,18 eurot (resolutsiooni p 4) ning jättis

muus osas menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 5). Halduskohus kohustas Tallinna

Vanglat kandma kaebaja kasuks välja mõistetud menetluskulud Advokaadibüroo Magnusson

OÜ kontole nr EE287700771001196543 (resolutsiooni p 6) ja kaebaja kasuks välja mõistetud

hüvitise pärast kaebajalt selgituse saamist kaebaja näidatud arvelduskontole (resolutsiooni p 7).

1)

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja

mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema

põrandapinda vähemalt 3 m2 või soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei

tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei

saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel riigivastuse seaduse (RVastS) §-de

7 ja 9 alusel (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 17).

2)

Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kaebusega hõlmatud ajavahemikel (kokku 540

päeva) ei olnud selliseid vahemikke, mil põrandapinda ühe isiku kohta oleks kambris olnud alla

2,5 m2. Suletud osakonnas viibitud ajast (kokku 358 päeva) oli 332 päeval ning avatud

osakonnas viibitud ajast (kokku 182 päeva) oli 119 päeval arvestuslik põrandapind kinnipeetava

kohta vähem kui 3 m2.

3)

Kinnipidamistingimuste õiguspärasust ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud

minimaalse põrandapinna nõude alusel, vaid arvestada tuleb ka EIÕK ja seda tõlgendava EIK

praktikaga. EIK praktika kohaselt peab iga kinnipeetava käsutuses olema vähemalt 3 m2

põrandapinda. Kui ühe kinnipeetava kohta oli kambris põrandapinda vahemikus 3–4 m2, võivad

kinnipidamistingimused olla inimväärikust alandavad juhul, kui lisaks vähesele põrandapinnale

esinesid ka muud rikkumised, millel oli kaebajale kumulatiivne mõju ning kinnipeetav pidi neid

taluma pikema aja jooksul.

4)

Kaebaja väited, mis puudutavad kambris sooja vee puudumist ja ebapiisavat

pesemisvõimalust, on alusetud. Praegusel juhul oli täidetud VangS § 50 lg-st 2 tulenev nõue

võimaldada kinnipeetaval vähemalt üks kord nädalas käia saunas, vannis või duši all.

Riigikohus on asjas nr 3-4-1-50-14 märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale

tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada, mistõttu

ei ole avaliku võimu kandja kohustatud sellesisulist toimingut tegema. Kambris oli kraanikauss

3-14-53255

5(9)

voolava (külma) veega. Kambris sooja vee saamiseks said kinnipeetavad keedukannuga vett

keeta.

5)

Kohtul pole põhjust kahelda vastustaja väidetes üldjuhul toimiva ventilatsiooni ja piisava

valgustuse tagamise kohta. Ehkki suveperioodil võis kambris olla tavapärasest palavam, ei

tähenda see veel vangla tegevuse õigusvastasust. Pelgalt teatav ebamugavustunne ei ole

käsitatav inimväärikuse alandamisena. Vangla kirjeldas, mida ta tegi suvel palavuse

leevendamiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et neid meetmeid tema suhtes ei kohaldatud.

6)

Kaebaja etteheited jalutusboksi suurusele on põhjendamatud. Ka juhul, kui boksis viibib

korraga kuus inimest, on seal võimalik liikuda ja teha võimlemisharjutusi. Kohus arvestab

lisaks vastustaja selgitusega, et kaebajal oli omaette voodikoht, voodipesu vahetati regulaarselt

ning öörahu ajal sai kaebaja välja puhata. Olmetingimused vanglas ei olnud sellised, mis oleksid

kaebaja kinnipidamistingimusi halvendanud. Ajal, mil kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2

põrandapinda, ei rikutud tema õigusi.

7)

Suletud osakonnas viibimise ajal puudusid kaebajal täiendavad liikumisvõimalused peale

ühetunnise jalutuskäigu päevas. Asjaolu, et muus osas olid kinnipidamistingimused

õiguspärased, ei neutraliseeri täielikult ruumikitsikuse negatiivset mõju. Kuna kaebajale ei

olnud tagatud piisavalt põrandapinda, oli vangla tegevus õigusvastane. Kaebajal ei olnud

võimalik kahju tekkimist vältida, kuid kohus arvestab hüvitise määramisel sellega, et kaebaja

ei esitanud vanglale enne kahju hüvitamise taotlust vähest liikumisvõimalust puudutavaid

nõudeid või etteheiteid. Samuti arvestab kohus sellega, et kaebaja ei viibinud ebapiisava

põrandapinnaga kambris 332 päeva järjest, vaid lühemate ajavahemike kaupa, millest pikim oli

97 päeva. Seejuures oli 154 päeval kõrvalekalle 3 m2 nõudest väga väike – vaid 0,07 m2.

8)

Avatud osakonnas viibimise ajal kompenseeris vähest põrandapinda suurem liikumis- ja

sportimisvõimalus. Seega ei olnud kinnipidamistingimused kaebaja avatud osakonnas

viibimise ajal õigusvastased.

9)

Viivise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kaebaja ei ole väitnud, et hüvitise

maksmisega viivitamine oleks talle põhjustanud varalise kahju tekkimise.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. IF palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

tema kaebus täielikult rahuldada.

1)

Halduskohus asus põhjendamatult seisukohale, et kambri põrandapinna hulka tuleb arvata

ka kambris asuva WC alune pind. Selline seisukoht on vastuolus EIK ja halduskohtu varasema

praktikaga. Senise kohtupraktika muutmine ei ole millegagi põhjendatud. Tualettruum on

muust kambrist seintega eraldatud. Tegemist on eriotstarbelise ruumiga, mida ei ole võimalik

muul viisil kasutada.

2)

20-minutiline dušš kord nädalas ei ole piisav. Piinamise ja ebainimliku või alandava

kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee on korduvalt rõhutanud, et

inimväärikaks kohtlemiseks on vajalik duši kasutamine vähemalt kaks korda nädalas. EIK on

pidanud pesemisvõimalust vaid kord nädalas kinnipidamistingimusi raskendavaks asjaoluks

(EIK otsused asjades nr 53254/99: Karalevičius vs Leedu, p 40; nr 72286/01: Melnik vs

Ukraina, p 107; nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 149).

3)

Kaebajale oli vahistatuna tagatud vaid ühetunnine jalutuskäik jalutusboksis, milles ei

olnud ruumi rohkem kui 3 m2 kinnipeetava kohta. EIK on sarnastes olukordades leidnud, et

liikumisvõimalus on sisuliselt olematu või isegi, et väike jalutusruum pigem suurendas

3-14-53255

6(9)

ülerahvastatuse probleemi (EIK otsused asjades nr 31535/09: Gorbulya vs Venemaa, p 95; nr

4963/06: Kurushin vs Venemaa, p 19; nr 44753/12: Gégény vs Ungari, p 28-29; nr 40119/09:

Canali vs Prantsusmaa, p 51). Kohus ei arvestanud sellega, et ka avatud osakonnas pidi kaebaja

suurema osa päevast ülerahvastatud kambris veetma. Samuti jättis kohus arvestamata

perioodide pikkusega, mil kaebajale oli tagatud isiklikku ruumi alla 3 m2.

4)

Halduskohus ei arvestanud hüvitise määramisel kohtupraktikaga, sh EIK praktika ja

Riigikohtu lahendiga asjas nr 3-3-1-38-13. Hüvitis suurusega ca 0,24 eurot inimväärikust

alandavates tingimustes viibitud päeva eest on ebamõistlikult väike. Kaalutlusõigust korrektselt

rakendades oleks kohus mõistnud välja hüvitise kaebaja taotletud summas ehk 10 eurot päeva

kohta. Halduskohus jättis põhjendamatult rahuldamata viivise nõude. Samuti määras

halduskohus menetluskulude suuruse ebaõigesti kindlaks. Kohus oleks pidanud lähtuma

päevade arvust, mille osas rikkumine tuvastati, mitte välja mõistetud hüvitise suurusest.

Kaebaja väljendas soovi kanda kohtu poolt välja mõistetav hüvitis advokaadibüroo Magnusson

kliendikontole, mistõttu jääb arusaamatuks, miks pidas kohus vajalikuks küsida pangarekvisiite

hüvitise üle kandmiseks.

7. Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud vastuväidete juurde.

1)

Kohus arvestas kambris paikneva tualetinurga aluse pindala õiguspäraselt kambripinna

hulka.

2)

Halduskohtu poolt kaebajale välja mõistetud hüvitis ei ole liiga väike. Kuigi kohus ei

pidanud õigeks arvestada esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisega, arvestas kohus

siiski põhjendatult sellega, et kaebaja viibis pikemat aega väidetavalt inimväärikust alandavates

tingimustes, püüdmata kahju tekkimisele vangla tähelepanu juhtida ja taotleda tingimuste

parandamist. Seetõttu ei olnud vanglal võimalik kinnipidamistingimuste õiguspärasuse osas

seisukohta kujundada ega kaebaja olukorda muuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kaebus hõlmab erinevaid vangistusperioode, mil kaebaja Tallinna Vanglas viibis: 09.02.–

30.04.2012 (kaebaja kolmas vangistus), 31.08.2012–10.12.2012 ja 19.12.2012–12.11.2013

(neljas vangistus) ning 14.01.2014–24.11.2014 (viies vangistus). Nendest perioodidest viibis

kaebaja suletud osakonnas 09.02.–30.04.2012, 31.08.2012–01.07.2013 ja 14.01.–14.04.2014

ning 02.07.–12.11.2013 ja 15.04.–24.11.2014 avatud osakonnas.

9. Halduskohus arvestas kambripinna suuruse hindamisel kambris paikneva WC aluse

pinnaga, lähtudes Riigikohtu 09.12.2015 otsusest nr 3-3-1-42-15. Arvestades EIK suurkoja

20.10.2016 otsust asjas Muršić vs Horvaatia (nr 7334/13), tuleb seda senisel Eestis

väljakujunenud kohtupraktikal põhinevat seisukohta aga korrigeerida. Nimelt on EIK viidatud

otsuse p-s 114 selgelt märkinud, et kambris paikneva tualetinurga alune pind tuleb isikliku

ruumi hindamisel arvestada kambri üldpinnast välja. Samas märkis EIK, et mööblialune pind

tuleb üldpinna sisse arvata. Oluline on arvestada sellega, kas kinnipeetavatel jäi kambris

piisavalt ruumi vabalt liikumiseks.

10. Eeltoodu mõjutab praeguses asjas päevade arvestust, mil kaebaja viibis kambris, kus talle

oli tagatud vähem kui 3 m2 põrandapinda. Halduskohus leidis, et kaebaja suletud osakondades

viibimise ajal oli põrandapind väiksem kui 3 m2 kinnipeetava kohta kokku 332 päeval ning

avatud osakonnas viibimise ajal kokku 119 päeval. Arvestades kambri pinnast välja tualetinurga

aluse pinna, oli kambripind suletud osakonnas ebapiisav 347 päeval ning avatud osakonnas 134

3-14-53255

7(9)

päeval. Seejuures oli kambripind kohati vaid 2,43 m2, kuid seda väga lühikest aega (20.12.2012

ja 27.12.2012–02.01.2012).

11. Kaebuses puudutatud ajast viibis kaebaja suletud osakonnas kokku 358 päeva ning neist 347

päeval oli arvestuslik põrandapind kinnipeetava kohta väiksem kui 3 m2. Seega olid

kinnipidamistingimused ajal, mil kaebaja viibis suletud kambrites – vahistatuna või

vastuvõtuosakonnas – 347 päeval õigusvastased. Kaebaja viibis lukustatud kambris 23 tundi

päevas ning tema liikumisvõimalus piirdus üldjuhul ühetunnise jalutuskäiguga. Arvestades

jalutusboksi väiksust (ca 15 m2) ja seda, et boksis viibisid üldjuhul korraga kõik kambri

kinnipeetavad ehk kuni kuus kinnipeetavat, ei leevendanud jalutusvõimalus kuidagi kaebaja

olukorda. Vastustaja esitatud tabelist nähtub, et perioodidel 09.02.2012–30.04.2012,

04.09.2012–10.12.2012, 19.12.2012–31.01.2013, 05.02.2013–30.06.2013 viibis kaebaja

kambrites suurusega 16,3–17,6 m2 suurema osa ajast koos viie kaaskinnipeetavaga. Vahemikus

14.01.2014–14.04.2014 seevastu oli kambris kuni viis kinnipeetavat ning põrandapinda

kinnipeetava kohta üle 3 m2. Kuigi perioodi 05.02.2013–30.06.2013 jäävad ka lühikesed

ajavahemikud, kus kambris oli vähem kui kuus kinnipeetavat ja mille osas kaebaja nõudest

loobus (05.04.2013–07.04.2013, 07.05.2013–11.05.2013, 14.05.2013, 20.06.2013–21.06.2013,

27.06.2013), on ilmne, et kaebaja viibis sisuliselt katkematult pikka aega ülerahvastatud

kambris. Kuue kinnipeetava viibimisel kambris oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 2,43–

2,68 m2. Seega oli tegemist võrdlemisi olulise kõrvalekaldega 3 m2 nõudest.

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ajal, mil kaebaja viibis avatud osakonnas

(02.07.2013–12.11.2013 ja 15.04.2014–24.11.2014), ei olnud kinnipidamistingimused

õigusvastased: vahemikus 02.07.2013–12.11.2013 kompenseerisid vähest põrandapinda

avaramad liikumisvõimalused ning 15.04.2014–24.11.2014 oli põrandapinda kinnipeetava

kohta alati vähemalt 3 m2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebaja

väidete osas, mis puudutavad pesemis- ja sooja vee kasutamise võimalusi ning valgustust ja

ventilatsiooni kambrites. Selles osas järgib ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi ega pea

seetõttu vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

13. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja suhtes oli täidetud VangS § 50 lg-s 2 sätestatud

miinimumnõue ning lisaks oli tal ka kambris võimalik sooritada elementaarseid

hügieenitoiminguid. Vastuseks kaebaja väitele, et EIK on pidanud pesemisvõimalust kord

nädalas inimväärikuse austamise nõude järgimise kontekstis raskendavaks asjaoluks, märgib

ringkonnakohus järgmist. Kohtuasjas Karalevičius vs Leedu tuvastati, et kinnipeetavale ei antud

tualettpaberit, vangla renoveerimise ajal vahemikus 1999–2000 võimaldati kinnipeetavatel

pesemas käia harvem kui kord nädalas ning kuni aastani 2000 ei olnud kinnipeetavate pesu

pesemine adekvaatselt tagatud. Kohtuasjas Melnik vs Ukraina pidas EIK ebapiisavaks duši all

käimise ning pesu pesemise võimalust vaid kord nädalas, kuna ülerahvastatud vanglas viibinud

kannatanu põdes tuberkuloosi. Kohtuasjas Ananyev jt vs Venemaa märkis EIK, et võimalus

vaid kord nädalas 15–20 minutit duši all käia on ilmselgelt ebapiisav isikliku hügieeni eest

kohaseks hoolitsemiseks. Nimetatud asjas tuvastati lisaks, et pesemise ega ka tualetis käimise

ajal ei tagatud kinnipeetavatele elementaarset privaatsust. Praegusel juhul ei ole kaebaja toonud

välja sarnaseid raskendavaid asjaolusid või konkreetseid (nt terviseseisundiga seotud)

põhjuseid, mis oleks tinginud vajaduse käia sooja veega pesemas rohkem kui kord nädalas. See,

et kaebaja hinnangul oli tema pesemisvõimalus ebapiisav, ei ole iseenesest aluseks pidada

kinnipidamistingimusi õigusvastaseks.

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal ei oleks olnud võimalik kahju

tekkimist vanglale märgukirju või nõudeid esitades vältida. Ülerahvastatud kambris

kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea

isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust

3-14-53255

8(9)

(Riigikohtu lahend nr 3-3-1-42-15, p 24). Ringkonnakohus märgib, et rikkumisele tähelepanu

juhtimata

jätmisest

ei

saa

tingimata

järeldada,

et

inimväärikust

alandavate

kinnipidamistingimuste mõju kaebajale oli väheoluline.

15. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja 80 eurot, s.o ligikaudu 0,24 eurot päeva kohta,

mille osas kohus tuvastas kinnipidamistingimuste õigusvastasuse. Ringkonnakohtu hinnangul

on halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitis kohtupraktikat arvestades ebamõistlikult väike.

Sarnastes asjades (põrandapind alla 3 m2, täiendav liikumisvõimalus peale ühetunnise

jalutuskäigu puudus, muid raskendavaid asjaolusid ei esinenud) on kohtud mõistnud välja

kordades suuremaid hüvitisi. Näiteks haldusasjas nr 3-3-1-16-16 pidas Riigikohus õiglaseks

hüvitist 375 eurot 190 inimväärikust alandavates tingimustes viibitud päeva eest. Riigikohus

viitas, et hüvitise selline suurus on kooskõlas senises kohtupraktikas välja mõistetud hüvitistega

(Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-42-15 ja 3-3-1-21-16). Kohtuasjas nr 3-3-1-16-16 jäi

põrandapinna suurus suure osa ajast olulisel määral alla 3 m2 (147 päeval 2,65 m², sellest enamik

aega katkematult, 12 päeval 2,75 m², 1 päeval 2,58 m² ning 30 päeval 2,9 m²).

Kaebaja taotles halduskohtus 5220 euro suuruse hüvitise väljamõistmist, apellatsiooniastmes

vähendas kaebaja nõuet 500 euroni. Arvestades inimväärikust alandava kohtlemise pikka

kestust ja kõrvalekalde olulisust, on ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas põhjendatud

määrata hüvitise suuruseks kaebaja taotletud summa ehk 500 eurot.

16. Viivise nõude jättis halduskohus põhjendatult rahuldamata. Halduskohus viitas asjakohaselt

Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-66-14, mille p-s 19 leiti, et avalik-õiguslikus suhtes on

võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4

tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud

RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Nimetatud Riigikohtu lahendi kohaselt on avalik-

õiguslikus suhtes viivise väljamõistmise eelduseks kaebajal (rahalise) kahju tekkimine seoses

hüvitise väljamaksmise viivitamisega. Ringkonnakohtu arvates ei saa hüvitatavaks kahjuks

pidada hüpoteetilist saamata jäänud kasumit, näiteks raha investeerimisest teenitavat kasumit.

Kahjuhüvitisega tuleb isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui tema õigusi poleks

rikutud. Kui kinnipidamistingimused oleksid olnud õiguspärased, ei oleks kaebaja saanud

mingit hüvitist ega ka sellelt rahalt tulu teenida. Tuleb pidada küsitavaks, kuidas saanuks

kinnipeetav (kaebaja viibis vanglas kuni 13.12.2015) teenida tulu 500 euro investeerimise pealt.

Eelduslikult oleks õigel ajal tehtud väljamakse kas kantud vanglasisesele isikuarvele (kust

investeeringuid teha ei saa) või vanglavälisele kontole ülekandmise juhise korral kohtutäituri

poolt arestitud kaebaja võlgade katteks (vt Riigikohtu 10.06.2015 määrus asjas nr 3-2-1-62-15).

17. Eeltoodu põhjal tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus muudab

halduskohtu otsust hüvitise suurust ja kaebaja kasuks välja mõistetavaid menetluskulusid

(HKMS § 109 lg 4) puudutavas osas, samuti selles osas, mis puudutab kontot, kuhu hüvitis tuleb

kanda. Kuna kaebaja taotleb, et nii tema kasuks välja mõistetud kahjuhüvitis kui ka

menetluskulud kantaks advokaadibüroo Magnusson arveldusarvele, tuleb tühistada halduskohtu

otsuse resolutsiooni p 7, milles halduskohus nägi ette, et kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitis

kantakse pärast kaebajalt selgituse saamist kaebaja näidatud arvelduskontole.

Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 500 euroni vähendatud nõude pealt tasumisele

kuuluv riigilõiv, s.o 15 eurot.

Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et kaebaja õigusabikulu on põhjendamatult suur.

Õigusabikulu 345 eurot (3 tundi tunnihinnaga 115 eurot) ilma käibemaksuta ei ole

ringkonnakohtu arvates ilmselgelt ülemäärane. Kuigi D. Piskunov on esitanud mitmeid

praeguse kaebusega väga sarnase sisuga kaebusi, millest võib järeldada, et kaebuse koostamine

ei võtnud tõenäoliselt palju aega, tuleb lisaks arvestada ka menetlusdokumentidega tutvumisele

3-14-53255

9(9)

ning vajadusel neile vastamisele, samuti nõude muutmise avalduse esitamisele kulunud ajaga.

Kuna ringkonnakohus mõistab kaebaja kasuks välja hüvitise tema taotletud summas, on kaebus

põhiosas rahuldatud. Kulud on kantud (kassa sissetuleku order, tl 128) ning kulude

väljamõistmist ei välista see, et need on kaebaja eest kandnud muu isik (MTÜ A, keda kaebaja

on volitanud ennast kahjunõude esitamisel esindama (volikiri, tl 31)).

Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus võimalikuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja

tema esimese astme menetluskulud summas 429 (414+15) eurot. Õigusabikulud ja kahjuhüvitis

tuleb vastavalt kaebaja esindaja taotlusele kanda Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr

EE287700771001196543.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot jääb vastustaja kanda. Muude

menetluskulude kohta ringkonnakohtule dokumente esitatud ei ole.

(allkirjastatud digitaalselt)

Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Plaks