2-14-56212/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo

Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. oktoober 2016. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-56212

Tsiviilasi

OÜ GAVKON hagi HI, JT ja OÜ HI-Ships vastu

kahju hüvitamiseks ja valduse taastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 3. novembri 2015. a otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

58 687,35 eurot

20 000 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ GAVKON apellatsioonkaebus

HI apellatsioonkaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja: OÜ GAVKON (registrikood 11329173),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Ksenia Kravtšenko

Kostja 1: HI (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja 2: JT (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Mare Sepp

Kostja 3: OÜ HI-Ships (registrikood 12659135)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 3. novembri 2015. a otsus OÜ GAVKON hagis HI,

JT ja OÜ HI-Ships vastu osaliselt OÜ GAVKON ja HI vahelise menetluskulude

jaotuse ning HI hüvitatavate OÜ GAVKON menetluskulude rahalise suuruse

osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus ning jätta OÜ GAVKON menetluskulud HI kanda

95% ulatuses osas, milles need kulud puudutasid nõude esitamist HI vastu, ja

jätta HI menetluskulud 5% ulatuses OÜ GAVKON kanda. HI hüvitatavate

menetluskulude vähendamise ja tasaarvestuse alusel määrata HI poolt hagejale

hüvitatavateks menetluskulude suuruseks 4438,38 eurot ning vastavalt summalt

lisanduv viivis alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude nõude täitmiseni.

3. Jätta Harju Maakohtu 3. novembri 2015. a otsus muutmata hagi osalise

rahuldamise osas, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

4. Lugeda Harju Maakohtu 3. novembri 2015. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgnevalt:

4.1

Jätta OÜ GAVKON hagi JT vastu sõiduki omandiõiguse ja valduse

üleandmise nõudes ning alternatiivselt 11 000 euro ja viivise väljamõistmise

nõudes rahuldamata.

4.2

Jätta OÜ GAVKON hagi HI-Ships OÜ vastu 20 000 euro väljamõistmise

nõudes rahuldamata.

4.3

Rahuldada OÜ GAVKON hagi HI vastu osaliselt.

4.4

Mõista HI-lt OÜ GAVKON kasuks välja 58 687,35 eurot, millest 20 000

eurot on sõiduki võõrandamisega tekitatud kahjuhüvitis, 6519,37 eurot on

seadmete üle andmata jätmisega tekitatud kahjuhüvitis, 9196 eurot on

kostjale alusetult tehtud rahalised väljamaksed, 10,24 eurot on panga

kuludega

tekitatud

kahjuhüvitis,

2961,74

eurot

on

hagejale

maksukohustuse kaasa toomisega tekitatud kahju hüvitis ning 20 000 eurot

on OÜ-le HI-Ships ülekantud summa.

4.5

Tühistada 29. augusti 2014. a hagi tagamise määrus.

4.6

Jätta JT menetluskulud OÜ GAVKON kanda.

4.7

Mõista OÜ-lt GAVKON JT kasuks menetluskuludena välja õigusabikulud

1080 eurot.

4.8

Jätta HI-Ships OÜ menetluskulud OÜ GAVKON kanda.

4.9

Mõista OÜ-lt GAVKON HI-Ships OÜ kasuks menetluskuludena välja

2030,35 eurot, millest 1890,35 eurot on kostja õigusabikulud ja 140 eurot on

kostja tõlkekulud.

4.10 Mõista OÜ-lt GAVKON HI-Ships OÜ kasuks välja viivis menetluskulude

summalt 2030,35 eurot VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud ulatuses

alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

4.11 Jätta OÜ GAVKON menetluskulud HI kanda 95% ulatuses osas, milles

need kulud puudutasid nõude esitamist HI vastu. Jätta muus osas OÜ

GAVKON menetluskulud tema enda kanda.

4.12 Jätta HI menetluskulud 5% ulatuses OÜ GAVKON kanda.

4.13 Määrata HI poolt OÜ-le GAVKON hüvitatavate menetluskuludena

kindlaks 4537,20 eurot, millest hageja lepingulise esindaja kulu on 3127,40

eurot (s.o 95% 3292 eurost), riigilõiv on 1045 eurot (s.o 95% 1100 eurost) ja

ekspertiisitasu on 364,80 eurot (s.o 95% 384 eurost).

4.14 Määrata OÜ GAVKON poolt HI-le hüvitatavate menetluskuludena

kindlaks 98,82 eurot (s.o 5% 1976,45 eurost).

4.15 Tasaarvestada

OÜ

GAVKON

ja

HI

vastastikused

hüvitatavad

menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista HIlt OÜ GAVKON

kasuks välja menetluskulud 4438,38 eurot.

4.16 Mõista HI-lt OÜ GAVKON kasuks viivis menetluskulude summalt

4438,38 eurot VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates

kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

5. Rahuldada HI apellatsioonkaebus osaliselt.

6. Jätta OÜ GAVKON apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Jätta rahuldamata HI taotlus nõuda Swedbank AS-ilt välja OÜ GAVKON

pangakontode väljavõtted.

8. Jätta uute tõenditena asja juurde võtmata OÜ GAVKON esitatud kriminaalasja

nr 14221000131 toimiku lk 186-189 ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri luba

kriminaalmenetluse andmete avaldamiseks ning Harju Maakohtu 28. septembri

2016. a otsus kriminaalasjas nr 1-16-7937.

9. Jätta ringkonnakohtu menetlusega seonduvad menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline

taotleb

menetlusabi,

peab

ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Hagiavalduse asjaolud, hageja nõue ja seisukohad kostjate vastuväidetele

1. OÜ GAVKON (hageja) esitas 21. augustil 2014. a Harju Maakohtule hagi HI (kostja 1),

JT (kostja 2) ja OÜ HI-Ships (kostja 3) vastu. Pärast nõude täpsustamist ja hagi osalist

läbi vaatamata jätmist Harju Maakohtu 01. aprilli 2015 ja 23. septembri 2015. a

määrustega jäi hageja nõudeks:

1) kohustada kostjat 2 andma nõusolek sõiduki Infiniti S50 FK35 omandiõiguse

üleandmiseks hagejale, lugeda nõusolek asendatuks kohtuotsusega ja kohustada kostjat 2

andma sõiduk ja selle päraldiste valdus hagejale üle 3 päeva jooksul pärast menetlust

lõpetava lahendi jõustumist;

2) alternatiivselt, esiteks välja mõista kostjalt 1 hageja kasuks sõiduki müügilepingust

tekkinud kahju 12 000 eurot ja teiseks kostjalt 2 sõiduki müügihind 11 000 eurot, viivis

21. augusti 2014. a seisuga 39,30 eurot ja lisanduv viivis alates 21. augustist 2014. a

protsendina VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt 11 000 eurolt kuni

põhinõude täitmiseni, või alternatiivselt, välja mõista lisaks nõutud 12 000 eurole ka

11 000 eurot, kui kohus leiab, et 11 000 eurot on hagejale sularahas tasutud;

3) kohustada kostjat 1 andma hagejale üle RKR Seadmed OÜ-lt omandatud seadmete

otsene valdus 3 päeva jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist või välja

mõista kostjalt 1 hageja kasuks 6519,37 eurot;

4) välja mõista kostjalt 1 hageja kasuks 12 167,98 eurot;

5) välja mõista kostjalt 3 hageja kasuks 20 000 eurot või alternatiivselt, välja mõista

kostjalt 1 hageja kasuks 20 000 eurot;

6) jätta hageja menetluskulud kostjate kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt oli kostja 1 15. märtsist 2010. a kuni 8. juulini 2014. a hageja

juhatuse liige. Lisaks kostjale 1 olid samal ajal hageja juhatuse liikmeteks hageja

osanikud AG ja KO. Hageja juhtkonnas tekkisid erimeelsused ning hageja osanikud

otsustasid kostja 1 juhatusest tagasi kutsuda ja 8. juulil 2014. a kell 12:14 tehti

äriregistrisse vastav kanne, mille kohta saatis äriregister kostjale 1 teavituse.

3. Vahetult enne hageja juhatusest tagasikutsumist sõlmis kostja 1 hageja esindajana 5.

juulil 2014. a müügilepingu hagejale kuulunud sõiduki INFINITI S50 FX35

registreerimismärgiga 011BKT võõrandamiseks hinnaga 11 000 eurot kostjale 2. Kostja 1

ei teavitanud tehingust teisi juhatuse liikmeid. Hageja leiab, et sõiduki müügihind ei

vastanud sõiduki turuväärtusele, mistõttu oli müügileping sõlmitud hagejale kahjulikel

tingimustel. Samuti ei ole tehingu alusel hagejale müügihinda tasutud. Kostja 1 on

rikkunud hageja juhatuse liikme kohustusi. Hageja leiab, et tal oli õigus tehing tühistada

TsÜS § 131 lg 1 alusel. Kostja 1 oleks pidanud sõiduki müügist saadud summa panema

hageja pangakontole või kontoris asuvasse seifi vastavalt hageja raamatupidamise sise-

eeskirjadele. Kostja 1 andis sõiduki omandiõiguse üle, ilma et raha laekumine oleks

olnud tagatud. Kostjate esitatud kassa sissetuleku order nr 23 on fiktiivne ega tõenda tasu

maksmist.

4. Lisaks oli sõiduki müügitehing näilik, sest selle tegelikuks eesmärgiks oli sõiduki

kinkimine kostjale 1. Kuna kostja 2 on kostja 1 äi, siis oli kostja 2 tehingu tegelikust

eesmärgist teadlik. Pärast sõiduki võõrandamist kasutas seda kostja 1. Kui tehing on

kehtiv, on kostja 1 tekitanud hagejale kahju 12 000 eurot, mis tuleneb sõiduki turuhinna

23 000 eurot ja müügihinna 11 000 eurot vahest. 12. novembri 2014. a vastuses hageja

täpsustas, et hageja tellitud Autoekspertide Büroo OÜ hindamisakti kohaselt oli sõiduki

turuväärtuseks orienteeruvalt 20 000 eurot.

5. Hageja nõue kostja 1 vastu tuleneb ka sellest, et kostja 1 omastas hagejale kuuluvad RKR

Seadmed OÜ-lt ostetud keevitusseadmed, mille kostja 1 tellis RKR Seadmed OÜ-lt

vahetult enne juhatuse liikme ametikohalt tagasikutsumist. RKR Seadmed OÜ väljastas

hagejale arved nr 301357, 301468 ja 301559 kogusummas 6519,37 eurot. Kõik kolm

arvet on allkirjastanud kostja 1. Hageja tasus võlgnetavad summad RKR Seadmed OÜ-le.

Pärast kostja 1 tagasikutsumist avastasid hageja teised juhatuse liikmed, et kostja 1 oli

ostetud seadmed ära viinud. Kostja 1 peab tagastama hagejale seadmete valduse või

tasuma hageja seadmete ostuhinna.

6. Lisaks tuleneb hageja nõue kostja 1 vastu sellest, et kostja omastas alusetult hageja

rahalisi vahendeid 12 167,98 eurot. Äriregistrisse tehti kanne juhatuse liikme

tagasikutsumise kohta 8. juulil 2014 kell 12.14. Kostja 1 võttis kell 13.39-13.42 hageja

pangakaardiga sularahas välja 3000 eurot (4 x 750) ning tasus endale kell 14.03-14.06

töötasu 3000 eurot, avanssi 1000 eurot ja komandeeringu raha 2420 eurot (960 + 960 +

500). Kostjal 1 oli õigus saada vaid lähetustasu 224 eurot. 2014. a maist kuni juulini ei

olnud kostja 1 lähetuses käinud ning ühtegi lähetusotsust ei olnud tehtud. Kostja 1 ei ole

kunagi töötanud hageja äriühingus töölepingu alusel, vaid ta oli ainult juhatuse liige.

Alusetute ülekannetega kaasnes hagejale pangakulu 10,40 eurot ja maksukohustus

2961,74 eurot.

7. Samuti on kostja 1 teinud 8. juulil 2014. a kl 13.07 alusetult ülekande 20 000 eurot

kostjale 3, mille ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks on kostja 1. Hageja ei ole kunagi

teinud koostööd kostjaga 3, kes asutati alles 9. mail 2014. a. Arve, mille alusel ülekanne

tehti, sai hageja kätte alles hiljem ning arve on fiktiivne. Ülekande tegemise ajal ei olnud

kostja 1 enam hageja juhatuse liige ja tal ei olnud õigust ülekannet teha. Hageja ei ole

tehingut heaks kiitnud ja kostjal 3 ei olnud õigust saada hagejalt 20 000 eurot. Kostja 1

tegevus kostjas 3 oli vastuolus ka ÄS § 185 lg 1 p-s 3 toodud konkurentsikeeluga.

Kostjaga 3 sõlmitud leping on fiktiivne, hageja juhatuse liige AG ei ole lepingut kunagi

allkirjastanud. Lisaks oli ülekanne kostjale 3 sisuliselt tasu kostjale 1 tehtud projektide

eest.

Kostja 1 ja kostja 3 vastuväited

8. Kostja 1 ja kostja 3 vaidlesid hagiavaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt sai kostja 1

enda juhatusest tagasikutsumisest teada 8. juulil 2014. a kl 17.00-18.00 paiku, kui ta

tutvus kohtust saadetud e-kirjaga.

9. Sõiduki müük oli tingitud sellest, et hagejale oli kiiresti raha vaja. Sõiduki hind oli

mõistlik. Raha ja tasumisdokumendi jättis kostja 1 hageja kasutuses olnud Lasnamäel

asuva garaaži kappi. Lisaks oli hageja nõus andma sõiduki kostjale 1 sisuliselt tasuta, mis

nähtub hageja juhatuse liikme KO 14. juuli 2014. a e-kirja p-st 3. Ka hageja juhatuse

liikme AG 4. juuni 2014. a e-kirjast nähtub, et sõiduk jääb kostjale 1. Hageja väited kahju

tekitamisest 12 000 euro ulatuses ei ole tõendatud. Kostja 1 oli õigustatud tegema

tehinguid selles lõigus, milles ta asju ajas. Kostja 2 ei ole kostja 1 lähikondne ning

sõiduki parkimisest kostja 1 juures ei saa teha järeldust selle kohta, et sõiduk oli pärast

müüki tema kasutuses.

10. Kostja 1 ei ole hageja viidatud keevitusseadmeid ära viinud ega neid omastanud. Hageja

ei ole seadmete tagastamist kostjalt 1 enne hagi esitamist nõudnud, millest järeldub, et

asjad on hageja valduses. Hageja ei ole tõendanud, et ta on kauba eest tasunud ning arvete

kohaselt kuulub kaup müüjale senikaua, kuni selle eest pole täies mahus tasutud.

11. Kostjal 1 oli õiguslik alus teha ülekandeid ja võtta välja sularaha. Kostja 1 pidas

võimalikuks, et pingestunud suhete tõttu võidakse ta väljateenitud rahast ilma jätta.

Hageja on maksnud kostjale 1 aastatel 2009–2014 pidevalt töötasu ja puhkusetasu, samuti

on korduvalt makstud preemiat ja komandeeringu tasu. Hageja töölepinguline võlg kostja

1 ees oli aastate 2010–2014 eest seisuga 7. juuli 2014. a vähemalt 6283,81 eurot, millele

peab lisanduma puhkusetasu seoses aastaga 2014.

12. Kostjale 3 on tasutud 20 000 eurot hagejale osutatud teenuste eest, mis olid seotud

erinevate projektidega. Hageja ja kostja 3 sõlmisid 12. juunil 2014. a lepingu nr 012014-

01AG, mille kohaselt pidi hageja ostjana ostma ning kostja 3 müüjana müüma kaupa

Soomes ja Eestis. Tööde ulatus kätkes projektide juhtimistöid ja konsulteerimistöid

seoses klientidega. Vahendustasuks pidi olema sõlmitud lepingute puhul 10-15%

lepingute maksumusest. Kostja 3 leidis hageja jaoks kontaktid ning vahendas võimalust

tööd teha, samuti juhtis kostja 3 projekte ja konsulteeris. Analoogiliselt oli korraldatud

asjaajamine ka hageja ja teiste juhatuse liikmetega seotud äriühingutega. Hageja väited

kõlvatu konkurentsi osutamise kohta on põhjendamatud ja tõendamata.

Kostja 2 vastuväited

13. Kostja 2 vaidles hagile vastu ning ei nõustunud hageja väidetega tehingu näilikkuse

kohta. Kostja 2 teada oli kostja 1 tehingu sõlmimise ajal hageja juhatuse liige. Pooled

leppisid kokku sõiduki hinnaks 11 000 eurot, mis tasuti sularahas. Kassa sissetuleku

orderiga kinnitas hageja, et ta on 5. juulil 2014. a müügihinna kätte saanud. Kostja 2 ei

olnud teadlik, et alates 2008. a on sõiduki keretüüp muutunud ja see võis mõjutada

turuhinda. Ainuüksi sõiduki hind ja sularahas arveldamine ei anna alust väita, et kostja 2

teadis, et tehinguga kahjustatakse hageja huve. Vaidlusaluse sõiduki turuväärtus võis

välise vaatluse põhjal olla 16 000 eurot, kuid tegu ei ole sõiduki objektiivse hinnaga, sest

ükski ekspertidest ei ole tutvunud auto tehnilise poolega. RR arvamus sõiduki hinna

kohta ei ole objektiivne. See, kus kostja 2 sõidukit hoidis, ei muutnud tehingut

kinkelepinguks. Kohtutäituri poolt sõiduki arestimise ajal oli sõiduk kostja 2 valduses.

Maakohtu otsus

14. Harju Maakohus jättis 3. novembri 2015. a otsusega hageja nõuded kostja 2 ja kostja 3

vastu rahuldamata. Kohus rahuldas hagi kostja 1 vastu osaliselt ja mõistis kostjalt 1

hageja kasuks välja 58 687,35 eurot, millest 20 000 eurot moodustab sõiduki

võõrandamisega tekitatud kahjuhüvitis, 6519,37 eurot seadmete üle andmata jätmisega

tekitatud kahjuhüvitis, 9196 eurot kostjale 1 alusetult tehtud rahalised väljamaksed, 10,24

eurot panga kuludega tekitatud kahjuhüvitis, 2961,74 eurot hagejale maksukohustuse

kaasa toomisega tekitatud kahjuhüvitis ning 20 000 eurot kostjale 3 ülekantud summa.

Kostja 2 ja kostja 3 menetluskulud jättis kohus hageja kanda ning mõistis hagejalt välja

kostja 2 kasuks menetluskuludena 1080 eurot ja kostja 3 kasuks 2030,35 eurot. Kohus

jättis hageja menetluskulud kostja 1 kanda osas, milles need kulud puudutasid nõude

esitamist kostja 1 vastu ning muus osas jättis hageja menetluskulud hageja enda kanda.

Kostjalt 1 mõistis kohus hageja kasuks menetluskuludena välja 5484 eurot. Kostja 1

menetluskulud jättis kohus tema enda kanda.

15. Maakohus leidis, et hageja väited sõiduki müügitehingu tühisuse kohta TsÜS § 89 lg 1

alusel ei ole põhjendatud ega tõendatud, sest kostja 1 ei olnud müügitehingu pooleks.

Lisaks ei ole hageja tõendanud tehingu tühistamise aluseks olevaid TsÜS § 131 lg-st 1

tulenevaid asjaolusid. Maakohus asus seisukohale, et kostja 1 võõrandas hagejale

kuulunud sõiduki hinnaga, mis ei vastanud turuväärtusele ning kostja 1 ei ole tõendanud

müügist saadud summa üleandmist hagejale, mistõttu on kostja 1 rikkunud tehingu

tegemisel juhatuse liikme hoolsuskohustusi ja on seeläbi tekitanud hagejale kahju. Kostja

1 ja kostja 2 ei ole tõendanud, et 5. juulil 2014. a oli vaidlusaluse sõiduki turuhind 11 000

eurot. Kohus lähtus ekspert RR järeldusest, mille kohaselt oli vaidlusaluse sõiduki

turuväärtus lepingu sõlmimise ajal 20 000 eurot (IV kd, lk 84-102). Esitatud e-kirjadest ei

nähtu, et hageja teised juhatuse liikmed ja osanikud oleksid olnud valmis üle andma

sõiduki kostjale 1 tasuta ja omalt poolt mistahes tingimusi seadmata. Hageja teise

juhatuse liikme pakkumine kostjale 1 ei oma tähendust, sest kostja 1 ei võtnud sõidukit

endale, vaid võõrandas selle kolmandale isikule.

16. Kohus leidis, et kassa sissetuleku order nr 23 on täitmise kviitung, mis tõendab kostja 2

kohustuse täitmist ja seetõttu jättis kohus kostja 2 vastu esitatud nõude rahuldamata.

Samas ei andnud kostja 1 orderit hageja raamatupidajale üle, millega kostja 1 rikkus ÄS

§-st 183 tulenevat kohustust korraldada osaühingu raamatupidamist. Kohtu hinnangul

olid kostja 1 väited sularaha garaaži jätmise kohta eluliselt ebausutavad. Isegi kui kostja 1

jättis sularaha garaaži, rikkus ta sellega juhatuse liikme hoolsuskohustust ja OÜ Gavkon

raamatupidamise sise-eeskirjade p-te 1 ja 4, sest ta ei taganud sularaha säilimist ja selle

hagejale üleandmist. Seega mõistis kohus kostjalt 1 välja sõiduki müügiga tekitatud kahju

20 000 eurot, millest 11 000 eurot on tehingust laekunud, kuid üleandmata jäetud summa,

ning 9000 eurot, mille võrra müüs kostja 1 sõiduki turuväärtusest odavamalt.

17. Kohus leidis, et hageja nõue kostja 1 vastu seadmete valduse tagastamiseks ei ole

põhjendatud AÕS § 44 lg 1, § 45 lg 1 ega ka § 80 alusel. Asjas kogutud tõendite kohaselt

kuulub hagejale omandiõigus RKR Seadmed OÜ-lt ostetud seadmetele ning hageja on

nende seadmete eest tasunud. Kostja 1 võttis seadmed RKR Seadmed OÜ-lt vastu 9.

juulil 2014. a hageja seadusliku esindajana, jättes seadmete üleandja teavitamata oma

esindusõiguse lõppemisest. Kostja 1 ei ole tõendanud, et ta on RKR Seadmed OÜ-lt

saadud seadmed hagejale üle andnud. Samuti ei ole ka hageja tõendanud, et seadmed on

jätkuvalt kostja 1 valduses. Sellest tulenevalt jättis kohus hageja vindikatsiooninõude

kostja 1 suhtes rahuldamata. Samas leidis kohus, et kuivõrd kostjal 1 puudus õigus

hagejat esindada, puudus tal õigus võtta RKR Seadmed OÜ-lt 9. juulil 2014. a arve-

saatelehe nr 301559 alusel vastu vastu keevitusseadmete komplekti maksumusega

1287,28 eurot. Sellega rikkus kostja hageja nõusolekuta viimase omandiõigust ning tal

tekkis VÕS § 1037 lg 1 alusel kohustus hüvitada hagejale saadu väärtus. Kohus leidis, et

ülejäänud saatelehtede alusel oli kostjal 1 õigus hageja nõusolekul seadmeid vastu võtta,

sest nende vastuvõtmise ajal oli kostja 1 hageja seaduslik esindaja. Seetõttu ei saa hageja

nõuda kostjalt 1 ülejäänud seadmete väärtuse hüvitamist VÕS § 1037 lg 1 alusel. Samas

kostjal 1 kui käsundisaajal tuli VÕS § 626 lg 1 kohaselt anda hagejale välja see, mille ta

käsundi täitmisega sai ehk RKR Seadmed OÜ-lt saadud seadmed. Kostja 1 ei andnud

seadmeid üle, rikkudes ÄS § 187 lõikest 1 tulenevat juhatuse liikme kohustust ja tekitas

sellega hagejale kahju. Eelnevat arvestades mõistis kohus kostjalt 1 välja seadmete

väärtuse 6519,37 eurot.

18. Kohus leidis, et kostja 1 vastuväited hageja 12 167,98 euro suuruse rahalise nõude osas

on põhjendamata. Kohtule ei ole esitatud tõendeid kostja 1 poolt töötasu saamise kohta.

Kostja 1 ei ole põhistanud, miks tema juhatuse liikme ametikohalt tagasikutsumisega

tekkis tal õigus endale ise maksta varasemalt väidetavalt saamata jäänud töötasu ning

kuidas just siis muutus tema töötasu nõue sissenõutavaks. Kostja 1 enda ütlustest tulenes,

et ta ei allunud mistahes ülesannete täitmisel hageja kui tööandja korraldustele, vaid ta

täitis sarnaselt teiste juhatuse liikmetega iseseisvalt samasuguseid ülesandeid.

Tulumaksuseaduse ja sotsiaalmaksuseaduse valguses ei saa kostja 1 väita, et kuivõrd

tema töötasult maksti makse analoogiliselt töötajate töötasudega ning seda deklareeriti

kui töötasu, oli tõendatud hageja ja tema vahel töölepingu olemasolu.

19. Äriregister saatis kostjale 1 8. juulil 2014. a kell 12.45 e-kirja teel teate selle kohta, et

äriregistris on tehtud määrus tema juhatuse liikme ametikohalt tagasikutsumise kohta.

AG vande all antud ütluste kohaselt helistas kostja 1 talle seoses juhatuse liikme

ametikohalt tagasikutsumisega 8. juulil 2014. a kell 13.00. Viidatud tõendite alusel leidis

kohus, et kostja ei olnud alates 8. juuli 2014. a enam hageja juhatuse liige ning kostja 1

sai sellest teadlikuks äriregistri poolt e-kirja teel saadetud teatest. Hageja poolt

täiendavalt esitatud konto väljavõttest (I kd, lk 169-172) tulenes, et kostja 1 tegi

ülekandeid ja võttis sularaha välja umbes tunni aja jooksul pärast kella 13.00. Seega

kostja 1 võttis hageja kontolt välja raha ja tegi endale ülekandeid, olles endal volituste

puudumisest teadlik. Kohus leidis, et antud juhul kuulub kohaldamisele VÕS § 1026 lg 2

ning kostjal 1 tuleb VÕS § 1024 lg 1 alusel hagejale tagastada iseendale õigustamatult üle

kantud 9196 eurot, samuti hüvitada ülekandega seotud pangakulu 10,24 eurot ja

ülekandest tulenenud hageja maksukohustuse kulu 2961,74 eurot, kokku 12 167,98 eurot.

20. Kostja 3 osas leidis maakohus, et hagiavalduses nõude alusena esile toodud faktilised

asjaolud ei võimalda kostja 3 vastu nõuet rahuldada. Kostja 1 ja hageja seaduslike

esindajate ütlustega luges kohus tõendatuks, et kostja 3 hagejale vahendus- või

konsultatsiooniteenuseid tegelikult ei osutanud. Kohus leidis, et kostja 1 tegutsemist saab

käsitleda mitteehtsa käsundita asjaajamisega, millele kohaldub VÕS § 1026 lg 2. Kostja 1

toimingut ülekande tegemisel ei ole hageja heaks kiitnud, mistõttu peab kostja 1

VÕS § 1024 lg 1 alusel kõrvaldama asjaajamisest tulenevad tagajärjed ja hüvitama

asjaajamisest tuleneva 20 000 euro suuruse kahju.

21. Kohus rahuldas 95% ulatuses hageja nõuded kostja 1 vastu, mistõttu jättis kostja 2 ja

kostja 3 menetluskulud jätta hageja kanda, hageja menetluskulud, mis on seotud nõuete

esitamisega kostja 1 vastu, kostja 1 kanda, ja kostja 1 menetluskulud tema enda kanda.

22. Kohus mõistis hagejalt välja kostja 2 kasuks menetluskuludena 1080 eurot ja kostja 3

kasuks 2030,35 eurot. Kostjalt 1 välja mõistetavate menetluskulude osas leidis kohus, et

kostjalt 1 saa hageja kasuks välja mõista üksnes neid hageja põhjendatud ja vajalikke

menetluskulusid, mis olid seotud nõude esitamisega kostja 1 vastu. Kokku mõistis kohus

kostjalt 1 hageja kasuks menetluskuludena välja 5484 eurot, millest 4000 eurot on

õigusabikulud, 1100 eurot on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv ja 384 eurot on

ekspertiisitasu.

Kostja 1 apellatsioonkaebus

23. Kostja 1 esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi

rahuldamata.

24. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu kostja 1 esmalt sellega, et maakohus rahuldas

tema suhtes 20 000 euro hüvitamise nõude, mis tulenes 12. juuni 2014. a lepingust. Kuna

maakohus tuvastas, et kostja 3 ei osutanud tegelikult hagejale mingeid teenuseid, siis on

kostja 3 raha saamisel 20 000 osas alusetult rikastunud. Seega oleks hageja saanud tasutu

tagasi nõuda kostjalt 3 ning selle summa kahjuhüvitisena kostjalt 1 välja mõistmine on

põhjendamatu. Lisaks ei ole otsuse põhjal seoses kostjaga 1 mõistetav, mida tähendab

käesoleval juhul VÕS § 1026 lg 2 mõttes „ajab võõraid asju nagu enda omi“, teades, et

kostja 3 varaline sfäär ei ole samastatav kostja 1 varalise sfääriga. Otsusest ei ole jälgitav,

milles väljendus hageja kui soodustatu staatus.

25. Kohus jättis analüüsimata kostja 1 väited ja tõendid selle kohta, et kostjal 1 oli hagejaga

töösuhe ja hageja jäi kostjale 1 võlgu. Arvestades TLS § 29 lg-t 2 jääb arusaamatuks,

miks ei ole kostja 1 tõenditele tuginevad töölepingulised hageja võlasummad kostja 1 ees

arvestatavad. Lisaks ei ole õige otsuses märgitu, et hageja ja kostja 1 vahel puudub

vaidlus selles, et enne kohtuvaidluse algust ei esitanud kostja 1 hagejale saamata jäänud

töötasu nõuet või üldse mõnda rahalist nõuet. Hageja on tunnistanud töötasu võlgnevuse

olemasolu kostja 1 ees.

26. Kui hageja leidis, et kostjale 1 tehtud ülekanded olid alusetud, siis kostja 1 arvates ei

olnud hagejal deklareerimise ja tasumise kohtustust seoses vaidlusaluste summadega.

Tasutud summade deklareerimisega on hageja kostjale 1 tasutud summade ülekandmise

heaks kiitnud. Kui hageja oleks riigile tasunud selle summa alusetult, siis võinuks hagejal

olla riigi vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Samuti ei saa hageja kahjuks olla

pangakulu.

27. Põhjendatud ei olnud kohtu 3. novembri 2015. a määruses esitatud seisukoht, et puudus

alus asja arutamise uuendamiseks. Kohus rikkus oluliselt TsMS § 2, § 8 lg 2, § 435 lg 1

ja § 437. Kohus ei saanud jätta AG 6. aprilli 2015. a ülekuulamise protokolli kui tõendit

tähelepanuta. Kostja 1 esitas selles osas vastuväite kohtu tegevuse kohta (TsMS § 333 lg

1). AG kuulati vande all üle 2. oktoobri 2015. a kohtuistungil, kus ta väitis mh, et kostjal

1 hagejaga töölepingut ei olnud. Kriminaalmenetluse raames 6. aprilli 2015. a toimunud

ülekuulamisel väitis aga AG, et kostja 1 ja hageja vahel oli sõlmitud tööleping, kuid

praegu ei suuda nad leida eksemplari kostja 1 allkirjaga (kriminaaltoimiku lk 184 keskel).

Tõendi hilinenult esitamiseks oli mõjuv põhjus.

28. Kohus ei tuvastanud kellaajaliselt, millal sai kostja 1 teada tema juhatusest

tagasikutsumisest. Osanikud kostjat 1 ei teavitanud. Kohus ei põhjendanud, miks ei olnud

õige kostja 1 tuginemine ÄS § 34 lg-le 2. Kuna kostja 1 tagasikutsumine hageja

juhatusest toimus kostja 1 teadmata, siis saab kostjat 1 pidada kolmandaks isikuks.

Kostja 1 ei teadnud ega pidanudki 8. juuli 2014. a keskpäeval teadma äriregistrisse tehtud

muudatuskande sisu.

29. Ühest küljest peab kohus hagejat VÕS § 1018 lg 1 tähenduses soodustatuks ehk isikuks,

kelle kasuks kostja 1 toimetas. Teisalt oli kohus seisukohal, et kostja 1 tekitas hagejale

kahju – järelikult tegutses hageja huvide vastaselt. Tegutsedes hageja juhatuse liikmena,

ei ajanud kostja 1 võõraid asju. Kohus tõlgendas ja kohaldas otsuse p-des 264-266

märgitud materiaalõigust ekslikult.

30. RKR Seadmed OÜ-lt ostetud seadmete osas jättis kohus arvestamata kostja 1 põhilise

vastuväite, mille järgi on hageja tunnistanud, et kõnealused seadmed on olnud tema

juures. Asjas ei ole ühtegi tõendit, mis tõendaks, et kostja 1 omastas vaidlusalused

seadmed. Hageja nõude rahuldamiseks polnud alust ka seetõttu, et hageja esitas oma

täpsustatud nõude alles kohtukõne seisukohtades 14. oktoobril 2015. a. Selliselt esitatuna

hageja nõude menetlemine oli õigusvastane, millega rikkus kohus oluliselt

menetlusõigust.

31. Võõrandatud sõiduki osas jättis kohus arvestamata, et hageja oli nõus sõidukist tasuta

loobuma. Kohtule esitatud e-kirjadest nähtub, et 14. juuli 2014. a seisuga ei

pretendeerinud hageja sõidukile ega ka selle võimalikust müügist saadavale rahale.

Hageja juhatuse liikmed mõtlesid sõiduki osas ümber alles pärast kostja 1 hageja

juhatusest tagasikutsumist. Seega ei ole määrav, kas kostja 1 tõendas müügilepingujärgse

summa 11 000 euro üleandmise hagejale, ning on põhjendamatud etteheited kostjale 1

juhatuse liikme kohustuste rikkumise osas.

32. Eelneva tõttu ei olnud õiguspärane jätta seoses hagi osalise rahuldamisega kostja 1 suhtes

hageja menetluskulud kostja 1 kanda. Kohtuotsus on vastuoluline seoses kostjalt 1 hagi

eest tasutud riigilõivu täies ulatuses väljamõistmisega. Õige ei ole otsuse p-s 319 märgitu,

et kohus rahuldas kõik hageja nõuded kostja 1 vastu. Lisaks on oluline, et osaliselt võttis

hageja enda nõuded kostja 1 vastu varem tagasi. Menetluskulud oleks pidanud jaotama

proportsionaalselt ja arvestades hagi rahuldamise ulatust, vähendada väljamõistetava

riigilõivu summat.

33. Lisaks on osaliselt arvestatud hageja menetluskulude hulka hageja lepingulise esindaja

tööaeg, mis seondub vastavalt kostjaga 2 ja kostjaga 3.

34. Kostja 1 esitas apellatsioonkaebuses taotluse nõuda välja hageja pangakontode

väljavõtted Swedbank AS-st. Kostja 1 taotles maakohtu kaasabi nende dokumentaalsete

tõendite väljanõudmiseks 22. oktoobri 2014. a menetlusdokumendis, kuid maakohus

jättis 10. detsembril 2014. a istungil taotluse rahuldamata. Need tõendid kinnitavad

hageja võlgnevuse olemasolu kostja 1 ees tulenevalt nende töösuhtest.

Hageja apellatsioonkaebus

35. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus, et kui ringkonnakohus tühistab maakohtu

otsuse resolutiivosa punkti 4 kostjalt 1 väljamõistetud sõiduki võõrandamisega tekitatud

kahju 20 000 euro osas, siis palub hageja kohustada kostjat 2 andma nõusoleku sõiduki

omandiõiguse üleandmiseks hagejale ja lugeda kostja 2 nõusolek asendatuks

kohtuotsusega.

36. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse resolutiivosa punkti 4 kostjalt 1

väljamõistetud kostjale 3 ülekantud 20 000 euro osas, siis palus hageja mõista kostjalt 3

välja hageja kasuks 20 000 eurot. Meneluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

37. Hageja selgitas, et kuna apellatsioonkaebuse esitas ka kostja 1 ning kui ringkonnakohus

kostja 1 kaebuse rahuldab, siis arvestades asjaolu, et nõuded kostja 2 ja kostja 3 vastu

olid esitatud alternatiivselt, tekib olukord, kus hageja ei saa oma nõudeid teiste kostjate

vastu enam esitada, sest nende osas kaevatav otsus jõustub. Seetõttu vaidlustas hageja

kaevatava otsuse resolutiivosa punktide 1 ja 2 osas.

38. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et müügileping oli tühine

või et hagejal ei olnud selle tühistamise õigust TsÜS § 131 lg 1 alusel. Ainuüksi tehingu

hind oli hageja huvidega selgelt vastuolus, ning hageja ei saa nõustuda kohtu

arvamusega, et hageja pidanuks täiendavalt tõendama tehingu tühistamise aluseks olevate

asjaolude esinemist. Asjaolu, et kostjal 1 ei olnud põhikirjast tulenevalt esindusõiguse

piirangut sõidukiga tehingute sõlmimiseks, ei tähenda, et tal oli õigus määrata sedavõrd

madalat ostuhinda. Lisaks oli kostja 2 kostja 1 lähikondne. Hageja ei nõustu ka kohtu

seisukohaga, et nii näilik kui ka tegelik tehing peavad olema sõlmitud samade poolte

vahel. Nii tühistatud kui ka tühise tehingu alusel saadu kuulub tagastamisele alusetu

rikastumise sätete järgi (TsÜS § 84 lg 1, § 90 lg 2).

39. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kostja 2 on tõendanud kostjale 1 müügihinna

tasumise. Seda, et kostja 2 poolt esitatud order nr 23 on ebausaldusväärne, on hageja

piisavalt põhistanud.

40. Hageja on juhatuse liikme AG vande all antud ütlustega tõendanud, et kostja 1 ja kostja 3

poolt esitatud lepingut nr 012014-01AG (II kd, lk 168-169) ei ole hageja kunagi

allkirjastanud. Kohus nõustus sellega ja seega on tuvastatud, et kostja 3 on hagejalt ilma

õigusliku aluseta saanud 20 000 eurot. Kostja 3 on kohustatud õigusliku aluseta saadu

hagejale tagastama VÕS 52. peatükis sätestatud alustel.

Vastused apellatsioonkaebustele

41. Hageja palus jätta kostja 1 apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostjate

kanda.

42. Kostja 2 leidis, et kuivõrd kostja 1 apellatsioonkaebus ei käsitle kostja 2 suhtes hagi

rahuldamata jätmist, siis ei puuduta nimetatud apellatsioonkaebus kostja 2 huve.

43. Kostja 3 kostja 1 apellatsioonkaebusele vastu ei vaielnud ning leidis, et kuivõrd tähtajaks

on esitanud kaebuse vaid kostja 1, siis on kostja 2 ja kostja 3 suhtes maakohtu otsus

jõustunud ja nemad ei saa olla enam menetlusosalisteks.

44. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele leidis kostja 2, et kaebus on esitatud tähtaega

rikkudes ja et kuivõrd kostja 2 suhtes on maakohtu otsus jõustunud, siis ei saa tema olla

enam menetlusosaliseks. Oma täiendavas vastuses leidis kostja 2, et hageja

apellatsioonkaebuse puhul on tegemist vastuapellatsioonkaebusega, kuivõrd see on

esitatud ajendatuna kostja 1 apellatsioonkaebusest. Seega ei puuduta hageja kaebus

kostjat 2 ja kostjat 3.

45. Kostja 1 ja kostja 3 leidsid, et hageja kaebus on sisuliselt vastuapellatsioonkaebus ja on

ekslikult menetlusse võetud apellatsioonkaebusena. Kostja 1 ja kostja 3 palusid jätta

hageja kaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

46. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on hagi

osalise rahuldamise osas lõppjärelduses seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta

muutmata, arvestades otsuse põhjendamisel ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

(TsMS § 657 lg 1 p 21). Menetluskulude jaotuse ja kostjalt 1 väljamõistetavate

menetluskulude suuruse osas tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus

muudab maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja vähendab kostjalt 1 hageja kasuks

väljamõistetavate menetluskulude suurust. Kostja 1 apellatsioonkaebus tuleb osaliselt

rahuldada ning hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

47. Ringkonnakohus määratleb esmalt esitatud apellatsioonkaebuste ulatuse (I) ning võtab

seejärel

seisukoha

kostja poolt sõiduki võõrandamisega

(II),

endale tehtud

väljamaksetega (III), seadmete väärtuse hüvitamisega (IV) ning kostjale 3 tehtud

väljamaksetega

tekitatud

kahju

osas

(V).

Lõpuks

lahendab

ringkonnakohus

menetluskulude jaotusega ja rahalise kindlaksmääramisega seotud küsimused (VI).

I

48. Ringkonnakohus märgib esmalt, et nii kostja 1 kui ka hageja said maakohtu 3. novembri

2015. a otsuse kätte otsuse tegemise päeval. Seega TsMS § 632 lg 1 alusel oli mõlema

menetlusosalise jaoks kaebuse esitamise tähtajaks 3. detsember 2015. a. Kostja 1 esitas

oma apellatsioonkaebuse 1. detsembril 2015. a ja hageja 03. detsembril 2015. a, seega

mõlemad apellatsioonkaebused on tähtaegselt esitatud.

49. Hageja on oma apellatsioonkaebuses palunud, et kui ringkonnakohus peaks tühistama

maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 4, tuleks lahendada sõiduki võõrandamisega

tekitatud kahju nõuded alternatiivselt kostja 2 vastu ja kostjale 3 välja makstud

20 000 euro osas vastav nõue alternatiivselt kostja 3 vastu. Kolleegiumi arvates vastab

hageja apellatsioonkaebus oma ülesehituselt vastuapellatsioonkaebusele TsMS § 635

mõttes. Kuna vastuapellatsioonkaebuses võib vaidlustada ka kohtuotsuse neid osi, mille

peale ei ole apellatsioonkaebuses kaevatud (TsMS § 635 lg 2 teine lause), siis ei ole õiged

kostja 2 ja kostja 3 väited, et nende osas ei ole otsust vaidlustatud ja et nende suhtes on

otsus jõustunud.

50. Kuna TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsioonikorras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud, siis vastavalt hageja apellatsioonkaebusele tuleb kostja 2 ja kostja 3 vastu

esitatud nõuete maakohtu poolt rahuldamata jätmise õigsust kontrollida üksnes juhul, kui

ringkonnakohus peab põhjendatuks maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 4 tühistada.

II

51. Ringkonnakohus käsitleb esmalt sõiduki võõrandamisega tekitatud kahju hüvitamise

nõuet. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et hageja väited sõiduki võõrandamise

tehingu tühisuse kohta ei ole põhjendatud, kuna hageja ei ole tõendanud tehingu

tühistamise aluseks olevaid TsÜS § 131 lg-st 1 tulenevaid asjaolusid. Tõendamata on, et

kostja 2 oli teadlik, et sõiduki võõrandamine on vastuolus hageja huvidega. Seetõttu on

maakohus jätnud hageja nõude tehingu tühisuse tuvastamiseks õigesti rahuldamata.

Kohtule on esitatud tõendina kassa sissetuleku order nr 23, mis tõendab, et kostja 2 on

kokkulepitud müügihinna hagejale tasunud. Kuna ringkonnakohus nõustub selles osas

maakohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg 6 järgi vajalikuks maakohtu

arutluskäiku selles osas pikemalt korrata.

52. Kuna vaidlust ei ole selles, et kostja 1 oli sõiduki võõrandamisel 5. juulil 2014. a hageja

juhatuse liige, saab sõiduki liiga madala hinnaga võõrandamise ja sellest väidetavalt

saadud raha kaotsimineku etteheitel põhinevat hageja nõuet kostja 1 vastu pidada

osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeks.

Sellise nõude õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lg 2 esimene lause, mille järgi vastutab

juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud, tekitatud

kahju hüvitamise eest. Vastutusest vabanemise alus on sätestatud ÄS § 187 lg 2 teises

lauses ja selle järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma

kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude

eeldusteks on see, et juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1,

TsÜS § 35); osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128);

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) ning juhatuse liige vastutab

oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit

(ÄS § 187 lg 2 teine lause). Tõendamiskoormuse jaotuse järgi peab osaühing nõude

maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende

rikkumiste tulemusena on osaühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel

omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt

Riigikohtu 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 14).

53. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja 1 võõrandas hagejale kuulunud sõiduki hinnaga,

mis ei vastanud turuväärtusele ning kostja 1 ei ole tõendanud müügist saadud summa

üleandmist hagejale, mistõttu on kostja 1 rikkunud tehingu tegemisel juhatuse liikme

hoolsuskohustusi ja on seeläbi tekitanud hagejale kahju. Kostja 1 ei ole tõendanud, et 5.

juulil 2014. a oli vaidlusaluse sõiduki turuhind 11 000 eurot. Maakohus on õigesti

lähtunud ekspert RR järeldusest, mille kohaselt oli kõnealuse sõiduki turuväärtus lepingu

sõlmimise ajal 20 000 eurot (IV kd, lk 84-102). Samuti on maakohus õigesti leidnud, et

kostja 1 väitega, mille järgi oli hageja nõus sõidukist loobuma, ei saa vaidluse

lahendamisel arvestada, kuna kohtumenetluses on kostja sellele väitele vastu vaielnud

ning selgitanud, et tegemist oli pooltevahelise läbirääkimise käigus avaldatuga. Asja

materjalidest ei nähtu selget kokkulepet ja hageja nõusolekut, et kostja 1 võib teha

sõidukiga tehinguid omal äranägemisel. Lisaks ei saa poolte läbirääkimistega arvestada

ka seetõttu, et neis käsitleti võimalust sõiduk kostjale 1 kui hageja juhatuse liikmele

võõrandada, kostja aga tegi vaidlusaluse tehingu hageja jaoks kolmanda isikuga.

54. Õige on ka maakohtu seisukoht, et kostja 1 ei ole andnud hagejale üle kassa sissetuleku

orderit ning on sellega eiranud ÄS § 183 tulenevat kohustust hoida korras hageja

raamatupidamine. Samuti ei ole kostja 1 tõendanud hagejale sõiduki müügist saadud raha

üleandmist. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja 1 väited sularaha garaaži jätmise kohta

ei ole usutavad ning isegi, kui kostja 1 jättis sularaha garaaži, rikkus ta sellega juhatuse

liikme hoolsuskohustust ja OÜ Gavkon raamatupidamise sise-eeskirjade p-te 1 ja 4, sest

ta ei taganud sularaha säilimist ja selle hagejale üleandmist. Eeltoodu põhjal on ÄS § 187

lg 2 koosseis täidetud ning kostja 1 ei ole tõendanud, et ta on sõidukit võõrandades

tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Seega on maakohus mõistnud õigesti kostjalt

välja sõiduki müügilepingu sõlmimise tagajärjel hagejale tekkinud kahju 20 000 eurot,

millest 11 000 eurot on sõiduki eest saadud, kuid hagejale üle andmata jäetud 11 000

eurot, ja 9000 eurot, mille võrra müüs kostja 1 sõiduki turuväärtusest odavamalt.

III

55. Järgnevalt käsitleb kolleegium kostja 1 vastuväiteid osas, milles kostjalt 1 on hageja

kasuks välja mõistetud 9196 eurot kostja 1 poolt hageja rahaliste vahendite arvelt endale

tehtud väljamaksete ja sellega hagejale kaasnenud kulutuste hüvitamiseks.

56. Kostja 1 on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et ta oli hagejaga töölepingulises suhtes

ja et hagejal oli kostja 1 ees võlgnevus, mis kostja 1 arvates õigustas 8. juulil 2014. a.

endale tehtud väljamakseid. Apellatsioonkaebuses heidab kostja 1 maakohtule ette kostja

1 väidete ja tõenditega arvestamata jätmist. Ringkonnakohus kostja 1 etteheidetega ei

nõustu. Kostja 1 on töölepingulise suhte olemasolu tõendamiseks viidanud mh

pangakonto väljavõtetele ja sellele, et kostja 1 oli kantud töötamise registrisse hageja

töötajana ja kostjale 1 makstud summad deklareeris hageja palgatuluna. Kolleegium on

seisukohal, et maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ei saa kostja 1 esitatud väidete ja

tõendite pinnalt teha järeldust poolte vahel töösuhte olemasolu kohta. Kolleegium

nõustub, et esitatud tõendid viitavad sellele, et kostja suhe hagejaga põhines üksnes

juhatuse liikme suhtel ning puuduvad tõendid selle kohta, et selle kõrval oleks kostja 1

täitnud veel ka töösuhtest tulenenud ülesandeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg 6 järgi vajalikuks neid selles osas korrata.

57. Kolleegium jagab ka maakohtu järeldust, et isegi juhul, kui kostja 1 väide hagejal tema

ees võlgnevuse olemasolu kohta vastaks tõele, ei õigustaks see kostja 1 omavolilist

hageja rahaliste vahendite käsutamist. Maakohus on äriregistri poolt 8. juulil 2014. a kell

12.45 kostjale 1 saadetud juhatuse liikme kohalt tagasikutsumise teate ja AG vande all

antud ütluste põhjal tuvastanud, et kostja 1 oli tema juhatuse ametikohalt

tagasikutsumisest teadlik hiljemalt 8. juulil 2014. a kell 13.00. Seega tegi kostja 1 hageja

esitatud konto väljavõttest (I kd, lk 169-172) nähtuvalt ülekandeid ja võttis sularaha välja

umbes tunni aja jooksul pärast seda, kui ta sai endal volituste puudumisest teada.

Omavoli tõttu ei oma käesoleva asja lahendamisel sisuliselt tähtsust hageja väidetav

võlgnevus kostja 1 ees. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud kostja 1 vastuväited

seoses maakohtu 3. novembri 2015. a määrusega, milles maakohus otsustas menetlust

mitte uuendada. Kolleegiumi arvates ei rikkunud maakohus selle taotluse rahuldamata

jätmisel menetlusõigusnorme. Kuna ringkonnakohus ei arvesta ega hinda uue tõendina

esitatud AG 6. aprilli 2015. a kriminaalmenetluses toimunud ülekuulamise protokolli, siis

ei võta ringkonnakohus vastu hageja poolt esitatud kriminaalasja nr 14221000131

toimiku lk 186-189 ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri luba kriminaalmenetluse andmete

avaldamiseks ega Harju Maakohtu 28. septembri 2016. a otsust kriminaalasjas nr 1-16-

7937. Samal põhjusel jätab kolleegium rahuldamata kostja 1 taotluse nõuda Swedbank

AS-ist välja OÜ GAVKON pangakontode väljavõtted ajavahemiku kohta 1. jaanuarist

2012. a kuni 31. augustini 2014. a. Lisaks ei ole asjaolu, kas hageja tegi korduvalt

väljamakseid ka KO-le ja AG-le, käesolevas asjas vaidluse all.

58. Kostja 1 vastuväiteid töösuhtest tulenenud väidetava võlgnevuse kohta ei saa kolleegiumi

hinnangul käsitleda ka tasaarvestusena VÕS § 197 lg 1 mõttes, kuna kostja 1 ei ole

tuginenud sellele, et ta on teinud hagejale VÕS § 198 kohase tasaarvestusavalduse.

59. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka 8. juuli 2014. a väljamaksetest tulenevale

nõudele antud õigusliku kvalifikatsiooni osas. Vastuseks selles osas esitatud kostja 1

kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus on õigesti leidnud, et kostjal 1

puudus ülekandeid tehes tahe soodustada hagejat ja ta ajas võõrast asja nagu enda oma, st

tegemist oli mitteehtsa lubamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1026 lg 2 mõttes.

Riigikohus on kolmanda isiku poolt ettevõttele kahju tekitamise kaasuses selgitanud, et

kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud ja

olemata juhatuse liige, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena

VÕS § 1018 mõttes (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p

38). Kuna kostja 1 ei olnud kõnealuste väljamaksete tegemisel enam hageja juhatuse liige

ning tema tegelikuks tahteks oli saada hagejalt raha, mitte hagejat soodustada (puudusid

VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldused), on tegemist mitteehtsa lubamatu

käsundita asjaajamisega VÕS § 1026 lg 2 mõttes.

60. Kolleegium selgitab, et isegi juhul, kui hagejal oli kostja 1 ees rahalisi kohustusi, ei

pruukinud nende täitmine olla hageja huvides ja tema eeldatava tahte kohane. Näiteks

võiks käesoleval juhul väita, et hagejal oli kostja 1 vastu nõue (sh seadmete ja kostjale 3

ülekantud summa hagejale tagastamiseks), millest tulenevalt võis hagejal puududa huvi

oma väidetava kohustuse täitmiseks kostja 1 ees. Hageja kohustus väljamaksed

deklareerida ei sõltu sellest, kas väljamaksed on tehtud õiguspäraselt või mitte. Maakohus

on õigesti viidanud sellele, et väljamaksete deklareerimiskohustus tulenes seadusest.

Seetõttu on kostja 1 väited hageja poolt väljamaksete heakskiitmisest ja TsÜS § 111 lg 1,

§ 113, § 114 lg 2 kohaldamise vajaduse kohta põhjendamatud. Lisaks on hageja

kinnitanud, et ei ole kunagi kostja 1 tehtud sularaha väljavõtet ning töötasu, avansi ja

komandeeringu raha väljamaksmist heaks kiitnud. Hageja heakskiitu ei nähtu ka toimikus

asuvatest tõenditest.

61. Kuna kostja 1 poolt 8. juulil 2014. a väljamaksete tegemine on käsitletav õigustamatu

käsundita asjaajamisena VÕS § 1026 lg 2 mõttes, peab kostja 1 VÕS § 1024 lg 1 alusel

hüvitama asjaajamisest tekkinud kahju. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb siinkohal

täiendada VÕS § 1022 lg-ga 4, mis sätestab pahauskse asjaajaja kõrgendatud vastutuse.

VÕS § 1022 lg 4 kohaselt vastutab pahauskne asjaajaja igasuguse asjaajamise tõttu

soodustatule tekitatud kahju eest. Vastutuse eelduseks on lisaks asjaajamise

pahausksusele põhjuslik seos kahju ja asjaajamisele asumise vahel. Kolleegium nõustub

maakohtuga, et alusetute väljamaksetega hagejale kaasnenud 2961,74 euro suurust

maksukohustust tuleb pidada asjaajamisest tekkinud kahjuks. Seejuures on asjakohatu

kostja 1 väide riigi alusetust rikastumisest põhjendamatu väljamakse alusel laekunud

maksu tõttu. VÕS § 1024 lg 1 ja § 1022 lg 4 mõttes on põhjendatud lugeda hageja

kahjuks ka pangakulu 10,24 eurot. Kui kostja 1 ei oleks teinud alusetuid väljamakseid, ei

oleks eelnimetatud kahju tekkinud. Seega on maakohus hagi väljamaksete osas õigesti

rahuldanud.

IV

62. Järgnevalt analüüsib kolleegium kostja 1 vastuväiteid maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 4

osas, milles kostjalt 1 on hageja kasuks välja mõistetud seadmete üle andmata jätmisega

tekitatud kahju hüvitis 6519,37 eurot.

63. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et

seadmed oleks jätkuvalt kostja 1 valduses. See oli ka põhjus, miks maakohus jättis hageja

vindikatsiooninõude kostja 1 vastu rahuldamata. Kostja 1 väide hageja omaksvõtust, et

seadmed on hageja valduses, on kolleegiumi arvates otsitud, sest hageja ei ole

tunnistanud, et seadmed on tema käes. Maakohus on õigesti leidnud, et kuivõrd kostjal 1

puudus õigus hagejat esindada, puudus tal õigus võtta RKR Seadmed OÜ-lt 9. juulil

2014. a arve-saatelehe nr 301559 alusel vastu keevitusseadmete komplekti maksumusega

1287,28 eurot. Sellega rikkus kostja hageja nõusolekuta viimase omandiõigust ning tal

tekkis VÕS § 1037 lg 1 alusel kohustus hüvitada hagejale saadu väärtus. Samuti on

maakohus õigesti leidnud, et ülejäänud saatelehtede alusel oli kostjal 1 õigus seadmeid

vastu võtta, sest nende vastuvõtmise ajal oli kostja 1 hageja seaduslik esindaja. Seetõttu

ei saa hageja nõuda kostjalt 1 ülejäänud seadmete väärtuse hüvitamist VÕS § 1037 lg 1

alusel. Samas tuli kostjal 1 kui käsundisaajal VÕS § 626 lg 1 kohaselt anda hagejale välja

see, mille ta käsundi täitmisega sai ehk RKR Seadmed OÜ-lt saadud seadmed. Kostja 1 ei

ole tõendanud, et ta andis seadmed hagejale üle ja on seetõttu rikkunud ÄS § 187 lõikest

1 tulenevat juhatuse liikme kohustust ja tekitanud sellega hagejale kahju. Seega on

maakohus hageja nõude kostja 1 vastu seadmete väärtuse hüvitamiseks VÕS § 1037 lg 1,

§ 626 lg 1, § 127 lõigete 1 ja 2 ning § 132 lg 1 alusel põhjendatult 6519,37 euro ulatuses

rahuldanud.

V

64. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kostja 1 vastuväidete osas, mis puudutavad kostja

1 poolt hageja vahendite arvelt kostjale 3 üle kantud 20 000 euro välja mõistmist.

65. Kolleegium märgib esmalt, et kostja 1 ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust, et

tegelikkuses kostja 3 hagejale teenuseid ei osutanud. Kostja 1 leiab, et 12. juuni 2014. a

lepinguga seonduv nõue tuleks rahuldada hoopis kostja 3 vastu alusetu rikastumise sätete

alusel. Ringkonnakohus kostjaga 1 ei nõustu, kuid leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi

selle nõude rahuldamise osas tuleb siiski muuta.

66. Iseenesest on õige kostja 1 etteheide, et maakohus ei ole 12. juuni 2014. a lepingust

tuleneva nõude lahendamisel eristanud kostjat 1 kui füüsilist isikut ja kostjat 3 kui

juriidilist isikut. Maakohus on otsuse punktides 295 ja 266 leidnud, et nagu kostja 1 poolt

iseendale töötasu jm maksete tegemisel, oli ka kostjale 3 ülekande sooritamisel tegemist

kostja 1 isikliku asja ajamisega VÕS § 1026 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus maakohtuga

selles osas ei nõustu. Riigikohus on selgitanud, et kui kolmas isik täidab teise isiku

kohustuse VÕS § 78 lg 1 järgi, siis ajab ta sellega teise isiku asja (VÕS § 1018 lg 1) ja

tegutseb teise isiku asja ajamise tahtlusega (VÕS § 1018 lg 2) (vt nt Riigikohtu 16. juuni

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 13). Kuna käesoleval juhul soovis kostja 1

kostjale 3 ülekande tegemisega täita hageja kohustuse, siis ei saa olenemata sellest, et

kostja 1 on kostja 3 osanik, asuda seisukohale, et ta ajas oma asja.

67. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja 1 poolt kostjale 3 hageja rahaliste

vahendite ülekandmine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena (vt ka Riigikohtu 13.

aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 38). Põhjendatud on ka maakohtu

seisukoht, et kostja 1 pidi teadma, et tal puudub ülekande tegemise õigus, sest ta oli

teadlik sellest, et ta ei ole enam hageja juhatuse liige. Lisaks puudus ülekande tegemiseks

hageja nõusolek ning hageja ei ole ülekande tegemist ka tagantjärele heaks kiitnud.

Riigikohus on selgitanud, et kui ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud

eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutseb äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS

§ 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita

asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita

asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS §

1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas

VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115

lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. Seejuures tuleb VÕS § 1024 lg 2

esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1

sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel

äriühingut nagu juhatuse liige (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

181-15, p 38).

68. Kostja 1 on põhjendanud 20 000 euro kostjale 3 ülekandmist sellega, et kostja 3 osutas

hagejale teenust. Seega tegi kostja 1 ülekande selleks, et teenuse eest maksta. Kuna kostja

1 tahe oli täita hageja väidetavat kohustust kostja 3 ees, siis oli tegemist ehtsa

õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Seega tuleb muuta maakohtu

otsuse põhjendusi osas, milles maakohus leidis, et kostjale 3 ülekande sooritamisel oli

tegemist kostja 1 isikliku asja ajamisega VÕS § 1026 lg 2 mõttes. Maakohtu eksimus 12.

juuni 2014. a lepinguga seotud nõude õiguslikul kvalifitseerimisel ei muuda siiski

ebaõigeks lõppjäreldust, et kostjalt 1 tuleb hageja kasuks välja mõista 20 000 eurot. Kuna

kostja 1 oli asjaajamisel pahauskne, sest teadis, et tal puudub õigus ülekande tegemiseks,

siis on kahju hüvitamise aluseks vastavalt ülaltoodule VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja §

1024 lg 1.

69. Kuna hageja ei ole lükanud ümber kostja 3 väiteid, et ülekande aluseks oli 12. juuni 2014.

a leping, siis puudus maakohtul alus rahuldada hagi kostja 3 suhtes tuginedes alusetule

rikastumisele. Hageja on küll väitnud, et ta ei ole kostjalt 3 kõnealuse lepingu alusel

teenuseid saanud, kuid hageja ei ole lepingu kehtivust siiski õiguslikult arvesse minevalt

kahtluse alla seadnud. Asjaolu, et kostja 3 teenust ei osutanud, ei võta ülekandelt ära

tehingulist alust. Ülekande tegemine ilma, et hageja oleks saanud kostjalt 3

vastusooritusena teenust, ei muuda ülekande aluseks olnud tehingut olematuks ega

kehtetuks, vaid tähendab eeskätt seda, et ülekanne oli tehtud hageja jaoks ärilises mõttes

põhjendamatult. Selle kahju eest vastutab ülekande tegijana kostja 1.

70. Küsimusele, kas kostjalt 1 kahju välja mõistmisel tuleb arvestada ka hageja võimalusega

nõuda kostjalt 3 lepingu täitmist või panna maksma muid õiguskaitsevahendeid, tuleb

vastata eitavalt. Seda põhjusel, et tegemist oli väidetavalt teenuse osutamisega projektide

osas, mis on juba ellu viidud ning nende osas tagantjärele teenuse osutamine ei ole

võimalik. Samuti ei ole kostja 1 toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendid selle kohta,

et hageja saaks panna kostja 3 suhtes maksma muid õiguskaitsevahendeid viisil, mis

võiks hagejale tekkinud kahju vähendada. Seetõttu ei ole alust arvata, et kostja 1 poolt

kahju hüvitamine võiks viia hageja kasu saamiseni.

71. Kuna ringkonnakohus ei pea eelneva põhjal põhjendatuks maakohtu otsuse resolutiivosa

punkti 4 tühistamist, siis ei käsitle kolleegium otsuses kostja 2 ja kostja 3 vastu nõuete

rahuldamata jätmist.

VI

72. Kostja 1 esitas vastuväited ka menetluskulude jaotusele ja suurusele. Kostja 1 leiab, et

menetluskulud tulnuks jaotada proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Kostja 1

hinnangul on maakohus ka osaliselt arvestanud kostjalt 1 väljamõistetud hageja

menetluskulude hulka kostja 2 ja kostja 3 vastu nõude esitamisega seotud menetluskulud.

Ringkonnakohus nõustub kostja 1 etteheidetega.

73. Ringkonnakohus on seisukohal, et TsMS § 163 lg 1, mis sätestab menetluskulude jaotuse

hagi osalise rahuldamise korral, ei võimalda jätta menetluskulusid olenemata hagi

rahuldamise ulatusest üksnes ühe poole kanda. Seega ei ole eelnimetatud sättega

kooskõlas ega põhjendatud maakohtu seisukoht, et olenemata kostja 1 vastu esitatud

nõuete 95% ulatuses rahuldamisest, tuleb menetluskulud jätta 100% ulatuses kostja 1

kanda. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 3 ja § 163 lg-le 1 peab ringkonnakohus vajalikuks

muuta maakohtu otsuse resolutsioonis määratud menetluskulude jaotust ning jätta hageja

menetluskulud kostja 1 kanda 95% ulatuses osas, milles need kulud puudutasid nõude

esitamist kostja 1 vastu, ja jätta kostja 1 menetluskulud 5% ulatuses hageja kanda.

Arvestades menetluskulude proportsionaalset jaotust, tuleb muuta ka kostjalt 1 hageja

kasuks väljamõistetavaid kulusid.

74. Järgnevalt analüüsib kolleegium kostja 1 vastuväidet, mille kohaselt on maakohus

osaliselt arvestanud kostjalt 1 väljamõistetud hageja menetluskulude hulka kostja 2 ja

kostja 3 vastu nõude esitamisega seotud menetluskulud. Maakohus on kolleegiumi

arvates õigesti leidnud, et kostjalt 1 saab hageja kasuks välja mõista vaid need hageja

põhjendatud ja vajalikud menetluskulud, mis olid seotud nõude esitamisega kostja 1

vastu. Samas ei ole maakohus nimetatud põhimõtet täiel määral arvestanud hageja

esindaja arvete nr A274, nr 2015046, nr 2015096 ja nr 2015175 alusel hageja

menetluskulude väljamõistmisel kostjalt 1.

75. Ringkonnakohus nõustub kostja 1 seisukohaga, et hageja esindaja arve nr A274 alusel on

kostjalt 1 põhjendatud välja mõista hageja menetluskulu 1/3 osas kogu arvest, sest hageja

esindaja ajakulu seoses 10. detsembri 2014. a istungiga puudutab kõiki kolme kostjat.

Järelikult arve nr A274 alusel tuleb kostjalt 1 välja mõista menetluskulu 1,33 h (4 h : 3)

eest. Samal põhjusel tuleb kostjalt 1 välja mõista hageja menetluskulu vaid 1/3 osas arvel

nr 2015096 märgitud ajakulust seoses 1. aprilli 2015. a toimunud eelistungil osalemisega.

Kostja 1 osas on põhjendatud ajakulu 0,42 h (1,25 h : 3). Järelikult arve nr 2015096

alusel tuleb kostjalt 1 väljamõistetavat menetluskulu 6,5 h eest vähendada 0,83 h võrra

(1,25 h – 0,42 h) ja lugeda põhjendatuks ajakuluks selle arve alusel 5,67 h. Samuti tuleb

vähendada arve nr 2015175 alusel kostjalt 1 väljamõistetud menetluskulude suurust,

jagades põhjendatuks peetud ajakulu kolmega, sest hageja toimingud (29. mai 2015. a

seisukoha koostamine, 10. juuni 2015. a istungiga seotud ajakulu) puudutavad kõiki

kolme kostjat. Järelikult arve nr 2015175 alusel tuleb kostjalt 1 väljamõistetavat

menetluskulu 5 h eest vähendada ja lugeda selle arve alusel kostja 1 osas põhjendatud

ajakuluks 1,67 h (5 h : 3). Õige on ka kostja 1 väide, et maakohus on ebaõigesti lugenud

arve nr 2015046 alusel kostja 1 ja kostja 3 seisukohtadega tutvumise 0,5 h ainult kostja 1

kuluks. Kostja 1 osas on nimetatud arve osas põhjendatud ajakulu 0,25 h (0,5 h : 2).

Järelikult arve nr 2015046 alusel tuleb kostjalt 1 välja mõista menetluskulu maakohtu

määratud 4,5 h-st 0,25 h võrra vähem, s.o 4,25 h.

76. Seega on põhjendatud maakohtu poolt määratud menetluskulude suurust kostja 1 osas

vähendada. Kogumis tuleb hageja mõistlikeks ja põhjendatud õigusabikulude ajaks arvete

nr A164, A248, A274, 2015046, 2015096, 2015175 ja 2015176 alusel TsMS § 175 lg-st

1 tulenevalt lugeda 32,92 h (5 + 9 + 1,33 + 4,25 + 5,67 + 1,67 + 6), s.o 100 eurost

tunnitasu arvestades 3292 eurot.

77. Arvestades menetluskulude proportsionaalset jaotust, on kostjalt 1 põhjendatud välja

mõista 95% hageja tasutud menetluskuludest. Seega tuleb kostjalt 1 hageja kasuks välja

mõista 4537,20 eurot, sh hageja lepingulise esindaja kulud 3127,40 eurot (s.o 95% 3292

eurost), riigilõiv 1045 eurot (s.o 95% 1100 eurost) ja ekspertiisitasu 364,80 eurot (s.o

95% 384 eurost). Seega vähendab ringkonnakohus kostjalt 1 väljamõistetavate kulude

suurust 946,80 euro võrra. Vastavalt menetluskulude suuruse vähendamisele tuleb ka

viivist tasuda vähendatud summalt.

78. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata ja muudab vaid

maakohtu menetluskulude jaotust, siis peab ringkonnakohus menetluslikult ökonoomseks

määrata käesolevas otsuses kindlaks hagejalt kostja 1 kasuks väljamõistetavate kulude

suuruse olenemata sellest, et maakohus ei ole hinnanud kostja 1 lepingulise esindaja

kulude põhjendatust ja vajalikkust (vt ka Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-142-15, p 22).

79. Kostja 1 on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise avaldused kohtuistungil 2.

oktoobril 2015. a ja täiendava menetluskulude nimekirja 7. oktoobril 2015. a. Kostja 1

menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud 3788,40 eurot ja tõlgikulud 140 eurot.

14. oktoobril 2016. a esitas hageja vastuväited kostja 1 menetluskuludele. Hageja märkis,

et kostjat 1 ja kostjat 3 esindas menetluses sama esindaja ja menetlusdokumendid koostati

kostjate ühiste seisukohtade väljendamiseks, samuti tasus arveid kostja 3. Seega puudub

alus nõuda hagejalt kostja 1 kulude väljamõistmist samas ulatuses. Hageja leidis, et kostja

1 ja kostja 3 menetluskulu ei saa ületada 3118,50 eurot kokku ehk kostjale 3 väljastatud

arvete kogusumma. Tõlkekulud on tõendamata ja tõlkekulude arve on esitanud ettevõte,

kes osutas kostjatele juriidilisi teenuseid. Arvetelt ega kirjavahetusest ei nähtu, mida

tõlgiti ja kas vastav teenus on osutatud seoses tsiviilasjas esitatud tõenditega (V kd, lk 96-

97). Ringkonnakohus nõustub hageja vastuväidetega osaliselt.

80. 7. oktoobri 2014. a arve nr 1532 alusel palub kostja 1 hüvitada esindaja ajakulu 3 h. Arve

aluseks oli advokaaditasu ettemaks õigusteenuse osutamise lepingu sõlmimisel, hõlmates

nõupidamist kliendiga (0,5 h), dokumentide läbitöötamist ja analüüsi (1,5 h) ja

hagivastuse koostamist (1,5 h). 24. oktoobri 2014. a arve nr 1540 alusel palub kostja 1

hüvitada esindaja ajakulu 5,75 h, mis hõlmas nõupidamist kliendiga, dokumentide

läbitöötamist ja olukorra analüüsi, e-kirjavahetust kliendi, kohtu ja tõlkebürooga, kostja 1

22. oktoobri 2014. a menetlusdokumendi koostamist 1,5 h. 7. novembri 2014. a arve nr

1547 alusel palub kostja 1 hüvitada esindaja ajakulu 4,75 h, mis hõlmab 22. oktoobri

2014. a menetlusdokumendi koostamist ja esitamist. Nimetatud arvete alusel peab

ringkonnakohus TsMS § 175 lg 1 kohaselt põhjendatud ja vajalikuks ajakulu seoses e-

kirjavahetusega 0,75 h ja hagile 22. oktoobri 2014. a vastuse esitamisega seotud ajakulu

5,5 h, kokku 6,25 h. Ülejäänud osas ei ole kohtul võimalik kontrollida arves nimetatud

menetlustoimingute tegemist.

81. 12. detsembri 2014. a arve nr 1561 alusel palub kostja 1 hüvitada esindaja ajakulu 7 h,

mis

hõlmas

dokumentide

läbitöötamist,

hageja

pangakontode

analüüsi,

kompromissläbirääkimiste alustamise ettepaneku koostamist, info kogumist ja analüüsi,

nõupidamist ja e-kirjavahetust kliendiga, hageja 12. novembri 2014. a ja 18. novembri

2014. a menetlusdokumendi läbitöötamist, 4. detsembri 2014. a menetlusdokumendi

koostamist, kostja 2 3. detsembri 2014. a menetlusdokumendi läbitöötamist, asjaolude

analüüsi, 10. detsembri 2014. a istungiks valmistumist ja osalemist (sh istungile minek ja

istungilt tulek), istungiprotokolli läbitöötamist, 12. detsembri 2014. a menetlusdokumendi

koostamist. Nimetatud arve alusel peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks toiminguks ja

kuluks hageja 12. novembri 2014. a ja 18. novembri 2014. a menetlusdokumendi

läbitöötamist 0,5 h ulatuses, 4. detsembri 2014. a menetlusdokumendi koostamist (sh

menetlusdokumendi koostamiseks vajaliku info kogumine Maksu- ja Tolliameti

kodulehelt ja Eesti Haigekassalt) 1,5 h, kostja 2 3. detsembri 2014. a menetlusdokumendi

läbitöötamist 0,25 h ulatuses, 10. detsembri 2014. a istungiks valmistumist ja osalemist 2

h ulatuses. Ülejäänud osas ei ole toimingud ja ajakulu põhjendatud. Ringkonnakohtul ei

ole võimalik kontrollida, kas toimus kirjavahetus ja nõupidamine kliendiga ning info

kogumine ja analüüs. Viimatinimetatud toiming on eelduslikult hõlmatud 4. detsembri

2014. a menetlusdokumendi koostamise ajakuluga. Kohtuistungiga seotud ajakulu ei saa

lugeda täies ulatuses kostja 1 kuluks, sest kostjal 1 ja kostjal 3 oli istungil sama esindaja.

Istungile tuleku ja mineku aega ei saa lugeda menetlustoimingute tegemiseks vajalikuks

ajaks. Tegemist ei ole ajakuluga, mis oleks hõlmatud TsMS § 175 lg 1 alusel hüvitatava

lepingulise esindaja kuluga. 12. detsembri 2014. a protokolli parandamise taotlusega

seotud kulu ei hüvitata, sest seda ei rahuldatud. Seega arve nr 1561 alusel saab kostja 1

põhjendatud ja vajalikuks kuluks lugeda 4,25 h (0,5 + 1,5 + 0,25 + 2).

82. 16. veebruari 2015. a arve nr 1582 alusel palub kostja 1 hüvitada esindaja ajakulu 4,5 h,

mis hõlmas hageja 22. detsembri 2014. a menetlusdokumendi läbitöötamist, e-kirja

kliendile, 29. detsembri 2014. a menetlusdokumendi koostamist, hageja 12. jaanuari

2015. a menetlusdokumendi läbitöötamist, asjaolude analüüsi, e-kirjavahetust kliendiga,

12. veebruari 2015. a menetlusdokumendi koostamist. Ringkonnakohus peab nimetatud

arve alusel põhjendatuks ajakulu seoses hageja 12. jaanuari 2015. a hagi täienduse

analüüsi ja 12. veebruari 2015. a vastuse koostamisega 3 h, mh arvestades dokumendi

mahtu ja seda, et osaliselt koosnes vastus menetluskulude nimekirjast, millega

seonduvaid kulusid kohtupraktikas ei hüvitata. 22. detsembri 2014. a ja 29. detsembri

2014. a menetlusdokumentidega seotud ajakulu ei ole põhjendatud, sest tegemist oli

poolte vaidlusega protokolli parandamise üle ning vastavad taotlused jättis kohus

rahuldamata. Ülejäänud osas ei ole arvel märgitud toimingud kontrollitavad ning nendega

seonduvat ajakulu ei hüvitata.

83. 2. aprilli 2015. a arve nr 1599 alusel palub kostja 1 hüvitada esindaja ajakulu 3 h, mis

hõlmas kostja 2 16. veebruari 2015. a menetlusdokumendi läbitöötamist, asjaolude

analüüsi, hageja 23. märtsi 2015. a menetlusdokumendi läbitöötamist, nõupidamisi

kliendiga, 30. märtsi 2015. a menetlusdokumendi koostamist, 1. aprilli 2015. a istungiks

valmistumist ja osalemist (sh istungile minek ja istungilt tagasitulek), 1. aprilli 2015. a

istungi protokolli ja määruse läbitöötamist. Kostja 2 16. veebruari 2015. a

menetlusdokumendiga tutvumisele kulunud ajaks tuleb dokumendi mahtu arvestades

lugeda 0,25 h. Hageja 23. märtsi 2015. a menetlusdokumendiga tutvumise ja sellele

vastamise põhjendatuks ajakuluks loeb ringkonnakohus 0,75 h, arvestades mh

dokumentide mahtu ja seda, et osaliselt sisaldas hageja menetlusdokument seisukohta

menetluskulude osas, millist ajakulu TsMS § 175 lg 1 ei hüvitata. 1. aprilli 2015. a

istungiga seonduvaks põhjendatud kuluks loeb ringkonnakohus 1 h, arvestades mh seda,

et kostjaid 1 ja 3 esindas sama esindaja nii istungiks valmistumisel kui istungil

esindamisel. Istungile tuleku ja mineku aega ei saa lugeda menetlustoimingute

tegemiseks vajalikuks ajaks. Tegemist ei ole ajakuluga, mis oleks hõlmatud TsMS § 175

lg 1 alusel hüvitatava lepingulise esindaja kuluga. 1. aprilli 2015. a istungi protokolli ja

määruse läbitöötamise põhjendatuks ajakuluks saab lugeda 0,25 h. Ülejäänud osas ei ole

arvel nimetatud toimingute põhjendatus ja vajalikkus kontrollitav. Kokku saab arvet nr

1599 pidada põhjendatuks 2,25 h ulatuses.

84. 20. mai 2015. a arve nr 1618 alusel palub kostja 1 hüvitada esindaja ajakulu 4,5 h, mis

hõlmas nõupidamist kliendiga, maakohtu 7. aprilli 2015. a määruse ülevaatamist,

kliendile ülevaate andmist, kostja 2 9. aprilli 2015. a menetlusdokumendi läbitöötamist,

asjaolude analüüsi, 14. aprilli 2015. a menetlusdokumendi koostamist, maakohtu 15.

aprilli 2015. a määruse läbitöötamist, kostja 2 4. mai 2015. a menetlusdokumendi

läbitöötamist, 4. mai 2015. a menetlusdokumendi koostamist, 4. mai 2015. a

ekspertiisiakti läbitöötamist. Nimetatud arve alusel peab kohus põhjendatuks ja

vajalikuks toiminguks ja kuluks maakohtu 7. aprilli 2015. a määruse ülevaatamist 0,25 h,

menetlustoiminguid seoses kostja 2 esitatud eksperdi taandamise avaldusega (sh vastuse

koostamine, hageja vastusega ja määrusega tutvumine) 0,25 h, 15. aprilli 2015. a hagi

täienduse ja 4. mai 2015. a kostja 2 vastusega tutvumisele 0,5 h, kostja 1 4. mai 2015. a

vastuse koostamisele 1,10 h (arvestades mh vastuse mahtu ja koostamist kostja 1 ja kostja

3 esindajana), 4. mai 2015. a ekspertiisiakti läbitöötamisele 0,25 h, seega kokku 2,35 h.

Ülejäänud osas ei ole arvel nimetatud toimingute põhjendatus ja vajalikkus kontrollitav.

85. 20. mai 2015. a arve nr 1628 alusel palub kostja 1 hüvitada esindaja ajakulu 2 h, mis

hõlmas 29. mail 2015. a hageja menetlusdokumendi ja 5. juuni 2015. a kostja 2

menetlusdokumendi läbitöötamist, asjaolude analüüsi, 10. juuni 2015. a istungiks

valmistumist ja osalemist (sh istungile minek ja istungilt tagasitulek), nõupidamisi

kliendiga, istungiprotokolli läbitöötamist, e-kirjavahetust kliendiga, 16. juuni 2015. a

menetlusdokumendi koostamist. Nimetatud arve alusel peab kohus põhjendatuks ja

vajalikuks toiminguks ja kuluks hageja 29. mai 2015. a menetlusdokumendi ja kostja 2 5.

juuni 2015. a menetlusdokumendi läbitöötamist 0,25 h ja 10. juuni 2015. a istungiga

seonduvaks kuluks 0,75 h. Istungiga seonduva kulu hindamisel arvestab ringkonnakohus

mh seda, et kostjaid 1 ja 3 esindas sama esindaja nii istungiks valmistumisel kui istungil

esindamisel (istungi kestus 1 h 11 min). Istungile tuleku ja mineku aega ei saa lugeda

menetlustoimingute tegemiseks vajalikuks ajaks. Tegemist ei ole ajakuluga, mis oleks

hõlmatud TsMS § 175 lg 1 alusel hüvitatava lepingulise esindaja kuluga. Samuti ei kuulu

hüvitamisele 16. juuni 2016. a menetluskulude nimekirja koostamisega seonduv kulu.

Järelikult tuleb arve nr 1628 alusel lugeda põhjendatuks ja vajalikuks kuluks 1 h.

Ülejäänud osas ei ole arvel nimetatud toimingute põhjendatus ja vajalikkus kontrollitav.

86. 1. oktoobri 2015. a arve nr 1661 alusel palub kostja 1 hüvitada esindaja ajakulu 3,25 h,

mis hõlmas 23. septembri 2015. a määruse läbitöötamist, e-kirjavahetust kliendiga, 2.

oktoobri

2015. a

kohtuistungiks

valmistumist

(sh ülekuulamiseks

küsimuste

formuleerimist, menetluskulude nimekirja koostamist, hageja 1. oktoobri 2015. a

menetlusdokumendi läbitöötamist, asjaolude analüüsi). Nimetatud arve alusel peab kohus

põhjendatuks ja vajalikuks toiminguks ja kuluks maakohtu 23. septembri 2015. a määruse

läbitöötamiseks 0,25 h ja 2. oktoobri 2015. a istungiks valmistumise kuluks 0,5 h (sh

küsimuste formuleerimine ja hageja 1. oktoobri 2015. a menetlusdokumendiga

tutvumine). Menetluskulude nimekirja koostamisega seonduv kulu ei hüvitata. Järelikult

tuleb arve nr 1661 alusel lugeda põhjendatuks ja vajalikuks kuluks 0,75 h.

87. 7. oktoobri 2015. a arve nr 1666 alusel palub kostja 1 hüvitada esindaja ajakulu 6 h, mis

hõlmas 2. oktoobri 2015. a istungil osalemist (sh istungile minek ja istungilt tagasitulek),

nõupidamist kliendiga, hageja 2. oktoobri 2015. a menetlusdokumendi läbitöötamist,

asjaolude analüüsi, 2. oktoobri 2015. a istungiprotokolli läbivaatamist, telefonivestlust ja

e-kirjavahetust kostjaga 2, kostja 7. oktoobri 2015. a menetlusdokumendi koostamist.

Nimetatud arve alusel peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks toiminguks ja kuluks 2.

oktoobri 2015. a istungil osalemist ja hageja 2. oktoobri 2015. a menetlusdokumendi

läbitöötamist kokku 3 h (sh arvestades istungi kestust 5 h 51 min, kostjatel 1 ja 3 ühist

esindajat) ning kohtukõne koostamisele 1 h (sh arvestades kostjatel 1 ja 3 ühist esindajat

ja kohtukõnes menetluskulusid puudutava osa hüvitamata jätmist). Seega arve nr 1666

alusel on põhjendatud kostja 1 menetluskuluna hüvitada 4 h. Ülejäänud osas ei ole arvel

nimetatud toimingute põhjendatus ja vajalikkus kontrollitav.

88. Kokku tuleb ringkonnakohtu hinnangul lugeda arvete nr 1532, 1540, 1547, 1561, 1582,

1599, 1618, 1628, 1661 ja 1666 alusel kostja 1 põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks TsMS

§ 175 lg 1 mõttes 23,85 h (6,25 + 4,25 + 3 + 2,25 + 2,35 + 1 + 0,75 + 4). Arvestades

kostja 1 esindaja õigusabi tunnitasu suurust 77 eurot, on kostja 1 põhjendatud lepingulise

esindaja kulud kokku 1836,45 eurot. Lisaks on põhjendatud hüvitada kostjale 1

tõlkekulud tõendite tõlkimiseks 140 eurot. Kuigi arvetel on sisuks märgitud „juriidilised

teenused/tõlketööd“, nähtub kostja 1 esitatud e-kirjadest, et tegemist oli käesolevas

menetluses vajalike tõendite tõlkimisega. Kokku saab kostja 1 menetluskulusid lugeda

põhjendatuks 1976,45 eurot (1836,45 + 140). Vastavalt menetluskulude jaotusele peab

hageja kostjale 1 hüvitama 5% kostja 1 menetluskuludest, seega 98,82 eurot.

89. Kuna hagejal ja kostjal 1 on vastastikku kohustus hüvitada menetluskulusid, tuleb TsMS

§ 445 lg 1 teise lause kohaselt nõuded tasaarvestada. Tasaarvestuse tulemusel peab kostja

1 hüvitama hagejale menetluskulusid 98,82 eurot vähem, s.o 4438,38 eurot (4537,20 –

98,82). Ka viivist tuleb TsMS § 177 lg 4 ja VÕS § 113 lg 1 alusel tasuda menetluskulude

vähendatud summalt.

90. Ringkonnakohtu menetlusega seonduvad menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel ja

hagi osalise rahuldamise osas mõlema apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist

arvestades poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Iko Nõmm

Reet Allikvere

Margo Klaar