3-14-52529/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52529

Haldusasi

OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ

Paekalda

kaebus

taotlustega

kohustada

keskkonnaministrit otsustama Tallinnas Paekalda tn 2,

Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda

tn

2a

kinnisasjade

omandamine,

kohustada

Keskkonnaministeeriumi tegema nende kinnisasjade

riigile

omandamiseks

vajalikud

toimingud

ning

tuvastada keskkonnaministri viivituse õigusvastasus

Menetlusosalised

Kaebajad - OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ

Paekalda 7, OÜ Paekalda 9; volitatud esindaja v.adv

Martin Triipan

Vastustajad

–

Keskkonnaministeerium

ja

keskkonnaminister; volitatud esindajad v.adv Allar

Jõks ja adv Kadri Härginen

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Keskkonnaministeeriumi

ja

keskkonnaministri

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta

asja

materjalide

juurde

võtmata

ja

tagastada

apellantidele

koos

apellatsioonkaebusega esitatud lisad 1 ja 3‒7 ning koos 29.07.2016 apellatsioonkaebuse

täiendusega esitatud Tallinna Halduskohtu 18.09.2015 kohtuotsus ja Tallinna

Ringkonnakohtu 31.03.2016 kohtuotsus haldusasjas nr 3-15-867.

2. Rahuldada Keskkonnaministeeriumi ja keskkonnaministri apellatsioonkaebus

osaliselt ja tühistada Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2016. a otsus osas, milles

halduskohus tuvastas, et keskkonnaminister ja Keskkonnaministeerium on olnud

õigusvastaselt tegevusetud Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja

Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamise otsustamisel ning otsustamiseks vajalike

eeltoimingute tegemisel alates 30. juulist 2014 (kohtuotsuse resolutsiooni p 1.1.). Teha

selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

3-14-52529

2(15)

3. Ülejäänud osas (Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2016. a otsuse resolutsiooni p

1.2)

jätta

Keskkonnaministeeriumi

ja

keskkonnaministri

apellatsioonkaebus

rahuldamata, kuid muuta selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

4. Mõista Keskkonnaministeeriumilt kaebajate kasuks välja kantud menetluskuluna

kahes kohtuastmes kokku 3700 eurot. Vastustajate menetluskulud jätta nende endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 24.11.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Unigate omandas 19.09.2002 teiste hulgas Tallinnas Paekalda tn 2, 3, 7, 9 ja 2a asuvad

kinnistud, mis asusid kogu ulatuses mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe

klindi

püsielupaiga

sihtkaitsevööndi

territooriumil,

mis

oli

kaitse

alla

võetud

keskkonnaministri 03.02.2006 määrusega nr 9.

2. OÜ Unigate esitas 12.05.2006 Keskkonnaministeeriumile taotluse vahetada need kinnistud

riigile kuuluva kinnisasja vastu. Maa-amet teatas 26.09.2008 kirjas (I kd, tl 172) OÜ-le

Unigate, et looduskaitseseaduse (LKS) muudatuse kohaselt viiakse eelnimetatud kinnisasjade

vahetamise menetlused lõpuni omandamise menetlusena LKS § 20 ja Vabariigi Valitsuse

08.07.2004 määrusega nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt

omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala

kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse

määramise kord ja alused” (VVm 242/2004) kehtestatud korras.

3. OÜ Unigate 09.10.2012 jagunemisotsuse alusel läksid Paekalda tn 2, 3, 7, 9 kinnistud

vastavalt OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 omandisse,

viimase omandisse läks ka Paekalda tn 2a kinnistu.

3-14-52529

3(15)

4. Keskkonnaministeerium tegi Paekalda tn 2, 3, 7, 9 ja 2a omanikele 12.11.2013 kirjas (I kd,

tl

19)

ettepaneku

eelviidatud

kinnisasjade

riigile

võõrandamiseks

10.10.2013

eksperthinnangus nr 1310-5540-01/AT (I kd, tl 21) määratud hinnaga. Kinnistute omanikud ei

nõustunud sellega 09.12.2013 Maa-ametile ja Keskkonnaministeeriumile edastatud kirjas,

pidades hinda vastuvõetamatuks (I kd, tl 42). Pärast mõnda aega kestnud läbirääkimisi ja

vaidlusi tellis Maa-amet kordushindamise, mille kohta 04.07.2014 koostatud eksperthinnang

nr 1406-5931-01/AT (I kd, tl 99) edastati Maa-ameti poolt vastusena kinnistute omanike

teabenõudele (I kd, tl 91 jj) 22.07.2014 (I kd, tl 120). Kinnistute omanikud teatasid

29.07.2014 kirjadega keskkonnaministrile, et nõustuvad kinnistute võõrandamisega viimati

nimetatud eksperthinnangus näidatud hinnaga (I kd, tl 122 jj).

5. Maa-amet teatas 11.09.2014 kirjas (I kd, tl 138) OÜ-dele Paekalda 2, Paekalda 3, Paekalda

7 ja Paekalda 9 kinnistute omandamise menetluse pikenemisest seoses vajadusega teostada

püsielupaigas ja selle lähiümbruses kasvavate taimeliikide inventuur ja võimalik, et otsustada

selle põhjal püsielupaiga piiride muutmine.

6. OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 (edaspidi kaebajad)

esitasid 21.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlesid keskkonnaministri

kohustamist Tallinnas Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda

tn 2a asuvate kinnisasjade omandamise otsustamiseks ning Keskkonnaministeeriumi

kohustamist nende kinnistute omandamiseks vajalike ettevalmistavate toimingute tegemiseks

30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest, samuti nende kinnistute omandamisega seotud

toimingute tegemise ja otsustamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist.

Riigil on kohustus Paekalda tn 2, 3, 7, 9 ja 2a kinnistud omandada, sest kõik LKS § 20 lg-s 1

sätestatud eeldused selleks on täidetud: tegemist on püsielupaigas asuvate kinnisasjadega,

mille sihtotstarbelist kasutamist piirab kehtestatud kaitsekord; kaebajate õiguseellane OÜ

Unigate omandas need enne kaitse alla võtmist ning kaebajad ja riik on saavutanud

kokkuleppe

kinnisasjade

väärtuse

osas.

Riik

viivitab

kinnistute

omandamisega

põhjendamatult, ilma et selleks esineks LKS § 20 lg-st 4 või VVm 242/2004 § 6 lg-st 1

tulenev mõjuv põhjus. Vahetult pärast kaebajate poolt eksperthinnangus määratud hinna

aktsepteerimist tulnuks koostada vastav eelnõu ja see keskkonnaministrile otsustamiseks

esitada, kes pidanuks seepeale tegema vastava otsuse (VVm 242/2004 § 11). Riigi poolt 2013.

a-l tehtud eksperthinnang oli vigane ning 22.07.2014 kaebajate antud nõustumisele reageeris

vastustaja samuti alles 11.09.2014, milliseks ajaks oli kogu menetlus kestnud juba rohkem kui

8 aastat.

Vastustaja teatas esmakordselt 11.09.2014 kirjas kahtlustest looduskaitserežiimi tegeliku

põhjendatuse osas. Botaanik TK arvamuse (I kd, tl 167) kohaselt ei saa kõnealuse

püsielupaiga piiride vähendamine tulla kõne alla ning botaanik UR on seisukohal (I kd, tl

168), et kaitsealuste aasnelgi, mägi-kadakkaera ning püstkiviriku esinemine looduses tuleks

hinnata mais-juunis. Keskkonnaministeerium tegi alles 30.06.2014 Keskkonnaametile

ülesandeks võtta töösse Maarjamäe püsielupaigas ning selle lähiümbruses kasvavate

kaitstavate taimeliikide inventuur ning püsielupaiga piiride muutmise põhjendatuse ja

otstarbekuse ekspertiisi koostamine, mis sisuliselt tähendab aega, mil kaitsealuste liikide

esinemist looduses on raske määrata, kuna taime vegetatsiooniperiood on lõppenud. Kuna

kogu menetlus on juba seni kestnud enam kui 8 aastat, oleks ebaproportsionaalne jääda

veelkord ootama uut vegetatsiooniperioodi.

Käesolevas menetlusfaasis ei saa põhimõtteliselt hakata püstitama küsimusi sellest, kas ala

looduskaitse all olemine on üldse põhjendatud. Kaebajate subjektiivse õiguse aluseks on fakt,

et ala on looduskaitse all praegu ja on olnud seda viimased 8 aastat.

3-14-52529

4(15)

Riik tegi esmakordselt kaebajatele ettepaneku kinnisasjade võõrandamiseks 12.11.2013 ning

selleks ajaks pidi kaebajate taotlus kinnisasjade omandamiseks olema järjekorras esimeste

hulgas. Samas ei olnud riigi tookordne ettepanek selline, et kaebajad saanuks sellega

nõustuda, sest kinnisasjade väärtus oli eksperthinnangus nr 1310-5540-01/AT määratud

ebaõige väärtuspäevaga. Kui riik oleks 12.11.2013 esitanud kinnistute võõrandamise

ettepaneku õigete andmetega, oleksid kaebajad saanud hinnaga nõustuda juba 2013. a

novembris.

7. Keskkonnaminister ja -ministeerium palusid jätta kaebuse rahuldamata. On tekkinud

põhjendatud kahtlus, et vaidlusalustel kinnistutel ei kasva tegelikult püsielupaiga

kaitserežiimist tulenevaid piiranguid õigustavaid kaitseväärtuslikke taimi, mistõttu on

keskkonnaminister alustanud 27.11.2014 käskkirjaga nr 968 menetluse püsielupaiga kaitse-

eeskirja ja piiride muutmiseks, mis võib kaasa tuua selle, et vaidlusalused kinnistud arvatakse

püsielupaiga piiridest välja ning looduskaitselised piirangud lõpevad. Riigil ei ole kohustust

LKS alusel looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omandada, kui ilmneb, et tegelikult seal

ei ole kaitseväärtusega loodusobjekte. Vaidlusaluste kinnistute riigile omandamise

otsustamiseks tuleb välja selgitada kõik olulised asjaolud ning kuigi kaitsekorra kontrollimine

ei ole omandamismenetluses kohustuslik toiming, ei ole millegagi põhjendatud jätta tekkinud

kahtluse korral asjaolud välja selgitamata, sest ebaõige otsus võib riigile nende eest tasutava

summa suurust arvestades olulist kahju tekitada (kinnisasjade koguväärtus on erinevate

eksperthinnangute andmetel vahemikus 2 875 000 ˗ 3 867 100 eurot). Riik teostab seaduses

sätestatud tingimustele vastava kinnisasja omandamisel kaalutlusõigust ning riigil ei ole

kunagi olnud kinnisasja omandamise kohustust, vaid omandamine saab toimuda üksnes riigi

ja kinnisasja omaniku kokkuleppel.

Tallinna Botaanikaaia teadur OA leidis 07.09.2014 koostatud arvamuses, et kuivõrd

Maarjamäe püsielupaiga kriitiliselt ohustatud liikide mägi-kadakkaera ja püstkiviriku seisundit

ei mõjuta püsielupaiga lõunaosas eramaadel olev puhverala, ei ole püsielupaiga eramaade

riigile omandamine otstarbekas ja eramaad võib püsielupaigast välja arvata ning eramaadel

kasvavad kaitstavate taimeliikide isendid saab vajadusel ümber istutada püsielupaigale;

aasnelk seevastu omab Tallinnas ja selle lähiümbruses mitmeid elupaiku ning vajab küll

tähelepanu, ent pole ohustatud. Looduses toimuvad ajaga muutused ning seetõttu vaadataksegi

kehtestatud kaitserežiimid aeg-ajalt üle. Maa-ameti poolt 2014. a aprillis tehtud paikvaatlus

kinnitas, et vaidlusalused kinnistud kujutavad endast rohtunud ja võssakasvanud jäätmaad,

mis on prügistamise, kulupõletamise ja lõkete tegemise ning pinnase, betoontoodete jääkide ja

ehitusjäätmete ladustamise tõttu oluliselt kahjustatud ning kus sellest tingituna ei pruugi enam

olla säilinud ka kaitstavaid taimeliike.

Vaatamata VVm 242/2004 § 12 lg-s 2 sätestatule on praegusel juhul ilmnenud menetluses

uued olulised asjaolud, mille kohaselt ei paikne vaidlusalustel kaitsealustel kinnisasjadel

selliseid kaitstavaid loodusobjekte, mis õigustaksid nimetatud kinnisasjade kaitse all olemist,

mistõttu tuleb uuesti hinnata Paekalda tn kaitsealuste kinnisasjade riigi poolt omandamise

põhjendatust. Praegusel juhul tuleb hinnata, kas kinnisasjad üldse vastavad LKS § 20 lg-s 1

sätestatud riigi poolt omandamise eeldustele.

Vastustajad viitavad kohtuasjas nr 3-08-2498 tehtud haldus- ja ringkonnakohtu otsustele,

leides, et ka kaitsealuse maa riigile omandamist reguleerivate normide alusel ei ole riigil

kunagi olnud kohustust omandada kaitsealuseid kinnisasju, vaid riigil on selline õigus

tingimusel, et kõik omandamise eeldused on ka reaalselt täidetud. Vastustajad viitavad

Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-79-05 ja selgitavad, et Maa-ameti poolt läbi viidud menetluse

raames pole seni ühtki haldusakti vastu võetud. Seega pole kaebajatel saanud tekkida mingit

kaitset väärivat usaldust.

3-14-52529

5(15)

Riik ei ole vaidlusaluste kinnistute omandamise otsustamisega põhjendamatult viivitanud.

Kaebajad omandasid kinnistud alles 2012. a-l, samas kui alates 01.08.2008 muutus kehtetuks

seni maade vahetamise aluseks olnud LKS § 19 lg 1, misjärel asetusid Paekalda tn

kaitsealused kinnisasjad omandamise avalduste laekumise järjekorras 353.˗363. järjekohale, 1.

jaanuaril 2013 olid need jõudnud 57.˗67. järjekohale ning 1. jaanuariks 2014 6.˗15.

järjekohale. Hüpoteetiline on kaebajate väide, et kui 12.11.2013 saadetud ekspertiis oleks

olnud korrektne, oleksid kaebajad saanud sellega nõustuda juba 2013. a novembris. Selle

ekspertarvamuse väärtuskuupäev ei olnud ainuke ega põhiline asjaolu, mille üle kaebajad

vaidlesid. Kaebajate 29.07.2014 kirju, milles nõustuti kinnistud võõrandama 04.07.2014

koostatud eksperthinnangus esitatud hindadega, ei saa käsitada pooltevahelise kokkuleppena

riigi poolt omandatavate kinnistute hinnas. Kõnealuse eksperthinnangu saatis kaebajatele

Maa-amet ning keskkonnaminister ei ole VVm 242/2004 § 7 lg 2 p 2 kohast uut

hinnapakkumist ega ettepanekut kaebajatele teinud ega palunud kaebajatelt sellega

nõustumist. Õigus ja võimalus menetluse peatamiseks tuleneb VVm 242/2004 § 6¹ lg-test 1 ja

1¹.

Arusaamatu on kaebajate argumentatsioon nende õiguste rikkumise kohta, kuna riigipoolne

tegutsemine põhjendamatute kaitsepiirangute tühistamiseks on ajendatud eelkõige eramaade

omanike huvide kaitsest. Paekalda tn kinnistute arendamiseks kehtestatud detailplaneeringut

ei ole realiseerima asutud ka mitte sellel osal detailplaneeringualast, kus mingisuguseid

looduskaitselisi piiranguid pole ning mis asub olemasolevatele juurdepääsuteedele lähemal

ehk sellel osal tervikliku detailplaneeringu alast, kust oleks loogiline arendustegevusega

alustada.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 27.02.2015 otsusega OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3,

OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 kaebuse osaliselt, tuvastades, et keskkonnaminister ja

Keskkonnaministeerium on olnud õigusvastaselt tegevusetud Paekalda tn 2, Paekalda tn 3,

Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamise otsustamisel ning

otsustamiseks vajalike eeltoimingute tegemisel alates 30.07.2014. Halduskohus kohustas

Keskkonnaministeeriumi tegema nimetatud kinnisasjade omandamise otsustamiseks vajalikud

toimingud ning keskkonnaministrit otsustama kinnisasjade omandamine või sellest

keeldumine

päeva

jooksul

kohtuotsuse

jõustumisest

arvates.

Kohus

mõistis

Keskkonnaministeeriumilt kaebajate kasuks solidaarselt välja menetluskulu 4000 eurot.

LKS § 20 ja VVm 242/2004 normide sõnastusest ja eesmärgist tulenevalt on riigil kohustus

kinnisasi selle väärtusele vastava tasu eest omandada, kui kinnisasja kasutamisele kehtivad

selle riigi poolt omandamist õigustavad looduskaitselised piirangud vastava kinnisasja

omandamise ettepaneku tegemise ajal. Seega ei saa riik põhimõtteliselt kinnisasja

omandamise otsustamisega viivitamist põhjendada kahtlusega, et kaitserežiim ja sellest

tulenevad piirangud on muutunud mittevajalikuks, et neid tuleks edaspidi muuta või need

kehtetuks tunnistada. LKS §-st 20 tuleneb üheselt seadusandja soov, et seal nimetatud

looduskaitselistest piirangutest tulenevat koormat ei jäeta maa omaniku kanda, vaid kui maa

omanik seda soovib, on riigil kohustus vastavate kasutuspiirangutega maa selle väärtusele

vastava hinna eest omanikult ära osta. LKS §-i 20 ei saa tõlgendada selliselt, et riigil oleks

mingisugune kaalutlusõigus küsimuses, kas omaniku sellekohase soovi korral omandada

kinnisasi või mitte. Kaalutlusõigus piirdub küsimusega sellest, kas ala kaitsekorrast tulenevad

kasutuspiirangud on olulised või mitte, ent seaduse praegune sõnastus ega loogiline eesmärk

ei anna võimalust riigil keelduda kinnisasja omandamisest selle väärtusele vastava hinna eest,

kui ala kaitsekord piirab oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist ning omanik soovib, et

riik omandaks kinnistu. Järeldust riigi kaalutlusõiguse kohta ei saa teha LKS § 20 lg-s 1

kasutatud sõnastusest „omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga […]“.

3-14-52529

6(15)

LKS § 20 lg 1 seab riigi kohustuse kinnisasi omandada ning sellega korrespondeeruva isiku

õiguse omandamist nõuda sõltuvusse kaitserežiimist tulenevate oluliste kasutuspiirangute

kehtivusest, mitte nende tegelikust asjakohasusest. Kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise

piirangute negatiivset mõju selle omanikule ei muuda olematuks nende piirangute kehtetuks

tunnistamine kunagi tulevikus. Antud juhul on looduskaitselised kasutuspiirangud takistanud

kaebajatel ja nende õiguseellasel omandiõiguse vaba teostamist alates 2006. a-st. Lisaks pole

mingit mõistlikku mehhanismi, millega kompenseerida vahepealsest piirangute kehtivusest

tekkinud negatiivseid tagajärgi. Vastustajate kohtuistungil avaldatud seisukoht, et piisavaks

kompensatsiooniks on maamaksuvabastus, ei ole tõsiselt võetav. Äriühingu tegevus on

suunatud kasumi teenimisele ning mistahes vara omamine omaette ei saa olla äriühingu

eesmärk. Kui kaitsekorraga on seatud kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist piiravad

kitsendused, ei saa riik seada piirangute looduskaitselist vajalikkust omandamise menetluse

kestel kahtluse alla või viivitada sellele kahtlusele tuginedes omandamise otsustamisega.

Seda, et kinnisasja objektiivne vastavus riigi poolt omandamise tingimustele tuleb kindlaks

teha vastava menetluse alustamise aja (antud juhul kaebajate õiguseellase poolt maade

vahetamise avalduse esitamise aja) seisuga, toetab ka LKS § 20 lg 4 regulatsioon, milles

nähakse ette kinnisasjade omandamine järjekorra alusel. Seadus ei täpsusta, kui kiiresti peaks

see järjekord liikuma ega sätesta mingeid mõistlikke tähtaegu, mille kestel tuleks omandamise

küsimus lahendada. Kinnisasja omandamiskõlblikkuse tuvastamine vastava menetluse

alustamise aja seisuga loob omamoodi kompenseeriva mehhanismi järjekorra kulgemisest

tingitud viivituse hüvitamiseks. Seeläbi saab õigustada seda, et vastavate taotluste

lahendamiseks võib kuluda aastaid. See toetab LKS § 20 tõlgendamist selliselt, et kinnisasja

omaniku subjektiivne õigus nõuda, et riik omandaks kinnisasja, tekib omandamise aluseks

olevate asjaolude esinemisel omaniku poolt vastava avalduse (ettepaneku) esitamise või riigi

poolt talle tehtud ettepanekuga nõustumise ajal. Omanikul tekib õiguspärane ootus sellele, et

siis, kui LKS § 20 lg-s 4 sätestatud järjekord temani jõuab, omandab riik kinnistu selle

väärtusele vastava hinna eest. Selle käsitlusega oleks omandamise menetluse kestel

konkreetset maatükki puudutavate looduskaitseliste piirangute ümber vaatamise tõttu

omandamisega jätkuv viivitamine vastuolus. Seisukohta, et omandamise menetluse käigus ei

või riik asuda looduskaitseliste piirangute vajalikkust ümber hindama ega saa sellega

õigustada omandamisega viivitamist, toetab samuti VVm 242/2004 § 61 lg 11. Vastustajad

leiavad ekslikult, nagu tuleks kaitserežiimist tulenevad piirangud üle kontrollida selleks, et

riik ei kannaks olulist kahju. Riigi kahjuna ei saa käsitada kinnistu eest makstavat hinda, sest

LKS § 20 lg 1 kohaselt peab see vastama kinnisasja väärtusele. Seega saab riik tehingu

tulemusena välja makstud raha väärtuses kinnisasja.

Tuvastatud asjaoludel ei ole takistust VVm 242/2004 §-des 10 ja 11 nimetatud toimingute ja

otsuste tegemiseks. Põhimõtteliselt on vastustajatel õigus, et lõplikku kokkulepet kõigis

omandamise tingimustes saavutatud ei ole, sest vastustajad asusid põhjendamatult

menetlusega viivitama kaitserežiimist tulenevate piirangute otstarbekuse kontrollimiseks.

Samas tuleneb VVm 242/2004 §-st 11, et kinnisasja omaniku ettepanekuga nõustumisel või

pärast omaniku nõusoleku saamist riigi omandamisettepanekule esitab riigi esindaja

omandamise toimiku koos asjakohase käskkirja eelnõuga otsustamiseks keskkonnaministrile,

kes otsustab kinnisasja omandamise või keeldub sellest. Riigi esindaja oleks pidanud

04.07.2014 ekspertarvamuse pinnalt tegema kaebajatele uue hinnaettepaneku. Vastustaja ei

ole toonud välja mitte ühtki põhjust, mis annaks alust väita, et 04.07.2014 eksperthinnangus

kajastatud hind ei vasta kinnistute väärtusele LKS § 20 tähenduses. Kaebajad omakorda on

keskkonnaministrile teatanud, et nõustuvad seal märgitud hinnaga kinnistud riigile

võõrandama. Seega on konkreetse kokkuleppe puudumine tingitud riigi tegematajätmisest.

Samas ei takista see antud juhul ministril kinnistute omandamise otsuse tegemist.

Põhjendamatu oleks lubada riigil kinnistute omandamise otsustamisega pikemat viivitamist

3-14-52529

7(15)

riigi oma varasemast põhjendamatust tegevusetusest tulenevalt. Kuivõrd kaebajad on

sõnaselgelt väljendanud nõustumist hinna suhtes, siis on vajalik kokkulepe kinnistute riigile

omandamiseks VVm 242/2004 § 8 mõttes saavutatud ning asi on küps keskkonnaministrile

otsustamiseks esitamiseks. Antud juhul ei nähtu mistahes põhjusi, mis takistaksid ministril

kinnisasjade omandamise otsustamist Maa-ameti poolt kinnistute väärtuse määramiseks

tellitud ning 04.07.2014 koostatud ekspertarvamuse ning kaebajate poolt 29.07.2014 esitatud

nõustumise põhjal.

Kuivõrd VVm 242/2004 § 61 lg 1 kohaselt on ette nähtud kinnisasjade omandamiseks tehtud

ettepanekute menetlemine nende laekumise järjekorras, siis kuni ajani, mil järjekord jõudis

kaebajate kinnistuteni, ei saa põhimõtteliselt vastustajate õigusvastasest viivitusest rääkida.

Siinjuures räägitakse LKS § 20 lg-s 4 kinnisasjade omandamisest vastavas järjekorras, VVm

242/2004 § 61 lg-s 1 aga ettepanekute menetlemisest vastavas järjekorras. Samas ei tulene

nendest normidest, et kinnisasja omandamise menetluse eeltoiminguid ei võiks alustada enne,

kui vastav kinnistu on jõudnud järjekorras esimesele kohale. Antud juhul on vastustaja teinud

kaebajatele konkreetse hinnaettepaneku 12.11.2013, mis tähistab kaebajate õiguseellase poolt

tehtud ettepaneku menetlemise alustamist. Kaebajate kinnistud olid LKS § 20 lg 4 kohaselt

peetavas järjekorras 2014. a 1. jaanuariks jõudnud 6.˗15. järjekohale. Arvestades, et viimastel

aastatel liikus järjekord umbes 50 koha võrra aastas ning pidades silmas vastustajate poolt

kohtuistungil antud selgitust, et riigieelarves oli kaebajate kinnistute omandamiseks vajalikul

hulgal raha põhimõtteliselt planeeritud, on selge, et ka omandamise otsustamise järjekord pidi

kaebajate kinnistuteni jõudma 2014. a esimesel poolel.

Kaebajad kinnistute omanikena olid VVm 242/2004 § 8 lg 2 tähenduses nõustunud kinnistute

võõrandamisega, kuivõrd kaebajad ise (nende õiguseellane) olid vastava taotluse esitanud.

Edasised läbirääkimised said taanduda vaid hinnale. Eelnimetatud sättest tuleneb, et kui

kinnisasja omanik ei nõustu hinnaga, võib ta teha riigile omapoolse ettepaneku, mille suhtes

tehakse § 7 lg 2 p-s 3 nimetatud toiming. Eelnimetatud ettepanek ei pruugi seisneda

konkreetse summa nimetamises, vaid sellise ettepanekuna tuleb käsitada ka kinnisasja

omaniku poolt esitatud vastuväiteid ja arvamust, millistest alustest lähtudes tuleks kinnistu

väärtus uuesti määrata. Sellised vastuväited on kaebajad esitanud 09.12.2013 kirjades. Seda,

millise aja jooksul peab riigi esindaja omalt poolt selliselt esitatud vastuväidetele reageerima,

õigusaktides üheselt sätestatud pole. Vastustaja vastas kaebajate 09.12.2013 vastuväidetele

esmakordselt 03.02.2014 kirjaga (II kd, tl 67), esitades selles ka omapoolsed vastuväited

kaebajate 09.12.2013 vastuväidetele. Vastustaja ei viivitanud vastamisega ebamõistlikult

kaua. Edasi pidid pooled pidama läbirääkimisi, mille mõistlikuks ajaks saab VVm 242/2004 §

8 lg 3 kontekstis pidada kuut kuud. Selle perioodi jooksul nõustus keskkonnaminister

(09.05.2014 kirjas) kinnistute väärtuse määramiseks uue eksperthinnangu tellima ning Maa-

amet selle ka 30.04.2014 tellis. Ekspertarvamuse tellimist ja kaebajatele edastamist koos

kaebajate 29.07.2014 nõustumistega tuleb käsitada läbirääkimistel saavutatud kokkuleppena

kinnistute omandamise küsimuses. Pärast seda tulnuks VVm 242/2004 § 10 kohaselt koostada

toimik ja esitada see ministrile otsustamiseks. Vastustajad ei ole pärast 29.07.2014 ühtki asja

otsustamisele suunatud toimingut teinud, menetluse pikendamine Maa-ameti 11.09.2014

kirjas märgitud põhjustel oli aga õigusvastane. Seetõttu on vastustajad põhjendamatult ja

õigusvastaselt tegevusetud olnud alates kaebajate 29.07.2014 avalduste tegemisele järgnevast

päevast ehk 30.07.2014.

Kaebajad on taotlenud vastustajate kohustamist vajalike toimingute ja otsuste tegemiseks 30

päeva jooksul. Menetluse varasemat kestust ning peetud läbirääkimisi silmas pidades on

tegemist mõistliku ajaga, mille jooksul peab olema võimalik kinnisasjade omandamise

küsimus otsustada.

3-14-52529

8(15)

9. Keskkonnaministri 27.03.2015 määrusega nr 22 muudeti 03.02.2006 määrust nr 9 „Mägi-

kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja

kaitse-eeskiri“ selliselt, et kaitse-eeskirjaga kaitstavast piirkonnast arvati välja kaebajatele

kuuluvad kinnisasjad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. Keskkonnaminister ja -ministeerium paluvad 30.03.2015 apellatsioonkaebuses

(täiendatud 29.07.2016, 22.08.2016, 10.10.2016 ja 17.10.2016) tühistada Tallinna

Halduskohtu 27.02.2015 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ning

menetluskulud kaebajate kanda.

Halduskohus on kohtuasja õiguslikku raamistikku hinnanud kogumis ebaõigesti ja sellest

tulenevalt sisustanud ebaõigesti ka LKS § 20 lg-t 1. Seetõttu on ebaõiged ka kohtu kõik

järgnevad järeldused. Kohus on riigi kinnisasjade kaalutlusõiguseta omandamise kohustuse

tuvastanud, lähtudes kitsalt kinnisasja omaniku huvist, eirates avalikku huvi, rakendamata

ühtegi tunnustatud tõlgendamisvõtet ning tuvastamata seaduse tegelikku mõtet või eesmärki.

LKS § 20 lg 1 sisaldab riigi kaalutlusõigust jätta kinnisasi omandamata, kui sellel kaitstavat

loodusobjekti faktiliselt enam ei esine. Seda ka siis, kui kinnisasja kasutamine on enne

omandamise otsustamist olnud pikalt piiratud. Kinnisasja omanikul saab seega olla

õiguspärane ootus kinnisasja omandamiseks üksnes siis, kui omatav kinnisasi sisaldab

jätkuvalt kaitstavat loodusobjekti. Kohus on LKS § 20 lg 1 eesmärgi sisustanud ebaõigesti,

leides, et kinnisasja omanikul tekib õiguspärane ootus riigi poolt kinnisasja omandamisele

üksnes seetõttu, et LKS § 20 lg-s 4 sätestatud järjekord jõuab temani.

Riigi kohustus jätta kaitstavat loodusobjekti mittesisaldav kinnisasi omandamata tuleneb ka

riigivaraseaduse (RVS) §-st 8. Kohus ei ole hinnanud avaliku huvi kaalukust lähtuvalt

looduskaitselisest või avalike vahendite kasutamise põhimõtetest. Seega tugineb halduskohtu

järeldus, nagu peaks riik avaliku huvi vastaselt tegema tehingu üksnes vastustajate erahuvi

silmas pidades, ebaseaduslikule kaalutlusele. Kohus on õigustamatult leidnud, et kinnisasjade

omandamise otsustamise menetluse pikendamine on õigusvastane, kuna selle eesmärgiks oli

tegeliku faktilise olukorra teadasaamine ning võimalusel kinnisasjade piirangute alt

vabastamine. Vastustajate õigus kinnisasja omandamise menetlust pikendada tuleneb LKS §

20 lg-st 4 ning VVm 242/2004 § 61 lg-test 1 ja 11. Kui piirangute kehtestamise alus on ära

langenud, peab riigi tegevus olema suunatud sellele, et taastada kinnisasja omaniku

põhiseaduse §-ga 32 tagatud õigus kinnisasja vabaks kasutamiseks. Kohtu kaalutlus jätta

piirangute tegelik vajadus läbi vaatamata, tuginedes 8 aasta tagustele andmetele, on

ebaseaduslik.

Kuna kohus leidis ekslikult, et vastustajatel puudus õigus omandamise menetluse

pikendamiseks, siis järeldas kohus ebaõigesti, et vastustajad on olnud õigusvastases viivituses.

Halduskohus jättis tähelepanuta, et kaebajad ei ole Maa-ameti 11.09.2014 haldusaktile

menetluse pikendamise kohta vastu vaielnud ega seda tähtaegselt vaidlustanud.

Ebaõige on kohtu järeldus, et pikka ooteaega kompenseeriv mehhanism puudub. Olukorras,

kus kinnisasjade omandamiseks pärast 8-aastast menetlust puudub faktiline alus, sest kinnisasi

ei sisalda kaitstavat loodusobjekti ning riik jätab kinnisasja omandamata, on kaebajatel

võimalik esitada kohtusse kahju hüvitamise taotlus. Kui kahju hüvitamiseks puudub vajalik

õiguslik regulatsioon, on kinnisasja omanikul kahju hüvitamise kaebuse raames võimalik

taotleda riigi poolt regulatsiooni loomata jätmise kui riigi tegevusetuse põhiseadusega

vastuolus olevaks tunnistamist.

3-14-52529

9(15)

Halduskohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme, kuna otsuse põhjendused ja

resolutsioon on vastuolus. Kohus on vastustajate kohustuse täitmise ajaks märkinud nii 30 kui

60 päeva. Lisaks on kohus õigusvastase viivituse algamise ajana tuvastanud nii 09.06.2014

kui ka 30.07.2014.

Halduskohus on ületanud kaebuse piire, tuvastades ebaõigesti, et vastustajad on olnud

tegevusetud.

Kaebajad

taotlesid

viivituse

õigusvastaseks

tunnistamist

kinnisasjade

omandamise otsustamisel ning muude sellega seotud toimingute tegemisel, kohus aga tuvastas

otsuse resolutsiooniga, et vastustajad on olnud kinnisasjade omandamisel ning otsustamiseks

vajalike eeltoimingute tegemisel õigusvastaselt tegevusetud. Lisaks tuvastas kohus

vastustajate

tegevusetuse

ebaõigesti.

Vastustajad

on

pärast

30.07.2014

teinud

menetlustoiminguid kinnisasja omandamise otsustamiseks ministri poolt, mistõttu ei ole

vastustajad olnud tegevusetud.

Halduskohus tuvastas valesti, et pooled on kinnisasjade omandamiseks saavutanud

kokkuleppe ekspertiisiakti edastamisega vastustajatele. Maa-amet edastas kinnisasjade

väärtuse kordushindamise ekspertiisiakti vastuseks vastustajate teabenõudele, mitte ei teinud

õigusaktidest tulenevatele nõuetele vastavat hinnapakkumist kinnisasjade omandamiseks.

Seega ei ole pooled saavutanud kokkulepet.

LKS § 20 lg 1 eesmärk ei ole kinnisasjade kaalutlusõiguseta omandamine, kui looduse

kaitsmise tegelikku vajadust ei esine. Sama seisukohta on kinnitanud Tallinna Halduskohus

18.09.2015 ja Tallinna Ringkonnakohus 31.03.2016 otsuses haldusasjas nr 3-15-867. Viidatud

otsused kinnitavad, et apellantide käsitlus LKS § 20 lg 1 mõttest ja eesmärgist on õige ning

halduskohus on asunud nimetatud sätet põhjendamatult tõlgendama üksnes eraomaniku

huvidest lähtuvalt. Riigil on õigus omandamismenetluse ajal kontrollida LKS § 20 lg-s 1

sätestatud eelduste täitmist.

Kaebajad on hilinenult esitanud apellatsioonimenetluses taotluse jätta LKS § 20 lg 1 vastuolu

tõttu põhiseadusega kohaldamata. LKS § 20 lg 1 ei ole vastuolus põhiseadusega, kuivõrd

kinnisasjade looduskaitselise väärtuse fikseerumine omandamismenetluse algamise seisuga

oleks otseses vastuolus nii omandipõhiõiguse kui ka LKS § 20 lg 1 looduskaitselise

eesmärgiga. Haldusasjas nr 3-15-867 jõustunud otsusega on tuvastatud, et kaebajate

kinnisasjad ei asu looduskaitsealal ning ka see, et nende kaitsealalt väljajätmine oli

õiguspärane. Seega ka juhul, kui tunnistada LKS § 20 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks,

ei oleks võimalik kohtul kohustada apellante kaebajate kinnisasju omandama, kuivõrd LKS §

20 lg 1 alusel kinnisasjade omandamine eeldab, et kinnisasjad asuvad looduskaitsealal.

11. Kaebajad paluvad 06.05.2015 kirjalikus vastuses (täiendatud 08.08.2016, 10.10.2016 ja

17.10.2016) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning vastustaja menetluskulud tema enda

kanda ja mõista kaebajate menetluskulud välja vastustajalt.

Vastustajad moonutavad halduskohtu seisukohti, püüdes jätta muljet, justkui kohus poleks

arvestanud LKS § 20 lg 1 eesmärke looduse kaitsmisel. LKS § 20 lg 1 mõttes on tekkinud

olukord, kus kaebajatel on subjektiivne õigus selle suhtes, et riik omandab neilt kinnisasjad.

Kaebajatel on tekkinud riigi vastu nõue saada kinnisasjade omandamisel kinnisasja väärtusele

vastavat tasu. Kaebajate eesmärki ei saa taandada nõudele kehtestada või säilitada nende

maale looduskaitselised piirangud. Kaebajate nõue pole primaarselt suunatud mitte avalikes

huvides looduse kaitsmisele, vaid tekkinud nõudeõiguse kaitsmisele. Apellatsioonkaebuses ei

ole välja toodud, milliste tõlgendamisvõtete tulemusena on vastustajad jõudnud järeldusele, et

LKS § 20 lg 1 kannab endas vaid looduskaitselist eesmärki ja mitte eesmärki arvestada

paralleelselt kaebajatele tekkinud subjektiivse õigusega nõuda kinnisasjade omandamist riigi

poolt.

3-14-52529

10(15)

Arvestades, et LKS § 20 lg 1 eeldused on juba 8 aastat olnud täidetud ja omanikud ootavad

järjekorras, et oma õigust realiseerida, ei ole see, kas kehtiv looduskaitserežiim on ka

tegelikult mingite väärtuste kaitseks hädavajalik, enam omandamise menetluse kontekstis

üldse oluline asjaolu ega kaalutlus, millega omandamise menetlust siduda või seda edasi

lükata.

Vastustajate väide, et neil on kohustus kaitsta avalikku huvi, ei saa kaasa tuua

apellatsioonkaebuse rahuldamist. Ükski avalik huvi iseenesest ei lõpeta isikutel seadusest

tulenevat subjektiivset õigust. Avalikku huvi saab kaaluda vaid siis, kui seadus näeb sellise

kaalumise ette. Antud juhul ei näe seadus seda ette. Samuti ei saa RVS-st tuletada riigi

kohustusi lõpetavaid tagajärgi.

Apellatsioonkaebuses on ekslikult tuginetud sellele, justkui halduskohus oleks otsuse

tegemisel pidanud äärmiselt oluliseks kaalutluseks kinnisasjade omanike erahuve ehk

kasumipüüdlikkust. Tegemist ei ole halduskohtu poolt määrava tähtsusega kaalutlusega, vaid

kohus on analüüsinud kõiki kaalutlusi ja rahuldanud kaebuse seetõttu, et seadusest tulenes

kaebajatele subjektiivne õigus nõuda kinnistute väljaostmist.

Paekalda tn kinnisasjade omandamise eeldused olid täidetud. Halduskohus leidis õigesti, et

pooled olid saavutanud kinnisasjade riigile omandamises kokkuleppe 29.07.2014 seisuga.

Halduskohus on õigesti leidnud, et riik on olnud õigusvastaselt viivituses. Viivitamine ei

olnud põhjendatud. Omandamise menetluses saab oluline olla üksnes see, et looduskaitselised

kitsendused piiravad oluliselt kinnistute kasutamist. Juurdekogutav informatsioon ei saa seda

põhimõtteliselt mõjutada. Vastustajad ei ole eelnevas menetluses kordagi tuginenud sellele, et

Maa-ameti 11.09.2014 kiri oleks haldusakt ning et selle vaidlustamata jätmine takistaks

kaebajate õiguste kaitset. Uute väidete esitamine ringkonnakohtu menetluses ei ole võimalik.

Samuti ei ole tegemist haldusaktiga, vaid teabetoiminguga, mille vaidlustamine halduskohtus

pole võimalik.

Halduskohus ei ole rikkunud menetlusnorme. Otsuse resolutsioon ja põhjendused ei ole

vastuolus. Kui kohtuotsuse resolutsioonis on märgitud vajaliku toimingu tegemine 30 päeva

jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, siis põhjendavas osas tähistatud 60 päeva käib selle

kohta, millal vastustajad peaksid kõige varasemalt tegema vajalikud toimingud eeldusel, et

halduskohtu otsust edasi ei kaevata. Halduskohus on korrektselt tuvastanud ka õigusvastase

viivituse algusaja.

Halduskohus ei ole ületanud kaebuse piire, vaid tuvastanud õigesti selle, mida kaebajad

taotlesid. Kui kaebajad ei oleks nõustunud halduskohtu poolt tuvastatuga, siis oleksid nad

esitanud apellatsioonkaebuse.

Käesoleva haldusasja ese erineb oluliselt haldusasja nr 3-15-867 esemest. Seega on viide

asjakohatu.

LKS § 20 lg 1 põhiseaduspärasuse kontrollimise taotlust ei ole esitatud hilinenult. Vastav

õigus tuleneb otsesõnu põhiseadusest ning taotluse esitamiseks ei ole ette nähtud tähtaega.

Halduskohus tõlgendas LKS § 20 lg-t 1 õigesti. Kui aga ringkonnakohtu hinnangul ei ole

võimalik nimetatud sätet tõlgendada selliselt, nagu seda tegi halduskohus, siis on tegemist

põhiseadusvastase olukorraga.

3-14-52529

11(15)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada

osaliselt. Kohtuotsuse esimeses osas lahendab ringkonnakohus apellantide taotlused

täiendavate tõendite juurdevõtmiseks (I), teises osas hindab apellantide seisukohti seonduvalt

nende võimalikus viivituses olemisega alates 30.07.2014, tõlgendab LKS § 20 lg-t 1 ja annab

hinnangu selle põhiseaduspärasusele (II), kolmandas osas annab hinnangu kaebajate

kohustamiskaebusele (III) ning viimaks lahendab menetlusosaliste taotlused ja jagab

menetluskulud (IV).

I

13. Apellandid on koos apellatsioonkaebusega esitanud ringkonnakohtule dokumendid (lisad 1

ja 3-7), mis on juba varasema kohtumenetluse raames toimikumaterjalide hulka esitatud.

Kuivõrd neid dokumente ei ole mõtet dubleerida, tagastab ringkonnakohus need apellantidele.

Lisaks on apellandid taotlenud haldusasja materjalide juurde võtta haldusasjas nr 3-15-867

tehtud Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsused. Ringkonnakohtu

hinnangul tuleb ka need kohtulahendid apellantidele tagastada, sest need ei ole praegusel juhul

käsitatavad tõenditena HKMS § 56 lg 1 tähenduses. On õige, et ka nendes lahendites on

kohtud sisustanud LKS § 20 lg-t 1, kuid õiguse tõlgendamiseks ei ole vajalik teist

kohtulahendit asja materjalide juurde lisada. Ringkonnakohus saab teha viiteid nimetatud

haldusasja lahenditele ka neid toimikus omamata. Kohtulahendil on tõendi väärtus juhul, kui

selles tehakse siduvalt kindlaks mingi asjaolu, mis omab teise asja lahendamisel tähendust.

Praegu on küsimus üksnes õiguse tõlgendamises.

II

14. LKS § 20 lg sätestab, et kogu ulatuses püsielupaigas asuva kinnisasja, mille

sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja

omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Halduskohus asus oma otsuse p-s 23

seisukohale, et LKS § 20 ja VVm 242/2004 normide sõnastusest ja eesmärgist tulenevalt on

riigil kohustus kinnisasi selle väärtusele vastava tasu eest omandada, kui kinnisasja

kasutamisele kehtivad selle riigi poolt omandamist õigustavad looduskaitselised piirangud

vastava kinnisasja omandamise ettepaneku tegemise ajal ning riik ei saa põhimõtteliselt

kinnisasja omandamise otsustamisega viivitamist põhjendada kahtlusega, et kaitserežiim ja

sellest tulenevad piirangud on muutunud mittevajalikuks. Ringkonnakohus selle seisukohaga

ei nõustu.

15. Kui riik kaotab kinnisasjalt omandiõiguse piirangud, kaob kinnisasja omanikul õiguslik

alus nõuda riigi poolt kinnistu omandamist LKS § 20 lg 1 alusel. LKS § 20 lg-s 1 sätestatud

kinnisasja omandamise eeldused ei ole täidetud, kui kinnistul ei kehti enam omandamise

otsustamise ajaks (VVm 242/2004 § 11) kaitsekorrast tulenevad looduskaitselised piirangud.

Kaitsekorra kehtimine kinnisasja suhtes on üks LKS § 20 lg 1 kohaldamise eeldus. Riigil on

kohustus kinnistud välja osta üksnes viidatud normis sätestatud eelduste täidetuse korral.

Kaebajate nõudeõigus kinnistute riigile võõrandamiseks tugines faktilisele asjaolule, et nende

sihtotstarbelist kasutamist piirasid oluliselt kaitse-eeskirjast tulenevad nõuded ning LKS § 20

lg-ga 1 antud võimalusele taotleda kinnisasjade riigi poolt võõrandamist. Kehtiv õigus ei ole

kunagi andnud isikutele kinnisasjade omandamise garantiid üksnes riigile taotluse esitamisest

tulenevalt, kuna LKS-s sätestatud regulatsiooni primaarseks eesmärgiks on olnud

loodusväärtuste kaitse.

3-14-52529

12(15)

16. Keskkonnaministri 27.03.2015 määrusega nr 22 muudeti 03.02.2006 määrust nr 9 „Mägi-

kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja

kaitse-eeskiri“ selliselt, et kaitse-eeskirjaga kaitstavast piirkonnast arvati välja kaebajatele

kuuluvad kinnisasjad. Selle määruse õiguspärasuse üle vaidlesid pooled haldusasja nr 3-15-

867 raames. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohtadega

haldusasjas nr 3-15-867, leides, et looduskaitselise piirangu kaotamisel ei saa kinnisasja

omanikule jääda alles omandikitsendusele tuginev nõudeõigus, kuna õiguse nõuet esitada

annab omandikitsenduse talumine. Õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes ei saa kaitsta

ennast omandiõiguse riive lõpetamise eest. Kehtiv õigus ei anna kinnisasja omanikule

valikuõigust, kas tema omandiõiguse riive lõpetatakse kinnistu riigi poolt omandamisega või

omandiõiguse piirangute kaotamisega. Riik ei ole menetlustoimingutega tekitanud kaebajatele

õiguspärast ootust, et kinnisasjad omandatakse sõltumata sellest, kas looduskaitseliste

piirangute kehtivus nendel on omandamise hetkel vajalik või mitte (Riigikohtu 02.03.2006

otsus haldusasjas nr 3-3-1-79-05, p 9). Kehtivast õigusest ei tulene keeldu muuta kaitse-

eeskirjast tulenevaid piiranguid leebemaks või tunnistada need kehtetuks, kui loodus

objektiivselt enam kaitsmist ei vaja. Loodusväärtusi kaitstakse avalikes huvides ning

omandiõiguse piirangud looduse kaitsmise eesmärgil on õigustatud üksnes seni, kuni

eksisteerib kaitsevajadus. Kui kaitsevajadus kaob, on riigil kohustus omandipõhiõiguse riive

lõpetada. Seetõttu ei saanud kaebajatel tekkida õiguspärast ootust kinnisasjade riigi poolt

omandamiseks kinnisasjade omandamise avalduste esitamisest ja pädeva haldusorgani

kinnitusest, et piirangud on olulised. Nendele lisaks peab loodus vajama omandamise hetkel

kaitsmist. Niisiis on riigil õigus kontrollida kaitse-eeskirja vajadust ja põhjendatust ka

omandamismenetluse kestel ning õiguspärane ootus oleks kaebajatel järjekorra nendeni

jõudmisel kinnistute omandamiseks riigi poolt olnud üksnes eeldusel, et kinnistud on jätkuvalt

piirangualas ja nende sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud.

17. Tõlgendades LKS § 20 lg-t 1 viisil, mis lubab riigil looduskaitselisi piiranguid igal

ajahetkel omandamismenetluses kontrollida, ei leia ringkonnakohus, et see oleks

põhiseadusega vastuolus. Nagu eelnevalt viidatud, ei ole riivatud kaebajate õiguspärast ootust

ning ka nende omandiõiguse riive oleks olnud hüvitatud riive olemasolu korral. Kaebajatel

võis olla õiguspärane ootus selles, et riik teeb kinnistute suhtes otsuse mõistliku aja jooksul.

Nii võib põhiseadusega vastuolus olla olukord, kus seadusandja ei ole kehtestanud kohast

regulatsiooni omandamismenetluste läbiviimiseks mõistliku aja jooksul või kohast

kompensatsioonimehhanismi omandiõiguse kitsenduste talumise puhuks, kui menetluse

läbiviimine mõistliku aja jooksul ei ole olnud võimalik ja omandamismenetluse lõpetamine

kinnisasja omandamise näol ei ole enam samuti võimalik. Kui kaebajad leiavad, et menetluse

pikkusest tulenevalt on neile tekkinud kahju, on neil võimalik nõuda riigilt õigustloova akti

andmisega või andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist (riigivastutuse seaduse § 14).

18. Kaitserežiimist tulenevate piirangute otstarbekuse kontrollimine on käsitatav VVm

242/2004 § 61 lg-tes 1 ja 11 sätestatud muu mõjuva põhjusena menetluse pikendamiseks. Asja

materjalidest

nähtuvalt

pöördus

Maa-amet

21.04.2014

Keskkonnaameti

ja

Keskkonnaministeeriumi poole (II kd tl 70-71), paludes täpsustada, kas Paekalda

kinnisasjadele ulatub taimeliike, mille kaitseks on moodustatud 03.02.2006 püsielupaik ning

kas püsielupaiga kaitse olemasolevates piirides on endiselt vajalik. Keskkonnaministeerium

tegi asjaolude väljaselgitamise 17.06.2014 kirjaga ülesandeks Keskkonnaametile (III kd tl 15),

kes tellis 30.06.2014 ekspertiisi Tallinna Botaanikaaialt. Ekspertiisiakt (I kd tl 197-214)

valmis 07.09.2014, mille kokkuvõttes järeldati, et püsielupaiga lõuna- ja kaguserva endisesse

paemurdu eramaadele jäetud puhverala ei ole kriitiliselt ohustatud mägikadakkaera ja

püstkiviriku seisundile soodsat mõju avaldanud, mistõttu ei ole püsielupaiga eramaade riigile

omandamine otstarbekas ja eramaad võib püsielupaigast välja arvata ning eramaadel kasvavad

3-14-52529

13(15)

kaitstavate taimeliikide isendid saab vajadusel ümber istutada püsielupaigale. Pärast uute

asjaolude selgumist pikendas Maa-amet 11.09.2014 otsusega omandamise otsustamise

menetluse (I kd tl 138). Keskkonnaministri 27.11.2014 käskkirja nr 968 “Maarjamäe

püsielupaiga kaitse-eeskirja muutmise menetluse algatamine” (I kd tl 216) p-ga 1 algatati

keskkonnaministri määruse “Keskkonnaministri 03.02.2006 määruse nr 9 “Mägi-kadakkaera,

püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri”

muutmine” eelnõu menetlus. 27.03.2015 allkirjastas keskkonnaminister määruse nr 22,

millega muutis 03.02.2006 määruse nr 9 tingimusi, arvates vastustajate kinnisasjad määruse

mõjualast välja.

19. Otsuse p-s 18 kirjeldatust tulenevalt ei ole riik olnud omandamismenetluses alates

30.07.2014 õigusvastaselt tegevusetu, nagu ekslikult leidis halduskohus ja millega nõustusid

vastuses apellatsioonkaebusele ka kaebajad, vaid on teinud omandamismenetluses

eeltoiminguid, mh selgitanud välja kaitserežiimi jätkuva vajalikkuse. Järelikult on

halduskohtu resolutsiooni p 1.1 väär ja halduskohtu otsus tuleb vastavas osas tühistada.

III

20. Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 1.2 on halduskohus kohustanud Keskkonnaministeeriumi

tegema Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a

kinnisasjade omandamise otsustamiseks vajalikud toimingud ning keskkonnaministrit

otsustama Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a

kinnisasjade omandamine või sellest keeldumine 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest

arvates. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse resolutsiooni selle punktiga, kuid mitte

samadel

põhjustel, mis

halduskohus.

Halduskohus

leidis, et

kinnistute väärtuse

eksperthinnangu tellimist 30. mail 2014, selle edastamist kaebajatele ning kaebajate 29. juuli

2014 nõustumist kinnistute väärtusega tuleb käsitada läbirääkimistel saavutatud kokkuleppena

kinnistute omandamise küsimuses ning pärast 29.07.2014 tulnuks VVm 242/2004 § 10

kohaselt koostada toimik ja esitada see ministrile otsustamiseks. Ringkonnakohus selle

seisukohaga ei nõustu, sest paralleelselt hinnaläbirääkimistega toimus ka menetlus kinnistute

kaitserežiimi väljaselgitamiseks ning ringkonnakohus leidis selle olevat õiguspärase. Küll aga

tuleb halduskohtuga nõustuda selles, et tänaseks päevaks on asjas välja selgitatud kõik tähtsust

omavad asjaolud ning vaidlusaluses omandamismenetluses tuleb teha otsus. Menetluse kestust

ja väljaselgitatud asjaolusid silmas pidades on 30 päeva kohtuotsuse jõustumisest mõistlik

aeg, mille jooksul peab olema võimalik otsustada kinnisasjade omandamise küsimus vastavalt

VVm 242/2004 3. ptk-le.

IV

21. Kõike eelnevat kokku võttes tuleb halduskohtu otsus tühistada selle resolutsiooni p 1.1

osas, milles halduskohus tuvastas, et keskkonnaminister ja Keskkonnaministeerium on olnud

õigusvastaselt tegevusetud Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja

Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamise otsustamisel ning otsustamiseks vajalike

eeltoimingute tegemisel alates 30. juulist 2014, ning teha selles osas uus otsus, millega jätta

kaebus rahuldamata (HKMS § 200 p 3). Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1.2 osas, millega

halduskohus kohustas Keskkonnaministeeriumi tegema Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda

tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamise otsustamiseks vajalikud

toimingud ning keskkonnaministrit otsustama Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7,

Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamine või sellest keeldumine 30 päeva

jooksul

kohtuotsuse

jõustumisest

arvates,

tuleb

jätta

Keskkonnaministeeriumi

ja

keskkonnaministri apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid muuta selles osas halduskohtu otsuse

3-14-52529

14(15)

põhjendusi, asendades need Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjendustega (HKMS § 200 p

4).

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldatud

osaga. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg

6). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).

Ringkonnakohus leiab, et kaebajatelt vastustajate välise õigusabi kasutamisest tulenenud

menetluskulude

väljamõistmine

ei

ole

praeguses

asjas

põhjendatud.

Riigikohtu

halduskolleegium on korduvalt rõhutanud, et halduskohtumenetluses kantud haldusvälise

õigusabi teenuse kulude väljamõistmine haldusorganile on põhjendatud, kui kohtuasjas

vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust (vt nt 21.06.2012

otsus nr 3-3-1-26-12, p 29; 27.10.2011 otsus nr 3-3-1-53-11, p 31; 19.06.2007 otsus nr 3-3-1-

24-07, p 16). Haldusorgan võib välist õigusabi kasutada, kuid peab arvestama, et kui tegemist

on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda

tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral (vt 06.11.2007 otsus nr 3-3-1-52-07, p

10). Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on piiratud mitme

tingimusega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla

proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon,

kaebuse esitaja majanduslik olukord jne (vt 26.04.2010 otsus nr 3-3-1-9-10, p-d 15 ja 17;

14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 15). Menetluskulude jagamisel võib arvestada ka muid

kaalukaid ja erandlikke asjaolusid, näiteks kaebaja pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse

erilist tähendust õiguskorras (vt 15.11.2007 otsus nr 3-3-1-58-07, p 13).

Seega ei ole haldusorganil keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid

kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks

õigustatud kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine kaebajalt.

Ringkonnakohtu

hinnangul

ei

välju

praegune

vaidlus

keskkonnaministri

ja

Keskkonnaministeeriumi igapäevase põhitegevuse raamidest. VVm 242/2004 § 11 sätestab, et

kinnisasja omaniku ettepanekuga nõustumisel või pärast omaniku nõusoleku saamist riigi

omandamisettepanekule esitab riigi esindaja omandamise toimiku koos asjakohase käskkirja

eelnõuga otsustamiseks keskkonnaministrile, kes otsustab kinnisasja omandamise või keeldub

sellest. Seega kuulub looduskaitse all oleva või varem olnud kinnisasja omandamise või

mitteomandamise üle otsustamine vastustajate igapäevaste tööülesannete hulka. Praeguse

kohtumenetluse asjaolud ei ole ka sedavõrd erilised, et esineks erandlik põhjus vastustajate

kantud õigusabikulude väljamõistmiseks kaebajalt. Tulenevalt eeltoodust jäävad vastustaja

menetluskulud mõlemas kohtuastmes tema enda kanda.

23. Kaebajad taotlesid halduskohtus kokku 60 euro suuruse riigilõivu ning 10 083,84 euro

suuruse õigusabikulu (83 töötunni eest) väljamõistmist vastustajatelt. Kulude kandmise kohta

on esitatud advokaadibüroo arved ja tasumist kinnitavad pangakonto väljavõtted.

Halduskohus pidas mõistlikuks menetluskuluks kokku 4000 eurot.

Ringkonnakohtus taotlevad kaebajad menetluskuluna tasu advokaadi õigusabi eest kokku

summas 4165 eurot (koos käibemaksuga): 05.03.2015 arve nr 150298 alusel (III kd tl 71)

528,60 eurot 2,1 töötunni eest, arve on tasutud (maksekorraldus nr 25425, III kd tl 79);

07.04.2015 arve nr 150549 alusel (III kd tl 73) 157,80 eurot 1,3 töötunni eest, arve on tasutud

(maksekorraldus III kd tl 79p); 07.05.2015 arve nr 150826 alusel (III kd tl 75) 164,40 eurot

0,8 töötunni eest, arve on tasutud (maksekorraldus nr 27021, III kd tl 80); 05.06.2015 arve nr

3-14-52529

15(15)

151026 alusel (III kd tl 77) 1966,20 eurot 18,2 töötunni eest, arve on tasutud (maksekorraldus

III kd tl 80p); 31.08.2016 arve nr 161953 alusel (III kd tl 78) 9,2 töötunni eest 1620,60 eurot,

arve on tasutud (maksekorraldus nr 36835, III kd tl 81).

Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel on oluline, et kulude väljamõistmine

vastaspoolelt oleks põhjendatud sisuliselt. Õigusabikulude põhjendatuse hindamisel tuleb

arvesse võtta kohtuasja keerukust, töömahtu, asja ajamisele kulunud aega jms. Seejuures on

kohtul kohtuasja keerukuse hindamisel ulatuslik hindamisruum. Kaebajate esitatud arvetelt nr

150549, 150826 ja 151026 nähtub, et lisaks vandeadvokaat Martin Triipani osutatud õigusabi

eest tasutud kuludele taotletakse ka Sandra-Kristin Noodi osutatud õigusabile kulunud

õigusabi arvete tasumist. Kohtupraktikas on peetud vajalikuks ja põhjendatuks üksnes selle

esindaja kulude väljamõistmist, kes on olnud haldusasjas esindajaks. Asja materjalidest ei

nähtu, et Sandra-Kristin Noot oleks praeguses asjas olnud kaebajate esindaja. Seega ei ole

vastavas osas õigusabikulude väljamõistmine põhjendatud. Arvestades kohtusse pöördumise

eesmärki, vaidluse õiguslikku ja faktilist keerukust, asja mahtu ning kohtulahendi sisulist

tulemuslikkust kaebajate jaoks, on ringkonnakohtu hinnangul kahes kohtuastmes kokku

põhjendatud mõista vastustajatelt välja kaebajate menetluskulud õigusabiteenuse eest summas

3700 eurot (sh käibemaks).

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe