3-15-2169/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-2169

Haldusasi

Margus Reidolfi kaebus Tartu Vangla 19. mai 2015

käskkirja nr 6-2/631 ja Tartu Vangla tegevuse vaide

lahendamata jätmisel õigusvastasuse tuvastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27. jaanuari 2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Margus Reidolfi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Margus Reidolf

Esindaja – adv Ivo Kütt

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Margus Reidolfi kaebuse muutmine ja lugeda käesoleval ajal

menetluses oleva kaebuse nõudeks Tartu Vangla 19. mai 2015 käskkirja nr 6-2/631

õigusvastasuse tuvastamine.

2. Jätta Margus Reidolfi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.

jaanuari 2016 otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendus käesoleva otsuse

põhjendustega.

3. Jätta menetluskulud apellatsiooniastmes poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 24. november 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ltTartu Vangla 19. mai 2015 käskkirjaga nr 6-2/631 tunnistati Margus Reidolf

süüdi Tartu Vangla kodukorra p 1.7.4 rikkumises ning teda karistati kartserisse

paigutamisega 15 ööpäevaks.

26. mail 2015 esitas M. Reidolf Tartu Vanglale vaide käskkirja nr 6-2/631 tühistamiseks, mis

jäeti rahuldamata 10. septembri 2015 vaideotsusega nr 1-11/334-3.

2. 31. augustil 2015 saabus Tartu Halduskohtusse M. Reidolfi kaebus Tartu Vangla

19. mai 2015 käskkirja nr 6-2/631 tühistamiseks ja Tartu Vangla tegevuse, s.o vaide

tähtaegse lahendamata jätmise, õigusvastasuse kindlakstegemiseks.

Kaebuse kohaselt karistati M. Reidolfi 4. aprillil 2015 spordisaalis kaaskinnipeetava V.

Beljakovi suhtes vägivalla kasutamise eest. Kaebaja kinnitusel ei ole ta vaidlustatud käskkirjas

kirjeldatud tegu toime pannud. Sama on distsiplinaarmenetluses väitnud ka V. Beljakov.

Etteheidetava teo toimepanemine on tuvastatud üksnes Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna

spetsialisti K. Kanni, kes tuvastas vägivalla kasutamise 21. aprillil 2015 turvakaamera

videosalvestiselt, ettekande alusel. Sealjuures käskkirja andnud ametnik ise ei ole videosalvestist

tõendina uurinud. Seetõttu on distsiplinaarsüüteo toimepanemine jäänud tõendamata.

Samuti osutas kaebaja sellele, et kaebuse esitamise ajaks oli vastustaja viivitanud vaide

lahendamisega enam kui kaks kuud.

3. Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu osutades, et kaebuse vastuse lisana esitatud

videosalvestistelt nähtub selgesti, et 4. aprillil 2015 spordisaalis V. Beljakov takistas jala

tahapanekuga M. Siku liikumist ning viimane kukkus. Seejärel M. Sikk tõusis kiiresti ja

üritas V. Beljakovi lüüa, kuid V. Beljakov põikas löökide eest kõrvale ja blokeeris need.

Kohe sellele järgnevalt liikus M. Reidolf V. Beljakovi juurde ning lõi teda pea ja vasaku

käega. Rikkumine avastati alles 21. aprillil 2015 turvakaamera salvestiselt. Seetõttu ei

olnud enam võimalik tuvastada V. Beljakovi vigastusi. Videosalvestiselt tuvastatut ei

väära see, et kaebaja ja V. Beljakov on vägivalla kasutamist eitanud. Kuna vägivalla

kasutamine on raske distsiplinaarrikkumine, siis on põhjendatud M. Reidolfi karistamine

15 päevaks kartserisse paigutamisega.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 27. jaanuari 2016 otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt, tuvastas

Tartu Vangla poolt vaide lahendamiseks ettenähtud tähtaja rikkumise ja jättis 19. mai

2015 käskkirja nr 6-2/631 tühistamise nõude rahuldamata.

Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt tunnistati vaidlustatud käskkirjaga kaebaja süüdi Tartu

Vangla kodukorra p 1.7.4 nõude rikkumises ning karistati kartserisse paigutamisega 15

ööpäevaks. Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.4 kohaselt on kinnipeetaval keelatud kasutada

teiste isikute suhtes füüsilist ja vaimset vägivalda.

Käskkirjas on vastustaja muuhulgas tuginenud Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna

spetsialisti 22. aprilli 2015 ettekandele 2159, mille kohaselt ta tuvastas, et 4. aprilli 2015

eelvangistuse 5. osakonna spordisaali kasutamise ajal kell 16:58 toimus intsident, kus

kinnipeetav V. Beljakov takistas jala taha panekuga kinnipeetav M. Siku palliga liikumist, mille

tagajärjel viimane kukkus saali põrandale. Mahatõmbamise järel tõusis M. Sikk agressiivselt

püsti ja püüdis V. Beljakovi rünnata, kuid V. Beljakovil õnnestus löögi eest kõrvale liikuda. Peale

seda üritas M. Sikk uuesti V. Beljakovi kätega lüüa, kuid V. Beljakov blokeeris löögid. Seejärel

liikus V. Beljakovi juurde kinnipeetav Margus Reidolf ja lõi teda peaga ning koheselt ka vasaku

käega. Mõlemad löögid tabasid. Sama nähtub ka 9. septembri 2015 menetlustoimingu

protokollist.

Halduskohus on tuvastas, et distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki VangS § 64

lõigetes 1, 2, 3, 4 ja 4¹ kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on

teavitatud temapoolsest rikkumisest, talle on antud võimalus esitada selgitusi, kaebaja on

esitanud vastuväited distsiplinaarmenetluse protokollile, menetluse käik on protokollitud, ja

karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on

proportsionaalne toime pandud rikkumistega.

5. Tuvastamiskaebuse osas leidis halduskohus, et vangla on rikkunud vaide

lahendamise tähtaega, mistõttu tuleb vaidemenetluse läbiviimisega seotud toimingute

peale esitatud tuvastamiskaebus rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. M. Reidolf esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb

Tartu Halduskohtu 27. jaanuari 2016 otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist,

millega kaebus täielikult rahuldada.

Apellant on seisukohal, et halduskohtu otsusest ei nähtu, et oleks analüüsitud või arvestatud

kaebuses esitatud väiteid. Kohus küll kirjeldab otsuses kaebuse sisu, kuid ei motiveeri, miks

esitatud argumente ei arvestata. Kaebaja esitas 20. jaanuaril 2016 täiendavad seisukohad

tulenevalt Tartu Vangla vastusest. Kohtuotsuses isegi ei märgita, et kaebaja vastava

menetlusdokumendi esitas, rääkimata seal toodud väidete analüüsimisest. Kaebaja väide oli ja

on, et distsiplinaarmenetlus on oma olemuselt karistusõiguslik menetlus ning järgida tuleb

kriminaalmenetluse põhimõtteid sh.tõendite kogumisel ja vormistamisel, samuti väidetava

süüteo toimepanemise tuvastamisel. Tartu Vangla ei ole neid nõudeid järginud. Isiku süü küsimus

on otsustatud ühe ametniku väidetavast sündmusest nädalaid hiljem toimunud video vaatamisel

tehtud järeldusega. Kõik muud tõendid on jäetud kas kogumata või arvestamata. Apellandi

arvates ei saa olla kirjeldatud olukord õigusriigile kohane. Kaebaja leiab kokkuvõtlikult endiselt,

et tema karistamise aluseks olevad asjaolud on tõendamata, ta ei ole käskkirjas nimetatud

süütegu toime pannud ning käskkiri tuleb tühistada.

7. 11. oktoobril 2016 esitas kaebaja menetlusdokumendi, milles vangistusest

vabanemisele vaatamata taotles menetluse jätkamist ning soovis muuta kaebust selliselt,

et kohus vaidlustatud käskkirja tühistamise asemel tuvastaks selle õigusvastasuse.

Tuvastamiskaebuse eesmärgina nimetas apellant soovi esitada Tartu Vangla vastu

tulevikus kahju hüvitamise nõue vaidlustatud käskkirjast tulenevalt alusetult kartseris

viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

8. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

9. Vastustaja osutab, et videosalvestise uurimine 21. aprillil 2015, s.o tagantjärele ei

muuda teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti ettekandes toodut ebausaldusväärseks.

Ettekandest nähtub selgelt, millise päeva ja millise kaamera salvestist vaadeldi.

Salvestiselt nähtuv aga ei oleks sellest muutunud, kui seda oleks vaadeldud juba 4. aprillil

2015. Kuigi treenimata silmale võivad vanglariietes isikud tunduda sarnased, siis

vanglaametnikud, kes kinnipeetavatega igapäevaselt kokku puutuvad on eristamiseks

võimelised.

Muude tõenditega ei oleks saanud videosalvestiselt tuvastatut ümber lükata. Kaebaja ja V.

Beljakovi selgitused, et nende vahel konflikti ei olnud, ei muuda salvestiselt nähtuvat. Sellist

toimet ei oleks ka teiste samal ajal spordisaalis viibinud kinnipeetavate seletustel. Teo avastamise

aja tõttu ei olnud enam võimalik V. Beljakovi vigastusi tuvastada.

Halduskohtu otsus on põhjendatud ja selles on viidatud tõenditele, millele kohus otsust tehes

tugines.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. 28. septembri 2016 määruses selgitas ringkonnakohus, et Viru Vangla vastusest

Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 2016 kohtunõudele selgub, et kaebaja on vanglast

vabanenud 28. jaanuaril 2016 ning vabanemine on asjaoluks, mille tõttu vangistuse ajal

antud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamine ei saa enam kaebaja õigusi

mõjutada. Selles olukorras ei saa ringkonnakohus lahendada ka edasikaebust käskkirja

tühistamise nõude kohta tehtud halduskohtu otsuse peale. 11. oktoobri 2016

menetlusdokumendis teatas kaebaja, et soovib jätkata menetlust, minnes üle

tuvastusnõudele, eesmärgiga esitada Viru Vangla vastu tulevikus kahju hüvitamise nõue.

Ringkonnakohus võtab kaebuse muutmise vastu. Muutunud faktiliste asjaolude tõttu ei oleks

käskkirja tühistamine enam lubatav, sest kaebaja vabaduses viibimisel puudub vaidlustatud

käskkirjal kaebaja suhtes negatiivne mõju. Samas on kaebajal põhjendatud huvi käskkirja

õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et isiku kartserisse

õigusvastase paigutamise korral on sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohane

rahalise hüvitise maksmine. Seega ei ole alust pidada M. Reidolfi kavandatavat kahju hüvitamise

nõuet Viru Vangla vastu ilmselgelt perspektiivituks. Muudetud nõudes kaebuse esitamine on

halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatav ning muudetud kujul on kaebus tähtaegne.

11. Samas leiab ringkonnakohus, et muudetud nõudes ei anna apellatsioonkaebuse

väited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

12. Esmalt märgib ringkonnakohus, et nõustub apellandiga selles, et halduskohus on

jätnud selgitamata, miks ta leiab, et kaebaja on vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud

rikkumise toime pannud. Olukorras, kus M. Reidolfi põhiväide on, et ta ei ole V.

Beljakovi suhtes vägivalda tarvitanud ning distsiplinaarsüüteo toimepanemine on

tuvastatud õigusvastaselt, pidanuks kohus põhjendama asjas kogutud tõenditest tehtud

järeldusi, samuti seda, miks ta kaebaja ja V. Beljakovi vastassuunalisi selgitusi ei arvesta,

pidades samas distsiplinaarmenetluses kogutud tõendeid piisavaks kaebaja süü

tuvastamisel. Sellega on halduskohus rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 165 lg 1 p-dest 1, 2 ja 4 tulenevaid kohustusi otsuse põhjendamisel.

13. Samas ei nõustu ringkonnakohus M. Reidolfiga selles, nagu ei oleks

distsiplinaarsüüteo toimepanemine tõendatud ega tema õigused distsiplinaarmenetluses

piisavalt tagatud.

14. Distsiplinaarmenetluse läbiviibimist ja menetlusaluse isiku õigusi reguleerib

vangistusseaduse (VangS) § 64. Nimetatud sättest, samuti kriminaalmenetluse

seadustikust ega väärteomenetluse seadustikust ei tulene, et distsiplinaarmenetluses

läbiviimisel tuleks lähtuda nendes menetlusalusele isikule sätestatud garantiidest.

Ringkonnakohus leiab, et ka põhiseadusest tulenevalt ei ole distsiplinaarmenetluses

leebemate menetlusreeglite kohaldamine keelatud ega riiva isikute õigusi

ebaproportsionaalselt. Põhiseadus sätestab §des 21-23 selgesõnaliselt garantiid üksnes

kriminaal-menetluses, s.o juhuks, kui küsimuse all on kuriteo, s.o karistusseadustiku

eriosas sätestatud teo toimepanemine. Põhiseadusest, samuti Euroopa Inimõiguste ja

Põhivabaduste konventsioonist ei tulene, et kõigis menetlustes, mis võivad kaasa tuua

isiku õiguste, s.h vabadusõiguse piiramise, tuleks kohalda kriminaalmenetlusega

võrreldavaid reegleid. Distsiplinaarmenetlus on olemuslikult haldusmenetlus, mitte

karistusõiguslik menetlus. Kuigi distsiplinaarkaristuse määramine võib kaasa tuua isiku

õiguste piiramise, ei ole sellest lähtuv isiku õiguste riive sedavõrd intensiivne, et

seadusandja oleks pidanud põhjendatuks kriminaalmenetlusele sarnaste menetluslike

garantiide loomist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka käesolevas asjas järeldada, et

VangS §-s 64 sätestatud vastustaja kohustused distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei oleks

olnud piisavad kaebaja õiguste tagamiseks. Kaebaja on olnud teadlik, millise teo suhtes

distsiplinaarmenetlust alustati ning on saanud esitada oma väited ja osutada tõendite

kogumise vajadusele. Kaebuses halduskohtule ega apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja

esile toonud, milliste õiguste või võimaluste puudumine takistas teda

distsiplinaarmenetluses oma õiguste kaitsmisel. M. Reidolf on väitnud, et

distsiplinaarsüüteo toimepanemine ei ole tõendatud ja seda väidet saab kohus tema

kaebuse alusel halduskohtumenetluses kontrollida. Kontrolli ei muuda ebaefektiivseks

see, et kaebaja on talle määratud kartserikaristuse juba ära kandnud. Kohtupraktikas on

tunnustatud põhimõtet, et isiku õigusvastasel kartserisse paigutamisel on sellega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks kohane rahalise hüvitise maksmine. Kavatsusele

tulevikus vastustajalt hüvitist nõuda on kaebaja käesolevas asjas ka viidanud.

15. Esmalt kontrollibki ringkonnakohus, kas asjas kogutud tõendid kinnitavad

vaidlustatud käskkirjas kaebajale etteheidetud teo toimepanemist. Kaebaja ise on nii

distsiplinaarmenetluses kui ka kohtumenetluses hoidunud vaidlusalust intsidenti

selgitamast. Kaebaja väidetest ilmneb, et kaitsetaktikana on ta valinud intsidendi

toimumise eitamise. Sellega on kaebaja loobunud intsidendi asjaolude kohta oma

versiooni esitamisest. Vastavalt ei ole võimalik sündmuse alternatiivset kirjeldust

kontrollida ja kohus piirdub üksnes hinnanguga sellele, kas tõenditest nähtuv teave on

piisav vastustaja esitatud versiooni jaatamiseks.

16. Ringkonnakohus, tutvunud Tartu Vangla vastuse kaebusele lisana esitatud

videosalvestisega, nõustub, et sellelt nähtub tõepoolest intsident, kus üks kinnipeetav

takistab jala tahapanekuga teise liikumist, mille tagajärjel viimane kukub, tõuseb ja püüab

esimest rünnata. Kinnipeetaval õnnestub kõrvale põigata ja löögid tõrjuda. Seejärel

läheneb kolmas kinnipeetav, kes lööb esimest pea ja käega. Selliselt on sündmusi

kirjeldatud ka 22. aprilli 2015 ettekandes nr 2159 (tl 22p) ja vaidemenetluse käigus 9.

septembril 2015 koostatud menetlustoimingu protokollis (tl 32). Mõlemas on sedastatud,

et intsidendis kukkus kinnipeetav M. Sikk, rünnatavaks oli V. Beljakov ja kolmandana

sekkunud isikuks oli M. Reidolf. Sarnaselt on olukorda kirjeldanud M. Sikk 21. aprilli

2015 seletuskirjas (tl 25), märkides, et „Hiljem ei tea, mis mõte tuli pähe teisel vangil ja

nende vahel tekkis samuti midagi.

Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et olukorras, kus videosalvestisest nähtuvalt on intsidendi

toimumine väljaspool kahtlust, ei saa pidada usaldusväärseks V. Beljakovi ja kaebaja enda

kinnitusi, nagu ei oleks nende vahel 4. aprillil 2015 üldse mingit konflikti toiminud. Muu hulgas

ei ole kaebaja väitnud, et salvestiselt nähtuvas olukorras oleks tema isik ebaõigesti tuvastatud (s.t

lööjana osales keegi teine). Vastustaja ametnikud on intsidendis osalenud M. Siku ja V. Beljakovi

õigesti identifitseerinud, mistõttu ei ole põhjust arvata, et kaebaja isiku äratundmisel oleks

eksitud. Videosalvestiselt nähtuv toetab samuti vastustaja seisukohta, et kaebaja löögid tabasid V.

Beljakovi. Eeltoodu on piisav, et jaatada kaebajale inkrimineeritud distsiplinaarsüüteo

toimepanemist, s.o teise isiku suhtes füüsilise vägivalla kasutamist.

17. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, nagu lubaks

distsiplinaarmenetluses V. Beljakovi vigastuste tuvastamata jätmine ning spordisaalis

viibinud teiste kinnipeetavate ja valvuri seletuste võtmata jätmine, seada kahtluse alla

distsiplinaarsüüteo toimepanemise. Kohus nõustub vastustajaga, et rikkumise hilise

avastamise tõttu ei saaks näiteks V. Beljakovil verevalumite puudumisest 21. aprillil 2015

teha järeldust, et teda ei ole 4. aprillil 2015 löödud. Ringkonnakohus on vastustajaga

sama meelt ka selles, et videosalvestiselt nähtuva intsidendi toimumist ei muudaks

olematuks see, kui lisaks kaebajale ja V. Beljakovile veel mõni isik oleks eitanud

konflikti asetleidmist. Kaebaja oleks saanud initseerida täiendavate tõendite kogumise

näiteks osutades, et konflikt toimus hoopis V. Beljakovi ja kolmanda kinnipeetava vahel.

Kuna kaebaja oma versiooni sündmustest ei esitanud, ei ole vastustajale etteheidetav seda

versiooni kinnitavate või ümberlükkavate täiendavate tõendite kogumata jätmine.

Ringkonnakohus möönab, et eelduslikult pidanuks spordisaalis viibinud valvur koheselt

konflikti toimumise järel rikkumisest vastustaja administratsiooni teavitama. Kuid

sõltumata sellest, kas valvur jättis ametikohustused kohaselt täitmata või ei viibinud

intsidendi toimumise ajal saalis, ei saa tema ettekande esitamata jätmisest järeldada, et

salvestiselt nähtuvat konflikti aset ei leidnudki.

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et distsiplinaarmenetluses isiku karistamisel on

pädeval ametiisikul kohustus kogutud tõendite uurimise kaudu veenduda teo toimepanemises.

Käesolevas asjas ei ole selle kohustuse täitmine üheselt selge, kuna vaidlustatud käskkirjast ega

distsiplinaarmenetluse protokollist ei ilmne sündmust kujutava videosalvestise uurimine. Samas

on see menetluslik minetus kõrvaldatud vaidemenetluses, mida kinnitab 9. septembri 2015

menetlustoimingu protokoll. Mistõttu ei ole alust seisukohaks, et distsiplinaarmenetluses

videosalvestise vaatlemine oleks võinud kaasa tuua asja teistsuguse otsustamise.

18. Kaebuses halduskohtule ega apellatsioonkaebuses ei ole M. Reidolf väitnud, et

käskkirjas kirjeldatud teo toimepanemisel iseenesest oleks 15-päevase kartserikaristuse

kohaldamine ebaproportsionaalne. Ka ringkonnakohus leiab, et vastustaja on kaebajale

karistuse määramist piisavalt põhjendanud ning vägivalla tahtliku kasutamise eest

määratud karistus ei ole vastuolus mõõdukuse põhimõttega.

19. M. Reidolfi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

20. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid

välja ei mõisteta ning apellatsioonimenetluse kulud jäävad poolte endi kanda.

Tiina Pappel

Agu Timmi

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt