3-15-82/51 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Maili Lokk ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

25.10.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-82

Haldusasi

Raul Reinsalu kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise

kahju

eest

hüvitise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Raul Reinsalu ja Tallinna Vangla

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Raul Reinsalu

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Raul Reinsalu apellatsioonkaebus rahuldamata, Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsus osas, millega halduskohus mõistis

Tallinna Vanglalt Raul Reinsalu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 321 eurot.

Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Raule Reinsalu kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitis 120 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

3. Jätta kaebaja poolt kantud menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 24.11.2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Raul Reinsalu esitas Tallinna Vanglale seoses inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes

viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 18.11.2014. a numbriga 5-

18/14/31820-1.

2. Tallinna Vangla tagastas 26.01.2015. a otsusega nr 5-18/14/31820-2 R. Reinsalu kahju hüvitamise taotluse

perioodi 14.12.2010-17.11.2011 osas läbivaatamatult ning jättis perioodide 18.11.2011-06.03.2012 ja 09.08.2014-

27.08.2014 osas rahuldamata.

3. R. Reinsalu esitas 12.01.2015. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest

hüvitise väljamõistmiseks.

Kaebuse kohaselt viibis R. Reinsalu Tallinna Vanglas 14.12.2010-06.03.2012 ja kogu selle aja

rikkus Tallinna Vangla tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art-t 3. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on igal kinnipeetaval

õigus oma isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m2. EIK jättis asjas Tunis vs Eesti tehtud

otsuses kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel välja tualeti pindala. EIK praktikat arvestades

tuleb maha arvata ka mööblialune pindala. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava

isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on iseenesest EIÕK art 3 rikkumine. Kui

arvestada kambri üldpindalast maha tualeti ja mööbli alla jääva ala pindala, oli kaebaja isiklik

ruum kambris igal päeval alla 3 m2. Kaebaja pidi viibima koos teiste vahistatutega kambris 23

tundi ööpäevas. Lisaks vähesele põrandapinnale esines Tallinna Vangla

kinnipidamistingimustes ka muid puudusi. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas kambris,

mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske ning kambri kunstlik valgustus ei vastanud

vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuetele.

Kaebajale tekkis kahju tema kinnipidamise tõttu Tallinna Vangla väärikust alandavates

tingimustes ja talle tuleb hüvitada tekkinud kahju 14 eurot iga päeva eest, mil ta viibis Tallinna

Vanglas perioodil 14.12.2010-06.03.2012. Kokku seega 6286 (14x449) eurot.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus rahuldas 29.09.2015. a otsusega R. Reinsalu kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1) ja mõistis

Tallinna Vanglalt R. Reinsalu kasuks välja hüvitise summas 321 eurot ja menetluskulu 4,49 eurot (resolutsiooni p

2).

Kohtuotsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse vahistatuna

ajavahemikul 14.12.2010-06.03.2012, kokku 449 päeva, millest 241 päeva viibis ta kambrites

koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2.

Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri

inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava

isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist. Samas

kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele,

et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse

kuuluvana. Seda seisukohta kinnitavad EIK otsused asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs

Sloveenia. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 208 päeva kambrites, kus pinda ühe kinnipeetava

kohta oli 3 m2 või rohkem, 161 päeva kambrites, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli

2,5 m2 kuni 3 m2 ja 80 päeva kambrites, kus vaba pinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m2.

Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda,

et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Kaebaja oli perioodil 14.12.2010-06.03.2012 vahistatu staatuses

ning teda hoiti õiguspäraselt vastavalt VangS § 90 lg-le 3 ööpäevas 23 tundi lukustatud

kambris.

Kaebaja viibis 208 päeva olukorras, kus põrandapinda ühele kinnipeetavale oli 3 m2 ja rohkem,

seega selline pind ületab kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE nõude ja täidab EIÕK praktikast

tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli

võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, kaebajale oli tagatud duši kasutamise

võimalus üks kord nädalas ja tualeti privaatse kasutamise võimalus, ei saa

kinnipidamistingimusi pidada kaebaja väärikust alandavateks ja vastustaja tegevus nende 208

päeva osas ei ole õigusvastane ja nende päevade osas jääb kahjunõue rahuldamata.

Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada kahju hüvitamise põhimõtteid, vastutust piiravaid

asjaolusid ja hüvitise väljamõistmise õiglust. Olukorras, kus kambripinda ühe isiku kohta oli

vähem kui 2,5 m2, rikkus vastustaja VSkE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg-t 6.

Piiri, kus seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, on raske määrata ja see sõltub mitmetest asjaoludest

nende koosmõjus. Õiguslik hinnang kinnipidamistingimustele Tallinna Vanglas sai riigile

teatavaks EIK lahendist Tunis vs Eesti. Tallinna Vangla jätkuv kasutamine on tingitud riigi

majanduslikust olukorrast ning pärast EIK lahendit Tunis vs Eesti on riik pidevalt vähendanud

vangide arvu Tallinna Vanglas ja sellega parandanud ruumikitsikusega kaasnevaid olusid.

Eeltoodu ei muuda kaebaja kohtlemist Tallinna Vanglas õiguspäraseks, kuid seda saab arvesse

võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel. Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel üheselt

seotud EIK praktikaga, mis ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis.

80 päeva oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse, v. a üks tund päevas värskes õhus

viibimise ajal, koos sellise arvu kinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m2. Seega

rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu on põhjendatud välja mõista 2

eurot päeva kohta, seega kokku 160 eurot.

161 päeva viibis kaebaja olukorras, kus ühele kinnipeetavale oli põrandapinda rohkem kui

2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2. Selle perioodi osas ei saa vastustajale ette heita õigusnormis

sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Sellist olukorda tuleb pidada õigusvastaseks, kuna see

on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga, mistõttu peab kohus

põhjendatuks välja mõista 1 eurot päeva kohta, seega kokku 161 eurot.

Arvestades eeltoodut tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista mittevaralise kahju

rahalise hüvitisena kokku 321 eurot vastavalt RVastS § 9 lg-le 1.

Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 88 eurot. 6286 euro suurune kahjunõue rahuldati

321 euro ulatuses ehk 5,1% osas. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks menetluskulu katteks välja

mõista 4,49 eurot ehk 5,1 % menetluskulust, mille kandmine on dokumentaalselt tõendatud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu

29.09.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas osaliselt kaebuse ja mõistis Tallinna Vanglalt

R. Reinsalu kasuks välja hüvitise summas 321 eurot ja 4,49 eurot menetluskulu, teha uus otsus

ja jätta R. Reinsalu kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt arvestas halduskohus ebaõigesti põrandapinna arvutamisel kambri üldpindalast

välja WC aluse pindala. VSkE § 7 lg 1 alusel kui WC on kambris sees, siis on see kambri osa. WC-d kambris

tuleb näha vangistustingimuste kontekstis positiivse asjaoluna. WC pakub võimalust kinnipeetaval olla mõne

hetke privaatselt ja päris omaette ruumis, kui ta tunneb kambris olles, et ta seda vajab. Seega suurendab kambris

olev WC kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi. Põrandapind ruumis ei tähenda jalutamiseks vaba pinda,

vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind.

Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas R. Reinsalule kõikidel

Tallinna Vanglas viibitud päevadel vähemalt 2,73 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri

tualettruumi.

Halduskohus ei hinnanud tõendeid kogumis, kuna otsusest ei nähtu, kas kohus hindas kinnipidamistingimusi

kogumis. Halduskohus ei põhjendanud, miks kõik muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, sh lühiajalistel

kokkusaamistel regulaarne viibimine, ei kompenseeri ja ei tasakaalusta vähest põrandapinda. Halduskohus ei

kaalunud iga asjaolu osatähtsust, ega seda, millist kaalu omasid kõik muud tingimused, mis kaebajale olid

õiguspäraselt tagatud, võrreldes põrandapinnaga. Halduskohus rikkus ka põhjendamiskohustust. Kohus oleks

pidanud näitama ära kogumist esile tõstetud faktori intensiivsuse ja põhjendama, miks ta omistab ühele asjaolule

teistega võrreldes niivõrd suure kaalu, et see otsustab nõude rahuldamise.

Halduskohus jättis arvestamata, et perioodid, mil vaba põrandapinda oli EIK-i seisukohast lähtuvalt lubatust

vähem, ei olnud märkimisväärselt pikad ning ei kaasnenud selliseid kannatusi, mis tingiksid igal juhul rahalise

hüvitise väljamõistmise. Vaadates kogu vaidlusaluse perioodi lühiajalisust ja eeltoodud selgitust, on kaebajale

rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendamatu.

R. Reinsalu oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud

põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud.

6. R. Reinsalu esitas samuti Tartu Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes

halduskohtu otsus tühistada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saa nõustuda vastustaja väitega, et nõude esitamise ajendiks

on rahalise kasu saamine. Kohatu on rääkida kasu saamisest kui tegu on kahju hüvitamisega.

Arusaamatuks jäi, millistel asjaoludel jäeti rahuldamata kahjunõue perioodi

18.11.2011-06.03.2012 osas, kuna esitatud andmetest nähtub, et sel perioodil viibis kaebaja

kambris, mille põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2.

Kaebaja märkis juba kaebuses halduskohtule, et kambri kunstlik valgustus ei vastanud

vangistusseadusele, kuna ühest 75 W pirnist kambri valgustamiseks jääb väheseks. Seoses

sellega halvenes kaebaja nägemisvõime. Silmaarst määras kaebajale eelmiste prillidega

võrreldes tugevamad prillid.

Halduskohus ei vaadanud asja korralikult läbi. Kaebaja jääb kahjunõude suuruse juurde.

7. Tallinna Vangla leidis vastuses R. Reinsalu apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus

tuleb jätta rahuldamata.

Vastuse kohaselt täiendab Tallinna Vangla oma apellatsioonkaebust ja palub halduskohtu otsus

tühistada ja R. Reinsalu kaebus perioodi 14.12.2010-17.11.2011 osas jätta läbi vaatamata, sest

kohtueelne menetlus ei ole nõuetekohaselt läbitud. Halduskohus rikkus menetlusnorme,

lugedes kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbituks perioodi 14.12.2010-17.11.2011 osas,

mistõttu selle perioodi osas kaebuse läbivaatamine ja hüvitise väljamõistmine on olnud

õigusvastane.

Halduskohus märkis õigesti, et 241 päeval oli kaebajale kambris tagatud põrandapinda alla 3

m2. Halduskohus pidanuks lähtuma andmetest, mis on esitatud kambri põrandapinna osas ühe

isiku kohta koos WC-ga. R. Reinsalule on perioodil 18.11.2011-06.03.2012 tagatud kambris

vähemalt 2,75 m2, mis on suurem selle ajal kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud normist. Seega

ei ole vangla tegevus R. Reinsalule kinnipidamistingimuste tagamisel olnud õigusvastane ja

Tallinna Vanglalt R. Reinsalu kasuks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine on

põhjendamatu.

Nõustuda tuleb kaebajaga, et halduskohus ei võtnud seisukohta kambri halva valgustuse osas.

Kaebaja väide, et halva valgustusega seonduvalt on tal tekkinud tervisekahju, tuleb jätta

tähelepanuta, sest kohtueelses menetluses ei ole kaebaja valgustusega põhjustatud tervisekahju

tekkimist välja toonud. R. Reinsalu on vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses küll

märkinud, et vähene valgustus kurnas silmi, kuid üksnes sellisest lakoonilisest märkusest ei saa

järeldada, et kambri valgustusega seonduvalt on isikule tervisekahju tekkinud. Halduskohtule

esitatud kaebuses toob kaebaja välja, et halb valgustus muutis silmad kuivaks ja punetavaks

ning apellatsioonkaebuses rõhub juba nägemise halvenemisele sellisel kujul, et vajas

tugevamaid prille. Kuna kaebaja ei ole kohtueelses menetluses neid asjaolusid välja toonud, ei

saanud halduskohus neid väiteid arvestada ja need väited tuleb tähelepanuta jätta ka

apellatsioonimenetluses. Üksnes tugevamate prillide vajadus ei tõenda tervisekahju tekkimist

kambri valgustusega seonduvalt.

8. R. Reinsalu leiab Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele esitatud vastuses, et vastustaja

apellatsioonkaebus on põhjendamatu, kuna EIK leidis asjas Tunis vs Eesti, et tingimused, mis

esinesid Tallinna Vanglas ajal kui T. Tunis seal viibis, on vastuolus EIÕK art-ga 3 ning kaebaja

viibis Tallinna Vanglas T. Tunisega sarnastes tingimustes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et R. Reinsalu apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna

Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

10. Tallinna Vangla tagastas 26.01.2015. a otsusega nr 5-18/31820-2 R. Reinsalu kahju

hüvitamise taotluse perioodi 14.12.2010-17.11.2011 osas läbivaatamatult, kuna selles osas oli

taotlus mittetähtaegne. Sellele seisukohale on vastustaja jäänud ka kaebuse vastuses

halduskohtule. Halduskohus on leidnud, et kogu kaebaja kahju hüvitamise taotlus ajaperioodi

14.12.2010-06.03.2012 eest on tähtaegne. Samas ei ole halduskohus põhjendanud, miks ta ei

nõustu vastustaja seisukohaga. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus kahju

hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle

põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta

jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. VangS § 11 lg 8 kohaselt

on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtusse

pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses

sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või

rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

11. Kaebuse esitamise tähtaeg võib hakata erandina kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist,

kui on ilmne, et isik sai või pidi teada saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (RKHKo

nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kui kahju teada saamise aega on raske eristada, algab

kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb. Ringkonnakohus leiab, et kui isikut

hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlike tingimustes, võib eeldada, et

ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava

tegevuse jätkamisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei

takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus

kaebajal kahtlust olla ei saanud (RKHKm nr 3-3-1-20-15, 15). Ebamäärasust, mis kaasneb

kaebetähtaja kulgemahakkamisega niisugustes asjades, aitab tasandada kaebetähtaja 3-aastane

pikkus. Kaebuse esitamisega viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist saada suuremat hüvitist.

Kuna kaebaja kahju hüvitamise taotlus registreeriti vastustaja poolt 18.11.2014, siis on kaebajal

õigus nõuda kahju hüvitist perioodi 17.11.2011-06.03.2014 eest. Muus osas jätab

ringkonnakohus kaebuse läbi vaatamata.

12. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul

17.11.2011-06.03.2014 vahistatuna ja seega oli tal võimalik viibida väljaspool kambrit 1-

tunnise jalutuskäigu vältel. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alune

pind tuleb kambri põrandapinnast välja arvata. EIK on lahendites olnud erinevatel

seisukohtadel, kas WC pinda tuleb lugeda kambri põrandapinna hulka kuuluvaks. Riigikohus

on leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb kambris asuva WC pind ja

inventari alune pind arvesse võtta (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega arvestab

ringkonnakohus Riigikohtu seisukohaga. Nähtuvalt vastustaja esitatud andmetest, viibis

kaebaja kambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli 2,75 m2 kokku 101 päeval. Muul ajal oli

kaebajale tagatud üle 3 m2 põrandapinda. EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala

ja mööblialust pinda arvesse võtamata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema

põrandapinda vähemalt 3 m2 või, et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Ka

vangistusseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei

tulene, et kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa

arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed ja seadmed, sh WC ja

mööbel. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle

rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (RKHKo nr 3-3-1-42-

15, p 17). Seega leiab ringkonnakohus, et WC alune pind tuleb kambri põrandapinna sisse

arvestada, millest tulenevalt viibis kaebaja 101 päeva alla 3 m2 kinnipeetava kohta

põrandapinnaga kambris.

13. Vaidlust muude olemtingimuste üle kambris puudub. EIK on kinnipeetavate kasutuses

oleva isikliku ruumiga seoses leidnud, et soovitatav põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning

juhul, kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 cm2, tuleb ülerahvastust pidada sedavõrd

tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (Ananayev/Venemaa

(2012) p 145 ja Tunis/Eesti (2013) p-d 43-49). Ülerahvastatud kambrites kinnipidamise korral

tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 24). Käesolevas asjas ei

ole vaidlust selle üle, et väike isiklik põrandapind ei tulenenud kambrite väiksusest, vaid

kinnipeetavate arvust kambrites, st ajaperioodil, millal kinnipeetavaid oli kambris rohkem,

muutus muidu nõuetekohane kambripind mittevastavaks ja seega kaebaja õigusi rikkuvaks.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades kaebajale kohaldunud režiimi ning seda, et tal oli

võimalik kambrist väljaspool viibida ainult jalutuskäigu jooksul, siis ei saa seda pidada

piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju.

Ringkonnakohus leiab, et kaebajale 3 m2 pinna mittetagamine oli õigusvastane ja kaebajal on

õigus rahalisele hüvitisele ringkonnakohtu poolt määratletud ajavahemiku eest. Samuti ei ole

mittepiisava põrandapinnaga kambris viibimised olnud lühiajalised.

14. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et halduskohus ei ole võtnud seisukohta

selles osas, milles kaebaja vaidlustas kambri tingimusi seoses ebapiisava valgustusega. Kaebaja

ei ole kaebuses halduskohtule väitnud, et talle on seoses ebapiisava valgustusega tekkinud

tervisekahju ja seoses sellega tuleb sellekohased apellatsioonkaebuse väited jätta tähelepanuta.

Vastustaja on kinnitanud, et kambris oli olemas piisav kunstlik valgustus ja peale selle ka

loomulik valgus akna kaudu. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda vastustaja poolt esitatud

andmete õigsuses.

15. Kuna eelnevalt ringkonnakohus leidis, et ülerahvastatud kambris kinnipidamine kujutab

endast inimväärikuse alandamist, siis kuulub kaebajale väljamõistmisele rahaline hüvitis

tekitatud mittevaralise kahju eest. Selle suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus sellises

kambris viibimise kestvust ja kambri põrandapinna erinevust EIK poolt toodud põrandapinnast.

Riigikohus on rõhutanud, et kohtud ei saa tuletada senisest hüvitise määramise praktikast jäiku

päevamäärasid ja arvestada hüvitist pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (RKHKo nr 3-3-1-42-15,

p 25). Ringkonnakohus leiab, et hüvitise väljamõistmine kaebaja kasuks on põhjendatud, kuid

seoses kahju hüvitamise perioodi muutumisega tuleb korrigeerida väljamõistetava

kahjuhüvitise summa suurust. Samuti tuleb ringkonnakohus arvates hüvitise suuruse

määramisel arvestada summa kohasust riigi olusid arvestades. Arvesse tuleb võtta ühiskonna

jõukuse taset, samuti tuleb arvestada ka ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekuid

Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri

muude olmetingimuste rikkumist ei tuvastatud ning arvestades, et kaebaja ei ole välja toonud

hüvitise suurendamise asjaolusid, peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks mõista

kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 120 eurot.

16. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja

tasus halduskohtumenetluses riigilõivu summas 88 eurot (tl 27) ja apellatsioonimenetluses

riigilõivu summas 85 eurot (tl 76). Kaebaja kahjunõue summas 6286 eurot rahuldati 120 euro

ulatuses, so ca 2%. Ringkonnakohus leiab, et riigilõivu kaebaja kasuks väljamõistmine on

HKMS § 108 lg 11 alusel ebamõistlik summa väiksuse tõttu ja seega jätab kaebaja

menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Maili Lokk

Agu Timmi