3-16-527/25 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TA RT U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I VA B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-16-527

Otsuse kuupäev

25. oktoober 2016

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

i kaebus Viru Vangla toimingute (vaba aja

veetmise võimaluste kasutamise keelamise)

õigusvastasuse tuvastamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja

Vastustaja Viru Vangla, esindaja Eve Kangro

Resolutsioon

1. Jätta vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata

jätmiseks rahuldamata.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt

24.11.2016.a. Ringkonnakohus võib lahendada

apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui

apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist

istungil.

Kaebus ja poolte seisukohad

1. esitas 12.01.2016.a ja 11.02.2016.a (üle antud 12.02.2016.a, registreeritud

15.02.2016.a) Viru Vanglale avaldused, milles ta palus selgitada, miks ei lubatud tal osaleda

erinevatel üritustel (tl 16, 18).

Viru Vangla selgitas 28.01.2016.a vastuses kaebajale (tl 17), et põhjuseks on kaebaja kehtiv,

25.03.2015.a määratud distsiplinaarkaristus. Otsuse kinnipeetava osalemiseks üritusel teeb

üksus kaalutlusõiguse alusel. Üheks kriteeriumiks, mida arvestatakse, on

distsiplinaarkaristuste olemasolu, Karistuse olemasolu viitab sellele, et süüdimõistetu

käitumine vangistuses ei ole kooskõlas õigusnormidega. Kinnipeetavate lubamine üritustele

on hüve, mida vangla on valmis pakkuma kinnipeetavaile, kelle käitumine on kooskõlas

vangistust reguleerivate õigusnormidega, motiveerimaks neid käituma õiguskuulekalt ja

täitma seeläbi vangistuse täideviimise eesmärki. 09.03.2016.a vastuses (tl 19) lisas vastustaja,

et isiku puhul, kellel on kehtiv distsipliinirikkumine, on vanglal alust arvata, et süüdimõistetu

võib üritusel panna toime distsipliinirikkumise. Kuivõrd üritusel ei ole võimalik teostada

järelevalvet nii tõhusalt kui elusektsioonis, on vangla hinnangul eesmärgipärane

kinnipeetavaid, kellel on kehtiv distsipliinirikkumine, üritustele mitte lasta. Tegemist on

preventiivse meetmega, mille eesmärk on tagada vangla julgeolek.

2. esitas 14.03.2016.a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-6, tõlge tl 9). Kaebajat

karistati 25.03.2015.a viie ööpäeva kartseriga, kaebaja on selle karistuse ära kandnud. 2015. -

2016. aastal ei lubatud kaebajat kunstiringi, spordiüritustele, kontsertidele ja katoliku jõulude

tähistamisele. Viru Vangla põhjendas seda asjaoluga, et kaebajale on määratud

distsiplinaarkaristus, ning preventiivse huviga hoida ära võimalikke rikkumisi. Kaebaja leiab,

et ta ei ole üritustel mingeid rikkumisi toime pannud ja preventiivset huvi seetõttu olla ei saa.

Rikkumisi vanglas hoiabki ära see, kui kinnipeetavatel on tegevust. Üritustel osalemise

keelamine on teistkordne karistus, kahekordne karistamine ei ole lubatud. Ükski õigusakt ei

luba jätta isikut ilma üritustel osalemise õigusest distsiplinaarkaristuse tõttu. Kaebaja palub

kohtul tuvastada tema õiguste rikkumine ja Viru Vanglal selline tegevus ära keelata.

Kohus tõlgendas kaebaja nõudeid nii, et kaebaja eesmärk on teha kindlaks Viru Vangla

toimingute õigusvastasus, eesmärgiga hoida ära sarnaste juhtumite kordumine tulevikus.

Seega on nõue tervikuna käsitletav tuvastamiskaebusena (HKMS § 37 lg 2 p 6). Kaebusest

tuleneb, et kaebaja vaidlustab vaba aja veetmise võimaluste kasutamise keelamist alates

distsiplinaarkaristuse määramisest ehk alates 25.03.2015.a. Kohus võttis kaebuse menetlusse

Viru Vangla toimingute (vaba aja veetmise võimaluste kasutamise keelamise) õigusvastasuse

tuvastamise nõudes.

3. Vastustaja palus oma vastuses kaebusele (tl 47-48) jätta kaebuse läbi vaatamata, kuna

kaebajal puudub kaebeõigus. Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu.

3.1. Kaebuses käsitletud ajavahemikul korraldas vangla järgmised üritused:

- 06.04.2015.a teatrietenduse „O'Henry Novellid“;

- 2015. aasta suvel jalgpalliturniiri;

- sügisest 2015 kuni kevadeni 2016 võrkpalliturniiri;

- 15.11.2015.a isadepäeva ürituse;

- 24.12.2015.a ja 25.12.2015.a protestantlikud jõulujumalateenistused;

- 14.01.2016.a piduliku kontserdi (ansambel „Detail“);

- 22.05.2016.a emadepäeva ürituse.

Üritustel osalemist korraldatakse praktikas järgmiselt. Vangla paneb üksuse stendile kuulutuse

korraldatava ürituse kohta. Osaleda sooviv kinnipeetav teavitab vanglat osalemissoovist.

Isikud, kellele antakse osalemisõigus, valitakse peamiselt nende vanglasisese käitumise järgi.

Seejärel annab vangla kinnipeetavatele suuliselt teada, kes saavad üritusel osaleda. Kui

kinnipeetav soovib kirjalike põhjendusi, esitab ta selleks taotluse, millele vangla vastab.

3.2. Vanglal ei ole õigusaktidest tulenevat kohustust kaebaja märgitud ürituste

korraldamiseks. Tegemist on üritustega, mida vangla korraldab omaalgatuslikult ehk

vabatahtlikult. Kinnipeetaval ei ole õigust nõuda nendes tegevustes osalemist: nende

täideviimise kohustus ei tulene kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast (ITK) või mõnest

muust õigusaktist. Vanglal on kohustus tagada ITK-s ettenähtud tegevused ja käesolev vaidlus

ei haaku ITK tegevustega.

3.3. Kaebajal oli küll vaid üks kehtiv distsiplinaarkaristus, kuid varasemalt on teda

süstemaatiliselt allumatuse eest distsiplinaarkorras karistatud (tl 49-51). Kinnipeetavate

osalemine üritustel on vangla otsustuspädevuses, selle juures arvestatakse kinnipeetava

distsipliinirikkumisi, käitumist ja üldist suhtumist vanglas kehtivasse korda. Vanglal on

kohustus tagada sisekorraeeskirjade täitmine ja üldine julgeolek vanglas. Vangla poolt

korraldatavatel üritustel viibib suurel hulgal kaaskinnipeetavaid, mistõttu on oluline kaaluda

kõikide kinnipeetavate puhul turvalisusriske vastavalt nende üldisele käitumisele ja

suhtumisele vanglas. Vangla keeldumist kinnipeetava osalemiseks vangla korraldatud üritusel

tuleb tõlgendada ettevaatusabinõu rakendamisena, ennetamaks konfliktsituatsioonide

tekkimist. Eeltoodu tõttu on vangla seisukohal, et kaebaja osalemine vangla poolt korraldatud

üritustel ei ole põhjendatud ning karistuse täideviimisel eesmärgipärane. Vastustaja viitab

sarnasele haldusasjale 3-15-168.

3.4. Vastustaja ei nõustu, et tähtsust omab vaid asjaolu, et kaebaja ei ole korda rikkunud

kirikus või mõnel üritusel. Vanglal peab olema tõsikindel veendumus, et vangla poolt

korraldatavate ürituste tõttu ei satuks ohtu vangla julgeolek.

3.5. Tegelikkusele ei vasta kaebuse väide, et kaebajal ei võimaldatud osaleda 23. ja

25.12.2015.a toimunud katoliiklikel jõulujumalateenistustel. Viru Vanglas ei ole korraldatud

katoliiklike jumalateenistusi. 24. ja 25.12.2015.a toimusid protestantlikud

jõulujumalateenistused. Kinnipeetavatele on tagatud usulised toimingud ka eluosakondades,

kaplanid käivad kinnipeetavate juures, kinnipeetavatele väljastatakse usulist kirjandust, neil

on lubatud omada kambris 3 usupilti.

3.6. Kaebaja ei ole jäänud ilma sportimisvõimalusest, sest vastavad tingimused on K4

osakonnas loodud ja sportida on võimalik osakonnas sees. Kaebaja on pidevalt kaevelnud küll

seljavalu või muude terviseprobleemide üle, mistõttu on küsitav tema võimelisus osaleda

spordivõistlustel.

Kohtu seisukoht

4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib

kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kaebajal

puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kaebuse

läbi vaatamata jätmine eelviidatud sätete alusel on kohtu diskretsiooniotsus. Kohus võib jätta

kaebuse läbi vaatamata, aga võib ka lahendada asja sisuliselt.

Õigusaktides ei ole selge sõnaga reguleeritud kinnipeetava õigusi vaba aja veetmisel või

üritustel osalemisel. Viru Vangla kodukorra punkt 18 küll käsitleb kinnipeetavate vaba aja

veetmist, kuid see säte ei käsitle kaebuses nimetatud üritustel osalemist või seda, millistel

kinnipeetavatel on või ei ole õigust vaba aja veetmise võimalusi kasutada.

See tähendab, et ühelt poolt puudub õigusnorm, mis annaks kinnipeetavale subjektiivse

õiguse osaleda oma vabal ajal vangla korraldatud üritustel. Kuid teiselt poolt tuleneb

vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 2, et põhiseaduse ja muude seadustega igaühele antud õigusi

tohib kinnipeetava puhul reeglina piirata vaid niivõrd, kuivõrd selleks annavad sõnaselge

volituse vangistusseaduse või mõne muu seaduse sätted. Teatud õiguse piiramist lubava sätte

puudumisel laienevad igaühele antud õigused ka kinnipeetavale (L. Madise,

P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura 2014. Lk

33). Kuivõrd kinnipeetavate õigusi kasutada vangistuse tingimustes võimalikke ja vanglas

kättesaadavaid vaba aja veetmise võimalusi ei ole reguleeritud, siis võib öelda, et seda ei ole

ka piiratud.

Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kaebeõiguse puudumine ei ole praegusel juhul ilmselge.

Seetõttu ei pea kohus õigeks jätta kaebust läbi vaatamata, vaid lahendab selle sisuliselt.

5. Kaebaja väidab, et tal ei võimaldatud osaleda katoliku jõulupühade tähistamisel.

VangS § 62 kohaselt tagab vanglateenistus kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise

ning VangS § 105 lg 21 p 8 kohaselt sätestatakse kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamine

vangla kodukorras. Viru Vangla kodukorra punkti 19.2.1 kohaselt tagab vangla

kinnipeetavaile võimaluse osaleda jumalateenistustel vangla kabelis usutunnistuse alusel.

Vastustaja kinnitusel ei toimunud 2015. aasta jõulude ajal vanglas katoliiklikke

jõulujumalateenistusi. Kohtul puudub põhjus selles faktis kahelda. Ka kaebaja ei väida

sõnaselgelt, et tal puudus võimalus osaleda jumalateenistusel. Kaebaja väitel ei saanud ta

osaleda jõulupühade tähistamisel. Kaebaja tugineb kaebuses mitmete õigusaktide sätetele,

kuid ei nimeta vangistusseaduse või selle alusel antud õigusaktide sätteid, mis käsitlevad

kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamist. Kohus järeldab sellest, et tegemist ei olnud mitte

niivõrd jumalateenistuse, kui ühise vaba aja veetmise ja pühade tähistamisega ning käsitleb

seda ühtsena muude vaba aja veetmise võimalustega, millest kaebaja kaebuse kohaselt ilma

jäi.

6. Isegi kui vastustaja ei võimaldanud kaebajal osaleda konkreetsel vangla kabelis toimuval

jumalateenistusel, siis ei tähenda see veel, et kaebaja õigusi on rikutud. Kohtupraktika

kohaselt ei pea kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamine toimuma ilmtingimata sel viisil,

et kinnipeetav lubatakse vangla kabelisse. Piisavaks tuleb lugeda ka seda, kui usuliste

vajaduste rahuldamine (võimalus osaleda jumalateenistusel, kohtuda preestriga, saada osa

sakramendist jne) on võimalik osakonnas või kambris. VangS § 62 ei tulene kinnipeetavale

subjektiivset õigust nõuda igasuguste enda valitud usust tulenevate või sellest tuletatud

meelepäraste rituaalide ja kommete täitmise tagamist just temale meelepärases kohas (Tartu

Ringkonnakohtu 15.01.2015.a otsus kohtuasjas 3-13-1915 p 35 ja selles viidatud

kohtupraktika). Kohtu hinnangul võib vangla piirata kinnipeetava võimalust osaleda

jumalateenistusel kabelis muuhulgas julgeoleku kaalutlustel (vt otsuse punkti 10). Kaebaja ei

väida, et tal ei olnud üldse võimalik rahuldada oma usulisi vajadusi.

7. Kohus nõustub sellega, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda vaba aja veetmise

võimaluste pakkumist (ürituste korraldamist) vanglas või nendel osalemist. Kohus leiab aga,

et kui selliseid võimalusi vanglas pakutakse, siis on kinnipeetaval õigus nõuda, et vangla

kohtleks kinnipeetavaid nende kasutamise võimaluse andmisel või piiramisel kooskõlas

õigusaktide nõuetega.

8. Vaba aja veetmise võimaluste kasutamiseks loa andmine on käsitletav toiminguna

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 tähenduses.

HMS kehtestab toimingu tegemisele järgmised nõuded:

- toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi või vabadusi

ainult siis, kui selleks on seaduslik alus (HMS § 107 lg 1);

- kui toiminguga piiratakse isiku õigusi, on isikul õigus nõuda toimingu kirjalikku

põhjendamist (HMS § 108 lg 1);

- toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan

oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning

proportsionaalsuse põhimõtteid (HMS § 107 lg 2).

VangS § 41 lg 2 sätestab, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele.

Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid,

mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise

eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste

õiguste ja vabaduste olemust.

9. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise üheks eesmärgiks küll kinnipeetava

suunamine õiguskuulekale käitumisele ja selle hulka saab lugeda ka isiku toimetuleku,

ellusuhtumise ja eluharjumuste kujundamise. Kuid esmasteks on selle juures siiski

vangistusseaduses otseselt ette nähtud vahendid, sh individuaalse täitmiskava koostamine ja

elluviimine (VangS § 16). Vastustaja kinnitusel ei ole kaebuses nimetatud tegevused ette

nähtud individuaalses täitmiskavas ja ka kaebaja ei tugine sellele, et see nii oleks. Kaebajal

võib küll olla õigus selles, et vaba aja veetmise võimaluste pakkumine tuleb kinnipeetavale

kasuks, kuid tegemist on siiski teisejärguliste ja vanglale vabatahtlike abinõudega. Vaba aja

veetmise võimaluste pakkumisel ei ole samasugust kaalu või tähendust nagu seaduses otseselt

ette nähtud abinõudel.

10. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et menetluskord, kuidas antakse kinnipeetavatele luba

osaleda vaba aja veetmise võimaluste kasutamisel, on otsuse punktis 8 toodud reeglitega

kooskõlas. Otsuse punktis 9 toodut arvestades ei ole otstarbekas kulutada üritustel osalemise

loa andmisele suures ulatuses vangla ressursse. Proportsionaalne on võimalikult lihtne

menetluskord. Kaebaja ei väida, et vastustaja oleks kõrvale kaldunud võrdse kohtlemise

põhimõttest, näiteks kehtestanud teistele kinnipeetavatele teistsuguseid reegleid või nõudeid.

Vastustaja piiras kaebaja võimalusi vaba aja veetmisel eeskätt julgeoleku kaalutlustel.

Julgeoleku tagamine vanglas on VangS § 66 alusel vangla kohustus. Kinnipeetava üks

olulisemaid kohustusi julgeoleku tagamiseks vanglas on vangla sisekorraeeskirja täitmine ja

vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele allumine (VangS § 67 p 1). Seetõttu on

põhjendatud, et teatavaid vaba aja veetmise võimalusi ei saa kasutada kinnipeetav, kellel on

kehtiv distsiplinaarkaristus. On selge, et üritustel, millel kaebaja soovis osaleda

(spordivõistlus, kontsert), ei ole olemuslikult võimalik kinni pidada sama rangest korrast nagu

igapäevaelus vangla osakonnas. Seetõttu on üritusel julgeoleku tagamisel määrava tähtsusega

välistada risk, et üritusel osalevad kinnipeetavad ei allu korraldustele.

Proportsionaalne ei ole kehtestada üritustel osalemiseks loa andmise korda nii, et iga ürituse

ja kinnipeetava puhul tuleks täiendavalt kaaluda kinnipeetava distsipliinirikkumise asjaolusid,

rikkumisest möödunud aega jne.

11. Kaebaja nõudel esitas vastustaja talle kirjaliku põhjenduse, miks kaebajale üritustel

osalemist ei võimaldatud. Kaebajale esitatud põhjendused langevad kokku põhjendustega,

mille vastustaja esitas kohtus.

12. Kaebaja väitel on üritustele lubamata jätmine käsitletav kahekordse karistamisena

distsipliinirikkumise eest. Kohus sellega ei nõustu. Kinnipeetavale kohaldatavad

distsiplinaarkaristused on ammendavalt loetletud VangS § 63. Vaba aja veetmise võimaluste

kasutamise keelamist nende hulgas ei ole. Kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu on asjaolu,

mida võetakse kinnipeetava kahjuks arvesse mitmete teda puudutavate küsimuste

lahendamisel, näiteks isikliku raadio, televiisori või elektriseadme lubamisel (VangS § 31 lg

2), väljasõiduloa andmisel (vangla sisekorraeeskirja § 83 p 31), väljaspool vanglat tööle

lubamisel (samas § 965 lg 1 p 2), avavanglasse paigutamisel (täitmisplaani § 17 lg 2 p 1).

Vangla on põhjendanud, miks kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu tõi kaasa üritusel

osalemise loa andmisest keeldumise.

13. Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja toimingud, mis seisnesid selles, et kaebajal ei

võimaldatud kasutada kaebaja nimetatud vaba aja veetmise võimalusi, olid õiguspärased.

Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

Menetluskulud

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata

jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kohus määras 13.09.2016.a määruses menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

esitamise tähtajaks 30.09.2016.a. Pooled kuludokumente ja menetluskulude nimekirja kohtule

ei esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Jõks

Kohtunik