3-16-1661/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Madis Ernits, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

25.10.2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-1661

Haldusasi

Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla tegevuse peale

seoses sportimise mittevõimaldamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 04.10.2016. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Juri Kolesnikovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja - Juri Kolesnikov

Vastustaja - Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.10.2016. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 14.08.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse peale.

Kaebusest võib välja lugeda kaebaja rahulolematuse sportimisvõimalustega Tartu Vanglas.

Kaebusest ja selle lisadest nähtub, et kaebaja on Tartu Vanglale esitanud mitmeid pöördumisi

seoses sportimisvõimalustega vanglas.

2. 05.09.2016. a määrusega jättis halduskohus kaebuse käiguta, palus kaebajal täpsustada

oma nõuet ja esitada andmed riigilõivu tasumise kohta või menetlusabi taotlus.

3. 15.09.2016 esitas kaebaja kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles leiab, et ei ole

võimeline ise oma kaebust õigesti koostama ja põhjendama ning palub seetõttu kohtus

esindamiseks advokaati. Kaebaja taotleb riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel,

kuna ta on maksejõuetu. Kaebaja märgib avalduses, et ta vaidlustab:

-

vangla otsust mitte paigaldada õue varjualust turnimispuude ja rööbaspuude jaoks;

-

vangla otsust mitte panna vangla sektorisse turnimispuud koos rööbaspuudega;

-

vangla otsust mitte paigaldada vangla sektorisse velotrenažöör ja treeningpink.

Kaebaja avaldab, et vangla rikub tema õigusi sellega, et tal ei ole võimalust treenida jalgu ja

selga, kuna tal on haiged ja nõrgad jalad.

4. Tartu Halduskohtu 04.10.2016. a määrusega jäeti kaebaja taotlused riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks ja riigi kulul õigusabi saamiseks rahuldamata.

Halduskohus tegi kindlaks, et kaebuse esitamisel tuleb kaebajal riigilõivuseaduse § 60 lg 1

kohaselt tasuda riigilõivu 15 eurot ning leidis, et kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest

taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kohta (15.05.2016-14.09.2016) nähtub, et kaebaja

kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on ebapiisav riigilõivu tasumiseks ja seega on

riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused täidetud. See aga ei olnud

halduskohtu hinnangul piisav alus selleks, et vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse

esitamisel, kuna HKMS § 111 lg 1 kohaselt on menetlusabi andmine isiku maksejõuetuse

korral lubatud üksnes siis, kui on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on

edukas. Vangistusseaduse § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus

kehakultuuriga tegelemiseks. Halduskohus leidis, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus

nõuda endale meelepäraseid sportimisvõimalusi, kuid samas tuleb talle reaalselt tagada

võimalus kehakultuuriga tegeleda ning vangla sportimisvõimalused peaksid vastama

„Euroopa Vanglareeglistiku“ standarditele. Käesolevas asjas eelhinnangut andes ei nähtunud

halduskohtule, et kaebajale ei oleks reaalselt võimaldatud kehakultuuriga tegeleda ning ei

olnud selge, kuidas aitab kaebaja õiguste kaitsele kaasa täiendavate sportimisvõimaluste

loomine. Halduskohtul tekkis kahtlus, et kaebajal võib olla vajalik pöörduda oma

terviseprobleemide osas meditsiiniosakonna poole ning vajadusel saada eriarstiabi. Kui

kaebajal on tõepoolest kaebuses märgitud terviseprobleemid, siis ei ole eluliselt usutav, et

kaebuses nõutud täiendavate sportimisvõimaluste loomine vangla poolt aitaks kaasa kaebaja

õiguste kaitsele. Samuti ei ole kaebuses viidatud, et vangla oleks takistanud kaebajal

kehakultuuriga tegeleda Tartu Vanglas eksisteerivate võimaluste piires. Seetõttu leidis kohus,

et kaebuse edulootus on ning jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks

rahuldamata.

RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma

õigusi. Halduskohtu hinnangul on kaebaja ise võimeline kaitsma oma õigusi

halduskohtumenetluses, kuna on käesoleval juhul suutnud oma kaebust ja kohtusse

pöördumise eesmärki põhjendada. Antud juhul ei ole halduskohtu hinnangul tegemist taolise

vaidlusega, mille lahendamiseks oleks vajalik advokaadi abi poolte võrdsuse tagamiseks või

asja keerukuse tõttu. Seetõttu jättis halduskohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kaebaja esitas 09.10.2016 halduskohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu

04.10.2016. a määrusele. Kaebaja ei nõustu halduskohtu arvamusega, et kaebaja

kaebus on perspektiivitu. Kaebaja selgitab, et teda on maksejõuetuse tõttu korduvalt

teistes haldusasjades riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Riigikohus on

22.05.2014. a määruses nr 3-3-1-30-14 märkinud, et ei ole õiguspärane sundida

kinnipeetavat valima oma õiguste ja võimaluse vahel seada ohtu oma tervis, kuid

kaebaja leiab, et antud juhul just see toimubki. Kaebaja leiab ,et vangla takistab tal

spordiga tegeleda, kuna talle ei anta võimalusi temale jõukohastel ja ohututel viisidel

seda teha. Kaebaja hinnangul on üldteada, et selliste füüsiliste probleemidega nagu

kaebajal on, tuleb treenida jala- ja seljalihaseid, muidu saab kaebajast invaliid.

Kaebaja palub vabastada teda riigilõivu tasumise kohustusest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Kuna esitatud määruskaebuse põhjendustest ja taotlusest nähtuvalt vaidlustab J.

Kolesnikov üksnes seda halduskohtu 04.10.2016. a määruse osa, millega jäeti rahuldamata

tema taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel, ehk määruse

resolutsiooni p 1, siis piirdub ka ringkonnakohus halduskohtu 04.10.2016. a määruse

õiguspärasuse kontrollimisega üksnes eelpoolnimetatud ulatuses.

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

Tartu Halduskohus on õigesti lähtunud halduskohtumenetluses kehtivatest menetlusosalisele

menetlusabi andmise reeglitest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale

menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu

menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on

piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega

HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu

tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad

eduväljavaated. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi

taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda menetluskulusid tasuda, isikule

menetlusabi ei anta. Ka on kohtupraktikas sedastatud, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas

vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu

kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja riigilõivust

vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik (Riigikohtu

04.05.2011. a määrus nr 3311111, p 11).

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 04.10.2016. a määruses esitatud seisukohtadega

kaebaja menetlusabi taotluse ja esitatud kaebuse eduväljavaadete osas ega pea neid vajalikuks

korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna

alust määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu seisukohtadest erinevale järeldusele

jõudmiseks seonduvalt esitatud kaebuse edasise menetlemise perspektiividega ja sellest

tulenevalt menetlusabi taotluse rahuldamata jätmisega.

9. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 04.10.2016. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

Einar Vene

Maili Lokk