1-15-6341/81 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2016 Tartu Kriminaalasja number 1-15-6341 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Margreth Adamson Kohtuistungi toimumise aeg 18. oktoober 2016 Kriminaalasi L.F süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7, 8 ja 9 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 22. märtsi 2016 otsus Apellatsioonide esitajad Kohtuistungil osalesid L.F ja tema kaitsja advokaat Mihkel Gaver Ringkonnaprokurör Sirje Merilo Advokaat Mihkel Gaver Süüdistatav L.F isikukood XXX; elukoht XXX;

üks kehtiv kriminaalkaristus: Viru Maakohtu 4. juuni 2013 otsus KarS § 121, § 275 ja § 266 lg 1 järgi; tõkend vahistamine alates 22. märtsist 2016.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 22. märtsi 2016 otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

2

2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt

Advokaadibüroole Sirje Must 650,64 eurot (sh käibemaks 108,44 eurot) süüdistatav L.F-ile advokaat Mihkel Gaveri poolt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest.

3. Välja mõista L.F-ilt menetluskulu 650,64 eurot Eesti Vabariigi kasuks

kaitsjale makstud tasu katteks

4. L.F-ilt väljamõistetud summa tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsusele

lisatud makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 25. oktoobril 2016 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates 26. oktoobrist 2016.

Maakohtu otsus

1. Viru Maakohtu 22. märtsi 2016 otsusega tunnistati L.F süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7, 8 ja 9 järgi ning mõisteti karistuseks 4 aastat 7 kuud vangistust. Otsusega kohaldati tema suhtes tõkendina vahistamist alates kohtuotsuse kuulutamisest 22. märtsil 2016.

2. L.F mõisteti KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7, 8 ja 9 järgi süüdi korduvalt isikute grupis vägivallaga ja sissetungimisega, sealjuures relva kasutades, võõraste vallasasjade äravõtmises nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Samuti mõisteti KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7, 8 ja 9 järgi süüdi H.O. ja K.H. ning KarS § 200 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi I.V. , kuid nende osas pole otsust vaidlustatud. 2.1. Jaanuaris 2015 tegi L.F alaealistele H.O. le ja I.V. ele ettepaneku röövida H.S. , kes elab XXX. L.F oli korduvalt käinud H.S. e juures kodus ja arvas, et seal on palju raha. H.O. ja I.V. nõustusid röövimise ettepanekuga ning kaasa kutsuti ka alaealine K.H. . 23. jaanuaril 2015

viis L.F poisid oma autoga H.S. e elukoha lähedale teeotsa. L.F juhendas, et majja sissepääsemiseks võiksid nad öelda, et pakuvad küttepuid. L.F andis H.O. le, I.V. ele ja K.H. ile töökindad, et sõrmejälgi ei jääks. Samuti andis ta H.O. le kaasa noa juhuks, kui peaks

minema kähmluseks ja I.V. ele taskulambi. L.F jäi poisse ootama. Kella 19.50 paiku suundusid poisid kannatanu maja juurde, kus ütlesid, et pakuvad küttepuid. H.S. ei teinud ust lahti ning H.O. võttis puujupi ja lõi sellega akna katki. H.O. , I.V. ja K.H. läksid katkise akna kaudu majja. H.O. hoidis ühes käes nuga ja pani selle kannatanu kõrile. Teise käega hoidis poiss H.S. kinni ja nõudis raha. I.V. ja K.H. otsisid samal ajal majast raha ja võtsid kannatanu rahakotist 400 eurot. Seejärel kõik kolm lahkusid lõhutud akna kaudu ja jooksid L.F juurde

autosse. L.F juhitava autoga sõideti Vinni-Pajusti Gümnaasiumi juurde, kus jaotati röövitud raha omavahel neljaks.

2.2. 27. jaanuaril 2015 kella 12 paiku tegi L.F alaealistele H.O. le ja K.H. ile ettepaneku

röövida XXX elavat vana inimest. Poisid jäid ettepanekuga nõusse. Samal päeval sõidutas

L.F oma autoga H.O. ja K.H. i XXX maja lähedale, andis H.O. le noa ja juhatas kätte

korteri nr 4 asukoha. L.F tegi autos sukkpükstest kummalegi poisile maski näo

varjamiseks. Kella 12.55 paiku sisenes H.O. korterisse ja K.H. jäi ukse taha ootama, et vajadusel tegevust kindlustada. H.O. nõudis korteris S.M. noaga ähvardades ja teise käega tal

3 rinnust riietest kinni hoides kannatanult raha. Kui S.M. e võttis enesekaitseks kätte puuhalu, väänas H.O. ta kätt ja halg kukkus maha. Kannatanul õnnestus sulgeda esiku ja köögi vaheline uks, mispeale H.O. lahkus. Poisid jooksid L.F autosse ja koos sõideti Rakverre tagasi.

3. Kohtuotsuse kohaselt tõendavad L.F süüd H.O. , K.H. i ja I.V. e ütlused. Noormeeste

ütlustes ei ole alust kahelda, kuna neil ei ole põhjust anda L.F suhtes valeütlusi. Süüdistatava püüdlus seada poiste ütlused nn vägistamise looga kahtluse alla ei ole kohtu jaoks usutav. L.F tegi vägistamise avalduse politseile juunis 2015, s.o pärast seda, kui talle oli röövimise kahtlustus esitatud. Kohus nõustus prokuröriga, et L.F tegi politseisse avalduse

vägistamise kohta poistele kättemaksuks. Nimetatud asjaolu kinnitab ka H.O. 2015 mais salvestatud telefonivestlus, kus L.F ähvardab teha vägistamisavalduse. Samas salvestuses tunnistas süüdistatav sisuliselt enda osalust röövimistes.

4. H.O. telefonisalvestist pidas maakohus lubatud tõendiks. Riigikohtu otsuses kriminaalasjas

nr 3-1-1-5-09 selgitatakse, et oma telefonivestluse lindistamine ei vasta ühelegi jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ja sellel eesmärgil lindistada.

5. L.F väiteid, et ta oli vaid autojuht ega teadnud poiste tegevusest midagi, ei pidanud kohus

usutavaks. Süüdistatava kõneeristus näitab, et ta oli H.S. e röövimise ajal Väike-Maarjas. L.F püüdis põhjendada oma sealviibimist asjaoluga, et ta oli vaid autojuht. H.S. tundis L.F kohtusaalis ära, mistõttu ei saanud süüdistatav väita, et ta ei ole kannatanu juures varem käinud. On ebausutav, et poisid palusid ennast viia just selle talumaja juurde, mida L.F oli varasemalt korduvalt külastanud.

6. H.O. , K.H. ja I.V. on klassikalises mõttes röövimise kaastäideviijad. Tegutseti koos vastavalt

kujunenud olukorrale. L.F oli mõlema röövimise puhul valitsev roll alaealiste poiste suhtes. Süüdistatav esitas kuriteo toimepanemise plaani ning temast sõltusid röövimise paik ja kasutatavad vahendid. Samuti juhendas L.F, kust raha otsida ja tagas transpordi. Seega oli ka L.F kaastäideviija.

7. Kõik röövimises osalenud isikud pidasid võimalikuks ja möönsid vägivalla kasutamist, seega oli neil selles osas vähemalt kaudne tahtlus. Asjade äravõtmise suhtes tegutseti kavatsetult.

8. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse, et L.F on kriminaalkorras karistatud üheksa korda, sh varaja isikuvastaste kuritegude eest. Kehtivaid väärteokaristusi on tal 25. L.F

puhul ei esine karistust kergendavaid asjaolusid ning karistuse raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine kõrges eas inimeste suhtes. Süüdistatav oli mõlema röövimise initsiaator

ning ta kaasas kuriteosse alaealised. Isiku varasem elukäik kinnitab, et L.F ei ole seaduskuulekas ning tegemist ei olnud juhusliku episoodiga tema elus. L.F ei ilmutanud vähimatki kahetsust. Süüdistatav pani toime raske esimese astme kuriteo ja tema puhul ei saa

tulla kõne alla tingimisi karistuse mõistmine. L.F kui täisealise isiku puhul ei tule

kaalumisele samad asjaolud, mida kohus karistuse mõistmisel käsitles alaealiste süüdistatavatega seoses.

Esitatud apellatsioonid

9. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L.F kaitsja advokaat M. Gaver, kes taotleb otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotletakse L.F teo

kvalifitseerimist vargusena ja kergema karistuse mõistmist, mis jäetakse katseaja kohaldamisega täitmisele pööramata. Kaitsja palub vabastada L.F vahi alt.

10. Kaitsja leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kuna otsuse sisulises osas ei ole L.F vahistamist põhjendatud.

4 11. L.Feiab, et H.O. , K.H. ja I.V. andsid tema suhtes kättemaksuks valeütlusi. Nimelt on

süüdistatav esitanud politseisse kuriteoteate, mille kohaselt on kolm kaassüüdistatavat teda

vägistanud. L.F ei nõustu maakohtu tõlgendusega, et hoopis tema esitas kuriteoteate kättemaksuks. Apellatsioonis palutakse hinnata teiste süüdistatavate ütluste usaldusväärsust.

12. H.O. telefonikõne salvestusest ei saa tuletada, et L.F on kuritegude toimepanemist tunnistanud. Lisaks ei saa nimetatud tõendit pidada lubatuks. Politseiuurija instrueeris H.O. d telefonivestlust salvestama ning seega ei ole tegemist tavalise kõne salvestamisega Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-5-09 mõttes. Sisuliselt kasutas uurija H.O. d sihipäraselt tõendite hankimiseks. Nendel asjaoludel on tegemist jälitustoiminguga, mille tegemiseks luba ei olnud.

13. L.F on pikemat aega teeninud elatist sellega, et üritas erinevates taludes müüa asju või teenuseid. Sisuliselt ei ole Väike-Maarja vallas majapidamist, kus süüdistatav ei oleks käinud. Seetõttu on vaid kokkusattumus, et L.F on varasemalt H.S. külastanud. 14. Süüdistatav ei olnud noormehi sõidutades teadlik, et nad lähevad röövima. Isegi kui L.F oli teadlik vargusest, siis vägivalla kasutamine ei ole talle omistatav. Ka I.V. e ütlustest nähtub, et tema teada mindi varastama eesmärgiga saada vara ilma vägivalda kasutamata. Selle kasuks räägib ka asjaolu, et mindi öösel, mil on võimalik jääda nähtamatuks. Samuti ei oleks röövimise plaani korral üritatud aknaklaasi eemaldada ilma lärmi tegemata. 15. Kohtuotsuses ei ole põhistatud, miks on täidetud KarS § 200 kvalifitseerivad tunnused. 16. Karistuse mõistmisel on jäetud arvestamata, et L.F on vaid üks kehtiv kriminaalkaristus.

Arhiveeritud karistuste põhjendamatu arvestamine on viinud ebaõigele järeldusele, et

süüdistatavat on vajalik karistada niivõrd karmilt. Kaalumata on jäetud võimalus mõista

L.F-ile tingimisi vangistus. Tingimuslik vangistus aitaks kaasa L.F resotsialiseerumisele, kuna ta saaks minna tööle ja aidata majanduslikes raskustes olevat poega. 17. Viru Maakohtu 22. märtsi 2016 otsusele esitas apellatsiooni ka süüdistatav L.F, kes taotleb

kuriteo ümberkvalifitseerimist ja tingimisi karistuse mõistmist. Alternatiivselt taotleb süüdistatav karistuse vähendamist poole võrra või selle asendamist üldkasuliku tööga. 18. L.F eitab kaassüüdistatavate mõjutamist ja kuriteo toimepanemist grupis. H.O. , K.H. ja

I.V. on süüdistatava jaoks võõrad ning pidid olema täiskasvanud, kuna õpivad Rakvere

Täiskasvanute Gümnaasiumis. Apellatsioonis on süüdistatav pikalt kirjeldanud isikute

omavahelise suhtluse ja süüteo toimepanemise asjaolusid. L.F sõidutas poisse üksnes

sellepärast, et nad väitsid end olevat süüdistatava poja tuttavad ja nõudsid seda tungivalt. Süüdistatav ei ole H.O. d, K.H. it ja I.V. t sundinud ega meelitanud saatma korda õigusvastaseid tegusid. H.O. , K.H. ja I.V. on menetluse kestel andnud L.F vastu valeütlusi. 19. H.O. , K.H. ja I.V. on varasemalt sõitnud L.F autoga süüdistatava poja juhtimisel. Ilmselt sellepärast teadsid noormehed, kus võiksid autos olla nuga, taskulamp, kindad, müts ja maskid. L.F ei olnud nende esemete olemasolust teadlik ning asjad võeti ilma süüdistatavalt luba

küsimata autost kaasa. Samuti ei teadnud L.F, kus hoiavad kannatanud oma raha ega saanud selle kohta ka kaassüüdistatavatele teavet anda. Süüdistatav palub arvestada enda ning tunnistajate O.K. ja E.N. u usaldusväärseid ütlusi. 20. Telefonikõnede lindistused ei tõenda L.F juhtivat rolli kuritegude toimepanemisel. L.F

ei julgenud H.O. , K.H. i ja I.V. e teost politseile rääkida, sest noormehed ähvardasid teda. Süüdistatav tunnistab, et ta võis kaudselt aidata kaasa kuriteo toimepanemisele, kuna sõidutas noormehed Väike-Maarjasse ja tagasi. Küll aga ei olnud ta seotud võõraste vallasasjade äravõtmise ja sissetungimisega isikute grupis. 21. L.F peab mõistetud karistust liiga raskeks. Ta on keskealine naine ja 19-aastase poja ema. Süüdistatava elu muutus vabaduses just paremuse poole: ta läbis koolitusi ning soovis minna

5 tööle. Pikaaegne vangistus jätab L.F ilma võimalusest toetada oma poega ning asuda tööle. Tingimisi vangistus aga võimaldaks süüdistataval vabaduses elu jätkata, aidata oma poega ning tasuda ka võlgnevused riigi ees. 22. 18. veebruaril 2016 peeti L.F kahtlustatavana kinni KarS § 303 lg 1 järgi ning süüdistatav viibib sellest ajast kinnipidamisasutuses. L.F soovib, et temale käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust hakataks lugema 18. veebruarist 2016.

23. Apellatsioonile on lisatud ka Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi vastus järelepärimisele,

kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis, Politseija Piirivalveameti 30. märtsi 2016

vastus avaldusele, Maanteeameti 13. aprilli 2016 vastus avaldusele ja avaldus Sõmeru vallavalitsuse sotsiaaltöötajale. 24. Täiendusena apellatsioonile soovib L.F, et ringkonnakohus teeks kindlaks, mitu korda on H.O. ja I.V. temaga telefoni teel ühendust võtnud. See tõendab, et poisid tegutsesid kuritegusid

toime pannes oma initsiatiivil. Veel taotleb ta kõigi kolme kaassüüdistatava suhtes

kriminaalasja algatamist väidetavalt nende poolt valeütluste andmise eest. Täiendavalt esitas L.F veel rea dokumente tal esinevate võlgnevuste kohta, mida ta tingimisi karistuse korral saaks tööle minnes kohe maksma hakata.

Ringkonnakohtu seisukoht

25. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad eeltoodud tõendite lisamise

taotluse osas, rahuldas L.F majanduslikku olukorda iseloomustavate tõendite lisamise toimikusse tulenevalt apellatsioonides esitatud taotlusest mõista tingimisi karistus. Ülejäänud tõendid tagastati, sest L.F ei suutnud veenvalt põhjendada, miks neid ei esitatud maakohtu menetluse ajal. Samuti tagastati asjasse mittepuutuvad tõendid.

26. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, apellatsioonide, kohtuistungite protokollide ja muude kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud ringkonnakohtu istungil esitatud seisukohad,

leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning selles on käsitletud kõiki asjas tähtsust omavaid

asjaolusid. L.F süü kuritegude toimepanemisel on tuvastatud kooskõlas

kriminaalmenetluse sätetega. Seega jääb Viru Maakohtu 22. märtsi 2016 otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Nõustudes maakohtu piisavate põhistustega vastab kohtukolleegium apellatsioonidele vaid järgmist.

27. KrMS § 306 lg 1 p 9 järgi lahendab maakohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse, kas

süüdimõistmise korral tuleb valida uus tõkend, jätta tõkend muutmata, tõkend muuta või tühistada. KrMS § 313 lg 1 p 6 järgi märgitakse kohtuotsuses karistuse kandmise algus ja p 8

järgi kohtu valitud tõkend. Käesoleval juhul ongi Viru Maakohus toiminud nendest sätetest

lähtuvalt ning L.F pärast kohtuotsuse kuulutamist vahistanud. Kuivõrd Tartu

Ringkonnakohus on juba 17. augusti 2016 määruses (II kd lk 141-142) tuvastanud L.F

vahistamise vajalikkuse ning jätnud taotluse tõkendi muutmiseks rahuldamata, ei pea kohtukolleegium vajalikuks selles küsimuses enam täiendavat seisukohta esitada. 28. Maakohus on õigustatult pidanud H.O. , K.H. i ja I.V. e ütluseid usaldusväärseks (vt MK otsuse lk 17). Noormeeste ütlused on eluliselt usutavad ning asjas kogutud teiste tõenditega kooskõlas. Apellatsioonides ei ole esitatud argumente, mis seaksid H.O. , K.H. i ja I.V. e ütlused tõsiselt

kahtluse alla. L.F-ist erinevate ütluste andmine ei tähenda, et noormeeste ütlused oleksid

ebausaldusväärsed. Nõustuda tuleb maakohtuga, et kaasssüüdistatavatel ei olnud põhjust

L.F suhtes valeütlusi anda. Naise väidetatav vägistamise lugu ei ole maakohtu otsuses toodud põhistustest tulenevalt usutav ka ringkonnakohtule (vt MK otsuse lk 17).

29. Seevastu L.F ütlused on kaassüüdistatavate ütlustega ning teiste tõenditega täielikus

6

vastuolus (vt MK otsuse lk 17). H.O. telefonivestluse salvestisest on aru saada, et L.F palub H.O. l anda naise rolli kohta kuritegude toimepanemisel valeütlusi. Kui L.F ei oleks olnud kuritegude toimepanemisega seotud, siis ei oleks olnud tal põhjust H.O. ga ka röövimiste

toimepanemisest rääkida. Maakohus on õigesti välja toonud, et arvestades L.F eelnevat

tutvust H.S. ega ei ole usutav, et just L.F ei teinud ettepanekut minna konkreetset kannatanut röövima. H.O. , K.H. i ja I.V. e ütlused röövimise toimepanemise asjaolude kohta

viitavad, et L.F suunas peamiselt sündmuste käiku. Samuti kinnitavad noormehed, et L.F oli teadlik kõigist röövimise asjaoludest, sh vägivalla kasutamisest. Ta andis H.O. le, K.H. ile ja I.V. ele kaasa noa, mis viitab vajadusel vägivalla kasutamisele. Maakohus on õigesti märkinud, et vägivalla kasutamise osas oli süüdistatavatel kaudne tahtlus. 30. H.O. telefonikõne salvestus on maakohtu otsuses esitatud põhjenduste kohaselt lubatud tõend.

Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega

sellel eesmärgil lindistada. Süüdistatavate vahelise telefonivestluse salvestist tuleb käsitada

teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses ja sellest koostatud protokolli kasutamine

tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ei kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse olulist

rikkumist (vt RKKKo nr 3-1-1-5-09, p-d 10-11). Kuigi uurija andis H.O. le nõuande

telefonikõnesid salvestada, ei muuda see ometigi kõnede salvestamist jälitustegevuseks KrMS § 1267

mõttes, kuivõrd tegemist ei ole salajase pealtkuulamisega. Kõne salvestas teadlikult see isik, kellele kõne oli suunatud. 31. KarS § 200 kvalifitseerivad tunnused (korduvus, grupp, relva kasutamine, sissetungimine) on

lahti kirjutatud süüdistuse tekstis. Tehes kindlaks, et L.F on pannud toime süüdistuses

kirjeldatud kuriteod, tuvastas maakohus ühtlasi ka kvalifitseeritavate tunnuste esinemise. Kindaks on tehtud vähemalt kahe röövimise episoodi toimepanemine isikute grupis, noa kasutamine ja sissetungimine. 32. Tunnistajad O.K. ja E.N. ei tea täpselt röövimise toimepanemise asjaolusid, kuna ei viibinud sündmuskohal. Nad on kuriteo toimepanemisest kuulnud teistelt isikutelt. Seega ei saa mingil juhul eelistada O.K. ja E.N. u ütlusi vahetult sündmuskohal viibinud H.O. , K.H. i ja I.V. e usaldusväärstele ütlustele. K.H. on rääkinud ka sellest, et O.K. mõjutas teda L.F kasuks

valeütlusi andma. Kuivõrd O.K. on L.F poeg, on usutav, et ta soovib oma ema kaitsta võimaliku vanglakaristuse eest. 33. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks koguda täiendavaid andmeid selle kohta, mitu korda on H.O.

ja I.V. L.F-iga telefoni teel ühendust võtnud. Toimikus olevast sideettevõtjalt saadud

andmete protokollist on näha süüdistatavate omavaheline suhtlus kuritegude toimepanemise

ajal. H.O. telefonikõne salvestise kohaselt on L.F ka pärast kuritegude toimepanemist

süüdistatavatega kontakti otsinud. Täiendav info süüdistatavate omavahelisest võimalikust suhtlusest ei anna tõendamiseseme asjaolude seisukohast midagi juurde. Eriti ei saa see näidata, et L.F ei olnud kuritegude initsiaator. 34. Ringkonnakohus eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab, et L.F-ile esitatud röövimise süüdistus on täielikult tõendamist leidnud. Seetõttu pole teda alust õigeks mõista ega ka tema tegevust varguseks ümber kvalifitseerida, nagu seda apellatsioonides taotletakse. 35. Ringkonnakohus leiab, et L.F-ile mõistetud karistus on igati põhjendatud (vt MK otsuse lk

21-22). Ta oli kahe röövimise initsiaatoriks, kusjuures esineb mitu kvalifitseerivat tunnust.

Seega ei saa pidada tema süüd väikseks. KarS § 200 lg 2 sanktsioon näeb ette 3-15 aastase

vangistuse ning saktsiooni keskmine määr on 9 aastat vangistust. L.F-ile on mõistetud karistus oluliselt alla sanktsiooni keskmise. Süüdistatava puhul ei esine karistust kergendavaid asjaolusid, kuid raskendava asjaoluna esineb süüteo toimepanemine kõrges eas (sünd. 1930 ja

1938) isikute suhtes. Maakohus märkis, et kuigi enamik L.F kriminaalkaristusi on

7

kustunud, on tal siiski üks kehtiv kriminaalkaristus mitme kuriteo toimepanemise eest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus karistuse mõistmisel ei omistanud määravat tähtsust L.F kustunud karistatustele, vaid keskendus röövimise toimepanemise asjaoludele. Seega on

lähtutud vastavast kohtupraktikast (RKKKo nr 3-1-1-111-12 p 5 ja 3-1-1-70-16 p-d 9-10).

Samas süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda, et

karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel.

Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtudes

(RKKKo nr 3-1-1-20-16 p 14). Seega arvestatakse karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut

iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid. Iseloomustavate andmete hulka kuulub ka karistusregistri väljavõte, millest teatud juhtudel võib järeldada, et kuritegude toimepanemine on olnud isiku elustiil (RKKKo nr 3-1-1-13-11 p-d 9-9.1). 36. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga leiab, et arvestades karistuse preventiivseid kaalutlusi

ja kuriteo toimepanemise asjaolusid ei ole põhjendatud L.F karistusest tingimisi

vabastamine või selle asendamine üldkasuliku tööga. Üksnes reaalne vangistus täidab

süüdistatava puhul karistuse eesmärki. Pannes toime I astme kuriteo pidi L.F arvestama

võimaliku vanglakaristusega. Soovides muuta oma elu paremaks, õppides uusi erialasid ja

omandades vastavaid kutsetunnistusi, tulnuks süüdistataval hoiduda kuritegude

toimepanemisest. Nüüd tuleb tal röövimiste toimepanemise eest kanda reaalset

vabadusekaotuslikku karistust ja alust teda sellest tingimisi vabastada ei ole. Seega apellatsioonides esitatud taotlused karistuse kergendamiseks jäävad rahuldamata. 37. Puutuvalt tõkendisse ringkonnakohus märgib, et L.F peeti 18. veebruaril 2016 kinni teise kriminaalasja raames ning seda ei saa arvestada arutatavas kriminaalasjas karistuse kandmise alguseks. Nimetatud asjas nr 1-16-6179 on L.F antud 15. augustil 2016 kohtu alla ja tõkend

vahistamine jäeti muutmata. Käesolevas asjas tuleb L.F-ile mõistetud karistuse kandmise ajaks lugeda maakohtu 22. märtsi 2016 otsuses märgitud algusaeg, sest alles siis kohaldati talle selles asjas tõkendiks vahistamine (vt ka RKKKo nr 3-1-1-25-09 p 10). 38. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jääb Viru Maakohtu 22. märtsi 2016 otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

39. L.F kaitsja advokaat M. Gaver esitas 10. mail 2016 ringkonnakohtule taotluse

apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest tasu väljamõistmiseks. Kaitsja taotleb apellatsiooni koostamise ning selleks ettevalmistamise eest tasu kokku 5 tunni eest 240 eurot,

sh käibemaks 40 eurot. Sõidukulude Tartu-Jõhvi-Tartu eest taotleb kaitsja 49,32 eurot, sh

käibemaks 8,22 eurot. Kokku seega 289,32 eurot, sh käibemaks 48,22 eurot. Seoses

ringkonnakohtu 27. juuni 2016 määrusega menetlusosalistelt seisukohtade küsimises esitas advokaat M. Gaver 15. juulil 2016 taotluse vastuse koostamisega seotud kulude osas ajakuluna

96 eurot, sh käibemaks 16 eurot ja sõidukuluna Tartu-Jõhvi-Tartu eest 49,32 eurot, sh käibemaks 8,22 eurot, kõik kokku 145,32 eurot, sh käibemaks 24,22 eurot. Nimetatud summa ringkonnakohtu 17. augusti 2016 määrusega loeti menetluskulude hulka ja märgiti, et nende

kulude hüvitamiseks kohustatud isik määratakse kindlaks kohtuotsuse tegemisel. Ringkonnakohtu istungiks valmistumise ja sellel osalemise eest advokaat M. Gaver esitas 18. oktoobril 2016 taotluse 216 eurot, sh käibemaks 36 eurot. Kokku taotleb advokaat M. Gaver

apellatsioonimenetluses tasu 650,64 eurot, sh käibemaks 108,44 eurot. Kriminaalkolleegium peab kaitsjatasu selles ulatuses põhjendatuks ja rahuldab kaitsja taotluse. KrMS § 185 lg-st 2 tulenevalt jäävad menetluskulud L.F kanda, sest apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend.

8

allkirjastatud digitaalselt Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus