3-15-2376/96 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. oktoober 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-2376

Haldusasi

Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla toimingute

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. veebruari 2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Juri Kolesnikov

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 15. veebruari 2016

otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud apellatsiooniastmes menetlusosaliste kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 23. november 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21. septembril 2015 saabus Tartu Halduskohtusse Tartu Vangla kinnipeetava Juri

Kolesnikovi kaebus, milles ta nõudis Tartu Vangla kohustamist jalutushoovi varikatuse

paigaldamiseks ning varikatuse puudumise õigusvastasuse tuvastamist. Ühtlasi taotles ta

enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.

2. 29 septembri 2015 määrusega tagastas halduskohus kaebuse kohustamisenõude osas.

Halduskohtu määrus jõustus edasikaebamata.

3. Pärast kaebuse korduvat käiguta jätmist ja J. Kolesnikovi selgitust, et tuvastamisnõude

esitamise eesmärgiks tulevaste õigusrikkumiste ärahoidmine ja kahju hüvitamine, võttis

halduskohus tuvastamisnõude menetlusse 4. novembril 2015.

4. Kaebuse kohaselt Tartu Vangla S-hoone kinnipeetavad viiakse jalutuskäigule õue, kus ei

ole katust või mingitki varjualust kaitseks vihma, lume või tuule eest. Kui sajab vihma või lund, on

kinnipeetavad sunnitud jalutuskäigu katkestama või üldse mitte õue minema. Kinnipeetavad, kes

siiski jalutamas käivad, saavad aga märjaks. Terve eluosakonna märgade riiete kuivatamiseks pole

kuivatuskapis ruumi, samuti jäävad kinnipeetavad haigeks. Kui kinnipeetavad halva ilma tõttu

jalutama ei lähe või tulevad sealt varem ära, siis ei võimalda vangla jalutama minna hiljem, kui ilm

seda lubab. Seevastu juhul, kui oleks varjualune, ei oleks vanglal vaja kinnipeetavaid viia

täiendavale jalutuskäigule, panna eluosakondades täiendavaid kuivatuskappe ega kulutada ravile.

Kaebaja õigusi rikuti sellega, et ta jäeti ilma jalutuskäigu võimalusest. Riided said märjaks, neid ei

olnud kuskil kuivatada ja kaebaja jäi haigeks.

5. Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla nõudele vastu ja palus jätta selle

rahuldamata. Vastustaja märkis, et on 23. novembri 2015 vastuskirjas õiguskantslerile

selgitanud, et 2015. aasta arendusplaanis oli juba kavandatud jalutushoovidesse pinkidega

varjualuste ehitamine. Varjualused peaksid valmima 2015. aasta lõpuks. Samas leidis

vastustaja, et üksnes varjualuste puudumine ei saa iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi.

Õiguste rikkumisest on võimalik rääkida üksnes siis, kui see on kaebajale kaasa toonud

mõne negatiivse tagajärje. Kaebuses toodud üldsõnaliste etteheidete pinnalt on vastustajal

keeruline kontrollida, kas ja kuna on varjualuste puudumine toonud endaga kaasa

kahjulikke tagajärgi kaebajale ja kas seeläbi on rikutud kaebaja õigusi. Kui kaebaja ei too

välja õiguste rikkumisega seonduvaid asjaolusid, ei ole võimalik ka kohtul kujundada

seisukohta, kas kaebaja õigusi on rikutud või mitte.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. 15. veebruari 2016 otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

7. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust, et 22. juulil 2015 paigutati J.

Kolesnikov Tartu Vangla S-hoonesse, kus tal oli võimalus viibida värskes õhus kord päevas

ettemääratud ajal ning samas puudus võimalus sademete või tuule eest varjuda. Kohtu

hinnangul oli kaebajale seega tagatud võimalus viibida värskes õhus nagu seda nõuab

vangistusseaduse § 55 lg 2. Jalutusaias varjualuste puudumine üldiselt ei moonuta

võimalust värskes õhus viibimise õiguse teostamist, kuna õigusaktidest ei tulene, et värskes

õhus viibimine peaks kinnipeetava jaoks olema märkimisväärselt mugavam kui vabaduses

viibivale isikule. Aastaajale vastavate välitingimuste kogemine on sisuliselt üks

kinnipeetava värskes õhus viibimise õiguse oluline osa. Kui ilmastikutingimused on

kinnipeetava hinnangul liiga ebasoodsad, on tal võimalik jalutuskäigul mitte käia, täpselt

niisamuti nagu vabaduses viibivad isikud eelistavad sageli halbade ilmastikutingimustega

vältida õues liikumist. Kaebaja ei ole väitnud talle varjualuse puudumisest konkreetse

kahjuliku tagajärje saabumist. Varjualuse puudumine ei põhjusta isikule ka rohkem

kannatusi kui need, mis vanglas viibimisega paratamatult kaasnevad. Kinnipeetava õiguste

tagamiseks on küllaldane võimaldada tal jalutamas käia kord päevas selleks ettenähtud ajal.

Teisisõnu tuleneb niisugune korraldus juba vangistuse olemusest. Seetõttu ei saa ka VangS

§ 41 lõikest 1 tuletada õiguslikku kohustust varjualuse olemasoluks.

16. oktoobri 2015 soovituses Tartu Vanglale varjualuste rajamiseks ei viita õiguskantsler samuti

varjualuse puudumisel ühegi siduva õigusnormi rikkumisele. Kuna ka kohus niisugust õigusnormi

ei tuvastanud, millest tulenenuks imperatiivne kohustus varjualuse võimaldamiseks, ei saa Tartu

Vangla tegevust õigusvastaseks pidada.

8. Ühtlasi jättis halduskohus rahuldamata J. Kolesnikovi 1. veebruari 2016

menetlusdokumendis esitatud taotluse kaebuse täiendamiseks nõudega tuvastada Tartu

Vangla 26. novembri 2015 vastuse kaebusele ning haldusmenetlustes J. Kolesnikovile 26.

augustil 2015 antud vastuse nr 2-3/3288-2 ja 17. septembril 2015 antud vastuse nr 6-

24/6434-2 õigusvastasus. Kohtu hinnangul ei oleks täiendav tuvastamisnõue kaebuse

eesmärgi saavutamiseks otstarbekas. Haldusasjas on küsimus varjualuse puudumise

õiguspärasuses ning asjaolu, kas Tartu Vangla on edastanud J. Kolesnikovile tõest teavet

oma tulevase tegevuse kohta, on hoopis teistsuguse iseloomuga vaidlus, mille lisandumine

pikendaks asjas menetlust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. J. Kolesnikov esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb

Tartu Halduskohtu 15. veebruari 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega

kaebus rahuldada.

J. Kolesnikov selgitab, et oma pöördumistes Tartu Vangla poole 31. juulil, 26. augustil ja

17. septembril 2015 nõudis ta varjualuste paigaldamist. Varjualuste puudumise konkreetne

kahjulik tagajärg oligi see, et kaebaja ja ka kõik kinnipeetavad olid ilma jäetud võimalusest

jalutada ettenähtud tund aega. Need, kes sattusid vihma, lume kätte õues, said märjaks ja

haigestusid. Millal ilm oli halb, võib vaadata internetist (kaebajal sellist võimalust ei ole). Samuti

on kaebajale kättesaamatu informatsioon selle kohta, kes ja kui palju võttis valvuritelt tablette või

sai ravi meditsiiniosakonnas. Vabaduses on alati võimalik minna õue teisel ajal, kui ilmastikuolud

on paremad. kinnipeetaval sellist võimalust ei ole. Kui ta ei lähe õue ettenähtud ajal, siis hiljem

teda sinna keegi ei lase. Seetõttu ei nõustu J. Kolesnikov, et õigusest jalutuskäigule ei tulene õigust

varjualusele halva ilma eest. Õiguskantsler viitab selgelt sellele, et juba 2013. aastal arutati taolist

probleemi Harku ja Murru vangla suhtes. Samuti, et Euroopa komitee tegi juba 2012. aastal

ettekirjutuse konkreetselt Eestile.

10. Lisaks palub J. Kolesnikov tunnistada õigusvastaseks, et vangla ei vastanud tema

vaidele nr 624/6434-1 kui vaidele, vaid vaatas selle läbi kui pöördumise ning läbi vaadata

vangla vastused kaebajale, mis vangla esitas kohtule kui vale kohtule või vale kaebajale.

11. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

12. Vastustaja osutab, et halduskohus on seoses kaebaja pöördumistega vangla poole

üksnes sedastanud, et kaebaja ei ole esile toonud varjualuste puudumise tõttu talle isiklikult

saabunud kahjulikku tagajärge. Ka kohtumenetluses on J. Kolesnikov osutanud

üldsõnaliselt üksnes jalutamisvõimalusest ilmajäämisele ja kaaskinnipeetavate

terviseriketele. Seejuures ei ole kaebaja nimetanud millistel päevadel ei olnud tal võimalik

jalutamas käia. 22. juulist kaebuse esitamiseni ilmselgelt ei saanud ilm olla sedavõrd halb,

et kaebaja üldse jalutama minna ei oleks saanud. Täiesti asjakohatud on kaebaja viited

lumele, kuna suveperioodil lund ei sadanud. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et

kehtivas õiguses puudub norm, mis imperatiivselt nõuaks varjualuste võimaldamist.

Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et J. Kolesnikovi 27. augusti 2015 pöördumine ei ole sõltumata

selle pealkirjast vaie, kuna kaebaja ei olnud varasemalt sellesisulise nõudega vangla poole

pöördunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsusega põhjendatult J. Kolesnikovi

kaebus rahuldamata jäetud. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kinnipeetava värskes

õhus viibimise õiguse olemust ning selgitanud, miks kaebajal puudub sellega kaasuv

subjektiivne õigus varjualusele. Samuti on halduskohus ammendavalt selgitanud miks ta

peab õiguspäraseks Tartu Vangla tegevust kaebajale värskes õhus viibimise võimaldamisel

kindlal ajal, mitte kaebaja valikul. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjenduste ja

järeldusega, et kehtivast õigusest ei tulene vastustajale kohustust tagada värskes õhus

viibimisel kaebajale varjualune kaitseks ilmastikutingimuste eest või võimaldada värskes

õhus viibimist kaebaja valitud ajal. Vastavalt HKMS § 201 lgle 4 ringkonnakohus

halduskohtu põhjendusi siinkohal ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

14. Halduskohus on 4. novembri 2015 määrusega menetlusse võtnud J. Kolesnikovi

nõude tuvastada Tartu Vangla tegevuse õigusvastasus seoses kaebaja värskes õhus

viibimise õiguse rikkumisega seetõttu, et vangla S-hoone jalutusaias puudub varjualune ja

kaebajal puudub võimalus halva ilma eest varjuda või valida värskes õhus viibimise aega.

28. oktoobril 2015 koostatud kaebuse täiendustes on J. Kolesnikov märkinud, et

tuvastamisnõude esitamise eesmärgiks on vältida edaspidi õigusrikkumisi ning esitada

hiljem kahju hüvitamise nõue.

15. Ringkonnakohus märgib esmalt, et käesolevas asjas saab kohus hinnata vastustaja

tegevust halduskohtule kaebuse esitamisele eelnenud perioodil. Kuna kaebaja paigutati

Tartu Vangla Shoonesse 22. juulil 2015, siis hõlmab kaebus ajavahemikku 22. juulist kuni

20. septembrini 2015. Nii halduskohus kui vastustaja on korduvalt juhtinud kaebaja

tähelepanu sellele, et tulenevalt HKMS § 44 lg-st 1 saab kaebusega halduskohtus kaitsta

eelkõige isiku enda subjektiivset õigust ja teiste isikute või avalikes huvides kaebuse

esitamine on lubatav üksnes juhul, kui selline õigus tuleneb vahetult seadusest (HKMS §

44 lg 2). Vangistusseadus ega muu õigusakt ei näe ette kinnipeetava õigust pöörduda

kohtusse kinnipidamistingimuste parandamiseks teiste kinnipeetavate või üldistes huvides.

Seetõttu saab ka J. Kolesnikovi kaebuse aluseks olla väide tema enda õiguste rikkumise

kohta.

Eeltoodule vaatamata ei ole kaebaja suutnud nimetada millistel päevadel on ta ilma jäänud

võimalusest värskes õhus viibimiseks ilmastikutingimuste ja varjualuse puudumise koosmõjul.

Arvestades, et kaebus puudutab selle esitamisele vahetult eelnenud kahekuulist ajavahemikku pidi

kaebajal olema võimalik nimetada vähemalt mõni päev, millal ta ei saanud jalutama minna, ja

kirjeldada värskes õhus viibimist takistanud asjaolusid. Samuti ei ole J. Kolesnikov suutnud välja

tuua ühtegi halva ilmaga väljas viibimisest põhjustatud terviseriket. Kaebaja ei ole suutnud osutada

ka konkreetsetele juhtumitele, mis oleks aset leidnud kaebuse esitamisele järgnenud ajal. Seetõttu

on ringkonnakohtu hinnangul ilmne, et kaebajal ei ole saanud tekkida mittevaralist kahju tema

inimväärikuse alandamise või tervise kahjustamise tõttu. Vastavalt tuleb hinnata ilmselgelt

perspektiivituks J. Kolesnikovi võimalik nõue Tartu Vangla vastu värskes õhus viibimise õiguse

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

16. Teiseks on ringkonnakohus jätkuvalt 29. märtsi 2016 määruses väljendatud

seisukohal, et olukorras, kus vastustaja on 22. märtsi 2016 vastuses ringkonnakohtu

teabenõudele kinnitanud, et süüdimõistetute eluhoone jalutushoovidesse on ehitatud

varjualused detsembris 2015, ei saa kaebus enam teenida tulevikus vastustaja õigusvastase

tegevuse ärahoidmise eesmärki. Seega käesolevaks ajaks kujunenud olukorras ei õigusta

tuvastamiskaebuse lahendamist enam ka kaebaja nimetatud preventiivne toime.

17. Toodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et tuvastamiskaebuse esitamisel

põhjendatud huvina esile toodud preventiivne huvi ega soov tulevikus hüvitamiskaebus

esitada ei anna käesoleval ajal J. Kolesnikovile kaebeõigust Tartu Vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks kaebaja värskes õhus viibimise õiguse rikkumisel varjualuste

puudumise ja üksnes kindlal ajal jalutamise võimaldamise tõttu. Seetõttu tuleks kaebus

jätta rahuldamata juba ainuüksi põhjusel, et J. Kolesnikovil puudub kaebeõigus

tuvastamiskaebuse esitamiseks.

J. Kolesnikovi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

18. 11. mai ja 1. septembri 2015 määrustes on ringkonnakohus vastanud J. Kolesnikovi

5. septembril 2016 esitatud menetlusdokumendis (tl 174, tõlge tl 177) toodud

seisukohtadele, mistõttu HKMS § 55 lg 3 alusel jäävada need tähelepanuta.

19. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid

välja ei mõisteta ning apellatsioonimenetluse kulud jäävad poolte endi kanda.

Maili Lokk

Agu Timmi

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt