2-11-58404/130 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. oktoober 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-58404

Tsiviilasi

O.R. hagi K.S. ja J.S. vastu hüpoteegi seadmise lepingu

tühisuse tuvastamiseks

O.R. hagi J.S. ja OÜ EU Teenused vastu ühishüpoteegi

loovutamise lepingu tühisuse tuvastamiseks ning OÜ EU

Teenused

vastu

tahteavalduse

asendamiseks

hüpoteegikannete kustutamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

10 864 eurot 98 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. märtsi 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.S. ja J.S. apellatsioonkaebus

OÜ EU Teenused apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid: K.S. (kostja I) (isikukood XXX) ja J.S. (kostja II)

(isikukood XXX), nende lepinguline esindaja vandeadvokaat

Peeter Viirsalu

Apellant (kostja III): OÜ EU Teenused (registrikood 11695815),

seaduslik esindaja Marcela Tiits

Vastustaja (hageja): O.R. (isikukood XXX), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Küllike Namm ja advokaat Kristiina

Urb

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu

Maakohtu 9. märtsi 2016 otsus muutamata.

2. Jätta K.S., J.S. ja OÜ EU Teenused menetluskulud

ringkonnakohtus

nende

endi

kanda

ning

O.R.

menetluskulud ringkonnakohtus võrdsetes osades K.S.,

J.S. ja OÜ EU Teenused kanda.

3. Välja mõista menetluskulude katteks ringkonnakohtus

K.S.lt 456 eurot, J.S.lt 456 eurot ja OÜ-lt EU Teenused 456

eurot O.R. kasuks.

4. K.S.l, J.S.l ja OÜ-l EU Teenused tuleb hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt (456 eurot) tasuda viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. O.R., M.K. ja E.H.K. esitasid 29. novembril 2011 Tartu Maakohtule hagi, milles palusid

tuvastada K.S. (kostja I) ja J.S. (kostja II) 7. septembril 2009 sõlmitud notariaalse hüpoteegi

seadmise lepingu (käsutustehing) tühisuse ning kostja II ja OÜ EU Teenused (kostja III) 21.

veebruaril 2011 sõlmitud ühishüpoteegi loovutamise lepingu (käsutustehing) tühisuse. Hagejad

palusid samuti tuvastada kostja III kohustus esitada avaldus Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale

tema kasuks seatud nelja kinnistut koormava ühishüpoteegi kannete kustutamiseks. Maakohus

arestis 1. detsembri 2011 määrusega hagi tagamise korras kostja III kasuks seatud hüpoteegi, mis

koormab kostja I kinnistuid. Maakohus määras, et kinnistusraamatusse kantakse hagejate kasuks

kinnistutele ühishüpoteegi käsutamise keelumärked.

Riigikohus tegi kõnealuses asjas 9. aprillil 2014 otsuse (tsiviilasi nr 3-2-1-18-14), millega muudeti

ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust, muus osas (st osas, milles ringkonnakohus saatis

asja maakohtule uueks läbivaatamiseks) jäeti otsus muutmata. Riigikohus leidis, et nõuded tuleb

maakohtus sisuliselt läbi vaadata ja andis suuniseid. Maakohtu menetluses esitasid hagejad

kostjate vastu alternatiivnõuded kostjate eeltoodud tehingute kehtetuks tunnistamiseks

tagasivõitmise korras. Maakohus andis hagi muutmiseks nõusoleku. Maakohus võttis 13. mai 2015

määrusega (jõustunud) vastu M.K.i ja E.H.K.i hagist loobumise ja lõpetas menetluse. Menetlus

jätkus O.R. (hageja) hagis kostjate vastu.

Hageja palub tuvastada kostjate I ja II 7. septembril 2009 sõlmitud notariaalse hüpoteegi seadmise

lepingu (käsutustehing) tühisus või tunnistada alternatiivselt see leping tagasivõitmise korras

kehtetuks. Hageja palub tuvastada kostja II ja III 21. veebruaril 2011 sõlmitud ühishüpoteegi

loovutamise lepingu (käsutustehing) tühisus või tunnistada alternatiivselt see leping tagasivõitmise

korras kehtetuks. Hageja palub samuti tuvastada kostja III kohustus esitada avaldus Tartu

Maakohtu kinnistusosakonnale tema kasuks seatud nelja kinnistut koormava ühishüpoteegi

kannete kustutamiseks.

Hageja väitel esitas ta 21. augustil 2009 Tartu Maakohtule hagi kostja I vastu kahju hüvitamiseks

(tsiviilasi nr 2-09-41583). Samas esitas hageja taotluse arestida hagi tagamiseks kostja I neli

kinnistut. Tartu Maakohus rahuldas hagi tagamise taotluse 4. septembril 2009 (reedel). Kostjad I

ja II sõlmisid juba 7. septembril 2009 (esmaspäeval) notariaalselt tõestatud ühishüpoteegi

seadmise lepingu (hüpoteegi seadmise leping), mille p 3.1 järgi seati kostja I kinnistutele kostja II

kasuks esimesele vabale järjekohale 1 700 000 krooni suurune ühishüpoteek. Hüpoteegi seadmise

lepingu p 4.1 järgi tagati ühishüpoteegiga kostjate I ja II 19. juunil 2009 sõlmitud laenulepingust

ja M.S. (kostja I vend) ja kostja II 2. septembril 2009 sõlmitud nõude loovutamise lepingust

tulenevaid nõudeid. 21. veebruaril 2011 loovutas kostja II ühishüpoteegi omakorda lepingu alusel

tasuta kostjale III (hüpoteegi loovutamise leping). Hüpoteegi loovutamise lepingus ei ole

sätestatud, kas ja milliseid nõudeid loovutatud hüpoteek tagab. Kohus on tsiviilasjas nr 2-

09-41583 hagejate nõuded kostja I vastu osaliselt rahuldanud ja mõistnud hagejate kasuks välja

kokku 51 464 eurot 46 senti.

Kostjate I ja II eesmärk oli välistada hüpoteegi seadmisega hageja nõude rahuldamine kinnistute

müügist saadava raha arvel. Tegelikult ei ole kostjal II oma poja kostja I vastu nõudeid ning

hüpoteegi seadmise lepingus viidatud lepingud on näilikud. Kostja II loovutas enda kasuks seatud

hüpoteegi omakorda tasuta kostjale III. Kostjate tehingud on tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 88 lg 1 järgi tühised. Maakohtu 4. septembri 2009 määruse alusel kanti

kinnistusraamatusse keelumärked, mistõttu on kostjate tehingud tehtud käsutuskeeldu rikkudes.

Alternatiivselt tuleb kostjate tehingud tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 188 lg 1 alusel. Hüpoteegi seadmise leping sõlmiti teadlikult sissenõudja

huvide kahjustamiseks, tegemist oli nn tühja hüpoteegiga. Kostja II tegelikult kostjale I laenu ei

andnud. Nõude loovutamise lepinguga on M.S. loovutanud nõude kostja I vastu kostjale II, ka

M.S.l ei olnud võimalik anda kostjale I laenu. Kostja II on kostja I isa (lähikondne). Kostja III

omandas hüpoteegi tasuta ja oli teadlik, et hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ja loovutamise

eesmärgiks oli võlausaldajate huvide kahjustamine. Ka kostja III juhatuse liige Marcela Tiits on

kostjale I lähedane isik.

2. Kostjad I ja II hagi ei tunnistanud. Kostja I sai käsutuskeelust teada 23. septembril 2009,

s.o. pärast hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist. Seega ei saanud ka kostja II teada käsutuskeelust

enne nimetatud kuupäeva. Käsutuskeeld kanti kinnistusraamatusse 24. septembril 2009. Puutuvalt

hageja alternatiivnõuetesse ei ole hageja varasemas menetluses tuginenud sellele, et tal võiks olla

kostjate vastu nõue TMS § 188 alusel. See nõue esitati 4. augusti 2014 menetlusdokumendis.

Viidatud sätte järgi sai hagi esitamise tähtaeg läbi 8. septembril 2012. Lisaks ei ole

alternatiivnõuded põhjendatud ka sisuliselt. Isegi kui tehing oleks tagasivõidetav, on kostja III

omandanud hüpoteegi heauskselt. Kinnistusraamatust nähtub selgelt, et hüpoteek asub

keelumärkest eespool.

Kostja III asja teistkordselt arutamisel maakohtus seisukohti ei esitanud, samuti ei osalenud ta

kohtuistungitel. Varasemas menetluses vaidles kostja III esitatud hagile vastu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 9. märtsi 2016 otsusega hagi osaliselt. Maakohus tunnistas hüpoteegi

seadmise lepingu ja hüpoteegi loovutamise lepingu tagasivõimise korras kehtetuks ning kohustas

kostjat III andma nõusoleku kinnistusraamatus kostjale I kuuluvate kinnistute registriosadest

(Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr-d XXX, XXXX, XXXXX ja XXXXXX) kostja

III kasukus sisse kantud 1 700 000 krooni suuruse hüpoteegikande kustutamiseks. Maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude kõnealuste tehingute tühisuse tuvastamiseks ja jättis jõusse 1. detsembri

2011 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Hageja menetluskuludest jäeti 70% kostja I,

20% kostja II ja 10% kostja III kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda. Maakohus

määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Maakohtu otsuses esitatud põhjenduste kohaselt jääb hageja nõue tehingute tühisuse tuvastamiseks

rahuldamata. Tuvastatud asjaoludel sai kostja I Tartu Maakohtu 4. septembri 2009 tsiviilasjas

nr 2-09-41583 tehtud määruse sisust (s.o käsutuskeelust) teada 23. septembril 2009. Kuna kostja I

käsutuskeelust ei teadnud, ei ole 7. septembril 2009 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepinguga

käsutuskeeldu rikutud ning kõnealune leping ei saa olla TsÜS § 88 lg 1 järgi tühine. Kuna

hüpoteegi seadmise lepinguga käsutuskeeldu ei rikutud, ei riku käsutuskeeldu TsÜS § 88 lg 1

alusel ka hüpoteegi loovutamise leping.

Maakohus rahuldas hageja alternatiivse nõude tehingute kehtetuks tunnistamiseks ning leidis, et

tagasivõitmise eeldused TMS § 187 lg 2 järgi on täidetud. TMS § 188 lg 1 sätestab, et kohus

tunnistab kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu

kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool

teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. TMS § 188 lg 2 kohaselt eeldatakse, et teine

pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool

on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku

vara arestimist. TMS § 188 lg 3 järgi määratakse võlgniku lähikondsed pankrotiseaduse (PankrS)

§ 117 kohaselt.

Kostja I on TMS § 188 lg 1 tähenduses võlgnik ja hageja on esitanud hagi viidatud sättes märgitud

tähtaja jooksul. Hageja esitas hagi kohtusse 29. novembril 2011, nõudes kostjate tehingute tühisuse

tuvastamist mh ka TsÜS § 86 lg 1 alusel. 29. novembrit 2011 saab lugeda hagi esitamise ajaks ka

TMS § 188 lg 1 mõttes. Hageja on asja menetluses järjepidevalt väitnud, et kostjate tehingutega

on tema kui võlausaldaja huvisid kahjustatud.

Kostja I ja kostja II sõlmitud hüpoteegi seadmise leping kahjustab hageja huvisid, sest hüpoteegi

seadmisega on loodud mulje, et see tagab reaalseid nõudeid. 19. juuni 2009 laenulepingu p 1 järgi

andis kostja II kostjale I 530 000 krooni laenu. 2. septembri 2009 nõude loovutamise lepingu p 1

järgi loovutatakse kostjale II nõue, mis tuleneb 11. mail 2009 sõlmitud laenulepingust, mille järgi

M.S. andis kostjale I 680 000 krooni laenu. Seega on eeltoodud lepingute alusel kostjal II kostja I

vastu 1 210 000 krooni suurune nõue. Tagatiskokkuleppes osundatud laenulepingud, mille

tegelikkusele vastavus on olnud vaidluse all alates aastast 2009 (tsiviilasjas nr 2-09-41583), on

esitatud kohtu nõudel alles 2012. aastal. Tegemist on tähtajatute lepingutega. Kuigi

laenulepingutest tulenevad nõuded ei ole sissenõutavad, moodustub kostja I ja kostja II väitel

lepingutes toodud summa suures osas kõrvalnõuetest. Sellist järeldust aga laenulepingutest teha ei

saa. Laenulepingute järgi tulnuks kostjal I tasuda intressi, kuid pole andmeid, et kostja I oleks seda

teinud. Puuduvad andmed, et kostja I oleks tasunud põhinõuet. Laenu tagatiseks seati hüpoteek

oluliselt hiljem, kui on sõlmitud laenulepingud. Tuvastatud ei ole kostja I laenuvajadus. Samuti ei

ole tõendatud kostja II ega M.S. laenuvõimekus. Eeltoodut arvestades on tuvastatud asjaoludel

kõnealused laenulepingud rahatud.

Kostja I on sõlminud hüpoteegi seadmise lepingu teadlikult hageja huvide kahjustamiseks. Kostja

I on teadlikult vähendanud oma vara (juba enne hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist, kuid

aktiivsemalt alates ajast, kui käis tsiviilasjas nr 2-09-41583 menetlus) ja seda eesmärgiga välistada

kõikvõimalike hageja nõuete realiseerimise võimaldamist. Tuvastatud on, et kostja I teadis hageja

nõudest või hageja soovist esitada nõuet, kuid asus oma vara kõrvaldama. Välistamaks võimalust,

et kui kohus hagi (või hagi tagamise taotluse) rahuldab, oleks hagejal kostja I kinnisasjade arvelt

tulevikus võimalus realiseerida oma nõuet, oli vajalik kinnisasjad koormata hüpoteegiga.

Hüpoteegi väärtus omakorda pidi olema piisavalt suur, et see ei võimaldaks pärast hüpoteegiga

tagatava nõude realiseerimist ülejäävast osast kasvõi osaliselt nõuet täita (hüpoteegisumma ületab

eksperdiarvamuse järgi kinnisasjade ligikaudset väärtust enam kui kolm korda).

Kostja II teadis, et hüpoteegi seadmise lepinguga kahjustatakse hageja huvisid. Kostja II on kostja

I isa, seega on tegemist kostja I lähikondsega TMS § 188 lg 3 ja PankrS § 117 lg 1 p 3 mõttes.

Kuna tegemist on kostja I lähikondsega ja hageja huvide kahjustamine on tõendatud, eeldatakse

TMS § 188 lg 2 alusel, et kostja II oli teadlik, et hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimine kahjustab

hageja huvisid. Kohus ei tuvastanud hagi rahuldamist välistavaid asjaolusid TMS § 191 lg 2

mõttes.

TMS § 194 järgi võib tagasivõitmise hagi esitada ka võlgnikuga tehingu teinud isiku õigusjärglase

(s.o kostja III) vastu PankrS § 116 lg 2 sätestatud korras. PankrS § 116 lg 2 sätestab, et võlgnikuga

tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu võib esitada tagasivõitmise nõude, kui

eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse

aluseks olnud asjaolud (p 1) või kui eriõigusjärglane omandas saadu tasuta (p 2). Eeltoodud

asjaolud on tõendatud. Hüpoteegi tasuta saamist kinnitab ennekõike hüpoteegi loovutamise

lepingu p 2.1, mille kohaselt on pooled kokku leppinud, et hüpoteek antakse omandajale üle tasuta.

Kostjate vastuväidetel sõlmisid pooled kokkulepe, mille järgi pidi kostja III saama 5% sissenõutud

summast, kuid mitte vähem kui 1500 eurot. Kohtule esitatud 18. veebruari 2011 nõude

loovutamise lepingu p 2.1 järgi vormistatakse nõude loovutamine lepingu lisana, kuid lepingu

lisast kostja I ja kostja II kirjeldatud kokkulepet ei tulene. Tasu kinnitava kokkuleppena on pooled

sõlminud 14. mail 2015 kinnituse/võlatunnistuse, mille kohaselt on nõue loovutatud tasu eest,

mille suuruseks on 95% sissenõutud summas, mis omakorda kuulub tasumisele 10 päeva jooksul

igakordsest summa laekumisest. Tasu kokkulepe on sõlmitud oluliselt hiljem (rohkem kui 4 aastat)

kui nõuded loovutati, mis osundab sellele, et pooltel väidetava nõude loovutamise ajal sellist tahet

tegelikult ei olnud. Tuvastatud asjaolud kinnitavad, et nõuete loovutamisel ei loovutatud reaalselt

eksisteerivaid nõudeid. Lisaks on tuvastatud, et nõuete loovutamise aluseks olevad laenulepingud

on rahatud. Kostja III teadis nõuete loovutamise kokkuleppe näilikkusest. Tuvastatud asjaolud

annavad alust arvata, et kostja III teadis, et tehinguga kahjustatakse hageja huvisid. Kostja III

juhatuse liikmeks oli ja on ka praegu Marcela Tiits ning TsÜS § 123 lg 1 kohaselt tuleb asjaolude

teadmise ja teadma pidamise hindamisel lähtuda Marcela Tiitsist, mitte kostjast III.

Kuna vaidlustatud tehingud tunnistatakse kehtetuks, tuleb kohustada kostjat III andma nõusolek

hüpoteegikande kustutamiseks (TMS § 195 lg 1, TsÜS § 68 lg 5, kinnistusraamatu seaduse (KS)

§ 341 lg 1 ja lg 8).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad I ja II esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad Tartu Maakohtu 9. märtsi 2016 otsus

tühistada osas, milles hagi rahuldati, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme, kui

leidis, et hageja alternatiivnõue tuleks lugeda esitatuks algse hagiavalduse esitamisega

29. novembril 2011 (s.o ajal, mil hageja esitas kostjate vastu tehingute tühisuse tuvastamise hagi).

Hageja oli alternatiivnõude esitamise õiguse TMS § 188 lg 1 järgi kaotanud, sest esitas selle nõude

esimest korda 4. augusti 2014 menetlusdokumendis. Tegemist oli täiesti uue nõudega (hageja oli

muutnud nii hagi eset kui alust). Maakohus ei saanud TMS alusel esitatud nõuet samastada

TsÜS-i alusel esitatud tehingute tühisuse tuvastamise nõudega. Maakohtu kõnealune järeldus on

välistatud ka ainuüksi seetõttu, et seisuga 9. november 2011 ei toimunud ühegi praeguse menetluse

kostja suhtes täitemenetlust.

Maakohus tuvastas ebaõigesti, et hüpoteegi seadmise lepinguga kahjustati hageja kui sissenõudja

huvisid. Maakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, kui pidas hüpoteeki rahatuks. Hindamata

on jäänud kostja II konto väljavõtteid, mis kinnitavad, et kuni laenulepingu sõlmimiseni andis

kostja II kostjale I laenu 320 256 krooni 80 senti. Sularahas võttis kostja II välja 280 000 krooni.

Seega on laenulepingus märgitud laenu 530 000 krooni andmine tõendatud. Maakohus pööras

ümber tõendamiskoormise – laenulepingu rahatust tuli tõendada hagejal (hagejal tuli tõendada, et

kontolt välja võetud sularaha ei laenatud kostjale I). Tähelepanuta on jäänud kostjate alternatiivne

õiguslik käsitlus, et kostja I andis konstitutiivsed võlatunnistused. Tõendatud võlakohustuse

tagamine ei kahjusta sissenõudja huvisid hilisemas täitemenetluses. Samuti tuvastas maakohus

ebaõigesti, et kostja I seadis hüpoteegi teadlikult hageja huvide kahjustamiseks.

Kui ka maakohus leidis, et hüpoteek ei taganud reaalset nõuet, siis on hageja huvide kahjustamine

arusaamatu. Olukorras, kus hageja kasuks on hüpoteegiga koormatud kinnistute käsutamine

keelatud ja hageja nõude alusel viiakse läbi ka täitemenetlust, ei ole hageja huvide kahjustamine

n-ö tühja hüpoteegi eksisteerimise läbi võimalik.

Maakohus eksis materiaalõiguse normide kohaldamisel ja tuvastas ebaõigesti, et hüpoteegi

loovutamise leping on tagasivõidetav. Ekslik on seisukoht, et hüpoteek loovutati kostjale III tasuta.

Kostjad on avaldanud, et kostja III pidi saama kostjalt I 5% sissenõutud summast, ja esitanud

kohtule ka tasu kokkulepet kinnitava tõendi. Eeltoodud tõendiga on vastuolus maakohtu seisukoht,

nagu oleks tasukokkulepe sõlmitud oluliselt pärast nõude loovutamist. Samuti ei tuvastanud

maakohus PankrS § 116 lg 2 p 1 järgi kostja III kindlat teadmist, et kostja I kahjustas tehingu

tegemisega teadlikult hageja huve.

Maakohus jagas menetluskulud ebaõiglaselt ja jättis põhjendamatult arvestamata, et hageja nõuded

tehingute tühisuse tuvastamiseks jäid rahuldamata.

5. Kostja III esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu 9. märtsi 2016 otsus

tühistada osas, milles hagi rahuldati, ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt leidis maakohus valesti, et hagejate alternatiivnõue

tuleks lugeda esitatuks algse hagiavalduse esitamisega 29. novembril 2011. Seisuga 29. november

2011 hageja suhtes täitemenetlust ei toimunud. Samuti tuli kohtul lugeda nõue esitatuks selle

reaalsest esitamisest 4. augustil 2014.

Maakohtu järeldus, nagu oleks hüpoteek rahatu, ei vasta asjas esitatud tõenditele. Kohtule esitati

laenulepingud, milles pooled kinnitavad laenusuhet, ning kostja II konto väljavõtetest nähtub, et

ta on võtnud välja hulga sularaha ning teinud kostjale I ka ülekandeid. Reaalse rahalise kohustuse

tagamine hüpoteegiga ei saa võlausaldajat kahjustada.

Maakohus leidis ebaõigesti, et hüpoteegi loovutamise leping on tagasivõidetav. Hüpoteeki ei

loovutatud tasuta, tasu on kogu aeg olnud 5% kostjalt I sissenõutavast summast. Maakohus leidis

meelevaldselt, et kostja II teadis, et tehinguga kahjustatakse hageja huvisid. Kostja III omandas

hüpoteegi heauskselt. Kinnistusraamatust nähtub selgelt, et hüpoteek asub keelumärkest eespool.

Maakohus jagas menetluskulud valesti, kui ei arvestanud, et suur osa hageja nõudest jäi

rahuldamata.

6. Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

9. märtsi 2016 otsus muutmata.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kostjate apellatsioonkaebustes ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude kostja I ja kostja II vastu 07.09.2009 sõlmitud ühishüpoteegi seadmise

lepingu (käsutustehingu) tühistuse tuvastamiseks (resolutsiooni p 5) ning hageja nõude kostja II ja

kostja III vastu hüpoteegi loovutamise kokkuleppe (käsutustehingu) tühisuse tuvastamiseks

(resolutsiooni p 6). Lähtuvalt TsMS § TsMS § 651 lg-st 1 ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu

vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas (s.o resolutsiooni p-d 5 ja 6).

Tartu Maakohtu 9. märtsi 2016 otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski

apellatsioonkaebustes esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud otsuse muutmiseks või

tühistamiseks.

8. Apellatsioonkaebustes esitatud seisukoha kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme, kui

leidis, et hageja alternatiivnõue tuleks lugeda esitatuks algse hagiavalduse esitamisega

29. novembril 2011 (s.o ajal, mil hageja esitas kostjate vastu tehingute tühisuse tuvastamise hagi).

Ringkonnakohus ei nõustu eelnimetatud kostjate seisukohaga ning leiab sarnaselt maakohtule, et

antud juhul on võimalik lugeda hageja tuginemine vaidlusaluste tehingute tühisusele

tagasivõitmise haginõueteks TMS § 187 mõttes. Hageja, esitades maakohtule 4. veebruaril 2014

hagiavalduse tervikteksti, milles ta muuhulgas tugineb alternatiivselt vaidlusaluste tehingute

kehtetusele TMS § 187 ja 188 alusel, ei ole muutnud hagi eset (hageja selgelt väljendatud nõue)

ja hagi alust (hagi aluseks olevad faktilised asjaolud). Kui algselt taotles hageja tehingute tühisuse

tuvastamist, siis 4. veebruaril 2014 on hageja esitanud taotluse tunnistada vaidlusalused tehingud

kehtetuks. Tühine tehing on ühtlasi ka kehtetu tehing (kehtetuse mõiste on küll laiem) ning hagi

aluseks olevaid põhilisi asjaolusid ei ole hagiavalduse terviktekstis muudetud.

TsMS § 376 lg 4 p 1 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete

täiendamist või parandamist, ilma et muudetakse hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid.

Lähtudes TsMS § 376 lg 4 p-st 1 saab asuda seisukohale, et hageja ei ole 4. veebruaril 2014

muutnud 29. novembril 2011 esitatud hagi. Tegemist on õiguslike väidete täiendamise ja

parandamisega, mis on seaduse kohaselt lubatav.

9. Asjaolu, et seisuga 29. november 2011 täitemenetlust ei toimunud, ei välista hagejapoolset hagi

esitamist TMS § 187 alusel. Täitemenetlus oli alustatud 02.03.2012 (IV kd tl 37), s.o ligikaudu

kolm kuud pärast hagiavalduse esitamist. Täitemenetluse algatamine täitedokumendi alusel ning

edutu sissenõude pööramine võlgniku varale on sellised asjaolud, mis andsid hagejale aluse

täiendada ja parandada hagis esitatud õiguslikke väiteid.

10. Maakohus on õigesti tunnistanud tagasivõitmise korras kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 7.

septembril 2009 sõlmitud ühishüpoteegi seadmise lepingu ning ükski apellatsioonkaebustes

esitatud põhjendus ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Asja materjalide kohaselt esitas hageja sissenõudjana hagi kostjate vastu tehingute

tagasivõitmiseks täitemenetluses TMS §-de 187 ja 188 alusel. Sissenõudja võib TMS § 187 lg-te 1

ja 2 järgi nõuda vara tagasivõitmist (tunnistada kehtetuks tehingu, mis kahjustab tema huvisid)

juhul, kui tal on täitedokument, tema nõue on muutunud sissenõutavaks ja sissenõude pööramisega

võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et

sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Tehingu tagasivõitmise üldised alused sätestab

TMS § 188. Tagatise andmise tagasivõitmist reguleerib TMS § 191, kuid see ei välista

tagasivõitmist üldalustel TMS § 188 järgi. Riigikohus on TMS §-ga 191 sarnase PankrS § 114

kohta leidnud, et see võimaldab erandina üldisest abstraktsioonipõhimõttest hinnata

tagatiskokkulepet ka ainuüksi pandi seadmise lepingu vaidlustamisel (Riigikohtu 15. jaanuari

2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 36).

11. TMS § 188 lg 1 alusel tehingu kehtetuks tunnistamiseks peavad olema täidetud kõik järgmised

eeldused: 1) tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise

hagi esitamist; 2) võlgnik kahjustas tehinguga sissenõudja huve, 3) võlgnik kahjustas sissenõudjat

teadlikult; 4) tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega sissenõudja

huve.

11.1. Ühishüpoteegi seadmise leping sõlmiti 7. septembril 2009 ja ühishüpoteegi loovutamise

kokkulepe sõlmiti 21. veebruaril 2011, sissenõudja esitas tehingute kehtetuks tunnistamise hagi

29. novembril 2011, st tehingud olid tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist.

11.2. Võlgnik on 7. septembri 2009 ühishüpoteegi seadmise lepinguga kahjustanud hageja

(sissenõudja) huve ning selline huvide kahjustamine on toimunud teadlikult eesmärgiga vältida

hagejale kahju hüvitamist. Huvide kahjustamine seisneb selles, et kostja I, olles teadlik oma

kohustusest hüvitada hagejale liiklusõnnetusega tekitatud kahju, seadis talle kuuluvatele

kinnisasjale ühishüpoteegi oma isa kostja II kasuks. Liiklusõnnetus toimus 19.09.2008, hageja

esitas vastava hagi kohtule 21.08.2009 ning ühishüpoteek seati 07.09.2009, s.o pärast

liiklusõnnetuse toimumist ja hagi esitamist. Olenemata sellest, kas ühishüpoteegiga tagatud nõue

oli hüpoteegi seadmise ajaks tekkinud või mitte, mõjub kinnisasjade hüpoteegiga koormamine

sissenõudja huve kahjustavalt, sest võlgniku vara väärtus väheneb.

Ringkonnakohus märgib, et lisaks kinnisasjade ühishüpoteegiga koormamisele on kostja I

teadlikult vähendanud oma vara ka muude vahenditega ja seda eesmärgiga välistada hageja nõuete

realiseerimise võimaldamist. Maakohus on tuvastanud, et kostja I on muutnud ennast pärast

liiklusõnnetuse toimumist varatuks, võttes enda kasutuses olevalt arvelduskontolt välja suures

ulatuses rahalisi vahendeid, võõrandanud kasumliku äriühingu osa, võõrandanud ja kustutanud

registrist temale kuulunud sõidukid.

11.3. TMS § 188 lg 2 kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga

kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti

kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse

alustamist või võlgniku vara arestimist.

Antud juhul on kostja II kostja I lähikondne (isa) ning seega kehtib TMS § 188 lg-s 2 sätestatud

eeldus. Kuna vastavat eeldust ei ole ümber lükatud, siis saab asuda seisukohale, et kostja II

ühishüpoteegi seadmise lepingu teise poolena teadis või pidi teadma, et kostja I kahjustas sellega

hageja huve.

12. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti asunud seisukohale, et kuigi tagatise andmise

tagasivõitmine on võimalik üldalusel TMS § 188 järgi, ei saa tagatise andmist TMS § 188 alusel

kehtetuks tunnistada, kui seda ei saaks tagasi võita TMS § 191 lg 2 järgi, mille kohaselt tagatise

andmist ei saa tagasi võita, kui tagatis on antud laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja kui

võlgnik on tagatud lepingu järgi saanud pärast tagatise andmist oma käsutusse tagatise väärtusele

vastava rahasumma, välja arvatud TMS § 191 lg 1 p-s 3 nimetatud juhul.

12.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et antud juhul ei ole tõendatud asjaolu, et

kostja I oleks saanud kostjalt II pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingute järgi

tagatise väärtusele vastava rahasumma. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud

otsuse p-des 9.2.1 – 9.2.5, ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei

korda neid.

Asja materjalide kohaselt on kostja I ja kostja II ühishüpoteegi seadmisel kokku leppinud, et

hüpoteek tagab kostja II nõudeid kostja I vastu, mis tulenevad kostja II ja kostja I vahel 19.06.2009

sõlmitud laenulepingust summas 530 000 krooni ja 02.09.2009 sõlmitud nõude loovutamise

lepingust summas 680 000 krooni, samuti nimetatud lepingute muudatustest ja lisadest (lepingu

p 4.1.1). Lisaks tagab hüpoteek kostja II ja kostja I vahel sõlmitavaid lepinguid, milles on

tagatisena märgitud hüpoteek (lepingu p 4.1.2).

12.2. Kostja I ja kostja II vahel on sõlmitud 19.06.2009 laenuleping summas 530 000 krooni ning

laen on antud väidetavalt ajavahemikul 15.01.2004 kuni 19.06.2009 (II kd tl 37). Nõude

loovutamise lepingu alusel omandas kostja II 02.09.2009 nõude kostja I vastu summas

680 000 krooni, mis tulenes kostja I ja M.S. vahel 11.05.2009 sõlmitud laenulepingust ning laen

oli antud ajavahemikul 28.02.2004 kuni 11.05.2009 (II kd tl 38, 39).

Maakohus on hinnanud õigesti asjas esitatud tõendeid asudes seisukohale, et ei ole tõendatud

kostja II poolt kostjale I laenu summas 530 000 krooni andmine ning M.S. poolt kostjale I laenu

summas 680 000 krooni andmine.

Ebaõige on kostja I ja kostja II apellatsioonkaebuses märgitud väide, mille kohaselt nähtub

ainuüksi kostja II pangakonto väljavõttest, et kostja II on kostjale I andnud laenu 25.10.2005,

17.10.2006 ja 12.06.2009 kokku summas 320 256 krooni 20 senti, kuid maakohus on viidatud

ülekanded jätnud käsitlemata. Maakohus on käsitlenud kostja II pangakonto väljavõttega

seonduvat otsuse p-s 9.2.3 (sh ka apellatsioonkaebuses märgitud konto väljavõtet) ning õigustatult

asunud seisukohale, et konto väljavõtetest nähtuvalt ei ole kostja II kostjale I enne laenulepingu

sõlmimist ülekandeid teinud.

Kostja II väitel tõendab tema poolt sularaha väljavõtmine summas 280 000 krooni perioodil

01.06.2005 kuni 19.06.2009 seda, et ta andis kostjale I laenu sularahas 280 000 krooni, sest

maakohus on tuvastanud, et kostja II kasutas igapäevatehingute tegemisel pangakaarti.

Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi sularaha väljavõtmine kostja II poolt ei tõenda temapoolset

laenulepingu sõlmimist kostjaga I.

12.3. Kostja I ja kostja II apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt on maakohus jätnud

tähelepanuta kostjate alternatiivse õigusliku käsitluse, et kostja I andis konstitutiivsed

võlatunnistused.

Ringkonnakohus leiab, et kostja I poolt kostjaga II ja M.S.ga sõlmitud laenulepingud ei ole

käsitletavad võlatunnistustena VÕS § 30 mõttes (s.o tegemist ei ole konstitutiivsete

võlatunnistustega).

12.4. Maakohus on õigesti hinnanud tõendeid kogumis (sh hüpoteegi seadmist oluliselt hiljem, kui

kostja II andis kostjale I väidetavalt laenu, kostja I laenuvajadust enne ja laenulepingute sõlmimise

ajal, laenulepingute sisu jms) ning alusetu on kostja I ja kostja II apellatsioonkaebuses esitatud

väide, et maakohus on jätnud tähelepanuta kohtu seisukohta mittetoetavad tõendid ning rajanud

oma järeldused meelevaldsetele oletustele.

12.5. Maakohus on kostja I ja M.S. vahel sõlmitud laenulepinguga seonduvat käsitlenud

vaidlustatud otsuse p-s 9.2.4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et reaalselt ei ole

kostja I M.S.lt laenu summas 680 000 krooni saanud ning ei pea vajalikuks korrata maakohtu

otsuse põhjendusi.

12.6. Ebaõige on kostjate seisukoht, et nn tühi hüpoteek (s.o hüpoteek, mis ei taga reaalset nõuet)

ei saa hageja õigusi kahjustada.

TMS § 158 lg 1 kohaselt kinnisasja täitemenetluses müügi korral jäävad püsima sissenõudja nõude

või selle tagatiseks oleva õiguse järjekohast eespool ja samal järjekohal olevad kinnistusraamatust

nähtuvalt õigused.

Antud juhul on ühishüpoteek kinnistusraamatusse sisse kantud enne, kui kanti sisse keelumärge

hageja kasuks, seega kinnisasjade müügi korral jääks ühishüpoteek püsima ning see mõjutab

kinnisasjade müügihinda.

12.7. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti rahuldanud hageja nõude kostja I ja kostja II vastu

7. septembri 2009 hüpoteegi seadmise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks.

13. Maakohus on õigesti tunnistanud tagasivõitmise korras kehtetuks kostja II ja kostja III vahel

21. veebruaril

2011

sõlmitud

ühishüpoteegi

loovutamise

kokkuleppe

ning

ükski

apellatsioonkaebustes esitatud põhjendus ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

Asja materjalide kohaselt loovutas kostja II 21.02.2011 kostjale III 07.09.2009 lepinguga seatud

ühishüpoteegi (kanne kinnistusraamatus 04.03.2011). Kostja III on käsitletav kostja II

õigusjärglasena TMS § 194 mõttes.

TMS § 194 sätestab, et tagasivõitmise hagi võib esitada ka võlgnikuga tehingu teinud isiku

õigusjärglase suhtes PankrS §-s 116 kehtestatud korras.

PankrS § 116 lg 2 kohaselt võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu võib esitada

tagasivõitmise nõude, kui eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või

toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud (p 1) või kui eriõigusjärglane omandas saadu

tasuta (p 2).

13.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja III omandas ühishüpoteegi

kostjalt II tasuta ning ükski apellatsioonkaebustes esitatud väide ei anna alust asuda teisele

seisukohale.

Ühishüpoteegi loovutamise kokkuleppe p-i 2.1. kohaselt leppisid pooled kokku, et ühishüpoteek

antakse üle tasuta (I kd tl 43-45).

Koos hüpoteegi üleandmisega loovutatakse harilikult ka tagatiskokkuleppega määratud

hüpoteegiga tagatavad nõuded. Antud juhul on kostja II ja kostja III sõlminud nõude loovutamise

lepingu 18.02.2011 (IV kd tl 111-113). Viidatud lepingust ei nähtu tasukokkulepet.

Asja materjalide kohaselt on tasu kinnitava kokkuleppe kostja II ja kostja III sõlminud 14.05.2015,

mille kohaselt on nõue loovutatud tasu eest, mille suuruseks on 95% sissenõutud summas, mis

omakorda kuulub tasumisele 10 päeva jooksul igakordsest summa laekumisest (IV kd tl 114).

Seega on tasu kokkulepe kostja II ja kostja III vahel sõlmitud oluliselt hiljem, kui nõuded loovutati,

ning käesoleva tsiviilasja menetluse kestel. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtule, et selline

tasunõude hilisem vormistamine viitab sellele, et pooltel ei olnud tegelikku tahet saada (maksta)

tasu nõuete loovutamise eest. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse

p-s 13, ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning ei korda neid.

Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et ühishüpoteek on kostjale III üle antud

tasuta PankrS § 116 lg 2 p 2 mõttes.

13.2. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kostja III oli teadlik tehingu

sõlmimisel hageja huvide kahjustamisest (PankrS § 116 lg 2 p 1).

Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 14, ringkonnakohus nõustub

nendega ja ei korda neid. Siinkohal ringkonnakohus märgib, et maakohus on õigesti lähtunud

kostja III juhatuse liikme teadmisest hageja huvide kahjustamisest.

13.3. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti rahuldanud hageja nõude kostja II ja kostja III

vastu 21. veebruaril 2011 sõlmitud ühishüpoteegi loovutamise kokkuleppe kehtetuks

tunnistamiseks.

14. Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate kanda. Lähtudes TsMS § 165 lg-st 1 jätab ringkonnakohus

menetluskulud ringkonnakohtus kostjate kanda võrdsetes osades.

Hageja on esitanud ringkonnakohtule taotluse menetluskulude summas 1368 eurot

väljamõistmiseks. Õigusabi on osutatud apellatsioonimenetluses 9,50 tundi (vastuse koostamine

apellatsioonkaebusele).

Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus kuulub rahuldamisele. Arvestades asja mahukust ja

keerukust (sh apellantide arvu) on lepingulise esindaja kulud summas 1368 eurot põhjendatud ja

vajalikud ning tuleb kostjatelt võrdsetes osades välja mõista. Iga kostja kanda jääb 456 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson