2-12-32502/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. oktoober 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-12-32502

Tsiviilasi

R.S. hagi Rakvere Farmid AS vastu kutsehaigusega

tekitatud kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

11 935 eurot 88 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 24. märtsi 2016 vaheotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.S. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): R.S. (isikukood: XXXXXXX); esindaja

advokaat Kalju Kutsar

Vastustaja (kostja): Rakvere Farmid AS (registrikood:

10153584); vandeadvokaat Karl Kask

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada R.S. apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 24. märtsi 2016 vaheotsus ja

saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse

staadiumis.

3. Poolte menetluskulude jaotuse määrab kindlaks

maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.S. (hageja) esitas 22. augustil 2012 hagi Rakvere Farmid AS-i (end. AS Ekseko) (kostja)

vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt diagnoositi hagejal 8. veebruaril 2011 kutsehaigus ülekoormushaigus,

mis väljendub käte, õlavöötme müofastsiaalsete valudena, küünarliigeste epikondüliitidena,

karpaalkanali sündroomina paremal käel ning kroonilise nimmevaluna. Sotsiaalkindlustusameti

19. veebruari 2011 otsusega nr 735766 tuvastati hagejal kutsehaigusest tingitud töövõime

kaotus 60% ulatuses. Kutsehaigus kujunes välja aastatel 1988 – 2006. Hageja töötas kostja

juures 1. novembrist 1993 kuni 3. jaanuarini 2007.

Kostja taotlus aegumise kohaldamiseks on põhjendamatu. Kuni 1. juulini 2002 kehtinud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 esimene lause sätestas, et aegumistähtaja kulg

algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. 1. juulist 2002

kehtiva TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise

kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest,

milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju

hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega sidusid nii varasem kui

ka kehtiv seadus aegumistähtaja alguse hetkega, mil isik sai teada või pidi teada saama oma

õiguste rikkumisest.

Kutsehaigusest tuleneva nõude esitamise esmane alus on kutsehaiguse olemasolu. Alles pärast

seda, kui isik on saanud teada, et tema terviserikke põhjuseks on kutsehaigus, saab ta analüüsida

kutsehaiguse tekkepõhjusi ning sellest tulenevalt otsustada nõude esitamise tööandja(te) vastu.

Teadmise kutsehaiguse olemasolust saab isik vaid arstilt, kes kutsehaiguse diagnoosib. Hageja

kutsehaigus diagnoositi 4. veebruaril 2011 ning alles pärast seda sai hageja teadlikuks, et talle

tekkinud kahju eest võib vastutada tööandja. Seega algas hageja nõude aegumistähtaeg

4. veebruarist 2011 ning tema nõue on esitatud tähtaegselt. Ei ole asjakohane siduda nõude

aegumistähtaja algust hagejal diagnoositud terviseriketega.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hageja nõue on aegunud.

Hageja tervisekaardilt (I kd, tl 192–194; III kd, tl 7jj) nähtuvalt on hageja juunis 1999

pöördunud arsti poole kaebusega, et käed surevad ja on valulikud ning hagejal on diagnoositud

epikondüliit. Septembris 2000 on hageja pöördunud arsti poole kaebusega, et käed surevad ja

kaela närvipunktid on valulikud ning hagejal on diagnoositud kaelaradikuliit. Septembris 2000

otsustati, et neuroloog teeb mõlemasse karpaalkanalisse blokaadi. Mais 2001 on hageja taas

pöördunud arsti poole kaebusega, et käed surevad ning on valulikud ning hagejal on

diagnoositud karpaalkanali sündroom. 6. oktoobril 2003 on hagejale tehtud blokaad paremasse

ja 13. oktoobril 2003 vasakusse karpaalkanalisse, samal ajal on diagnoositud müofastsiaalsed

valud. Veebruaris 2004 on neuroloog pidanud vajalikuks täiendava blokaadi tegemist

paremasse karpaalkanalisse, kuid hageja on ravist keeldunud. 15. märtsil 2004 on dr Ilmi

Kaseväli soovitanud hagejal pöörduda kutsehaiguste kliinikusse, kuid hageja on keeldunud seda

tegemast (III kd, tl 9).

25. oktoobril 2010 on hageja pöördunud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja

töötervishoiu keskusesse, kus tal diagnoositi karpaaltunneli sündroom ja kaasuvate haigustena

külgmine põndlapealispõletik ehk lateraalne epikondüliit ning rakenduse, ülepingutuse ja

survega seotud pehmete kudede muu kahjustus. Hageja kaebused kutsehaiguste ja töötervishoiu

keskusesse pöördumisel on olnud käte suremine ca 10 aastat ning liigeste valud ca 20 aastat.

4. veebruaril 2011 on SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse

töötervishoiuarst T. Kihva diagnoosinud hagejal kutsehaigusena ülekoormushaiguse, mis

väljendub käte, õlavöötme müofastsiaalsete valudena, küünarliigeste epikondüliitidena,

karpaalkanali sündroomina paremal käel ning kroonilise nimmevaluna.

Kuni 30. juunini 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 sätestas, et hagi korras õiguste kaitse üldine

aegumistähtaeg on 10 aastat. Sama seaduse § 116 kohaselt algas aegumistähtaeg päevast, mil

isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Alates 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS

§ 153 kohaselt on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest,

milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju

hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Igal juhul aeguvad sellised

nõuded hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse

toimumisest.

Tervisekahjustusest tuleneva nõude puhul kehtib kahju ühtsuse põhimõte ning aegumist ei

arvestata ositi ja TsÜS § 154 ei kohaldu. Nõude aegumine algab hetkest, mil õigustatud isik sai

teada kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust või pidi sellest teada saama. Seega ei ole

oluline, et kahju ajas suureneb, ning tuvastada tuleb üksnes see, millal hagejal oli võimalik

esmakordselt aru saada, et talle on kahju tekkinud ning et kostja peaks selle hüvitama.

Tervisekaardilt nähtub, et 4. veebruaril 2011 diagnoositud haigustest esinesid hagejal

epikondüliit vähemalt alates juunist 1999 ning karpaalkanalisündroom vähemalt alates maist

2001. Seega on kutsehaigestumise diagnoosi aluseks olevad haigused hagejal esinenud juba

juunist 1999 alates ning haigusloost on näha, et need haigused on ajaga üksnes süvenenud.

Hageja ei ole perioodil juunist 1999 kuni 3. jaanuar 2007, mil hageja töötas kostja juures, kostjat

oma terviseprobleemidest teavitanud ega kahju hüvitamist nõudnud. Seetõttu ei olnud kostjal

võimalik hageja tervisliku seisundi heaks midagi ära teha või hageja haigusega arvestada.

Hageja haigusloost nähtub, et juba juunis 1999, ehk siis kui hagejal esmakordselt tuvastati

epikondüliit, määras arst talle ravimina Diclofenaci, s.o valuvaigistit ning füsioteraapiat. Kuna

1999. aastal kehtinud seaduste kohaselt tuli hagejal retseptiravimi puhul tasuda vähemalt

omaosalus ning haigekassa ei hüvitanud ka hagejale füsioteraapiat, siis on ilmne, et juba juunis

1999 tekkis hagejal oma haiguse tõttu kahju.

Kuna hagejal tekkis kahju juba alates haiguse esmasest diagnoosimisest juunis 1999, siis on

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg-st 2 tulenevalt kohaldatav alates 1. juulist 2002 kehtiva

TsÜS § 153 lg-st 1 tulenev kolmeaastane aegumistähtaeg ning aegumist tuleks arvutada alates

1. juulist 2002. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt aegus seega hageja nõue 1. juulil 2005.

Kui aga kohaldada kuni 30. juunini 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg-st 1 tulenevat

aegumistähtaega, siis oleks aegumine alanud juunist 1999 ning hageja nõue oleks aegunud

kõige hiljem 30. juunil 2009. Hageja on esitanud nõude 22. augustil 2012. Seega kas hageja

esitatud nõude aegumisele kohaldada kuni 30. juunini 2002 kehtinud seadust või alates 1. juulist

2002 kehtinud seadust, oli kostja võimalik tervisekahju hüvitamise nõue hagi esitamise hetkeks

aegunud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus kohaldas 24. märtsi 2016 vaheotsusega aegumist, jättis hagi rahuldamata

ning menetluskulud hageja kanda.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka

taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses

samane lõppotsusega. Maakohus leidis, et tsiviilasjas tuleb kohaldada TsÜS § 153 lg 1 alusel

aegumist, jättes hagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on aegumistaotluse lahendamisel määrava tähtsusega

asjaolu, millal hageja sai teada temal esinevast kutsehaigusest. Hageja on aastatel 1999 – 2003

pöördunud arsti

poole terviseprobleemidega, mis

on iseloomulikud kutsehaiguse

sündroomidele. 15. märtsil 2004 on dr Ilmi Kaseväli diagnoosinud hagejal kutsehaiguse ja

soovitanud hagejal pöörduda kutsehaiguste kliinikusse. Tervisekaardil on kirjalikult

fikseeritud, et hageja on patsiendina keeldunud kutsehaiguste kliinikusse pöördumisest (III kd,

tl 9). Eeltoodust tulenevalt oli hageja teadlik tal esinevast kutsehaigusest hiljemalt 15. märtsil

2004. Kutsehaigust on pädev diagnoosima arst, suunates patsiendi töötervishoiu arsti poole, kes

kontrollib haiguse ja töötervishoiu asjaolusid ning vormistab kutsehaigusega seonduvad

dokumendid.

Hageja, olles teadlik tal esinevast kutsehaigusest, töötas kostja juures edasi. Arvestades

kutsehaiguse vormistamise ja töötervishoiu kontrolli tööandja (kostja) juures mõistlikuks

tähtajaks 3,5 kuud, olnuks hagejal kutsehaigus kutsehaiguse kliinikus fikseeritud hiljemalt

1. juuliks 2004. Sellest ajast on arvestatav ka hageja nõudeõigus kostja vastu.

Maakohus nõustus kostja viitega Riigikohtu praktikale, mille kohaselt aegumine algab hetkest,

mil õigustatud isik sai teada kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust või pidi sellest teada

saama ning oluline pole see, et kahju ajas suureneb. Oluline on see, millal hagejal oli võimalik

esmakordselt aru saada, et talle on kahju tekkinud ning et kostja peaks selle hüvitama.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada vaheotsus

täies ulatuses, jätta kostja taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata, saata tsiviilasi

menetluse jätkamiseks Tartu Maakohtule ning jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus põhjendamatult leidnud, et hageja sai talle tekitatud

kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust teada hiljemalt 15. märtsil 2004, kui dr I. Kaseväli

soovitas tal pöörduda kutsehaiguste kliinikusse. Kutsehaigusest tuleneva nõude esitamise

esmane eeldus on kutsehaiguse olemasolu. Alles pärast seda, kui isik on saanud teada, et tema

terviserikke põhjuseks on kutsehaigus ning määratletakse selle väljakujunemise ajavahemik,

saab ta analüüsida kutsehaiguse tekkepõhjusi ning otsustada nõude esitamise tööandja(te) vastu.

Hageja kutsehaigus diagnoositi 4. veebruaril 2011. Enne seda ei saanud hageja teada talle

tekitatud kahju iseloomu, suurust, tekkimise aega ega seda põhjustanud isikute ringi.

Kahju nõude esitamine on võimalik vaid tegeliku kahju olemasolul. Hageja nõuab kahju

hüvitamist, mis tekkis seetõttu, et kutsehaigestumise tõttu vähenes tema sissetulek. Aastatel

2004 – 2007 jätkas hageja töötamist kostja juures ning pärast seda teiste tööandjate juures,

mistõttu tal puudus 2004. aastal alus kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Nõude esitamise

olulised tingimused (kutsehaiguse tuvastamine, kahju olemasolu) said hagejale teatavaks alles

pärast kutsehaiguse diagnoosimist 2011. aastal. Hageja esitas hagiavalduse 22. augustil 2012,

s.o ca 1,5 aastat pärast kutsehaiguse tuvastamist. Seega ei ole hageja nõue aegunud.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuse kohaselt hoidus hageja märtsist 2004 kuni oktoobrini 2010 kutsehaiguste keskusesse

pöördumast

ja

püüab

tolleaegse

tegevusetusega

saavutada

õiguslikke

eeliseid.

Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud ühtegi põhjendust selle kohta, miks maakohtu otsuses

dokumentaalse tõendi alusel tuvastatud dr Kaseväli 15. märtsi 2004 viide hageja kutsehaigusele

ja otsene soovitus pöörduda kutsehaiguste keskusesse ei tekitanud ega saanud tekitada hagejas

arusaama, et tal on või võib olla tööga seotud kutsehaigus. TsÜS § 153 lg 1 sätestab, et

aegumine algab hetkest, mil hageja sai või pidi kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada

saama. Aegumine algab hetkest, kui mõistlikult tegutseval isikul on või oli võimalik aru saada,

et tema õigusi on rikutud. Hageja, eirates dr I. Kaseväli 15. märtsi 2004 soovitust, pöördus

kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse esimest korda alles 25. oktoobril 2010, s.o 6,5 aastat

hiljem, kusjuures hageja „käte suremine“ on kestnud selleks ajaks 10 aastat ja liigesevalud 20

aastat. Hageja sellist käitumist ei saa pidada mõistlikuks. Kostja juures tööle asumisest

terviseprobleemide ilmnemiseni oli möödunud enam kui üksteist aastat.

Aegumise kohaldamisel olid maakohtu käsutuses ka muud dokumentaalsed tõendid, millele

maakohus otsuses viitab, kuid mille hageja jätab apellatsioonkaebuses tähelepanuta. Nendest

tõenditest nähtuvad olulised faktilised asjaolud muuhulgas selle kohta, et mõistlikult käituval

isikul oli või vähemalt oleks pidanud kutsehaigus ja kahju põhjustanud isik olema teada oluliselt

varem, kui maakohtu poolt osundatud aeg (juuli 2004). Nii epikondüliit, kui

karpaalkanalisündroom on kutsehaigusena diagnoositavad ülekoormushaigused. Olukorras,

kus hageja töötas ametikohal, kus esines koormust kätele, pidi hagejale olema arusaadav, et kui

ta käed „surevad“ ja ta ei ole suuteline raskusi tõstma, siis talle ei sobi olemasolev töö. Sellele

vaatamata ei teinud hageja midagi selleks, et teha teist tööd ning isegi kordagi ei teavitanud

kostjat oma haigusest. Hageja varasemat teadmist kutsehaigusest tõendab ka 8. veebruaril 2011

hagejale väljastatud kutsehaiguse diagnoosimise teatis, kus on kutsehaiguse väljakujunemise

perioodiks määratud 1988–2006. Hageja venitas kutsehaiguste kliinikusse minekuga aastast

2006 kuni aastani 2010.

Hagi oleks olnud aegunud ka varem kehtinud materiaalõigusliku regulatsiooni järgi (VÕSRS §

9 lg-d 1–3). Kuni 30. juunini 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 sätestas, et hagi korras õiguste

kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat. Sama seaduse § 116 kohaselt algas aegumistähtaeg

päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Tervisekaardilt nähtub,

et 4. veebruaril 2011 diagnoositud haigustest esines hagejal epikondüliit vähemalt juunist 1999

ja karpaalkanalisündroom vähemalt maist 2001. Seega on kutsehaigestumise diagnoosi aluseks

olevad haigused hagejal esinenud juba juunist 1999 ning hiljemalt juunist 1999 tekkis hagejal

haiguse tõttu kahju. Kui hagejal tekkis kahju alates haiguse esmasest diagnoosimisest juunis

1999, oleks kohaldatav alates 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 153 lg 1 tulenev kolmeaastane

aegumistähtaeg. Lähtudes VÕSRS § 9 lg-st 2 tuleks kohaldada nõudele 3-aastast

aegumistähtaega ning aegumist tuleks arvutada alates 1. juulist 2002 ning hageja nõue

aegunuks sel juhul 1. juulil 2005. Kui kohaldada kuni 30. juunini 2002 kehtinud TsÜS § 113

lg-st 1 tulenevat aegumistähtaega koostoimes §-ga 116, oleks aegumine alanud juunist 1999

ning hageja nõue oleks aegunud kõige hiljemalt 30. juunil 2009. Kui võtta sarnaselt maakohtuga

seisukoht, et hageja pidanuks kahjust ja seda põhjustanud isikust teada saama hiljemalt

15. märtsil 2004, millele lisada mõistlik aeg kutsehaiguse vormistamiseks, aegus hagi kehtiva

TsÜS-i järgi kolm aastat hiljem, s.o 1. juulil 2007. Hageja esitas hagi kohtusse 22. augustil

2012. Isegi kui oleks õige, et haiguse esmasel diagnoosimisel 1999 ja 2000 ei pidanud hageja

aru saama, et tegemist on kutsehaigusega, siis 15. märtsil 2004 pidi see hagejale selgeks saama.

Arvestades, et hageja oli nii 1999. aastaks, kui 2004. aastaks juba pikalt töötanud kostja juures

(alates 1988. aastast kostja õigusjärglase juures), ei saanud hagejal olla kahtlust selles, kes oleks

kahju eest vastutav, kui kutsehaigus diagnoositakse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu vaheotsuse menetlusnormi olulise rikkumise ja

materiaalõiguse vale kohaldamise tõttu ning saadab TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel asja uueks

arutamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumist. Ringkonnakohus ei saa ise asja lahendada.

TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, millised asjaolud on tuvastatud

ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Nõude aegumine on seotud selle sissenõutavaks

muutumisega. Tervise kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub

sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba

tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus

tekkiva kahju hüvitamist. Seega on õige kostja vastuväide, et tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse

printsiibist, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osas saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja

hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (Riigikohtu 7. novembri

2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14).

7. Ringkonnakohtu hinnangul on väär maakohtu seisukoht, et aegumistaotluse lahendamisel on

määrava tähtsusega asjaolu, millal hageja sai tal esinevast kutsehaigusest teada.

Kuni 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 116 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaja kulg

päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kutsehaigusega

põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks kuni 1. juulini 2002

kehtinud TsÜS § 116 mõttes tuleb lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest

teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega

(Riigikohtu 30. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). Alates 1. juulist 2002

kehtima hakanud TsÜS § 153 lg 1 kohaselt algab tervise kahjustamisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada

sai või pidi teada saama. Seega oluline ei ole mitte kutsehaiguse tuvastamise või sellest

teadasaamise hetk, vaid isikule varalise kahju tekkimisest teadasaamise hetk.

8. Hagis nõudis hageja kostjalt kahjuhüvitisena ühekordset hüvitist perioodi aprill 2011 –

august 2012 eest 3912 eurot 35 senti, alates septembrist 2012 igakuist hüvitist 252 eurot 32

senti, iga-aastast ravituusiku hüvitist 650 eurot, igakuist retseptiravimite hüvitist 35 eurot ja

mittevaralise kahju hüvitist kohtu määratud suuruses.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja täpsustanud, milles tema varaline kahju seisneb ja

millal see kahju tekkis. Ebaselge on miks hageja arvestab kahju alates aprillist 2011. Seega on

maakohus kohaldanud aegumise sätteid, kuid on jätnud välja selgitamata, millal algas

aegumistähtaja kulgemine. Maakohtu järeldus, et aegumine hakkas kulgema alates

kutsehaigusest teadasaamisest, ei ole seadusega kooskõlas.

Kutsehaiguse põhjustamisega seotud varaline kahju, eelkõige kahju, mis väljendub saamata

jäänud tulus (sissetuleku kaotuses), võib tekkida ka hiljem. Kui hageja nõuab

tervisekahjustusega põhjustatud sissetuleku vähenemise hüvitamist, peab ta selleks, et kohus

saaks hinnata hagi aegumist, hagi täpsustama ning märkima, millal tema sissetulek kostja

väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes (Riigikohtu 30. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-177-12, p 10). Hageja on küll nõudest lahutanud saadava pensioni summa, kuid ei ole

pensioni suuruse kohta tõendeid esitanud.

9. Asja uuel läbivaatamisel ning aegumise küsimuse hindamisel tuleb maakohtul tuvastada

kahju tegelik tekkimise aeg ja hageja sissetuleku vähenemise aeg (Riigikohtu 30. jaanuari 2013

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral

õiguste rikkumisest

teadasaamiseks

tuleb lugeda mitte õigusvastasest

teost

ega

tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest

teadasaamise aega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-177-12, p 10).

10. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3 teine

lause).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke