3-16-2080/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS e s i a l g s e õ i g u s k a i t s e k o h a l d a m i s e t a o t l u s e l a h e n d a m i s e k o h t a

Kohtuasja number 3-16-2080 Määruse kuupäev 21.10.2016 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi M.L. taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks seonduvalt Tartu Vangla tegevusega

Resolutsioon

1. Vabastada M.L. riigilõivu tasumise kohustusest esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse esitamisel;

2. Jätta M.L. esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus haldusasjas nr 3-16-2080 rahuldamata;

3. Määrus saata M.L., Tartu Vanglale ning Rahandusministeeriumile.

Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni p 2 peale on õigus esitada määruskaebus otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Määruse resolutsiooni p 1 on võimalik sama tähtaja jooksul vaidlustada esitades määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu.

Asjaolud

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik M.L. esitas 17.10.2016 Tartu Halduskohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Taotlusest saab järeldada, et M. L. sooviks on see, et vanglat kohustataks mitte tegema mahaarvamisi isikuarvele laekuvatest summadest 5% ulatuses töötasu alammäärast ühes kuus. M. L. viitab Riigikohtu 12.04.2016 otsusele nr 3-3-1-35-15 ning leiab, et 5% töötasu alammäärast on summa, mis kulub vältimatuteks kulutusteks. M. L. palub vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest.

Kohtu seisukoht

2. Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 15 eurot. M. L. on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. Vastavalt HKMS § 111 lg-le 1 antakse taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

M.L. vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et tema HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (17.06.2016 – 16.10.2016) laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek ei võimalda riigilõivu tasumist. Viidatud perioodil on M. L. sissetulek olnud vaid 3 eurot, millest kuuluksid mahaarvamisele põhjendatud ja vajalikud kulud. Kohus on seisukohal, et menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Kuigi esitatud taotlust ei saa pidada eriti perspektiivikaks, asub kohus seisukohale, et menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt tuleb see lahendada sisuliselt. Eeltoodust tulenevalt vabastab kohus M. L. HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel täielikult riigilõivu tasumisest taotluse esitamisel.

3. HKMS § 249 lg 1 sätestab, et kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

HKMS § 249 lg 2 sätestab, et esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal.

Tartu Vangla poolt kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et M.L. on vanglale esitanud taotluse (registreeritud 20.09.2016 nr-ga 6-24/8014-1), mille sisuks on samuti olnud see, et vangla ei teeks kinnipeetavale laekunud summadest mahaarvamisi 5% ulatuses töötasu alammäärast ühes kuus. Vangla on selle taotluse jätnud rahuldamata 14.10.2016 otsusega nr 6-24/8014-2, misjärel on M. L. esitanud vanglale vaide (registreeritud 18.10.2016 nr-ga 1-11/698-1). Vaidemenetlus kestab ja vaideotsust ei ole veel tehtud. Seega on esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus kohtus lubatav.

4. M. L. poolt kohtule esitatud taotlusest saab järeldada, et ta soovib HKMS § 251 lg 1 p-s 3 nimetatud abinõu rakendamist. Viidatud sätte kohaselt võib esialgse õiguskaitse määrusega kohustada haldusorganit taotletavat haldusakti välja andma, toimingut tegema või jätkuvat toimingut lõpetama.

Kohus leiab, et M. L. esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlust ei ole võimalik rahuldada. Taotluse rahuldamine tähendaks käesoleval juhul põhivaidluse sisulist äralahendamist, mida saaks teha vaid erandjuhul ja olukorras, kus tegemist oleks väga perspektiivika vaidega. Kohus ei pea aga M. L. vaiet edulootusi omavaks, kuna vangistusseaduse (VangS) § 44 lg-s 2 on sätestatud, kuidas tuleb toimida kinnipeetava isikuarvele laekuvate summadega. Selle sätte kohaselt jäetakse kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena. Seega ei võimalda seadus isikuarvele laekuvatest summadest mahaarvamisi mitte teha. Vangla ei saa teha ja kohus ei saa kohustada vanglat tegema seadusega vastuolus olevat toimingut. Vangla on oma 14.10.2016 otsuses õigesti viidanud sellele, et Riigikohtu seisukohad asjas nr 3-3-1-35-15 puudutavad menetlusabi taotluse lahendamist ning need seisukohad ei oma puutumust kinnipeetava isikuarvel oleva raha kasutamise korraga. Lisaks eelnevale ei ole M. L. ära näidanud ka seda, millised kahjulikud tagajärjed talle esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmisel saabuksid, arvestades seda, et nelja kuu jooksul on tema isikuarvele laekunud vaid 3 eurot.

5. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus M.L. esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Mare Priks kohtunik