3-15-1811/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja

Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. oktoober 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1811

Haldusasi

Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ

kaebus Sotsiaalkindlustusameti 19. juuni 2015. a

järelkontrolli akti nr 17-6/4337 osaliseks tühistamiseks

ning 19. juuni 2015. a leppetrahvi nõude nr 17-5/4337

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10. novembri 2015. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia

Keskus OÜ

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Leila

Nõlvand

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 10. novembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-15-

1811 ning teha asjas uus otsus, millega jätta Marienthali Psühhiaatria ja

Psühholoogia Keskus OÜ kaebus rahuldamata.

3. Menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jätta nende endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 21. novembril 2016

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

3-15-1811

2(8)

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusameti 19.06.2015 rehabilitatsiooniteenuse haldusjärelevalve

järelkontrolli aktist nr 17-6/4337 nähtuvalt teostas Sotsiaalkindlustusamet (SKA)

sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 371 alusel Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia

Keskus OÜ-ga 28.02.2013 sõlmitud rehabilitatsiooniteenuse osutamise halduslepingu nr 3.6.-

4.2/35 täitmise järelkontrolli perioodi 01.07.2014–15.04.2015 osas. Kontrolliti nii

rehabilitatsiooniteenuse vastavust õigusaktidele kui ka varasemalt perioodi 01.08.2013–

01.08.2014 osas läbiviidud samasisulise kontrolli tulemuste kohta 06.10.2014 koostatud

rehabilitatsiooniteenuse haldusjärelevalve aktis nr 17-6/10235 toodud kohustuste täitmist.

Järelkontrolli akti (p II.2) kohaselt tuvastati järgmised puudused klientide andmestike

täitmises (millele esitatavad nõuded on sätestatud 28.02.2013 lepingu nr 3.6.-4.2/35 p-des

2.1.16.1–2.1.16.10, mida on muudetud lepingu lisa 9 p-ga 7), mis esinesid ka eelmisel

kontrolliperioodil:

1)

puudus teenuse üldeesmärk vastavalt rehabilitatsiooniplaanile (lepingu p 2.1.16.4);

2)

puudus teenuse nimetus vastavalt Vabariigi Valitsuse 20.12.2007 määruse nr 256

„Rehabilitatsiooniteenuse raames osutatavate teenuste loetelu, teenuste hindade ja

teenuse maksimaalse maksumuse kehtestamine“ lisale 2 (lepingu p 2.1.16.6);

3)

erinevate klientide andmestikel on teenuse sisukirjeldused ühesugused (kopeeritud),

seega puudub teenuse tegelik sisu (lepingu p 2.1.16.8).

2. Sotsiaalkindlustusamet kohustas 19.06.2015 leppetrahvi nõudega nr 17-5/4337

Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ-d tasuma järelkontrolli aktis tuvastatud

kohustuste jätkuva rikkumise tõttu 15 päeva jooksul leppetrahvi 889 eurot ehk 2% lepingu

kogumahust 2015. aastal, mis on lepingu nr 17-13/35 lisa 10 kohaselt 44 451,91 eurot.

Halduslepingu nr 3.6-4.2/35 p 5.2 (muudetud 17.03.2015 lisa 9 p-ga 21) alusel on SKA-l

õigus nõuda lepingu mittenõuetekohase täitmise korral leppetrahvi kuni 7% lepingu

arvestuslikust kogumahust.

3. Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ esitas 17.07.2015 Tallinna

Halduskohtule kaebuse SKA 19.06.2015 järelkontrolli akti nr 17-6/4337 osaliseks

tühistamiseks (p-de II.2 ja III osas) ning SKA 19.06.2015 leppetrahvi nõude nr 17-5/4337

tühistamiseks. Sotsiaalministri 28.02.2005 määrust nr 35 „Rehabilitatsiooniteenuse taotluse

vorm ja nõutavate dokumentide loetelu, rehabilitatsiooniteenusele suunamiskirja vorm,

rehabilitatsiooniteenuse kulude hüvitamise arve andmete loetelu ja kulude hüvitamise kord

ning rehabilitatsiooniplaanis sisalduvate andmete loetelu“ muudeti 30.09.2014 avaldatud

sotsiaalkaitseministri 23.09.2014 määrusega nr 58 alates 01.11.2014 ning muudatustest

teavitati teenuseosutajaid (sh kaebajat) väga lühikest aega ette. Info määruse muutmisest

laekus SKA e-kirjaga alles 16.10.2014 ning vastustaja ei olnud loonud juhendeid, mille järgi

pidanuks teenuseosutajad alates 01.11.2014 oma protsesse kohandama. Juhendite puudumise

tõttu kinnitas SKA teenuseosutajatele, et tagasiside ja järelevalve tugineb kuni juhendite

3-15-1811

3(8)

kinnitamiseni 01.11.2014 muudatustele eelnenud praktikale. Seega tulnuks SKA-l

vaidlusaluse haldusakti koostamisel hinnata kasutatud dokumentide (mis kõik olid seotud

rehabilitatsiooniplaanide koostamisega) vastavust enne 01.11.2014 kehtinud nõuete ning

märkida seda ka järelevalveaktis. Korrektne ei ole ka järelkontrolli aktis märgitu, mille

kohaselt analüüsiti klientide andmestikke, sest tegelikult analüüsis järelevalveametnik

andmestiku

(andmebaasi)

väljatrükke.

Andmebaasis

sisalduvate

kirjetega

ei

ole

järelevalveametnik tutvunud, samuti ei esitatud kaebajale lisaküsimusi ega tehtud talle

ettepanekuid väljatrükkide vormi ja sisu suhtes, mistõttu ei vasta järelevalveakti järeldused

tegelikule olukorrale. Määruse nr 35 kohaselt täidetakse rehabilitatsiooniplaani D-osa alles

pärast rehabilitatsiooniplaanis kavandatud tegevuste elluviimist. Seega ei pidanudki

kontrollitud rehabilitatsiooniplaanidel D-osasid olema ning kuna leppetrahvi nõue on esitatud

rehabilitatsiooniplaanide D-osadele tuginedes, mida tegelikult ei kontrollitudki, kinnitab see

leppetrahvi nõude tühisust.

4. Sotsiaalkindlustusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta

rahuldamata. Määruse nr 35 muudatused, mis hakkasid kehtima 01.11.2014, olid

teenuseosutajate jaoks tõepoolest ootamatud, mistõttu teavitati neid ka järelevalve praktika

jätkumisest senise korra järgi kuni uute juhendite koostamiseni. See küsimus ei ole aga üldse

asjakohane, sest kaebajale on heidetud ette rikkumisi, mis ei seondu määruses nr 35 tehtud

muudatustega. Rehabilitatsiooniplaani D-osa on määruse nr 35 § 4 lg 9 kohaselt teenuse

tulemuslikkuse hinnang ning seda sätet ega rehabilitatsiooniplaani D-osaga seonduvat

regulatsiooni 01.11.2014 kehtima hakanud muudatused sisuliselt ei puudutanud (kõnealune

säte jõustus juba 31.03.2014, ainus 01.11.2014 jõustunud D-osaga seonduv muudatus oli § 3

lg-s 41 sätestatud kohustus esitada pärast teenuse osutamise lõpetamist koos viimase arvega

SKA-le ka D-osa ärakiri). Kaebajale on juba alates 2014. a keskpaigast heidetud korduvalt

ette, et teenuseosutaja ei olnud aga ole endiselt suuteline esitama piisavaid andmeid

klientidele teenuse osutamise sisulise tulemuslikkuse kohta. Leppetrahvi nõue on esitatud

seetõttu, et varasemas kontrolliaktis tuvastatud rikkumine oli järelkontrolli toimumise ajaks

endiselt kõrvaldamata. Teenuse tulemuslikkuse hinnangu koostamise kohustust on alates

31.03.2014 suutnud täita enamik teenuseosutajaid ning 01.11.2014 lisandunud D-osa ärakirja

esitamise nõue ei täiendanud järelevalvet kuidagi sisuliselt. Järelevalve seisukohalt on teenuse

tulemuslikkuse saavutamine peamiseks kontrolliobjektiks, sest teenuseid rahastades soovib

riik olla veendunud, et rehabilitatsiooniteenust vajavale sihtgrupile suunatud tegevus ja

ressursid on sobivad ning neid kasutatakse õigesti. Kui selgub, et riigi rahastatud teenusega ei

ole taotletud tulemust saavutatud, siis on ohus vahendite sihtotstarbeline ja efektiivne

kasutamine. Sellel põhjusel on oluline, et teenuseosutaja poolt täidetud rehabilitatsiooniplaani

D-osa teenuse tulemuslikkuse kohta oleks sisuline, iga kliendi puhul personaalne ning sellest

saaks järeldada, kuidas täpselt on teenuseosutaja tegevus aidanud kaasa isiku senise olukorra

parandamisele.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.11.2015 otsusega Marienthali Psühhiaatria ja

Psühholoogia Keskus OÜ kaebuse ning tühistas SKA 19.06.2015 rehabilitatsiooniteenuse

haldusjärelevalve järelkontrolli akti nr 17-6/4337 p-d II.2 ja III, samuti SKA 19.06.2015

leppetrahvi nõude nr 17-5/4337. Järelkontrolli aktist ja SKA kohtumenetluses esitatud

seisukohtadest nende koosmõjus ei ole arusaadav, mida kaebajale ette heidetakse ning millise

konkreetse kohustuse rikkumine ja millisel õiguslikul alusel on toonud kaasa leppetrahvi

nõude. SKA 06.10.2014 ja 19.06.2015 aktides ning 19.06.2015 leppetrahvi nõudes on

viidatud, et kaebaja peetavad andmestikud ei vasta halduslepingu p-s 2.1.16 nõutule. SKA

19.06.2015 järelkontrolli aktist ja 19.06.2015 leppetrahvi nõudest nähtub üheselt, et

leppetrahv on kaebajale määratud seetõttu, et ta ei olnud andmestike pidamisel jätkuvalt

täitnud halduslepingu p-st 2.1.16 tulenevaid nõudeid (eriti p-s 2.1.16.8 toodud kohustust

kirjeldada osutatud teenuse sisu). Aktides ja leppetrahvi nõudes puuduvad igasugused viited

3-15-1811

4(8)

rehabilitatsiooniplaani D-osale või selles nõutud andmete SKA-le esitamata või edastamata

jätmisele. Kohtumenetluses on SKA aga väitnud, et järelevalve käigus kaebajale etteheidetud

peamiseks puuduseks oli rehabilitatsiooniplaani D-osa sisuline täpsus ja sellekohaste

andmestike puudulikkus, mis ilmnes juba 2014. a keskel. Neist seisukohtadest nähtuvalt on

vastustaja võrdsustanud halduslepingu kohase andmestiku ja rehabilitatsiooniplaani D-osa,

mis on kohtu hinnangul ebaõige, sest halduslepingu kohasesse andmestikku ja

rehabilitatsiooniplaani D-ossa kantakse erinevad andmed.

Halduslepingu p 2.1.16 kohaselt oli kaebajal kohustus koostada rehabilitatsiooniteenust

saanud isiku kohta andmestik kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja säilitada seda

kolm aastat pärast teenuse osutamise lõpetamist. Nõuded andmestiku sisule olid loetletud

lepingu p-des 2.1.16.1–2.1.16.10. Lisaks andmestikule oli kaebajal halduslepingu p 2.1.17

kohaselt kohustus esitada SKA-le rehabilitatsiooniplaanid trükitult ja allkirjastatult digitaalselt

või paberkandjal. Seega eristati juba lepingus endas kaebaja peetavaid andmestikke ja

rehabilitatsiooniplaane. Rehabilitatsiooniplaani D-osas (teenuse tulemuslikkuse hinnangus)

sisalduvate andmete loetelu sätestab määruse nr 35 § 4 lg 9. SKA pretensioon kaebajale

seisnes esmajoones selles, et klientide andmestikes ei olnud teenuse sisu (tegevuste) kirjeldust

täidetud lepingu p 2.1.16.8 kohaselt. Lepingu p 2.1.16.8 kohased andmed ei ühti aga üheski

punktis rehabilitatsiooniplaani D-osa andmetega, mis keskenduvad põhiliselt sellele, et kokku

võtta rehabilitatsiooniteenuse tulemuslikkus. Kuna lepingu p-s 2.1.16.8 nõutavad andmed

kirjeldavad teenuse sisu ning rehabilitatsiooniplaani D-osa teenuse tulemust, ei saa neis

esitatavaid andmeid kuidagi võrdsustada. Sellel põhjusel jääbki arusaamatuks, kas kaebaja on

SKA arvates eksinud lepingujärgse andmestiku täitmisel või rehabilitatsiooniplaani D-osa

täitmisel. Kaebaja on õigesti viidanud, et määruse nr 35 § 4 lg-st 9 nähtuvalt täidetakse

rehabilitatsiooniplaani D-osa alles pärast plaanis kavandatud tegevuste elluviimist ning D-

osade analüüsimise võimatus nähtub ka järelkontrolli akti p-st II.1. Seega ei ole kohtul

võimalik kontrollida, millisel alusel määrati kaebajale leppetrahvi nõue, ning näib, et

vastustaja ei ole ka ise aru saanud, mille rikkumises kaebajat täpselt süüdistatakse.

Järelkontrolli akt on antud SHS § 371 alusel ning tegemist on haldusaktiga, mis peab vastama

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54, § 55 lg 1 ja § 56 lg-te 1-3 nõuetele. Kuna SKA aktides

toodud ja kohtule esitatud seisukohad on vastukäivad, ei selgu üheselt, millisel õiguslikul ja

faktilisel alusel aktid anti ning millistest kaalutlustest haldusorgan seejuures lähtus. Kaevatud

haldusaktid on ebaselged ja kontrollimatud ning seetõttu õigusvastased.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Sotsiaalkindlustusamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja

teha asjas uus otsus, millega jätta Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ

kaebus rahuldamata. Halduskohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid ja rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme. Apellant jääb eelkõige 19.06.2015 järelkontrolli aktis nr 17-6/4337

toodud selgituste juurde. Halduskohus on õigesti märkinud, et leppetrahvi nõude esitamise

tõid kaasa kaebaja poolsed jätkuvad halduslepingu p 2.1.16 rikkumised, mis fikseeriti

esmakordselt SKA 06.10.2014 järelevalve aktis ja tuvastati ka SKA 19.06.2015 järelkontrolli

aktis. Halduskohus on toonud kaebuse rahuldamise peamise põhjusena välja selle, et

vastustaja viitas kohtumenetluses määruse nr 35 nõuete rikkumisele (st puudustele

rehabilitatsiooniplaani D-osas), kuid neid ei saa võrdsustada lepingurikkumistega. Apellant

rõhutab, et kohtumenetluses antud seletused esitati täienduseks vaidlusalustes aktides

märgitule (st milliseid muid puudusi veel esines) ning eelkõige vastamiseks kaebaja väidetele,

kuid see ei tähenda, et vastustaja oleks loobunud kaevatud haldusaktides välja toodud

peamistest põhjendustest halduslepingu rikkumise kohta. SKA ei pidanud põhjendatuks

aktides sisalduvaid seisukohti täiendavalt üle korrata või põhjalikumalt avada, sest vastavad

3-15-1811

5(8)

põhjendused ja kaalutlused olid vaidlustatud aktides selgelt esile toodud. Täiendava

põhjendamise korral oleks kohus võinud arvata, et esialgsed aktid olid piisavalt

põhjendamata. Haldusaktid ei saa olla õigusvastased põhjusel, et neid ei ole kohtumenetluses

täiendavalt põhjendatud. Halduskohus on jätnud põhjendamatult kõrvale vaidlustatud aktides

toodud põhjendused, lähtudes vaid vastustaja poolt kohtumenetluses antud täiendavatest

selgitustest, millega on oluliselt rikutud kohtumenetluse normi. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt

pidanuks kohus nõudma vasturääkivuste kohta vastustajalt täiendavat selgitust, kuid pole seda

teinud. Vaidlustatud otsused vastavad HMS §-de 54–56 nõuetele ning kaebaja esitatud

andmestikes tuvastati puudused nii esialgse kontrolli kui ka järelkontrolli käigus ning nende

kõrvaldamata jätmise tõttu oli leppetrahvi kohaldamine põhjendatud.

7. Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ vaidleb kirjalikus vastuses

apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse

muutmata. Vastustaja selgitustest esimese astme kohtumenetluses ei nähtu, et etteheited

rehabilitatsiooniplaanide D-osale olnuks esitatud üksnes täiendavalt aktides sisalduvale, vaid

neist järeldub, et SKA hinnangul oli peamiseks puuduseks just D-osa sisuline täpsus.

Halduskohus leidis põhjendatult, et rehabilitatsiooniplaani D-osa ja halduslepingu järgsed

andmestikud ei ole samastatavad, mistõttu on järelkontrolli akt ja leppetrahvi nõue

vastuolulised ning tuleb tühistada. Apellatsioonkaebusest jääb selgusetuks, kas apellant

soovib, et ringkonnakohus teeks asjas uue otsuse või saadaks asja halduskohtule uueks

arutamiseks. Kui ringkonnakohus peab siiski vajalikuks täiendavalt uurida järelkontrolli akti

ja leppetrahvi nõude põhjendusi, peaks kaebajal olema võimalus esitada nende kohta oma

seisukohti. Üldjoontes on kaebaja vastuväited järgmised:

–

leppetrahvi nõue on seotud suunamiskirjades nr S00270589, S00270650, S00271901,

S00272312, S00286941 märgitud klientide andmestikega, kuid kõik nende

suunamiskirjade alusel koostatud andmestikud olid rehabilitatsiooniplaani koostamise,

mitte aga rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevuste elluviimise kohta. Seega ei

saanudki andmestikes kajastuda teenuse üldeesmärk vastavalt rehabilitatsiooniplaanile;

–

andmestikes oli kajastatud teenuse nimetus vastavalt määruse nr 256 lisale 2. Kui SKA

leiab, et andmestikus tuleks kajastada täpsemaid andmeid, peaks selline kohustus olema

lepingus üheselt arusaadavalt sätestatud;

–

kui SKA oleks soovinud saada täpsemaid andmeid, oleks kaebajal olnud võimalik need

olemasoleva info baasil esitada;

–

kuna konkreetsetel juhtudel osutati klientidele sarnaseid teenuseid, siis on vastav info

kajastatud ühetaoliselt ka andmestikes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus on põhjendatud ja

tuleb rahuldada.

9. Halduskohus rahuldas kaebuse esmajoones põhjusel, et SKA väitis 07.09.2015 vastuses

kaebusele (tl 42-43p), et kaebajale heideti ette puudusi teenuse tulemuslikkust kirjeldavates

andmestikes („Kaebaja poolt vastustajale esitatud D-osa sisuline täpsus on peamiseks

puuduseks, mida järelevalve käigus kaebajale ette heideti ning millest tulenevalt on esitatud

ka leppetrahvi nõue /---/“), kuid vaidlustatud SKA 19.06.2015 järelkontrolli akti (tl 5-8p) p-st

II.2 ja leppetrahvi nõudest (tl 10 ja pöördel) nähtub hoopis, et etteheide seisnes andmestike

mittevastavuses halduslepingu p-le 2.1.16 (sh eelkõige p-le 2.1.16.8). Selle põhjal ei olnud

halduskohtu hinnangul arusaadav, mida on kaebajale tegelikult ette heidetud ja millise

konkreetse kohustuse rikkumise eest leppetrahvi nõue esitati ning vaidlustatud haldusaktid ei

ole seetõttu kontrollitavad.

3-15-1811

6(8)

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga iseenesest selles, et SKA kohtumenetluses

esitatud seisukohad on eksitavad ega vasta vaidlustatud haldusaktides märgitule. Vastustaja

varasema esindaja (kes ise järelevalvemenetlust läbi ei viinud) asjatundmatud selgitused ei saa

siiski tingida vaidlusaluste haldusaktide tühistamist, kui nende põhjal on kaebajale tehtud

etteheited piisavalt selgelt tuvastatavad. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa järelkontrolli aktist

ja leppetrahvi nõudest jääda kahtlust, et kaebajale heideti ette halduslepingu p-s 2.1.16

märgitud andmestiku (konkreetsemalt seoses lepingu p-des 2.1.16.4, 2.1.16.6 ja 2.1.16.8

märgitud andmetega) puudulikku täitmist osas, mis ei seondunud osutatud teenuse

tulemuslikkuse hindamisega (seda reguleerivad halduslepingu p-d 2.1.13 ja 2.1.16.9, milles

algselt märgitud vabas vormis hinnangu esitamise kohustus on lepingu lisa 9 p-dega 5 ja 9

alates

17.03.2015

asendatud

kohustusega

esitada

rehabilitatsiooniplaani

D-osa).

Rehabilitatsiooniplaani D-osa puudutava arutluse ainetus pidi kohtule olema seda enam

arusaadav, et määruse nr 35 § 4 lg-st 9 nähtuvalt täidetakse rehabilitatsiooniplaani D-osa alles

pärast plaanis kavandatud tegevuste elluviimist ning D-osade analüüsimise võimatus nähtub

ka järelkontrolli akti p-st II.1 („Puudusi ei olnud võimalik hinnata, sest asutusel puudus

vajadus

esitada

vahepeal

rehabilitatsiooniplaani

D-osa.“).

Lisaks

on

SKA

apellatsioonkaebuses põhjendatult viidanud, et halduskohut eksitanud vastustaja esindaja

selgitused määruse nr 35 muutmise ja rehabilitatsiooniplaani (sh selle D-osa) kohta olid

esitatud üksnes vastuseks kaebuse p-s 3.1 esitatud väitele, et kontrollitud dokumente tulnuks

hinnata vastavalt 01.11.2014 jõustunud muudatustele eelnenud praktikale.

11. Kaebuses (p-d 3.2-3.3) on ainsa konkreetse vastuväitena järelkontrolli aktile märgitud,

et kuna halduslepingu p-st 2.1.16 (nii algses sõnastuses kui ka lepingu lisa 9 p-ga 7 muudetud

kujul) tuleneb rehabilitatsiooniasutusele üksnes kohustus koostada rehabilitatsiooniteenust

saanud isiku kohta andmestik „kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis“ ehk andmestikku

võib pidada ka elektroonilise andmebaasina (eeldusel, et sellest on võimalik teha väljatrükke),

siis ei ole korrektne aktis märgitu, et SKA analüüsis klientide andmestikke, sest tegelikult

analüüsis järelevalveametnik andmestiku väljatrükke. Kaebaja täpsustas, et andmebaasi kujul

oleva andmestiku kontrollimiseks edastamine ei ole tehniliselt ega õiguslikult võimalik ning

selles sisalduvate kirjetega ei ole järelevalveametnik tutvunud, kuid ei esitanud kaebajale ka

lisaküsimusi ega ettepanekuid väljatrükkide vormi ja sisu suhtes. Täiendavalt on kaebuses

üldsõnaliselt leitud, et kuna järelevalveametnik ei tutvunud andmebaasis olevate kirjetega, siis

ei vasta järelkontrolli aktis tehtud järeldused tegelikule olukorrale, samuti käsitles vastustaja

kaebaja hinnangul haldusakti koostamisel kasutatud teavet subjektiivselt. Vastuses

apellatsioonkaebusele (p 2.3) on kaebaja esitanud järelkontrolli aktile omakorda samad

etteheited, mis ta esitas juba 15.05.2015 vastuväidetes (tl 18 ja pöördel) järelkontrolli akti

kavandile (tl 14-16) ning millele SKA on vastanud järelkontrolli akti p II.2 lõpuosas (lk 7).

12. SKA ja kaebaja vahel 28.02.2013 sõlmitud halduslepingu (tl 55-58p) p-st 2.1.16

(muudetud lepingu 17.03.2015 sõlmitud lisa 9 p-ga 7 – tl 65-66p) tulenevalt on

rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustuseks „koostada rehabilitatsiooniteenust saanud iga

isiku kohta personaalne andmestik kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja säilitada

seda 3 aastat pärast teenuse osutamise lõpetamist. Andmestik on rehabilitatsiooniplaani osa

ja ei tohi olla täidetud käsitsi. Andmestikus märgitud teenuste osutamist kinnitavad kõik

teenust osutanud spetsialistid või rehabilitatsiooniteenuse eest vastutav isik või asutuse juht

pärast punktis 2.1.16.2 nimetatud suunamiskirja või sellele vastava jätkusuunamiskirja alusel

teenuse osutamise lõpetamist oma allkirjaga. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise ajal

majutusteenuse osutamist kinnitab asutuse juht või asutuse juhi poolt volitatud isik oma

allkirjaga.“ Lepingu p-des 2.1.16.1–2.1.16.10 on seejärel loetletud koostatavas andmestikus

märgitavad andmed, sh teenuse üldeesmärk vastavalt rehabilitatsiooniplaanile (p 2.1.16.4),

teenuse kood ja nimetus vastavalt määruse nr 256 lisale 2 (p 2.1.16.6) ning teenuse sisu

(tegevuste) kirjeldus (p 2.1.16.8).

3-15-1811

7(8)

13. Rehabilitatsiooniteenust saanud isikute kohta andmestike pidamise kohustuse osas on

iseenesest õige kaebaja seisukoht, et andmestikke võib pidada ka elektroonilise

andmebaasina, kuid nagu kaebaja on isegi rõhutanud, peab lepingu p 2.1.16 järgi olema

sellisest andmestikust võimalik teha väljatrükke. Tingimus, et andmestik peab olema

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, hõlmab ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt

nõude, et andmebaasi väljatrükid peavad olema ammendavad ehk kajastama kõiki lepingu p-s

2.1.16 ja selle alapunktides märgitud andmeid. Kaebaja väide, et määruse nr 256 lisas 2

toodud teenuse koodile vastav nimetus, mille kajastamist nõudis lepingu p 2.1.16.6, on

kusagil tema andmebaasis tegelikult kirjas ning ei kajastu üksnes väljatrükkidel, on jäänud

kogu haldus- ja kohtumenetluse vältel paljasõnaliseks ega kõrvaldaks ka lepingu rikkumise

fakti. Kuna vaidlust ei ole selles, et andmestike väljatrükkidel olid teenuste nimetused siiski

olemas, kuigi need ei vastanud määruse nr 256 lisas 2 toodutele (nt koodile 1001 vastab

määruses teenus nimetusega „Rehabilitatsioonivajaduse hindamine ja rehabilitatsiooni

planeerimine“, kuid kaebaja andmestikes oli sama koodiga teenuse nimetusteks märgitud nt

„Sotsiaaltöötaja vastuvõtt + hinnang“, „Psühholoogi vastuvõtt + hinnang“, „Psühhiaatri

vastuvõtt + hinnang“), siis ei saanud kaebajal mõistlikult esineda ka mingit tehnilist takistust

teenuse n-ö ametliku nimetuse andmestikes (ja väljatrükkidel) kajastamiseks, nagu seda

nõudis lepingu p 2.1.16.6. Järelkontrolli akti sõnakasutus (st kas analüüsiti klientide

andmestikke või nende väljatrükke) ei oma selle sisulise õiguspärasuse hindamisel tähtsust.

14. Kaebaja väitele, et tal ei olnudki võimalik täita lepingu p-st 2.1.16.4 tulenevat nõuet

märkida andmestikes teenuse üldeesmärk vastavalt rehabilitatsiooniplaanile, sest kontrollitud

andmestike puhul olid rehabilitatsiooniplaanid alles koostamisel, on SKA vastanud

järelkontrolli aktis (lk 7), märkides, et kuna kaebaja oli kõigi kontrollitud viie kliendi puhul

juba esitanud SKA-le arve rehabilitatsiooni planeerimise teenuse (kood 1001) eest ning neist

kolmele kliendile oli osutatud ka rehabilitatsiooniplaani täitmise juhendamise teenust (kood

1002), siis pidid rehabilitatsiooniplaanid olema juba olemas. Kaebaja ei ole kohtumenetluses

sellele järeldusele omapoolseid vastuväiteid esitanud. Vastustaja seisukoha õigsust kinnitab

ringkonnakohtu hinnangul ka määruse nr 35 § 3 lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt peab

rehabilitatsiooniteenuse osutaja koos rehabilitatsiooniteenuse osutamise arvega esitama lisaks

arves

märgitud

isikule

koostatud

rehabilitatsiooniplaani,

kui

arvel

on

märgitud

rehabilitatsioonivajaduse hindamise ja rehabilitatsiooni planeerimise teenus. Kuna kõigil

analüüsitud juhtudel oli koodile 1001 vastav teenus juba osutatud ja selle eest SKA-le arve

esitatud, siis pidi järelikult olema neile klientidele koostatud ka rehabilitatsiooniplaanid ning

kaebajal puudus objektiivne takistus kajastada andmestikes muu hulgas teenuse üldeesmärki

vastavalt rehabilitatsiooniplaanile.

15. Kaebaja üheks (jätkuvaks) rikkumiseks on SKA pidanud seda, et erinevatele klientidele

osutatud teenuse sisu kirjeldati andmestikes ühetaoliselt ehk sisukirjeldus oli kopeeritud, mis

ei ole vastustaja hinnangul kooskõlas halduslepingu p-ga 2.1.16.8. Näiteks oli kontrollitud

viiest kliendist nelja puhul koodile 1001 vastava teenuse sisuks märgitud järgmist:

„Rehabilitatsiooniplaani koostamiseks hinnangute kogumine: Kliendi sotsiaalvõrgustiku ja

inimestevaheliste suhete hindamine. Toimetulekuoskuste hindamine (sh iseseisva toimetuleku

hindamine). Elamistingimuste ja majandusliku toimetuleku hindamine. Kohanemisvõime

hindamine (lapsevanemad). Tegevuste määramine edasise toimetuleku määramiseks.

Rehabilitatsiooniplaani jaoks hinnangu koostamine ja esitamine. Rehabilitatsiooniplaani

tegevuskava koostamine. Reh.meeskonna arutelus osalemine.“ Kaebaja on seisukohal, et

ühetaolised sisukirjeldused on põhjendatud, sest konkreetsetel juhtudel osutati klientidele

sarnaseid teenuseid.

Ringkonnakohus

nõustub

vastustajaga,

et

esitatud

üldsõnalised

ja

isikustamata

teenusekirjeldused (mis näivad tuginevat suuresti määruse nr 256 lisas 2 toodud teenuste

3-15-1811

8(8)

sisukirjeldustele) ei vasta halduslepingu p 2.1.16.8 nõuetele, sest vastasel korral ei oleks

tegemist sisuliselt personaalse andmestikuga. Kuna rehabilitatsioon on pikk protsess, milles

võib erinevatel aegadel osaleda hulk teenuseosutajaid, siis peab koostatud andmestik muu

hulgas võimaldama saada ülevaadet isikuga seni tehtud tööst ja selle põhjal kavandada

järgnevaid samme. Sellele viitab ka lepingu p-s 2.1.16.8 esitatud näitlik loetelu, milliseid

tegevusi tuleks andmestiku vastava punkti all kajastada: rehabilitatsiooniplaani koostamiseks

toimunud kohtumised, meeskonnatöö, andmete kogumine ja rehabilitatsiooniplaani

vormistamine, millises valdkonnas ja keda nõustati / juhendati, läbi viidud hindamised /

teraapiad / tegevused / õpetused, vahehindamise tulemused jm vastavalt määruse nr 256 lisas

2 nimetatud teenuste sisu kirjeldusele.

16. Halduslepingu p 2.4.10 annab volitajale õiguse nõuda täitjalt leppetrahvi, kui täitja ei

täida lepingulisi kohustusi. Halduslepingu p-st 5.2 (lepingu 17.03.2015 sõlmitud lisa 9 p-ga

21 muudetud kujul) tulenevalt on volitajal õigus nõuda täitjalt leppetrahvi kuni 7% lepingu

mahust juhul, kui täitja ei täida lepingut või täidab seda mittenõuetekohaselt. Sama sätte

kohaselt peab leppetrahv olema tasakaalus lepingu rikkumisega. Halduslepingu 17.03.2015

sõlmitud lisa 10 (tl 67 ja pöördel) p 1 kohaselt oli lepingu maht 2015. aastal 44 451,91 eurot.

Leppetrahvi nõudes on viidatud leppetrahvi rakendamisele seoses asjaoluga, et tegemist on

jätkuvate rikkumistega. Ringkonnakohus nõustub, et kaebajale ette heidetud rikkumised olid

välja toodud juba SKA 06.10.2014 järelevalve aktis (tl 44-53) ning samasisulised puudused

tuvastati ka järelkontrolli käigus. Olenemata sellest, et halduslepingu p 2.1.16 sõnastust oli

mõnevõrra muudetud 17.03.2015 sõlmitud lisaga 9 (s.o pärast esmase haldusjärelevalve

läbiviimist), ei mõjutanud see kaebaja kohustuste ulatust. Kuivõrd leppetrahvi nõude

esitamine ei eelda samuti, et rikkumine peaks olema jätkuv või korduv, ei oma määravat

tähtsust seegi, et lepingu p-ga 2.1.16.6 seoses heideti kaebajale 06.10.2014 aktis ette teenuse

koodi mittemärkimist, kuid 19.06.2015 aktis välja toodud rikkumiseks oli koodile vastava

teenuse nimetuse märkimata jätmine. Pidades silmas, et leppetrahvi suurus on miinimumi

lähedane ning rikkumine seisnes vastustaja jaoks oluliste andmestike jätkuvalt puudulikus

täitmises, ei ole alust pidada 2% (889 euro) suurust leppetrahvi ülemääraseks.

17. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Sotsiaalkindlustusameti

apellatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Halduskohtu 10.11.2015 otsus tühistada.

Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab Marienthali Psühhiaatria ja

Psühholoogia Keskus OÜ kaebuse rahuldamata.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta

menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes

märgib ringkonnakohus, et Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ on tasunud

kaebuse esitamisel riigilõivu 26,67 eurot (tl 24; tl 33). Sotsiaalkindlustusamet on olnud

apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud riigilõivu tasumise

kohustusest. Menetlusosalised ei ole esimese ega teise astme kohtus esitanud andmeid muude

menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb kaebus

rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja

võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Virgo Saarmets