3-13-2185/128 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja

Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. oktoober 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-13-2185

Haldusasi

RV kaebus Põllumajandusameti 20. juuni 2013. a

ettekirjutuse nr HA-018-01/2013 ja 16. septembri

2013. a vaideotsuse nr 1-2/15 tühistamiseks;

EL kaebus Põllumajandusameti 20. juuni 2013. a

ettekirjutuse nr HA-018-02/2013 ja 25. septembri

2013. a vaideotsuse nr 1-2/20 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus

Menetlusosalised

Kaebajad – RV ja EL, esindaja v.adv Veikko

Puolakainen

Vastustaja – Põllumajandusamet, esindaja v.adv

Jaanus Tehver

Kaasatud haldusorgan – Viimsi vald, esindajad Gunnar

Kender, Alar Mik ja Taavi Valgmäe

Menetluse alus ringkonnakohtus

RV ja EL apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta RV ja EL apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 2.

oktoobri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-13-2185 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 21. novembril 2016

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-13-2185

2(12)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajandusamet (PMA) tuvastas 11.06.2013 läbi viidud riikliku järelevalve käigus,

et RV kinnistut (Viimsi vallas Haabneeme alevikus Nurmiku tee 5) läbivale

maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001) eesvoolule on omavoliliselt

rajatud kaks truupi siseläbimõõtudega 59 cm ning pikkustega 12 m ja 6 m.

Põllumajandusamet

kohustas

20.06.2013

ettekirjutusega

nr

HA-018-01/2013

maaparandusseaduse (MaaParS) § 69 lg 1 alusel RVku hiljemalt 01.09.2013 likvideerima

Nurmiku tee 5 kinnistut läbivale maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001)

eesvoolule tema poolt ebaseaduslikult (PMA väljastatud ehitusloata ehk MaaParS § 19 p-des

1 ja 2 sätestatud nõudeid rikkudes) rajatud ning veevoolu vaba kulgemist takistava (s.o

MaaParS § 4 lg 2 nõudeid rikkuva) truubi siseläbimõõduga 59 cm ja pikkusega 12 m (p 1)

ning truubi siseläbimõõduga 59 cm ja pikkusega 6 m (p 2). Truupide omavoliline rajamine on

põhjustanud naabermaade ja -keldrite märjaksjäämist (vt Viimsi valla kommunaalameti

juhataja 26.04.2012 e-kiri nr 14-15/1636). Ettekirjutus sisaldas hoiatust, et p-des 1 või 2

määratud kohustuse täitmata jätmise korral rakendab PMA MaaParS § 69 lg 4 alusel

sunniraha 400 eurot (mõlema truubi eest kokku).

Põllumajandusamet jättis 16.09.2013 vaideotsusega nr 1-2/15 rahuldamata RV 11.07.2013

vaide PMA 20.06.2013 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks ning pikendas ettekirjutuse nr

HA-018-01/2013 täitmise tähtaega kuni 15.10.2013. Maaparandussüsteemi eesvool kulgeb

kraavina Nurmiku tee 5 ja Tuulepesa tee 2 kinnistute vahel (kujutades endast piirirajatist

asjaõigusseaduse (AÕS) § 151 lg 1 tähenduses) ning registrisse kantud asukohaandmed ei

oma õiguslikku tähendust. Looduses ei eksisteeri ühtegi muud rajatist (kraavi), mida saaks

käsitada maaparandussüsteemi tegeliku osana. Samuti pole määrav, et kraavi kuulumist

maaparandussüsteemi eesvoolu koosseisu ei ole kinnisomandi kitsendusena kajastatud

detailplaneeringus ega katastriüksuse plaanil, sest kraav kui selline on nimetatud plaanidel

iseenesest õigesti kajastatud. 2012. a suvel alanud haldusmenetluse käigus ei saanud vaide

esitajal tekkida õigustatud ootust, et truubid on seaduslikud ja tal puuduvad nendega

seonduvad kohustused. Andmed truupide ehitamise aja kohta on vastuolulised (vaide esitaja

kinnitusel 2002. a oktoobris, Viimsi valla andmetel aastatel 2004–2006), kuid igal juhul pidi

nende rajamiseks olema ehitusluba ja ehitusprojekt (vt varem kehtinud MaaParS § 9 lg 1 ja

Vabariigi Valitsuse 29.12.1994 määrus nr 494) ning põhimõte, et eesvool peab tagama liigvee

äravoolu kuivendusvõrgust, kehtib ka enne praeguse MaaParS jõustumist ehitatud

maaparandussüsteemide suhtes (vt MaaParS § 4 lg 2 ja § 77 lg 1). Kalev Raadla 10.09.2013

ekspertarvamus (töö nr 1306) kinnitab ettekirjutuses tehtud järeldust, et vaidlusalused truubid

toovad kaasa olulise paisutuse kõnealuses kraavis ehk truupide paigaldamise tagajärjel ei taga

eesvool enam liigvee äravoolu. Ebaõige on vaide esitaja seisukoht, et truupide ehitamine ei

ole käsitatav maaparandussüsteemi ehitamisena MaaParS § 5 lg 1 tähenduses, sest truup on

3-13-2185

3(12)

ilmselgelt rajatis ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 3 mõttes. Kuna truubid takistavad eesvoolu

toimimist, siis on välistatud nende seadustamine kasutusloa väljastamisega. Veevoolu

takistavad truubid on põhimõtteliselt võimalik asendada piisavat vee vooluhulka

võimaldavate truupidega, kuid see eeldab lisaks olemasolevate truupide likvideerimisele ka

täiendavaid ehitustöid koos sellega kaasnevate projekteerimis- jm nõuete täitmisega.

2. PMA tuvastas 11.06.2013 läbi viidud riikliku järelevalve käigus, et EL kinnistut (Viimsi

vallas

Haabneeme

alevikus

Nurmiku

tee

7)

läbivale

maaparandussüsteemi

(nr

4031340100010, ehitise kood 001) eesvoolule on omavoliliselt rajatud kaks truupi

siseläbimõõtudega 59 cm ning pikkustega 12 m ja 3,5 m.

Põllumajandusamet kohustas 20.06.2013 ettekirjutusega nr HA-018-02/2013 MaaParS §

69 lg 1 alusel EL hiljemalt 01.09.2013 likvideerima Nurmiku tee 7 kinnistut läbivale

maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001) eesvoolule tema poolt

ebaseaduslikult (PMA väljastatud ehitusloata ehk MaaParS § 19 p-des 1 ja 2 sätestatud

nõudeid rikkudes) rajatud ning veevoolu vaba kulgemist takistava (s.o MaaParS § 4 lg 2

nõudeid rikkuva) truubi siseläbimõõduga 59 cm ja pikkusega 12 m (p 1) ning truubi

siseläbimõõduga 59 cm ja pikkusega 3,5 m (p 2). Truupide omavoliline rajamine on

põhjustanud naabermaade ja -keldrite märjaksjäämist (vt Viimsi valla kommunaalameti

juhataja 26.04.2012 e-kiri nr 14-15/1636). Ettekirjutus sisaldas hoiatust, et p-des 1 või 2

määratud kohustuse täitmata jätmise korral rakendab PMA MaaParS § 69 lg 4 alusel

sunniraha 400 eurot (mõlema truubi eest kokku).

Põllumajandusamet jättis 25.09.2013 vaideotsusega nr 1-2/20 rahuldamata EL 23.07.2013

vaide PMA 20.06.2013 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks ning pikendas ettekirjutuse nr

HA-018-02/2013 täitmise tähtaega kuni 22.10.2013. Ettekirjutuse objektiks registrisse kantud

maaparandussüsteem (võetud kasutusele juba 1980. aastal) ning tegemist ei ole ühisveevärki

ja -kanalisatsiooni kuuluva ehitisega, mistõttu oli PMA pädev ettekirjutust tegema.

Maaparandussüsteemi eesvool kulgeb kraavina Nurmiku tee 7 ja Tuulepesa tee 4 kinnistute

vahel (kujutades endast piirirajatist AÕS § 151 lg 1 tähenduses) ning registrisse kantud

asukohaandmed ei oma õiguslikku tähendust. Samuti pole määrav, et kraavi kuulumist

maaparandussüsteemi eesvoolu koosseisu ei ole kinnisomandi kitsendusena kajastatud

detailplaneeringus ega katastriüksuse plaanil, sest kraav kui selline on nimetatud plaanidel

iseenesest õigesti kajastatud. 2012. a suvel alanud haldusmenetluse käigus ei saanud vaide

esitajal tekkida õigustatud ootust, et truubid on seaduslikud ja tal puuduvad nendega

seonduvad kohustused. Andmed truupide ehitamise aja kohta on vastuolulised (vaide esitaja

kinnitusel 2000. aastal, Viimsi valla andmetel aastatel 2004–2006), kuid igal juhul pidi nende

rajamiseks olema ehitusluba ja ehitusprojekt (vt varem kehtinud MaaParS § 9 lg 1 ja

Vabariigi Valitsuse 29.12.1994 määrus nr 494) ning põhimõte, et eesvool peab tagama liigvee

äravoolu kuivendusvõrgust, kehtib ka enne praeguse MaaParS jõustumist ehitatud

maaparandussüsteemide suhtes (vt MaaParS § 4 lg 2 ja § 77 lg 1). Kalev Raadla 10.09.2013

ekspertarvamus (töö nr 1306) kinnitab ettekirjutuses tehtud järeldust, et vaidlusalused truubid

toovad kaasa olulise paisutuse kõnealuses kraavis ehk truupide paigaldamise tagajärjel ei taga

eesvool enam liigvee äravoolu. Ebaõige on vaide esitaja seisukoht, et truupide ehitamine ei

ole käsitatav maaparandussüsteemi ehitamisena MaaParS § 5 lg 1 tähenduses, sest truup on

ilmselgelt rajatis EhS § 2 lg 3 mõttes. Kuna truubid takistavad eesvoolu toimimist, siis on

välistatud nende seadustamine kasutusloa väljastamisega. Veevoolu takistavad truubid on

põhimõtteliselt võimalik asendada piisavat vee vooluhulka võimaldavate truupidega, kuid see

eeldab lisaks olemasolevate truupide likvideerimisele ka täiendavaid ehitustöid koos sellega

kaasnevate projekteerimis- jm nõuete täitmisega.

3-13-2185

4(12)

3. RV esitas 16.10.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Põllumajandusameti 20.06.2013

ettekirjutuse nr HA-018-01/2013 ja 16.09.2013 vaideotsuse nr 1-2/15 tühistamiseks (haldusasi

nr 3-13-2185). EL esitas 11.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Põllumajandusameti

20.06.2013 ettekirjutuse nr HA-018-02/2013 ja 25.09.2013 vaideotsuse nr 1-2/20

tühistamiseks (haldusasi nr 3-13-70032). Tallinna Halduskohus liitis 08.09.2014 määrusega

haldusasjad ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-13-2185).

4. Tallinna Halduskohus jättis 02.10.2015 otsusega RV ja EL kaebused rahuldamata

ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Sisulist vaidlust ei ole asjaolu üle, et

kaebajatele kuuluvatel Nurmiku tee 5 ja 7 kinnistutel asub osaliselt kraav, mis on

maaparandussüsteemide registrisse kantud maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise

kood 001) eesvoolu K-1 osaks (asjaolu, et kraavi on hiljem juhitud ka sademevett eesvoolu

ümbritsevatelt aladelt, ei muuda seda veel ühisveevärgi ja -kanalisatsioonirajatiseks) ning

kulgeb mööda Nurmiku tee 5 (katastriüksus 89001:010:0290) ja Tuulepesa tee 2

(katastriüksus 89001:004:0070) ning Nurmiku tee 7 (katastriüksus 89001:010:0292) ja

Tuulepesa tee 4 (katastriüksus 89001:004:0030) vahelist piiri. Maaparandussüsteemi

olemasolul on selle paiknemise ja funktsioneerimise osas määrav asukoht looduses, mitte

maaparandussüsteemide registrisse kantud andmed (vt ka MaaParS § 40 lg 4). Ebaõige on

kaebajate väide, et tegelik maaparandussüsteem ja nende kinnistutega piirnev kraav ei ole

sama rajatis. Looduses ei eksisteeri muud rajatist (kraavi), mida saaks käsitada

maaparandussüsteemi

tegeliku

osana

ning

vastupidist

ei

anna

alust

väita

ka

maaparandussüsteemide registrisse kantud ekslikud asukohaandmed. Tähtsust ei oma seegi, et

maaparandussüsteemi ei ole kajastatud kinnistusraamatus ja detailplaneeringus, sest see ei

mõjuta faktiliselt ega õiguslikult maaparandussüsteemi olemasolu ja funktsioneerimist, ning

kaebajate väited, et nad ei olnud kraavi olemasolust ja otstarbest teadlikud, ei ole

tõsiseltvõetavad (selle lükkab ümber RV esitatud e-kirjavahetus – II kd, tl 117).

Vaidlust ei ole ka selles, et mõlemad kaebajad on maaparandussüsteemi eesvooluks oleva

kraavi põhja oma kinnistuga piirnevas osas asetanud 60 cm läbimõõduga truubid ning katnud

need osaliselt või täielikult pinnasega. Tõendatuks saab lugeda, et RV paigaldas truubid 2002.

a oktoobris ja EL 2003. a mais ning vaidlus puudub selles, et truupide ehitamiseks ei taotletud

ehituslube ja truupe ei ole ka hiljem püütud seaduses ettenähtud korras seadustada.

Maaparandussüsteemi omanik on AÕS § 127 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 54 lg-st 1 tulenevalt kinnistu omanik oma kinnisomandi ulatuses ning tal tuleb

kraavi kasutamisel järgida MaaParS asjakohaseid sätteid. MaaParS §-st 2 ei tulene samuti, et

maaparandussüsteem (sh selle eesvool) saaks paikneda ainult maatulundusmaa sihtotstarbega

maal, vaid see võib osaliselt paikneda ka muu sihtotstarbega maal, kui maaparandussüsteem

on määratud maatulundusmaa viljelusväärtuse suurendamiseks või keskkonnakaitseks. Ka

elamumaal paiknev maaparandussüsteem ei muutu automaatselt osaks ühisveevärgist ja -

kanalisatsioonist. Vaidlust ei ole, et kaebajate paigaldatud truubitorud on kraavi põhja

kohtkindlalt kinnitatud (kaetud sel otstarbel täielikult või osaliselt pinnase ja kividega ) ja

moodustavad kindlal otstarbel funktsioneeriva tervikliku rajatise EhS § 2 lg-te 1 ja 3

tähenduses. Sellise rajatise püstitamine toimiva maaparandussüsteemi eesvoolu kraavi on

ilmselgelt käsitatav rajatise ehitamisena (rekonstrueerimisena) nii kehtiva MaaParS § 5 lg 2

kui ka varasema MaaParS § 9 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse 29.12.1994 määruse nr 494

kohaselt. Kuna tegemist oli maaparandussüsteemi ehitamisega, siis tuli selleks saada

ehitusluba, mida kaebajad aga ei taotlenud. Isegi kui kaebajad ei olnud ehitusloa saamise

nõudest teadlikud, ei muuda see ehitustegevust õiguspäraseks.

Kuna tegemist on maaparandussüsteemi eesvooluga, siis oli vastustajal ettekirjutuste tegemise

ajal kehtinud MaaParS §-dest 64 ja 65 tulenevalt õigus teostada järelevalvet MaaParS ja selle

alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle. Ebaõiged on kaebajate väited, et PMA

3-13-2185

5(12)

kaotas pärast 2012. aastal teostatud järelevalvetoiminguid ja kuni 30.06.2014 kehtinud

MaaParS § 69 lg-s 2 sätestatud 10-tööpäevase tähtaja möödumist õiguse truupide

likvideerimiseks ettekirjutuse tegemiseks. MaaParS § 69 lg-s 2 sätestatud tähtaja eesmärgiks

ei saa olla välistada ettekirjutuste hilisem tegemine, millega sisuliselt seadustataks

järelevalvetoimingutega fikseeritud õigusvastane olukord, vaid see tähtaeg on seatud vältima

üksnes järelevalvemenetluse põhjendamatut venitamist. Praegusel juhul ei ole haldusmenetlus

piirdunud pelgalt ühe järelevalvetoiminguga ning menetlustähtaja rikkumine ei saanud ka

mõjutada asja otsustamist (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58), sest õigusvastane

olukord säilis kogu menetluse vältel. Kuna kaebajatele polnud varem väljastatud ka

haldusmenetlust lõpetavat akti või teadet, siis on ainetud ka viited haldusmenetluse

uuendamise regulatsioonile.

Kaebajad ei ole suutnud veenvalt põhistada, et vastustaja oleks teinud truupide ehitamise

hindamisel ning ettekirjutuse ja vaideotsuse tegemisel olulisi kaalutlusvigu. PMA on

kokkuvõttes piisavalt põhjendanud, miks ei täida kraavi paigaldatud truubitorud oma otstarvet

ja takistavad konkreetsel juhul vee äravoolu. Kuigi ettekirjutustes on seda selgitatud vaid

lühidalt ning naabermaade ja -keldrite märjaksjäämise tõendamiseks on viidatud üksnes

Viimsi valla kommunaalameti juhataja 26.04.2012 e-kirjale nr 14-15/1636 (st seda aspekti ei

ole eraldi uuritud), on kaebajad ka ise esitanud selles osas üksnes paljasõnalisi vastuväiteid.

PMA Harju keskuses 05.03.2013 toimunud koosoleku protokollist (II kd, tl 79-80) nähtuvalt

on Tuulepesa tee 2 ja 4 kinnistute omanikud kinnitanud, et truupide ebapiisavast

läbilaskevõimest tulenevalt töötab drenaaž kevadiste vihmade ajal vastupidiselt ja vesi voolab

keldritesse. Veenvad ei ole kaebajate väited, et naabrite keldritesse vee valgumise põhjuseks

on ainult halvasti teostatud ehitustööd.

Vaidemenetluse läbiviijal on uurimisprintsiibist tulenevalt õigus koguda asja õigeks

lahendamiseks vajaduse korral täiendavaid tõendeid, mistõttu ei ole eksperdiarvamuse

tellimine kuidagi õigusvastane ja EL oli oma vaides eksperdi kaasamist ka ise taotlenud (I kd,

tl 50). Kohus on pärast ekspertarvamuse ja selle kohta kaebajate esitatud asjatundja Toomas

Timmuski 20.07.2015 arvamusega tutvumist ning ekspert KR ülekuulamist seisukohal, et

ekspertarvamuse ebaõigeks lugemiseks puudub alus. Asjatundjate arvamustes on ainsaks

suuremaks

erinevuseks

see,

kas

kasutada

arvutustes

maaparandussüsteemide

projekteerimisnormides ettenähtud päevakeskmist maksimaalset vooluhulka või aasta

maksimaalset

hetkelist

vooluhulka,

mida

näevad

ette

linnatänavate

ja

ühiskanalisatsioonivõrkude kohta käisvad normdokumendid. KR on piisavalt selgitanud, miks

ta võttis vooluhulga arvutamisel aluseks SNiP 2.01.11-83 valemi ning lükkas ümber kaebajate

väite, et ta ei ole kohapeal viibinud. Ekspertarvamustega on üheselt tõendatud, et kaebajate

poolt kraavi paigutatud torudel on oluline mõju veepinna tasemele kraavis (KR selgitusel

tõstavad truubid kraavi veepinda vähemalt 50 cm päevakeskmise maksimaalse vooluhulga

korral ning kui võtta aluseks hetkeline maksimaalne vooluhulk, siis tõuseb veepind 80 cm) ja

tekitavad maksimaalse vooluhulga korral olulise paisutuse. Kuigi paisutusele võib kahtlemata

mingi mõju olla ka kaebajate viidatud Nurme tee truubil, kuid kraavi profiilist tulenevalt ei

saa see ulatuda väga palju kaugemale kaebajate truupidest, mis tekitavad suurema osa

ülesvoolu tekkivast paisutusest. Sisulist vaidlust ei ole selles, et seni ei ole esinenud olukordi,

kus vesi oleks kaebajate kinnistutel väljunud kraavi kallastest, kuid puudub ka alus asuda

seisukohale, et maaparandussüsteemi valgalasse jäävas piirkonnas ettenähtud elamuehituse

edasise arendamisega ei võiks tekkida olukorda, kus veehulgad kraavis suurenevad. Seetõttu

peab kohus õigustatuks KR ekspertarvamuse kokkuvõtte p-s 3 väljendatud seisukohta, et

vaidlusalused truubid tuleks asendada hetkel 800 mm läbimõõduga toruga ja tulevikus

vähemalt 1000 mm läbimõõduga toruga. Kaebajad ei ole suutnud tõendada, et vastustaja

järeldused oleksid valed või poleks asjaolusid piisavalt kaalutud.

3-13-2185

6(12)

Kuna vastustaja tuvastas, et truupide liig väikesest siseläbimõõdust (ja sellega seotud vee

läbilaskevõimest) tulenevalt ei ole õigusvastaselt püstitatud ehitiste (truupide) seadustamine

kasutusloa väljastamise kaudu võimalik, siis on PMA õigesti kohustanud kaebajaid truubid

likvideerima. Kohus nõustus vastustajaga, et valitud on kaebajaid kõige vähem koormav

meede. Ettekirjutuse tühistamist ei too kaasa ka asjaolu, et truubid paiknevad osaliselt

naaberkinnisasjal, sest tegemist on kaebajate poolt paigaldatud truupidega ning vajaduse

korral on vastustajal võimalik kohustada piirinaabreid ettekirjutuste täitmist mitte takistama.

Arvestades, et naaberkinnistute omanikud on kaevanud truupidest tekitatud liigniiskuse üle

nende kruntidel, ei ole ka tõenäoline, et nad hakkaksid takistama truupide likvideerimist ja

kraavi korrastamist või keelama uute ja piisava suurusega truupide paigaldamist. Kuigi

ettekirjutuste vormistamisel on tehtud mõningaid vormivigu, ei mõjuta need haldusaktide

õigsust ja HMS §-s 58 sätestatut arvestades puudub kaebuste rahuldamiseks alus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. RV ja EL paluvad apellatsioonkaebustes tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus

otsus, millega rahuldada nende kaebused. Halduskohus on ebaõigesti lugenud tuvastatuks, et

kaebajate kinnistute piiril asuv kraav on ühtlasi maaparandussüsteemi eesvool. Tegemist on

ühe keskse vaidlusküsimusega, sest sellest sõltub vastustaja järelevalvepädevuse olemasolu.

Halduskohtu viidatud tõenditest nähtub üksnes kraavi paiknemine kinnistute piiril, kuid mitte

asjaolu, et tegemist on osaga maaparandussüsteemist. See ei ole pelgalt faktiküsimus, vaid ka

õiguslik hinnang. Kaebajad pole väitnud, et nad ei ole teadlikud kraavi olemasolust või see ei

toimiks reaalselt sademevete ärajuhtijana, kuid leiavad, et nende kinnistutel ei paikne

maaparandussüsteemi eesvoolu. Keset alevikku elamupiirkonnas paiknevat kraavi ei saa

seostada PMA haldusalas oleva maaparandussüsteemi eesvooluga, sest Haabneeme alevikus

olevatel elamumaadel ei tegeleta põlluharimisega ja maaparanduse vajadus on küsitav.

Truubid paigaldati kraavi selleks, et sajuvesi saaks paremini ära juhitud ning ei toimuks

kraavi

nõlvade

sissevarisemist,

mis

omakorda

takistaks

vee

äravoolu.

Maaparandussüsteemidele esitatavad nõuded ning sellest tulenevad kinnistuomaniku

kohustused ja piirangud (nt ehitamiseks) on oluliselt suuremad, kui tavalise sademevee

ärajuhtijana toimiva kraavi korral.

Halduskohus on ignoreerinud kehtestatud üld- ja detailplaneeringu tegelikku tähendust,

leides, et kuigi selles pole märgitud Nurmiku tee 5 ja 7 kinnistute omanike kohustust taluda

maaparandussüsteemi eesvoolu, ei oma see õiguslikku tähendust. PMA ei ole kasutanud

võimalust detailplaneeringut seadusega ettenähtud korras vaidlustada, mistõttu on tegemist

igaühele (sh PMA-le) siduva haldusaktiga, mida saab muuta vaid seaduses ettenähtud korras.

Just planeeringumenetluse tulemusena peab selguma, kas ja millised piirangud ja/või

kitsendused kinnistu omanikule kaasnevad (vt planeerimisseaduse (PlanS) § 3 lg 3 p 1, § 9 lg

2 p-d 7 ja 13; samuti varasema planeerimis- ja ehitusseaduse § 9 lg 2 p 8). Vaidlust ei ole

selles, et Nurmiku tee 5 ja 7 kinnistute detailplaneering ei näe ette mingeid piiranguid või

kitsendusi seoses maaparandussüsteemiga ega ka maaparandussüsteemi eesvoolu olemasolu.

Kui tiheasustusalal ehitustegevust üksikasjalikult reguleerivast planeeringust piiranguid või

kitsendusi ei nähtu, siis neid kinnisasja omaniku jaoks õiguslikult ka ei eksisteeri. Samuti ei

kajasta maaparandussüsteemi eesvoolu kui kitsendusi põhjustava rajatise olemasolu

katastriüksuse plaanilt, kuigi maakatastriseaduse (MaaKatS) § 10 kohaselt peaks nende

asukoht olema sellel märgitud. Kaebajate kinnistutele ei ole seatud ka ühtegi servituuti

MaaParS § 13 lg 5 alusel. Väidetava eesvoolu olemasolu ei nähtu ka ühestki detailplaneeringu

menetluse käigus koostatud dokumendist ja kaebajate õigusi ei saa mõjutada asjaolu, kas

PMA või tema õiguseellane on olnud menetlusse kaasatud või mitte, sest vastustaja peab

olema ka ise aktiivne, et planeeringute menetlemisel arvestataks ka maaparandussüsteemi

3-13-2185

7(12)

olemasoluga. Seega on apellandid jätkuvalt seisukohal, et nende kinnistutel ei paikne

maaparandussüsteemi eesvoolu. Sademevete ärajuhtimisega seonduvad küsimused ei kuulu

PMA pädevusse. Lisaks paigaldati truubitorud juba 2002. ja 2003. aastal, kuid PMA hakkas

nende vastu huvi tundma alles 2012. aastal. Ainuüksi seetõttu on kaebajatel õiguspärane

ootus, et nende kinnistutel ei eksisteeri mingeid detailplaneeringus või kinnistusraamatus

kajastamata piiranguid. Nõustuda ei saa ka halduskohtu järeldusega, et truubitorude

paigaldamine oli detailplaneeringu järgi õigusvastane, sest need paigaldati ehituskeelualale.

Esiteks on tegemist üksnes hoonete ehitamise keeluga ning teiseks muudab selline käsitus

kohtu põhjendused vastuolulisteks, sest sellisel juhul ei võiks ehituskeelualas ühelgi kujul

paikneda ka väidetavat eesvoolu kui rajatist.

Halduskohus ei ole põhjendanud mittenõustumist kaebajate väidetega, et nende kinnistute

sihtotstarbe elamumaaks muutmise tõttu (enne planeeringu kehtestamist oli tegemist

maatulundusmaaga) tuleb maaparandussüsteem lugeda MaaParS § 48 lg 5 alusel kasutusest

välja langenuks ja PMA-l puudub järelevalvepädevus elamumaa suhtes (vt Riigikohtu

09.06.2009 otsuses nr 3-3-1-77-08 viidatud ekspertarvamus). Halduskohus on pelgalt leidnud,

et maaparandussüsteem võib paikneda ka elamumaal, kuid jätnud tähelepanuta, et põllumaa

muutumisel elamumaaks kaotabki maaparandussüsteem oma mõtte ja tähenduse, sest

elamumaal ei tegeleta maaviljeluse ja põlluharimisega ning maaparanduseks (MaaParS § 2

tähenduses) puudub seetõttu vajadus. Kaebajad ei tegele maaparandusega MaaParS mõttes

ning kuivõrd nende kinnistutel maaparandussüsteemi ei paikne, ei saa nad olla ka

maaparandussüsteemi omanikeks ega PMA järelevalvemenetluse subjektideks ning neid pole

võimalik kohustada täitma MaaParS § 19 p-de 1 ja 2 nõudeid. Ettekirjutuse täitmiseks

kohustamisega sunnitakse kaebajaid tegema töid ka võõral kinnisasjal (EhS § 2 lg 6 p 5), kuid

sellise ettekirjutuse tegemiseks PMA-l pädevus puudub. Seega võivad ettekirjutuse täitmiseks

esineda õiguslikud takistused ja selline ettekirjutus ei saa olla õiguspärane. Nõustuda ei saa

halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et maaparandussüsteemide registri andmetel (mille

kohaselt ei ole Nurmiku tee 5 ja 7 kinnistute osas maaparandussüsteemi registreeritud)

puudub sisuline tähendus. Arvestades, et aja jooksul on kogu Haabneeme aleviku kõnealune

piirkond muudetud põllumaast elamumaaks, on õiguslikus mõttes tegemist pigem

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajatisega (ÜVVKS § 2 lg 2), mitte maaparandussüsteemiga.

Liigvee äravoolu tagamine elamualadel on kohaliku omavalitsuse kohustus. Vastustaja on

lisaks põhjendanud järelevalvemenetluse alustamist sisuliselt naabrite kaebustega, kelle

kinnisasjad on paigaldatud truupide tõttu väidetavalt liigniisked, kuid sellise piirirajatise

(AÕS § 151) kasutamisega seotud vaidlused on olemuslikult tsiviilõiguslikud, millesse

puudub PMA-l õigus sekkuda.

Apellandid on jätkuvalt seisukohal, et plastmassist truubitoru paigaldamine olemasolevasse

kraavi (mida kaebajad ei ole rajanud, vaid mis oli juba ammu olemas) ning selle katmine

pinnasega ei ole õiguslikus mõttes käsitatav ehitamisena MaaParS § 5 lg 1 tähenduses,

mistõttu on ebaõige ka vastustaja käsitus, et torude paigaldamiseks tuli koostada ehitusprojekt

ja hankida ehitusluba. Maaparandussüsteemi eesvool MaaParS § 3 lg 7 tähenduses ei ole

samastatav maaparandussüsteemiga MaaParS § 3 lg 1 mõttes. Lisaks vastas kaebajate tegevus

torude paigaldamisel (oktoobris 2002 ja mais 2003) enne 01.07.2003 kehtinud MaaParS

nõuetele (vt § 10 lg 3), mistõttu on põhjendamatu tuginemine MaaParS kehtiva redaktsiooni

sätetele (vt ka MaaParS § 77 lg 1). Kehtivast seadusest tuleneb üksnes kohustus tagada

faktiline liigvee äravool ja see nõue on praegusel juhul täidetud, sest kaebajate paigaldatud

truubitorud üleujutusi ei põhjusta. Halduskohus nõustus iseenesest kaebajaga, et naabermaade

ja -keldrite märjaksjäämise väites tugines PMA vaid Viimsi valla seisukohale ja kõnealust

asjaolu eraldi ei uuritud. Samas heitis kohus kaebajatele põhjendamatult ette, et nemad pole

tõendanud vastupidist, sest ettekirjutuse faktilise aluse esinemist peab tõendama haldusorgan

3-13-2185

8(12)

ja negatiivse asjaolu tõendamine on praktikas võimatu. PMA peaks tõendama, et kaebajate

paigaldatud truubitorud ei taga liigvee äravoolu. Kaebajad esitasid siiski hulga fotosid, mis

kinnitavad, et väidetavad uputused naabri keldris 2012. aastal ei saa olla põhjuslikus seoses

truubitorude paigaldamisega aastatel 2002–2003, sest truubitorud paigaldati kraavi just vee

äravoolu tagamiseks ja kaldavajumiste vältimiseks. PMA viidatud üleujutused põhjustasid

ummistused samas kraavis ca 60 m allavoolu (Nurme tee all) olevates truupides, mille

korrashoid on Viimsi valla ülesanne. Halduskohtu otsus on rajatud pelgalt oletustele ja

hüpoteetilisele tõenäosusele. Kaebajate tellitud asjatundja TT arvamus lükkas ümber ka PMA

tellitud KR ekspertarvamuses tehtud järeldused, mis põhinevad üksnes teoreetilistel

arvutustel, mitte tegelikel vaatlusandmetel. Sellist maksimaalset arvestuslikku veekogust,

millele ekspert oma arvutustes viitab, ei ole reaalselt kunagi ette tulnud. Halduskohus on

samuti kinnitanud, et puudub sisuline vaidlus, et tegelikkuses oleks esinenud olukordi, kus

vesi oleks väljunud kraavi kallaste vahelt, ning kohtu viidatud võimalik tulevikuperspektiiv

(st jätkuv elamuehitus ja sajuvee juhtimine kõnealusesse kraavi) ei seondu maaparandusega.

Apellandid jäävad ka muude kaebuses toodud seisukohtade juurde ega nõustu halduskohtuga,

et vastustaja ei ole rikkunud menetlusnorme. Kui menetlustähtaegu saaks suvaliselt eirata, siis

muutuks nende seaduses sätestamine mõttetuks. Iseenesest on õige, et MaaParS § 69 lg 2

eesmärk on vältida menetluse põhjendamatut venimist ja teha menetlus järelevalve

subjektidele ajaliselt prognoositavaks, kuid PMA ongi praegusel juhul selle vastu eksinud.

PMA järelevalve tulemused fikseeriti juba 06.07.2012 üldkontrollaktis, kuid ettekirjutust

sellele ei järgnenud, vaid PMA informeeris 04.06.2013 kaebajaid, et „aegumisega“ seoses

viiakse läbi uus järelevalvemenetlus, seega soovis haldusorgan menetlust omal algatusel

uuendada, mida HMS § 44 ei võimalda. Kuna esialgsele kontrollile ei järgnenud ligi aasta

jooksul mingit ettekirjutust, võisid kaebajad mõistlikult järeldada, et nende tegevuses

rikkumisi ei tuvastatud ja menetlus on lõppenud. PMA ei ole põhjendanud, mis takistas

samadel asjaoludel ettekirjutuse varasemat tegemist. Vaideotsuse väide, et tegelikult uut

haldusmenetlust ei alustatud, vaid üksnes kontrolliti veelkordselt olukorda, on ebaveenev ning

vastuolus PMA 04.06.2013 e-kirjas toodud seisukohaga. Koosoleku käigus põhjenduste

esitamine ei saa asendada haldusakti motiveerimise kohustust, RV ei olnud lisaks 05.03.2013

koosolekust ka teadlik. PMA ignoreeris seejuures ka 2013. aastal seaduses sätestatud 10-

tööpäevast ettekirjutuse tegemise tähtaega. Pärast selle möödumist ei saa haldusorgan

kaebajate suhtes enam sanktsioone rakendada (s.o tegemist on õigust lõpetava tähtajaga).

6. Põllumajandusamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebustele vastu ning

palub need jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb esimese astme

kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et osaliselt

apellantide kinnistutel paiknev kraav on maaparandussüsteemi eesvoolu osa. Ekslik on ka

apellandi väide ja kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS § 3 lg 3 p-st 1 ei saa järeldada, et kui

detailplaneeringust kinnisomandi suhtes esinevaid kitsendusi ei nähtu, siis neid

kinnistuomaniku jaoks õiguslikult ei eksisteeri. Praegusel juhul vaidluse all olevad

kitsendused

tulenevad

MaaParS-st,

mitte

planeeringust.

Seetõttu

on

ainetud

apellatsioonkaebuse sisalduvad väited seoses detailplaneeringu kehtestamise menetlusega.

Samuti ei ole asjakohased apellantide viited MaaKatS §-le 10 (kitsenduse kehtivus ei sõltu

selle kandmisest katastriplaanile) ja MaaParS § 13 lg-le 5 (vaidlusalune maaparandussüsteemi

eesvool oli olemas juba enne maaüksuste kinnistamist). Asjaolust, et eesvool asus

detailplaneeringu kehtestamise järgselt ehituskeelualas, ei saa järeldada, et eesvoolu kui

rajatist ei eksisteeri või selle paiknemine oleks õigusvastane.

Maaparanduse mõistest (MaaParS § 2) ei saa järeldada, et maaparandussüsteem (sh selle

eesvool) saab paikneda vaid maatulundusmaa sihtotstarbega maal, ning on ilmselge, et

maaparandussüsteemi kuuluvad rajatised võivad (osaliselt) paikneda ka muu sihtotstarbega

3-13-2185

9(12)

maal,

kuigi

süsteem

(tervikuna)

on

määratud

maatulundusmaa

viljelusväärtuse

suurendamiseks või keskkonnakaitseks. MaaParS § 48 lg 5 ei ole kohaldatav, sest kaebajate

kinnistutel ei paikne maaparandussüsteemi reguleeriv võrk (MaaParS § 3 lg 6), vaid

maaparandussüsteemi eesvool (MaaParS § 3 lg 7). Maaparandussüsteem, mille koosseisu

kõnealune eesvool kuulub, on tervikuna jätkuvalt kasutuses maatulundusmaa kuivendamise

eesmärgil. Viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-77-08 on eksitav. Vastustaja õigus järelevalve

teostamiseks tuleneb selgelt MaaParS § 64 lg-st 1. Kuna eesvool asub apellantide kinnistute

piiril, siis on nad oma kinnisomandi ulatusega määratud osas maaparandussüsteemi eesvoolu

omanikud ning vaidlustatud ettekirjutuste õiged adressaadid. Halduskohus on ka põhjendatult

leidnud, et truubitorude paigaldamine on maaparandussüsteemi ehitamine MaaParS § 5 lg 1

tähenduses ning selleks oli ehitusluba nõutav nii kehtiva kui ka varasema MaaParS järgi.

Apellandid ei ole tõendanud, et paigaldatud truubid tagavad liigvee äravoolu. MaaParS § 77

lg-s 1 sätestatud nõue, et eesvool peab tagama liigvee äravoolu kuivendusvõrgust, tähendab

sisuliselt seda, et eesvoolu konstruktsioon peab arvestama võimalike (sh teoreetiliste)

maksimaalsete vooluhulkadega ning ainuüksi asjaolu, et teatud ajaperioodil ei ole esinenud

maksimaalseid teoreetilisi vooluhulki ja eesvoolu truubid on olnud tegelike veehulkade

ärajuhtimiseks piisavad, ei anna alust järeldada, et eesvool vastab MaaParS § 77 lg 1 nõuetele.

Halduskohus on õigesti ümber lükanud ka apellantide etteheited haldusmenetluse

läbiviimisele.

7. Kaasatud haldusorgan Viimsi vald leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja

tuleb jätta rahuldamata. Vaidlusalune kraav on kindlasti maaparandussüsteem MaaParS § 3 lg

1 tähenduses ning asjaolu, et sellesse juhitakse põikkraavidest ka sademevett, ei muuda

maaparandussüsteemi eesvoolukraavi sademeveesüsteemiks. Erinevus sademeveesüsteemist

seisneb selles, et kõnealune kraav on rajatud eesmärgiga kuivendada 486,8 ha suurust

metsaala ning see on kraavi põhiliseks ülesandeks ja eesmärgiks. Samuti ei välista kraavi

kuulumist maaparandussüsteemi koosseisu asjaolu, et tegemist on ühtlasi piirirajatisega.

Järelevalvet MaaParS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle teostab MaaParS §

64 alusel PMA, mitte kohalik omavalitsus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et RV ja EL apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud ja tuleb

jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus,

et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki

halduskohtu põhjendusi üle korrata. Apellatsioonkaebustes ei ole esitatud ühtegi sisuliselt uut

väidet, millele halduskohus poleks juba piisava põhjalikkusega vastanud. Vastuseks

apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Vaidlust ei ole selles, et kaebajad on oma kinnistute piiril kulgevasse kraavi

paigaldanud 600 mm siseläbimõõduga truubitorud, kuid kaebajad leiavad, et kõnealuse kraavi

näol ei ole tegemist maaparandussüsteemi eesvooluga, mistõttu puudub vastustajal

järelevalvepädevus. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maa-ameti geoportaali kaudu

kättesaadavast maaparandussüsteemide kaardirakendusest (vt ka I kd, tl 124; II kd, tl 104; II

kd, tl 169) nähtub üheselt, et mööda Nurmiku tee 5 (katastriüksus 89001:010:0290) ja

Tuulepesa tee 2 (katastriüksus 89001:004:0070) ning Nurmiku tee 7 (katastriüksus

89001:010:0292) ja Tuulepesa tee 4 (katastriüksus 89001:004:0030) vahelist piiri kulgeb

maaparandussüsteemi nr 4031340100010 eesvool (ehitise nimi „VIIMSI, TT-482“, veekogu

nimi „K-1“). Asjaolu, et eesvoolu tähistus ei lange kaardil päris täpselt kokku kraavi

asukohaga, ei ole määrav, sest kõnealuses piirkonnas ei ole ühtegi muud rajatist, mida saaks

3-13-2185

10(12)

vaidlusaluse kraavi asemel pidada maaparandussüsteemi eesvooluks. Olenemata sellest, et

Viimsi poolsaare mereäärsetel aladel (sh Haabneeme alevikus) on viimastel aasta(kümne)tel

toimunud suuremahuline elamuarendus, ei ole võimalik väita, et 1980. a-l rajatud

maaparandussüsteem nr 4031340100010 Viimsi poolsaare keskosas asuva 468,8 ha suuruse

metsaala kuivendamiseks oleks kasutusest faktiliselt välja langenud või puuduks vastaval

maa-alal paikneva kuivendusvõrguga seoses vajadus vaidlusaluse eesvoolu järele.

10. Apellantide viide MaaParS § 48 lg-le 5 ei ole asjassepuutuv, sest kaebajate kinnistul ei

ole asunud maaparandussüsteemi reguleerivat võrku (s.o kuivendusvõrku – vt MaaParS § 3 lg

6), vaid üksnes selle eesvool. MaaParS § 3 lg 7 kohaselt on kuivendamise eesmärgil rajatud

maaparandussüsteemi (s.o kuivendussüsteemi – vt MaaParS § 3 lg 2) eesvool

kuivendusvõrgust voolava liigvee ärajuhtimiseks rajatud veejuhe või loodusliku veekogu

reguleeritud lõik, mille veeseisust või toruveejuhtme vee läbilaskevõimest sõltub reguleeriva

võrgu nõuetekohane toimimine. Seadusest ei tulene nõuet, et eesvool saaks asuda üksnes

maatulundusmaa sihtotstarbega maaüksusel, vaid see peab üksnes olema mõeldud

maatulundusmaa kuivendamiseks (vt MaaParS § 3 lg-d 1 ja 2), milline nõue on praegusel

juhul täidetud. Vastupidist ei kinnita ka Riigikohtu 09.06.2009 otsuses nr 3-3-1-77-08

viidatud ekspertarvamus, sest see ei kajasta eesvoolu, vaid kuivendusvõrgu ehitamist.

11. Olenemata sellest, et kaebajad ei ole maaparandussüsteemi kui terviku omanikud ja

truubitorud on paigaldatud AÕS § 151 tähenduses piirirajatisele, on ettekirjutused tehtud

õigetele adressaatidele, sest asjaomane kraav asub osaliselt nende kinnistutel ning puudub

vaidlus, et just kaebajad paigaldasid vaidlusalused truubid, kuigi neil puudus selleks õiguslik

alus ehk seaduse kohaselt nõutav ehitusluba (kehtiva MaaParS § 19 p-d 1 ja 2; varasema

MaaParS § 9 lg 1). Seejuures ei saa nõustuda, et truubitorude paigaldamise ja nende osaliselt

pinnasega katmise näol ei olnud tegemist ehitamisega MaaParS § 5 lg 1 ning ettekirjutuste

andmise ajal kehtinud EhS § 2 lg 8 või ehitamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse

(PES) § 39 p 3 tähenduses (s.o maaparandussüsteemi kui ehitiste kogumi osaks oleva rajatise

rekonstrueerimise ehk selle konstruktsioonilise muutmisega). Viide varasema MaaParS § 10

lg-le 3 ei ole asjakohane, sest vaidlust ei ole selles, et vee juhtimine võib iseenesest toimuda

ka toruveejuhtmega, vaid küsimus on kaebajate paigaldatud truupide ebapiisavas

siseläbimõõdus. PMA on MaaParS §-st 64 tulenevalt muu hulgas pädev kohustama isikuid

lõpetama MaaParS § 4 lg 2 ja § 77 lg 1 rikkumise (st likvideerima olukorra, kus eesvool ei

taga enam liigvee äravoolu kuivendusvõrgust), mis on olnud tingitud nende tegevusest.

Apellantide väited ettekirjutuste täitmise võimalikest takistustest on pelgalt hüpoteetilised

(arvestades mh AÕS §-s 147 sätestatut) ega tingi ettekirjutuste tühistamist.

12. Halduskohus on õigesti leidnud, et maaparandussüsteemi eesvoolu olemasolu ja sellega

seonduvate seadusest tulenevate piirangute (nt veeseaduse § 29 lg 2 p 3 kohaselt on alla 10

km2 suuruse valgalaga maaparandussüsteemi eesvoolu veekaitsevööndi ulatus 1 m tavalisest

veepiirist; looduskaitseseaduse (LKS) § 37 lg 1 p 3 ja § 38 lg 1 p 5 kohaselt on kuni 25 km2

suuruse valgalaga maaparandussüsteemi eesvoolu kalda piiranguvööndi laius 50 meetrit ja

ehituskeeluvööndi laius 25 meetrit) olemasolu või puudumine ei olene vastava rajatise

kajastamisest planeeringus (II kd, tl 176) või katastriüksuste plaanidel (I kd, tl 106-107; II kd,

tl 82). AÕS § 141 lg 1 kohaselt ei eelda kinnisomandi seadusjärgse kitsenduse kehtivus selle

kandmist kinnistusraamatusse. Asjaolust, et üld- ja/või detailplaneeringute ülesandeks on muu

hulgas maaparandussüsteemide asukoha ja nendest tekkivate kitsenduste määramine (praegu

kehtiva PlanS § 75 lg 1 p 28 ja § 126 lg 1 p 13; ettekirjutuste ajal kehtinud PlanS § 9 lg 2 p 16

ning varasema PES § 9 lg 2 p 13) ei saa järeldada, et olemasoleva maaparandussüsteemiga

seonduvaid kitsendusi ei eksisteeri, kui neid ei ole planeeringus n-ö seadustatud. Seadusjärgse

kitsenduse planeeringus kajastamine omab õiguslikku tähendust näiteks siis, kui

planeeringuga on võetud teatud objekt kaitse alla (nt LKS § 10 lg 7 p 1) või on planeeringus

3-13-2185

11(12)

kasutatud seadusega antud võimalust muuta teatud kitsenduste ulatust (nt LKS § 40 alusel

suurendatud või vähendatud ranna või kalda ehituskeeluvööndit). Apellantide käsitus on

ilmselgelt ebaõige juba ainuüksi põhjusel, et mitmeid seadustest tulenevaid kitsendusi ei ole

üldse võimalik planeeringutes kajastada, sest nende olemasolu on ajas muutuv (nt teatud

kaitsealuste liikide pesapuude kaitse vastavalt LKS § 50 lg-le 2 või pruunkaru talvituspaiga

kaitse vastavalt LKS §-le 511). Eeltoodust tulenevalt on ainetud kõik apellantide väited, mis

seonduvad sellega, et vastustaja ei ole teinud ise midagi selleks, et maaparandussüsteemidega

arvestamiseks osaleda planeeringumenetlustes või vaidlustada kehtestatud planeeringuid.

Halduskohtu ekslik viide truupide ehitamisele väljapoole detailplaneeringu ja selle alusel

väljastatud projekteerimistingimustega (I kd, tl 108-110; II kd, tl 109-111) määratud

hoonestusala, mis tõepoolest ei laiene vaidlusalusele kraavile kui rajatisele, ei ole toonud

kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemist. PMA järelevalvepädevust ei piira seegi, et juba aastatel

2002–2003 paigaldatud truupide funktsionaalset sobivust hakati hindama alles 2012. aastal.

Kaebajatel ei saanud truupide omavolilisest paigaldamisest tekkida õiguspärast ootust nende

säilimise suhtes.

13. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellantide selle väitega, et liigvee äravool on praegusel

juhul tagatud. Olenemata sellest, kas tegelikkuses on maaparandussüsteemi eesvoolule

omavoliliselt paigaldatud truubid põhjustanud naabermaade ja -keldrite märjaksjäämist või

mitte, on vastustaja vaidemenetluses tellitud KR ekspertarvamusega (Projekteerimisbüroo

Maa ja Vesi AS 09.09.2013 töö nr 1306 – I kd, tl 56-59; II kd, tl 41p-44p) tõendanud, et

paigaldatud truubitorude siseläbimõõt ei oleks maksimaalse arvestusliku vooluhulga puhul

piisav, vaid põhjustaks olulise paisutuse (kokku tõuseks veepind 80 cm). Kaebajate esitatud

TT 16.07.2015 kommentaarid (III kd, tl 50-51) ei lükka eksperdi järeldusi ümber, sest ka

nimetatud asjatundja on nõustunud KR valitud metoodikaga ega ole esitanud omapoolseid

arvutusi (lisaks on KR esitanud kohtumenetluse käigus täiendused, et oluline paisutus ja

kraavi veepinna tõus vähemalt 50 cm ilmneks ka teise metoodikaga tehtud arvutuste järgi – III

kd, tl 60-60p). Tähtsust ei oma, et aluseks võetud maksimaalsed vooluhulgad on üksnes

arvestuslikud ega põhine tegelikel vaatlusandmetel, sest ka TT kommentaarides on märgitud,

et pikaajaliste (üle 40 aasta) hüdromeetriliste vaatlusandmete puudumisel (nagu ka praegusel

juhul) võibki maaparandussüsteemi projekteerimisel kasutada Eesti olude jaoks kohandatud

SNiP 2.01.11-83 metoodikat, millest lähtus KR. Vastustaja on õigesti rõhutanud, et ainuüksi

asjaolu, et truupide paigaldamisest seniajani ei ole maksimaalseid vooluhulki esinenud, ei

anna alust järeldada, et maaparandussüsteemi eesvool vastab sellisel kujul MaaParS § 77 lg 1

nõuetele.

14. Apellantide etteheited seoses vastustaja poolt menetlusnormide rikkumisega ei anna

alust vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks. Kuni 30.06.2014 kehtinud MaaParS § 69 lg-s 2

sätestatud menetlustähtaeg ei olnud järelevalveasutuse ettekirjutuse tegemise õigust lõpetava

toimega, sest teistsugune tõlgendus oleks ilmses vastuolus seaduse eesmärgiga tagada

maaparandussüsteemide projekteerimise ja ehitamise nõuetekohasus (sh rikkumiste

kõrvaldamiseks ettekirjutuste tegemisega). PMA 04.06.2013 e-kirjades (I kd, tl 37; II kd, tl

22) viidatud järelevalve toimingu aegumist ja järelevalvemenetluse uuesti algatamise soovi

võib mõista selliselt, et haldusorgan ei olnud loobunud ettekirjutuse tegemise kavatsusest,

kuid pidas vajalikuks viia läbi täiendavad järelevalvetoimingud (arvestades, et 06.07.2012

üldkontrollakti koostamisest oli selleks ajaks möödunud juba 11 kuud). PMA tegevus ei olnud

õigusvastane ka juhul, kui tegemist oli varasema haldusmenetluse uuendamisega või päris uue

haldusmenetluse alustamisega. HMS § 44 lg-s 1 loetletud alused piiravad haldusmenetluse

uuendamist üksnes menetlusosalise taotlusel, kuid mitte haldusorgani enda initsiatiivil,

mistõttu pole nimetatud säte asjassepuutuv. Vastustajal puudus igasugune õiguslik takistus

viia kaebajate tegevuse suhtes läbi korduv kontroll ning asjaolust, et samade rikkumiste

3-13-2185

12(12)

pinnalt ei olnud ettekirjutust varasemalt tehtud, ei saanud kaebajatel tekkida õigustatud ootust,

et nende tegevus oli õiguspärane. Isegi kui PMA 20.06.2013 ettekirjutustes (I kd, tl 42-43; II

kd, tl 26p-27p) võisid esineda mõningad põhjendamispuudused, on need kõrvaldatud PMA

16.09.2013 ja 25.09.2013 vaideotsustega (I kd, tl 53-55p; II kd, tl 39-41).

15. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jäävad RV ja EL apellatsioonkaebused

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 02.10.2015 otsus muutmata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et nii RV kui ka

EL on esitanud ringkonnakohtule andmed apellatsioonimenetlusega seoses 2071 euro

suuruste menetluskulude kandmise kohta (riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 2056 eurot, mis

vastab mõlemal juhul advokaadi 11,7 töötunnile). Menetluskulude kandmine ja nende seos

praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Olenemata

sellest, et advokaadibüroo on mõlemale apellandile esitanud sama mahu ja sisuga arved, ei ole

võimalik tehtud töid samastada (vt Riigikohtu 18.05.2009 määrus nr 3-3-1-26-09, p 13;

24.11.2005 otsus nr 3-3-1-55-05, p 8).

Küll aga on vastustaja juhtinud põhjendatult tähelepanu, et menetluskulude taotlus on esitatud

hilinenult. Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2016 määruse resolutsiooni p-st 2 tulenevalt oli

menetlusosalistel kohustus esitada uusi taotlusi sisaldav avaldus kohtule nii, et selle saaks

teistele menetlusosalistele edastada hiljemalt 29.09.2016. Määruse põhjenduste p-s 4 on

üheselt viidatud, et see puudutab ka menetluskulude väljamõistmise taotluse ja kulude

kandmist tõendavate dokumentide esitamist. Kuna taotlus on ringkonnakohtule edastatud alles

30.09.2016 pärast tööpäeva lõppu ehk hilinenult, siis oleks kohtul võimalik jätta

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel välja mõistmata. Samas tuleneb HKMS § 51 lg-st 4 ja

kohtupraktikast, et kohus saab jätta hilinenult esitatud avalduse (sh menetluskulude

väljamõistmise taotluse) tähelepanuta üksnes juhul, kui see põhjustaks menetluse viibimise

(nt Riigikohtu 29.07.2014 määrus nr 3-3-1-19-14, p 4; 03.03.2014 otsus nr 3-3-1-65-13, p 33;

08.03.2012 otsus nr 3-3-1-85-11, p 25). Eelnev ei mõjuta siiski menetluskulude

väljamõistmist praeguses asjas, sest kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja

muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebused täies ulatuses rahuldamata, jäävad

apellantide menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel igal juhul nende endi kanda.

Põllumajandusamet ei ole apellatsiooniastmes menetluskulude väljamõistmist taotlenud,

mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda

kanda. Viimsi valla kui kaasatud haldusorgani võimalikud apellatsioonimenetlusega seotud

kulud jäävad HKMS 24 lg 2 alusel samuti tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Virgo Saarmets