3-15-1345/49 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Maili Lokk, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

18.10.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-1345

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 26.02.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Pokras

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 26.02.2016. a otsus muutmata.

2. Jätta Aleksei Pokrase

menetluskulud (riigilõiv summas 120 eurot)

apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 17.11.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 10.03.2015 A. Pokrase kahju hüvitamise taotluse, milles ta

selgitas, et ta on esitanud 16.06.2014 Tallinna Vangla direktori nimele eestikeelse

kaebuskahjunõude, mis registreeriti numbriga 5-18/14/17693-1, kuid ta sai alles 06.11.2014

Tallinna Vanglalt 04.11.2014. a vastuse nr 5-18/14/17693-2, seega vangla saatis vastuse

rohkem kui 4 kuud ja 20 päeva hiljem, millega rikkus jämedalt tema õigusi ja riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 18 lg-t 1. A. Pokras leidis, et Tallinna Vangla tekitas talle kahju seoses

sellega, et haldusakti ei antud välja õigeaegselt. A. Pokras taotles kahju hüvitamist summas

4000 eurot.

2. Tallinna Vangla jättis 12.06.2015. a vastusega nr 5-37/15/79-4 A. Pokrase kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata. Vangla möönis, et ta on õigusvastaselt käitunud, jättes taotluse

tähtaegselt lahendamata, ning vabandas seetõttu A. Pokrase ees.

3. A. Pokras esitas 24.05.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada

õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus ja tegevusetus ning mõista Tallinna Vangalt välja

mittevaralise kahju hüvitis summas 4000 eurot. Kaebaja märkis, et Tallinna Vangla saatis

vastuse tema 16.04.2014. a kahju hüvitamise taotlusele rohkem kui 4 kuud ja 20 päeva hiljem,

millega rikkus tema õigusi ja RVastS § 18 lg-t 1 ning tekitas talle mittevaralist kahju.

4. A. Pokras esitas 30.09.2015 Tartu Halduskohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles

ta märkis, et Tallinna Vangla alandas oma tegevusega tema inimväärikust ja tekitas kahju tema

psüühilisele tervisele ning vangla venitas tahtlikult kaebuse menetlemist, kavatsedes juhtida ta

eksitusse ja sundida teda mööda laskma tähtaega kaebuse esitamiseks halduskohtule.

5. A. Pokras esitas 19.12.2015 vastuväited, milles ta leidis, et vangla peab kandma teenitud

karistust seaduse rikkumise eest ja maksma talle kompensatsiooni, mis on põhjendatud, sest

vangla tunnistas oma tegevuse õigusvastasust.

6. Tartu Halduskohus võttis 28.10.2015. a määrusega kaebuse menetlusse, märkides, et kuna

kaebaja lõppeesmärgiks on talle tekitatud kahju hüvitamine ning kahjunõude lahendamine

eeldab ka kahju tekitanud tegevuse õiguspärasuse hindamist, puudub vajadus eraldiseisva

tuvastamisnõude esitamiseks, mistõttu käsitas kohus kaebust tervikuna kahju hüvitamise

kaebusena.

7. Tartu Halduskohus rahuldas 26.02.2016. a otsusega A. Pokrase kaebuse osaliselt; tuvastas,

et Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes kaebaja taotluse hilinenult läbivaatamises, oli

õigusvastane; mõistis Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja

menetluskulud (riigilõiv) summas 12 eurot ning ülejäänud riigilõivu summas 108 eurot jättis

Eesti Vabariigi kanda. Otsuse põhjendused:

1) Kinnipeetav saab hüvitamiskaebusega kohtu poole pöörduda ka siis, kui vangla on jätnud

kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbi vaatamata. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on

kaebaja nii toiminud, esitades 24.08.2014 kaebuse Tartu Halduskohtule, milles ta palus

tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks, kehtetuks ja jätta kohaldamata vangla

sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 ning mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju

hüvitisena 9000 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega kambrites perioodidel

30.05.2008-17.03.2009 ja 30.04.2012-11.06.2013 (haldusasi nr 3-14-51882). Ringkonnakohus

nõustus 26.11.2015. a otsuses halduskohtu põhjendustega, et kahjuhüvitise taotlus vanglale

perioodi 30.05.2008-17.03.2009 osas ei olnud tähtaegselt esitatud, ning leidis, et osaliselt

tuleb rahuldada A. Pokrase kaebus perioodi 30.04.201211.06.2013 osas kahjuhüvitise

väljamõistmiseks ning mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis summas 335

eurot (otsus jõustus 08.02.2016).

2) Ei nõustu kaebajaga, et hüvitise maksmine on põhjendatud, kuna vangla tunnistas oma tegevuse

õigusvastasust. Riigikohus selgitas 20.10.2011. a määruse nr 3-3-1-43-11 p-s 18, et mitte igasugune põhiõiguste

rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel

menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi

RVastS § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on Riigikohtu praktikas (11.12.2009. a otsus nr 3-

3-1-80-09, p 12; 05.10.2006. a otsus nr 3-3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et

mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega

kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Ka halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 41 lg 5 näeb sellise võimaluse ette.

3) Mittevaralise kahju rahaline hüvitis ei ole käesoleva asja asjaoludest tulenevalt adekvaatne

hüvitise viis – Tallinna Vangla poolt kaebaja õiguste rikkumise tunnistamise ja tema ees

vabandamisega on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju kohaselt hüvitatud. Vaatamata

asjaolule, et haldusorgan ei lahendanud kaebaja taotlust tähtaegselt, esitas kaebaja kohtule

hüvitamiskaebuse tähtaegselt. Usutav ei ole, et vastustaja poolt kaebaja taotluse

mittelahendamine põhjustas kaebajale kannatusi, mis on käsitatavad väärikuse alandamisena

tasemel, mida tuleb hüvitada rahas. Samuti ei ole tõendatud, et vangla tekitas kahju kaebaja

psüühilisele tervisele. Kaebaja õiguste rikkumine ei olnud sedavõrd raske, et õigustaks

RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist rahas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. A. Pokras esitas 28.03.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta taotleb Tartu Halduskohtu

26.02.2016. a otsuse tühistamist ja tema kaebuse rahuldamist täies ulatuses. Kaebaja leiab, et

kohus hindas tõendeid ebaõigesti ja rikkus oluliselt kohtumenetluse normi, mis tingis ebaõige

otsuse tegemise. Kaebaja on seisukohal, et kohus, jättes vangla täielikult karistamata, lõi

eeldused, et tundes oma täielikku karistamatust hakkab vangla ka edaspidi rikkuma

kinnipeetavate õigusi. Kaebaja märgib, et vangla ei ole pidanud vajalikuks juba üle aasta

vastata 09.03.2015 registreeritud kaebusele nr 5-37/15/75, millises vangla käitumises on süüdi

Eesti kohtud. Kaebaja leiab, et otsust ei teinud sõltumatu ja õiglane kohus, rikkudes Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) § 6, § 1 ning vangla rikkus

A. Pokrase õigusi ja EIÕK §-i 14. Veel leiab kaebaja, et Eesti seadused, millele kohus otsuses

viitab, on mittevastavuses Euroopa seadustega ja EIÕK-ga.

9. Tallinna Vangla esitas 21.04.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja hinnangul on alusetu väita, et kohus

vangla tehtud vigu varjata püüab, vaid Riigikohtu praktikast tulenevalt ei pea kahju alati rahas

hüvitama ning piisavaks hüvitiseks võib olla ka vabandamine, õigusvastasuse tuvastamine ja

kohtumenetlus iseenesest. Vastustaja on seisukohal, et halduskohtu otsus on õiguspärane ning

EIÕK art-tega 1, 6 ja 14 vastuolu ei esine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et A. Pokrase apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et halduskohus oleks

hinnanud tõendeid ebaõigesti või rikkunud kohtumenetluse norme kaebaja kahjuks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht alust

vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Vastuseks

apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

12. HKMS § 61 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

esitatud väide on tõendatud või mitte. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud

jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses (HKMS § 61

lg 2). Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses täpsemalt märkinud, milliseid tõendeid on

halduskohus ebaõigesti hinnanud. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus uurinud piisava

põhjalikkusega tõendeid ja on kaebuses esitatud väidete osas võtnud seisukoha vaidlustatud

otsuse p-des 12-18.

13. Kaebaja poolt on ainetu väita vangla karistamata jätmist, kuna käesolevas asjas on

kaebuse aluseks kaebajale kahju tekitamine seoses väärikuse alandamisega, millise nõude

lahendamisel tuleb juhinduda RVastS-i sätetest. Kahju hüvitamise nõude osas on halduskohus

asjakohaselt otsuse p-s 17 Riigikohtu praktikale tuginedes märkinud, et mitte igasugune

põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see

oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu

hinnangust riive intensiivsusele. Ka toetab kohtupraktika seda, et mittevaralise kahju

kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega

kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Nii on Riigikohus

korduvalt leidnud, et mittevaralise kahju hüvitamiseks võib olla piisav ka ainuüksi

õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine (vt halduskohtu poolt viidatud RKHK

11.12.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-80-09, p 12 ja 05.10.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p

14). Ringkonnakohus lisab, et rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud juhul,

kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu

(RKHK 15.03.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-9309, p 13). Ringkonnakohus on seisukohal, et

vastustaja rikkumine ei olnud suunatud kaebaja jaoks olulise õiguse vastu.

14. Ringkonnakohus peab täiendavalt vajalikuks märkida, et Riigikohus on käesoleva

juhtumiga sarnastes asjades selgelt välistanud kahjuhüvitise väljamõistmise. Nii on

Riigikohus leidnud, et „vaide edastamisega viivitamine ning sellest tulenev ligi kuu aja

pikkune täiendav vaide lahendamise ootamine ei saanud kaebajale tekitada sellist

mittevaralist kahju, millega kaasneks kahju hüvitise väljamõistmine“ (RKHK 21.06.2010. a

otsus asjas nr 3-3-1-24-10 p 17). Samas lahendis leidis Riigikohus ka seda, et vaide

edastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvalda iseenesest kahjulikke

tagajärgi, tagajärgede kõrvaldamiseks (viivituse kõrvaldamine) oleks võinud viia tähtaegselt

esitatud kohustamiskaebus, mida kaebaja Justiitsministeeriumile ega kohtule esitanud aga ei

ole (p 19). Seega on ringkonnakohtu jaoks käesolevas asjas vaieldav ka kaebaja kahjuhüvitise

nõude rahuldamine viisil, kus halduskohus tuvastab Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse.

15. Ka teises käesolevaga sarnases asjas leidis Riigikohus, et vaide edastamisega viivitamine

ning sellest tulenev täiendav ootamine ei saanud tekitada isikule sellist mittevaralist kahju,

millega kaasneks kahju hüvitise väljamõistmine. Riigikohus selgitas ühtlasi, et hilisema

hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib põhjendatud huvina kõrvale jätta, kui

hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (RKHK 19.04.2011. a otsus asjas nr 331811,

p 9). Ringkonnakohus sedastab, et kui haldusasjas nr 3-3-1-24-10 pidas Riigikohus veel

võimalikuks Viru Vangla viivituse õigusvastasuse tuvastamist preventiivse huvi alusel, siis

haldusasjas nr 3-3-1-8-11 ei pidanud Riigikohus ka seda võimalikuks, kuna leidis, et kaebaja

preventiivne huvi ei olnud ilmselgelt suunatud vaiete õigeaegse edastamise tagamisele või

taotlustele vastamisele, vaid tervise kaitsmisele ja soovitud riietusesemete saamisele.

Käesolevas asjas ei ole kaebaja oma preventiivset huvi vangla toimingu õigusvastasuse

kindlakstegemiseks aga üldse väljendanud, vaid soovinud üksnes kahju hüvitamist rahas.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi vangla hilines kaebaja kahju hüvitamise taotluse

lahendamisega, on vangla seda enda 12.06.2015. a vastuses tunnistanud, möönnud enda

käitumise õigusvastasust ja kaebaja ees vabandanud, millest võib järeldada, et vangla tegi

oma õigusvastasest käitumisest kohased järeldused ning soovib edaspidi vältida sarnase

olukorra kordumist.

16. Ringkonnakohus on ühtlasi seisukohal, et ainuüksi vangla poolsest rikkumisest ei piisa

mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Halduskohus asus otsuses seisukohale,

et „[u]sutav ei ole, et vastustaja poolt kaebaja taotluse mittelahendamine põhjustas kaebajale

kannatusi, mis on käsitatavad väärikuse alandamisena tasemel, mida tuleb hüvitada rahas.

Samuti ei ole tõendatud see, et Tallinna Vangla tekitas kahju kaebaja psüühilisele tervisele“

(otsuse p 18). Kuna halduskohus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude kokkuvõttes

siiski rahuldas, saab sellest koosmõjus halduskohtu eelneva seisukohaga järeldada, et

halduskohus pidas kaebajale mittevaralise kahju tekkimist väärikuse alandamise näol siiski

võimalikuks, kuid leidis, et seda ei peaks hüvitama rahas, vaid vastustaja toimingu

õigusvastasuse tuvastamisega. Riigikohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab

RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega

kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 02.10.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p

21; 15.03.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11 ja 19.06.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12,

p 25). Ringkonnakohus peab kaheldavaks, kas taotluse lahendamise viibimine sai kaebajale

selliseid kannatusi põhjustada. Eeltoodust tulenevalt ei anna kaebaja apellatsioonkaebuses

esitatud väited alust asuda seisukohale, et halduskohus pidanuks kaebajale väidetava

inimväärikuse alandamise eest kahjuhüvitise välja mõistma. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

asjakohane kaebaja väide seonduvalt 09.03.2015 registreeritud kaebusele mittevastamisega

vangla poolt, kuivõrd see ei puuduta käesoleva vaidluse eset, mistõttu ringkonnakohus jätab

selle kaebaja väite tähelepanuta.

17. Kaebaja väitel ei teinud otsust sõltumatu ja õiglane kohus, millega rikuti EIÕK § 6, § 1.

Kuna EIÕK ei sisalda paragrahve, vaid artikleid, siis peab kaebaja ringkonnakohtu hinnangul

silmas EIÕK art 6 lg-t 1, mis sätestab, et igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või

temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule

kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud

kohtus. Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, kuid istungi võib ajakirjanikele ja üldsusele

täielikult või osaliselt kinniseks kuulutada demokraatliku ühiskonna kõlbluse, avaliku korra

või riigi julgeoleku huvides, alaealise huvides või poolte eraelu kaitseks või kohtu määratud

ulatuses erijuhtudel, kui avalikkus kahjustaks õigusemõistmist. Ringkonnakohus leiab, et

eelviidatud õigust ei ole kaebaja suhtes rikutud. Apellatsioonkaebuses pole toodud asjaolusid,

mis annaks ringkonnakohtule alust kaebajaga nõustuda. Seega on kaebaja väited kohtu

erapoolikuse kohta põhjendamata ja paljasõnalised. Ringkonnakohus peab ka vajalikuks

märkida, et üksnes asjaolust, et halduskohus ei teinud otsust kaebaja kasuks, ei saa järeldada

kohtu erapoolikust. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus otsuses viidanud

asjakohastele RVastS-i ja HKMSi sätetele. Kaebaja on apellatsioonkaebuses üldsõnaliselt

väitnud, et Eesti seadused, millele kohus otsuses viitab, on mittevastavuses Euroopa

seadustega ja EIÕK-ga. Kaebaja väited on põhjendamata ning kohtule ei ole äratuntav

võimalike väidetavate mittevastavuste esinemine Eesti seaduste ning Euroopa seaduste ja

EIÕK vahel.

18. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus A. Pokrase apellatsioonkaebuse

rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 26.02.2016. a otsuse muutmata. HKMS § 108 lg 1

kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu Ringkonnakohus jätkas

05.04.2016. a määrusega (tl 96-97p) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi

saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei

mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja

apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis lähtuvalt HKMS § 118 lg-st 3 jäävad kaebaja

menetluskulud (riigilõiv summas 120 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

12.01.