2-13-17267/54 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. oktoober 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-17267

Tsiviilasi

OÜ Saka ERA hagi OÜ Adepte vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks ja OÜ Adepte vastuhagi

OÜ Saka ERA vastu võlgnevuse suuruse tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

182 514 eurot 18 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. jaanuari 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Saka ERA apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja / vastuhagis kostja): OÜ Saka ERA

(registrikood: 10402283); esindaja vandeadvokaat Andres

Vinkel

Vastustaja (kostja / vastuhagis hageja): OÜ Adepte

(registrikood: 10677206); esindajad vandeadvokaat Piret

Blankin, advokaat Edgar-Kaj Velbri

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Saka ERA apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 12. jaanuari 2016. a otsus

muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus ja kindlaks

määratud suurus muutmata ning ringkonnakohtus kantud

menetluskulud OÜ Saka ERA kanda.

4. Rahuldada OÜ Adepte avaldus menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks ringkonnakohtus. Mõista

OÜ-lt

Saka

ERA

OÜ

Adepte

kasuks

välja

ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 870

(kaheksasada seitsekümmend) eurot (ilma käibemaksuta),

s.o lepingulise esindaja kulu. Hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Saka ERA (hageja) esitas 17. aprillil 2016 hagi OÜ Adepte (kostja) vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 095/2009/5335 ja nr 095/2012/977. Hagiavalduse

kohaselt on täitemenetluste esemeks hüpoteekide, mis tagavad hageja ja Konekesko Eesti AS

(end. Kesko Agro Eesti AS ) vahel 14. aprillil 2007 ja 29. augustil 2007 sõlmitud

müügitehingutest tulenevaid nõudeid, realiseerimine. Jõhvi kohtutäitur Kristel Maalman

algatas kostja avalduste alusel 12. augustil 2009 täitemenetluse nr 095/2009/5335 nõude sisuga

ühishüpoteegi realiseerimine ja nõude suurusega 138 021 eurot 42 senti ning 8. märtsil 2012

täitemenetluse nr 095/2012/977 nõude sisuga viivised perioodi 15. november 2010 – 5. märts

2012 eest ja nõude suurusega 39 304 eurot 64 senti.

Hageja taotleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 095/2009/5335 ja

nr 095/2012/977, või alternatiivselt nende lubamatuks tunnistamist osas, milles täitemenetluses

saadav raha arvestatakse võlgniku põhikohustuse katteks ja/või viivisekohustuse katteks

rohkem kui 27 802 eurot 58 senti, või alternatiivselt osas, milles täitemenetluses saadav raha

arvestatakse võlgniku põhikohustuse katteks rohkem kui 26 372 eurot 39 senti ja viivisteks

rohkem kui 6595 eurot 68 senti, s.o kokku 32 968 eurot.

Hagiavalduse kohaselt loovutas Konekesko Eesti AS 18. märtsil 2009 (I kd, tl 12–13; II kd, tl

45–53) kostjale enda ja hageja vahel 14. aprilli 2007 (tegelikult sõlmitud aasta hiljem, s.o

14. aprillil 2008) põllumajandustarvikute müügilepingust nr 301/08 A122 ja 29. augusti 2007

põllumajandustarvikute müügilepingust nr 301 A161 ning nende alusel hagejale esitatud

arvetest nr 211683, 211678, 213059, 213291, 213407, 215982, 218219, 224914, 225829 ja

4859 tulenevad nõuded summas 4 572 901 krooni 90 senti (s.o 292 261 eurot 70 senti). Sama

lepinguga loovutas Konekesko Eesti AS kostjale 5. aprillil 2005 ja 17. aprillil 2008 enda ja

hageja vahel sõlmitud ühishüpoteegi seadmise lepingutega lepingutes nimetatud kinnistutele

seatud ühishüpoteegid.

Nõuete loovutamise leping ei anna nõude omandajale iseseisvat nõudeõigust hageja vastu, sest

nõuete loovutamise lepingust tulenevad kohustused lepingu pooltele, mitte hagejale.

Täitemenetluste esemeks on hüpoteekide realiseerimine, kuid nõude loovutamise lepingust

tulenevaid nõudeid hüpoteegid ei taga, mistõttu on täitemenetlused lubamatud. Kostjal ei ole

nõudeid hageja vastu, sest nõuded olid suuremas osas enne kostjale loovutamist juba loovutatud

K-Finance Estonia AS-le.

Konekesko Eesti AS ja hageja vahel sõlmitud põllumajandustarvikute müügilepingute p 5.1

kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda viivist tasumata summalt 0,1% päevas (36,5% aastas).

Lepingute p 3.6 kohaselt loetakse võlgnevuse tasumisel tasutuks kõigepealt viivis, intress ja

seejärel võlgnevus. Lepingu täitmisele asudes muutsid hageja ja Konekesko Eesti AS

kokkulepet viiviste suuruse osas, mis nähtub müügiarvetest. Viivise määraks lepiti kokku 18%

aastas. Loovutatud nõue moodustus 2008. a müügilepingul põhinevast põhinõudest ja

viivisenõudest, kokku 4 572 901 krooni 90 senti, s.o 292 261 eurot 64 senti, millest viivis on

1 727 eurot 5 senti.

Kahe kuu jooksul nõude omandamisest tasus hageja kostjale 230 014 eurot 95 senti, ehk 78,7%

põhivõlast. Täitemenetluse algatamise ajaks oli hageja põhinõude võlgnevus 62 246 eurot 5

senti. Täitemenetluse algatamisele järgneva kuue kuu jooksul tasus hageja 100% põhinõude

summast.

Kostja asus täitemenetluses nõudma põhinõuet ja algset viivist, s.o esialgses müügilepingus

sisalduva viivisemäära alusel. Viivis 36,5% aastas on ebamõistlikult suur, arvestades asjaolu,

et seadusandja on pidanud mõistlikuks viiviseks vaadeldaval perioodil ca 8% aastas. Kostja

omandas nõude 18. märtsil 2009. a 292 261 euro 70 sendi eest. Hageja tasus selle summa

kostjale 14. veebruaril 2010. Võttes aluseks tüüptingimustes kokkulepitu, kuuluks täna kostjale

juurdemaksmisele ca 180 000 eurot, mis on ebamõistlik ja ebaõiglane, arvestades, et kostja

eesmärk nõude ostmisel ei olnud viivisetulu teenimine.

Võttes aluseks kostja koostatud viivise arvestuse tabel-valemi ja tegelikkuses kokkulepitud

viivisemäära 18% aastas, oleks seisuga 16. märts 2013 juurdemaksmisele kuuluv summa

68 754 eurot 4 senti. Võttes aluseks müügilepingute muudatustega kokkulepitud 18% aastas

ning tavaloogikale hoomatava arvestusmeetodi, on kostjale maksimaalselt juurdemaksmisele

kuuluv summa 27 802 eurot 58 senti. Võttes aluseks kostja koostatud viiviste arvestuse tabel-

valemi ja viivise 8% aastas, oleks seisuga 16. märts 2013 juurdemaksmisele kuuluv summa

32 968 eurot 7 senti. Tüüptingimuste p 3.6 on tühine ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg-te 8

ja 9 järgi on vastuolus PS §-dega 13 lg 2 ja § 32.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hagi tuleks jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata või

asjas TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetlus lõpetada. Jõustunud on samade poolte vahel samal

alusel sama hagiesemega menetlust lõpetav Eesti kohtu lahend (tsiviilasjad nr 2-09-45511 ja

nr 2-12-7743).

Hageja nõue on aegunud. Täitemenetluse alustamise ajal kehtinud täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 221 sätestas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile 30-päevase tähtaja alates

täitmisteate kättetoimetamisest. Asjaolu, et alates 5. aprillist 2011 kehtiv TMS § 221 sõnastus

ei näe enam ette 30-päevast tähtaega sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks,

ei saa kehtida antud täitemenetlusele. Alternatiivselt on hagi aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel.

Hageja ei saa vaidlustada lepingust tulenevaid tasusid ega muid lepingust tulenevaid asjaolusid

peale kolme aasta möödumist. Mõnedele arvetele oli ekslikult märgitud loovutamismärge

K-Finance Estonia AS-ile, kuigi loovutust pole kunagi toimunud. Kõrvalnõuded vastavad

lepingule ja seadusele.

Hageja väited täitedokumendi puudumise kohta on otsitud ja asjakohatud. Hageja väitel ei ole

täitemenetluste aluseks olev Tallinna notar Annika Kuimeti 18. märtsi 2009 notariaalne

dokument nr 701 hageja suhtes korrektseks täitedokumendiks, kuna kujutab endast Konekesko

Eesti AS ja kostja vahelist nõuete loovutamise kokkulepet. Tartu Ringkonnakohus kinnitas

3. oktoobri 2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-45511 täitedokumendi staatust korrektse

täitemenetluse alusena. Täitedokumendi alusel on Konekesko Eesti AS loovutatud kostjale nii

nõuded hageja vastu kui ka neid taganud tagatised.

Hageja seisukoht, et pooltevahelises võlasuhtes kohalduks osadele arvetele ekslikult märgitud

lepingulisest madalam viivisemäär, on ekslik. Ühepoolse arve väljastamisega ei ole võimalik

muuta pooltevahelises lepingus kokku lepitud maksetingimusi. Arvetest ei nähtunud kostja

tahet viivisekokkuleppe muutmiseks või viivisenõudest osaliselt loobumiseks. Ka juhul, kui

pidada ekslikult arveile märgitud viivisemäära Konekesko Eesti AS tahteavalduseks, ei saanud

ühepoolse tahteavaldusega muutuda lepingus sätestatud viivisekokkulepe (VÕS § 13 lg 1).

Hageja taotlus viivise vähendamiseks on põhjendamatu. Hageja poolt kostjale etteheidetav suur

kogunenud viivisesumma on saavutanud selle tänase ulatuse põhjusel, et hageja on

pahatahtlikult esitanud kolm sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis on kaasa toonud

täitemenetluse kuue aasta pikkuse venimise. Asjakohatu on hageja viide seadusega sätestatud

8%-suurusele

viivisemäärale.

Lepingupartnerid

ei

ole

majanduskäibes

võrdväärse

usaldusväärsuse ning maksejõuga, mistõttu näeb võlaõigusseadus ette võimaluse kalduda

kõrvale

seadusjärgsest

viivisemäärast,

sätestades

poolte

riskitasemele

vastavad

õiguskaitsevahendid. Pooltevahelise erikokkuleppe esinemise korral ei saa võtta aluseks

seadusjärgset viivisemäära.

Viivise võlgnevused olid tekkinud juba enne nõuete omandamist kostja poolt, mistõttu tähtsust

ei oma, mis perioodi jooksul pärast nõuete loovutamise lepingu sõlmimist toimusid osalised

maksed. Lepingus kokku lepitud viivis on seadusele vastav lepingutingimus, mistõttu ei saa see

olla tüüptingimusena tühine. VÕS § 88 lg 8 regulatsioon ei ole vastuolus PS § 13 lg-s 2

sätestatud õigusselguse põhimõttega. Lepingus ja VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud kohustuste

tasumise järjekord on põhiseaduspärane ning kohaldatav.

3. Kostja esitas 19. veebruaril 2015 vastuhagi (II kd, tl 2–12), milles palub tuvastada, et hageja

põhivõlgnevus kostja ees on 82 227 eurot 27 senti, viivise võlgnevus seisuga 1. veebruar 2015

on 150 475 eurot 91 senti ja alates 2. veebruarist 2015 viivise kohustus on 0,1% päevas tasumata

põhivõlalt.

Vastuhagi kohaselt sõlmisid Konekesko Eesti AS ja hageja 14. aprillil 2007

põllumajandustarvikute müügilepingu nr 301/08 A 122 ja 29. augustil 2007 müügilepingu

nr 301 A161. Lepingute alusel hageja tellis ning Konekesko Eesti AS tarnis

põllumajandustarvikuid. Lepingutes lepiti kokku viivisemääras 36% tasumata summalt aastas.

Lepingute alusel tekkivate nõuete tagatiseks seati Konekesko Eesti AS-i kasuks hüpoteegid

hageja omandis olevatele kinnisasjadele. Lepingute alusel tarnitud toodete eest on Konekesko

Eesti AS väljastanud vaidlusaluseid arveid 4 572 901 krooni 9 sendi ulatuses. Hageja arvete

alusel tellitud kaupade eest ei tasunud. Konekesko Eesti AS on oma nõude ning selle tagamiseks

seatud hüpoteegid kehtivalt loovutanud kostjale 18. märtsi 2009 notariaalse nõuete loovutamise

lepinguga.

Tartu Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-45511 on tuvastatud, et

hageja tasumise vastuväide on asjakohatu. Tsiviilasjas nr 2-09-45511 tehtud lahendist nähtub,

et vastuväited võlgnevusele hagejal puuduvad. Kostja on nõuded kehtivalt omandanud ja need

on sissenõutavad.

Perioodil 18. märts 2009 kuni hagi esitamiseni on hageja võlgnevus kostja ees viivisenõude

arvel täiendavalt kasvanud. Hageja on teinud viidatud perioodil üksikuid tagasimakseid, viimati

2010. aastal. Hageja võlgnevus kostja ees on 1. veebruari 2015 seisuga 232 703 eurot 18 senti,

millest 82 227 eurot 27 senti on põhivõlgnevus ning 150 475 eurot 91 senti viivised (II kd, tl

16–19). Alates 2. veebruarist 2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni lisandub eeltoodule viivis

0,1% päevas, s.o 82 eurot 27 senti päevas (82 277,27 * 0,1%). Viivise võlgnevus hakkas

kogunema põhivõlgnevuselt summas 4 545 879 krooni 5 senti, s.o 290 534 eurot 65 senti, seega

ei ületa viivisesumma põhivõlgnevuse summat.

4. Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu. Vastuväite kohaselt saab viivist arvestada alates

27. veebruarist 2009. Viivisemäär ei ole 0,1% päevas (36,5% aastas) nagu väidab kostja, vaid

18% aastas. Tõlgendus, mille alusel hilinemisega maksmisel loetakse tasutuks kõigepealt viivis

ning seejärel muud nõuded, on põhiseadusevastane tagajärgede ebaettenähtavuse ning

võlausaldaja ebaproportsionaalse soosimise tõttu ning tüüptingimusena tühine.

Intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses hõlmab ka viivist VÕS § 113 lg 1 tähenduses. Selline

tõlgendus tähendab seda, et rahalise kohustuse hilinemisega täitmisel loetakse esmajärjekorras

kustutatuks kulud, seejärel viivis, seejärel intress ning viimasena põhikohustus. Selline loogika

on üle kantud ka kostja nõude aluseks olevatesse lepingutesse.

Viivise esmajärjekorras kustutamise võimaldamine hilinemisega maksete tegemisel on

vastuolus rahvusvahelise arusaama ja Euroopa Liidu õigusteoreetiliste seisukohtadega.

Regulatsioon, mis võimaldab makse hilinemisega tegemisel kustutada esmajärjekorras viivise

ning viimases järjekorras põhikohustuse, on põhiseadusevastane. Probleem on VÕS § 88 lg-s 8

sisalduva mõiste „intress“ laiendava tõlgendamisega. Viidatud õigusnorm võimaldab

hilinemisega maksmisel kustutada esmajärjekorras intressi. Viivise samastamine intressiga on

vale.

Esmajärjekorras kustutatakse intress ning seejärel põhisumma. Viivist tuleb arvutada perioodilt,

mis jääb maksetähtaja ja peale intressi maksmist maksmata jäänud põhisumma maksmise

vahele. Kostja põhjendatud esmaseks huviks saab eeltoodud põhjustel lugeda põhisumma ja

intressi õigeaegset laekumist. Hageja põhjendatud esmaseks huviks saab pidada õigust mitte

olla oma tahte vastaselt kostja ettenägematu tulu allikaks.

MAAKOHTU LAHEND

5. Viru Maakohus jättis 12. jaanuari 2016 otsusega hageja hagi täitemenetluste täiteasjades nr

095/2009/5335 ja nr 095/2012/977 lubamatuks tunnistamiseks ning hageja alternatiivsed

nõuded rahuldamata ning rahuldas kostja vastuhagi võlgnevuse suuruse tuvastamiseks.

Maakohus tuvastas, et hageja põhivõlgnevus kostja ees on 82 227 eurot 27 senti, millele

lisanduvad seisuga 1. veebruar 2015 sissenõutavaks muutunud viivised 150 475 eurot 91 senti

ja alates 2. veebruarist 2015 viivised 0,1% tasumata põhivõlalt päevas. Maakohus jättis

menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 5 223

eurot 60 senti (ilma käibemaksuta) ning viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni selle täitmiseni VÕS

§ 113 lg 1 sätestatud ulatuses.

Tartu Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2011 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-09-45511 jäeti hageja

hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja 18. märtsi 2009 notariaalse

dokumendi alusel kohustuse puudumise tuvastamiseks rahuldamata. Sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagis tugines hageja sellele, et kostja tegevus 1,5 aasta möödumisel nõude

omandamisest viivise ja intressiarve esitamisel ei vasta hea usu põhimõttele.

Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-7743 jäeti muutmata

maakohtu 21. juuni 2012 otsus, millega maakohus jättis hageja hagi kostja vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis tugines

hageja sellele, et kostja omandas nõude ainsa eesmärgiga asetada hageja olukorda, kus hageja

on sunnitud loobuma kinnistust, seega tegutses kostja nõude omandamisel ja selle

maksmapanekul hea usu vastaselt.

Maakohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib

sissenõudja vastu esitada hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks,

eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud.

Maakohus ei nõustunud hagejaga, et hageja suhtes toimub täitemenetlus täitedokumendi alusel,

millest hagejale kohustusi ei tulene ning nõude loovutamise lepingust tulenevaid nõudeid

hüpoteegid ei taga. Konekesko Eesti AS loovutas kostjale 18. märtsil 2009 nõude hageja vastu

põhisummas 4 572 901,90 Eesti krooni (292 261 eurot 70 senti), millele lisanduvad viivised ja

intressid. Nõude omandamisega omandas loovutuse saaja ka kõik nõudega seotud

kõrvalnõuded ning tagatised (ühishüpoteegid). Nõude loovutamise lepingus on märgitud,

millistest lepingutest ja tasumata arvetest nõue tuleneb.

VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi

teise lõike kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 167

lg 1 sätestab, et nõude loovutamisega lähevad uuele võlausaldajale üle nõude tagamiseks antud

nõudega seotud tagatised.

Tegelikkusele ei vasta hageja seisukoht, et kostjal ei ole nõudeid hageja vastu, sest need olid

suuremas osas enne kostjale loovutamist juba loovutatud K-Finance Estonia AS-le. Konekesko

Eesti AS 24. mai 2013 kinnituskirja kohaselt on kolmele arvele ekslikult märgitud

loovutamismärge K-Finance Estonia AS-ile. Konekesko Eesti AS-il oli kavatsus loovutada

nõuded K-Finance Estonia AS-ile üldise faktooringulepingu alusel, kuid neid nõudeid ei

loovutatud (I kd, tl 93). Asjaolu, et nõudeid ei loovutatud, tõendavad ka raamatupidamise

dokumendid, sh hageja saldokinnitused (I kd, tl 97–98).

Maakohus ei nõustunud hagejaga, et hageja ja Konekesko Eesti AS muutsid müügilepingu

sõlmimisele järgnenud praktikaga viivise 36,5%-lt aastas 18%-le. Põllumajandustarvikute

müügilepingutest tuleneb, et lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise

korral on müüjal õigus nõuda ostjalt viivist 0,1% tähtaegselt tasumata summalt päevast (II kd,

tl 58–63). Konekesko Eesti AS poolt hagejale esitatud arvetele on viivisemäärana märgitud

18% aastas (I kd, tl 18–22, 24–25), ühel arvel 0,2% päevas (I kd, tl 26) ja kümnel arvel 0,15%

päevas (I kd, tl 23; II kd, tl 64–72). Arvetele märgitud viivise määr ei oma tähtsust, kuna üksnes

ühepoolse arve väljastamisega ei ole võimalik muuta pooltevahelises lepingus kokku lepitud

maksetingimusi (VÕS § 13 lg 1).

Viivise vähendamiseks alus puudub. Hageja pole otsuse tegemise ajal, ega olnud ka hagi

esitamise seisuga sellises majanduslikus olukorras, mis võiks õigustada kooskõlas VÕS §-ga

162 viivise vähendamist. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et viivisemäär on ebaõiglane,

kuna suur osa võlgnevusest tasuti ca aasta jooksul pärast kostja poolt nõuete omandamist.

Tegemist on seisukohaga, mida on juba olemuslikult arvesse võetud võlaõigusseaduses

sätestatud viiviste arvestamise metoodika poolt, mistõttu ei ole tegemist eraldi viivise

vähendamise alusega. Hagejal oli võimalus ka kogu võlgnevus likvideerida, hagejal oli

31. detsembri 2012 seisuga vabu rahalisi vahendeid ligi 300 000 euro ulatuses (II kd, tl 20–41).

Viivise summa suurus tuleneb otseselt hageja enda käitumisest korduvate kohtumenetluste toel

täitemenetlust enam kui kuus aastat venitades. Selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu

põhimõttega ning ei saa luua alust viivise vähendamise nõudele. Hageja pahausksust näitab ka

asjaolu, et ta on võlgnevust tasunud täpselt põhivõlgnevuse summas, mis viitab sellele, et hageja

ei olegi kunagi kavatsenud viivist maksta. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamine

on selle poole kohustus, kes taotleb selle vähendamist (Riigikohtu 12. detsembri 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 20). Hageja viivise suuruse ebaproportsionaalsust tõendanud ei

ole.

Asjaolu, et 29. augusti 2007 ja 14. aprilli 2008 müügilepingute tekstid on identsed, ei tähenda,

et lepingud on sõlmitud tüüptingimustel. Seda, et vaidluse all olev lepingutingimus, s.o lepingu

p 3.6., on tüüptingimus, peab tõendama hageja. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille

alusel lugeda lepingu p 3.6 tüüptingimusena. VÕS § 88 lg 8 regulatsioon ei ole vastuolus PS

§ 13 lg-s 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega. Viidatud võlaõigusseaduse regulatsioon ei

piira isikute õigusi ega pane neile kohustusi. Vastupidiselt on tegemist dispositiivse

regulatsiooniga, millest VÕS § 88 lg 9 võimaldab sõnaselgelt poolte kokkuleppel kõrvale

kalduda. VÕS § 88 lg 8 regulatsioon ei ole vastuolus PS §-s 32 sätestatud omandi kaitse

regulatsiooniga. Kohustuste täitmise järjekorra määramine tagab majanduskäibes osalevate

isikute rahaliste kohustuste täitmise reguleerimise.

Maakohus leidis, et vastuhagi on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. Maakohus nõustus

kostjaga, et esineb TsMS § 368 lg 1 kohane õiguslik huvi tuvastushagi menetlemiseks.

Tuvastushagi menetlemisel on võimalik poolte vahel esinev õigusvaidlus lõplikult lahendada,

tagades pärast korduvate kohtumenetluste tõttu 6 aastat kestnud täitemenetlust pooltevahelistes

suhetes õigusrahu.

Konekesko Eesti AS on oma nõude ning selle tagamiseks seatud hüpoteegid kostjale kehtivalt

loovutanud. Perioodil 18. märts 2009 kuni hagi esitamiseni on hageja võlgnevus kostja ees

viivisenõude arvelt täiendavalt kasvanud. Hageja on teinud viidatud perioodil üksikuid

tagasimakseid, viimati 2010. aastal. Maakohus nõustus kostja põhivõlgnevuse ja viivise

arvestusega. Hageja võlgnevus kostja ees on 1. veebruari 2015 seisuga 232 703 eurot 18 senti,

millest 82 227 eurot 27 senti on põhivõlgnevus ning 150 475 eurot 91 senti kogunenud viivis.

Alates 2. veebruarist 2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni lisandub eeltoodule viivis 0,1%,

s.o 82 eurot 27 senti, päevas.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda, rahuldas kostja taotluse

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt, vähendades kostja taotletud kulu

1,45 tunni võrra. Maakohtu arvates ei ole põhjendatud 9. detsembril ja 15–18. detsembril 2014

kantud õigusabikulud, sest kommentaaride kohaselt on kostja analüüsinud ja kogunud andmeid

ja tõendeid Saka ERA OÜ ja Eesti ERA OÜ hagiavalduses Rasiner AS vastu.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus nii põhihagi rahuldamata jätmise kui ka vastuhagi rahuldamise osas ning teha uus otsus,

millega rahuldada põhihagi, tunnistades sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitemenetluses

saadavast rahast arvestatakse võlgniku põhikohustuse katteks rohkem kui 13 709 eurot 60 senti,

viiviste katteks seisuga 11. veebruar 2016. a 36 481 eurot 45 senti ning edasi kuni kohtuotsuse

täitmiseni viivis 6 eurot 76 senti päevas ning samas ulatuses rahuldatakse osaliselt vastuhagi.

Hageja palub jagada menetluskulud vastavalt tehtavale lahendile.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu poolt tuvastatu, et 14. aprilli 2008 müügilepingu

esimene osa (sh viiviste regulatsiooni sisaldav p 3.6) ei ole tüüptingimused, seaduslik ega

põhjendatud.

Vastuhagi rahuldades ei ole maakohus tuvastanud, mis ajast on kostjal õigus viivist nõuda.

Sama perioodi eest ei saa nõuda kaks korda viivist. Hageja on viivise perioodi eest

20. detsember 2008 kuni 26. veebruar 2009 juba tasunud kostja õiguseellasele 26. veebruari

2009 arve alusel (I kd, tl 26) ning kostjal ei ole õigust küsida sama perioodi eest teist korda

viivist kordades suuremas summas. Kostja tabelarvutus on vale, kui juba esimeste summade

laekumisel arvestas kostja neid viivisekohustuse katteks, mis tegelikult oli seisuga 26. veebruar

2009 juba täidetud.

Mitte kõik kaubad ei olnud müüdud 2007. a ja 2008. a müügilepingute alusel. Maakohus jättis

tuvastamata, kumma müügilepingu alusel on kohustused täitmata. Hageja väitele, et 2007. a

müügileping on täidetud, maakohus ei vastanud.

Intress ei ole samastatav viivisega. Maakohus jättis vastamata hageja väitele, et VÕS § 88 lg 8

reguleerib ainult intressi arvestamist, mitte viivist. Intressi ja viivise samastamine tekitab

võlgnikule põhjendamatu lisakohustuse, soosib ülemääraselt võlausaldajat ning viib tasakaalust

välja poolte õigused ja kohustused lepingulistes suhetes. Viivis on suunatud kahju hüvitamisele,

mitte tulu teenimisele.

Täitedokumendiks hageja suhtes ei saa olla nõude loovutamise leping per se. VÕS § 164 lg 1

kohaselt ei ole võlgnik nõude loovutamise lepingu pooleks. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping

kohustuslik täitmiseks lepingupooltele. Võlgniku kohustused tekkivad ja jäävad nõude

loovutamise korral loovutatavatest lepingutest, mis aga ei ole kõnealustes täiteasjades

täitedokumentideks.

Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja korrigeerituna täiendavalt viivituses viibitud päevade

arvuga hageja täitmata kohustuse arvestuse.

7. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Vastuse kohaselt on hageja vastuväited otsitud ja eksitavad. Tegemist on olukorraga, kus

hagejast võlgnik on jätnud täitmata lihtsa ja vaieldamatu kauba eest tasumise kohustuse,

kusjuures mistahes etteheiteid kauba kvaliteedi ja kättesaamise suhtes ei ole tal kunagi olnud.

Maakohus on põhjendatud ulatuses hinnanud tüüptingimuste regulatsiooni kohaldumist.

Hageja ei ole tõendanud, et tegemist oleks tüüptingimustega. Kuivõrd mõlema lepingupoole

puhul on tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikutega, kusjuures kumbki pole

teisest määramatult palju suurema kauplemisjõuga asjaomasel turul, ei esinenud mistahes

seadusjärgset eeldust tüüptingimuste kasuks. Kuivõrd VÕS § 35 lg 1 kohaldumise eeldused ei

ole täidetud, ei saa ka tüüptingimuste regulatsioon kohalduda.

Kostja pole nõudnud ja maakohus pole välja mõistnud viivist juba tasutud ulatuses teistkordselt.

Ekslik on hageja väide, et maakohus on jätnud tuvastamata aja, alates millest põhivõlgnevus

muutus sissenõutavaks ja viivis hakkas jooksma. Maakohus on otsuses märkinud, et nõustub

kostja põhivõlgnevuse ja viivise arvestusega. Kostja viivisearvestusest (II kd, tl 16 –19) nähtub,

et viivist hakati arvestama alates 21. detsembrist 2008. See on kooskõlas kehtiva õigusega,

kuivõrd tasumata arvete maksetähtaeg oli 20. detsember 2008 (I kd, tl 18–25). Seega on

maakohus nõustunud kostja seisukohaga, et viiviseperiood algas 21. detsembril 2008.

Viivisenõuet ei muuda hea usu põhimõtte vastaseks see, et arvetel oli esitatud lepingus

märgitust erinev viivisemäär. Hageja ei ole teinud mingit katset välja selgitada oma

lepingupartnerite tegelikku tahet. Seejuures ei saa hea usuga põhimõttega kooskõlas olevaks

pidada käitumist, kus nähes ekslikult arvele märgitud viivisemäära üles-alla kõikumist jätab

võlgnik sellest võlausaldajat teavitamata, lootes teise poole eksimusele tuginedes

viivisemakseid vähendada.

Hageja kohustuste ulatust ei mõjuta, kumma müügilepingu alusel millised konkreetsed kaubad

soetati. Kostjale loovutatud nõuete puhul müüdi apellandile kaupa 14. aprillil 2008 sõlmitud

müügilepingu nr 301/08 A122 alusel. Kõik loovutatud arved käsitlevad viidatud lepingute

alusel soetatud kaupu.

Täitemenetlus toimub korrektse täitedokumendi alusel. 18. märtsi 2009 loovutamiskokkulepe

ei sisaldanud vaid nõuete loovutamist. Nii loovutati sama kokkuleppega kostjale ka nõuete

tagamiseks Konekesko Eesti AS-i kasuks seatud ühishüpoteegid hageja kinnisasjadele.

Nimetatud ühishüpoteekide realiseerimiseks toimub ka täitemenetlus. TMS § 2 lg 1 p 19 kohase

täitedokumendi puhul on asjakohased notariaalsed hüpoteegilepingud, mitte aga nende poolt

tagatavad nõuded.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

9. Maakohus jättis hageja hagi täitemenetluste täiteasjades nr 095/2009/5335 ja nr

095/2012/977 lubamatuks tunnistamiseks ning hageja alternatiivsed nõuded rahuldamata ning

rahuldas kostja vastuhagi võlgnevuse suuruse tuvastamiseks.

Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus nii põhihagi rahuldamata jätmise,

kui ka vastuhagi rahuldamise osas ning teha uus otsus, millega rahuldada põhihagi, tunnistades

sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse võlgniku

põhikohustuse katteks rohkem kui 13 709 eurot 60 senti, viiviste katteks seisuga 11. veebruar

2016. a 36 481 eurot 45 senti ning edasi kuni kohtuotsuse täitmiseni viivis 6 eurot 76 senti

päevas ning samas ulatuses rahuldatakse osaliselt vastuhagi.

Ringkonnakohus juhib hageja tähelepanu sellele, et apellatsioonkaebuses ei ole esitatud viisi,

kuidas hageja nimetatud summa on kujunenud. Hageja on apellatsioonkaebusele lisanud tabeli

ning viitab apellatsioonkaebuses, et ta on esitanud maakohtule arvutused, mis on tänaseks

korrigeeritud. Kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja

tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus

esitamata jätmise põhjus (TsMS § 633 lg 5). Kohus ei uuri ega kogu hagimenetluses iseseisvalt

tõendeid ilma, et pool oleks neile viidanud. Ringkonnakohus määras 17. märtsi 2016 määrusega

hagejale tähtaja nõude täpsustamiseks, mh tuli hagejal esitada viited tõenditele, millega hageja

soovib faktiväidet tõendada. Hageja leidis vastuses ringkonnakohtule, et ta ei ole palunud

menetluses tunnistada lubamatuks kogu täitemenetlus. Nimetatu ei põhine hagiavaldusele:

hageja palub esimese alternatiivina hagis tunnistada Jõhvi kohtutäituri Kristel Maalmanni poolt

läbiviidavad täitemenetlused täiteasjades 095/2009/5335 ja 095/2012/977 lubamatuks (I kd,

tl 9).

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlemisel hageja 30. märtsi 2016

menetlusdokumendist, milles hageja soovib maakohtu otsuse osalist tühistamist.

Hageja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses maakohtu põhjendusi seoses viiviste vähendamata

jätmisega.

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Hageja

väitel on ta apellatsioonkaebuses esitanud kronoloogilises järjekorras seisukohad, mis hageja

arvates on jäänud maakohtu poolt vastamata või millele maakohus on hageja seisukoha järgi

vastanud põhjendamiskohustust rikkudes. Seejuures ei tugine hageja üheselt arusaadavalt

seosele väidetava menetlusnormi rikkumise ja hageja nõude rahuldamata jätmise vahel.

Hageja leiab, et 14. aprilli 2008 müügilepingu viiviste regulatsioon on käsitletav

tüüptingimusena. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja poolte vahel 29. augusti 2007 sõlmitud

lepingu ja 4. aprilli 2008 lepingu identsusele ning asjaolule, et lepingu teksti valmistas ette

kostja.

Maakohus on õigesti leidnud, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes

võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab tulenevalt VÕS § 35 lg-test 1 ja 2 esile

tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt

kvalifitseeritav tüüptingimusena (vt Riigikohtu 8. mai 2007 otsus tsiviilasjas 3-2-1-45-07, p

11). Üksnes poolte vahel erinevatel aegadel sõlmitud lepingute sarnasus ei tõenda

tüüptingimustel sõlmitud lepingut. VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks

lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida

lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav

lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast

võimeline mõjutama tingimuse sisu. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on

põhjendatult leidnud, et hageja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, miks nimetatud lepingu

viiviseid puudutav osa on sõlmitud tüüptingimustel. Tüüptingimuste kasutamise korral on

üldjuhul tegemist pooltevahelise läbirääkimispositsiooni ebavõrdsusega (vt Riigikohtu

11. juuni 2007. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-64-07 p 9). Kostja on vastuses

apellatsioonkaebusele põhjendatult leidnud, et praegusel juhul ei ole täidetud VÕS § 35 lg 1

eeldus, mille kohaselt hageja ei ole menetluses tõendanud, et ta ei olnud võimeline mõjutama

14. aprilli 2008 lepingu sisu. Üksnes asjaolu, et lepingud valmistas ette kostja, ei tõenda

tüüptingimustel sõlmitud lepingut.

11. Apellatsioonkaebuse väitel ei ole maakohus vastanud hagi põhjendustele, et viivise

nõudmine perioodi eest, mille eest on viivis juba võlausaldaja nõutud ulatuses makstud, on hea

usu vastane ja lubamatu. Ringkonnakohus leiab, et sellisel kujul ei ole hageja oma nõuet

hagiavalduses esitanud. Hageja tugineb hagiavalduses oma õiguste rikkumisele seoses sellega,

et kostja lähtub viiviste arvestamisel tüüptingimuste p-st 16; viiviste ebaõiglasele suurusele ja

metoodikale, mida näevad ette tüüptingimused. Kostja on maakohtule põhjendanud nõude

kujunemist (II kd, tl 16), vastuses apellatsioonkaebusele selgitas kostja, et nõude loovutamise

lepingu p 1.2 kohaselt on 26. veebruari 2009 viivisearve nr 4859 kostjale loovutatud nõuete

hulgas (II kd, tl 46). Esitatud viivisearvestuse tabeli realt E12 nähtub, et tabelis arvestatud

võlgnevus on kokku summas 4 545 879 krooni 5 senti. Lahutades selle loovutatud nõuete

summast saab tulemuseks täpselt viivisearve nr 4859 summa (4 572 901,9 – 4 545 879,5 = 27

022,4 Eesti krooni). Sellest tulenevalt on viivisearve tasumist tabelarvutuses arvesse võetud.

Hageja ei ole apellatsioonkaebuses kostja maakohtule esitatud arvutuskäigule nõude

kujunemise osas sisulisi vastuväiteid esitanud. Kostja maakohtule esitatud arvutuskäik (I kd,

tl 40 jj) on esitatud korrigeeritud viivisemääraga, kuid lähtutud on kostja koostatud viiviste

tabelist. Hageja ei ole tõendanud õiguste kuritarvitamist kostja poolt.

12. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et maakohus on jätnud tuvastamata, kumma

müügilepingu alusel on hageja kohustused jäänud täitmata. Ringkonnakohus leiab, et õige on

kostja vastuses apellatsioonkaebusele esitatud seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja esitanud

menetluses ühtegi tõendit selle kohta, et tegemist oleks olnud iseseisvate tehingutega ning et

lepingute alusel oleks soetatud kaupu erinevalt. Hageja ei ole vaidlustanud menetluses arvete

tasumise tähtaega apellatsioonkaebuses esitatud viisil.

13. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et kostja ei ole viiviste

nõudmisel lähtunud lepingutes kokkulepitust. Hageja ei ole menetluses toonud esile ühtegi

asjaolu, mis viitaks kostja soovile muuta lepingus kokkulepitud viivist. Õige on maakohtu

seisukoht, mille kohaselt ei ole üksnes ühepoolse arve väljastamisega võimalik muuta

pooltevahelises lepingus kokku lepitud maksetingimusi (VÕS § 13 lg 1). Riigikohus on

30. aprilli 2013. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13 p-s 15 leidnud, et viivisenõuet ei muuda

tervikuna hea usu põhimõtte vastaseks ka see, et arvetel oli esitatud lepingus märgitust erinev

viivisemäär.

14. Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 88 lg-t 8. VÕS § 88 lg 8 näeb ette, et kui võlgnik

peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on

toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks

põhikohustuse katteks. Maakohus on õigesti leidnud, et intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses

tähendab ka viivist (viivitusintressi), (vt Riigikohtu 14. veebruari 2012. a otsuse tsiviilasjas nr

3-2-1-174-11, p 12).

15. Maakohus on õigesti leidnud, et täiteasjade nr 095/2009/5335 ja nr 095/2012/ 977 nõude

liigiks on hüpoteegiga tagatud nõue ning nõude sisuks on ühishüpoteegi realiseerimine.

Kohtutäiturile esitatud täitedokumendiks, mille alusel täitemenetlused alustati, on 18. märtsi

2009 nõuete loovutamise leping. Nõuete loovutamise lepingu p 3.16 kohaselt, kui hüpoteegiga

tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist. TMS § 2 lg 1 p 19 järgi

on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või

laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja

kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga

tagatud nõude rahuldamiseks.

16. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud eraldi ühtegi õiguslikku põhjendust vastuhagi

rahuldamise suhtes. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja vastuhagi põhjendatult

rahuldanud.

17. Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas, puudub

vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus ei ole diskretsiooniõiguse piire ületanud ning maakohtu poolt määratud

menetluskulude suurus on põhjendatud ja vajalik.

Seoses

hageja

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmisega

jäävad

menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskuludeks

apellatsioonimenetluses on lepingulise esindaja kulu 870 eurot (ilma käibemaksuta).

Ringkonnakohtu hinnangul on tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades tegemist põhjendatud

ja vajaliku kuluga, mis kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele.

Ringkonnakohus

rahuldab

kostja

taotluse

apellatsioonimenetlusekuludelt

viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskuludelt 870 eurot (ilma käibemaksuta) kohtuotsuse jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke