2-15-1843/56 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. oktoober 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-1843

Tsiviilasi

Timorvara OÜ hagi aktsiaseltsi Tartu Ehitus vastu

võlgnevuse 6897 eurot 32 senti ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Timorvara OÜ apellatsioonkaebuse hind 2762 eurot 59 senti

Aktsiaseltsi Tartu Ehitus vastuapellatsioonkaebuse hind

6897 eurot 32 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3 . veebruari 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Timovara OÜ apellatsioonkaebus

Aktsiaseltsi Tartu Ehitus vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

27. september 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Timorvara OÜ (registrikood 11233925),

esindaja vandeadvokaat Robert Sarv

Vastustaja (kostja): aktsiaselts Tartu Ehitus (registrikood

10243382), esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 3. veebruari 2016 otsus

muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Timorvara OÜ (hageja) esitas 4. veebruaril 2015 Tartu Maakohtule hagi aktsiaseltsi Tartu Ehitus

(kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 6897 eurot 32 senti, hagiavalduse

esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise 2207 eurot 36 senti ning viivise põhinõudelt

alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle 6897 euro 32 sendi.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 25. juunil 2014 ehituse alltöövõtulepingu, mille alusel pidi

hageja tegema tööd kostja alltöövõtjana. Lepingu järgi kohustus hageja tegema Tartus Siili tn 8

rajatava korterelamu fassaaditööd koos materjali tarnega (lepingu p 3.1). Lepingu p 5 järgi pidi

hageja alustama töödega 26. mail 2014, tööde lõpptähtajaks oli 30. august 2014. Tööd nihkusid

kostjast tulenevatel asjaoludel edasi. Kostja andis tööfrondi üle 2014 juuni esimesel nädalal,

samuti põhjustas hilinemise kostja valitud materjali tarnija (Wellmax Baltic OÜ) viivitus ja

eeltööde tegemisega hilinemine. Kostja surus hagejale peale otselepingu tarnijaga. Tarnimise ahel

oli kostja kontrolli all ning kostja teadis materjali hilinemisega seotud asjaoludest ja vastutas selle

eest. Samuti põhjustas tööde venimise kostja juhiste puudumine või juhiste muutmine lepingu

täitmise käigus ning eeltööde hilinemine prügimaja ehitamisel. Eeltoodut arvestades alustas hageja

töödega 2014 juuni esimesel nädalal. Seetõttu nihkus ka tööde lõpetamise tähtaeg kaks nädalat

edasi.

Hageja koostas tööde lõppakti 3. novembril 2014. Kostja allkirjastas lõppakti ja lisatööde akti alles

20. jaanuaril 2015 ning jättis lõpparvelduse tegemata. Lepingu p 7.1 järgi loevad pooled juhul, kui

tellija akti tähtaegselt (7 tööpäeva jooksul) ei allkirjasta, akti tellija poolt vastuvõetuks. Seega tuleb

lugeda tehtud tööd vastu võetuks hiljemalt 13. novembri 2014 seisuga. Lepingu p 7.2 järgi pidi

kostja tasuma hagejale tehtud tööde eest 21 päeva jooksul alates arve kättesaamisest. Hageja esitas

31. oktoobril 2014 kostjale arve, mis tulnuks tasuda 2. detsembril 2014. Hageja esitas kostjale arve

ka 10. detsembril 2014, samuti esitas ta 31. oktoobril 2014 arve lisatööde eest. Kostja ei

vaidlustanud kordagi hageja tasunõude sissenõutavaks muutumist ega suurust. Kostja kinnitas

23. jaanuari 2015 saldoteatises, et võlgneb hagejale 31. detsembri 2014 seisuga 15 604 eurot

76 senti. Arvestades maha garantiiperioodi tagatise 2412 eurot 87 senti (hageja teatas lõppaktis, et

ei soovi kasutada lepingu p-s 11.1 sätestatud garantiikirja esitamise õigust), oleks hagejal õigus

nõuda kostjalt lõppakti ja väljastatud arvete alusel 9310 eurot 19 senti. Hageja nõuab kostjalt

6897 euro 23 sendi tasumist.

Kostja esitas 5. detsembril 2014 hagejale nõude leppetrahvi tasumiseks, leides, et hageja rikkus

lepingu p-s 5.2 sätestatud kohustust lõpetada tööd hiljemalt 30. augustil 2014. Kostja teatas, et on

oma leppetrahvi nõude tasaarvestanud hageja nõudega. Selles kirjas leiab kostja meelevaldselt, et

pooled sõlmisid 20. mail 2014 kokkuleppe, mille alusel allkirjastati töövõtuleping. Leppetrahvi

nõue on põhjendamatu, sest lepingujärgsed tööd hilinesid kostjast tulenevatel asjaoludel. Ka on

tingimuslikult tehtud tasaarvestus tühine.

Hageja leidis kohtumenetluses täiendavalt, et fassaaditööde õigeaegset lõpetamist takistasid ka

kostja poolt välisuste ümberpaigaldamine, ning fassaaditööde lõpetamist rõdudel takistas rõdude

pealevalu ja SBS kleepimine rõdudele ja otsarõdude nurgas olevad tühimikud. Hageja esitas

samuti leppetrahvi vähendamise taotluse. Leppetrahvi maksmine ei ole põhjendatud, sest tähtaja

ületamine ei ole kaasa toonud ühtegi negatiivset tagajärge.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Tema vastuväidete kohaselt sõlmisid pooled lepingu 2014 mais.

Hageja on allkirjastanud dokumendi, kus on fikseeritud tööde tegemise algusena 26. mai 2014.

Hageja hilines oma kohustuste täitmisega ning hilinemine ei ole vabandatav. Kostja ei ole hagejale

peale surunud tarnelepingut. Tarne viivitus tulenes hageja suutmatusest organiseerida materjali

õigeaegset soetamist. Kostja andis hagejale tööfrondi üle õigeaegselt. Seega ei olnud hagejal

takistust, et alustada töödega juba 26. mail 2014. Samuti ei ole töödega hilinemine tingitud

kostjapoolsete juhiste puudumisest prügimaja ehitamiseks. Hageja lõpetas fassaadilaudise

paigaldustöödega ning rõdude katmise puitlaudisega alles 1. novembril 2014, prügimaja

ehitustööd lõppesid 10. novembril 2014.

Kostjal on õigus nõuda hagejalt lepingu p 8.4.4 järgi leppetrahvi tööde ja tööetappide õigeaegselt

tegemata jätmise eest 9979 eurot 30 senti. Kuivõrd lepingu p 10.1 alusel ei ole tasunõude

sissenõutavaks muutumise eelduseks tööde valmimine, vaid ühtlasi ka puuduste likvideerimine, ei

saanud hageja tasunõue hageja märgitud ajal sissenõutavaks muutuda. Kui ka hageja tasunõue

oleks muutunud sissenõutavaks 13. novembril 2014, on see nõue tasaarvestuse tõttu lõppenud.

Tasaarvestuse toimumisel lõpevad tasaarvestatavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse

olukorra tekkimise hetkest, seega lõpeb sama ajahetke seisuga ka viivisearvestus. Hageja ei saa

nõuda viivist, kuna kostja ei ole olnud oma kohustuste täitmisega viivituses.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 3. veebruaril 2016 otsusega hagi osaliselt ja mõistis aktsiaseltsilt Tartu

Ehitus Timorvara OÜ kasuks välja 6897 eurot 32 senti. Timorvara OÜ nõue aktsiaseltsi Tartu

Ehitus vastu viivise saamiseks jäi rahuldamata. Maakohus tasaarveldas aktsiaseltsi Tartu Ehitus

9973 euro 30 sendi suuruse leppetrahvi nõude Timorvara 6897 euro 32 sendi nõudega ning luges

pooltevahelise võlasuhte lõppenuks. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus tuvastas, et pooled allkirjastasid 25. juunil 2014 lepingu, mille järgi hageja tegutses

kostja alltöövõtjana. Lepingu p. 3.1 järgi pidi hageja tegema vaidlusalusel hoonel fassaaditööd

koos materjali tarnega - puitkarkassi ehitus, soojustuse paigaldus, tuuletõkke paigaldus, roovituse

paigaldus, laudise paigaldus ja töötlemine raudsulfaadiga, rõdulaudise paigaldus, akna

alusprusside paigaldus, prügimaja ehitus, 1. korruse vahelae soojustustööd, vahelae ning sokli

krohvimine ning kõigi nendeks töödeks vajalike tööde tegemine vastavalt projektile. Hageja on

esitanud kostjale tehtud tööde rahalisi akte neljal korral, kostja tööde kohta kirjalikke pretensioone

ei esitanud. Hageja jätkas töid ning esitas kostjale viimaste tööde kohta lõppakti 3. novembril

2014, kostja ei esitanud ka nende tööde kohta kirjalikke pretensioone. Hageja küsis kostjalt

korduvalt aktidele allkirju. Kostja allkirjastas aktid 20. jaanuaril 2015, kuid jättis lõpparvelduse

tegemata.

Pooled sõlmisid ehitise töövõtulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 mõttes. VÕS § 637

lg-te 3 ja 4 järgi ei sõltu töövõtja õigus nõuda tasu sellest, kas töö tegemisel rikuti lepingutähtaega

või mitte. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus saada lepingus kokkulepitud tasu (ja

viivist) ning kas kostjal on omakorda juhul, kui hageja on lepingut rikkunud, õigus nõuda

leppetrahvi.

Maakohus leidis, et hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks, põhjendades seda järgmiselt.

Hageja esitas kostjale 3. novembril 2014 tehtud tööde lõppakti ja lisatööde akti. 31. oktoobril 2014

ja 10. detsembril 2014 esitas hageja kostjale arved kokku 13 712 euro 24 sendi saamiseks.

Lisatööde eest esitas hageja 31. oktoobril 2014 arve 1752 euro saamiseks, see arve kajastas

lõppaktiga akteeritud töid. Kuna kostja hagejale töödes esinevatest puudustest 7 tööpäeva jooksul

ei teatanud, tuleb lugeda, et kostja on tööd vastu võtnud hiljemalt 13. novembril 2014. Kuna kostja

kohustus lepingu p 7.2 järgi tasuma tööde eest 21 päeva jooksul alates arve kättesaamisest, siis

pidi kostja arve tasuma hiljemalt 2. detsembril 2014, mis ajast muutus hageja tasunõue

sissenõutavaks.

Tulenevalt lepingu p-st 10.1 ei ole tasu sissenõutavaks muutumise eelduseks ainult tööde

valmimine, vaid ühtlasi ka puuduste likvideerimine. Tuvastatud on, et pärast kostjale lõppakti

saatmist 3. novembril 2014 on kostja edastanud hagejale 3., 8., ja 15. novembril 2014 teated, et

tehtud tööd on puudustega ning puudused tuleb likvideerida. Tõendatud ei ole, et kostja oleks enne

hageja puuduste kõrvaldamist töid vastu võtnud. Kostja kinnitusel lõpetas hageja tööd

10. novembril 2014. Hageja on viidanud, et pärast 16. novembrit 2014 ei ole kostja hagejalt

nõudnud puuduste kõrvaldamist, seega oli hageja selleks ajaks kõik puudused kõrvaldanud ning

kostja pidi valminud tööd vastu võtma. Lisaks viitab hageja, et SRV Ehituse AS (tellija) ja kostja

sõlmisid 25. novembril 2014 vaidlusaluse hoone tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ja

lõpparvelduste protokolli. Sellest tuleneb, et hageja oli kõrvaldanud kõik puudused ning kostja sai

hoone tellijale üle anda. Kostja ei ole hageja väidetele vastuväiteid esitanud, seega saab käsitada

seda faktiliste asjaolude omaksvõtuna. Eeltoodut arvestades tuleb lugeda lõplikult valminud töö

üleantuks-vastuvõetuks alates 25. novembrist 2014. Hageja tasu nõue muutus VÕS § 637 lg 3 järgi

sellest kuupäevast sissenõutavaks ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista lepingujärgne tasu

6897 eurot 32 senti.

Tuvastatud asjaoludel (kostja esindaja Joosep Jakobsoni ütlused, hageja 21. mail 2014 esitatud

korrigeeritud hinnapakkumine, kostja esindaja 23. mai 2014 e-kiri) sõlmisid pooled VÕS § 9 lg 1

ja 2 järgi vaidlusaluse lepingu 23. mail 2014. 21. mail 2014 edastas hageja pakkumuse, millele

kostja andis nõustumuse 23. mail 2014. Kui vastaspool faktilist asjaolu ei vaidlusta, eeldatakse

omaksvõttu. Hageja ei esitanud vastuväiteid kostja esindaja 23. mai 2014 e-kirja kättesaamisele

koos lepingu ja projektdokumentatsiooniga. Lepingu sõlmimist mais 2014 tõendab asjaolu, et

hageja on hilisemalt alla kirjutanud dokumendile, kus on fikseeritud tööde tegemise

alguskuupäevana 26. mai 2014. Eeltoodud asjaolu kinnitab lisaks ka hagiavalduses avaldatu, et

vaatamata lepingu allkirjastamisele 25. juunil 2014 asus hageja töid tegema 2014 juuni esimesel

nädalal.

Hageja väitel ei taganud kostja õigeaegselt tööfrondi olemasolu 26. mail 2014, kuna eeltööd olid

lõpetamata. Tuvastatud asjaoludel (kostja esindaja 23. mai 2014 e-kiri, tunnistajate Hindrek

Hirschoni, Kalev Laigi ja kostja esindaja ütlused, 14. juuli 2014 nõupidamise protokoll,

ehitustööde päeviku väljavõte nr 79) tagas kostja õigeaegselt (26. mail 2014), et tööfront oli

olemas. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et ta ei saanud tööfrondi puudumise

tõttu lepingujärgsete töödega alustada. Kostjale ei ole esitatud ühtegi kirjalikku pretensiooni selle

kohta, et tööfronti ei olnud. Vaatamata tööfrondi olemasolule on tuvastatud (ehitustööde päeviku

väljavõte nr 89, 110 ja 114, 14. juuli 2014 nõupidamise protokoll, kostja esindaja 21. juuli 2014

e-kiri), et hageja jäi töödega viivitusse.

Hageja nimetas tööde venimise põhjusena, et kostja käitumine tõi kaasa välisfassaadi materjali

tarne viivituse. Tuvastatud asjaoludel oli fassaadimaterjali hankimine hageja kohustus. Kostja ei

saanud kuidagi poolte sõlmitud lepingust tulenevalt mõjutada või takistada hagejat lepingujärgsete

kohustuste täitmisel. Lepinguliste kohustuste täitmine eeldas, et hageja sõlmib fassaadimaterjali

tarneks vajaliku lepingu, ja seda hageja ka tegi. Tõendamata on hageja väide, et kostja survestas

hagejat tarnija valikul ja tarnetingimuste kindlaksmääramisel. On mõistetav, et kostja soovis

peatöövõtjana kaasa aidata sellele, et alltöövõtjad oleksid võimelised oma lepingulisi kohustusi

täitma parimal võimalikul moel. Kuigi kostjal ei olnud fassaadimaterjali tarne küsimuses

koostöökohustust, edastas ta lepingupartnerile oma kontaktid, erinevad hinnapakkumised, abistas

reaalselt materjali tarnega ning tagas likviidsed vahendid materjali väljaostmiseks. Hageja ei ole

esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuksid tema pretensioonid kostja tegevuse kohta

fassaadimaterjali tarnelepingu sõlmimise tingimuste üle otsustamisel. Seega on hageja väited, et

kostja surus talle peale tarnelepingu kostjale sobivatel tingimustel, tõendamata.

Hageja väitis, et fassaaditööde õigeaegset lõpetamist takistas kostja poolt välisuste

ümberpaigaldamine ning fassaaditööde lõpetamist rõdudel takistas rõdude pealevälu ja SBS

kleepimine rõdudele ja otsarõdude nurgasolevad tühimikud. Need väited on põhjendamatud ja

tõendamata, väidetava tööfrondi puudumise ajal oli hageja juba omapoolsete viivituste tõttu

lepingujärgseid tähtaegu rikkunud.

Hageja väidetel põhjustas tööde lõpetamise venimise kostja juhiste puudumine või juhiste

muutmine töövõtulepingu täitmise käigus, prügimaja ehitamiseks vajaliku kildaluse valmimine

alles 1. oktoobril 2014, prügimaja aluse platsi asfalteerimise viibimine ning prügimajaga seotud

kostja juhiste andmine veel 17. oktoobril 2014. Lepingust tulenevalt pidi hageja

projektdokumentatsiooni (s.o tööjoonised, projektid ja muud juhised) prügimaja ehituse kohta läbi

vaatama koheselt ning lepingu p-i 8.1.2 järgi teavitama kostjat avastatud kõrvalekalletest hiljemalt

5 päeva pärast töödega alustamist. Hageja pöördus kostja poole alles 1. oktoobril 2014, märkusega,

et projektdokumentatsioon prügimaja ehitamiseks ei ole täpne, kuivõrd ehitise karkassi on vaja

tugevdada. Seega tulenes vajadus juhiste muutmiseks otseselt asjaolust, et hageja ei kontrollinud

õigeaegselt, kas temale üle antud projektdokumentatsioon oli korrektne ning, kas hagejal oli

võimalik nende järgi töid teha. Tõenditest nähtuvalt (kostja esindaja ja K. Laigi ütlused) oli

prügimaja ehitus takistatud hagejapoolsest tegevusest. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid,

millest nähtuks, et hageja on esitanud kostjale tööde tegemise ajal pretensioone, et prügimaja

ehitus on takistatud kostja tegevuse või tegevusetuse tõttu.

Eeltoodut arvestades on tõendatud, et hageja rikkus kohustust teha tööd kokkulepitud tähtajaks

(30. august 2014). Lepingu p 8.4.4 järgi on kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi tööde ja

tööetappide mitteõigeaegse teostamise eest 0,5% töövõtu hinnast iga hilinetud päeva eest, kuid

mitte enam kui 10% töö lepingulisest maksumusest. Hageja kohustus paigaldama fassaadilaudise

ja katma rõdud puitlaudisega 25. augustiks 2014 ning ehitama prügimaja 28. augustiks 2014. Kuigi

kostja leppetrahvi nõue oleks 104 781 eurot 60 senti, saab kostja nõuda leppetrahvi maksimaalselt

10% tööde maksumusest, mistõttu vähendas kostja leppetrahvi nõuet 9973 euro 30 sendini. Tööde

lõpetamise täpse kuupäeva tuvastamine ei ole tähtis, kuivõrd hageja vähemalt 2,5 kuu pikkune

viivitus tööde lõpetamisel on tuvastatud. Järelikult on kostjal õigus nõuda leppetrahvi. Igal juhul

on lepingus toodud lõplik tööde lõpetamise kuupäev 30. august 2014 ületatud. Kostja sai hageja

lepingurikkumisest eelduslikult teada hiljemalt kohustuse lepingujärgse täitmise päeval, kuna talle

sel päeval töid üle ei antud, s.o 30. augustil 2014. Arvestades lepingu mahtu ja viivituse pikkust,

on kostja esitanud leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2). Kostja leppetrahvi

nõue ei ole aegunud (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 146 lg 1).

Kostjal on õigus tasaarvestada leppetrahvi nõue 9973 eurot 30 senti hageja nõudega 6897 eurot

32 senti (VÕS § 197 lg 1). VÕS § 197 lg 2 järgi ei lõpe tasaarvestatavad nõuded mitte

tasaarvestuseavalduse kättesaamisest, vaid tasaarvestus omab tagasiulatuvat jõudu. Kuna kostjal

tekkis leppetrahvinõue vastavalt 25. ja 28. augustil 2014 ja kohus luges hageja töötasunõude

sissenõutavaks muutumise ajaks 25. novembri 2014, siis toimus tasaarvestus 25. novembril 2014

ning hageja tasunõue on lõppenud. Seega ei ole alust ka viivise väljamõistmiseks.

Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja 4 alusel

poolte endi kanda. Menetluskulude hagejalt väljamõistmine oleks ebaõiglane, sest kohus rahuldas

hageja nõude põhivõlgnevuse osas, kuid tasaarveldas selle kostja leppetrahvinõudega. Kuna

menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei määra kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude

rahalist suurust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Timorvara OÜ (hageja) esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu 3. veebruari

2016 otsus tühistada osas, milles jäeti hageja nõue viivise saamiseks rahuldamata, samuti osas,

milles kohus tuvastas, et kostjal on hageja vastu leppetrahvi nõue ning tasaarvestas kostja nõude

hageja nõudega. Hageja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada.

Vastuväidete kohaselt hindas maakohus tõendeid valesti, kui leidis, et pooled sõlmisid lepingu

23. mail 2014. Samuti on vale kohtu seisukoht, et hageja ei ole lepingu sõlmimisele sellel

kuupäeval vastu vaielnud. Eeltoodut arvestades asus maakohus valele seisukohale ka tööfrondi

hagejale üleandmise suhtes. Nimetatud asjaolude tuvastamisest sõltub kostja leppetrahvi nõude

sissenõutavaks muutumine ja suurus.

Maakohus leidis ebaõigesti, et kostjal on õigus nõuda hagejalt leppetrahvi. Selle nõude

materiaalsed eeldused puuduvad - tööd venisid materjali tarne viivituse ja tööfrondi

kätteandmisega viivitamise tõttu. Kostja survestas hagejat tarnija valikul ja surus talle peale

tarnelepingu, teades, et materjal ei jõua tähtaegselt kohale (kostja ei tahtnud võtta sellest tulenevat

negatiivset tagajärge tellija ees enda kanda). Maakohus ei analüüsinud, kas hageja vastutust võib

välistada asjaolu, et kostja teadis materjali tarne hilinemisest ning aktsepteeris seda (hea usu

põhimõtte vastane käitumine). Samuti on poolte seisukohtade ja tegelikkusega vastuolus maakohtu

järeldused prügimaja ehitustööde hilinemise kohta. Maakohus jättis tähelepanuta, et ka leppetrahvi

nõude formaalsed eeldused on täitmata. Leppetrahvinõue esitamise tähtaja sätestab lepingu p 8.4.5

kolmas lause.

Maakohus jättis lahendamata hageja taotluse leppetrahvi vähendamiseks.

5. Aktsiaselts Tartu Ehitus (kostja) vaidleb Timorvara OÜ apellatsioonkaebusele vastu ja palub

jätta selle rahuldamata.

6. Aktsiaselts Tartu Ehitus (kostja) esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu

3. veebruari 2016 otsus tühistada osas, milles mõisteti kostjalt välja põhivõlgnevus, samuti osas,

milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palub teha tühistatud osas uus

otsus ning jätta hagi rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, samuti

selgitamiskohustust. Nii on maakohtu seisukoht, et hageja oli kõik puudused kõrvaldanud, rajatud

hageja väidetele, milliseid ei ole menetlusdokumentides kajastatud. Ka on ebaõige maakohtu

seisukoht, et kostja sellekohastele hageja väidetele vastu ei vaielnud. Kostja esitas selge vastuväite,

et hageja ei ole kõiki puudusi kõrvaldanud ning seega ei saanud tasunõue sissenõutavaks muutuda.

Maakohus ei saanud kirjeldatud olukorras eeldada kostja omaksvõttu, et puudused on kõrvaldatud.

Hageja ei ole puuduste lõplikku kõrvaldamist tõendanud, kostja sellekohaste tõenditega ei ole

arvestatud.

Maakohus jättis ebaõiglaselt asja menetluskulud poolte endi kanda, sest kostja ei ole hageja huve

kuidagi kahjustanud, kohtumenetluse põhjustas hageja. Hageja ei olnud valmis endale tunnistama

võetud lepinguliste kohustuste täitmise ebaõnnestumist ja hakkas tegema kostjale kui

peatöövõtjale alusetuid etteheiteid. Kohtul tuleks kaaluda menetluskulude jaotamist TsMS § 169

lg 1 alusel, sest hageja esitas olulises osas tõendeid ja taotlusi hilinenult (kaheksa kuud pärast hagi

esitamisest ning kolm kuud pärast eelmenetluse lõppemist). Kui kohus ei pea võimalikuks jätta

kõik kostja menetluskulud hageja kanda, tuleks alternatiivselt jätta kostja menetluskulud, mis

tekkisid hageja hilinenud taotluste tõttu (st seoses 15. septembri 2015 menetlusdokumendiga),

viidatud sätte alusel hageja kanda.

7. Timorvara OÜ vaidleb aktsiaseltsi Tartu Ehitus vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et nii apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ning Tartu Maakohtu 3. veebruari 2016 otsus muutmata.

Ükski apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu

vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.

9. Timorvara OÜ on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles jäeti rahuldamata hageja

viivisenõue ja tuvastati, et kostjal on hageja vastu leppetrahvi nõue ning tasaarvestati kostja nõue

hageja nõudega.

Vastuseks Timorvara OÜ apellatsioonkaebuses märgitud väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

9.1. Apellandi väite kohaselt hindas maakohus tõendeid valesti, kui leidis, et pooled sõlmisid

lepingu 23. mail 2014 (apellandi väitel sõlmiti leping 25. juunil 2014, s.o lepingu allkirjastamise

päeval).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, mille kohaselt pooltevaheline

töövõtuleping sõlmiti 23. mail 2014, ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust

asuda maakohtus erinevale seisukohale. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud

otsuse p-s 14.1, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.

Alltöövõtulepingu nr 2014-29 p 5.1 kohaselt pidid lepingujärgsed ehitustööd objektil algama

hiljemalt 26.05.2014. Lepingu p-i 4.1 järgi toimub alltöövõtt vastavalt lepingule ja selle lisadele

ning lepingu p-i 4.1.1 kohaselt on lisaks 21.05.2014 hinnapakkumine koos mahtudega ja

tööliikidega.

Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja 21. mail 2014 kostjale korrigeeritud hinnapakkumise

(I kd tl 139-140). Kostja esindaja J. Jakobson saatis 23. mail 2014 hagejale e-kirja, millega edastati

hagejale tutvumiseks töövõtulepingu dokumentatsioon ning samas kirjas on märgitud, et töödega

võiks alustada esmaspäeval, s.o 26. mail 2014 (I kd tl 138).

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt pakkumusele

nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, kui pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai.

Antud juhul edastas hageja 21. mail 2014 kostjale pakkumuse (hinnapakkumine), millele kostja

andis nõustumuse 23. mail 2014 (hageja e-kiri). Hageja ei ole esitanud vastuväited kostja poolt

23. mail 2014 saadetud e-kirja kättesaamisele koos lepingu ja projektdokumentatsiooniga ning

seega saab asuda seisukohale, et hageja pakkumise esitajana sai kostja nõustumuse kätte 23. mail

2014.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingu sõlmimist mais 2014 kinnitab asjaolu, et hageja

on hilisemalt alla kirjutanud kirjalikule lepingule, kus on fikseeritud tööde teostamise

alguskuupäevana 26. mai 2014 (lepingu p 5.1). Samuti kinnitab lepingu sõlmimist mais 2014

poolte poolt lepingus kokkulepitud töö vaheetappide tähtajad (lepingu p 5.2), mille kohaselt

muuhulgas pidi aknaaluste prusside paigaldus 2-5 korrus olema valmis 10.06.2014 (s.o enne

kirjaliku lepingu allkirjastamist). Hageja ei ole vastu vaielnud menetluse kestel asjaolule, et enne

kirjaliku lepingu allkirjastamist asus ta objektil töid tegema. Hagiavalduses on hageja märkinud,

et kostja andis talle tööfrondi üle 2014 juunikuu esimesel nädalal (samuti enne kirjaliku lepingu

allkirjastamist).

Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt saatis hageja mõne töömehe objektile eraldi suulise

kokkuleppe alusel. Millise eraldi kokkuleppega (s.o väljapool alltöövõtulepingut) oli tegemist ja

kellega see sõlmiti, ei ole apellant täpsustanud.

Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti tuvastanud, et pooltevaheline alltöövõtuleping sõlmiti

23. mail 2014.

9.2. Apellandi väide, et ta hakkas lepingut täitma täies mahus alles lepingu allkirjastamise järgselt,

ei anna kuidagi alust asuda seisukohale, et leping sõlmiti 25.06.2014. Tunnistaja K. Laigi ütluste

kohaselt (II kd tl 99-101) maikuus paigaldati aknaaluseid prusse, apellatsioonkaebuses esitatud

põhjenduste kohaselt saatis hageja objektile tööle mehi enne kirjaliku lepingu allkirjastamist,

s.o hageja asus reaalselt alltöövõtulepingut täitma mais 2014. Lepingu p-s 5.2 oli kokku lepitud

töö vaheetappide tähtajad ning asjaolu, et hageja rikkus lepingu p-i 5.2 ning ei andnud vaheetappe

tähtaegselt kostjale üle, ei anna alust asuda seisukohale, et lepingut ei olnud veel üldse sõlmitud

selleks ajaks, kui olid saabunud lepingus kokkulepitud vaheetappide tähtajad.

9.3. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjal on õigus nõuda hagejalt lepingujärgset leppetrahvi

ning ükski apellandi väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

9.3.1. Apellandi väitel ei taganud kostja tööfrondi olemasolu 26. maiks 2014 ning seetõttu rikkus

hageja lepingus kokkulepitud tähtaegu kostjast tuleneval põhjusel.

Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu seisukohaga, mille kohaselt oli tööfront 26. mail

2014 olemas ja hageja oleks saanud alustada lepingujärgseid töid tähtaegselt. Maakohus on

vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 14.2, ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning ei korda neid. Siinkohal on maakohus õigesti hinnanud tunnistajate

H. Hirschoni ja J. Jakobsoni ütlusi (II kd tl 90-95, 94-98), J. Jakobsoni 23. mai 2014 e-kiri hagejale

(I kd tl 138), 14. juuli 2014 nõupidamise protokolli (I kd tl 75-78), ehitustööde päeviku väljavõtet

nr 79 (I kd tl 175).

Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtule, et hageja ei ole menetluse kestel esitanud asjaolusid

(ja neid kinnitavaid tõendeid), milledest nähtuks, et hageja ei saanud tööfrondi puudumise tõttu

lepingujärgseid töid teostada. Seega on hageja rikkunud alltöövõtulepingu p-st 5 tulenevat

kohustust ning ei ole kostjale üle andnud tähtaegselt töö vaheetappe ja kogu tööd lõpptähtajaks

30.08.2014. Vaatamata tööfrondi olemasolule on tuvastatav hagejapoolne töödega viivitamine.

Ehitustööde päeviku väljavõttest nr 110 (I kd tl 137) nähtub, et hageja paigaldas veel 10. juulil

2014 aknaaluseid prusse 7. korrusele (töö pidi olema tehtud 14.06.2014). Sama asjaolu on nähtav

14. juuli 2014 nõupidamise protokollist (I kd tl 75-78). Hagejapoolset viivitust kinnitab ka

J. Jakobsoni 21. juuli 2014 e-kiri hagejale, milles kostja esindaja teavitab hagejat, et hagejal on

tekkinud lepingujärgsete tööde teotamisel suur mahajäämus ning on palutud selgitust, kuidas

plaanitakse mahajäämust likvideerida ning millised on uued vahetähtajad (I kd tl 173-174).

Lisaks nähtub ehitustööde päeviku väljavõttest nr 89 (I kd tl 177), et 2. korrusele paigaldati aknaid

juba 9. juunil 2014. Seega sai hageja alustada 2. korrusel puitkarkassi ehitusega paralleelselt

akende paigaldamisega, s.o 9. juunil 2014. Ehitustööde päeviku väljavõtte nr 114 (I kd tl 176)

kohaselt olid 16. juuli 2014 seisuga kõik aknad paigaldatud. Kuna hageja oli teadlik lepingu

sõlmimisel ja tööde teostamise planeerimisel, et ta saab asuda puitkarkassi paigaldama

2-5 korrusele mitte varem kui 10. juunist 2014 (kui on paigaldatud aknaalused prussid ning aknad),

siis oli 9. juunil 2014 (õigeaegselt) olemas tööfront, kus olid valminud rõdud ja paigaldatud aknad

ning kostja oli teinud kõik, et hageja saaks alustada omapoolsete töödega tähtaegselt.

9.3.2. Alusetu on apellandi väide, et kostja survestas hagejat tarnija valikul, surus talle peale

tarnelepingu ning selline kostja käitumine põhjustas välisfassaadi materjali tarne viivituse ja tööde

venimise.

Maakohus on eelnimetatud apellandi väidet igakülgselt analüüsinud vaidlustatud otsuse p-s 14.3,

ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud

väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Tulenevalt lepingu p-st 3.1 oli hageja lepinguliseks kohustuseks fassaaditööde teostamine koos

materjali tarnega. Lepingu lisa 4.1.5 (I kd tl 25) sätestab töövõtu piirid, mille kohaselt kuulus

hageja kui alltöövõtja tegevuste hulka fassaadilaudise (siberi lehis UYW e+3 20x95 mm,

kvaliteediklass vähemalt AB) tarne ja paigaldus ning töötlemine raudsulfaadiga vastavalt

projektile. Fassaadimaterjali hankimiseks on hageja sõlminud Wellmax Baltic OÜ-ga leping

nr 12062014-0010 (I kd, tl 34-36).

Asjas puuduvad tõendid, millest nähtuksid hageja pretensioonid kostja tegevuse kohta

fassaadimaterjali tarnelepingu sõlmimisele kaasaaitamisel. Asjaolu, et H. Hirschon on 29. mai

2014 e-kirjaga edastanud hagejale erinevaid pakkumisi puitfassaadi hindade osas (I kd tl 45),

6. juuni 2014 e-kirjaga Siberi lehise maaletooja kontaktandmed (I kd tl 43) ning 12. juuni 2014

e-kirja, mille manuses on lehise tarne leping ja kvaliteeditingimused (I kd tl 44), ei anna alust

asuda seiskohale, et kostja „surus“ materjali tarnelepingu hagejale peale. Pigem on selline

H. Hirschon tegevus vaadeldav materjali võimalikest tarnijatest info ja kontaktide vahendamisena.

Kuna kostjal kui Siili tn 8 objekti peatöövõtjal lasus kohustus anda tellijale üle

lepingutingimustele vastav töö, siis on mõistetav kostja soov kaasa aidata sellele, et alltöövõtjad

oleksid võimelised oma lepingulisi kohustusi täitma parimal võimalikul moel. Kuigi otseselt ei

tulenenud kostjale fassaadimaterjali tarne küsimuses koostöökohustust, edastas kostja

lepingupartnerile kontaktid, erinevad hinnapakkumised, abistas reaalselt materjali tarnega ning

tagas likviidsed vahendid materjali väljaostmiseks.

Lepingu p 5.2.8 kohaselt oli fassaadilaudise paigalduse tähtajaks 25.08.2014. Hageja tähtajaks töid

ei teostanud ning seega rikkus lepingut. Hagejapoolsed väited, et fassaaditööde õigeaegset

lõpetamist takistas kostja poolt välisuste ümberpaigaldamine ning fassaaditööde lõpetamist

rõdudel takistas rõdude pealevalu ja SBS kleepimine rõdudele ning otsarõdude nurgasolevad

tühimikud, on tõendamata ning väidetava tööfrondi puudumise ajal oli hageja juba omapoolsete

viivituste tõttu lepingujärgseid tähtaegu rikkunud.

9.3.3. Apellandi väitel on ebaõiged maakohtu järeldused prügimaja ehitustööde hilinemise osas.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega ning leiab, et maakohus on õigesti tõendeid hinnates

asunud seisukohale, et tõendatud ei ole kostja tegevus või tegevusetud prügimaja tähtaegsel

mittevalmimisel (tähtaeg 28.08.2014). Maakohus on vastavad põhjendused esitanud otsuse

p-s 14.4, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.

Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoha järgi viimased prügimaja valmistamiseks vajalikud

juhised saabusid alles 17.10.2014 ning seega ei saanudki prügimaja tähtaegselt valmida.

Maakohus on tuvastanud, et hageja pöördus kostja poole alles 1. oktoobril 2014 märkusega, et

projektdokumentatsioon prügimaja ehitamiseks ei ole täpne, kuivõrd ehitise karkassi on vaja

tugevdada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu väitega, et vajadus juhiste muutmiseks tulenes

otseselt

asjaolust,

et

hageja

ei

kontrollinud

õigeaegselt,

kas

temale

üleantud

projektdokumentatsioon oli korrektne ning, kas hagejal oli võimalik nende järgi töid teostada.

Seega on prügimaja tähtajaks mittevalmimine käsitletav lepingu rikkumisena.

9.4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja leppetrahvinõude materiaalsed ja

formaalsed eeldused on täidetud ning seega on maakohus õigesti kostja leppetrahvinõude

tasaarvestanud hageja tasunõudega.

9.4.1. Asja materjalide kohaselt on kostja esitanud hagejale 5. detsembril 2014 tasaarvestuse

avalduse, mille kohaselt kostja tasaarvestas enda leppetrahvi nõude kattuvas ulatuses hageja

nõudega tema vastu. Leppetrahvi nõude aluseks on alltöövõtulepingu p 8.4.4, mille kohaselt on

kostjal õigus nõuda hagejalt tööde ja tööetappide mitteõigeaegse teostamise eest 0,5% töövõtu

hinnast iga hilinenud päeva eest, kuid mitte enam kui 10% töö lepingulisest maksumusest.

Alltöövõtulepingu p-des 5.2.1 – 5.2.11 oli kokku lepitud töö vaheetappide tähtajad, p-i 5.2.12

järgi oli tööde lõpptähtajaks 30.08.2014. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-des 9.3.1 –

9.3.3 hagejapoolse lepingu rikkumise seeläbi, et ületas kokkulepitud vaheetappide tähtaegu.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et apellandi viide kostjapoolsele hea usu põhimõtte vastasele

käitumisele on alusetu. Asjaolu, et kostja teadis materjali tarne hilinemisest, ei tähenda seda, et ta

aktsepteeris vaheetapi tähtaja (ja lõpptähtaja) rikkumist. Samuti ei käitunud kostja hea usu

põhimõtte vastaselt siis, kui ta hageja 1. oktoobri 2014 pöördumisele prügimaja ehituse küsimuses

vastas ja andis juhise 17. oktoobril 2014. Lepingu kohaselt pidi prügimaja ehitus olema lõpetatud

juba 28.08.2014.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna lepingu p-i 8.4.4. kohaselt oli kostjal õigus nõuda

hagejalt leppetrahvi nii töö lõpptähtaja kui ka tööetappide mitteõigeaegse teostamise eest 0,5%

päevas töövõtu hinnast (mitte aga õigeaegselt tegemata töö hinnast) iga hilinenud päeva eest, kuid

mitte enam kui 10% lepingulisest maksumusest, siis puudub vajadus tuvastada vaheetappide

lõpetamise täpset kuupäeva, vaid piisab, et hageja on rikkunud poolte kokkulepet tööde lõpptähtaja

osas. Arvestades leppetrahvi summat päevas 498 eurot 96 senti (0,5% 99 793-st eurost) ning

piirangut 10% töö lepingulisest maksumusest (kostja on nõudnud tasaarvestamist summaga

9973 eurot 30 senti), siis peaks nõutava leppetrahvi summa saamiseks olema hageja töödega

viivituses 20 päeva, kuid antud juhul oli hageja kogu tööde lõpptähtaja osas tunduvalt pikemas

viivituses (tööde lõpptähtaeg oli 30.08.2014, kuid hagiavalduses märgitu kohaselt jätkas hageja

töid objektil 24. oktoobrini 2014 ja lõppakti esitas kostjale 31. oktoobril 2014).

9.4.2. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et asjas on täitmata leppetrahvi nõude

esitamise formaalsed eeldused. Apellandi seisukoha kohaselt on lepingu p-i 8.4.5 kolmandas

lauses sätestatud leppetrahvi nõude esitamise tähtaeg, ning kuna kostja ei ole seda järginud, siis

on täitmata nõude esitamise formaalsed eeldused.

Alltöövõtulepingu p-i 8.4.5 järgi „Töövõtjal on õigus teha leppetrahvi iga Alltöövõtja poolt

Lepinguga võetud kohustuse rikkumise eest kuni 500 Eurot iga konkreetse juhtumi kohta.

Töövõtjal on õigus Töö eest tasumisel vähendada Töövõtjale makstavat Tasu leppetrahvi võrra.

Töövõtja teatab Alltöövõtjale kirjalikult 5 päeva jooksul rikkumise avastamisest ning mille eest ja

millises ulatuses ta leppetrahvi rakendab. Lisaks on töövõtjal õigus teha leppetrahvi 3000 Eurot

lepingu punktide 5.2.7, 5.2.8 ja 5.2.10 tähtaegade rikkumise korral.“

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole kostja nõudnud hagejalt leppetrahvi viidatud lepingu

punkti alusel, vaid leppetrahvi nõude aluseks on lepingu p 8.4.4. Seega ei kohaldu 5-päevane

tähtaeg nõude esitamiseks, vaid tulenevalt VÕS § 159 lg-st 2 tulenev mõistlik aeg pärast kohustuse

rikkumise avastamist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et mille kohaselt on kostja esitanud hagejale

leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul. Hageja rikkus muuhulgas tööde lõpptähtaega 30.08.2014

ning leppetrahvi nõude esitas kostja 05.12.2014, s.o ligikaudu kolm kuud pärast hagejapoolset

lepingu rikkumist ning seda saab pidada mõistlikuks ajaks.

9.5. Apellandi väitel jättis maakohus lahendamata hageja taotluse leppetrahvi vähendamiseks, mis

oli esitatud hageja 23.03.2015 kirjalikus seisukohas (II kd tl 5). Apellandi seisukoha kohaselt

tuleks leppetrahvi vähendada, sest tähtaja ületamine ei ole kaasa toonud negatiivseid tagajärgi.

VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda

leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis oleksid leppetrahvi

vähendamise aluseks. Leppetrahv 9973 eurot 30 senti ei ole ebamõistlikult suur arvestades töövõtu

hinda (99 793 eurot). Siinkohal arvestab ringkonnakohus ka seda, et hageja on olnud täitmisega

viivituses nii vaheetappide osas kui tööde lõpptähtaja osas.

9.6. Kuna hageja tasunõue lõppes seoses tasaarvestusega ajast, mil see muutus sissenõutavaks, on

maakohus õigesti jätnud rahuldamata hageja viivise nõude.

10. Aktsiaselts Tartu Ehitus vastuapellatsioonkaebuses palub maakohtu otsus tühistada osas,

milles mõisteti kostjalt välja põhivõlgnevus, samuti osas, milles maakohus jättis menetluskulud

poolte endi kanda.

Vastuseks aktsiaseltsi Tartu Ehitus vastuapellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

10.1. Vastuapellandi seisukoha kohaselt ei ole hageja kõiki puudusi kõrvaldanud ning seega ei

saanud tasunõue sissenõutavaks muutuda.

Maakohus on vaidlustatud otsuse p-des 12 ja 13 põhjalikult analüüsinud tasunõude sissenõutavaks

muutumist ning asunud seisukohale, et valminud töö saab lugeda üleantuks-vastuvõetuks alates

25. novembrist 2014 ning hageja töötasunõue muutus VÕS § 637 lg 4 alusel sissenõutavaks ajast,

mil töö sai lugeda vastuvõetuks, s.o 25. novembrist 2014. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

sellekohase seisukohaga ning ükski vastuapellandi väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale.

Vastuapellandi väitel ei ole ta TsMS § 231 lg 2 kohaselt omaks võtnud hageja poolt esitatud

faktilisi väiteid ning maakohus on menetlusnormi oluliselt rikkudes asunud seisukohale, et kuna

kostja ei ole hageja väitele kõigi puuduste kõrvaldamise kohta vastu vaielnud, siis on kostja selle

faktilise väite omaks võtnud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusnormi kohaldades TsMS § 231

lg-t 4, mille kohaselt omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta

esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja nõudnud hagejalt (samuti teistelt alltöövõtjatelt) kõigi

puuduste likvideerimist 6. novembriks 2014 (I kd tl 184-194), seejärel 9. novembriks 2014 (I kd

tl 195-202) ning 16. novembriks 2014 (tl 203-207). Nähtuvalt viimasele puuduste kõrvaldamise

nõudekirjale lisatud puuduste loetelust oli hagejal vaja kõrvaldada järgmised puudused: pesta

aknad ja veeplekid väljaspoolt ning puhastada fassaad. Arvestades nimetatud puudusi on usutav,

et hageja kõrvaldas nimetatud puudused 25. novembriks 2014 ning seetõttu ei olegi kostja nõudnud

hilisemalt hagejalt puuduste kõrvaldamist töös ning alles menetluse kestel esitas kostja väite, et

hageja töö oli puudustega ning seetõttu ei ole vastu võetud.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et menetluses on kostja selgitanud, et siiani on puuduseks töös,

mis on kõrvaldamata, fassaadile jäänud raudsulfaadi plekid ühel paneelil ning kahel akna alusel.

Samas ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks nõudnud hagejalt plekkide

kõrvaldamist. Ringkonnakohtu arvates isegi kui hageja töös oleks kostja poolt nimetatud puudus,

ei ole tegemist sellise olulise puudusega, mis oleks takistanud töö vastuvõtmist.

10.2. Vastuapellandi väite kohaselt jättis maakohus ebaõiglaselt asja menetluskulud poolte endi

kanda, sest kostja ei ole hageja huve kuidagi kahjustanud, vaid kohtumenetluse põhjustas hageja.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigustatult kohaldanud asjas TsMS § 162 lg-t 4 ning jätnud

menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et

menetluskulude väljamõistmine hagejalt oleks ebaõiglane, sest kohus rahuldas hageja nõude

põhivõlgnevuse osas, kuid tasaarveldas selle kostja leppetrahvinõudega, mille tõttu võlasuhe

poolte vahel lõppes.

Ringkonnakohus ei nõustu vastuapellandiga, et TsMS § 169 lg 1 alusel tuleb jätta menetluskulud

hageja kanda (apellandi väitel vähemalt menetluskulud, mis tekkisid seetõttu, et hageja esitas

olulises osas tõendeid ja taotlusi hilinenult kaheksa kuud pärast hagi esitamisest ning kolm kuud

pärast eelmenetluse lõppemist). Ringkonnakohtu arvates ei kuulu asjas kohaldamisele TsMS § 169

lg 1, sest hageja ei ole käitunud menetlust venitavalt. Antud juhul on tegemist keskmisest raskema

vaidlusega. TsMS § 2 kohaselt on muuhulgas tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus

lahendaks tsiviilasja õigesti, ning hageja poolt tõendite ja taotluste esitamine on olnud suunatud

sellele, et tsiviilasi lahendataks õigesti.

11. Kuna nii apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis jätab

ringkonnakohus menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson