2-15-109631/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. oktoober 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-109631

Tsiviilasi

Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ hagi Anželika Butuzkina

vastu võlgnevuse 641 eurot 74 senti ja viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 23. märtsi 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anželika Butuzkina apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Anželika Butuzkina (isikukood XXXXX),

esindja Irina Kuzmina

Vastustaja

(hageja):

Kiviõli

Kinnisvarahoolduse

OÜ

(registrikood 10245033), esindaja Marie Tsine

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 23. märtsi 2016 otsus ja teha

asjas uus otsus.

2. Jätta Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ hagi Anželika

Butuzkina vastu võlgnevuse 641 eurot 74 senti ning viivise

väljamõistmiseks rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus

Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177

lg-s 2 sätestatud korras.

5. Rahuldada Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ taotlus

osaliselt ja võtta asja materjalide juurde lisa 2 vara tasuta

kasutada

andmise

lepingule

01.07.1997,

Kiviõli

Linnavolikogu 26. juuni 1997 otsus nr 68 ja Kiviõli

Linnavalitsuse 22. mai 1997 korraldus nr 194.

Muus osas jätta Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ taotlus

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ (hageja) esitas 4. mail 2015 Pärnu Maakohtule Anželika

Butuzkina (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnevuse väljamõistmiseks. Kuna

kostja esitas makseettepanekule vastuväite, lõpetas maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja

menetlus jätkus Viru Maakohtus hagimenetluses. Hageja palus kostjalt välja mõista

põhivõlgnevuse 641 eurot 74 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 316 eurot 6 senti ning viivise

põhinõudelt alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 42 eurot 20 senti.

Hagiavalduse kohaselt haldab hageja Kiviõli Linnavalitsusega 1. juulil 1997 sõlmitud lepingu

alusel korterelamut asukohaga Keskpuiestee 53 Kiviõli linn. Kostja on korteriomandi

Keskpuiestee 53-12 omanik. Hageja osutas kostjale kommunaalteenuseid (varustas elektriga,

osutas prügiveo-, heakorratööde- ja üldhooldusteenust). Hageja esitas ajavahemikus 30. juuni

2007 kuni 31. oktoober 2010 kostjale igakuiselt teenuste eest arveid kogusummas 701 eurot

54 senti. Kostja on tasunud võlgnevuse katteks 59 eurot 80 senti. Poolte vahel on käsundita

asjaajamisest tulenev võlasuhe.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja käsundita asjaajamist tõendanud.

Poolte vahel tekkisid 1963. aastal lepingulised suhted, kui kortermaja korteriomanikud ja üürnikud

said maja oma valdusesse. Riigikohtu seisukoha järgi loetakse teenuse osutaja leping sõlmituks

maja kasutusele võtust alates. Kiviõli Linnavalitsuse 22. mai 1997 korraldusega anti kõik Kiviõli

Elamuettevõtte omandis olnud elamud koos üüri-, hooldus- ja rendilepingutest tulenevate õiguste

ja kohustustega üle linnavalitsusele. Seega on hageja (elumaja haldaja) ja kaasomanike enamuse

või volitatud esindaja vahel sõlmitud elamu haldusleping. Eluruumide erastamise kohustatud

subjektile või isikule, kellele on haldamine üle antud, kohaldatakse selles õigussuhtes

korteriomandiseaduses valitseja kohta käivaid sätteid. Hageja lepingust tulenev nõue on aegunud,

seega on põhjendamatu ka viivisenõue.

Hageja ei ole tõendanud tervikuna kortermaja majapidamiskulude tasu suurust ajavahemikus,

mille eest tasumist nõutakse. Hageja arved ei tõenda kostja võlgnevust, selle suurust ja jaotamise

alust. Kui kohus leiab, et kostja on kohustuse rikkumise eest vastutav, tuleks viivist vähendada

0 euroni, sest kostja ainsaks sissetulekuks on pension ning hageja ei ole põhjendanud, millist kahju

on kostja rahalise kohustuse täitmisega viivitamine talle tekitanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 23. märtsi 2016 otsusega hagi ja mõistis Anželika Butuzkinalt Kiviõli

Kinnisvarahoolduse OÜ kasuks välja põhivõlgnevuse 641 eurot 74 senti, sissenõutavaks

muutunud viivise 316 eurot 6 senti ajavahemiku 26. juuli 2007 kuni hagiavalduse esitamiseni

(30. juuni 2015) ja viivise põhinõudelt sealt edasi kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 42 eurot 20 senti. Maakohus jättis menetluskulud

Anželika Butuzkina kanda ja määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Maakohus märkis,

et tegemist on lihtmenetluses menetletava asjaga (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 405

lg 1).

Maakohtu otsuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole toimikus tõendeid, mis viitaksid

pooltevahelisele lepingulisele suhtele. Seega on tegemist lepinguvälise võlasuhtega ja hageja nõue

ei saa olla tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel aegunud. Hageja nõue ei ole

aegunud ka TsÜS § 149 esimese lause järgi.

See, et hageja ja Kiviõli Linnavalitsus sõlmisid vara tasuta kasutada andmise lepingu, ei tähenda,

et poolte vahel olid lepingulised suhted. Kostja viidatud Riigikohtu lahendis ei ole seisukohta,

millele kostja on tuginenud. Asjakohatud on kostja väited eluruumide erastamise kohustatud

subjekti kohta, samuti väited, et korteriühistu arved majandamiskulude kohta ei tõenda võlgnevuse

olemasolu, selle suurust ja jaotamise alust ning, et hageja on korterelamu valitseja. Korterelamus

korteriühistut ei olnud ja hagejat pole korterelamu valitsejaks valitud. See, kuidas hageja osutab

teenust teistele kortermajadele ja kuidas viimased selle eest tasuvad ei seostu praeguse asjaga.

Kostja väited halduslepingu kohta on ebaselged. Selgusetuks jääb, kelle vahel kostja arvates

väidetav leping sõlmiti, st kas hageja ja korteriomanike enamuse või hageja ja volitatud esindaja

vahel ning, kes on kostja arvates selleks volitatud esindajaks. Kortermaja puhul sõlmitakse

ühisteenuste osutamise lepingud üldjuhul ühiselt või maja haldava korteriühistu vahendusel.

Lepingut ei saa sõlmida kaasomanike enamus. Samuti peab see, et isik sõlmib lepingu kõigi

kaasomanike nimel, selgelt tulenema lepingust. Lepingus peab olema märgitud, et isik sõlmib

lepingu korteriomanike kaasomandi valitsejana. Toimiku materjalides eeltoodu kohta tõendeid ei

ole.

Hageja nõude saab kvalifitseerida VÕS § 1023 lg 2 alusel käsundita asjaajaja tasunõudena. Kui

korteriomanikud tarbivad ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuseid ning teisi korteriomandi

kasutamiseks vajalikke teenuseid (nt küte) lepinguta, siis on tegemist käsundita asjaajamisega.

Hageja on osutanud kostjale teenuseid, kostja teenuste tarbimist ei eita. Seega on kostja kui

soodustatud isik selle heaks kiitnud ning see vastab kostja kui soodustatud isiku huvile ja tegelikule

tahtele. Tegemist on elutähtsa teenusega (avalikes huvides oluline) ja hageja on üldhuviteenuse

osutaja. VÕS §-s 1018 sätestatud eeldused käsundita asjaajamise regulatsiooni kohaldamiseks on

täidetud. Hageja tasunõue on mõistlik, kuna tasu osutatud teenuste eest on arvestatud teenindatava

korterelamu üldpindala ja 1 m2 maksumuse järgi.

Hageja nõue seadusjärgse määraga viivise saamiseks tuleb rahuldada (VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113

lg 1, TsMS § 367). Kostja ei ole hageja viivisearvestusele vastuväiteid esitanud. Viivise

vähendamiseks alust ei ole. Kostja ei ole tõendanud viivise suuruse ebaproportsionaalsust. Kuna

kostja on tasumisega viivitanud pikka aega (2007. aastast), viivist on arvestatud seadusjärgses

määras ja viivise nõue ei ületa põhinõuet, siis ei ole sisse nõutavaks muutunud viivis ebamõistlikult

suur. Ainult võlgniku ebapiisav sissetulek ei ole viivise vähendamise aluseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja Anželika Butuzkina esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Viru Maakohtu 23. märtsi

2016 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata

asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade kohaselt:

1) rikkus maakohus otsuse põhjendamise- ja selgitamiskohustust ning jättis asjas tähtsust omavad

asjaolud välja selgitamata. Enamus kostja seisukohti on jäänud tähelepanuta ja kostja vastuse

väited analüüsimata. Maakohus hindas valesti tõendeid ja asjaolusid;

2) ei ole hageja nõue tõendatud, hageja ei ole esitanud ka korrektset viivise arvestust. Maakohus

leidis valesti, et poolte vahel ei ole lepingulist suhet, kostja viidatud sellekohane Riigikohtu lahend

on jäetud tähelepanuta. Eeltoodu tõttu kohaldas maakohus valesti ka materiaalõiguse norme.

5. Hageja Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Viru Maakohtu 23. märtsi 2016

otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab Kiviõli Kinnisvarahoolduse

OÜ hagi Anželika Butuzkina vastu võlgnevuse 641 eurot 74 senti ning viivise väljamõistmiseks

rahuldamata.

7. Asja materjalide kohaselt esitas hageja Pärnu Maakohtule 4. mail 2015 kostja vastu maksekäsu

kiirmenetluse avalduse. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite ning kiirmenetlus muutus

hagimenetluseks. Hagiavalduses palus hageja välja mõista kostjalt võlgnevuse perioodi

30.06.2007 – 31.10.2010 eest summas 641 eurot 74 senti. Hageja seisukoha kohaselt

pooltevahelist õigussuhet reguleerivad käsundita asjaajamise sätted (VÕS § 1018 jj) ning seetõttu

ei ole tema poolt esitatud nõue aegunud. Kostja vastuväite järgi on poolte vahel lepinguline suhe

ning seetõttu arvestades võlgnevuse perioodi ja hagi esitamise aega on nõue aegunud (TsÜS § 146

lg 1).

8. Ringkonnakohus arvates on maakohus ebaõigesti kvalifitseerinud hageja nõude VÕS § 1023

lg 2 alusel käsundita asjaajaja tasunõudena. Asja materjalide kohaselt saab poolte vahel tekkinud

õigussuhet käsitada lepingulise suhtena.

Kiviõli Linnavalitsuse 22. mai 1997 korraldusega kohustati ME Kiviõli Linna Elamuettevõtet

andma üle kõik ettevõtte valduses/bilansis olevad elamud Kiviõli Linnavalitsusele koos sõlmitud

üüri-, hooldus- ja rendilepingust tulenevate õiguste ja kohustustega. Kiviõli Linnavolikogu

26. juuni 1997 otsusega nr 68 otsustati asutada Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ.

Kiviõli linna ja Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ vahel sõlmiti 1. juulil 1997 vara tasuta kasutada

andmise leping nr 72 (tl 72-74), mille p-i 3.1. kohaselt on lepingu objektiks kõik Kiviõli linnas

olevad munitsipaalelamud koos nendes elamutes asuvate munitsipaaleluruumide ja –

mitteeluruumidega, mis on Kiviõli linna haldamisel eluruumide erastamise seaduse ja

mitteeluruumide erastamise seaduse kohaselt kuni korteriühistu moodustamiseni või

korteriomanike vahel ühise tegutsemise lepingu sõlmimiseni vastavalt lepingu lisale nr 1, samuti

kõik munitsipaaleluruumid või mitteeluruumides nendes Kiviõli linnas asuvates elamutes, mille

haldamine on üle antud korteriühistule või ühise tegutsemise lepingu aluusel volitatud isikule.

Nimetatud lepingu p-i 6.1.3 järgi oli Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ-l õigus sõlmida elanikega

eluruumide üüri- või halduslepinguid ning p-i 6.2. alusel sai Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ

lepingu lisas 2 toodud lepingutest tulenevad Kiviõli Linnavalitsuse õigused, sh elamute haldaja

õigused enne korteriühistute moodustamist. Lepingu lisast 2 nähtuvalt andis linn muuhulgas

hagejale üle ME Kiviõli Linna Elamuettevõtte poolt vastavalt eluruumide erastamise seadusele

sõlmitud hoolduslepingutest tulenevad õigused ja kohustused.

Seega on toimunud lepingute ülevõtmine VÕS § 179 mõttes ning Kiviõli linna ja Kiviõli

Kinnisvarahoolduse OÜ vahel 1. juulil 1997 sõlmitud lepingust omandas hageja muuhulgas

Keskpuiestee 53 korterelamuga sõlmitud hoolduslepingust tulenevad õigused ja kohustused. Kuigi

asjas ei ole esitatud kirjalikku lepingut hageja ja kostja vahel, saab ringkonnakohtu arvates asuda

seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud hooldusleping, s.o poolte vahel oli lepinguline suhe.

9. Nimetatud asjaolu kinnitab hageja enda käitumine. Maksekäsu kiirmenetluse avalduses on

hageja märkinud, et kostjaga oli sõlmitud leping alates 05.12.2002 (tl 4). Samuti nähtub asja

materjalidest, et hageja on esitanud kostjale igakuuliselt kommunaalteenuste arveid (23-28) ning

kostja on neid osaliselt tasunud (tl 29-30). Hageja on vastuses kostja vastusele (tl 66-71) märkinud,

et kostja kohustus tasuma iga kuu 25-ndaks kuupäevaks Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ poolt

esitatud arved, kuid ta ei teinud seda, ning hageja oli sunnitud saatma korduvalt meeldetuletusi

(tl 75).

10. Lähtudes eeltoodust on õige kostja seisukoht, et asjas kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 1,

mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.

Hageja nõuab kostjalt võlgnevuse perioodi 30.06.2007 – 31.10.2010 eest väljamõistmist. Tegemist

on kommunaalteenuste tasuga igakuuliste arvete alusel, s.o korduvate kohustustega.

TsÜS § 154 lg 1 kohaselt korduvate kohustuste aegumistähtaeg on kolm aastat iga üksiku

kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav

nõue muutub sissenõutavaks.

Kohaldades TsÜS § 146 lg-t 1 ja § 154 lg-t 1 muutus 2007. aasta eest võlgnevuse nõue

sissenõutavaks alates 1. jaanuarist 2008 ning aegus 31. detsember 2010; 2008. aasta eest muutus

võlgnevuse nõue sissenõutavaks 1. jaanuarist 2009 ja aegus 31. detsember 2011; 2009. aasta eest

muutus võlgnevuse nõue sissenõutavaks 1. jaanuarist 2010 ja aegus 31. detsember 2012;

2010. aasta eest muutus võlgnevuse nõue sissenõutavaks 1. jaanuarist 2011 ja aegus 31. detsember

2013. Kuna hagi kohtule esitati 4. mail 2015 ja antud asjas ei esine aluseid aegumise katkemiseks

või peatamiseks, siis oli hagi esitamise ajaks kõigi nõuete osas 3-aastane aegumistähtaeg

möödunud.

11. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Antud juhul on kostja esitanud taotluse aegumise kohaldamiseks nii maakohtus kui

apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus kohaldab kostja taotlusel aegumist ja jätab hagi

rahuldamata.

12. Ringkonnakohus märgib selgituseks, et isegi kui asuda seisukohale, et asjas on tegemist

käsundita asjaajamisega, siis sellisel kujul esitatud hagi ei kuuluks rahuldamisele. Antud juhul on

maakohus asunud seisukohale, et hageja nõuab mõistlikku tasu ja seetõttu kostjalt välja mõistnud

hageja kasuks 641,74 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja nõudnud kogu summat

asjaajamise tasuna, vaid teenuste eest tasumist. Maakohus on jätnud välja selgitamata, kas nende

teenuste puhul, mille eest tasumist hageja kostjalt nõuab, on täidetud VÕS §-s 1018 sätestatud

eeldused käsundita asjaajamise regulatsiooni kohaldamiseks. Samuti puudub maakohtu seisukoht,

millises ulatuses saab hageja VÕS § 1023 järgi nõuda tehtud kulutuste hüvitamist ja enda

vabastamist asjaajamisel võetud kohustustest ning milline on mõistlik tasu käsundita asjaajamise

eest.

13. Hageja on koos täiendavate seisukohtadega esitanud 26.09.2016 ringkonnakohtule 27 tasumata

arvet; lisa 2 vara tasuta kasutada andmise lepingule 01.07.1997; Kiviõli linna heakorraeeskirja;

Kiviõli Linnavolikogu 26. juuni 1997 otsuse nr 68; Kiviõli Linnavalitsuse 22. mai 1997 korralduse

nr 194; 2006. aasta eelarve.

Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde TsMS § 652 lg 3 alusel lisa 2 vara tasuta kasutada

andmise lepingule 01.07.1997, Kiviõli Linnavolikogu 26. juuni 1997 otsuse nr 68 ja Kiviõli

Linnavalitsuse 22. mai 1997 korralduse nr 194. Nimetatud tõenditele on kostja viidanud oma

vastuses hagile, kuid hageja ei ole pidanud vajalikuks neid maakohtus esitada.

Ringkonnakohus jätab asja materjalide juurde võtmata TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluste

puudumise tõttu 27 tasumata arvet, Kiviõli linna heakorraeeskirja ja 2006. aasta eelarve.

14. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1

alusel hageja kanda. Seoses apellatsioonkaebus rahuldamisega jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus samuti TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-142-15 lahendi p-s 21 asunud järgmisele seisukohale:

„Kolleegium leiab, et TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 tuleb nende koostoimes tõlgendada järgmiselt. Kui

maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse ja kõrgema astme kohtud jätavad alama astme kohtute lahendid muutmata, siis

määrab iga maakohtule järgnev kohtuaste selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise

suuruse, s.o apellatsioonikohus määrab ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse

ja kassatsioonikohus määrab Riigikohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Selline

tõlgendus on mõistlik ja kõige enam kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega.

Kui aga maakohus määrab kindlaks ainult ühe poole menetluskulude rahalise suuruse, jättes

määramata vastaspoole menetluskulude rahalise suuruse, siis ringkonnakohus, muutes maakohtu

otsust sel määral, et muuta tuleks ka menetluskulude jaotust, või tehes ise uue otsuse, võib jätta

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Ringkonnakohus võib selliselt toimida

iseäranis juhul, kui on vaja hinnata menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust diskretsiooniõiguse

alusel (nt lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 alusel). Sel juhul toimub menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras,

s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Sama kehtib ka juhul, kui

Riigikohus muudab alama astme kohtute otsuseid või teeb ise uue otsuse. Selline tõlgendus on

kolleegiumi hinnangul kõige paremini kooskõlas TsMS §-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada

tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, ning see tagab pooltele ka

edasikaebeõiguse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale.“

Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast, määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson