3-16-1172/52 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tanel Saar, Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

14. oktoober 2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-1172

Haldusasi

Juri Ustimenko kaebus Justiitsministeeriumi vastu

seoses karistuse kandmise jätkamiseks üleviimise

menetlusega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 1. septembri 2016. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Juri Ustimenko määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Juri Ustimenko

Vastustaja Justiitsministeerium

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 1. septembri 2016. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 8. juunil 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles

Justiitsministeeriumi kohustamist anda kaebaja üle Vene Föderatsioonile edasise karistuse

kandmiseks. Kaebaja soovis vaidlustada justiitsministri 18. mai 2016. a otsust nr 12-1/2583-2,

milles teatati kaebajale keeldumisest esitada Vene Föderatsioonile taotlus kaebaja

üleviimiseks karistuse kandmise jätkamiseks Vene Föderatsiooni. Ühes kaebusega esitas

kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks.

2. Tartu Halduskohtu 1. septembri 2016. a määrusega jäeti kaebaja taotlus riigi

õigusabi saamiseks rahuldamata. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei

anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. RÕS § 7 lg 1 p 5

kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma

õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kaebaja on ise võimeline kaitsma oma õigusi, kuna

halduskohtumenetluses kehtiv uurimisprintsiip ja selgitamiskohustus aitavad

kompenseerida kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist, kohustades

kaebajat vajadusel suunama ja abistama. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab

halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud,

kohaldamisele kuuluva seaduse ning võimaliku kohtupraktika. Halduskohtule on

arusaadav kaebaja eesmärk ning puudub alus arvata, et kaebaja ei suudaks edaspidi

menetlusdokumente koostada ja ise menetluses osaleda. Riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 6 lg 1 järgi võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist,

kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja

see puudutab isiku õigusi. Vastavalt RVastS § 6 lg-le 4 on kohtul võimalik nõude

rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, kui

õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või

sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel. Lisaks on kaebusega vaidlustatud

justiitsministeeriumi otsuses viidatud kaebaja õigusele mõistliku aja möödudes esitada

uuesti taotlus Justiitsministeeriumile karistuse kandmise jätkamiseks Vene

Föderatsiooni üleviimiseks. Seetõttu leidis kohus, et asjaoludest tulenevalt on taotleja

võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Arvestades eeltoodut jättis kohus

kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohtusse saabus 8. septembril 2016 kaebaja määruskaebus

halduskohtu

1. septembri 2016. a määrusele. Kaebaja taotleb talle juristi määramist, kuna tal on

paljusid asju keeruline mõista ja tal ei ole halduskohtumenetluse seadustikku. Kaebaja

soovib teada, kas tähtsaks asjaoluks, mida kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada

on ka see, et kaebaja naine on nägemisinvaliid ja Eesti riik on talle sisuliselt suletud.

Venemaal on riigi poolt määratud sotsiaaltöötaja, kes kaebaja naist saadaks ning

soodustusega sõidupilet, nii et kaebaja naisel oleks võimalik Venemaal kaebajaga

kohtumisele sõita. Eesti riigil ei ole põhjendatud huvi kaebajat kui Venemaa

kodanikku kinni pidada, sest kaebajale on karistus juba määratud ja kaebaja ei

vaidlusta seda. Seega on õiguslik funktsioon täidetud ja Eesti riigil on kaebaja

tulevikust Venemaal ükskõik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

5. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 1. septembri 2016. a määruses esitatud

seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Ükski

määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks

kaebaja määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

6. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma

õigusi. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja on käesolevas asjas esitanud kaebuse ja täienduse

kaebusele ning samuti on kaebaja olnud võimeline esitama kohtule menetlusseadustikes

sätestatud taotlusi. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja halduskohtumenetluses

osalenud ka varem. Seega on ringkonnakohtu hinnangul tegemist isikuga, kel on olemas

piisavad teadmised selleks, et teha enda soovid ja taotlused kohtule vajalikul määral

arusaadavaks. Seda eriti tulenevalt halduskohtumenetluses kehtivast uurimisprintsiibist ja

selgitamiskohustusest. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kaebaja esitas halduskohtule

ekslikult kaebusest loobumise avalduse, kuid halduskohtu selgituste abil oli kaebaja võimeline

menetluse lõpetamise vaidlustama ning asja menetlust jätkama. Seega ka olukorras, kus

kaebaja enda õigusalased teadmised ei olnud piisavad, ei jäänud kaebaja õigused kaitseta.

Ringkonnakohtu hinnangul on selge, et eelnevast tulenevalt on kaebaja võimeline ise oma

õigusi kaitsma ja seega ei ole võimalik talle riigi õigusabi anda.

7. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 1. septembri 2016. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene