2-15-120219/23 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. oktoober 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-15-120219

Tsiviilasi

OMEGA INVEST OÜ hagi Krista Gornovi vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

747 eurot 88 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. jaanuari 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Krista Gornovi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Krista Gornov (isikukood: XXXXX);

esindaja Irina Kuzmina

Vastustaja (hageja): OMEGA INVEST OÜ (registrikood:

10866568); volitatud esindaja Anne-Liis Veski

RESOLUTSIOON

1. Apellatsioonkaebus rahuldada.

2. Tühistada Viru Maakohtu 22. jaanuari 2016. a otsus

osas, millega maakohus rahuldas OMEGA INVEST OÜ

hagi Krista Gornovi vastu ja saata asi Viru Maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

3. Menetluskulude

jaotuse

määrab

maakohus

lõpplahendiga.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Omega Invest OÜ (hageja) esitas 22. septembril 2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

Krista Gornovi (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Seoses esitatud vastuväitega jätkus

vaidluse lahendamine hagimenetluses.

30. novembri 2015 hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Sampo Pank ja kostja 20. veebruaril

2004 limiidilepingu nr 474JM041655 (tl 19–20), millega AS Sampo Pank võimaldas kostjal

lepingus sätestatud järelmaksu limiidisumma (10 000 Eesti krooni) kasutamist ning kostja

kohustus kasutatud järelmaksu limiidisumma tagastama igakuiste maksetega hiljemalt

21. veebruariks 2007. 15. veebruaril 2007 sõlmiti lepingu lisa 1 (tl 22–23), mille kohaselt

muudeti limiidi summa 15 000 Eesti kroonile. Limiidilepingu lisa 4 (tl 24–26) järgi lepiti limiidi

summaks 958 eurot 59 senti. Kostja jättis järelmaksusumma tagastamata.

Pank ütles lepingu 8. oktoobril 2014 (tl 30) üles. Ülesütlemisavalduse kohaselt on kostja

kohustuse lõpptähtaeg 27. oktoober 2014. Pank loovutas nõude hagejale. 4. detsembril 2014

sõlmis hageja kostjaga kokkuleppe (tl 31–33), millega kostja kohustus tasuma hagejale 662

eurot 68 senti, millele lisandub aastaintress 25% ning viivituse korral viivis 0,1% päevas

võlasummalt. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja põhivõlg 592 eurot 68 senti.

Kuivõrd hageja tegevuseks ei ole võlgade sissenõudmine, sõlmis hageja kostja võlgnevuse

sissenõudmiseks käsunduslepingu OK Incure OÜ-ga, millest hagejale tekkis kahju 191 eurot

73 senti, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostjal oli leping AS-ga Sampo Pank, kuid AS Sampo Pank ei

ole teavitanud kostjat nõude loovutamisest. Kostja näeb võlatunnistust esmakordselt. Hageja ei

ole esitanud võlgnevuse kujunemise arvestust koos intresside ja laekumistega. Ebaselge on

viivise kujunemine.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 22. jaanuari 2016 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 747 eurot 88 senti, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja hageja menetluskulud 445 eurot.

Vaidlust ei ole, et AS Sampo Pank ja kostja sõlmisid 20. veebruaril 2004 tarbijakrediidilepingu,

mida muudeti mitmeid kordi. Maakohus leidis, et nõude loovutamine AS Sampo Pank poolt

hagejale on piisavalt tõendatud AS Sampo Pank õigusjärglase Danske Bank AS-i 28. novembri

2014 teatisega kostjale nõude loovutamisest (tl 40) ning hageja ja kostja vahel 4. detsembri

2014 kokkuleppega (tl 31–33). Väär on kostja väide, et ta ei ole teadlik hageja ja kostja

vahelisest kokkuleppest. 4. detsembril 2014 hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe on

digitaalselt allkirjastatud hageja esindaja ja kostja poolt (tl 31–33).

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on nimetatud kokkuleppe puhul tegemist

võlatunnistusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 mõistes, millega pooled lõid iseseisva

kohustuse st kostja tunnistas oma võlgnevust hagejale summas 662 eurot 68 senti ja kohustus

selle tasuma vastavalt võlatunnistuse lisale 1 (tl 32) hiljemalt 8. detsembriks 2016

aastaintressiga 25% ja viivisega 0,1% päevas tasumata võlasummalt. Kostja tasus peale

võlatunnistuse sõlmimist üksnes 70 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud võlatunnistusest tuleneva

põhivõlgnevuse, intressi ja viivise arvestust. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased kostja

viited ebaselgusele, st milline nõue loovutati, kuidas nimetatud võlgnevus kujunes, kas nõude

loovutajal oli õigus arvestada intressi ja viivist.

Hageja kahjunõue ei ole põhjendatud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja on

kandnud kulusid seoses OK Incure OÜ volitamisega hageja esindamiseks. Koos hagiga on

esitatud menetluskulude hüvitamise taotlus, milles hageja taotleb OK Incure OÜ poolt tasutud

riigilõivu ja õigusabikulude hüvitamist. Seoses hagi osalise rahuldamisega jättis maakohus

menetluskulud TsMS § 162 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulu 445 eurot, s.o riigilõiv

175 eurot ja õigusabikulu 270 eurot, on põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus hagi rahuldamise ulatuses ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagiavalduses

esitatud nõuded rahuldamata või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamise osas

ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus hinnanud tõendeid ja asjaolusid ebaõigesti. Asjas

tähtsust omav asjaolu on jäänud välja selgitamata. Maakohus ei ole jaganud tõendamiskoormust

ning on rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus on jätnud enamuse kostja esitatud seisukohti

tähelepanuta ja kostja vastuväited analüüsimata.

Hageja ei ole tõendanud võlgnevuse kujunemist ega ka asjaolu, et viivistelt ei ole arvestatud

viivist. Hageja ei ole oma väidete tõendamiseks esitanud ühtegi arvestust, mistõttu on selgusetu,

kuidas põhisumma on kujunenud. Danske Bank AS-i 8. oktoobri 2014 limiidilepingu

ülesütlemise avalduses on kostja võlgnevus 247 eurot 33 senti. Kuna kostja pidi tasuma

igakuiseid makseid, mis koosnesid põhisummast ja laenusumma põhiosa kasutamise eest

arvestatud intressidest, siis sisaldas võlgnetav summa lisaks põhivõlgnevusele ka tasumata

intresse. Limiidilepingu ülesütlemise avalduse kolmanda lõigu kohaselt võlgneb kostja hagejale

juhul, kui ta ei tasu võlgnevust tähtaegselt, 519 eurot 16 senti. 4. detsembri 2014 kokkuleppe

kohaselt on aga kostja põhivõlgnevuseks 662 eurot 68 senti. On ebaselge, mida nimetatud

põhisumma sisaldab ja kuidas on põhivõlgnevus kujunenud.

Danske Bank AS 14. veebruaril 2012 sõlmitud täiendava kasutatava laenulimiidi suurendamise

kokkulepe on läinud vastuollu VÕS § 113 lg-s 6 sätestatuga, kuivõrd refinantseeris ka võlgu

olevad intressid põhivõlgnevuseks ja hakkas nendelt arvestama intresse. Sätte kohaldamist ei

saa vältida ühe võlasuhte teisega asendamise teel (Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 29). VÕS § 113 lg 6 esimesest lausest tuleneb keeld nõuda viivist

intressi tasumisega viivitamise korral. Nimetatud keeldu võlgniku kahjuks rikkuv kokkulepe

on VÕS § 113 lg 6 teise lause järgi tühine (Riigikohtu 15. jaanuari 2014 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-170-13, p 16). Ka võlatunnistuses on lubatud intressi ja viivist arvestada vaid esialgse

laenulepingu järgselt põhivõlalt. Alates 2012. aastast ei ole pank arvestanud intressi ja viivist

üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt, vaid kogu võlgnevuselt.

Pärast laenulepingu ülesütlemist 27. oktoobril 2014 puudus pangal õigus arvestada

lepingujärgset intressi ja viivist. Pangal ja hagejal oli peale lepingu ülesütlemise tähtaega õigus

nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

Viivise nõue on põhjendamatu ainuüksi seetõttu, et kostja vastu esitatud põhinõue ei kuulu

rahuldamisele. Viivise nõue tuleks jätta rahuldamata, kuna hagis ei ole esitatud asjaolusid

viivise nõude tekkimise tuvastamiseks (ei ole esitatud viivise arvestust).

Maakohus on vääralt jaotanud menetluskulud. Kuna hagi rahuldati osaliselt, siis oleks

maakohus pidanud jaotama menetluskulud vastavalt TsMS § 163 sätestatule, s.o jaotada

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta need poolte endi kanda.

5. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Vastuse kohaselt tuvastas maakohus, et hageja on tõendanud võlatunnistuse sõlmimist,

võlatunnistusega loodi VÕS § 30 mõistes iseseisev kohustus ning kostja viited nõude

ebaselgusele ei ole asjakohased. Riigikohus on asunud kohtuasjas 3-2-1-175-14 p-s 16

seisukohale, et poolte kokkuleppel ei ole välistatud kogu seniselt võlgnevuselt, sh

sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist. Seadus ei keela arvestada

sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu maakohtu otsuse ja saadab tsiviilasja TsMS § 657

lg 1 p 3 alusel Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses palub kostja

tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus rahuldas hagi. Kostja ei ole maakohtu otsust

vaidlustanud, seega on maakohtu otsus jõustunud osas, millega maakohus jättis hageja nõude

rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud hageja nõude sisu, suuruse ja õigusliku

põhjendatuse välja selgitamata. Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus on oluliselt rikkunud

eelmenetluse sätteid, jättes mh kostja vastuväited täielikult tähelepanuta ning täitmata

selgituskohustuse nõude, ei ole ringkonnakohtul võimalik asja lahendada.

8. Maakohus on õigesti lugenud tuvastatuks ja pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle

üle, et hageja ja kostja sõlmisid 4. detsemberil 2014 kokkuleppe, mille p-i 2 järgi võlgneb

kostja hagejale kogusumma 662 eurot 68 senti. Hagiavalduse kohaselt oli nimetatud summa

kostja ja AS Sampo Pank vahelisest lepingust tulenev võlgnevus.

Kostja vaidles hageja nõudele vastu leides mh, et hageja ei ole esitanud võlgnevuse kujunemise

arvestust koos intresside ja laekumistega.

Maakohus on kostja vastuväited jätnud täielikult tähelepanuta. Maakohus on otsuses ilma

õigusliku põhjenduseta ning ilma et pooled oleksid menetluses sellele tuginenud, asunud

seisukohale, et 4. detsembri 2014 kokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus. Maakohus on

sellega sisuliselt hageja nõuet õiguslikult kvalifitseerinud hagiavalduses esitatud asjaoludest

erinevalt.

Maakohus on ekslikult jaganud konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu tõendamiskoormise.

Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel

juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt Riigikohtu 18. novembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15, p 13).

9. Juhul, kui 4. detsembri 2014 kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, peab kostja

kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kostja on 15. jaanuari 2016 menetlusdokumendis (tl 66jj)

asunud seisukohale, et pank on refinantseerinud võlgnetavad intressid põhivõlgnevuseks ning

nendelt arvestanud viivist. Seega leiab kostja, et tal ei ole hagis esitatud suuruses võlga hageja

ees. Kostja selgitas nimetatud menetlusdokumendis võlgnevuse kujunemist. Maakohus on

ekslikult otsuses leidnud, et kostja viited nõude ebaselgusele ei ole asjakohased.

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul võib olla tegemist olukorraga, kus asjaolu tõendamise

koormis pöördub ümber. Kostja on esitanud asjaolud, mis viitavad nõude puudumise

võimalikkusele (vt Riigikohtu 12. märts 2015. a otsus 3-2-1-149-14, p 13). Hagejal tuleb

sellisel juhul hagi rahuldamiseks tõendada kausaalsuhtest tulenevat võlga: selgitada võla

tekkimise asjaolusid ja esitada tõendeid.

Maakohus peab pooltele selgitama tõendamiskoormist.

Maakohus leidis, et hageja kinnitusega on tõendatud, et kostja on tasunud 70 eurot. Maakohus

ei ole selgitanud, millist tõendit maakohus TsMS § 229 järgi on silmas pidanud.

Ringkonnakohtul ei ole, arvestades maakohtus puudunud eelmenetlust, võimalik asjas uut

otsust teha. Ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Asjas kantud menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt

maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke