3-16-520/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. oktoober 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-16-520

Haldusasi

SA Hiiu Ravikeskus kaebus Eesti Haigekassa kohustamiseks

tagama täiendava 167 ravijuhu rahastamine 2016. a

I poolaastal ja täiendava 168 ravijuhu rahastamine 2016. a

II poolaastal

Menetlusosalised

Kaebaja – SA Hiiu Ravikeskus, volitatud esindajad

vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Anneli Aab

Vastustaja

–

Eesti

Haigekassa,

volitatud

esindajad

vandeadvokaat Ants Nõmper ja advokaat Maria Teder

Asja läbivaatamine

26.09.2016 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta SA Hiiu Ravikeskus kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 14.11.2016

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa (vastustaja) nõukogu kehtestas 01.11.2013 otsusega nr 20 (Alused) ravi

rahastamise

lepingu

(RRleping)

sõlmimiseks

tervishoiuteenuse

osutajate

valiku

väljakuulutamise põhimõtted, ravi rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused

ja lepingu tähtaja üle otsustamise tingimused (I kd tl 11-19).

3-16-520

2(16)

2. Eesti Haigekassa juhatus kuulutas 31.03.2014 otsusega nr 145 “Valikule kuuluvate

koduõendusteenuste ja statsionaarse õendusabi teenuste ning nende mahu ja osutamise kohtade

kinnitamine ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks” (Otsus nr 145) (I kd tl 19p-22) välja valiku

Vabariigi Valitsuse 02.04.2003 määruses nr 105 „Haiglavõrgu arengukava“ (HVA) nimetamata

tervishoiuteenuse osutajatega RRlepingute sõlmimiseks õendusabi osutamiseks ajavahemikul

01.07.2014–30.06.2018; kinnitas õendusabi RRlepingute sõlmimise ja teenuse osutamise

kohtade määramise alused ning RRlepingu miinimummahud (lisa 1 (I kd tl 22p-34)); kinnitas

valikule kuuluvad õendusabi teenuste osutamise kohad ja teenuse vajaduse (ravijuhud)

perioodil 01.07.2014–30.06.2015 piirkondlike osakondade kaupa (lisa 2 (I kd tl 34p-35)).

Otsuse nr 145 lisa 2 järgi oli Harju maakonna statsionaarse õendusabi väljakuulutatud

ravijuhtude arvuks 1561 perioodil 01.07.2014–31.12.2014 ja 1911 perioodil 01.01.2015–

01.06.2015.

3. Eesti Haigekassa juhatus kinnitas 04.06.2014 otsusega nr 245 „Eesti Haigekassa Harju

osakonna läbiviidud õendusabi tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemuste kinnitamine“

(Otsus nr 245) (I kd tl 36p-37p) Harju osakonna läbiviidud õendusabi tervishoiuteenuse

osutajate valiku tulemused RRlepingute sõlmimiseks õendusabis (lisa 1 (I kd tl 38-58)) ja valiku

hindamistabelid (lisad 2-3; lisa 3 (I kd tl 58p)). Otsuse nr 245 lisa 1 järgi otsustas vastustaja

sõlmida SA-ga Hiiu Ravikeskus (kaebaja) statsionaarse õendusabi tervishoiuteenuse

osutamiseks RRlepingu mahus 1600 ravijuhtu perioodil 01.07.2014–30.06.2015, sh

800 ravijuhtu 2014. a II poolaastal ja 800 ravijuhtu 2015. a I poolaastal. Valiku tulemused olid

järgmised:

Tervishoiuteenuse

osutaja

Hindamise

punktid

Taotletud

ravijuhud

2014 II pa

Taotletud

ravijuhud

2015 I pa

Saadud

ravijuhud

2014 II pa

Saadud

ravijuhud

2015 I pa

SA Hiiu Ravikeskus

Benita Kodu AS

SA Eesti Evangeelse

Luterliku Kiriku Tallinna

Diakooniahaigla

SA PJV Hooldusravi

AS Kallavere Haigla

Kokku

1561

1911

4. Vastustaja ja kaebaja sõlmisid 16.04.2014 RRlepingu nr 6182114 (I kd tl 59-59p; lisad

(I kd tl 60-84)) kehtivusega 01.07.2014–30.06.2018. Lepingu rahalise lisa nr 6-14-2 järgi oli

kaebaja poolt teenindatavate statsionaarse õendusabi ravijuhtude arvuks 2014. a II poolaastal

800 ravijuhtu kogumaksumusega 730 768 eurot (I kd tl 70p), rahalise lisa nr 6-15-1 järgi 2015. a

I poolaastal 800 ravijuhtu kogumaksumusega 902 568 eurot (II kd tl 81p – esitatud haldusasjas

nr 3-15-575) ja rahalise lisa nr 6-15-2 järgi 2015. a II poolaastal 720 ravijuhtu

kogumaksumusega 812 311 eurot (II kd tl 82 – esitatud haldusasjas nr 3-15-575).

5. Kaebaja esitas 09.03.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja kohustamiseks

tagama kaebajale täiendava 80 ravijuhu rahastamine 2015. a II poolaastal. Tallinna

Halduskohus jättis 01.10.2015 otsusega haldusasjas nr 3-15-575 (II kd tl 75-80p) kaebuse

rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 01.06.2016 otsusega (II kd tl 26-28p) kaebaja

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Asja menetlus on pooleli

Riigikohtus.

3-16-520

3(16)

6. Vastustaja ja kaebaja sõlmisid 20.02.2016 RRlepingu rahalised lisad nr 6-16-1 (I kd tl 93)

ja nr 6-16-2 (I kd tl 93p), mille kohaselt on kaebaja poolt teenindatavate ravijuhtude arvuks

2016. a I poolaastal 633 ravijuhtu kogumaksumusega 791 002 eurot ja 2016. a II poolaastal

632 ravijuhtu kogumaksumusega 789 753 eurot.

7. Kaebaja esitas 14.03.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja kohustamiseks

tagama täiendava 167 ravijuhu rahastamine 2016. a I poolaastal ja täiendava 168 ravijuhu

rahastamine 2016. a II poolaastal. Põhjendused:

7.1. Vastustaja tegevus rahastatavate ravijuhtude vähendamisel ei ole kooskõlas seadusega,

Alustega, valiku tingimustega, tulemustega ja eesmärgiga ning varasema praktikaga. Seetõttu

on vastustaja tegevus õigusvastane ja teda tuleb kohustada täitma kaebajaga sõlmitud

RRlepingut selliselt, et kaebajalt tellitavate ravijuhtude maht vastaks Alustele, valiku

tulemustele ja kaebaja pakkumisele. Erinevate tervishoiuteenuse osutajate vahel ravijuhtude

määramine peab toimuma haldusmenetluse põhimõtteid silmas pidades ja vastavalt

õigusaktidele (ravikindlustuse seadus (RaKS), riigihangete seadus (RHS), Alused). Vastustaja

rikub kaebaja põhiõigusi (võrdsuspõhimõte (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12); õigus heale

haldusele, õiguspärasele haldusmenetlusele ja haldusorgani poolt õigusnormide järgimisele (PS

§ 14); ettevõtlusvabadus (PS § 31)). Riigikohus on oma otsustes haldusasjades nr 3-3-1-66-10,

3-3-1-59-05 ja 3-3-1-29-12 selgitanud, et haigekassa vahendid on piiratud avalik ressurss ning

RRlepingute sõlmimine mõjutab konkurentsiolukorda tervishoiuteenuste osutamise turul, andes

lepingut omavatele teenuse osutajatele eelised. Avaliku ressursi kasutusse andmine peab

toimuma kohases menetluses, mis tagab ühetaolise kohtlemise, avalikkuse, läbipaistvuse ja

proportsionaalsuse ning võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele

vastavatel isikutel. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-29-12 sedastanud, et Alused vastavad

eelhaldusakti tunnustele, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul

lahendamisel tähtsust omav asjaolu.

7.2. Vastustaja poolt ülevõetavate kohustuste kogusumma näol on tegemist RRlepingu olulise

tingimusega. RRleping on raamleping, mida tuleb tõlgendada koos sellega seotud teiste

dokumentidega (sh Alused, valiku tingimused ja tulemused). Seega ei reguleeri Aluste p-d 12.1

ja 12.4 RRlepingute ühekordset sõlmimist, vaid ravijuhtude jagamist kogu 4-aastase perioodi

jooksul. Rahalise mahu määramine aasta kaupa tuleneb üksnes riigi toimimisest iga-aastase

rahalise eelarve kaudu. Ravijuhtude jagamine Aluste alusel oleks kooskõlas RaKS-ga, sest

arvestab mh RaKS § 36 lg-s 4 toodud asjaolusid. Kuna RaKS § 37 p 2 järgi on RRlepingu osaks

vastustaja poolt väljakuulutatud ravijuhtude kogumaht (mitte maht ainult esimesel poolaastal),

peab kogu ravijuhtude arvu kindlaksmääramine RRlepingu kehtivuse perioodil toimuma

samadest põhimõtetest lähtudes. Vastasel juhul tekib küsimus, miks sõlmiti RRlepingud

neljaks, mitte üheks aastaks. Eeltoodu nähtub sõnaselgelt ka Aluste p-st 12.4, kus on sätestatud,

et analoogselt toimitakse kuni väljakuulutatud vajadus teenuse järele on kaetud ja teenuse

kättesaadavus tagatud. Iga järgneva perioodi kohta uue rahalise lisa kokkuleppimisel tuleb

lähtuda konkursil selgunud paremusjärjestusest ning teha ettepanek ravijuhtude mahu

kokkuleppimiseks esmalt konkursi võitjale ja kui kaebaja ei suuda teenindada kogu selle

perioodi ravijuhtude mahtu, esitama ettepaneku paremusjärjestuses järgmisele. Seejuures on

vastustaja ise lähtunud Alustest kahel esimesel poolaastal ravijuhtude kindlaksmääramisel.

Vastustaja on möönnud, et on lähtunud ravijuhtude rahastamise küsimuses RHS-st, järelikult

möönnud

vajadust

järgida

ühetaolise

kohtlemise,

avalikkuse,

läbipaistvuse

ja

proportsionaalsuse põhimõtetest. Isegi kui Alused ei ole hankedokumendid tavatähenduses, on

tegemist halduseeskirjaga, mis omab mõju ka haldusvälistele isikutele. Kui Alustest lähtuti

mitte ainult lepingupartnerite valimisel, vaid ka esimestel poolaastatel rahastatavate ravijuhtude

kindlaksmääramisel, siis saab ja tuleb neist lähtuda ka ülejäänud RRlepingu kehtivuse ajal

rahastatavate ravijuhtude kindlaksmääramisel.

3-16-520

4(16)

7.3. Isegi kui Alused ei reguleeri igakordselt rahaliste lisade sõlmimist RRlepingu kehtimise

ajal, on ravijuhtude määramisel näol tegemist piiratud avaliku ressursi kasutusse andmisega

ning see ei saa toimuda vastustaja suvaotsuse alusel. Isikul, kelle õigusi, eelkõige õigust

võrdsele kohtlemisele, rikub kohase menetluse puudumine, on õigus halduse tegevuse

vaidlustamiseks. Analoogia korras on võimalik lähtuda Alustest, mis on vastustajale Aluste p 1

kohaselt abiks kaalutlusotsuse tegemiseks lepingupartnerite valikul.

7.4. Vastustaja tegevus rahastatavate ravijuhtude jagamisel tervishoiuteenuse osutajate vahel on

vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et vastustaja lähtub

ravijuhtude jagamisel Alustest ning et konkursil saavutatud eelis (esimene järjekoht) annab talle

eelise kogu RRlepingu kehtivuse jooksul. Vastasel korral puudub konkursi tulemusel

moodustatud pingereal tähtsus ja tekib küsimus, miks see üldse moodustati.

7.5. Haigekassa eelarveliste vahendite vähenemine ei muuda Alustest lähtumise vajadust.

Kaebaja ei väida, et rahastatavate ravijuhtude arv peab iga-aastaselt püsima muutumatuna. Kuna

kaebaja sai valiku menetluses enim punkte, annab see talle Aluste p-des 12.1 ja 12.4 nimetatud

eelise RRlepingu kehtivuse jooksul ravijuhtude jagamisel. Kaebaja ravijuhte saab õiguspäraselt

vähendada vaid juhul, kui temast pingereas tagapool olevale pakkujale ravijuhte üldse ei

pakutaks. Kaebajast pingereas tagapool olevaid tervishoiuteenuse osutajaid ei saa kohelda

samadel alustel, kuna kaebajal on nende ees eelis. 2015. a ja 2016. a ravijuhtude jagamisest

nähtub, et kuigi pingereas eespool olevate kaebaja ja Benita Kodu AS teenindavate ravijuhtude

arvu on vähendatud, on samal ajal pingereas tagapool olevate SA PJV Hooldusravi ja AS

Kallavere Haigla teenindavate ravijuhtude arvu suurendatud. Ja seda olukorras, kus vastustaja

on viidanud üleüldisele eelarve vähenemisele. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega isegi juhul,

kui mitte arvestada kaebaja eelisseisundiga. Ebaõige on vastustaja väide, et ei saa eksisteerida

olukorda, kus tervishoiuteenuse osutajaga on sõlmitud RRleping, kuid talle ei tagata

teenindamiseks ravijuhte. Just sellise olukorraga oli tegemist AS Kallavere Haigla puhul

2014. a II poolaastal.

7.6. Kaebaja jaoks ei ole arusaadav, millistest algandmetest on vastustaja 2016. a ravijuhtude

jagamisel lähtunud. Vastustaja seisukohad on ajas muutuvad. Samuti jääb arusaamatuks, miks

arvestati 2015. a II poolaasta planeeritud mahu, mitte tegelikult täidetud mahuga, kui lepingute

sõlmimise kava kinnitati alles 08.02.2016 ja vastustajal olid hiljemalt 08.01.2016 olemas

andmed 2015. a II poolaasta tegelikult täidetud mahtude kohta.

7.7. Väide, et üleüldise eelarve vähenemise tõttu vähenes ka Harju maakonnas valikupartneritelt

vastustaja poolt ülevõetavate rahaliste kohustuste maht, ei vasta tõele, sest tegelikkuses on

rahaliste kohustuste kogusumma hoopis suurenenud 11% võrra. Kuigi teistel valikupartneritel

on ravimahud vähenenud, on SA PJV Hooldusravi ravimahud suurenenud üle poole võrra.

Sellisel läbipaistmatul ja kontrollimatul viisil avaliku ressursi kasutusse andmine ei ole

toimunud menetluses, kus oleks järgitud ühetaolise kohtlemise, avalikkuse, läbipaistvuse ja

proportsionaalsuse põhimõtteid. Kui vastustaja ei tee pärast RRlepingu sõlmimist

lepingupartnerite vahel enam vahet, siis tuleks neid ka võrdselt tasustada. Praegusel juhul on

kaebaja

kuni

RRlepingu

kehtivuse

lõpuni

seotud

valikumenetluses

pakutud

hinnakoefitsiendiga.

7.8. SA PJV Hooldusravi eelistamiseks puuduvad nii RaKS-st kui ka Alustest tulenevad alused.

Sellist alust ei tule ka Euroopa Liidu struktuurfonde reguleerivatest õigusaktidest.

Sotsiaalministeeriumi 15.06.2016 kirjast vastustajale nähtub, et Euroopa Regionaalarengu

Fondi (ERF) toel valminud taristu eelistamine oli vajalik 2014. a toimunud valikumenetluses,

järelikult mitte hiljem. Ministeeriumile järelepärimise esitamine alles 13.04.2016 näitab, et

vastustaja lähtus ravijuhtude kindlaksmääramisel oma suvast ja soovib nüüd leida oma teguviisi

3-16-520

5(16)

õigustavaid väiteid. Ka kaebaja on saanud struktuuritoetust ERF õendus- ja hooldusteenuste

infrastruktuuri arendamise meetme alusel ning saanud selle eest valikumenetluses täiendavalt

punkte. Seega kui ERF rahastusel on RRlepingute rahaliste lisade planeerimisel oluline tähtsus,

tuleks kaebajat kohelda võrdselt ja ühetaoliselt SA-ga PJV Hooldusravi.

7.9. Vastustaja esitatud andmed kinnitavad, et vastustaja pole Harju maakonna statsionaarse

õendusabi teenuseosutajate mahtu vähendanud võrdeliselt ja võrdselt ning seda olenemata

sellest, kas võtta võrdluse aluseks ravijuhtude arv või ülevõetavate rahaliste kohustuste

kogusumma. Seega on vastustaja metoodika ja lõpptulemus ebaõiged, arusaamatud ja

läbipaistmatud.

7.10. Juhul, kui RaKS § 36 lg 4 ja Alused ei reguleeri vastustaja poolt ülevõetavate rahaliste

kohustuste kogumahu kokkuleppimist, on RaKS § 36 lg 4 vastuolus PS § 13 lg-st 3 tuleneva

õigusselguse põhimõttega ja PS §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabadusega ning tuleb jätta asja

lahendamisel kohaldamata. Ebapiisava regulatsiooni tagajärjeks on riigivõimu omavoli

võimalus. Õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks

võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist

reguleerida.

7.11. 2016. a rahaliste lisade sõlmimine ei välista kaebuse esitamist ja vastustajalt täiendavate

ravijuhtude taotlemist. Kaebaja sõlmis rahalised lisad, vältimaks täiendava kahju tekkimist, sest

vastasel korral oleks RRlepingu lisa 1 p 2.5 järgi talle säilitatud ainult 80% eelmise aasta

täidetud mahust. Kaebajale ei saa ette heita, et ta on võtnud tarvitusele meetmeid endal suurema

kahju vältimiseks. Kaebuse rahuldamise korral on kaebajal õigus nõuda õiguspärase olukorra

taastamist. Kaebaja allkirjastas rahalised lisad tingimusel, et ei loobu täiendavate ravijuhtude

nõudest.

8. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

8.1. Alused, Otsused nr 145 ja nr 245 ning RaKS § 36 lg 4 ei reguleeri RRlepingu rahaliste

lisade mahtude kujunemist 2016. a I ja II poolaastal. Otsusega nr 145 kinnitati valikule kuuluva

õendusabi teenuse vajadus (ravijuhtude üldarv) perioodil 01.07.2014–30.06.2015. Kaugemale

kui 30.06.2015 Otsus nr 145 ravijuhtude üldarvu ei reguleeri. Aluste p-d 12.1 ja 12.4

reguleerivad selgelt RRlepingute sõlmimise ettepaneku tegemist, mitte RRlepingu iga-aastaselt

muudetavate rahaliste lisade kindlaksmääramist. RRlepingut ei sõlmita kõigi taotlejatega, vaid

pingerea alusel üksnes seni, kuni väljakuulutatud vajadus teenuse järele on kaetud ja teenuse

kättesaadavus tagatud. Alustes on täpsustatud, kuidas vastustaja RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud

asjaolusid partnerite valikul arvesse peaks võtma. Aluste kohaselt läbiviidud menetluse

tulemused on kinnitatud Otsusega nr 245. Olukorras, kus pingerea alusel on RRlepingu

sõlmimine tervishoiuteenuse osutajatega juba otsustatud – lepingupartnerid on 4 aastaks leitud

– ning vaidlus on tõusetunud ravijuhtude mahu kohta teisel lepinguaastal, ei ole pingerida enam

oluline. Riigikohus ei ole 29.11.2012 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-29-12 leidnud, et Alused

vastaksid eelhaldusakti tunnustele. Riigikohtu hinnangul vastas eelhaldusakti tunnustele

Otsusega nr 145 analoogne otsus. Riigikohus on 18.01.2008 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-81-07

Aluste eelnevat versiooni pidanud halduseeskirjaks, mis on suunatud esmajärjekorras haldusele

enesele. Seetõttu ei saa Alustest tulla haldusvälistele isikutele subjektiivseid õigusi. Otsuse

nr 245 omaette eesmärgiks ei ole paremusjärjestuse kehtestamine, vaid otsustamine, milliste

tervishoiuteenuse osutajatega RRleping sõlmida. Ravijuhtude jaotamise osas on Otsus nr 245

selgelt tähtajaline – lisaga 1 kinnitati valikupartnerite ravijuhtude arv üksnes perioodiks

01.07.2014–30.06.2015. Tervishoiuteenuse osutajate paremusjärjestus peegeldab asjade seisu

hindamise hetkel. Aluste alusel jagatud punktid ei pruugi enam vastata tegelikele asjaoludele

pärast RRlepingu sõlmimist. Samuti muutub aastast aastasse tervishoiuteenuse osutajate

3-16-520

6(16)

võimekus ning iga-aastaselt vastustaja eelarve ja sellest tulenevalt vastustaja eelarvest

rahastatav kindlustatud isikute nõudlus. Juhul, kui esinevad muud olulised põhjused, peab

vastustajale säilima õigus 4-aastase lepingu kestel ravijuhte paindlikult planeerida. Lähtumine

Aluste alusel taotlejate hindamisel tekkinud pingereast ei oleks seega RRlepingu sõlmimisele

järgnevatel aastatel ka sisuliselt põhjendatud, mistõttu ei ole sellist põhimõtet kusagil ka

kehtestatud. Pärast RRlepingu sõlmimist puudub seadusest tulenev alus teha vahet

valikupartneriks kvalifitseerunud tervishoiuteenuse osutajate vahel, kelle kõigiga on sõlmitud

RRlepingud. RaKS § 36 lg 4 kohaselt arvestatakse samas sättes nimetatud asjaolusid üksnes

RRlepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamisel. RaKS § 36 lg 4 ei sätesta, et

ravijuhtude jagamine RRlepingu kehtivuse jooksul peab toimuma iga-aastaselt konkursi korras,

ega seda, et RRlepingud tuleks sõlmida pingerea alusel, vaid vastustajal on kohustus sättes

nimetatud asjaolusid arvesse võtta, otsustamaks, kas ühe või teise tervishoiuteenuse osutajaga

üldse RRlepingut sõlmida. See, et vastustaja on otsustanud teha tervishoiuteenuse osutajatele

RRlepingu sõlmimise ettepanekud pingerea alusel, tuleb Alustest, mitte seadusest.

8.2. Regulatsiooni puudumine, kuidas ravijuhte jagada, ei too kaasa RRlepingu sõlmimise

otsustamiseks arvesse võetavaid asjaolusid loetleva sätte vastuolu PS-ga. See, et igaks

menetluseks ei ole seaduses ette nähtud täpset korda, ei ole vastuolus PS-ga. Haldusmenetluses

kehtivad haldusmenetluse põhimõtted. Menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse

üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole

sätestatud teisiti (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 1). RaKS § 36 lg 4 ei ole antud juhul

asjakohane säte, sest see ei reguleeri ravijuhtude jagamist. Nimetatud sätte kohaldamata jätmine

tähendaks, et sellest sättest ei saaks lähtuda ka RRlepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle

otsustamisel.

8.3. Aluste mittekohaldumine pärast esimest lepinguaastat ei tähenda, et ravijuhte jagataks

suvaotsusega. Vastustaja peab sellisel juhul lähtuma HMS-st, RRlepingu sätetest ja halduse

üldpõhimõtetest. Ravijuhtude jagamine toimub kaebajaga sõlmitud RRlepingu alusel. Sarnaselt

on ravijuhte jagatud ka varasemas praktikas (kaebajal oli RRleping ka perioodil 01.08.2012–

30.06.2014) ja vastustaja ei ole oma praktikat muutnud. Ka varasemalt on kaebaja poolt

teenindavate ravijuhtude arv periooditi muutunud. RRleping ei anna kaebajale subjektiivset

õigust nõuda täiendavate ravijuhtude rahastamist 2016. a. Seda enam olukorras, kus 2016. a

teenindavates ravijuhtudes on juba kokku lepitud. Kaebaja esitatud kaaskiri ei muuda sõlmitud

halduslepingu kehtivust ega sisu. Halduslepingutele kohalduvad ka tsiviilõiguslikud

põhimõtted, mh põhimõte, et leping on täitmiseks. Kui kaebaja leidis, et vastustaja tegevus on

õigusvastane, tulnuks jätta vastustaja pakkumine allkirjastamata. Samuti puudub kaebajal

subjektiivne õigus nõuda, et RRlepingu rahalised mahud püsiksid kogu 4-aastase perioodi vältel

muutumatutena. RRlepingut ei sõlmita igal aastal uuesti, vastasel juhul peaks vastustaja igal

aastal uuesti hindama ka kõiki RaKS § 36 lg-s 4 toodud asjaolusid. Lisaks sellele, et see

suurendaks ebamõistlikult halduskoormust, on selge, et hindamise tulemusel moodustuv

pingerida ei püsiks muutumatuna, mistõttu ei oleks tervishoiuteenuse osutajatel võimalik oma

tegevust planeerida rohkem kui 1 aastaks. Vastavalt RRlepingule toimub ravimahtude jagamine

kokkuleppel (RRlepingu üldtingimuste p 2.4). Kokkuleppe saavutamiseks teeb vastustaja

valikupartnerile igal aastal ettepaneku rahalise lisa osas, arvestades eelkõige järgneva perioodi

vastavaks kalendriaastaks kinnitatud ravikindlustuse eelarvega ja partneri senise lepingu

täitmisega (mida mõjutab nii kindlustatud isikute liikumine kui ka partneri võimekus; vt ka

RRlepingu lisa 2 p 1.1 ja RaKS § 2 lg 2). Pooled on RRlepingu p-s 2.5 kokku leppinud

tervishoiuteenuste miinimummahus, nagu RaKS § 37 p 4 seda nõuab. Miinimummahus

kokkuleppimine ei tähenda, et kokku oleks lepitud ravijuhtude täpses arvus kogu 4-aastase

lepinguperioodi vältel. Kaebaja õiguspärane ootus ei saa olla suurem kui 80% eelmise aasta

sama kalendrikuu täidetud mahust.

3-16-520

7(16)

8.4. RRlepingute sõlmimisel ei ole võimalik kindlaks määrata kogu vajadust tervishoiuteenuse

järele, kuna pole teada iga-aastast nõudlust teenuse järele, eelarvelisi võimalusi ega muid olulisi

asjaolusid, mis võivad mõjutada ravijuhtude jagunemist. Väljakuulutatud vajadusest saab

rääkida ainult lepingu sõlmimise aastal. RRlepingu sõlmimisele järgnevatel aastatel ei kuuluta

vastustaja välja vajadust teenuse järele ega korralda igal aastal uuesti konkurssi, sest RaKS § 36

lg 41 kohaselt peab RRleping olema sõlmitud vähemalt 3-aastase tähtajaga.

8.5. Kaebajale tehtud RRlepingu 2016. a rahaliste lisade sõlmimise ettepanek on kooskõlas

võrdsuspõhiõigusega. Vastustaja ei diskrimineeri positiivselt ega negatiivselt tervishoiuteenuse

osutajaid olenevalt kohast pingereas. Olukorras, kus tervishoiuteenuse osutajatega on RRleping

sõlmitud, puudub alus täiendavaks vaheteoks või kaebaja eelistamiseks. Valikumenetluses enim

punkte saanud tervishoiuteenuse osutajat nö premeeritakse kogu RRlepingu jooksul sellega, et

olles RRlepingu sõlmimise aastal saanud õiguse teenindada kõiki soovitud ravijuhte, tagatakse

talle ka järgnevatel aastatel ravijuhte vähemalt 80% ulatuses eelmise aasta sama perioodiga

võrreldes. Vastustaja ülesandeks on hoopiski tagada, et kõiki valikupartnereid koheldakse

ühetaoliselt ravijuhtude planeerimisel, v.a juhul, kui mõjuvad põhjused tingivad teistsuguse

jaotuse.

8.6. Vastustaja ei lähtu RRlepingu rahaliste lisade planeerimisel üksnes ravijuhtude arvust, sest

ravijuhu maksumus erineb tervishoiuteenuse osutajate lõikes, vaid keskendub ülevõetavate

kohustuste kogusummale, mille alusel leitakse baas ehk lepingute planeerimise algseis.

Vastustaja lähtus ravijuhtude planeerimisel järgmistest põhimõtetest: 1) baastasemeks oli iga

teenuseosutaja 2015. a I poolaastal täidetud maht ja 2015. a II poolaastaks kokku lepitud maht;

2) Harju maakonnas vähenesid valikupartnerite vastustaja poolt ülevõetavate rahaliste

kohustuste summad (rahaline maht) võrreldes baasandmetega 13,1% (moodustades 86,9%

baastasemest), v.a AS-l Kallavere Haigla ja SA-l PJV Hooldushaigla. 2015. a II poolaasta

tegelikult täidetud lepingumahuga ei saanud arvestada seetõttu, et lepingute planeerimise

protsess on keerukas ja komplitseeritud tegevus ning võtab aega, mistõttu alustatakse sellega

enne 2015. a II poolaasta tegelikult täidetud mahu selgumist. Pealegi on õendusabi vaid üks

mitmekümnest erialast, mille jaoks vastustaja RRlepingud enam kui saja tervishoiuteenuse

osutajaga sõlmib. Aegsaid ettevalmistusi tuleb teha kõigi lepingupartneritega rahaliste lisade

sõlmimiseks.

8.7. AS Kallavere Haigla rahaline maht vähenes 2016. a rohkem kui teistel tervishoiuteenuse

osutajatel, moodustades 80,5% baastasemest. Seda põhjusel, et tema ravijuhu keskmine

maksumus alanes märgatavalt tulenevalt ravijuhu keskmise maksumuse ühtlustamise

põhimõttest. SA-le PJV Hooldusravi on baastasemega võrreldes jaotatud rohkem ravijuhte

seetõttu, et tal valmis Euroopa Liidu kaasrahastatud taristu täiendava õendusabi teenuse

osutamise võimekuse kasutuselevõtuks. Vastav kohustus tuleneb õigusaktidest, mis

reguleerivad struktuuritoetuse andmist (sh perioodi 2007–2013 struktuuritoetuste seadusest

(STS2007_2013), sotsiaalministri 10.07.2009 määrusest nr 70 “Meetme “Õendus- ja

hooldusteenuste infrastruktuuri arendamine” toetuse andmise ja toetuse kasutamise seire

tingimused ja kord” (Määrus nr 70), Vabariigi Valitsuse 03.12.2009 korraldusest nr 519)

koostoimes tervishoiu rahastamist reguleerivate õigusaktidega (tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse § 52 lg 3). Lisaks on sotsiaalminister kinnitanud 31.07.2009 käskkirjadega nr 114 ja

115 juhendid, mille kohaselt pidi taotleja oma taotluses määratlema haigekassalt saadava tulu

ja hiljem selle vastavust haigekassa eelarve prognoosi valguses ka hinnati. Toetuse andmise

näol oli tegemist tervishoiupoliitika arengusuunaga, millest vastustaja Vabariigi Valitsuse

05.01.2001 määruse nr 3 “Eesti Haigekassa põhikiri” (Põhikiri) § 3 kohaselt peab oma

tegevuses juhinduma. Selle asjaolu ajendil suurendati ka SA PJV Hooldusravi baasi, tagamaks

ERF rahade otstarbeka kasutuse. Samal põhjusel muutis vastustaja 2014. a alguses enne

õendusabi valikut Aluste p 7, kuhu lisati valikumenetluses hinnatava asjaoluna valmisolek

3-16-520

8(16)

osutada teenust ERF toetusest finantseeritud ruumides, mida sotsiaalminister oli oma

ettepanekuga eelnevalt toetanud 11.12.2013 vastustajale saadetud kirjas. 2014. a läbi viidud

valikumenetluses sai kaebaja seetõttu ERF-st saadud toetusest ehitatud või renoveeritud

ruumides teenuse osutamise eest Harju maakonnas ainsana 10 lisapunkti, asudes seetõttu

valikumenetluses tekkinud pingerida juhtima.

8.8. Iga-aastaselt muutuvate eelarveliste vahendite tõttu ei saa vastustaja võtta kohustust tagada

valikupartneritele ravijuhte kogu 4-aastase lepinguperioodi jooksul muutumatutena. Vastustaja

valikupartneriks olek tähendab, et igale valikupartnerile tuleb RRlepingu kestel tagada teenuse

osutamiseks ravijuhud, ehkki eelarvelised vahendid ei võimalda vastustajal rahastada igal aastal

täpselt sama palju ravijuhte. Võimalus RRlepingu regulatsiooni alusel määrata RRlepingu

rahalistes lisades ravijuhud kindlaks poolaasta kaupa kokkulepete korras annab vastustajale

vajaliku paindlikkuse ravirahade juhtimisel. Esimesteks poolaastateks määratud ravijuhtude

säilitamine ka muudeks poolaastateks tooks kaasa selle, et pingereas tagapool olevate

tervishoiuteenuse osutajatega tuleks eelarve piiratuse tõttu RRleping lõpetada või mõnel

poolaastal peatada. Kaebaja on ka ise märkinud, et leping ilma rahaliste mahtude kokkuleppeta

ei oleks iseseisvalt täidetav. Seega ei saa tekitada olukorda, kus tervishoiuteenuse osutajal on

küll RRleping, kuid poolaastal teenindavate ravijuhtude arv on 0. See ei oleks kooskõlas

valikupartnerite õiguspärase ootusega, et kogu RRlepingu 4-aastase perioodi vältel

moodustavad valikupartneri RRlepingu rahalised mahud vähemalt 80% eelmise aasta sama

perioodi täidetud mahust, kui ei lepita kokku teisiti. Ka tuleb RRlepingu üldtingimuste p 2.6

kohaselt tervishoiuteenuse osutajal planeerida kindlustatud isikutele teenuse osutamine

poolaastate lõikes nii, et kogu RRlepingu kehtivuse ajal oleks võimalik osutada teenust

RRlepingus kokkulepitud tingimustel ja korras ravijärjekorra maksimumpikkuse jooksul.

Tervishoiuteenuse osutamise planeerimine nii, et mõni tervishoiuteenuse osutaja saaks teenust

osutada üksnes juhul, kui igal poolaastal paremusjärjestuse alusel ravijuhtude jaotamisel jääb

ravijuhte üle, ei võimaldaks planeerida kindlustatud isikute ravijärjekordi. RRlepingu

lõpetamine mõne tervishoiuteenuse osutajaga lepinguperioodi kestel selleks, et jaotada

ravijuhte asjassepuutumatu paremusjärjestuse alusel, oleks vastuolus nii RaKS § 36 lg-s 41

sätestatud RRlepingu miinimumperioodiga, tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud RRlepingu

sätetega ning kindlustatud isikute huvidega, kes on parajasti tervishoiuteenuse osutaja juures

ravijärjekorda kantud ja kellele ei pruugi olla võimalik osutada teenust ravijärjekorra

maksimumpikkuse jooksul ning kes on sunnitud ootamatult uue tervishoiuteenuse osutaja

leidma.

8.9. Kaebaja on mõistnud ekslikult RaKS § 37 p-s 2 nimetatud kohustuste kogusummat. Kui

lepingupartner osutab ainult ühte teenust, ei ole “kohustuste kogusummal ajaühikus” ja

“kohustuste kogusummal kokku” mingit erinevust. Kui aga lepingupartner osutab erinevaid

tervishoiuteenuseid, siis tähistab see nende teenuste kogusummat.

8.10. Haigekassa eesmärk on ravikindlustushüvitiste võimaldamine vastavalt RaKS-le,

muudele õigusaktidele ja haigekassa eelarves ettenähtud ravikindlustuse kuludele (Eesti

Haigekassa seaduse (HKS) § 2 lg 1). Ravikindlustuse kindlustusandjana lähtub haigekassa

kindlustatud isikute vajadustele vastavate teenuste osutamise, ravi piirkondliku võrdse

kättesaadavuse ja ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise põhimõtetest (RaKS § 2 lg 2). RaKS

§ 35 lg 1 alusel sõlmitav RRleping on seejuures vahend, mis võimaldab vastustajal võtta

kindlustatud isikult üle kohustuse maksta tasu tervishoiuteenuse osutamise eest vastavalt

lepingus ja õigusaktides sätestatud tingimustel. RRlepingu sõlmimise eesmärgiks on seega

kindlustatud isikutele teenuse võimaldamine, st vastustaja lähtub RRlepingu sõlmimisel

kindlustatud isikute huvidest, mitte tervishoiuteenuse osutajate huvist, kellega RRleping

sõlmitakse.

3-16-520

9(16)

KOHTU PÕHJENDUSED

9. RaKS § 34 lg 1 järgi võtab haigekassa RRlepinguga kindlustatud isikult üle kohustuse

maksta tasu tervishoiuteenuse osutamise eest vastavalt lepingus ja õigusaktides sätestatud

tingimustele. RaKS § 36 reguleerib RRlepingu sõlmimist ja RRlepingu tähtaega ning RaKS

§ 37 RRlepingu tingimusi. RaKS § 37 p-de 2 ja 4 järgi lepitakse RRlepingus mh kokku

kindlustatud isikutelt haigekassa poolt ülevõetavate kohustuste summa ajaühikus ja kohustuste

kogusumma ning osutatavate tervishoiuteenuste miinimummaht. Ükski viidatud säte ei

reguleeri seda, kuidas peab vastustaja ravijuhte lepingupartnerite vahel jagama. Küll aga on

selgelt näha, et seadusega on jäetud RRlepingu maht vastustaja ja tervishoiuteenuse osutaja

vahelise kokkuleppe küsimiseks.

10. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et RaKS § 36 lg 4 on PS-ga vastuolus. Esiteks on

tegemist normiga, mis reguleerib seda, milliseid asjaolusid tuleb RRlepingu sõlmimise ja

lepingu tähtaja üle otsustamisel hinnata. Sama norm ei peagi reguleerima lisaks seda, kuidas

tuleb RRlepingu kehtivuse ajal lepingupartnerite vahel ravijuhte jagada. Seega ei saa PS-ga

vastuolus olla RaKS § 36 lg 4, vaid RaKS ise, kust selline regulatsioon puudub. Teiseks leiab

kohus, et seaduse abstraktsiooniastmest tingituna ei olegi mõistlik reguleerida kõiki

halduslepinguga seotud küsimusi seaduses. RaKS sätestab, mida tuleb RRlepingus reguleerida,

samuti millistest põhimõtetest peab vastustaja ravikindlustuse rahade jagamisel lähtuma (vt

RaKS § 2 lg 2). Vastustaja kohustusi reguleerib ka HKS (vt §-d 2 ja 3). Kuna ravikindlustuse

rahade jagamine peab toimuma eelkõige kindlustatud isikute huvidest lähtudes (RaKS § 2 lg 2),

seejuures peab aga arvestama ka mitmete muude asjaoludega (RaKS § 36 lg-s 4 toodud asjaolud

ja vastustaja eelarveliste vahendite suurus), siis ei olegi mõistlik kehtestada seaduses kindlat

reeglit, millest lähtudes peab vastustaja lepingupartnerite vahel ravijuhte jagama. Vastustajal

tuleb kõiki eesmärke ja huvisid silmas pidada leida põhjendatud ja kaalutletud lahendus. RaKS

§ 37 p-st 2 nähtuvalt on seadusandja tahtnud jätta ravijuhtude jagamise küsimuse

lepinguosaliste endi vahel kokku leppida. See võimaldab vastustajal on tegevuses erinevaid

huve ja eesmärke arvestades paindlikumalt reageerida ja suunata avalikke ressursse eelkõige

sinna, kus neid enam vajatakse. Samas ei tähenda seaduses vastava regulatsiooni puudumine,

et tegemist oleks PS-vastase olukorraga või et ravijuhtude jagamisel oleks tegemist vastustaja

suvaotsusega. RaKS § 35 lg-st 2 ning HMS §-dest 99 ja 100 nähtuvalt tuleb vastustajal

RRlepingu sõlmimisel lähtuda HMS-st ja haldusmenetluse üldistest põhimõtetest.

11. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 3 ei ole kohtul pädevus kontrollida vastustaja kaalutlusotsuse

(st ravijuhtude jagamise) otstarbekust ega asuda ise kaaluma, milline ravijuhtude arv tulnuks

kaebajale tagada. Küll aga saab kohus hinnata, kas vastustaja on ravijuhtude jagamisel käitunud

õiguspäraselt ja järginud kaalutlusreegleid.

12. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et RRlepingu rahalise lisa sõlmimine võtab

kaebajalt õiguse nõuda vastustajalt täiendavate ravijuhtude jagamist. Kaebaja poolt nii

kohtueelses kui kohtumenetluses esitatud seisukohtadest nähtub, et rahaline lisa sõlmiti

seetõttu, et vastasel korral oleks tagatud kaebajale vaid 80% eelmise aasta tegelikult täidetud

ravimahust, mis jäänuks alla vastustaja poolt praegusel juhul pakutud ravimahu. Kaebaja soovis

rahalise lisa sõlmimisele vaatamata saada teenindamiseks sama palju ravijuhte, kui talle määrati

RRlepingu esimesel aastal. Juhul, kui leiab tuvastamist, et vastustaja rikkus valikupartneritele

ravijuhtude jagamisel kaalutlusreegleid või kohtles mõnda valikupartnerit põhjendamatult

ebavõrdselt, siis on võimalik kohustada vastustajat kaebajale määratavate ravijuhtude osas uut

otsust tegema.

3-16-520

10(16)

13. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et 2016. a tulnuks valikupartneritele ravijuhte jagada

vastavalt valikumenetluses kujunenud paremusjärjestusele ja samas mahus kui RRlepingu

sõlmimisel esimeseks aastaks kokku lepiti.

14. Kaebaja viide Alustele ei ole antud juhul asjakohane. Alused reguleerivad valiku

menetluses lepingupartnerite vahel valiku tegemist, mitte olemasolevate lepingupartnerite vahel

ravijuhtude jagamist. Tegemist on erinevate olukordadega, mistõttu ei saa Alustes toodust

lähtuda ka analoogia korras. Kui valiku menetluses ei saa ühelgi pakkujal olla õiguspärast

ootust, et RRleping just temaga ja tema taotletud mahus sõlmitakse, sest valiku tulemus sõltub

valikul osalevatest pakkujatest, nende pakutavast hinnast, teenuse kvaliteedist ja taotletud

mahust ning valikule pandud ravijuhtude arvust, siis olemasolevatel lepingupartneritel on

õiguspärane ootus, et vastustaja tagab neile RRlepingu kehtivuse ajal vähemalt 80% eelmise

aasta sama perioodi tegelikult täidetud mahust.

15. Vaidluse all ei ole asjaolu, et õendusabi valikumenetluses sai kaebaja pakkumine

hindamisel kõige enam punkte ja ta positsioneerus pingereas esimesele kohale. See tõi kaasa

selle, et kaebajaga sõlmiti RRleping ja temaga lepiti esimeseks aastaks (s.o 2014. a

II poolaastaks ja 2015. a I poolaastaks) kokku teenindatavate ravijuhtude arv tema poolt

taotletud mahus. Samas ei ole vaidluse all ka asjaolu, et täpselt samade tingimustega RRleping

sõlmiti ka Benita Kodu AS-ga, SA-ga Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna

Diakooniahaigla, SA-ga PJV Hooldusravi ja AS-ga Kallavere Haigla. Sarnaselt kaebajaga said

ka Benita Kodu AS ja SA Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Diakooniahaigla

RRlepingu sõlmimise esimesel aastal kogu nende taotletud ravimahu ning SA PJV Hooldusravi

sai 2015. a I poolaastaks tema poolt taotletud ravimahu. SA PJV Hooldusravi ravimahtu

vähendati 2014. a II poolaasta osas ning AS Kallavere Haigla ravimahte mõlema poolaasta osas.

Olenemata sellest, kui palju valikupartneritega esimeseks aastaks ravijuhte kokku lepiti, on

nendega sõlmitud RRlepingud täpselt samade tingimustega. Seega on nad kõik võrdsed

lepingupartnerid ja vastustajal pole alust ega õigust neid valikumenetluses saadud

hindepunktidele või paremusjärjestuses saadud kohale tuginedes teisiti kohelda. Kõigil

RRlepingut omavatel lepingupartneritel on samasugused lepingulised õigused ja kohustused

ning vastustajal on kõigi suhtes samasugused õigused ja kohustused. Seetõttu on kaebaja viide

endale kui valikumenetluse võitjale asjakohatu. Edukaks osutusid kõik tervishoiuteenuse

osutajad, kes osutusid valituks ja kellega sõlmiti RRleping, sest neil on eelis võrreldes teiste

tervishoiuteenuse osutajatega, kellel vastustajaga RRlepingut ei ole.

16. RRlepingust (eelkõige üldtingimuste p-d 1.1, 2.1-2.5) nähtuvalt lepitakse lepingupartneri

poolt teenindatav ravijuhtude arv kokku RRlepinguga. RRleping ei sätesta, kuidas ravijuhte

lepingupartnerite vahel täpsemalt jagatakse. RRlepingu üldtingimustest nähtub vaid see, et see

peab toimuma kokkuleppel. Kokkuleppe mitte saavutamisel säilitatakse lepingupartnerile

ülevõetavate rahaliste kohustuste summad ja ravijuhtude arv 80% ulatuses eelmise aasta sama

kalendrikuu tegelikust (täidetud) mahust (RRlepingu üldtingimuste p 2.5). RRleping ei näe ette,

et lepingupartnerile säilitatakse kogu lepingu kehtivuse ajaks sama ravijuhtude arv, mis lepiti

kokku lepingu sõlmimise esimeseks aastaks. Samuti ei nähtu, et ravijuhtude jagamisel omaks

mingit tähtsust valikumenetluses omandatud hindepunktid või koht paremusjärjestuses. Seadus

ega RRleping ei kohusta vastustajat sellist paremusjärjestust valikumenetluses osalevatest

tervishoiuteenuse osutajatest koostama ega osuta seetõttu sellele ka mingit tähtsust. Kaebaja on

RRlepingu

sõlmimisel

nõustunud

nimetatud

lepingutingimustega

ega

ole

nende

lepingutingimuste õigusvastasust väitnud ka kohtumenetluses. Kuna leping kehtib, on see

täitmiseks kohustuslik ja poolte vahelistes suhetes tuleb esmalt lähtuda just lepingus sätestatust.

17. Aluste näol on tegemist haldusesisese aktiga (halduseeskirjaga), mis on suunatud eelkõige

haldusorganile endale (vt Aluste 1.2). Aluste p-st 1.2 nähtuvalt on Alused vastustajale abiks

3-16-520

11(16)

kaalutlusotsuse tegemiseks lepingupartnerite valikul. Nii Aluste pealkirjast kui ka

regulatsioonist nähtub, et see reguleerib seda, kuidas valida valiku menetluses kandideerinud

tervishoiuteenuse osutajate hulgast välja need, kellega RRleping sõlmida. Ka Aluste p-d 12.1

ja 12.4, millele kaebaja oma kaebuses tugineb, ei reguleeri RRlepingu kehtivuse ajal ravijuhtude

jagamist, vaid tervishoiuteenuse osutajate vahel valiku tegemist, kellega RRleping sõlmida.

Olenemata sellest, kas pidada Aluseid halduse siseaktiks või eelhaldusaktiks, ei reguleeri

Alused ei otseselt ega kaudselt RRlepingu kehtivuse ajal valikupartnerite vahel ravijuhtude

jagamist. Aluste järgi tuli vastustajal hinnata tervishoiuteenuse osutajaid ja nende pakkumisi

ning teha nende vahel valik vastavalt omistatud hindepunktidele ja paremusjärjestusele. Kuid

selline paremusjärjestus omaski tähendust vaid valikumenetluses, mitte edaspidi RRlepingute

täitmisel. Ainus mõju, mis valikumenetluses moodustunud paremusjärjestusel saab edaspidi

valikupartneritele olla, on see, et kui lepingupooled ei saavuta ravimahtude osas kokkulepet,

tagatakse valikupartnerile RRlepingu üldtingimuste p 2.5 järgi 80% tema poolt eelmise aasta

samal perioodil tegelikult täidetud ravimahust. Kui valikupartner oli valikumenetluses teistest

edukam ja sai kõik taotletud ravijuhud, siis on ka nimetatud reegli kohaldamine talle

eelduslikult soodsam.

18. Aluste p 12.4 viitab väljakuulutatud vajadusele teenuse järele. Antud juhul ei saa olla

vaidluse all asjaolu, et Otsusega nr 145 kinnitati valikule õendusabi teenuse ravijuhud

perioodiks 01.07.2014–30.06.2015 ning RRlepingu sõlmimisel lepiti lepingupartneritega kokku

ravijuhtude jagamine perioodiks 01.07.2014–30.06.2015 (vt Otsust nr 245). Ka kaebaja esitas

pakkumise vaid perioodi 01.07.2014–30.06.2015 kohta. Kuigi kaebajaga sõlmiti RRleping

4 aastaks, s.o kuni 30.06.2018, ei reguleeri Otsused nr 145 ja nr 245 perioodiks 01.07.2015–

30.06.2018 kujunevat vajadust õendusabi teenuse järele ega seda, kuidas nimetatud perioodil

ravijuhte lepingupartnerite vahel täpsemalt jagatakse.

19. Leping sõlmiti 4-aastase tähtajaga põhjusel, et vastustaja ei peaks hakkama iga-aastaselt

aeganõudvat valikumenetlust läbi viima. Nii lühikeste perioodide järel uute valikumenetluste

korraldamine suurendaks põhjendamatult vastustaja halduskoormust. Uue valikumenetluse

tagajärjel tekkivad vaidlused venitaks tulemuste selgumist ja takistaks oluliselt vastustaja töö

korraldamist. Samuti tekitaks see segadust patsientide seas, kel puuduks kuni vaidluste

tulemuste selgumiseni kindlus, millise tervishoiuteenuse osutaja juures on neil võimalik

ravikindlustuse raha eest teenust saada. Lisaks ei oleks tervishoiuteenuse osutajatel võimalik

oma tegevust pikemaajaliselt planeerida, kui neil puuduks kindlus, kas nad ka järgmiseks

aastaks RRlepingu saavad. See omakorda kahjustaks patsientide huve, keda ei oleks võimalik

ravijärjekorda seada.

20. Kuigi Otsus nr 145 ei reguleeri seda, kuidas arvutatakse ja jagatakse ravijuhte pärast

30.06.2015, nähtub nii Otsusest nr 145 kui ka selle lisast 1, et valikupartneritele jagatavate

ravijuhtude kindlakstegemisel ei lähtuta pelgalt vastustaja eelarvelistest vahenditest, vaid ka

mitmetest teistest asjaolust, sh demograafilistest ja geograafilistest andmetest ning HVA

haiglate võimekusest ise tervishoiuteenuseid osutada. Eesti Haigekassa juhendist JTO-P-02-05-

1 “Ravi rahastamise lepingute planeerimine, sõlmimine ja muutmine” (I kd tl 156-160p)

nähtuvalt mõjutavad ravijuhtude arvu ka lepingupartnerite pakutavad ravijuhu maksumused ja

eelarvelised võimalused. Samuti on vastustaja seotud tervishoiupoliitiliste arengusuundadega

(HKS § 26 lg 2, Põhikirja § 3, RRlepingu preambula), kindlustatud isikute vajadusega teenuse

järele ja piirkondliku kättesaadavuse tagamise vajadusega (RRlepingu lisa 2 “Ravi rahastamise

lepingu lisatingimused eriarstiabis, hambaravis ja õendusabis” (I kd tl 66p-70) p-d 1.1.1 ja

1.1.2) ning kohustusega tagada ravikindlustusrahade efektiivne ja otstarbekas kasutus (HKS § 2

lg 2 p 1). Kuna mitmed ravimahtude arvestamisel aluseks võetavad asjaolud ei püsi kogu

RRlepingu kehtivuse jooksul muutumatuna, siis on valikupartneritele jagatavate ravimahtude

muutumine lepingu kehtivuse jooksul paratamatu. Kuna vastustaja eelarve sõltub riigieelarvest

3-16-520

12(16)

(vt HKS § 12 lg 1 p 3) ja riigieelarve võetakse vastu üheks aastaks (PS § 115 lg 1), siis saab

vastustaja teha oma teiste aastate eelarve osas küll prognoose (HKS § 36 lg 11), kuid ei saa

leppida lepingupartneritega kokku nende poolt teenindatavaid ravijuhte kogu RRlepingu

kehtivuse perioodiks, vaid see tuleb määrata iga aasta uuesti. RRlepingust nähtuvalt lepitakse

lepingu rahalised lisad kokku iga-aastaselt poolaastate kaupa (RRlepingu üldtingimuste p 2.4).

21. Eeltoodust järeldub, et RaKS, Alused, Otsused nr 145 ja nr 245 ei reguleeri ravijuhtude

jagamist lepingupartnerite vahel perioodiks 01.07.2015–30.06.2018. RRlepingu järgi tuleb

ravijuhtude arv ja vastustaja poolt ülevõetavate kohustuste summa lepingupoolte vahel kokku

leppida. Kuna RaKS-s, üheski eelviidatud otsuses ega ka RRlepingus ei ole sätestatud, et

lepingupartnerile tuleb tagada kogu lepingu kehtivuse ajaks sama ravijuhtude arv, nagu lepiti

kokku RRlepingu esimeseks aastaks, ning ravijuhtude kindlaksmääramise asjaolude muutumise

korral muutuvad paratamatult ka valikupartneritele jagatavad ravimahud, siis võivad

lepingupartnerite lepingumahud lepingu kehtivuse perioodil muutuda. Kaebajal puudub

subjektiivne õigus konkreetsele ravijuhtude arvule. Küll aga on tal õigus võrdsele kohtlemisele

teiste valikupartneritega ravijuhtude jagamisel. Olukorras, kus valikumenetluses moodustatud

paremusjärjestusele või hindepunktidele ei omistata ülejäänud lepingu kehtivuse perioodil

mingit tähtsust ega kehtestata, et sellest tuleks lähtuda ka edaspidi ravijuhtude jagamisel, ei pea

vastustaja nimetatud paremusjärjestust edaspidi järgima ning kaebajal ei ole õigust sellele

tuginedes nõuda tema soovitud ravijuhtude arvu. Paremusjärjestusest lähtumine võib muuta

võimatuks RRlepingu üldtingimuste p-s 2.5 sätestatud kohustuse täitmise tagada

lepingupartnerile kokkuleppe mittesaavutamise korral vähemalt 80% eelmise aasta sama

perioodi tegelikult täidetud mahust. Erinevalt valikumenetluses koostatud paremusjärjestusest

ja hindepunktidest kehtib lepingu miinimummaht kogu lepinguperioodi jooksul ning on

lepingupooltele siduv. Kaebaja viide AS Kallavere Haigla ravijuhtude arvule 2014. a

II poolaastal ei ole asjakohane, sest vastustaja sõlmiski AS-ga Kallavere Haigla lepingu

kokkuleppega, et talle 2014. a II poolaastaks ravijuhte ei jagata.

22. Vastustaja poolt kohtueelses menetluses (vt vastustaja 14.04.2016 vastus nr 1.1-12/2888-4

kaebaja selgitustaotlusele (I kd tl 147-149p)) ja kohtumenetluses esitatud selgitustest nähtub, et

Harju maakonnas vähendati valikupartnerite lepingumahtusid 13,1% põhjusel, et Harju

maakonnas oli õendusabi teenuse kasutus suurem Eesti keskmisest. Kuna ravijuhu hind tõusis,

siis vähendas see eelarvelisi vahendeid ja ravijuhtude arvu tuli vähendada. Samuti viitas

vastustaja ERF toetusest tehtud investeeringutega arvestamise kohustusele. Vastustaja on

valikupartnerite vahel ravimahtude jagamisel võtnud arvestuse aluseks 2015. a I poolaasta

tegelikult täidetud mahu ja 2015. a II poolaasta kokku lepitud mahu. Vastustaja vähendas kõigil

Harju maakonnas õendusabi teenust osutavate valikupartnerite lepingumahtu 13,1%, v.a SA

PJV Hooldusravi ja AS Kallavere Haigla oma. Viimase lepingumahtu vähendati suuremas

ulatuses. SA PJV Hooldusravi lepingumahtu aga suurendati ERF toetusest tehtud

investeeringute tõttu.

23. Kuna vastustajal on kohustus arvestada kindlustatud isikute vajadusega tervishoiuteenuse

järele ja tagada tervishoiuteenuste võrdne piirkondlik kättesaadavus (vt RRlepingu lisa 2 p-d

1.1.1 ja 1.1.2), siis saab Harju maakonnale seni tagatud ravijuhtude arvu ja teenuse keskmisest

suuremat kasutust pidada asjakohaseks kaalutluseks, millega ravijuhtude kindlaksmääramisel

arvestada.

24. Eelarve mahu suurenemine väiksemas mahus kui ravijuhu keskmise maksumuse

suurenemine toob paratamatult kaasa ravijuhtude arvu vähenemise. Vastustaja veebilehel1

1 https://www.haigekassa.ee/sites/default/files/finants/ehk_eelarve_2015.pdf;

https://www.haigekassa.ee/sites/default/files/uuringud_aruanded/statistika/2016_hinnatud_noudlusrah

3-16-520

13(16)

kättesaadavate andmete kohaselt olid statsionaarse õendusabi eelarvemahud aastate lõikes ja

eelarve muutused järgmised:

Eelarveaasta

Statsionaarse õendusabi maht

eelarveaastal (tuhandetes eurodes)

Tõus eelmise eelarve-

aastaga võrreldes (%)

2014

19 197

2015

21 717

13,13

2016

23 594

8,64

Vastustaja veebilehel olevast 2016. a statsionaarse õendusabi tervishoiuteenuse nõudluse

hindamist kajastavast dokumendist2 nähtub, et 2015. a-ga võrreldes tõusis ravijuhu keskmine

maksumus 2016. a-l 8,04%, s.o vähem kui tõusis eelarve maht:

Ravijuhtude nõudlus 2016

18 361

Nõudluse summa 2015 hinnas

21 838 008

Ravijuhu keskmine maksumus 2015 hinnas

1 189

Nõudluse summa 2016 hinnas

23 594 000

Ravijuhu keskmine maksumus 2016 hinnas

1 285

Ravijuhu keskmise maksumuse tõus 2016 vs 2015 (%)

8,04

Seega ei saa antud juhul ravijuhu keskmise maksumuse tõusuga põhjendada ravijuhtude arvu

vähendamist.

25. Kuna valikumenetluses moodustatud paremusjärjestus ja saadud hindepunktid ei oma

RRlepingu kehtivuse perioodil enam tähtsust, siis tuli vastustajal kohelda valikupartnereid

ravijuhtude jagamisel reeglina võrdselt. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda enda

eeliskohtlemist ravijuhtude jagamisel. Ebavõrdset kohtlemist peavad õigustama asjakohased ja

kaalukad põhjendused (nt kui lepingupartner jätab lepingumahu olulises ulatuses täitmata

(RRlepingu üldtingimuste p 16.5) või tema osutatav teenus ei vasta enam samadele tingimustele

ja kvaliteedile (RRlepingu lisa 7 “Kokkuleppehindade rakendamine, teenuse osutamise kohad

ja ajad, muud tervishoiuteenuse osutamise eritingimused” p 3 (I kd tl 71-72)). Vastustaja

selgituste kohaselt vähendati kõigi Harju maakonnas statsionaarset õendusabi osutavate

valikupartnerite lepingu rahalist mahtu (mitte ravijuhtude arvu) 13,1%, v.a SA PJV Hooldusravi

ja AS Kallavere Haigla osas. Arvutamise aluseks võeti valikupartneri 2015. a I poolaasta

tegelikult täidetud lepingumaht ja 2015. a lepingus kokku lepitud maht (vt I kd tl 165). 2015. a

II poolaasta tegeliku mahuga ei arvestatud seetõttu, et ravijuhtude planeerimine algas lepingu

täitmise ajal, st enne tegelikult täidetud mahtude selgumist. Kuna selliselt käituti kõigi Harju

maakonnas statsionaarset õendusabi osutavate valikupartnerite puhul, siis ei saanud see seada

kaebajat ebavõrdsesse olukorda. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks olnuks 2015. a II poolaasta

tegelikult täidetud mahust lähtumine olnud tema jaoks kasulikum, kui lepingus kokku lepitud

mahust lähtumine. Tabelitest 2015. a tegelikult täidetud ravijuhtude kohta õendusabis (II kd

tl 30-30p ja 35-36p) nähtub, et kaebaja jättis mõlemal poolaastal lepingus kokku lepitud mahu

täitmata (2015. a I poolaastal lepingumaht 800 ravijuhtu, täidetud 735 ravijuhtu; 2015. a

II poolaastal lepingumaht 720 ravijuhtu, täidetud 685 ravijuhtu). Väiksemast ravijuhtude arvust

astatav_noudlus_15012015.pdf;

https://www.haigekassa.ee/sites/default/files/board_decision_files/otsus_nr_01_eelerve_2016_kinnita

mine.pdf.

https://www.haigekassa.ee/sites/default/files/uuringud_aruanded/statistika/2016_hinnatud_noudlusrah

astatav_noudlus_15012015.pdf.

3-16-520

14(16)

lähtumine oleks sama valemi kasutamisel toonud kaasa kaebajale jagatavate ravijuhtude arvu

vähendamise veelgi suuremas ulatuses kui praegu. Kohtu arvates ei ole vastustaja poolt

ravijuhtude arvutamisel ja jagamisel arvesse võetud andmed ja rakendatud valem ega arvutuste

tegemine ravijuhtude arvu asemel lepingu rahaliste mahtudega iseenesest põhjendamatud ega

sea kaebajat teistega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Kuna vastustaja tegi arvutusi rahaliste

mahtudega, siis saab kaebaja sama rahalise mahu juures koefitsiendi (st väiksema ravijuhu

maksumuse) tõttu rohkem ravijuhte kui koefitsiendi mitte pakkumise korral.

26. Vastustaja esitatud tabelist (I kd tl 165) nähtuvalt vähendati AS Kallavere Haigla lepingu

rahalist mahtu 19,5%, samas kui teistel valikupartnerile (peale SA PJV Hooldusravi) vähendati

lepingu rahalist mahtu 13,1%. Kuna AS Kallavere Haigla lepingu mahtu vähendati suuremas

ulatuses kui kaebaja lepingu mahtu, siis ei saa see kaebaja õigusi riivata.

27. Erinevalt teistest valikupartneritest suurendati SA PJV Hooldusravi RRlepingu rahalist

mahtu 2015. a-ga võrreldes 60,4%. Vastustaja põhjendas seda asjaoluga, et SA PJV

Hooldusravi oli teinud ERF toetusest investeeringuid õendusabi tervishoiuteenuse osutamiseks

kasutatavatesse ruumidesse ja kuna tegemist on tervishoiupoliitiliselt olulise asjaoluga, siis tuli

seda arvestada ka ravijuhtude jagamisel. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et SA PJV

Hooldusravi ravijuhtude suurendamisel arvestati tema suurenenud teenuse osutamise

võimekust.

28. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et ravijuhtude jagamisel tuleb arvestada

tervishoiupoliitikaga (vt HKS § 26 lg 2, Põhikirja § 3, RRlepingu preambula) ning ERF

toetustest tehtud investeeringute arvestamine ravijuhtude jagamisel on kooskõlas

tervishoiupoliitikaga. Kuigi tervishoiupoliitikat ei ole koondatud ühtsesse tervikdokumenti, on

see tuletatav erinevatest dokumentidest ja õigusaktidest (vt ka Tallinna Halduskohtu 21.03.2014

otsus haldusasjas nr 3-14-50157, p 29; Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2014 otsus haldusasjas

nr 3-14-50157, p 24).

28.1. Rahvastiku tervise arengukavast 2009–20203 nähtub, et arengukava oluliseks osaks on

tõhusa ja patsiendikeskse tervishoiusüsteemi olemasolu ja selle pidev kohandumine muutuvate

haiguste, võimaluste ja patsientide soovidega (lk 12). Arengukava üldeesmärgiks on rahvastiku

tervise paranemine, eeldatava eluea ja tervena elatud eluea pikenemine. Valdkonna

strateegiliseks

eesmärgiks

on

kõigile

abivajajatele

kvaliteetsete

tervishoiuteenuste

kättesaadavuse kindlustamine (lk 13-14). Nimetatud alaeesmärgi saavutamiseks ühe

rakendatava meetmena on välja toodud piisavate ressursside tagamine tervishoiusüsteemi

toimimiseks (sh optimaalne rahastamine ja kaasaegne infrastruktuur) (lk 54). Välja tuleb ehitada

nüüdisaegne tervishoiu infrastruktuur, lähtudes meditsiini arengust ja vajadusest arstiabi järele

(lk 56). Arengukava rakendusplaan seab nimetatud meetme rakendamise eest vastutavaks

Sotsiaalministeeriumi

ning

nimetab

selle

meetmega

seotud

arengukavade

hulgas

Sotsiaalministeeriumi arengukava, esmatasandi tervishoiu arengukava ning elukeskkonna

arendamise rakenduskava – prioriteetne suund “Tervishoiu ja hoolekande infrastruktuuri

optimeerimine”.

28.2. Sotsiaalministeeriumi valitsemisala arengukavast aastateks 2013–20164 nähtub, et Eesti

tervisepoliitika üldine eesmärk on inimeste eluea pikendamine, eelkõige tervena elatud aastate

kasv enneaegse suremuse ja haigestumise vähendamise kaudu. Oluline koht tervisepoliitika

3 https://www.sm.ee/sites/default/files/content-

editors/eesmargid_ja_tegevused/Tervis/2012_rta_pohitekst_ok_5.pdf.

4 https://www.sm.ee/sites/default/files/content-

editors/Ministeerium_kontaktid/Ministeeriumi_arengukava_ja_tooplaan/sotsiaalministeeriumi_arengu

kava_2013-2016.pdf.

3-16-520

15(16)

elluviimisel on patsiendikeskse tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi arendamisel (lk 19). Meetme

olulisimateks poliitikainstrumentideks on tervishoiuteenused, mida pakuvad tervishoiuteenuse

osutajad Eesti Haigekassa rahastamise kaudu (lk 56).

28.3. Eesti tervishoiu arengusuundadest aastani 20205 nähtub, et eurotoetuste abil tehtavad

infrastruktuuri investeeringud peavad lähtuma tervishoiu arengu- ja tegevussuundadest (lk 4).

28.4. STS2007_2013 § 3 lg 1 järgi sätestatakse toetuse andmise ja kasutamise üldised alused

mh rakenduskavades. Määruse nr 70 § 2 lg 1 järgi on toetuse andmise eesmärk kooskõlas

“Elukeskkonna arendamise rakenduskavaga” parandada õendus- ja hooldusteenuste kvaliteeti

ja kättesaadavust. Sama paragrahvi lg 2 järgi toetatakse meetmest statsionaarse hooldusravi

tegevusloaga piirkondliku haigla, keskhaigla, üldhaigla, kohaliku haigla, hooldushaigla või

muu asutuse hoonete ehitamisega, sh rekonstrueerimisega seotud projektide elluviimist.

28.5. Elukeskkonna arendamise rakenduskava 2007–20136 kohaselt tuleb tervishoiuressursside

efektiivsemaks kasutamiseks suurendada õendus- ja hooldusteenuste kvaliteeti ja

kättesaadavust. Selleks tuleb ehitada/rekonstrueerida õendus- ja hooldusteenuste osutamiseks

kasutatavat pinda ja suurendada sellel pinnal avatavate voodikohtade arvu (lk 127).

29. Kohtu hinnangul saab eelviidatust järeldada, et õendusabi teenuse osutamiseks vajalikesse

infrastruktuuridesse investeeringute tegemine on kooskõlas tervishoiupoliitikaga. See nähtub

mh ka sotsiaalministri 2013. a detsembri kirjast nr 11.7-4/5732 (I kd tl 189-189p) ja

sotsiaalministri ettepanekul Aluste p-s 7.3 sätestatust. Avalikest vahenditest tehtavad ja

tervishoiupoliitikaga kooskõlas olevad investeeringud peavad ka end majanduslikult ära

tasuma, et vältida avalike ressursside raiskamist. Seetõttu on tervishoiupoliitikaga kooskõlas ka

suurema arvu ravijuhtude suunamine tervishoiuteenuse osutajatele, kes on teinud avalikest

vahenditest ja sihtotstarbelisel eesmärgil saadud ressursside arvelt investeeringuid ja kelle

teenuse osutamise võimekus on seetõttu kasvanud. Ka patsientide huvides on võimaldada neil

saada haigekassa poolt rahastatavat tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutaja juures, kellel on

uuendatud ja paremaks muudetud infrastruktuur. Seega eksisteeris antud juhul SA PJV

Hooldusravi eeliskohtlemiseks põhjendatud alus ja seda ei saa käsitleda kaebaja õigusvastase

diskrimineerimisena.

30. Vaidluse all ei ole asjaolu, et ka kaebaja sai ERF-st toetust investeeringute tegemiseks.

Kuna ka kaebaja investeeringud peavad end ära tasuma, siis ei ole põhjendatud SA-le PJV

Hooldusravi täiendavate ravijuhtude jagamisel jätta kaebaja teenuse osutamise võimekus

kasutamata. Praegusel juhul nähtub, et SA PJV Hooldusravi suurenenud võimekusega on

ravijuhtude jagamisel arvestatud väiksemas ulatuses kui kaebaja võimekusega. Kaebaja soovib

saada 2016. a-ks 1600 ravijuhtu, vastustaja pakkus talle 1265 ravijuhtu, s.o 21% vähem

taotletust.

SA

PJV

Hooldusravi

soovis

saada

2016.

a-ks

2666

ravijuhtu

(vt

Sotsiaalministeeriumi 26.04.2016 kirja nr 1.5-1.1/5076-2 (I kd tl 196p)), vastustaja pakkus talle

1256 ravijuhtu7, s.o 53% vähem. Järelikult on hoopis kaebaja SA-ga PJV Hooldusravi võrreldes

eelisseisundis.

5 https://www.sm.ee/sites/default/files/content-

editors/eesmargid_ja_tegevused/Tervis/tervishoiu_arengusuunad_2020.pdf.

http://www.struktuurifondid.ee/public/EARK_muutmise_otsuse_lisa_2007EE161PO002DEC_EE_11

1012.pdf.

7 vt http://www.haigekassa.ee/et/lepingupartnerid.

3-16-520

16(16)

31. Vastustaja ei ole rikkunud ka kaebajaga sõlmitud RRlepingust tulenevat õiguspärast ootust.

Kuna kaebaja täitis 2015. a I poolaastal 735 ravijuhtu ja 2015. a II poolaastal 685 ravijuhtu8,

siis oli ta RRlepingu üldtingimuste p 2.5 järgi õigustatud ootama 2016. a I poolaastaks vähemalt

588 ravijuhtu (80% 735 ravijuhust) ja 2016. a II poolaastaks 548 ravijuhtu (80% 685 ravijuhust).

Vastustaja pakkus kaebajale 2016. a I poolaastaks 633 ravijuhtu ja 2016. a II poolaastaks

632 ravijuhtu, seega enam kui RRlepinguga kokku lepitud miinimummaht.

32. Kuna kohtu hinnangul ei ole vastustaja 2016. a ravijuhtude jagamisel vigu teinud ega

kaebaja õigusi rikkunud, siis tuleb jätta kaebus rahuldamata.

33. Kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, seetõttu tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda

(HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt

ega ole esitanud tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seetõttu jäävad tema

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik

8 vt http://www.haigekassa.ee/et/lepingupartnerid.