3-15-2916/62 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tanel Saar, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

13.10.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-2916

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla 06.08.2015. a

käskkirja nr 6-4/445-KP, 31.08.2015. a käskkirja

nr 64/480-KP ja 22.10.2015. a vaideotsuse nr 612/276-

2 tühistamiseks ning 20 000 euro suuruse mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 04.02.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Pokras

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aleksei Pokrase taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.02.2016. a otsus

muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Jätta Aleksei Pokrase menetluskulud (riigilõiv apellatsiooniastmes) Eesti Vabariigi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 14.11.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kohaldas 06.08.2015. a käskkirjaga nr 6-4/445-KP, juhindudes vangla

sisekorraeeskirja (VSkE) §-st 1² ja vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-test 1 ja 2, alates

06.08.2015 A. Pokrase suhtes edaspidiste õigusrikkumiste ennetamiseks ning

kinnipeetavate ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks: 1) eraldatud lukustatud

kambrisse paigutamist, et teostada tõhusamat järelevalvet kinnipeetava üle ja samas

ennetada tema rünnakuid vanglaametnike vastu (§ 69 lg 2 p 4); 2) isiklike riiete ja

esemete kasutamise keelamist (§ 69 lg 2 p 2); kõikide esemete, millega on võimalik

kahjustada vangla vara, keelamist; 3) vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse

piiramist (§ 69 lg 2 p 1); 4) kehakultuuriga tegelemise keelamist (§ 69 lg 2 p 3); 5)

ohjeldusmeetmete kasutamist, mis olenemata asjaolust, kas toimub kinnipeetava

saatmine või mitte, seisneb iga kord enne kambrisse sisenemist kinnipeetava kätele

läbi kambri toiduluugi ohjeldusmeetmena käeraudade peale panemises (§ 69 lg 2 p 5).

Käskkirja kohaselt V üksuse valvuri J. Korikovi 06.08.2015. a ettekande kohaselt

06.08.2015 kell 8 andis ta A. Pokrasele korduvalt seadusliku korralduse tõusta

loenduse ajal voodi kõrvale püsti, millele kinnipeetav ei allunud, misjärel kasutati

füüsilist jõudu kinnipeetava voodist tõstmiseks, mille käigus kinnipeetav osutas

vastupanu, kinnipeetav suruti põrandale maha ja paigaldati käerauad ning teostati

kambri tehniline kontroll, kuid peale seda, kui oodati meedikut vigastuste

fikseerimiseks, hakkas kinnipeetav aknaklaasi lõhkuma, ning ametnikud olid sunnitud

jälle kasutama füüsilist jõudu. Vangla leidis, et kuna A. Pokras on süstemaatiline

õigusrikkuja ning on alust arvata, et ta võib olla ohuks vanglateenistuse ametnike

tervisele, on eesmärgipärane ja proportsionaalne rakendada täiendavaid

julgeolekuabinõusid.

2. Viru Vangla kohaldas 31.08.2015. a käskkirjaga nr 6-4/489-KP, juhindudes VSkE

§-st 1² ja VangS § 69 lg-test 1 ja 2, tagasiulatuvalt alates 28.08.2015 A. Pokrase suhtes

edaspidiste õigusrikkumiste ennetamiseks ning kinnipeetavate ja vangla üldise

julgeoleku tagamiseks täiendavata julgeolekuabinõudena: 1) vanglasisese liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramist (§ 69 lg 2 p 1); 2) isiklike riiete ja esemete kasutamise

keelamist (§ 69 lg 2 p 2); kõikide esemete, millega on võimalik kahjustada vangla

vara, keelamist; 3) kehakultuuriga tegelemise keelamist (§ 69 lg 2 p 3); 4) eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamist, et teostada tõhusamat järelevalvet kinnipeetava üle

ja samas ennetada tema rünnakuid vanglaametnike vastu (§ 69 lg 2 p 4); 5)

ohjeldusmeetmete kasutamist, mis olenemata asjaolust, kas toimub kinnipeetava

saatmine või mitte, seisneb iga kord enne kambrisse sisenemist kinnipeetava kätele

läbi kambri toiduluugi ohjeldusmeetmena käeraudade peale panemises (§ 69 lg 2 p 5).

Käskkirja kohaselt on viimase kolme kuu jooksul A. Pokrase suhtes koostatud üle 160

ettekande seoses ametnike korralduste eiramise ja ametnike solvamisega. Vangla

leidis, et kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist tuleb

jätkata selleks, et välistada kokkupuudet teiste isikutega, kelle elu ja tervist

kinnipeetav võib ohustada; jätkata tuleb kehakultuuriga tegelemise keelamist, mis

seisneb spordivahendite, -saali ja -väljakute kasutamise keelamises, kuna seal ja sinna

saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse

piiramine ning mille vajaduse tingib ka lukustatud kambri eripära; kinnipeetav tuleb ka

edaspidi paigutada eraldatud lukustatud kambrisse, et teostada tõhusamat järelevalvet

tema üle; vajalik on kohaldada jätkuvalt isiklike asjade keeldu, et vältida vangla vara

edaspidist lõhkumise võimalust ning kohaldada ohjeldusmeetmetena käeraudade

paigutamist, et minimaliseerida ohtu vanglateenistuse ametnikele, kuna kinnipeetav

süstemaatiliselt eirab vanglateenistuse ametnike korraldusi ning on lõhkunud ka

vangla vara.

3. A. Pokras esitas 03.09.2015 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta taotles

temale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot seoses põhjendamatu

füüsilise jõu kasutamise, inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega. Samas taotles ta

ka Viru Vangla 06.08.2015. a ja 31.08.2015. a käskkirjade kehtetuks tunnistamist.

2

4. Viru Vangla jättis 22.10.2015. a vaideotsusega nr 6-12/276-2 rahuldamata A. Pokrase vaide

Viru Vangla 06.08.2015. a ja 31.08.2015. a käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks. Vaideotsuse

kohaselt A. Pokrase suhtes täiendati täiendavat julgeolekuabinõude kohaldamist 06.08.2015. a

käskkirjaga, kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused ei olnud ära langenud

ning 31.08.2015. a käskkirjaga jätkati A. Pokrase suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist, kuna VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolud ei olnud ära langenud. Vangla

märkis, et täiendavate julgeolekuabinõude näol ei ole tegemist karistuse või süüdimõistva

otsusega, vaid vangla julgeolekut kaitsva meetmega, mis ei ole seotud kartserikaristusega,

seega ei ole vangla kohaldanud A. Pokrase suhtes kahekordset karistamist, vaid tegemist on

kahe eraldiseisva, teineteisest sõltumatu ja erinevatel alustel kohaldatava piiranguga. Vangla

tõi välja, et A. Pokras ei soovinud vastuväiteid kirjalikult esitada, kuid suuliselt ütles, et ei

soovi vastuväiteid esitada, kuna tal käsi valutab ning võimalikke muid terviseprobleeme ta ei

avaldanud, vaid tõi need välja alles vaides. Vangla märkis, et meditsiiniosakonna poolt ei ole

A. Pokrasel astmat diagnoositud ning väide, et talle ei võimaldatud arstiabi, on alusetu, kuna

vangla meditsiiniosakonna poolt väljastatud tõendite alusel on 06.08.2015 A. Pokrase

tervislikku seisundit kontrollitud.

5. Viru Vangla jättis 09.11.2015 vastusega nr 6-16/123-4 rahuldamata A. Pokrase

taotluse kahju hüvitamiseks. Vangla hinnangul on füüsilist jõudu intsidendi

lahendamisel kasutatud proportsionaalselt, võimalikult minimaalsel määral ja lähtudes

kinnipeetava osas kehtinud VangS §-s 69 kohaldatud sätetest ning peale füüsilise jõu

kasutamist on teostatud kinnipeetavale terviseseisundi kontroll, meditsiiniline abi oli

kättesaadav ja kinnipeetava tervist kahjustatud ei ole.

6. A. Pokras esitas 18.11.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada

õigusvastaseks Viru Vangla 06.08.2015. a käskkiri nr 6-4/445-KP ja 31.08.2015. a käskkiri

nr 64/489-KP ja ametnike tegevus kahekordse karistuse kohaldamisel ning välja mõista

20 000 euro suurune hüvitis. Kaebaja märkis, et vanglaametnikud võtsid käskkirjade ja

vastuse tõlkimisest keeldumise ja karistuse kohese kohaldamisega temalt võimaluse end

efektiivselt kaitsta ja diskrimineerisid teda rahvusvähemusse kuulumise tunnustel, millega

rikkusid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) § 13-15.

7. Tartu Halduskohus võttis 30.11.2015. a

määrusega

kaebuse tühistamis- ja

hüvitamiskaebusena menetlusse ning andis kaebajale menetlusabi Viru Vangla vaideotsuse

tõlkimiseks vene keelde.

8. A. Pokras esitas 18.01.2016 täiendavad vastuväited vaideotsusele, millest ta palus muu

hulgas koopiat vastuväidetest enda õiguste kaitsmiseks kõrgemalseisvates organites ja

Euroopa kohtus. Põhjendused:

1) Ebaselge on, kuidas kannatab vangla julgeolek, kui kaebaja keeldub talle antud korraldusi

täitmast. 06.08.2015 väärikust alandavate korralduste mittetäitmise eest kästi valvuritel teda

peksta, kuigi ta ei ilmutanud mingit agressiooni. Astma tõttu ja närvidest tingituna hakkas ta

lämbuma, mistõttu palus meditsiinitöötajalt abi, kuid abi ei osutatud. Haigushoo ajal püüdis ta

teadvust kaotades lüüa katki klaasi, mis oli juba varem kellegi teise poolt katki löödud, millest

valvurid oli teadlikud. Ta ei suutnud akent katki lüüa, kaotas teadvuse ja lõi kukkudes peaga

vastu tualetipoti kaant, mis pragunes. Kaebaja on 2015. a jooksul korduvalt pöördunud

perearsti poole kaebustega, et kui ta närveerib või keegi tema kõrval suitsetab, hakkab ta

lämbuma, kuid vangla meditsiiniosakond ei ole tänaseni läbi viinud uuringut astma

kindlakstegemiseks.

2) Vangla, kasutades käeraudu, võttes ära prillid ja ravimid, rikkus kaebaja õigusi ning pani

ohtu tema julgeoleku ja tervise (Kaverzin vs Ukraina, nr 23893/03). VangS § 69 ja VSkE ei

3

vasta Euroopa seadustele ja EIÕK-le ning neid kohaldatakse alusetult ja õigusvastaselt,

rikkudes EIÕK § 3 (Romaniuk vs Poola, nr 59285/12). Kaebaja kriminaalne minevik ei anna

alust kvalifitseerida teda eriti ohtliku kurjategijana ning miski ei osuta sellele, et ta püüdis

põgeneda või oli agressiivne. Kohaldades kaebaja suhtes käeraudasid, asjadest ilmajätmist ja

ka teisi § 69 punkte, jättis vangla ta ilma võimalusest kasutada esmalt efektiivseid

kaitsevahendeid, millega rikkus EIÕK § 13. Kaebaja ei andnud käevalu tõttu kirjalikke ütlusi,

mitte soovimatusest kirjutada.

9. Tartu Halduskohus jättis 04.02.2016. a otsusega A. Pokrase kaebuse täies ulatuses

rahuldamata; jättis taotluse kaebaja vastuväitest koopia saamiseks rahuldamata. Otsuse

põhjendused:

1) Kohus saab hinnata üksnes, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamisel või meetme

valikul esines kaalumisvigu, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust

ega hinnata, millist meedet tuli kohaldada ja kas konkreetse meetme rakendamine oli otstarbekas. Kaebaja puhul

on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja pikendamise tinginud ta enda allumatus ja agressiivne

käitumine ning vangla veendumus, et sarnasest käitumisest tulenev oht vangla üldisele julgeolekule ei ole

möödas. Vastustaja on enne otsustuste tegemist andnud kaebajale võimaluse vastuväiteid esitada ning

käskkirjadest nähtuv kinnitab, et otsustamise käigus kaaluti piisava ulatusega nii tema varasema käitumisega

seonduvat kui selle mõju teistele vanglas viibivatele isikutele.

2) Miski ei tõenda, et vaatamata mõnda aega kestnud piirangutele, oli kaebajast tulenev oht

vangla üldisele julgeolekule ning vanglaametnike elule ja tervisele vaidlusaluste käskkirjade

andmise ajaks ära langenud või vähemalt olulisel määral vähenenud. Kuna täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk seisneb vangla üldise julgeoleku tagamises ja seal

viibivate isikute või kinnipeetava enda kaitsmises, ei ole tegemist karistusliku meetmega,

mistõttu on kaebaja viide teistkordsele karistamisele asjakohatu.

3) Käskkirjad on õiguspärased ega saanud kaasa tuua riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel

hüvitamisele kuuluvat kahju. Alust kahju hüvitamiseks ei tulene ka ametnike poolse vägivalla

ja arstiabi osutamata jätmise ning nende tagajärjel tekkinud tervisekahjude kohta esitatud

väidetest. Nii 06.08.2015 kui 31.08.2015 on tervishoiutöötaja käinud kaebaja juures.

06.08.2015 kahel korral, sest esmalt polnud kaebaja käitumise tõttu võimalik läbivaatust

toimetada ega abi osutada. 31.08.2015 on kaebaja läbivaatusest keeldunud. Puudub alus mitte

uskuda tervisekaardi kandeid, ka pole põhjust kahelda ettekannete ning füüsilise jõu,

teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi

kontrollimise protokollide tõepäras. Küll annab distsiplinaarkaristuste rohkus tunnistust

sellest, et tegemist on kinnipeetavaga, kes ei taha alluda vanglas kehtivale korrale ega

ametnike korraldustele. See ei luba uskuda tema väiteid enda korralikust ja viisakast

käitumisest ning ametnike poolsest põhjendamatu jõu kasutamisest. Seda ei võimalda teha ka

kaebaja kohtueelse nõude väited. Tervisekaardi andmed kinnitavad vaid minimaalse füüsilise

jõu kasutamisele viitavaid vigastusi ning sellest ei nähtu vigastusi pea piirkonnas. Samuti ei

kinnita tervisekaardi kanded väiteid teadvuse kaotuse või astmast tuleneda võiva õhupuuduse

kohta. Korra on kaebaja kurtnud õele, et unustas mainida arstile raskusi hingamisel ja

teadvuse kaotust, kui ta ärritub ning kartust, et tal on astma, kuid sellekohane raviloo kanne nr

419 on tehtud 09.09.2015, seega enam kui kuu aega peale vaidluse põhjustanud sündmust.

4) Vastustajal polnud kohustust vastata kaebaja vaie-kahjunõudele vene keeles ega eestikeelset

vastust talle omal kulul tõlkida. Kaebusele antud vastuse väidetel on dokumentide sisu

kaebajale kätteandmisel tutvustatud. Isegi kui venekeelset selgitamist ei toimunud, pole see

takistanud kaebajal kaebeõiguse realiseerimist.

5) 18.01.2016. a vastuväide saab olla asjakohane üksnes käesolevas menetluses. Vajadust

koopia saamiseks ei anna viide Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumise soovile. Selle

realiseerimise eelduseks on siseriikliku kohtumenetluse võimaluste ammendumine. Taotlus on

ennatlik ja põhjendamatu.

4

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. A. Pokras esitas 07.03.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 04.02.2016. a otsus ja rahuldada tema kaebus täies mahus. Apellatsioonkaebuse

põhjendused:

1) Kohus jättis vangla vastused tõlkimata, millega võttis kaebajalt võimaluse esitada arvamus

vangla vastuse kohta, rikkudes EIÕK art 13 ja 14. Kuna kohus tegi otsuse vaid lähtudes

vangla vastusest kaebusele ja vanglaametnike ettekannetest, siis rikkus kohus EIÕK art 6 § 1.

2) Kohtu ja vastustaja viidatud VangS-i paragrahvid on vastuolus EIÕK-ga. Need on

õigusvastased, sest karistust kohaldatakse koheselt, rikkudes EIÕK art-t 13 (Payet vs

Prantsusmaa, nr 19606/08). VangS-i kohaldamine kaebaja suhtes oli alusetu, kuna kõik

(kriminaal)asjad on tema suhtes lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu ning miski ei

tõenda, et kaebaja kavatseb põgeneda, osutas vastupanu või käitus agressiivselt. Kaebaja

inimväärikust alandavate ja tema julgeoleku jaoks ohtlike käskude täitmisest keeldumist ei saa

pidada agressiooni ilminguks. Kaebajat piinati, et ta täidaks vanglaametnike käske, millega

rikuti EIÕK art-t 3. Kaebaja on olnud kartseris 1,5 aastat, tema suhtes kohaldatakse VangS

§ 69 mingisuguste alusteta, millega rikutakse tema õigusi ja EIÕK art-t 3 (Romanjuk vs

Poola, nr 59285/12). Valvurite käskude täitmata jätmise eest määrati kaebajale

kartserikaristus, kuid lisaks kohaldati VangS § 69, seega karistati kaebajat topelt.

3) Kasutades kaebaja suhtes vanglas liikumise ajal käeraudu VangS § 69 alusel, seadis vangla

ohtu tema julgeoleku, kuna tal on halb nägemine, müoopia, glaukoom, silmamuna

degeneratsioon ja osaliselt kahjustatud nägemisnärv (RLV nr 519). Kohus ja vastustaja on

jätnud märkimata, millega ja kuidas ohustas ta vangla julgeolekut, kui teda hoiti pidevalt

kartseris enam kui 1,5 aastat ja mida sõnadega „vangla julgeolek“ silmas peetakse. Kohus

toetab kinnipeetavate piinamist ja peksmist vanglaametnike poolt, millega rikub EIÕK art-t 3.

Puudub põhjus uskuda ettekannetes ja protokollides kirjutatut, kuna vangla ja ametnikud

kaitsevad end ja püüavad vältida karistust, mis puudutab ka meditsiinitöötajaid.

4) Kohus jättis videosalvestised välja nõudmata ja kaebaja taotluse kohtuistungi läbiviimiseks

rahuldamata. Kohus jättis kaebaja ilma võimalusest omada istungil kaitsjat. Olemas on fotod

kaebaja 06.08.2015 saadud traumadest, kuid kohus jättis need välja nõudmata ja tõenditena

läbi vaatamata, millega rikkus EIÕK art-t 6 § 1.

5) 2015. a augustini rääkis kaebaja korduvalt meditsiinitöötajatele, et tal on astma ja palus läbi

viia uuringu, kuid tema kaebusi eirati.

6) Kaebaja palub esitada talle tõendid selle kohta, et ta on Jõhvi valla elanike nimekirja

kantud, sel põhjusel, et teda sunniti seal kandma karistust.

7) Kohus jätab pahatahtlikult talle väljastamata koopiad tema poolt kohtule esitatud

dokumentidest. Kohtud diskrimineerivad kaebajat ning asetavad ta vastustajaga ebavõrdsesse

olukorda, kellel on tänu arvutile pidev juurdepääs asja materjalidele, kuid kaebajal sellist

võimalust ei ole.

A. Pokras taotles asjas kohtuistungi läbiviimist, riigi õigusabi, vanglalt kõigi Tartu

Halduskohtule esitatud taotlustes märgitud tõendite väljanõudmist ning koopiaid kõigist

kaebaja poolt kohtule esitatud dokumentidest prokuratuurile vangla ja halduskohtu tegevuse

peale kaebuse esitamiseks.

11. Ringkonnakohus jättis 23.03.2016. a määrusega kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks

ning menetlusdokumentidest koopiate väljastamiseks rahuldamata.

5

12. Viru Vangla esitas 13.04.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

A. Pokrase apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

1) Kohus on otsuse tegemisel arvestanud kõikide oluliste tõenditega, s.h apellatsioonkaebuses

märgitutega. Asjakohane ei ole apellatsioonkaebuses väljendatud seos kinnipeetavale

määratud karistuse ja täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise osas. Täiendavate

julgeolekumeetmete näol ei ole tegemist karistusmeetmega. Olemuselt on tegemist

ohutõrjemeetmega, kus vanglateenistus püüab rakendatavate meetmete kohaldamisega ära

hoida, et kinnipeetav saaks rikkumist toime panna. Täiendavate julgeolekumeetmete

kohaldamine lõpetatakse (s.h osaliselt), kui vangla veendumuse kohaselt oht julgeolekule on

minimaliseerunud tasemeni, kus täiendavate julgeolekumeetmete (või mõne meetmetest)

kohaldamine ei ole enam proportsionaalne. Selliselt on käitutud ka kaebaja suhtes.

Käskkirjades sisalduvad kaalutlused meetmete osas, sh isiklike asjade keelamises, olid

asjakohased ning kohtu vastavad põhjendused olid õiguspärased.

2) Ravilugu (RVL) nr 519 ei tõenda kaebaja väidet, nagu ohustaks käeraudades liikumine

tema füüsilist julgeolekut. Kui isikul oleksid nägemisega probleemid, mis häiriksid liikumist,

siis selliselgi juhul puuduks alus ametnikele potentsiaalselt ohtliku kinnipeetava suhtes

vajalike täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamata jätmiseks. Tõendamata on kaebaja

väited, et ta keeldub vangla korrale allumast enda julgeoleku tagamiseks. Samuti on alusetud

väited, nagu oleksid vanglaametnikud kaebajat piinanud, peksnud või käitunud temaga muul

viisil õigusvastaselt. Rektaalsete ravimite manustamist vahetult ei kontrollita. Kaebaja väited

on ebaõiged. Kaebaja väidab tervisekahju tekkimist, kuid ühestki kohtule esitatud tõendist ei

nähtu tema tervise halvenemine kaebuses käsitletaval ajal. Seega ei ole kohus menetlusõigust

rikkunud.

3) Kohus on otsuses ammendavalt põhjendanud, miks ta leidis, et eestikeelse haldusmenetluse

läbiviimine Viru Vanglas oli õiguspärane.

4) Kaebaja seisukohad distsiplinaarkaristuse koheselt täitmisele pööramise küsimuses on

asjakohatud, kuna asjas ei vaielda distsiplinaarkaristuse määramise üle. Samuti ei saa

halduskohtumenetluses vaielda tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi üle. Need kaebaja

väited tuleb jätta tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus

ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud

kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea

HKMS § 201 lõike 4 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab

ringkonnakohus järgmist.

14. Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid

kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla

sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega,

samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

15. Viru Vangla 06.08.2015. a käskkirja nr 64/445-KP andmise tingisid 06.08.2015 aset

leidnud intsidendid. Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebaja ei allunud vanglaametniku

korraldusele, tõusta loenduse ajal voodi kõrvale püsti, millest tulenevalt pidi vangla kasutama

kaebaja korraldusele allutamiseks füüsilist jõudu, sh käeraudu, millele kaebaja osutas füüsilist

vastupanu. Vanglaametniku korraldusele mitteallumist kinnitab kaudselt ka kaebaja ise

apellatsioonkaebuses, selgitades, et tema poolt inimväärikust alandavate ja tema julgeoleku

6

jaoks ohtlike käskude täitmisest keeldumist ei saa pidada agressiooni ilminguks.

Ringkonnakohus leiab, et vanglaametniku korraldust, tõusta loenduse ajal voodi kõrvale püsti,

ei saa mingilgi viisil kaebaja inimväärikust alandavaks ja julgeolekut ohustavaks pidada.

Seega oli kaebaja keeldumine korralduse täitmisest põhjendamatu. Sellele lisaks

demonstreeris kaebaja 06.08.2015 ka otsest agressiivsust, hakates lõhkuma kambri aknaklaasi,

mille tulemusena pidid vanglaametnikud taas kasutama kaebaja suhtes füüsilist jõudu ja

käeraudu. Nimetatud intsidendi toimumist kinnitab vanglaametnik J. Korikovi ettekanne (tl

44). Eeltoodut arvesse võttes ei saa kaebaja suhtes täiendavate julgeolekumeetmetena isiklike

riiete ja esemete kasutamise keelamist, sh kõigi esemete keelamist, millega on võimalik

kahjustada vangla vara, ebaproportsionaalseks pidada. Ebaproportsionaalseks ei saa pidada ka

ohjeldusmeetme kohaldamist, mis seisnes kaebaja kätele läbi kambri toiduluugi käeraudade

panekus iga kord enne kambrisse sisenemist.

16. Viru Vangla 31.08.2015. a käskkirjas nr 6-4/489-KP põhjendatakse kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamist vangla üldise julgeoleku tagamise

ja edaspidiste raskete õigusrikkumiste toimepanemise ennetamisega. Vangla põhjendab

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamist ka Riigikohtu 13.11.2009. a otsuses

asjas nr 3-3-1-63-09 väljendamist leidnud seisukohaga, et vangla ei saa jääda ootama

õigushüve kahjustust, vaid ennetavaid meetmeid tuleb rakendada ka juhul, kui õigushüve

kahjustamine on tõenäoline. Käskkirjast nähtub, et selle andmise andmise ajal oli kaebajal 55

kehtivat distsiplinaarkaristust, kaks pooleliolevat väärteomenetlust KarS § 285 ja § 218

tunnustel ning viimase kolme kuu jooksul olid vanglaametnikud koostanud kaebaja suhtes üle

160 ettekande seoses ametnike korralduste eiramise ja ametnike solvamisega. Eeltoodut

kinnitab väljavõte kaebaja distsiplinaarkaristustest (tl 88-101), millest nähtub kaebaja poolt

aastatel 2014-2015 kohati vaid paaripäevaste vahedega rikkumiste toimepanemine, sh

vanglaametniku korralduste eiramine ning ebaviisakas käitumine. Ringkonnakohtu hinnangul

on kaebaja sellega käsitletav VangS § 69 lõike 1 mõistes süstemaatilise rikkujana. Käskkirjas

väljendatud seisukoht, mille kohaselt ei ole kaebaja muutnud oma suhtumist vanglas

kehtivasse korda ning võib jätkata ja plaanida selliste rikkumiste toimepanemist, mis

ohustavad vangla üldist julgeolekut, sh vanglas viibivate isikute elu ja tervist, on eeltoodu

valguses eluliselt usutav ning julgeolekumeetmete kohaldamise jätkamine seetõttu

põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et kaebaja ravilugu (tl

60-65) ei kinnita kaebaja väidet, nagu ohustaks käeraudade kohaldamine kaebaja füüsilist

julgeolekut. Eeltoodust tulenevalt ei ole käskkirjad õigusvastased ning halduskohtul puudus

alus nende tühistamiseks.

17. Riigikohus on leidnud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või

tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on

piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse

kahjustada (RKHK 20.04.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p 12 ning 02.06.2010. a otsus

asjas nr 3313310, p 12). Käskkirjadest ilmneb selgelt, et vangla on kohaldanud kaebaja suhtes

julgeolekuabinõusid preventiivsel eesmärgil. Seega eksib kaebaja, kui väidab, et tegemist on

karistusega, sh topeltkaristamisega. Sel põhjusel on asjakohatu ka kaebaja viide VangS sätete

vastuolule EIÕK artikliga 13 koos põhjendusega, et karistust ei oleks tohtinud koheselt

täitmisele pöörata. Kuna käesoleva vaidluse esemeks ei ole kaebajale distsiplinaarkorras

määratud kartserikaristuste põhjendatus ning ringkonnakohtu pädevuses ei ole uurida

vanglaametnike võimukuritarvitusi, sh kaebaja väidetavat peksmist ja piinamist, ei analüüsi

ringkonnakohus ka kaebaja sellekohaseid väiteid. Kaebajal on võimalik teavitada

vanglaametnike võimukuritarvitustest uurimisorganeid. Ringkonnakohus ei võta käesolevas

otsuses seisukohta ka kaebaja väidete osas seonduvalt meditsiinitöötajate tegevusega kaebaja

astma uuringute läbiviimisel. Riigikohtu erikogu on korduvalt leidnud, et vanglaarsti poolt

7

tervishoiuteenuse osutamisel, ravivajaduse diagnoosimisel ja ravimite määramise vajadusele

hinnangu andmisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe, millest

tulenevalt kuulub vastav vaidlus maakohtu pädevusse (Riigikohtu erikogu 13.11.2013. a

määrus asjas nr 3-3-4-1-13, 28.08.2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12 ning 07.04.2011. a

määrus asjas nr 3-3-4-1-11).

18. Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks on vaidlustatud käskkirjadega

kaebaja inimväärikuse alandamine ning kaebajale tervisekahju tekitamine. Riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. Seega peab mittevaralise kahju nõudmiseks esinema lisaks kahjule ka

haldusorgani õigusvastane tegu, süü teo toimepanemises ning põhjuslik seos õigusvastase teo

ja tekitatud kahju vahel. Kuna käesolevas asjas ei ole tuvastatud Viru Vangla käskkirjade

õigusvastasust, ei ole kahju hüvitamise nõude esmane obligatoorne eeldus täidetud, mistõttu

puudub vajadus analüüsida teiste eelduste esinemist. Samas nõustub ringkonnakohus

halduskohtu seisukohaga (halduskohtu otsuse p 10) ka selles, et asjas kogutud tõendid ei

kinnita, et julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitati kaebajale rahas hüvitamisele kuuluvat

mittevaralist (tervise)kahju.

19. Halduskohtul oli HKMS § 131 lg 1 p-le 2 tuginedes õigus lahendada kaebus

dokumentaalsetele tõenditele tuginedes kirjalikus menetluses, kuna ringkonnakohus ei leia, et

kohtuistungi korraldamata jätmisega oleks halduskohus rikkunud oma kohustust lahendada

asja õigesti, ausalt, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega (HKMS § 2 lg 2).

Ringkonnakohus ei leia, et kohtuistungi korraldamine oleks täiendavate tõendite kogumise

või asjaolude selgitamise eesmärgil ka apellatsiooniastmes vajalik, mistõttu jääb kaebaja

taotlus asjas kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.

20. Põhjendamatud on kaebaja vastuväited halduskohtu otsusele sel alusel, et halduskohus

jättis välja nõudmata videosalvestised ning fotod kaebaja poolt 06.08.2015 saadud

traumadest. Ringkonnakohus märgib, et kaebuses halduskohtule (tl 1-3, tõlge tl 5-6) ega ka

hilisemates vastuväidetes Viru Vangla 22.10.2015. a vaideotsusele (tl 78-83, tõlge tl 85-86)

kaebaja halduskohtule selgesõnalisi taotlusi videosalvestiste ja fotode väljanõudmiseks ei

esitanud. Kaebaja viitas videosalvestistele oma halduskohtule esitatud vastuväidete

põhjendavas osas seonduvalt kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlustega, mis lõpetati

kuriteokoosseisu puudumise tõttu (tl 85p). Ringkonnakohus leiab, et nimetatu ei ole käesoleva

haldusasja uurimise esemeks, mistõttu ei oleks videosalvestiste väljanõudmine käesoleva

haldusasja lahendamisele kuidagi kaasa aidanud. Mis puudutab fotode väljanõudmist, siis

haldusasja materjalidest ilmneb tõepoolest, et kaebajast tehti 06.08.2015 fotod, kuid ka nende

väljanõudmine oleks ringkonnakohtu hinnangul otstarbetu. Haldusasja toimikust nähtub, et

Viru Vangla 06.08.2015. a käskkirjas nr 64/445KP käsitletud intsidentide käigus kaebaja

suhtes jõu kasutamisega viimasele tekitatud vigastused fikseeris vangla arst kirjalikult ning

neist fotosid ei tehtud (vt füüsilise jõu, teenistusrelva, erinevahendi või ohjeldusmeetme

kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise 06.08.2015. a protokollid nr 73-1 ja

74-1, vanglaametnik J Korikovi 06.08.2015. a ettekanne vigastuste fikseerimise kohta ning

arst Svetlana Darina 06.08.2015. a tõendid füüsilise jõu kasutamise kohta kell 08:20 ning kell

09:15, tl 50, 52, 44, 54-54p). Eelviidatud tõenditest ilmneb, et kaebaja suhtes füüsilise jõu

kasutamine leidis käskkirjas märgitud intsidentide puhul aset 06.08.2015 kell 08:10-08:15

8

ning seejärel kell 08:15-08:25. Ringkonnakohus möönab, et samal päeval kell 09:25 on

vanglaametnik J. Korikov koostanud veel teisegi ettekande, mille kohaselt kell 09:25 andis ta

kaebajale meditsiinilist abi ning fikseeris kaebaja vigastused fotoaparaadiga seoses asjaoluga,

et kaebaja väitel läks tal WC-sse minnes silme eest mustaks ja ta kukkus katki WC poti kaane,

mis oli kildudeks (tl 45). Ringkonnakohus märgib, et kuna viimati nimetatud intsidendiga

seotud kaebaja vigastused ei tekkinud ka kaebaja väitel vanglaametnike tegevuse tagajärjel, ei

ole fotod käesolevas asjas tõenditena asjakohased, kuna ei tõenda kaebajale vangla poolt

tervisekahju tekitamist. Seega ei ole halduskohus rikkunud menetlusnorme, kui ta jättis

videosalvestised ja fotod Viru Vanglast välja nõudmata. Muud kaebaja apellatsioonkaebuses

esitatud taotlused on ringkonnakohus lahendanud 23.03.2016. a määrusega.

21. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

04.02.2016. a otsus muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi

käesoleva otsuse põhjendustega. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest apellatsiooniastmes menetlusabi

jätkuvuse korras vabastatud. HKMS § 118 lõige 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on

kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab

kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes

Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

9