3-14-50128/88 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Ruth Plaks, Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. oktoober 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50128

Haldusasi

LO

kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti

04.11.2013

vastutusotsuse nr 13-7/381-8 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – LO, volitatud esindaja Kaili Siilak

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Martin Aas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.10.2014 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

LO apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta LO apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

27.10.2014

otsus haldusasjas nr 3-14-50128 muutmata.

2. Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.11.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastu-

kassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-50128

2(13)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) alustas 01.03.2010 korralduse nr 12.2-3/2165-1 alusel Lumar

Invest OÜ suhtes revisjoni maksustamisperioodide jaanuar-detsember 2009 käibemaksu,

ettevõtlusega

mitteseotud

kuludelt

tasumisele

kuuluva

tulumaksu,

sotsiaalmaksu,

kinnipidamisele kuuluva tulumaksu, töötuskindlustusmaksete ja kohustusliku kogumispensioni

makse arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimiseks.

2. Maksu- ja Tolliamet kohustas 04.05.2011 maksuotsusega nr 12.2-3/2165-22 Lumar Invest

OÜ-d tasuma maksusumma 21 262,59 eurot. Lumar Invest OÜ maksuotsust ei vaidlustanud ja

see jõustus 12.06.2011.

Maksuhaldur tuvastas, et Lumar Invest OÜ ei saanud kontrollitaval perioodil teenuseid OÜ-de

Ecostop ja Westtrec esitatud arvete alusel. OÜ Ecostop arvete sisuks oli „vastavalt

agendilepingule TEVL09/003“ ja OÜ Westtrec arvete sisuks oli „vastavalt lepingule

(AM09/09-01 01.sept. 2009.a)“. Lumar Invest OÜ esitas kontrollimise käigus arvetel märgitud

agendilepingu TEVL09/003 asemel OÜ-ga Ecostop 05.01.2009 sõlmitud teenuslepingu

AM09/01-05. Lepingute kohaselt oli OÜ-de Ecostop ja Westtrec esindajaks TE. Lumar Invest

OÜ tegevdirektoril ning töötajal MK-l olid endal sidemed Soome ärivaldkonnas, mistõttu

puudus vajadus vahendusteenuse tellimiseks. Kõigi Lumar Invest OÜ ning OÜ-de Ecostop ja

Westtrec vaheliste tehingute puhul võeti pangaarvetele kantud summad samal päeval

pangakontorist või -automaadist välja. OÜ-d Ecostop ja Westtrec ei omanud reaalset

majandustegevust ega esitanud äriregistrile 2009. a majandusaasta aruannet. OÜ Westtrec

deklareeris töötasu väljamakseid IG-le jaanuaris, mais, septembris ja novembris 2009 ja JÕ-le

detsembris 2009. OÜ Ecostop deklareeris töötasu väljamakseid RK-le märtsis 2009 ja TE-le

mais 2009. Äriühingud ei deklareerinud teistel perioodidel töötasu väljamaksmist. OÜ Westtrec

endise juhatuse liikme TE 31.05.2010 seletuste kohaselt ei teadnud tema äriühingu tegevusest

eriti midagi ning OÜ Westtrec ostis ja sellega tegeles tema poeg TE. TE oli vaid juhatuse liige

ega teadnud, kes tegi OÜ-le Westtrec raamatupidamist, kuidas toimus töö, töö eest tasumine

ning kes olid hankijad. OÜ-de Ecostop ja Westtrec osad müüdi edasi. Müügitehinguga püüti

varjata, et tegelikult arvetel kajastatud tehinguid ei ole teostatud.

Lumar Invest OÜ tegevus kontrollitaval perioodil toimus peamiselt Soomes, kuid äriühing ei

registreerinud Soomes püsivat tegevuskohta ega tasunud makse. Lumar Invest OÜ deklareeris

töötajatele Soomes teostatud tööde eest arvestatud ja väljamakstud töötasud ning töötasudelt

arvestatud ja kinnipidamisele kuuluvad maksud Eestis. Raamatupidamise dokumentide

kontrollimisel ilmnes, et lisaks töötasule arvestati ja tasuti MK-le maksuvabalt päevarahad

Soomes töötamise eest 500 krooni (31,96 eurot) iga töötatud päeva eest, seega 2009. a eest

maksti talle 31.12.2009 välja 170 000 krooni (10 864,98 eurot) päevaraha. Revisjoni käigus

selgus, et 09.07.2009 on MK-le välja makstud päevaraha 6500 krooni. Kuna MK viibis 2009.

a Soomes 340 päeva, ei saa lugeda tema Soomes töö tegemise aega töölähetuseks, mistõttu

tuleb talle päevarahadena väljamakstud tasu, kokku 176 500 krooni (11 280,41 eurot) käsitada

töötasuna, millelt kuulub tasumisele sotsiaalmaks 3722,53 eurot.

3. Läbiviidud täitetoimingutega ei õnnestunud Lumar Invest OÜ-lt maksuvõlga täielikult sisse

nõuda. 04.11.2013 oli Lumar Invest OÜ tasumata maksusumma 44 692,76 eurot, millest intress

moodustas 19 411,64 eurot.

4. MTA koostas 04.11.2013 LO-le vastutusotsuse nr 13-7/381-8, millega maksuhaldur

kohustas kaebajat, kes oli ajavahemikul 29.08.2006 kuni 31.10.2011 Lumar Invest OÜ juhatuse

liige, tasuma Lumar Invest OÜ maksuvõlga 18 737,28 eurot. Vastutusotsuses jäi MTA

3-14-50128

3(13)

maksuotsuse põhjenduste juurde nii OÜ-dega Ecostop ja Westtrec kui MK-ga seotud

episoodides, põhjendades vastutusotsust lisaks järgmiselt.

1) LO on Lumar Invest OÜ seadusliku esindajana teadlikult allkirjastanud ja kajastanud

äriühingu raamatupidamises tegelikkuses mittetoimunud tehinguid kajastavaid dokumente.

Kuna Lumar Invest OÜ ei ole tegelikkuses OÜ-de Ecostop ja Westtrec arvetel näidatud

teenuseid saanud, saab olla tegemist vaid maksumaksja teadliku ja tahtliku tegevusega, mille

eesmärgiks on kasu saamine läbi maksukohustuse vähendamise.

2) LO vastutas ainuisikuliselt deklaratsioonides esitatud andmete õigsuse eest ning on seega

vastutav maksuseaduste rikkumiste eest. LO juhtis Lumar Invest OÜ igapäevategevust ning

maksis töötajatele töötasu, olles teadlik MK tööülesannete ja asukoha muutmisest ning sellest,

et MK-ga varasemalt sõlmitud töölepingu sisu ei vastanud enam tegelikule olukorrale ja puudus

alus päevarahade maksmiseks. LO kinnitas, et Lumar Invest OÜ pangakonto käsutamise õigus

oli ainult temal, seega sai vaid tema olla OÜ-dele Ecostop ja Westtrec tehtud väljamaksete

teostajaks. Äriühingu pangakontolt maksete sooritamine ilma vastusooritust saamata saab

tegevuse iseloomust tulenevalt olla vaid tahtlik. LO on rahalise kõrvalkohustusena rikkunud

intressi arvestamise ja tasumise kohustust. Kui LO ei oleks oma süülise tegevusega tekitanud

äriühingule maksuvõlga, ei kuuluks sellelt tasumisele ja arvestamisele intressikohustus.

3) Lumar Invest OÜ pangakonto arestimise ja täitemenetluse tulemusena ei õnnestunud

äriühingu maksuvõlga sisse nõuda. LO võõrandas peale Lumar Invest OÜ-le maksuotsuse

väljastamist äriühingu osa Intess Grupp OÜ-le, mille juhatuse liikmeks on alates 31.10.2011

SE, kes on seotud mitmete probleemsete äriühingutega. Peale osaniku ja juhatuse liikme

vahetust ei toimunud Lumar Invest OÜ-s enam majandustegevust. LO tegevus äriühingu

võõrandamisel viitab soovile hoiduda Lumar Invest OÜ juhatuse liikmena kõrvale kohustusest

tagada esindatava maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täitmine

ning jätta äriühingule maksuotsusega määratud maksusummad tasumata. Asjaolu, et

täitemenetluse raames ei ole õnnestunud Lumar Invest OÜ vara realiseerida LO soovitud

kiirusega, ei sõltu maksuhaldurist. Juhul, kui vara realiseerimine õnnestub, väheneb selle võrra

LO maksukohustus.

5. LO esitas vastutusotsusele vaide, mille MTA jättis rahuldamata.

6. LO esitas 30.01.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastutusotsuse tühistamiseks.

Kaebuse põhjendused olid järgmised.

1) Vastutusotsuse aluseks olevaid asjaolusid on tuvastatud ja hinnatud vääralt. Lumar Invest

OÜ suhtes läbiviidud maksumenetlust ei saa samastada kaebaja suhtes tehtava vastutusotsuse

ja läbiviidud menetlusega. Vastustaja on kogunud ja esitanud tõendeid selektiivselt.

Vastutusotsusega ei ole tuvastatud juhatuse liikme süülist käitumist eraldiseisvalt

käibemaksukohustuse ning sotsiaal- ja tulumaksukohustuse täitmise rikkumisel. Tahtlikule

tegevusele viitavad asjaolud ei saa mõlemal juhul olla samad.

2) Vastutusotsusest ei nähtu viiteid tõenditele, millega vastustaja sidus enda etteheited.

Maksuhaldur jättis vaidlusaluste tehingute kohta MK-lt seletuse võtmata. Kuigi MK viibis

ütluste andmise juures, on protokollitud vaid äriühingu seadusliku esindaja selgitusi. MK ei

olnud äriühingu esindusõiguslik isik ega allkirjastanud protokolli. Seega on vastustaja rikkunud

protokolli koostamisel menetlusreegleid. Vastustaja on rikkunud uurimisprintsiipi. Ebaõigest

protokollist tulenevalt on puudulik ja järgimatu ka vastutusotsus. 22.03.2010 protokoll on

tõendina lubamatu ning maksuotsus ja vastutusotsus on protokollile tuginevas osas tõendamata.

MK ülekuulamata jätmine on õigusvastane, kuna maksuotsuses on tuginetud tema käitumisele,

kontaktidele ja lepingupartneritele, kuid isikut ennast ei ole selles osas üle kuulatud.

3-14-50128

4(13)

3) Vastustaja on valesti leidnud, et maksudest kõrvalehoidmine saab olla vaid tahtlik tegevus.

Maksude ebaõige arvestamine ei ole samastatav maksudest kõrvalehoidmisega. Üksnes

hoolsusnõuete eiramisest ei tulene järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Ka siis,

kui oleks tuvastatud, et hoolsusnõudeid eirati tahtlikult, ei saaks sellest teha järeldust, et

maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Maksuhalduri tehtud järeldust kummutab ka asjaolu, et

04.05.2011 maksuotsusega määratud maksusummast tasus kaebaja juhatuse liikmeks oleku ajal

võlgnevuse pooles ulatuses. Seega ei ole äriühing ega kaebaja hoidnud kõrvale maksude

tasumisest ning puudub tahtlus, mis on oluline eeldus vastutusotsuse tegemisel.

4) Lumar Invest OÜ esitas maksumenetluses tõendid, mis kinnitasid äriühingu ja kolmandate

isikute vahelisi suhteid teenuse osutamisel. Maksuotsusest nähtub, et äriühingul olid säilinud

kõik tehinguid tõendavad raamatupidamise algdokumendid – arved, pangaülekandeid

tõendavad dokumendid jm. Kaebaja oli veendunud, et tema käitumine oli õiguspärane ning

asjaolu, et maksuhaldur hindas elulisi asjaolusid teisiti, ei tähenda, et kaebaja rikkus

maksunorme tahtlikult. Maksuhaldur ei ole tuvastanud põhjuslikku seost kaebaja tegevuse ja

tekkinud maksuvõla vahel.

5) Lumar Invest OÜ tegi pingutusi, et leida likviidseid vahendeid kohustuste täitmiseks.

Maksuhaldur ei nõudnud Lumar Invest OÜ-lt maksuvõlgu sisse aktiivselt ning venitas ka

kaebaja suhtes läbiviidud maksumenetlust, jättes seejuures kogumata asjakohased tõendid. Kui

kaebaja lahkus juhatuse liikme kohalt, oli äriühing maksejõuline. Äriühing soovis

maksuhaldurilt luba ettevõttele kuuluva kahe sõiduki müügiks, millest saadud raha eest oleks

äriühing suutnud maksuvõla katta. Maksuhaldur ei andnud äriühingule sõidukite müügi

korraldamiseks luba, mistõttu venis sõidukite võõrandamine ning vähenes nende väärtus.

Maksuhaldur ei teinud piisavalt selleks, et nõuda maksuvõlga kohe sisse, kui see veel võimalik

oli. Maksuhaldur alustas maksuvõla sissenõudmist alles siis, kui äriühingu rahalised

võimalused maksuotsuse täitmiseks olid kahanenud, mistõttu maksusumma ei vähenenud, vaid

kasvas üha enam põhikohustuselt arvestatava intressi tõttu.

6) Vastustaja on kohtumenetluses esitanud kogu maksumenetluse aluseks oleva

dokumentatsiooni, kuid vastutusotsusest ei ole arusaadav, millistele neist on maksuhaldur oma

järeldused rajanud. Maksuhaldur esitas kohtule kaebaja küsimustele vastusena täiendavad

tõendid, mistõttu oli vastustaja jätnud algul olulised dokumendid kohtule esitamata.

7. Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata.

1) Maksuotsuses on välja toodud Lumar Invest OÜ tahtlikku tegevust kinnitavad asjaolud.

Maksuotsuses on tuvastatud, et Lumar Invest OÜ ei ole OÜ-delt Ecostop ja Westtrec

kontrollitaval perioodil arvetel näidatud teenuseid saanud. Kuna äriühing on teinud väljamakse

ilma selle eest midagi vastu saamata, loetakse väljamakse ettevõtlusega mitteseotuks ning

maksustatakse tulumaksuga. Olukorras, kus tehinguid ei ole toimunud, kuid sellest hoolimata

kajastatakse tehinguid käibemaksuarvestuses, on tegemist äriühingu teadliku tegevusega.

2) Maksuotsuses on tuvastatud, et MK poolt Soomes 2009. a tehtud töö ei olnud olemuselt

lähetus töölepingu seaduse (TLS) § 21 lg 1 mõistes, vaid töö tegemine kokkulepitud kohas –

Soomes. Arvestades isiku viibimise kestust Soomes, ei ole eluliselt usutav, et Lumar Invest OÜ

ei teadnud, et tegelikult on tegemist töötamisega kokkulepitud kohas. Lähetus vormistati

sooviga saada maksueelis. Kaebaja vastupidised väited on põhistamata. Lumar Invest OÜ-lt

võeti selgitused 22.03.2010 ning 22.03.2011. 22.03.2010 vastasid maksuhalduri küsimustele

kaebaja ning MK koos. MK-lt ei võetud seletusi töölähetuse osas, kuna maksustamise objekt

oli üheselt selge asjas kogutud tõendite pinnalt.

3-14-50128

5(13)

3) Vastutusotsuse tegemise eeldused on täidetud. Kaebaja oli vaidlusaluste tehingute

sõlmimise hetkel Lumar Invest OÜ juhatuse liige ja ainus vastutav seaduslik esindaja, kes oli

kohustatud tagama maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja

mitterahaliste kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise. Sel ajal rikkus Lumar Invest OÜ

deklareerimise kohustust, kajastades deklaratsioonil käivet, mida ei olnud tekkinud, ning jättis

deklareerimata ja tasumata ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed ja maksusummad. Kaebaja

rikkus enda kohustusi tahtlikult. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja ei saanud kohustuste

rikkumisest aru.

4) Märkus, et vastutusotsus tehti ajaliselt üle kahe aasta hiljem kui maksuotsus, ei oma

maksustamise seisukohast tähtsust, sest tahtluse korral on maksusumma määramise

aegumistähtajaks 5 aastat. Lumar Invest OÜ maksuvõla sissenõudmine ei andnud mitme aasta

jooksul tulemust ning maksuhalduril puudus võimalus maksuvõla sissenõudmiseks vara arvelt.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lg 1, § 40 lg 1 ja § 96 lg-te 5 ja 6 kohaldamisel ei oma

tähtsust, millal äriühingu maksuvõlg kindlaks tehti ja kas äriühing oli sel ajal võimeline

maksuvõlga tasuma või mitte. Ebaõige on kaebaja arusaam, et juhul, kui Lumar Invest OÜ oli

võõrandamise hetkel maksejõuline, ei saanud endise juhatuse liikme tahe olla suunatud MKS

§-s 8 sätestatud kohustuste rikkumisele. Kui mõni maksumenetluse dokument on esitamata, on

kaebajal võimalik sellele osutada ja selgitada, kuidas see tõend võiks mõjutada asja otsustamist.

8. Tallinna Halduskohus jättis 27.10.2014 otsusega LO kaebuse rahuldamata.

1) Kaebaja hinnangul ei ole maksuhaldur kohtumenetluses esitanud kogu maksumenetluse

aluseks olevat dokumentatsiooni ning esitatud tõendid on vastutusotsusega sidumata.

Haldusakti põhjendused võivad sisalduda ka teises dokumendis, kui sellele on haldusaktis

viidatud. Vastutusotsuse osa 1.1 (lk 2) kohaselt on Lumar Invest OÜ suhtes 04.05.2011 tehtud

maksuotsus nr 12.2-3/2165-22 vastutusotsuse lahutamatu osa ning sellest nähtuvad täpsemalt

maksustamise alused. Vastustaja ei ole maksu- ja vastutusmenetluse toimikut kohtule esitades

menetlusnorme rikkunud. Vastuseks kaebaja kirjalikele küsimustele esitas maksuhaldur lisaks

OÜ-de Ecostop ja Westtrec deklaratsioonid, käibemaksukohustuslasena registreerimise ja

registrist kustutamise otsused, äriregistri andmed, info postisaadetise kättetoimetamise kohta

ning Lumar Invest OÜ pearaamatu väljatrüki (kd II tl 119). HKMS § 122 lg 2 p 5 kohaselt tuleb

kohtule esitada eelkõige asjakohased, haldusakti aluseks olevad dokumendid. Mitmed lisaks

esitatud

tõenditest

on

kättesaadavad

elektroonilistest

avalikest

või

maksuhalduri

andmebaasidest ning kohtule ei pea esitama tõendavaid materjale asjaolude kohta, mille üle

vaidlust ei ole. Ilmselgelt pärinevad OÜ-de Ecostop ja Westtrec põhiandmed äriregistrist, kuid

tavapäraselt puudub vajadus esitada äriregistri väljatrükk kohtule tõendina. Kui tegemist on

andmetega, mis ei ole konkreetse maksumenetluse käigus kogutud, ei ole nende andmete

esitamine hiljem vastusena kaebaja küsimustele õigusvastane. Ilmselgelt ei ole OÜ-de Ecostop

ja Westtrec deklaratsioonid ning käibemaksukohustuslasena registreerimise ja registrist

kustutamise otsused kogutud kaebaja maksumenetluses käigus, vaid maksuhaldurile muul viisil

kättesaadav teave, mille dubleerimine iga seotud maksukohustuslase toimikus ei ole vajalik.

2) TE-le korralduste kättetoimetamise püüdluseid tõendava dokumendi hilisem esitamine ei

muuda vastustaja tegevust õigusvastaseks ega tingi tõendi vastuvõtmata jätmist. Ka kohus ei

pööranud sellele vastustaja tähelepanu ega nõudnud nimetatud dokumenti ise välja, kuid kohtu

uurimiskohustuse täitmata jätmine ei saa tingida vastutusotsuse tühistamist. Kaebaja ei väitnud,

et maksuhalduri pingutused TE-lt selgituste võtmiseks olid ebapiisavad, mistõttu võis eeldada,

et nimetatud asjaolu üle vaidlust ei ole. Samale seisukohale tuleb asuda Lumar Invest OÜ

pearaamatu osas. Kuna kaebaja oli Lumar Invest OÜ juhatuse liige maksuotsuse koostamise

ning vaidlusaluste episoodide ajal, pidi talle teada olema, et raamatupidamislikku arvestust MK-

le tehtud väljamaksete osas peeti Lumar Invest OÜ pearaamatus, nagu on selgitatud ka

3-14-50128

6(13)

maksuotsuse p-s 1.5. Pearaamatu esitas maksuhaldurile maksukohustuslane ise, mistõttu ei saa

seda käsitada tõendina, mille olemasolu oleks olnud kaebajale teadmata.

3) Ehkki kaebaja on pidanud tõendite hilisemat esitamist õigusvastaseks, ei ole ta ühtegi

hiljem esitatud tõendist tulenevat faktilist asjaolu kahtluse alla seadnud. Samuti ei ole kaebaja

väitnud, et muu oluline asjaolu oleks tuvastamata või eluliselt usutav versioon kontrollimata,

v.a MK-lt selgituste võtmine. HKMS § 157 lg 4 kohaselt peab kohus haldusmenetluses kogutud

tõendit uurima ja hindama, kui kaebaja vaidlustab haldusaktis või vaideotsuses tuvastatud

asjaolu ning kohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. OÜ-de Ecostop ja Westtrec

deklaratsioonide ja käibemaksukohustuslasena registreerimise, samuti TE ärakuulamise või

Lumar Invest OÜ-ga seonduvat ei ole kaebaja vaidlustanud. Kohtul puudub kohustus

kontrollida kohtuasjas iga haldusaktis toodud faktilist asjaolu, kui pooled nende asjaolude üle

ei vaidle, v.a kui kohtul tekib asjaolu õigsuses kahtlus ilma poole vastava väiteta.

4) Kaebaja hinnangul ei põhine maksuotsus tegelikel ja relevantsetel faktilistel asjaoludel ning

selles sisalduvad järeldused on väärad ja õigusega vastuolus, ent kaebaja ei ole välja toonud

ühtegi asjaolu, mille tuvastamisel maksuhaldur oleks eksinud või mille alusel vale järelduse

teinud. Vastutusotsuse koostamisel ei pea maksuhaldur asuma maksuvõla aluseks olevaid

asjaolusid uuesti tuvastama, kui nende kohta on olemas kehtiv haldusakt.

5) Maksumenetluses kogutud ja kohtule esitatud tõenditest OÜ-dega Ecostop ja Westtrec

seonduvas osas saab järeldada, et maksuhaldur leidis õigesti, et Lumar Invest OÜ ei saanud

nendelt äriühingutelt teenust. Tehingu toimumist võiksid tõendada leping, arved (kd I tl 200-

203, kd II tl 1-7) ja tehingu teiselt poolelt raha saamine (kd II tl 13 ja pöördel, tl 15 pöördel,

pöördel, tl 25-26, tl 28). Teenuse osutamise kohta aga tõendid puuduvad ning teenuse osutamist

ei kinnita ka väidetava tehingu teine pool, kuna TE ei ole olnud maksuhaldurile kättesaadav

ning TE ei tea äriühingu tegevusest midagi (kd II tl 78). Maksuotsuses on piisavalt põhjendatud,

miks ei ole usutav, et OÜ-d Ecostop ja Westtrec äriühingule teenust osutasid. Ka Soome

äriühingud, millele väidetavalt teenust vahendati, ei tunne TE-t, vaid kinnitavad teenuse

osutamist otse MK kaudu (kd II tl 85, 87). Teenuse mitteosutamisele viitab kaudselt ka asjaolu,

et OÜ-de Ecostop ja Westtrec arvelduskontodele laekuv raha võeti sularahas välja (kd II tl 8-

31), mis on üks arvevabriku tunnus. Kuigi kaebajal puudub kontroll teise tehingupoole

raamatupidamisalase käitumise üle, on tegemist asjaoluga, mis koosmõjus teistega kinnitab

maksuhalduri järeldusi tehingute mittetoimumise kohta. Kuna tehinguid ei ole toimunud, ei ole

väljamaksed seotud Lumar Invest OÜ ettevõtlusega. Kui äriühing on teinud väljamakse

väidetavalt soetatud teenuse eest, kuid teenuse saamise fakt või teenust osutanud isik ei ole

usaldusväärselt tuvastatav, tuleb reeglina kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud

rahaks ning täies ulatuses maksustada (Riigikohtu 01.02.2012 otsus nr 3-3-1-60-11).

6) Vaidlust ei ole selles, et OÜ-dega Ecostop ja Westtrec seotud episoodide kohta koostatud

kaebaja 22.03.2010 ülekuulamise protokolli (kd I tl 196) on allkirjastanud ning enda õiguste ja

kohustuste tutvustamist kinnitanud vaid kaebaja, mistõttu saab seda käsitada üksnes kaebaja

suhtes koostatuna. Protokollist ei nähtu järeldusi, mida muud asjas kogutud tõendid ei kinnitaks.

Vaidlust ei ole selles, et OÜ-ga Westtrec on sõlmitud leping (kd II tl 1-2), väidetavate

teenustega tegeles TE (vt TE ütlused, kd II tl 78) ning kaebaja tegevuseks oli ehitustegevus

Soomes (vt RE, EJ ütlused ning Soome maksuhaldurilt saadud informatsioon, kd II tl 72-73,

75-76, 85-87). Seega on ka 22.03.2010 protokolli kõrvalejätmisel teiste tõendite koosmõjus

hindamisel võimalik jõuda samade faktiliste asjaolude tuvastamiseni.

7) MK ülekuulamata jätmine teenuselepingute episoodis ei ole toonud kaasa vale maksuotsuse

tegemist. Maksuhalduril on maksumenetluse läbiviimisel uurimiskohustus, kuid täiendavaid

tõendeid ei ole vaja koguda, kui asjas on juba kogutud piisavalt tõendeid. MK ei ole kumbagi

3-14-50128

7(13)

teenuselepingut allkirjastanud (kd I tl 200, kd II tl 1). Kaebaja on ütlustes kinnitanud, et tema

tegi ise väljamakseid (kd I tl 155). Seetõttu ei saaks MK täiendavalt kinnitada OÜ-dega Ecostop

ja Westtrec lepingu sõlmimise asjaolusid. Isikud, kellele väidetavalt Soomes ehitusteenust

vahendati, kinnitavad, et tunnevad MK ning neil puudub teave nii TE kui ka OÜ-de Ecostop ja

Westtrec kohta. Ainuüksi väide, et MK võinuks samade asjaolude kohta ütlusi anda, ei tingi

maksuotsuse õigusvastasust, kui kaebaja ei too välja, kuidas need võiksid maksuotsusest

tulenevad järeldused ümber lükata.

8) MK-le makstud päevarahade osas on maksuhaldur jõudnud Lumar Invest OÜ

raamatupidamisarvestuse alusel järeldusele, et MK viibis 2009. a jooksul Soomes 340 päeva.

MK viibimist Soomes ja seal ehitustööde tegemist kinnitavad ka RE ja EJ ütlused (kd II tl 72-

73, 75-76). Lumar Invest OÜ ei registreerinud Soomes püsivat tegevuskohta ning maksis Eesti

residendina ise oma töötajatele töötasu. Lumar Invest OÜ ei ole Soomes makse maksnud. Seega

kuuluvad töötajale tehtud väljamaksed maksustamisele Eestis. Nõustuda tuleb maksuhalduri

järeldusega, et kui Eesti äriühingu põhiline majandustegevus seisnebki välisriigis teenuste

osutamises ja töötajad tegelikult Eestis ei tööta, ei ole tegemist töötajate lähetusega

(maksuotsuse lk 11). Kuigi MK algselt kokkulepitud töötamise koht võis asuda Eestis, on nii

Lumar Invest OÜ raamatupidamise alusel kui ka tunnistajate ütlustega tõendatud, et 2009. a

tegi MK töid Soomes. Tööandja ei saa töö tegemise koha sätestamisega töölepingus ja isiku

tegeliku suunamisega teise töö tegemise kohta vabaneda maksuvaba päevaraha tasumisega

maksukohustusest, kui töötaja tegelik töötamise koht on muutunud. Kaebaja ei ole väitnud, et

MK 2009. a Soomes töötatud päevade arv oleks tuvastatud valesti. Olukorras, kus isik on

töötanud väljapool töölepingus määratud riiki 340 päeva, on isiku töö tegemise koht muutunud

ning tegemist ei ole lähetuse, vaid uue püsiva töö tegemise kohaga. Töötaja nõusolek viibida

lähetuses ei vabasta tööandjat maksukohustusest ega võimalda talle maksta päevaraha, kui

tegelikult on tegu töötaja töökoha muutumisega. Ka ei saa lähetuse ja töö tegemise asukoha

muutumisel arvestada seda, kui suure osa moodustab töölepingu kogu kehtivuse ajast välismaal

töötatud aeg. Kui isik on töölepingu kehtivuse jooksul töötanud järjest ligikaudu aasta jooksul

töölepingus märgitud töötamise asukohast eemal, ei ole enam ilmselgelt tegemist lähetuse, vaid

töötamise asukoha muutumisega.

9) Ka MK päevarahade osas puudub vajadus kaaluda, kas kaebaja 22.03.2010 ülekuulamise

protokoll (kd I tl 196) on koostatud õiguspäraselt, sest teiste tõendite koosmõjus hindamisel on

võimalik jõuda samade faktiliste asjaolude tuvastamiseni. Selle episoodiga seoses nähtub

protokollist üksnes see, et algselt tegeles Lumar Invest OÜ puitbriketi tootmisega, see tegevus

seisab ning ütluste andmise ajal tegeleb äriühing ehitusega Soomes. Kaebaja ei ole nimetatud

asjaolu vaidlustanud ning sama nähtub maksuotsuse lk 10 kohaselt ka äriühingu majandusaasta

aruandest. Asjaolu, et MK töötas ehitusel Soomes, kinnitavad lisaks nii töötajate ütlused kui ka

Lumar Invest OÜ raamatupidamise andmed. MK ülekuulamata jätmine päevarahade episoodis

ei ole toonud kaasa vale maksuotsuse tegemist. Kaebaja ei ole vaidlustanud MK Soomes

töötamise fakti ega töötamise aega. MK võinuks ütluste andmisel asuda sarnaselt kaebajale

seisukohale, et tegemist oli lähetusega, kuid töötaja arvamus ei muuda maksuhalduri

õiguspärast järeldust, et käesoleval juhul ei ole tegemist lähetuse, vaid töötamise koha

muutumisega.

10) Kaebaja leiab, et maksuhaldur on olnud maksuotsuse täitmisel passiivne ning maksuhalduri

varasemal tegutsemisel oleks olnud võimalik maksuotsust täita. Vastutusotsuse tegemise

lubatavuse seisukohalt ei oma iseseisvat tähtsust, kas maksuhalduril olnuks võimalik rakendada

täiendavaid abinõusid maksukohustuslaselt endalt maksuvõla sissenõudmiseks või selle

võimalikkuse tagamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2013 otsus nr 3-10-1284). MKS

§ 128 lg-st 1 tulenevalt on maksuhaldur küll kohustatud maksukohustuslase poolt tasumata

maksuvõla sisse nõudma, kuid MKS § 96 lg 5 kohaselt ei eelda vastutusotsuse tegemine

3-14-50128

8(13)

maksukohustuslaselt maksuvõla sissenõudmise võimaluste eelnevat lõplikku ammendamist,

vaid piisab sellest, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist

MKS § 130 lg 1 p-s 6 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul

võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot.

Vastutusotsuse tegemise õigus ei ole seotud sellega, et maksuhaldur oleks valinud maksuotsuse

täitmiseks tõhusaima viisi ning ebaefektiivse viisi valikul saaks vastutusotsuse adressaat oma

kohustuses vabaneda. Maksuhalduril on täitetoimingute tegemisel lai kaalutlusruum ning kohus

ei hinda HKMS § 158 lg 3 kohaselt kaalutlusotsuse otstarbekust. Kaebaja ega Lumar Invest OÜ

ei ole maksuotsuse täitmise käigus ühtegi maksuhalduri haldusakti või toimingut (sh

tegevusetust) kohtute infosüsteemi kohaselt vaidlustanud ning seega tuleb eeldada nende

toimingute õiguspärasust. Vastutusotsuse kohaselt väljastas maksuhaldur 25.10.2011

krediidiasutustele korraldused Lumar Invest OÜ pangakontode arestimiseks. Samuti on

maksuhaldur pöördunud kohtutäituri poole. Maksuotsuse andmisest 5 kuu jooksul

täitetoimingute alustamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks, arvestades, et pangakontode

arestimine ja varade müük võib tõenäoliselt kaasa tuua ettevõtte tegevuse peatumise. Kaebaja

väide, et Lumar Invest OÜ-le kuulunud sõidukite müügi arvelt oleks saanud maksuvõla tasuda,

on ümber lükatud täitemenetluses tegelikult toimunuga. Kohtutäitur müüs ühe sõiduki hinnaga

1308,74 eurot ning teise sõiduki müük ebaõnnestus, kuna ei tehtud ühtegi pakkumist. Seega ei

oleks sõidukite müügist õnnestunud maksuvõlga tasuda.

11) Kaebaja hinnangul tõi maksuotsuse täitmise ning vastutusotsuse tegemisega viivitamine

kaebajale kaasa täiendava intressikohustuse, mistõttu on vastutusotsus õigusvastane. MKS

§ 115 lg 1 näeb ette, et kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud

tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt

intressi, mida arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse

järgi pidi toimuma. Seega ei sõltu intressi maksmise kohustus sellest, millal maksuhaldur

maksusumma isikule määrab või võimaliku rikkumise avastab, vaid ajast, millal

maksukohustuslane on kohustatud maksu tasuma. Maksuhaldur on selles osas seotud üksnes

MKS § 96 lg-s 5 ja § 98 lg-s 1 sätestatud aegumise tähtaegadega. Arvestades vaidlusaluste

tehingute aega aastal 2009, ei ole vastutusotsus koostatud viieaastast tähtaega ületades.

Maksuhalduril ei ole intressi suuruse määramisel kaalutlusõigust. Vaidlust ei ole selles, et

intressi suurus oleks määratud valesti. Intressivõla kustutamine MKS § 114 lg 3 alusel oleks

võimalik üksnes isiku taotluse alusel. Kaebajal on võimalik intressivõla kustutamist

maksuhaldurilt taotleda.

12) Nõustuda ei saa väitega, et vastutusotsuses ei ole tuvastatud kaebaja kui juhatuse liikme

süülist käitumist. Vastutusotsuses on selgelt sedastatud, et kaebaja on OÜ-de Ecostop ja

Westtrec lepingute ja arvete alusel teadlikult kajastanud äriühingu raamatupidamises

tegelikkuses mittetoimunud tehinguid ning olukorras, kus teenust ei ole tegelikult osutatud, saab

selline tegevus olla üksnes tahtlik. OÜ-de Ecostop ja Westtrec poolt teenuse tegelikult

mitteosutamisel ei saa esitatud arvete maksuarvestuses kajastamise näol olla tegemist kaebaja

hooletuse või eksliku ebaõige arvestamisega. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja juhtis Lumar

Invest OÜ igapäevast tegevust ning käsutas Lumar Invest OÜ arvelduskontot (kd I tl 154-155).

Toimumata tehingute kajastamisel maksuarvestuses arvas Lumar Invest OÜ maha arvetel

näidatud sisendkäibemaksu ja jättis tasumata ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt

tulumaksu. Maksuotsusega on tuvastatud, et sisendkäibemaksu mahaarvamine on ebaõige ning

sellega on suurenenud Lumar Invest OÜ-lt nõutav käibemaks.

13) Vastutusotsuses on selgitatud, et kaebaja oli teadlik MK tööülesannete ja asukoha

muutumisest ning sellest, et MK-ga varem sõlmitud töölepingu sisu ei vastanud enam tegelikule

olukorrale. Arvestades asjaolu, et Lumar Invest OÜ maksudeklaratsioon esitati kaebaja esitatud

andmete alusel, kaebaja maksis äriühingu töötajatele töötasu ja käsutas arvelduskontot, oli

3-14-50128

9(13)

kaebaja see, kes otsustas, kas MK-le makstakse tasu töötasu või päevarahana. Kaebaja väidetav

ekslik tõlgendus töö tegemise koha ja lähetuse mõiste osas ei ole heas usus tehtud eksitus, vaid

teadlik seaduse mõtte moonutamine maksude vältimise eesmärgil. TLS § 20 sätestab, et tööd

tehakse tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud, kui töö tegemise koht

ei ole kokku lepitud. Olukord, kus töölepingus on kokku lepitud kindel töö tegemise koht, kuid

töötaja suunatakse tegelikult pikaajaliselt tööd tegema n-ö lähetuspaika, peab seaduse mõtte

moonutamine

ja

kuritarvitamine

olema

arusaadav

igale

keskmisele

mõistlikule

majandustegevuses osalevale isikule. Ei ole usutav, et eksliku tõlgendamise tõttu on kaebaja

tasunud MK-le suures summas päevaraha terve aasta jooksul.

14) Maksuhaldur on sisuliselt tuginenud sellele, et kaebaja on tegutsenud tahtlikult maksudest

kõrvalehoidumise eesmärgil (maksupettus). Riigikohus on 04.06.2013 otsuses nr 3-3-1-15-13

leidnud, et maksumenetlusega ja maksuotsusega ei pea tuvastama, et maksukohustuslane osales

maksupettuses, kuid maksuotsusest peab selguma, miks on maksuhalduril selline põhjendatud

kahtlus koos nende asjaolude ja tõendite äranäitamisega, mis kahtlust põhjendavad.

Maksumenetluses piisab mõistlikust kahtlusest, mis on eluliselt usutav. Ka vastutusotsuse

aluseks oleva süü hindamisel on lubatav lähtuda tõendite kogumist ja elulise usutavuse

kriteeriumist (Riigikohtu 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12, p 20). Praegusel juhul nähtub nii

maksu- kui ka vastutusotsusest, et eluliselt usutav on kaebaja teadmine ja tahtlus jätta MK-

suhtes maksud tasumata. Seega ei ole ka selles osas ületatud MKS § 96 lg-s 5 ja § 98 lg-s 1

sätestatud viieaastast aegumistähtaega.

15) Põhjuslik seos kaebaja tegevuse ja tekkinud maksuvõla vahel on tuvastatud. Vastutuse

esinemise seisukohalt on oluline, et isiku volitused seadusliku esindajana kehtisid

maksukohustuse täitmise tähtaja saabumise hetkel. Ekslik on arusaam, et juhul, kui äriühing oli

üleandmise hetkel maksejõuline, ei saanud endiste juhatuse liikmete tahe olla suunatud MKS

§-s 8 sätestatud kohustuste rikkumisele. MKS § 8 lg 1 ei kohusta juriidilise isiku seaduslikku

esindajat tagama mitte pelgalt maksuotsusega kindlaks tehtud maksuvõla täitmist, vaid

esmajoones just äriühingu majandustegevusega seotud n-ö igapäevaste MKS-st ja

maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegset ning täielikku

täitmist. Kui kaebaja oleks korrektselt täitnud tal lasuvad juhatuse liikme kohustused ning

kajastanud oma maksuarvestuses õigesti nii OÜ-dega Ecostop ja Westtrec tehtud tehinguid kui

ka MK-le tehtud väljamakseid, ei oleks Lumar Invest OÜ-le maksuvõlga tekkinud. Sama on

maksuhaldur selgitanud ka vastutusotsuse lk-l 12 (esimese lõigu viimases lauses). Tähtsust ei

oma isiku tahtlus tekkinud maksukohustuse tasumisel ehk kas maksu määramise ajal maksu

suudetakse tasuda, vaid see, kas teod, mis tingisid maksu määramise, olid tehtud tahtlikult.

Vastupidisel juhul võiks isik vabaneda tahtlikult tekitatud maksukohustusest ainuüksi sellega,

et maksu määramise ajaks on muudetud end maksejõuetuks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. LO palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

1) Kaebaja tahtlus maksukohustuse rikkumisel ei ole tuvastatud. Üksnes asjaolu, et

maksuhalduri hinnangul tehinguid ei toimunud ning töötajat lähetusse ei saadetud, ei tähenda,

et kaebaja oleks tegutsenud tahtlikult. Kuigi kaebaja esitas maksumenetluses kogu olemasoleva

dokumentatsiooni, mis kinnitab tehingute toimumist, ning ka kohus leidis, et tehingu toimumist

võiksid tõendada kaebaja esitatud leping, arved ja teiselt tehingupoolelt raha saamine, ei ole

maksuhaldur ja kohus pidanud tehingute toimumist usutavaks. Maksuhalduri subjektiivne

arvamus ei muuda ebaõigeks kaebaja arusaama tehingu toimumisest ja selle olemusest.

Praegusel juhul käitus kaebaja toimunud tehingut silmas pidades, mis hiljem osutus

3-14-50128

10(13)

maksuhalduri hinnangul ebakorrektseks. Kaebaja oli veendunud, et tema käitumine

maksunormide täitmisel oli õiguspärane ning isegi, kui maksuhaldur hindas elulisi asjaolusid

teisiti, ei muuda see kaebaja rikkumist tahtlikuks. Kaebajale ei saa omistada tahtlust üksnes

maksuhalduri arvamuse pinnalt, tahtlus tuleb tuvastada tõendite pinnalt. Tahtlust ei ole

eraldiseisvalt tuvastatud käibemaksukohustuse ning sotsiaal- ja tulumaksukohustuse täitmise

rikkumisel. Asjaolule, et kaebaja ei soovinud õigusvastast tagajärge, viitab seegi, et kaebaja

tasus poole maksuvõlast. Kuna rikkumine polnud tahtlik, on maksusumma määramine aegunud.

2) Maksuhaldur ei teostanud maksuvõla sissenõudmise menetlust nõuetekohaselt. Ajal, kui

kaebaja lõpetas äriühingu juhtimise, oli äriühingul piisavalt vara maksukohustuse katteks.

Äriühing ei saanud maksuhaldurilt luba oma kahe sõiduki müügiks. Sõidukid

väljalaskeaastatega 2001 ja 2003 olid aastal 2011 sõidukorras ning oluliselt suurema väärtusega

kui aastate möödudes. Maksuhaldur tegutses ebaefektiivselt, mistõttu sõidukite võõrandamine

venis – neist üks võõrandati 2012. a ning teise võõrandamine lõppes 20.10.2013

enampakkumisel edutult – ning nende kasutusväärtus vähenes. Vastustaja menetlus maksuvõla

sissenõudmisel oli ebapiisav, täitetoimingud äriühingu vara suhtes viidi läbi hilja. Kohus lähtus

üksnes viivitusega realiseerunud puudulikust täitemenetlusest, jättes hindamata kaebaja väited

maksuhalduri õigusvastase tegevuse kohta täitetoimingute läbiviimisel, mis tähendanuks

vastutusotsuse tegemise eelduse – nurjunud maksuvõla sissenõudmise menetluse – puudumist.

3) Kohus tugines lubamatutele tõenditele. Maksuhaldur täitis oma kinnitusel halduskohtu

08.04.2014 nõude esitada kõik maksumenetluses kogutud tõendid. See tähendab, et esitatud 36

tõendi

näol

oli

tegu

ammendavalt

esitatud

tõenditega.

Vastustaja

23.07.2014

menetlusdokumendist, millega vastustaja esitas veel 24 tõendit, ilmneb, et tõendeid oli kogutud

rohkem, seega esitas vastustaja algselt tõendeid selektiivselt. Kohus rikkus täiendavaid tõendeid

vastu võttes HKMS § 28 lg-d 4. Kaebajal on õigus tugineda tõendite puudulikkusele

vastutusotsuse motiveerimisel ning väited, mida vastustaja soovis 24 lisatõendiga tõendada,

tuleb lugeda paljasõnaliseks. Kohus ei tohi õigustada vastustaja tegevust lubamatute tõendite

esitamisel. Täiendavad tõendid esitati vastuseks kaebaja küsimustele. On tõenäoline, et kogutud

on veelgi rohkem tõendeid, kuid neid ei ole esitatud, kuna kaebaja nende kohta ei küsinud.

Seega ei ole võimalik veenduda õiguspärases maksumenetluses.

4) Maksumenetlus oli puudulik. MK oli keskseks isikuks Lumar Invest OÜ huvides lepingute

sõlmimisel ning tema töölähetusest tulenevalt tekkis äriühingule maksuvõlg ka ebaõigesti

väljamakstud ja deklareeritud päevarahade tõttu, seega tulnuks ta üle kuulata. Vastustaja

seisukoht MK ülekuulamata jätmisel on olnud vastuoluline. Ühelt poolt on isikult selgituste

võtmist peetud ebavajalikuks, teisalt on leitud, et selgitusi on võetud, sest 22.03.2010 on isik

vastanud küsimustele koos kaebajaga. 22.03.2010 protokollist nähtuvalt on üle kuulatud aga

üksnes kaebaja. Kohus ei ole hinnanud, milline vastustaja esiletoodud asjaolu seoses MK

selgituste andmisega on õige ning millest maksuhaldur vastutusotsuse tegemisel lähtus. Eelneva

tõttu on 22.03.2010 protokoll oluliste vormistusvigadega ega saa olla vastutusotsuse

motiveerimisel kasutatav. Kuna protokoll on olnud nii maksu- kui vastutusotsuse tegemise

aluseks, ei ole maksu- ja vastutusmenetlus õiguspärased, sest motiveerimisel on kasutatud

lubamatut, ebaõiget ning valeinfot kandvat tõendit. Kohus leidis, et MK ei ole üle kuulatud.

Seega on täitmata MKS §-s 11 sätestatud kohustus kontrollida ja arvestada maksusumma

määramisel nii maksukohustust suurendavaid kui vähendavaid tegureid. Vastustaja on jätnud

kaebajat potentsiaalselt õigustavad tegurid välja selgitamata.

10. Maksu- ja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud

vastuväidete juurde. Vale on kaebaja seisukoht, justkui saaks maksuhaldur tahtluse

tuvastamisel tugineda üksnes subjektiivsetele kaalutlustele. Kohtupraktikas on selgitatud, et

3-14-50128

11(13)

maksukohustuslase subjektiivsete kaalutluste väljaselgitamine pole sageli võimalik, ent kui

faktilistest asjaoludest tuleneb piisavalt selgelt maksudest kõrvalehoidumise eesmärk, oleks

ebamõistlik sellise järelduse eiramine. Kaebaja ei ole põhjendanud, mis tõendab sõiduautode

realiseerimisega seonduvaid asjaolusid, milles seisneb maksuhalduri tegevuse õigusvastasus ja

kuidas need asjaolud saavad omada määravat tähtsust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

HKMS § 201 lg 4 alusel halduskohtu põhjendustega ega korda neid. Ringkonnakohus märgib

vastuseks kaebaja väidetele kokkuvõtvalt järgmist.

12. Kaebaja leiab, et maksuhaldur ja halduskohus on eksinud tema tahtluse tuvastamisel

käibemaksukohustuse ning sotsiaal- ja tulumaksukohustuse täitmise rikkumisel, sest rikkumist

ei saa muuta tahtlikuks üksnes maksuhalduri hilisem subjektiivne hinnang toimunule olukorras,

kus kogu tehingute kohta esitatud dokumentatsioon kinnitab tehingute toimumist ja kaebaja oli

veendunud oma käitumise õiguspärasuses. Tahtluse puudumist kinnitab kaebaja hinnangul

seegi, et ta tasus juhatuse liikmeks oleku ajal poole maksuvõlast.

13. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuse p-des 18 ja 19 ning

maksuhaldur vastutusotsuse lk-del 7 ja 10-12 kaebaja tahtluse tuvastamisel eksinud. MKS § 40

lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub MKS §-s 8

nimetatud kohustusi (Riigikohtu 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-17-13, p 14). MKS § 8 lg 1 sätestab,

et juriidilise või füüsilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava

maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku

täitmise. MKS § 40 lg-s 1 nimetatud tahtlus eeldab ka seadusliku esindaja soovi eelnimetatud

kohustusi rikkuda (Riigikohtu 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, p 16). Vastutusotsuse lk-l 11

viidatud Riigikohtu praktikas on välja toodud, et maksudest kõrvalehoidumise eesmärgi

tuvastamisel ei saa alati lähtuda maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest ning

määravaks võivad osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad maksu tasumisest

kõrvalehoidumise eesmärki.

14. Maksuhaldur on vastutusotsuses tuvastanud kaebaja tahtluse nii seoses teadlikult äriühingu

raamatupidamises selliste dokumentide kajastamisega, milles näidatud teenuseid äriühing ei

soetanud (vastutusotsuse lk 7 ja 10), kui ka seoses MK-le Soomes tööülesannete täitmise eest

päevaraha maksmisega olukorras, kus kaebaja oli MK tööülesannete ja töö tegeliku asukoha

muutumisest teadlik (vastutusotsuse lk 10-11). Kaebaja ei saanud olla veendunud oma

käitumise õiguspärasuses olukorras, kus ta kajastas äriühingu raamatupidamises arveid, mille

alusel Lumar Invest OÜ-le maksuotsusest nähtuvalt teenuseid tegelikult ei osutatud, ning tasus

maksuvabalt päevaraha peaaegu terve aasta vältel oma tööülesandeid Soomes täitnud isikule.

Faktiliste asjaolude pinnalt on maksuhaldur seega jõudnud põhjendatult järeldusele, et

tegelikkuses mittetoimunud tehingute kohta vormistatud dokumentide kajastamisel äriühingu

raamatupidamises ja töötajale ilma õigusliku aluseta päevarahade maksmisega hoidis äriühing

ja seeläbi nimetatud tegevuste ajal ühingu ainsaks seaduslikuks esindajaks olnud kaebaja

tahtlikult kõrvale maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmisest. Halduskohus on õigesti

selgitanud, et tahtluse tuvastamisel omab tähtsust see, kas teod, mis tingisid maksu määramise,

olid tehtud tahtlikult (kohtuotsuse p 20). Äriühingu maksuvõla hilisem osaline tasumine ei

välista kaebaja tahtlust maksuseadustest tulenevate kohustuste rikkumiseks. Samuti ei

kummuta kaebaja tahtlust see, et kaebaja poolt maksumenetluses esitatud dokumentidest nähtub

lepingute sõlmimine OÜ-dega Ecostop ja Westtrec ning nende esitatud arvete alusel neile

tasumine.

3-14-50128

12(13)

15. Kaebaja väidete osas seoses Lumar Invest OÜ varalise seisuga kaebaja juhatuse liikme

volituste lõppemise ajal ning maksuhalduri käitumisega maksuvõla sissenõudmise menetluses

nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega kohtuotsuse p-s 16. Halduskohus on

õigesti viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2013 otsusele nr 3-10-1284, milles

ringkonnakohus märkis, et maksuhalduril ei lasu vastutusotsuse tegemiseks kohustust

tuvastada, kas äriühing oli maksukohustuse tekkimise ajal maksejõuline (p 19). Samuti ei

pidanud maksuhaldur veenduma, milline oli äriühingu varaline seis hetkel, kui kaebaja

äriühingu juhtimise lõpetas. Kui kaebaja hinnangul oli äriühingul tema juhatuse liikme volituste

lõppemise ajal piisavalt vara maksukohustuse katmiseks, oleks kaebaja saanud veel juhatuse

liikmena äriühingu maksuvõla tasuda. MKS § 8 lg-st 1 tuleneb muu hulgas juhatuse liikme

kohustus tagada ka juba maksuotsusega kindlaks tehtud maksuvõla täitmine. Põhjendatud ei

ole kaebaja etteheited, et maksuhalduri aktiivsema tegutsemise tulemusel, sh äriühingu uuele

juhatuse liikmele sõidukite müügiks loa andmisel, ei oleks sõidukite väärtused vähenenud ning

maksuotsust olnuks võimalik nende arvelt täita. Äriühingu (endise) juhatuse liikme suhtes

vastutusotsuse tegemise lubatavuse seisukohalt ei oma iseseisvat tähtsust, kas maksuhalduril

oleks olnud võimalik rakendada mingeid täiendavaid abinõusid maksukohustuslaselt endalt

maksuvõla sissenõudmiseks või selle võimalikkuse tagamiseks, kui maksumaksja või maksu

kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist MKS § 130 lg 1 p-s 6 sätestatud viisil ning selle

tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda (vt Tallinna Ringkonnakohtu

04.04.2013 otsus nr 3-10-1284, p 20). Lisaks võis halduskohus arvesse võtta juba toimunud

täitemenetluse tulemust, mille käigus õnnestus võõrandada üks sõidukitest 1308,74 euro eest.

Ehkki kaebaja on halduskohtule esitatud kaebusele lisanud väljavõtted automüügiportaali

kuulutustest, millest nähtuvalt on sama margi ja väljalaskeaastaga sõidukite oodatav müügihind

oluliselt kõrgem (müügipakkumised hinnaga alates 4200 ja 4500 eurot), ei tõenda see, et ka

kaebajale kuulunud sõidukid saanuks võõrandada sellise hinna eest.

16. Kaebaja leiab, et maksuhalduri poolt kohtule täiendavalt esitatud 24 tõendit on lubamatud

ja nendega tõendatavad asjaolud tuleb lugeda paljasõnaliseks. Kaebaja hinnangul rikkus kohus

neid tõendeid vastu võttes HKMS § 24 lg-t 4 ning lisatõendite esitamine kinnitab, et vastustaja

on kohtumenetluses esitanud tõendeid selektiivselt. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei

nõustu. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette maksumenetluses kogutud tõendite selektiivset

esitamist kohtule, kuid ei viita, millise asjaolu kohta on tõendid jäänud esitamata. Vastustaja

esitas nimetatud lisadokumendid vastusena kaebaja poolt kirjaliku menetluse raames

vastustajale esitatud küsimustele. Suures osas on tegu dokumentidega, mis pärinevad avalikest

registritest, nt äriregistrist, või dokumentidega, mis on maksuhaldurile olnud kättesaadavad

tema

tööülesannetest

lähtuvalt

(nt

otsused

äriühingute

käibemaksukohustuslaseks

registreerimise ja käibemaksukohustuslase registrist kustutamise kohta, äriühingute KMD-d).

Seega pole põhjust arvata, et tegu on selle maksumenetluse raames kogutud, kuid selektiivselt

esitamata jäetud tõenditega. Kaebaja küsimustele vastuseks esitatud dokumentide hulgast on

vaid dokument TE-le seletuste andmise korralduse kättetoimetamise ebaõnnestumise kohta

ilmselgelt kogutud käesoleva maksumenetluse raames. Samas on halduskohus õigesti välja

toonud, et kaebaja ei ole vaidlustanud OÜ-de Ecostop ja Westtrec deklaratsioonide ja

käibemaksukohustuslasena registreerimise või Lumar Invest OÜ-ga seonduvat, samuti TE

ärakuulamisega seonduvat ning kohtul puudub kohustus kontrollida kohtuasjas iga haldusaktis

toodud faktilist asjaolu, kui pooled nende asjaolude üle ei vaidle ning kohtul asjaolu õigsuses

kahtlust ei teki (kohtuotsuse p 9).

17. Halduskohus asus põhjendatult seisukohale, et MK üle kuulamata jätmine nii seoses

teenuselepingutega kui talle päevaraha maksmisega ei ole kaasa toonud vale maksuotsuse

tegemist, sest tema ütlused ei oleks saanud muuta juba tõenditega tuvastatud asjaolusid ning

seeläbi maksukohustust vähendada. Ehkki maksuhaldur on viidanud asjaolule, et 22.03.2010

3-14-50128

13(13)

andis kaebaja ütluseid koos MK-ga, ei ole maksuhaldur tuginenud MK väidetavate ütluste

alusel tuvastatud asjaoludele. Maksuotsust ning vastutusotsust ei muuda õigusvastaseks ka

vastustaja väidetav vastuoluline seisukoht seoses MK ülekuulamisega. Halduskohus leidis, et

22.03.2010 protokolli saab käsitada vaid kaebaja suhtes koostatuna ning ringkonnakohus

nõustub selle seisukohaga. Vastupidist ei väida ka vastustaja. Lisaks on halduskohus õigesti

välja toonud, et ka protokolli kõrvalejätmisel on selles toodud faktilised asjaolud tuvastatud

muude asjas kogutud tõenditega (kohtuotsuse p-d 12 ja 14).

18. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna kaebus jääb rahuldamata,

jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka Maksu- ja Tolliameti võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets