3-15-1473/34 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Ruth Plaks, Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. oktoober 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1473

Haldusasi

AB kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AB

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.12.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebus

ja

AB

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tagastada AB-le täiendava seisukoha lisad 1, 2 ja 3.

2. Jätta

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebus

ja

AB

vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 03.12.2015 otsus haldusasjas nr 3-15-1473

muutmata.

3. Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.11.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-15-1473

2(10)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AB esitas 09.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu 50 000 euro

suuruse kahju hüvitamiseks seoses talle süüliselt põhjustatud tervisekahju ning hingeliste

üleelamistega, kuna teine kinnipeetav tekitas vanglas kaebajale kehavigastusi.

Tallinna Vangla teine kinnipeetav ründas 25.04.2013 kaebajat noaga. Ründe käigus sai kaebaja

mitmeid haavu vasakusse reide ja kätte, tal lõigati läbi reiesisene arter, suur närv jalal ja sõrme

painutajakõõlus. Peale rünnakut tehti kaebajale Põhja-Eesti regionaalhaigla erakorralise

meditsiini osakonnas operatsioon ning 26.04.2013-30.05.2013 viibis ta Tallinna Vangla

Maardu osakonna haiglas. Tekitatud kehavigastuste tagajärjel on kaebaja vasaku käe

nimetissõrm kaotanud paindlikkuse ja vasak jalg tundlikkuse.

Kallaletungi sooritanud isik kandis eluaegset vanglakaristust mitme isiku mõrva eest, mida

oleks tulnud arvestada tema lubamisel tööle kööki, kus kasutatakse terariistu ning võimalikud

konfliktid isikute vahel on tõenäolised. Eluaegset vanglakaristust kandvate isikute puhul tuleb

olla eriti hoolas ja tähelepanelik, sest sellisel isikul ei ole midagi kaotada. Kaebajal puudus

teave plaanitsetavast ründest ning võimalus rünnet ja tekkinud kahju ära hoida. Vastustaja

tegevus ja/või tegevusetus on kaebajale põhjustanud püsiva terviserikke ja raske füüsilise ning

hingelise trauma, mille intensiivsuse aste ületab vangistusega vältimatult kaasnevat.

Ründaja eesmärgiks oli kaebajale kehavigastuste tekitamine. Ründaja saatis kaebaja

kambrikaaslase enne rünnet kambrist välja. Kaebaja ei provotseerinud ründajat ja proovis

konflikti rahumeelselt lahendada. Noa nägemisel tekkis tal šokk, mistõttu ei saanud ta karjuda

ega joosta.

Valvur pidanuks enne ründaja sööklast välja laskmist nuge kontrollima. Sööklast kaasa toodud

nuga (ligi 20 cm pikkune ja 5 cm laiune) ja selle asemele pandud nuga olid väga erinevad. Kõik

noad kartuliosakonnas on väikese mõõdu ja musta käepidemega. Sööklast välja viidud noa

kadumist ei saanud mitte märgata. Läbiotsimine pidanuks olema hoolikam. Läbiotsimisel ei saa

selliste mõõtudega nuga jääda tähelepanuta. Nuga viidi sööklast välja kl 17.00 paiku, kuid noa

kadumine avastati alles vahetuse ajal umbes kl 19.30.

Tekitatud haavad on eluliselt olulises kohas jala arteri piirkonnas. Vasakul jalal ei tunne kaebaja

vasakut poolt, käel ei paindu sõrm ning ta ei tunne käe sisemist poolt. Peale operatsiooni määras

kirurg kaebajale neuroloogi konsultatsiooni, kuid vastustaja ei teavitanud sellest kaebajat ning

neuroloogi vastuvõtule teda ei viidud. Kaebajal puudusid kaebused küll seoses haavade

tervenemisega, kuid mitte seoses jala ja sõrme tundlikkusega. Kaebaja viidi prokuratuuri

päringu tõttu alles 2015. a-l neuroloogi vastuvõtule, kuid arsti sõnul oli neuroloogiliseks

konsultatsiooniks juba liiga hilja. Kahju nõudmine ründajalt ei ole otstarbekas, sest tal on

eluaegne vanglakaristus.

2. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Juhtumi osas algatati kriminaalmenetlus,

mis lõpetati kohtu kinnitatud kokkuleppega 24.08.2015. Ründaja tunnistas end täielikult süüdi.

3-15-1473

3(10)

Ründaja antud kirjelduse kohaselt toimetas ta vangla sööklast abitöölisena töötades

eluosakonda köögivilja hakkimiseks mõeldud noa, peites selle vöö vahele ning pannes selle

asemele nugade stendile valvurite eksitamiseks koorimisnoa. Ründaja sõnul oli tal kaebajaga

samal päeval tüli, mistõttu ta tahtis kaebajat noaga ähvardada, et kaebaja solvangud tagasi

võtaks. Ta ei soovinud kaebajat rünnata ning lõi noaga kaks korda kaebajat reide, pidades seda

kõige ohutumaks piirkonnaks. Ründaja kinnitusel ei olnud keegi tema plaanist teadlik ning

mõte kannatanut noaga ähvardada tekkis tal tülitsemise järgselt.

Tervisekaardi andmetel paranesid kaebaja haavad küllaltki kiiresti. Tervisekaardi sissekande

kohaselt olid 31.05.2013 haavad paranenud ja õmblused eemaldatud ning patsiendil kaebused

puudusid, 10.06.2013 olid haavad armistunud ja patsient valu ei tundnud ning haavade ümbrus

polnud punetav. Pärast seda ei ole kaebaja pöördunud vangla meditsiiniosakonna poole

kaebustega, mis oleksid seostatavad rünnakuga. Sellest võib järeldada, et kaebajale osutatud

meditsiiniline abi oli kiire ja asjakohane, isikule komplikatsioone ja tüsistusi ei kaasnenud.

Kaebaja terviseseisundit kontrolliti regulaarselt, kuni tal kaebusi ei esinenud ja haavad olid

paranenud. Kokkuleppemenetluses suunas abiprokurör kaebaja neuroloogi vastuvõtule ja

kohtuarstlikku ekspertiisi, mille tulemuste kohaselt esineb kaebajal vasaku käe teise sõrme

painutuse takistus ja tundlikkuse häire, mis võib põhjustada püsivat töövõimekaotust vähem kui

10% ulatuses. Kaebaja on abiprokurörile selgitanud, et vigastused ei sega käimist ega jooksmist

ning pole kaasa toonud töövõimetust. Kaebajat on teavitatud võimalusest esitada ründaja vastu

tsiviilhagi, kuid ta ei soovi seda teha. Vigastusi ei saa pidada pikaajaliseks ega püsivaks ning

rünnaku tagajärjel tekkinud ajutine tervisekahjustus ei toonud kaasa pikaajalist kahju. Kaebuse

asjaoludest ei nähtu, milles seisnesid kaebuses väidetud hingelised üleelamised. Rünnakule

järgnenud ajaperioodil ei ole kaebaja pöördunud vangla ametnike ega meditsiiniosakonna poole

kaebustega hirmu, kaotusvalu, ängistuse või muude taoliste hingeliste üleelamiste tundmise

kohta.

Asjaolud ei viita ametniku ebakorrektsele või hooletule töökohustuste täitmisele. Ründe

sooritanud isik oli vangla majandustöödel ja sööklas abitöölisena töötanud pikalt ning

varasemalt selliseid intsidente ei esinenud. Samuti puudusid tal viimase kuue aasta jooksul

distsiplinaarkaristused, mis viidanuks isiku agressiivsusele. Vangla ametnik NP, kes oli juhtumi

toimumise päeval tööl, selgitas, et nugade arvu köögis kontrollitakse vahetuse jooksul kahel

korral – hommikul vahetust üle võttes ning õhtul vahetust üle andes. Päevasel ajal nugade

kontrollimine ei ole otstarbekas, sest köögitöölistena rakendatud kinnipeetavad kasutavad neid.

Kokku oli sööklas 22 nuga neljas erinevas ruumis. Ründaja asendas äravõetud noa teisega,

mistõttu avastati noa puudumine alles vahetuse üleandmisel. Isik otsiti sööklast osakonda

sisenemisel läbi, ent kuivõrd nuga oli peidetud tema kubemepiirkonda ja isik suutis õigel hetkel

kõrvale liikuda, jäi nuga läbiotsimise käigus avastamata. See ei tähenda, et ametnik oleks

töökohustusi täites jätnud järgimata vajaliku hoolsuse või teostanud läbiotsimist pealiskaudselt.

Kinnipeetav oli läbiotsimise protseduurist teadlik ning suutis noa peita nii, et seda läbiotsimise

käigus ei avastataks. Kõigi osakonnast välja tööle liikuvate kinnipeetavate puhul ei ole võimalik

teha täielikku läbiotsimist koos lahtiriietumisega. See oleks ajamahukas ja tooks kaasa olukorra,

kus kinnipeetavate tööle ja kooli liikumine oleks raskendatud. Sel juhul ei oleks võimalik

lubada osakonnast välja tööle ja kooli nii suurt arvu kinnipeetavaid kui praegu. Täielik

läbiotsimine teostatakse vastavalt vajadusele. Valdavalt ei soovi kinnipeetavad riskida keelatud

esemetega vahelejäämisega, mis toob kaasa töölt eemaldamise või muu vabaduse piiramise.

Pärast rünnakut paigaldas vastustaja söökla juurde turvaväravad, mis tuvastavad isiku küljes

või juures oleva metalli, seega on vastustaja võtnud kasutusele meetmed sarnaste juhtumite

vältimiseks.

Vastustajal ei olnud võimalik kahju tekkimist ette näha ega kahju ära hoida. Vastustaja ei olnud

toimunud konfliktist ega ründaja kavatsusest teadlik. Ründaja varasem käitumine vanglas ei

3-15-1473

4(10)

andnud alust arvata, et ta võiks muutuda vägivaldseks. Vastustaja ei ole kaebajale kahju

tekitanud ega kahju tekkimisele toimingu sooritamata jätmisega kaasa aidanud. Kaebaja loobus

võimalusest nõuda kahju hüvitamist ründajalt, mis kinnitab, et ta ei pidanud kahju tekkimist

piisavalt oluliseks.

Kaebaja ütles teda vahetult pärast ründe toimumist küsitlenud valvurile, et ei tea, kes ründe

toime pani, püüdes seega esmalt ründaja isikut varjata. Asjaolusid selgitas ta alles hilisemate

ütluste andmise käigus. Kaebaja on püüdnud välistada oma isiklikku vastutust ning ta võis loota

rünnaku tulemusena saada varalist kasu. Kaebaja ei teavitanud vastustajat rünnakule samal

päeval eelnenud konfliktist. Kinnipeetavatel on Tallinna Vangla kodukorra järgi kohustus

järgida

kaaskinnipeetavatega suhtlemisel

viisakusreegleid. Teiste solvamisest

ning

konfliktidest tuleb hoiduda ning vanglateenistust kaaskinnipeetavate agressiivsusest teavitada.

Kui vangla teenistujad oleksid olnud teadlikud potentsiaalsest konfliktist kinnipeetavate vahel,

oleks saanud astuda tülide vältimiseks ennetavaid samme, näiteks vestelda osapooltega,

selgitada tagajärgi ning kaaluda ühe osapoole ümberpaigutamist. Sel juhul olnuks võimalik

rünnet kaebaja vastu ära hoida. Kaebaja ei andnud rünnaku toimumisest kuidagi märku ei enne

rünnaku algust, selle toimumise ajal ega ka peale ründaja lahkumist, jäädes voodile lamama.

Kui kaebaja oli veendunud, et ründajal oli eesmärk tekitada talle kehavigastusi, tulnuks see

väide esitada kriminaalmenetluse raames. Kuivõrd kaebajat rünnanud kinnipeetava varasem

käitumine ei viidanud sellele, et ta ei plaani seadusekuulekalt käituda, teostati tema üle

järelevalvet sarnaselt teiste kinnipeetavatega, eelkõige igapäevaste läbiotsimiste kaudu isiku

vanglasisesel saatmisel ja isiku kambris. Eelnevalt ei olnud toimunud juhtumeid, kus

kinnipeetavatel oleks õnnestunud sööklast nugasid või muid terariistu eluosakonda toimetada,

seega puudus varem põhjendatud vajadus paigaldada sööklast väljuvate kinnipeetavate

kontrollimiseks metallväravaid. Kuivõrd kaebajal puudusid peale ravi saamist kaebused, ei

olnud ka põhjust täiendavate uuringute teostamiseks ja raviks.

Vanglaametnike ametijuhenditega ei ole võimalik määratleda ja kirjeldada kõiki

töökorraldusega seonduvaid ülesandeid ja toiminguid, mida valvuril tuleb päeva jooksul

sooritada. Kirjalikku juhendit, mis määratleks, millal ning kui mitu korda tuleb päeva jooksul

kontrollida sööklas valves olles nugade olemasolu ja arvu, ei ole Tallinna Vangla koostanud.

Seetõttu on vesteldud NP-ga, kes selgitas nugade kontrollimise korda sööklas.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.12.2015 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis

Tallinna Vanglalt AB kasuks välja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitiseks 1500 eurot.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kaaskinnipeetav VN on mõistetud süüdi kaebajale

kehavigastuste tekitamises selle eest, et ta põhjustas kaebajale vasakut reit läbistava torke-

lõikehaava (haava reie sisepinnal ja ülemise välimise haava reie välispinnal) koos lihastesisese

arteri ja reienahanärvi vigastusega ning torke-lõikehaava vasaku reie välisküljel, samuti

lõikehaava vasaku käe teise sõrme alumises kolmandikus koos painutajakõõluse ja närvi

vigastusega. Nõustuda ei saa sellega, et kaebajale ei kaasnenud tervisekahjustustega

komplikatsioone ja tüsistusi. Tõenditest nähtuvalt on kaebajal haavade paranemise järgselt

reienärvivigastuse tõttu vasaku reie välisküljel tundlikkus langenud ning ta ei tunne tekkinud

kõõluse- ja närvikahjustuse tagajärjel vasaku käe teise sõrme otsa ja esimese sõrme poolset

külge, samuti on sõrme painutus osaliselt takistatud, mis põhjustab püsivat töövõimekaotust

vähem kui 10% ulatuses. Seega saab kaasnenud vigastusi pidada püsivateks. Seda ei muuda ka

fakt, et kaebaja normaalne igapäevaelu ei ole vigastuste tõttu takistatud. Asjaolu, et kaebaja on

ülekuulamisel märkinud, et temale tekitatud vigastused ei sega jooksmist ja käimist, ei lükka

eelnimetatud tõenditega tuvastatut ümber. Kaebajale on tekitatud kaaskinnipeetava poolt

füüsilist valu ja tervisekahjustusi, mis vajasid kirurgilist operatsiooni ja edasist ravi rohkem kui

3-15-1473

5(10)

4 nädalat. Sellise tervisekahjustuse tekkimise tõttu tuleb eeldada ka mittevaralise kahju

tekkimist.

Vanglal on vangistusseaduse (VangS) §-st 66 tulenev kohustus tagada vanglas julgeolek.

Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „ Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 5 kohaselt on

kinnipeetava läbiotsimine vanglasisesel saatmisel kohustuslik. Tallinna Vangla direktori

31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 4.6 kohaselt otsitakse

kinnipeetav osakonnast väljumisel ja sinna sisenemisel läbi. Läbiotsimist teostanud valvuri

ametijuhendi kohaselt on valvuri teenistusülesandeks muu hulgas otsida läbi valvepiirkonda

saabuvaid ja sealt lahkuvaid isikuid ja võtta kinnipeetavatelt ära keelatud esemeid. Vaidlust ei

ole selles, et VN otsiti läbi. Vanglaametnik teostas läbiotsimise aga ilmselgelt hooletult ning

rikkus sellega kohustust viia läbiotsimise toiming läbi viisil, mis tagab julgeoleku vanglas, kui

tal jäi läbiotsimise käigus avastamata kööginuga, mille mõõtmeteks oli VN ja kaebaja

kirjelduste kohaselt 25-30 cm. Vastustaja ei ole esitanud vastuväiteid noa mõõtmete ja

kirjelduse kohta. Vanglaametnike tegevus läbiotsimisel ei olnud kooskõlas ametijuhendis

sätestatuga ja VangS § 66 lg-ga 1. Kodukorrast nähtuvalt peab kinnipeetav läbiotsimisel olema

näoga seina poole käed seinal. Läbiotsimise eesmärgiks on ennetada ja takistada keelatud

esemete osakonda jõudmist ja sealt väljumist. Isegi kui kubemepiirkonda peidetud nuga ei

olnud mingil moel märgatav või tavapärasel läbiotsimisel avastatav, pidanuks igal mõistlikul ja

samas olukorras oleval valvuril tekkima läbiotsimise teostamisel kinnipeetava kõrvale

liikumisel mõistlik kahtlus, et kinnipeetav võib varjata keelatud esemeid. Seejuures ei saanud

oma kohustusi korrektselt täitvale valvurile jääda kinnipeetava asendit arvestades märkamata

ka noa varjamiseks tehtud liigutus. Olukorras, kus kinnipeetavatel on juurdepääs keelatud

esemetele, sh terariistadele, tuleb vanglateenistuse ametnikel olla järelevalve teostamisel, sh

läbiotsimise toimingu teostamisel eriliselt tähelepanelik ja hoolas. Seetõttu tuleb julgeoleku

tagamata jätmise tõttu pidada õigusvastaseks vangla tegevust kinnipeetava läbiotsimisel.

Ründe toimumise ajal ei olnud julgeoleku tagamiseks piisav ka nugade arvu kontrollimine

sööklas üksnes vahetust üle võttes ja seda õhtul üle andes, kui kinnipeetavad liiguvad selle

vahele jääval ajal sööklast eluosakonda. Vangla pidi suutma teadvustada ohtu, et kinnipeetavad

võivad kasutada võimalust toimetada keelatud esemeid eluosakonda. Vanglateenistus pidanuks

lisaks kinnipeetava läbiotsimisele tarvitama ka muid meetmeid keelatud esemete tuvastamiseks

(nt regulaarne nugade arvu kontroll kinnipeetavate sööklast lahkumisel), eriti olukorras, kus

vangla peab täieliku läbiotsimise teostamist iga kinnipeetava suhtes ebamõistlikult

koormavaks. Arvestades, et Tallinna Vangla valvuri NP poolt kriminaalmenetluses antud

ütluste kohaselt (tl 62) oli söökla neljas ruumis kokku 22 nuga, ei saa pidada nugade täiendavat

kontrollimist päevasel ajal ebamõistlikult koormavaks või ajamahukaks. Täiendava meetme

vajadus ilmneb ka vangla enda tegevusest, sest vangla on peale ründe toimumist paigaldanud

keelatud esemete avastamiseks turvaväravad. Vastustaja on seega olnud üldise julgeoleku

tagamisel tegevusetu, mistõttu on ta vastutav kaebajale vangistuses viibides tekitatud

kehavigastuste eest. Seetõttu tuleb julgeoleku tagamata jätmise tõttu pidada õigusvastaseks

vangla tegevust ka nugade kontrollimisel.

VN puhul ei olnud vanglal siiski ainuüksi isiku karistuse tõttu alust kahtlustada, et ta võib korda

saata kaebuses kirjeldatud ründe. Lisaks on vastustaja selgitanud, et isik oli töötanud

majandustöödel ja sööklas abitöödel pikka aega ning varasemalt ei olnud esinenud ühtegi

intsidenti.

Mittevaralise kahju tekitamise süüst vabanemiseks peaks vastustaja tõendama, et ta ei olnud

hooletu. Praegusel juhul on tuvastanud, et Tallinna Vangla ametnikud olid tööülesannete

täitmisel hooletud, mis tingis ohtliku eseme sattumise kinnipeetava kätte. Vastustaja ei ole süü

puudumist tõendanud. Tulenevalt asjaolust, et vastustaja kohustuste rikkumine läbiotsimisel ja

3-15-1473

6(10)

kööginugade kontrollimisel võimaldas toimuda ründel just sellise ründerelva ja vastavate

vigastustega, on vangla tegevuse ja kaebajale tekitatud kahju vahel põhjuslik seos

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 4). Nugade kontrollimata jätmine kinnipeetavate köögist

lahkumisel ja VN läbiotsimine viisil, mis võimaldas tuua noa eluosakonda, on vastustaja

raskeks hooletuseks (VÕS § 104 lg 4) ning toob endaga kaasa vastutuse kaebajale tekitatud

kahju eest. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 3 seega vangla vastutust kahju eest ei

välista, sest vastustaja ei järginud vajalikku hoolsust. Ka ei vabasta vanglat vastutusest see, et

kaebaja ei esitanud mittevaralise kahju nõuet ründaja vastu. Kaebaja võib valida, millise

vastutava isiku vastu ta nõude esitab.

Hüvitise suuruse määramisel ei saa praegusel juhul arvestada asjaolu, et kaebaja ei teavitanud

vastustajat ründe toimumise päeval ründele eelnenud konfliktist ega solvangute vahetamisest.

Kinnipeetav ei saa eeldada, et kaaskinnipeetavaga toimunud konfliktile ja solvangute

vahetamisele järgneb rünne ning tõenditest ei nähtu, et ründaja oleks kaebajat kehavigastuste

tekitamisega või muul moel vägivallaga ähvardanud. Lisaks ei ole täit kindlust selles, kas ja

millistel asjaoludel toimus sel päeval kaebaja ja ründaja vahel konflikt. Kaebaja poolt

kriminaalmenetluses antud ütlustest (tl 57) nähtub, et ta ei mäleta, kas päeval tekkis erimeelsusi

või mitte, kuid vestlus oli, ning samuti, et varasemalt konflikte ei ole olnud. VN ülekuulamise

protokolli kohaselt läks ta rünnaku toimumise päeval kella 12 paiku kaebajaga tülli

vastastikusest mittesallivusest ning tüli lõppes solvangute vahetamisega. Valvuri 25.04.2013

ütluste kohaselt ütles kaebaja vahetult peale rünnaku toimumist valvurile, et ta ei mäleta, kes

teda ründas. Olukorras, kus kaebajat on küsitletud vahetult peale rünnaku toimumist, ei saa aga

välistada, et tal on rünnaku tagajärjel šokk ning ta ei pruugi toimuvat täielikult aduda ega vastata

küsimustele adekvaatselt. Arvestades ründe asjaolusid ja inimeste erinevaid reaktsioone, ei saa

kaebajale ette heita ka seda, et ta ei karjunud ega andnud muul moel ründest märku. Isegi kui

ründele eelnes samal päeval kaebaja ja ründaja vaheline konflikt, ei viita ükski asjaolu sellele,

et kaebaja oleks pidanud sellest tulenevalt rünnakut ette nägema ning vanglaametnike

intsidendist teavitamata jätmine ei välista vangla vastutust. Seega ei ole võimalik tuvastada, et

kaebaja oleks vangla administratsiooni teavitamata jätmisel rikkunud Tallinna Vangla

kodukorra järgset kohustust. Vangla kohustus tagada kinnipeetava julgeolek vangla

territooriumil ei saa tugineda vaid ohustatud kinnipeetava poolt vanglale edastatavale

informatsioonile, vaid arvesse peab võtma ka teisi vanglale teada olevaid asjaolusid. Üldtuntud

on asjaolu, et kinnipeetavad isikud ei pruugi kaaskinnipeetavate kättemaksu kartuses avaldada

vanglale (tõest) informatsiooni nende vastu suunatud füüsilise ja verbaalse vägivalla juhtumite

kohta. Vägivallast ohustatud kinnipeetava poolt vangla administratsioonile edastatud

informatsiooni ei ole vanglale muudest allikatest teadaoleva informatsiooni kontekstis oluliseks

pidanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Näiteks ei omistanud Euroopa Inimõiguste Kohus

olulist tähtsust asjaolule, et kinnipeetav keeldus avaldamast vangla administratsioonile enda

peksjate nimesid (10.01.2012 otsus asjas Česnulevičius vs Läti, p 86). Ka ei vabanenud vangla

Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukoha järgi vastutusest seetõttu, et ta järgis väidetavalt

kinnipeetava suulist soovi, kes keeldus esmaabist (14.02.2012 otsus asjas Shumkova vs

Venemaa). Seetõttu ei ole vangla oma tegevuses seotud kinnipeetavate avaldustega.

Seoses kaebaja väitega, et vaatamata kirurgi poolt neuroloogi konsultatsiooni määramisele ei

suunatud teda operatsioonijärgselt neuroloogi vastuvõtule, nähtub asja materjalidest, et SA

Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurg küll tuvastas neuroloogi vastuvõtu vajaduse, kuid peale

operatsiooni

paigutati

kaebaja

Tallinna

Vangla

Maardu

haiglasse

ning

vangla

tervishoiutöötajate sissekannetest neuroloogi vastuvõtu vajadust ei ilmne. Samuti ei nähtu, et

kaebaja ise oleks sellist vastuvõttu nõudnud või juhtinud vangla meditsiinitöötajate tähelepanu

näidustustele, mis viitaksid eriarstiabi konsultatsiooni vajadusele. Kuivõrd antud juhul ei ole

vangla tervishoiutöötajate poolt tuvastatud näidustusi, mis viitaksid neuroloogi vastuvõtu

3-15-1473

7(10)

vajadusele ning sellistele näidustustele ei ole tähelepanu juhtinud ka kaebaja, ei saa kahju

hüvitise määramisel arvestada vangla tegevust neuroloogi vastuvõtule suunamata jätmisel.

Kaebajal on selles osas õigus esitada ravikvaliteeti puudutav tsiviilõiguslik nõue arstiabi osutaja

vastu maakohtule.

Kaebaja nõuab kahju hüvitamist summas 50 000 eurot. Kinnipidamisasutuse hooletust

käitumisest põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks on EIK näiteks asjas nr 10799/06

Jashi vs Gruusia mõistnud välja hüvitise 3000 eurot (kinnipidamisasutus ei võtnud tarvitusele

piisavaid meetmeid takistamaks kinnipeetava ligipääsu erinevatele ravimitele ning kinnipeetav

proovis end nende üledoosiga tappa). Ka selles asjas on 3000 eurot loetud proportsionaalseks

hüvitiseks mitte ainult kinnipidamisasutuse hooletu käitumise eest, vaid eelkõige ebakohase

arstiabi osutamisega (kinnipeetava psüühilise häire ravimata jätmine ja kohasesse raviasutusse

paigutamata jätmine) tekitatud kahju eest. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-64-14 pidanud

põhjendatuks mõista vanglalt kinnipeetavale kääridega tekitatud tervisekahjustuste eest välja

1000 euro suuruse hüvitise. Nimetatud asjas tekitati samuti isikule kaaskinnipeetava poolt

kehavigastusi, mille tagajärjel ei liikunud enam torkehaavade tõttu isiku vasaku käe sõrmed,

kuid selle mõõduka liikumispiiratuse puhul ei olnud välistatud, et sõrmede liikuvus aja jooksul

paraneb või taastub. Praegusel juhul on kaebajale tekitatud tervisekahjustuste ulatust,

paranemise kestvust ning kaebajale kaasnenud tervisekahustuste püsivust (kõõluse- ja

närvikahjustuse tagajärjel tekkinud sõrme painutuse takistus ja tundlikkuse häire, mis põhjustab

püsivat töövõimekaotust vähem kui 10% ulatuses ning närvikahjustuseega kaasnenud

tundlikkuse kadu reiel) arvestades põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 1500

euro suurune kahjuhüvitis. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et tervisekahjustused ei olnud

eluohtlikud ning kaebajal on vaatamata sellele, et ründaja on eluaegset vanglakaristust kandev

kinnipeetav, võimalus esitada nõue ka ründaja vastu. Lisaks on hüvitise suuruse määramise

juures oluline, et vastustaja on küll loonud oma raske hooletusega võimaluse kasutada kaebaja

ründamiseks nuga, kuid ei ole otseselt tervisekahjustuse tekitamises osalenud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 03.12.2015 otsus

tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata.

Vastustajalt ei saanud eeldada rünnaku ärahoidmist, sest vangla ei olnud teadlik rünnaku

võimalusest. Vangla ei teadnud rünnaku ajendiks olnud varasema konflikti toimumisest ning

puudus põhjus eeldada, et vanglas viibides varasemalt konflikte mitte põhjustanud VN võib

taolise ründe toime panna. Tegevusetust ei saa vanglale ette heita olukorras, kus vangla ei

saanudki olla võimalikust ohust teadlik.

Vastustaja järgis ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust, mistõttu välistab RVastS § 13 lg 3

vangla vastutuse kahju eest. Isik otsiti eluosakonda sisenemisel läbi vastavalt tavapärasele

töökorraldusele ning puudus alus teda tema varasema käitumise põhjal kahtlustada. Tegu oli

ettearvamatu rünnakuga ja vanglale ei olnud ründaja vägivaldsed plaanid teada. Pikka aega

vanglas viibinud kinnipeetavad on paratamatult läbiotsimise teostamise korrast teadlikud.

Kompamise teel läbiotsimist teostades ei ole võimalik alati välistada keelatud esemete sattumist

eluosakonda. Täielikke läbiotsimisi ei saa selle ajamahukuse tõttu alati kõigile kinnipeetavatele

teha. Tänaseks on vangla paigaldanud tihedamalt läbitavatesse piirkondadesse metalliväravad.

Vangla tegevus saaks olla õigusvastane juhul, kui läbiotsimist poleks teostatud. On tuvastatud,

et läbiotsimine teostati, ning tõendamist ei ole leidnud, et vanglaametnik oleks läbiotsimise

teostamisel olnud hooletu. Õigusvastane ei olnud ka vangla tegevus sööklas kasutusel olevate

nugade kontrollimisel. Sööklas tööl olnud vanglaametnik ei olnud oma kohustuste täitmisel

hooletu. Isik oli noa asemele paigutanud teise noa, mistõttu vastas nugade arv nõutule ning

3-15-1473

8(10)

vanglaametnik ei pruukinud koheselt noa puudumist avastada. Seega ei olnud vangla tegevus

õigusvastane. Vastustaja ei ole kaebajale kahju tekitanud.

Väljamõistetud kahjuhüvitis on ebaproportsionaalselt suur ega vasta vangla süüle. Vangla

teostas läbiotsimise, mistõttu ei saanud vangla oma kohustusi rikkuda intensiivsemalt kui

Riigikohtu 11.12.2014 otsuses kajastatud asjaoludel, kus vanglateenistus ei otsinud

kinnipeetavat läbi ning Riigikohus mõistis välja 1000 euro suuruse kahjuhüvitise. Vangla ei ole

rikkunud kohustusi ka arstiabi osutamisega seonduvalt, seega ei saa kahjuhüvitise määramisel

võtta aluseks EIK lahendit asjas nr 10799/06 Jashi vs Gruusia, kus mõisteti välja 3000 euro

suurune hüvitis. Vanglale ei olnud ründeoht teada, seega ei saa vanglale ette heita rünnaku

ärahoidmiseks täiendavate meetmete kasutusele võtmata jätmist, erinevalt asjaoludest, mille

põhjal tegi Tartu Ringkonnakohus 15.06.2016 otsuse nr 3-09-2606. Kohus ei arvestanud, et

vangla tegutses rünnaku järel kiiresti ja asjakohaselt, tagades minimaalse kahju tekkimise.

Kahjuhüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada rünnaku toimepanemise asjaolusid ning vangla

mõistlikku võimalust ohtu ennetada, samuti isikule kaasnenud kahju. Isikule ei tekkinud

tervisekahju, mis vähendaks olulisel määral tema töövõimet või takistaks osalemist tavapärases

elus. Haavad paranesid kiiresti ning kaebajale ei kaasnenud tema elukvaliteeti mõjutanud

tüsistusi. Kaebaja ei ole vaidlustanud arstiabi mittevastavust.

5. AB palub vastuapellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 03.12.2015 otsus tühistada

osas, milles talle ei mõistetud välja kahjuhüvitist 1500 eurot ületavas osas, ning teha uus otsus,

millega rahuldada kaebus täies ulatuses.

Vangla ükskõikne suhtumine töökohustustesse võimaldas tekkida olukorral, milles kaebajat

raskesti vigastati, tekitati talle raske psüühiline trauma ning vangla julgeolekutöötajad alandasid

kaebajat. 1500 eurot ei korva neid kannatusi ega ole õiglane hüvitis. Vanglaametniku suhtes ei

algatatud distsiplinaar- ega kriminaalmenetlust. Julgeolekuosakond on kaebajat korduvalt

ähvardanud, viimati 15.12.2015, väites, et puudub garantii, et taoline olukord ei võiks uuesti

juhtuda.

6. Tallinna

Vangla

palub

vastuapellatsioonkaebusele

esitatud

vastuses

jätta

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

Põhjendamatu ning paljasõnaline on väide, et vanglaametnikud suhtusid töökohustustesse

ükskõikselt. Vanglaametnikud ei ole kaebaja ning VN vahelise konflikti tekkimisele, mille

tagajärjel rünne toimus, ega VN teole oma suhtumise või käitumisega süvendavat mõju

avaldanud. Asjassepuutumatu on väide kaebaja alandamisest vangla teabe- ja uurimisosakonna

(varasema nimega julgeolekuosakonna) poolt. Väljamõistetud hüvitis ei ole tühine. Isiku

haigusloost nähtuvalt ei esinenud isikul tervenemisega seoses komplikatsioone, kaebusi ega

tüsistusi, mistõttu ei saa kaebaja väited kannatuste osas olla tõesed. Kaebaja väidetud

mõningane tundlikkuse kadu reiel ning vasaku käe sõrme vähenenud liikumisulatus ei ole

sellise iseloomuga vigastused, mis mõjutaks isiku edasist toimetulekut elus või põhjustaks talle

pikaajalisi kaebusi või kannatusi. Vangla algatas juhtumist teada saades kohe

kriminaalmenetluse VN suhtes ning vestles kõigi juhtumiga seotud vanglaametnikega. VN

võttis kriminaalmenetluses süü omaks. Kaebaja ei täpsusta, milliste ametnike suhtes tulnuks

menetlus algatada.

7. AB leiab täiendavas seisukohas, et rünne sai toimuda üksnes vanglaametnike

teenistusülesannete mittetäitmise tagajärjel. Vanglaametnikel on ametijuhendist tulenev

kohustus tõkestada läbiotsimise teostamise kaudu keelatud esemete levikut vanglas, avastades

ja võttes keelatud esemed ära. Nuga oli väga suur ja see oleks tulnud läbiotsimisel avastada,

seega pidi vanglaametnike suhtumine töökohustustesse olema ükskõikne. Samuti oleks tulnud

eluaegset karistust kandva ning köögis nugadega töötava kinnipeetava suhtes teostada

3-15-1473

9(10)

kõrgendatud järelevalvet. Tekitatud vigastused olid 25.05.2015 ekspertiisiakti nr 15E-PõI0090

järgi eluohtlikud, sest reiehaavast oli arteriaalne verejooks. Kaebaja viidi koheselt

operatsioonile ning talle tehtud vereülekanded kinnitavad suurt verekadu. Vigastused tekitasid

suurt valu ja kannatusi. Valule viitab ka tugevate valuvaigistite kasutamine. Asjaolu, et

tervenemisel ei olnud komplikatsioone, tulenes arstide teenetest ning kaebaja noorest

organismist. Komplikatsioonina tekkis siiski haava lahtiminek 09.05.2013, mistõttu tuli teha

uus õmblus ja antibakteriaalne ravi. Sõrme vähenenud liikumisulatuse tõttu ei saa vasakut kätt

normaalselt kasutada, nt hoida käes üle 2 kg kaaluvaid asju. Käe koordinatsioon on häiritud.

Valu ja kannatused tekitasid stressi ja kahjustasid närve.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus

leiab,

et

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebus

ja

AB

vastuapellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu

vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub

alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea HKMS

§ 201 lg-st 4 juhindudes seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata, märkides

vastuseks apellatsioonkaebustele järgmist.

9. Halduskohus leidis, et õigusvastaseks teoks, millega mittevaraline kahju tekitati, oli

vanglaametniku hooletus kinnipeetava läbiotsimisel, mistõttu ei olnud tagatud julgeolek

vanglas. Samuti märkis kohus, et piisavalt hästi ei olnud korraldatud nugade arvu kontrollimine.

Seega oli vangla üldise julgeoleku tagamisel tegevusetu.

Ringkonnakohus toetab halduskohtu käsitlust. Vangla peab välja töötama süsteemi, mis välistab

sarnase intsidendi toimumise võimalikult tulemuslikul viisil. Pole määrav arutleda selle üle, kas

üks või teine vanglateenistuja tegi midagi valesti, vastutuse tekkimiseks piisab ka sellest, kui

vangla poolt välja töötatud turvalisust tagama pidavad meetmed ei ole vajalikul määral

efektiivsed. Nii on vangla pärast toimunut paigutanud vanglasse turvaväravad, mis tuvastavad

metallesemete olemasolu. Eeltoodu viitabki sellele, et varasem süsteem oli turvalisuse tagamise

seisukohast lünklik, kusjuures julgeolekuolukorra parandamiseks esinesid mõistlikud

võimalused. Asjaolu, et varasemalt ei ole kinnipeetavad üritanud nuga köögist välja toimetada,

ei tähenda, et turvalisus oli tagatud. Vangla peab suutma ohte prognoosida ja ette näha. Kui

köögitoimkonnas olnud kinnipeetavate täielikku läbiotsimist ning nugade arvu korduvat

kontrollimist peetakse liiga koormavaks ja aeganõudvaks, võtab vangla julgeolekumeetmete

optimeerimisel üle teadliku riski kinnipeetavate poolsete rikkumiste võimaliku toimumise osas.

Samuti võtab vangla üle selle riskiga kaasneva vastutuse.

Eelnevat silmas pidades ei ole oluline, kas kaebaja oleks pidanud vanglat teavitama konfliktist

kaaskinnipeetavaga. Julgeolekuabinõud peavad olema võimalikult efektiivsed ka siis, kui

kinnipeetav ei anna vanglale vajalikku informatsiooni. Lisaks nõustub ringkonnakohus

halduskohtuga, et vangla ei saa eeldada, et kinnipeetavad annavad teada kõigist omavahelistest

verbaalsetest konfliktidest.

10. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise

raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestatakse hüvitise

suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel,

õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju

tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks

ebaõiglane.

Halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurus on põhjendatud. See on kooskõlas varasema

kohtupraktikaga. Mittevaralise kahju suuruse teeb kohus kindlaks hinnanguliselt ning kohtul on

3-15-1473

10(10)

seejuures lai kaalutlusruum. Varasemates kohtuasjades välja mõistetud summasid ei saa

võrrelda üks-ühele, sest asjaolud, mida kohus võtab summa määramisel arvesse, on erinevate

kaasuste puhul reeglina väga erinevad. Antud juhul vastab hüvitise suurusjärk sarnastes asjades

välja mõistetud summadele. Kaebaja poolt taotletav summa on aga ilmselgelt ülepaisutatud.

Asjaolu, et vangla tegutses ründe järel efektiivselt, ei saa hüvitise suurust mõjutada. Vanglal

oligi kohustus kaebajale vajalikku abi pakkuda. Pealegi oli õigusvastane tegu juba toime pandud

ning sellega kaasnevaid kannatusi ei saanud vastustaja hilisem käitumine leevendada. Kaebaja

ei ole taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et vangla ei andnud rünnaku järgselt

piisavat abi.

Halduskohus on hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ning

ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda analüüsi korrata.

11. Kohus tagastab kaebaja täiendava seisukoha lisa 1 (Tallinna Vangla direktori 15.01.2015

käskkirjaga nr 7 kinnitatud esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse valvuri ametijuhend),

lisa 2 (Tallinna Vangla 25.04.2013 kahtlustatava ülekuulamise protokoll kriminaalasjas

nr 13922500035) ja lisa 3 (25.05.2015 isiku ekspertiisiakt nr 15E-PõI0090). Lisana 1 saadetud

ametijuhend on kinnitatud peale kõnealuse juhtumi toimumise aega ning juhtumi toimumise

ajal kehtinud esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuste ning söökla valvurite ametijuhendid

on kohtutoimikus olemas (tl 98-101). Lisadena 2 ja 3 edastatud dokumendid on kohtutoimikus

juba olemas (tl 59-61 ja 67-69).

12. Kuna apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, jäävad

menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets