4-16-5837/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-16-5837

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. oktoober 2016, Tallinn Väärteoasja number 4-16-5837 (2302,16,008234) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi

E.K kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklus-

menetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihli 20.07.2016 otsusele nr 2302,16,008234 E.K

karistamises LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses,

s.o 300 eurot ning LS § 223 lg 2 alusel lisakaristusena

juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks; LS § 226 lg-s 1

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75

trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ning LS § 226 lg 2

alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks; LS § 236 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning LS § 236 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus.

Menetlusalune isik: E.K , ik XXX, elukoht: XXXX

Menetlusaluse isiku kaitsja: Mihkel Nukka, UniLaw

Õigusbüroo, Tööstuse tee 5, Tõrvandi alevik, Ülenurme vald 61715, Tartumaa. RESOLUTSIOON Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras

1. Jätta E.K

kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihli 20.07.2016

otsusele nr 2302,16,008234 E.K karistamises LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ning LS §

223 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks; LS § 226 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ning LS § 226 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks; LS § 236 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400

2

eurot ning LS § 236 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

juhtivspetsialist Margus Pihli 20.07.2016 otsus nr 2302,16,008234 E.K karistamises LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75

trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ning LS § 223 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks; LS § 226 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise

eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ning LS § 226 lg 2 alusel

lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks; LS § 236 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning LS § 236 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. LS § 223 lg 2 alusel määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse

äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.

4. LS § 226 lg 2 alusel määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse

äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.

5. LS § 236 lg 2 alusel määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse

äravõtmise 4-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4-kuulise tähtaja möödumisel.

6. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

7. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv kogusummas 1000 (üks tuhat) eurot tuleb

kassatsioonitähtaja, s.o 30 päeva jooksul alates 14.10.2016 tasuda vaidlustatud otsuses

märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220165128752.

8. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses

kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav

asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o alates 13.10.2016. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 14.11.2016. Kui kassatsioonitähtaja jooksul kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 15.11.2016.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

juhtivspetsialist Margus Pihli 20.07.2016 otsusega nr 2302,16,008234 karistati E.K LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ning LS § 223 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks; LS § 226 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ning LS § 226 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks; LS § 236 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning LS § 236 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega

3

4 kuuks selles, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit ja ei vähendanud oma sõiduki

kiirust vastavalt tee- ja ilmastikuoludele, sõitis teelt välja vastu aeda, põhjustas

liiklusõnnetuse ja varalise kahju XXXXja OÜ XXXX. Juht lahkus sündmuskohalt politseid

liiklusõnnetusest teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli

nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. Tarvitas alkoholi vahetult pärast

liiklusõnnetust enne selle asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 3 p 2, § 169 lg 5 ja 7 ning lg 4 p 4 ja 5 nõudeid ning pani toime LS § 223 lg 1, § 226 lg 1 ja § 236 lg 1 ettenähtud väärteod.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja järgneva kaebuse

I SISSEJUHATUS JA ASJAOLUD

1.1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsekeskuse liiklus-

järelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse (edaspidi ka kohtuväline menetleja) 20.07.2016. a otsusega (lisa 1) karistati E.K (edaspidi ka menetlusalune

isik või kaebaja) selle eest, et ta juhtis 04.06.2016 kell 01.00 mootorsõidukit, ei vähendanud sõidukiirust vastavalt tee- ja ilmastikuoludele, sõitis teelt välja vastu aeda,

põhjustades liiklusõnnetuse ja varalise kahju XXXXja CCCCOÜ-le. Seejärel lahkus juht sündmuskohalt. Kaebajal tuvastati hommikul kella 08.36 ajal joove. Kohtuväline menetleja karistas menetlusalust isikut:

- LS § 223 lõike 1 alusel 75 trahviühiku ulatuses, so 300 eurot;

- LS § 223 lõike 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega

3 kuuks;

- LS § 226 lõike 1 alusel 75 trahviühiku ulatuses, so 300 eurot;

- LS § 226 lõike 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega

3 kuuks;

- LS § 236 lõike 1 alusel 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot;

- LS § 236 lõike 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega

4 kuuks.

1.2. 04.06.2016. aasta varahommikul kell 01.00 juhtus aadressil XXXXkinnistu vahetus

läheduses liiklusõnnetus. Kaebaja on väärteoprotokollis selgitanud, et sõiduk põrkas

vastu tee ääres olnud kive, mis olid paigutatud selgelt teele liiga lähedale. Kividest

paiskus sõiduk omakorda Kangrumäe tee 14 kinnistule, riivates vähesel määral seal

asuvat aeda. Kaebaja korraldas pärast liiklusõnnetust sõiduki teisaldamise sündmuskoha naabruskonnas asuva enda elukoha juurde.

1.3. Asjaolu, et nimetatud kivid paiknesid sõidutee suhtes lubamatult lähedal, kinnitab

muu hulgas kohalik omavalitsus Rae vald, kelle kinnitusel kohustati pärast liiklusõnnetust Kangrumäe tee 14 kinnistu omanikku Mati Renti nimetatud kivid tee äärest eemaldama (lisa 2). Samuti on XXXXka isiklikult möönnud, et liiklusõnnetuse tekkimist soodustasid kõnealuste kivide paiknemine teele liiga lähedal (lisa 3).

1.4. Kangrumäe tee 14 kinnistu omanik XXXXkinnitab, et liiklusõnnetuse tagajärjel

temale kahju ei tekkinud (lisa 3). Kinnistul paiknenud aed on vana ning näilikult õnnetuse tagajärjel kahjustada saanud aialipid olid juba enne lahtised, mädanenud ning

vajasid väljavahetamist. Samuti on XXXXtoonud esile, et eelnevast hoolimata tuli

kaebaja XXXX pakkuma heastamist ning menetlusalune isik paigaldas lahtiste aialippide asemele viivitamatult uued lipid.

1.5. Kaebaja juhtis liiklusõnnetuse toimumise ajal XXXX OÜ-le kuuluvat sõidukit. XXXX

OÜ juhatuse liikme kinnitusel ettevõttele kahju ei tekkinud, kuivõrd kahjud hüvitas

äriühingu kindlustusandja (lisa 4). Juhatuse liige U. Laanem selgitab, et sai koheselt

kaebajaga kokkuleppele õnnetusega seotud küsimustes. XXXX OÜ kinnitab, et

äriühingul puuduvad kaebaja suhtes pretensioonid ning kaebaja on näidanud üles igakülgset koostöövalmidust liiklusõnnetusega seotud küsimuste lahendamisel.

1.6. XXXX OÜ esindaja ja kaebaja vormistasid pärast liiklusõnnetust kirjaliku

kokkuleppe, mille kohaselt pooled kinnitasid, et (lisa

5). Kokkuleppes on kirjas ka asjaolu, et kaebaja teavitas koheselt pärast

4

liiklusõnnetust XXXX OÜ esindajat ning õnnetusjuhtumiga seotud küsimustes saavutati viivitamatult üksmeel.

1.7. Väärteoprotokolli ja -otsuse kohaselt on kaebaja enda süüd liiklusõnnetuse

toimepanemises tunnistanud. Samuti puudub vaidlus, et kaebaja võttis koheselt õigeks, et tema juhtis õnnetusjuhtumi ajal sõidukit.

II KAEBUSE PÕHJENDUSED

2.1. Kaebaja ei ole toime pannud LS § 223 lõike 1 järgi kvalifitseeritavat väärtegu. Väärteomenetlus LS § 223 lõike 1 järgi tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

2.1.1. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebaja tegu kvalifitseeritud LS § 223 lõike 1 järgi. LS § 223 lõige 1 sätestab, et mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või

ettevaatamatusest tervisekahjustus, - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega on võimalik

LS § 223 lõike 1 alusel isikut karistada juhul, kui on tuvastatud liiklusnõuete

rikkumine, mis on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Kriminaalkolleegium on

varasemas praktikas korduvalt märkinud, et ettevaatamatusdelikti koosseisupärasuse kontrollile kehtivad konkreetsed nõuded. Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks. Esmalt tuleb seejuures tuvastada

objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning

õigusvastasusseos (RKKKo 3-1- 1-85-12). Seejuures saab deliktistruktuuri

ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka

hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (vt nt RKKKo 3-1- 1-90-06, p 21). Käesoleval juhul ei ole kaebaja liiklusnõudeid rikkunud, puudub põhjuslik seos ning kahju ei ole tekkinud.

2.1.2. Kohtuväline menetleja on märkinud, et kaebaja rikkumine seisneb LS § 50 lg 3 punkti

2 eiramises. Muid liiklusnõuete rikkumisi kaebajale etteheidetud ei ole. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik

on selle toimepanemises süüdi. Seetõttu LS § 223 lg 1 ettenähtud karistuse

kohaldamiseks tuleb eelkõige tuvastada, kas kaebaja on talle inkrimineeritud süüteo

objektiivse koosseisu tunnused realiseerinud, ehk ei vähendanud sõiduki kiirust vastavaks olukorrale, millega ta võis rikkuda LS § 50 lg 3 p 2 sätestatud nõuet ning

tekitas teisele isikule varalise kahju. Lisaks ülalmainitud LS § 223 lg 1 objektiivse koosseisu tunnustele peab olema tuvastatud põhjuslik seos liiklusnõuete rikkumise ja varalise kahju tekitamise vahel. LS § 50 lg 3 p 2 sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht

peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda

nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Kohtuväline menetleja ei ole tõenduslikult

tuvastanud, et kaebaja ei kohandanud sõidukiirust tingimustele vastavaks. Samuti

puuduvad väärteoprotokollis esitatud teokirjelduses asjaolud, millele tuginedes oleks

menetlusalune isik pidanud sõidukiirust vähendama. Väärteoprotokolli kohaselt ei

olnud sündmuskohal probleeme ka nähtavusega (ilmastikuolud olid head ning

nähtavus selge). põhimõtte kohaselt tuleb kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada süüdistatava kasuks. LS § 50 lg 3 p 2 rikkumine ei väärteoasja toimikus olevate dokumentide alusel tõendatud. 2.1.3. VTMS § 223 lõike 1 kohaldamise eelduseks peab rikkumine olema põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Liiklusõnnetuse ei põhjustanud kaebaja LS § 50 lg 3 p 2 rikkumine,

vaid tee üldistele seisundinõuetele mittevastavus. Tee seisundinõuded sätestab Majandus- ja taristuministri 14.07.2015 määrus nr 92 "Tee seisundinõuded" (edaspidi

ka määrus nr 92). Määruse nr 92 § 6 lg 1 p 1 sätestab, et üldised seisundinõuete

kohaselt peab tee ja tee koosseisus olevate rajatiste paigutamiseks määratud maa

(edaspidi olema puhastatud, bussi ootekojad peavad olema koristatud. Määruse nr 92 § 6 lg 1 punkti 2 kohaselt on üldised tee seisundinõuded, mille järgi

5

teel hukkunud loomad ja liiklust ohustavad esemed peavad olema eemaldatud.

Kohaliku omavalitsuse (Rae valla) teehoiuspetsialist XXXXon pärast kõnealust liiklusõnnetust esitanud XXXXkinnistu omanikule XXXXnõude määruse nr 92 § 6 lg

1 punktide 1 ja 2 rikkumiste kõrvaldamiseks (lisa 2). Rikkumine seisnes selles, et

XXXXkinnistul olid maakivid paigutatud sõiduteele liiga lähedale. Ka XXXXon kinnitanud, et kõnealused kivid olid teele lubamatult lähedal ning vald kohustas pärast

liiklusõnnetust maakivid kõrvaldama (lisa 3). Seejuures XXXXise möönis, et liiklusõnnetuse võisid põhjustada need teele liiga lähedale paigutatud kivid. Põhjusliku

seose teoreetilist külge on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud ka 31.03.2008

lahendis nr 3-1-1-4-08, leides, et karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamiseks

kasutatava ekvivalentsusteooria kohaselt on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui

teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kuna ekvivalentsusteooria mõttes on kõik tagajärje saabumise tingimused võrdväärsed, siis tuleb selle käsitluse praktilisel rakendamisel lähtuda konkreetselt saabunud tagajärjest ja selleni vahetult viinud teost. Kuna menetlusaluse isiku juhitud sõiduk paiskus teelt välja kõnealuste õigusvastaselt paigutatud kivide tõttu, siis ei oleks tõenäoliselt kahju

tekkinud (sõiduk sai kahjustada üksnes kividega kokkupõrkest), kui kive tee ääres olnud ei oleks või kivide paiknemine oleks olnud õiguspärane. Eeltoodule tuginedes

on eluliselt usutav, et liiklusõnnetuse põhjustamisele aitas kaasa sündmuskoha tee

üldiste seisundinõuetele mittevastavus määruse nr 92 § 6 lg 1 punktide 1 ja 2 järgi. Seega on põhjuslik seos väidetava rikkumise ja kahju vahel tõendamata. 2.1.4. Liikluses kehtib usalduspõhimõte, mida Riigikohus on rõhutanud lahendites 3-1-1-94- 02, 3-1-1-1-03, 3-1-1-63-03, 3-1-1-2-05. Riigikohus lahendi nr 3-1-1-94-02 punktis 7 on märkinud, et liiklusseaduse § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud

järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. Eeltoodust järeldub,

et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka

teised liiklejad ja muud isikud täidavad liiklusseaduse nõudeid. Sellest omakorda

tuleneb nõue, et liiklusena seotud õigusrikkumiste asjade menetlemisel, eriti aga

liiklusõnnetusega seotud kuritegude menetlemisel, tuleb kaaluda kõigi

liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang, sest vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata kelle käitumine oli

põhjuslikus seoses inimese vigastuste tekitamisega või surma põhjustamisega. Praegusel juhul on kohtuväline menetleja jätnud otsuse tegemisel viidatud maakivide õigusvastase paigutusega arvestamata. 2.1.5. Menetlusalune isik on algusest peale väitnud, et pööras sündmuskohal järsult paremale,

kuna märkas teele järsult ilmunud liikuvat objekti. On eluliselt usutav, et liikuva

objekti ilmumine kitsal teel võis juhti ehmatada. Intuitiivse käitumisena üritas menetlusalune isik loomulikult otsasõitu vältida, kuid teele õigusvastaselt paigutatud kivid lõhkusid sõiduki ja paiskasid masina teelt välja. Seega on tõenäoline, et õnnetust

ei põhjustanud LS § 50 lg 3 p 2 rikkumine, vaid muud juhi jaoks ettenägematud

asjaolud (teele ilmunud liikuv objekt ja sündmuskohal õigusvastaselt paigutatud kivid).

2.1.6. Isegi juhul, kui oleks tõendatud, et kaebaja rikkus LS § 50 lg 3 p 2 nõudeid (kaebaja

sellega ei nõustu), siis ei ole tõendatud tekkinud kahju. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kohtuväline menetleja pidanud kahjuks XXXXkinnistu aia kahjustamist ja XXXX

OÜ-le kuuluva sõiduki kahjustamist. Nii XXXX kinnistu omanik XXXXkui ka XXXX OÜ kinnitusel neile liiklusõnnetuse tagajärjel kahju ei tekkinud ning neil puuduvad mistahes pretensioonid kaebaja suhtes (lisad 3 ja 4). Seega on kohtuvälise menetleja seisukoht kahju tekkimise kohta alusetu.

2.1.7. Pärast liiklusõnnetust said pooled koheselt kokkuleppele kahju hüvitamises ning

poolte vahel puudusid erimeelsused. XXXX ja XXXX OÜ kinnitavad, et neil

puuduvad mistahes pretensioonid kaebaja suhtes (lisad 3 ja 4). Mõlemad isikud on

selgitanud, et kaebaja võttis nendega pärast liiklusõnnetust ühendust ning koheselt lepiti kokku kahju hüvitamises ning kaebaja oli vastuväiteid esitamata nõus mistahes

6

kahju heastama, mida ta ka tegi. LS § 223 lõike 1 kvalifitseeritava väärteo eest

karistamise eelduseks on asjaolu, et pooled ei jõua kahju hüvitamise tingimustes

kokkuleppele. Praegusel on kokkulepe saavutatud ning XXXX ja XXXX OÜ kinnitavad, et neil puuduvad nõuded ja pretensioonid kaebaja suhtes. Seega on alusetu kaebajat karistada LS § 223 lõike 1 alusel. 2.1.8. Eeltoodule ja põhimõttele tuginedes on tõendamata kaebaja teos LS §

223 lõikes 1 sätestatud väärteo tunnused. VTMS § 29 lõike 1 kohaselt

väärteomenetlust ei alustata ja alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Seega tuleb väärteomenetlus LS § 223 lõike 1 järgi lõpetada.

2.2. Kaebaja ei ole toime pannud LS § 226 lõike 1 järgi kvalifitseeritavat väärtegu. Väärteomenetlus LS § 226 lõike 1 järgi tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. 2.2.1. LS § 226 lõige 1 sätestab, et alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise

eest, välja arvatud narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldavat ravimit

sündmuskohal abi osutava kiirabibrigaadi või muu tervishoiutöötaja korraldusel

vältimatu abi korras, liiklusõnnetuses osalenud juhi poolt vahetult pärast

liiklusõnnetust kuni selle asjaolude väljaselgitamiseni sündmuskohal - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheksateistkümne kuuni. Teisisõnu on LS § 226 lõike 1 järgi isiku karistamise

eelduseks, et isik on tarbinud vahetult pärast liiklusõnnetust, kuid enne asjaolude

väljaselgitamist, keelatud aineid. Praegusel juhul ei ole LS § 226 lõike 1 alusel menetlusaluse isiku karistamise eeldused täidetud.

2.2.2. LS § 226 lõike 1 järgi ei saa karistada isikut juhul, kui isik tarbib alkoholi pärast liiklusõnnetust, ent asjaolude väljaselgitamise vajadus puudub. Käesolevas asjas olid kõik liiklusõnnetuse olulised asjaolud selged. Asjaga seotud isikud on kinnitanud, et neil puuduvad kaebaja suhtes mistahes pretensioonid (lisad 3 ja 4). Nii XXXX kui ka

XXXX OÜ esindaja kinnitavad, et neile kahju tekkinud ei ole ning kaebaja oli koheselt pärast liiklusõnnetust koostöövalmilt nõus võimalikke probleeme lahendama. XXXXselgitas, et kaebaja parandas pärast liiklusõnnetust aia, mis tegelikult oli juba enne kahjustada saanud ning need lipid vajasid sõltumata õnnetusest väljavahetamist. Samuti oli ilmne kahju eest vastutav isik. 2.2.3. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-1-1-9-04 (p 6.3.) leidnud, et olukorras, kus on selged

kahju saaja, kahju eest vastutav isik ja puuduvad muud väljaselgitamist vajavad asjaolud, ei ole põhjendatud isikut karistada selle eest, kui ta on pärast liiklusõnnetust

(praegusel juhul enam kui 8 tundi pärast õnnetust) tarbinud alkoholi. Kuigi pärast liiklusõnnetuse toimumist tuvastati juhil joove, lõpetas Riigikohus selles väärteoasjas menetluse VTMS § 29 lg 1 punkti 1 alusel. Sarnaselt nimetatud kohtuasjale tuleb ka praeguses asjas väärteomenetlus LS § 226 lõike 1 järgi lõpetada.

2.2.4. Vaidlustatud otsuse kohaselt juhtus liiklusõnnetus 04.06.2016 öösel kell 01.00. Joove

tuvastati kaebajal 04.06.2016 kell 08.36. Niisiis jäi liiklusõnnetuse toimumise ja joobe

kindlakstegemise vahele 8 tundi ja 36 minutit. Menetlusalune isik selgitas ülekuulamise protokollis, et hakkas alkoholi tarvitama pärast avariid, kuna läks endast välja, oli masenduses ja šoki seisundis, kuna oli auto puruks sõitnud. LS § 226 lõike 1

alusel isiku karistamise eelduseks on muu hulgas asjaolu, et alkoholi tarvitamine toimus vahetult pärast liiklusõnnetust. Kui isik on tarvitanud kaheksa või enam tundi

pärast sündmust alkoholi, ei saa käsitada alkoholi tarvitamisena.

2.2.5. Eeltoodule tuginedes on tõendamata kaebaja teos LS § 226 lõikes 1 sätestatud väärteo

tunnused. VTMS § 29 lõike 1 kohaselt väärteomenetlust ei alustata ja alustatud

menetlus tuleb lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Seega tuleb väärteomenetlus LS § 226 lõike 1 järgi lõpetada.

2.3. Kaebaja ei ole toime pannud LS § 236 lõike 1 järgi kvalifitseeritavat väärtegu. Väärteomenetlus LS § 236 lõike 1 järgi tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. 2.3.1. LS § 236 lg 1 sätestab, et liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik, - karistatakse

7 rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Liiklusseadusest ei tulene, et liiklusõnnetusest peab selles

osalenud juht igal juhul politseid teatama, vaid teavitamine on vajalik üksnes

erandlikel juhtudel. Praegusel juhul ei tekkinud kaebajal kohustust politseid liiklusõnnetusest teavitada.

2.3.2. LS § 169 lõige 1 sätestab peamised juhi kohustused liiklusõnnetuse korral. Kui on

juhtunud liiklusõnnetus, peab liiklusõnnetuses osalenud juht: 1) võimalikult kiiresti seisma jääma, põhjustamata sellega lisaohtu, ja lülitama sisse ohutuled. Kui sõidukil puuduvad ohutuled või kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduk asub kohas, kus nähtavus on halb või piiratud, tuleb teele panna ohukolmnurk vastavalt LS § 39 lõikele 9; 2)

tegema kõik võimaliku, et liiklus liiklusõnnetuse kohal oleks ohutu; 3) esitama liiklusõnnetuses osalenud teise juhi soovil isikut tõendava dokumendi. Kaebaja täitis nimetatud kohustused, teisaldades sõiduki naabruskonnas asuvasse elukoha hoovi, et vältida sündmuskohas uute liiklusõnnetuste juhtumist.

2.3.3. Väärteoprotokollis esitatud väärteo kirjelduse kohaselt on kohtuväline menetleja

märkinud, et menetlusalune isik oleks pidanud politseid liiklusõnnetusest teavitama, kuna Muid liiklusõnnetusest teavitamise aluseid ei ole Väärteoprotokollis esitatud. Väärteoprotokollis viidatud LS § 169 lg 5 sätestab mitu politseile teatamise alust, kuid teokirjeldusest ei ole võimalik tuvastada, milline neist alternatiivsetest alustest rakendub käesolevas väärteoasjas. Viidatud norm sätestab, et lahkarvamuse -

korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole

sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei

korraldusele. Seega on LS § 169 lõike 5 kohaselt politseile teavitamise kohustuse

tekkimise esmaseks eelduseks lahkarvamuse olemasolu. Käesoleval juhul

lahkarvamusi ei tekkinud (lisad 3 ja 4). Nii XXXXkinnistu omanik XXXXkui ka

XXXX OÜ kinnitusel neile liiklusõnnetuse tagajärjel kahju ei tekkinud. XXXX ega XXXX OÜ selgitavad, et neil puuduvad mistahes nõuded kaebaja suhtes ning kaebaja

oli pärast õnnetusjuhtumit igati koostöövalmis ning tegi endast kõik oleneva, et

viivitamatult võimalik kahju heastada. Mingisuguseid erimeelsusi liiklusõnnetusega seoses pooltel ei tekkinud. Seega on kohtuväline menetleja ebaõigesti leidnud, et kaebaja on rikkunud LS § 169 lõiget 5. 2.3.4. Kaebajal puudus kohustus liiklusõnnetusest teavitada LS § 169 lõike 4 järgi. Nimetatud

norm reguleerib politseile teavitamiskohustuse olemasolu olukorras, kui

liiklusõnnetuse tagajärjel tekib kahju. Nii XXXXkui ka XXXX OÜ kinnitasid, et kahju nendele ei tekkinud (lisad 3 ja 4). Samuti ei saanud vigastada ükski inimene (LS

§ 169 lõige 4 p 1). Lisaks saavutasid liiklusõnnetuses osalenud isikud seoses

juhtumiga üksmeele (LS § 169 lõige 4 p 2). Kuna liiklusõnnetuses osales isikutest üksnes kaebaja, siis olid kõik olulised andmed identifitseerival viisil teada (LS § 169 lõige 4 p 3). Kuna võimalik kahju seondus registerasjadega (kinnistu ja sõiduk), olid kahju saajad teada ning puudus mistahes kahtlus nendes isikutes või identifitseerimise

võimaluses (LS § 169 lõige 4 p 3). Selge oli ka võimaliku kahju eest vastutav isik

(kaebaja tunnistas liiklusõnnetuse toimumist, ta sai koheselt kokkuleppele võimalike

kahju saajatega ning asus tegevust viivitamatult heastama). Seega ei olnud kahtlust võimaliku kahju eest vastutavas isikus (LS § 169 lõige 4 p 4). Lisaks vormistati kõik sündmusega seotud asjaolud kirjalikult (lisa 5). Eeltoodust tulenevalt on kohtuväline

menetleja ebaõigesti tuvastanud, et kaebajal oli kohustus teavitada liiklusõnnetusest politseid. 2.3.5. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-1-1-9-04 (p 6.2.) leidnud, et liiklusõnnetusest politseile

teatamine on kohustuslik juhul, kui liiklusõnnetuses sai viga inimene, kui tekitati varaline kahju ning juhid või juht ja kahju saaja ei ole üksmeelel vastutuse küsimuses,

või kui kahju saaja ei ole teada. Samas asjas leidis Riigikohus, et

8

Selles kohtuasjas lõpetas Riigikohus eeltoodud põhjustel väärteomenetluse VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel. Käesoleva väärteomenetluse asjaolud on põhimõtteliselt sarnased eelpool viidatud

Riigikohtu menetluses olnud vaidlusele. Juhindudes muu hulgas Riigikohtu seisukohtadest, tuleb käesolev väärteomenetlus LS § 236 lõike 1 järgi lõpetada VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel. 2.3.6. Eeltoodule tuginedes on tõendamata kaebaja teos LS § 236 lõikes 1 sätestatud väärteo

tunnused. VTMS § 29 lõike 1 kohaselt väärteomenetlust ei alustata ja alustatud

menetlus tuleb lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Seega tuleb väärteomenetlus LS § 236 lõike 1 järgi lõpetada.

2.4. Alternatiivselt: väärteomenetlus kaebaja suhtes tuleb lõpetada otstarbekuse kaalutlustel. 2.4.1. KarS § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku

karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse

kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud

kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele

isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et süülise väärteo toimepanek

ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel (Riigikohtu 5.03.14 otsus 3-1-1-11-14, p 13).

2.4.2. VTMS § 30 lg 1 punktist 1 tuleneb, et väärteomenetluse võib lõpetada, kui

menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik

menetlushuvi. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik hinnata, kas menetlusaluse isiku süü

on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15). 2.4.3. Käesoleval juhul esineb alus väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlustel.

E.K

on varasemalt karistamata, tunnistanud liiklusõnnetuse

toimepanemist, menetlusalune isik asus võimalikku kahju viivitamatult heastama,

leidis võimalike kahju saajatega kokkulepped ning ta tegutses kahju saajatega koostöövalmilt. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et tee ei vastanud üldistele nõuetele,

kuna tee äärde olid paigaldatud maakivid, millega kokkupõrke tagajärjel paiskus kaebaja sõiduk teelt välja ja sai kahjustada. Tee nõuetele mittevastavuse on tuvastanud

kohalik omavalitsus (lisa 2) ja XXXXon möönnud, et kõnealused kivid soodustasid õnnetusjuhtumi tekkimist (lisa 3). Võimalikud kahju saajad XXXXja XXXX OÜ on

kinnitanud, et neile liiklusõnnetuse tagajärjel kahju ei tekkinud. Samuti ei ole tekitatud kahju suur. Liiklusõnnetus juhtus ilmselt ettevaatamatusest ning tõenäoliselt

vähemalt osaliselt teiste isikute rikkumise tagajärjel. Eeltoodust tulenevalt menetlusaluse isiku süü ei ole suur.

2.4.4. Eeltoodule tuginedes ei tingi avalik menetlushuvi E.K karistamist talle

süükspandud teo eest. Nendel põhjustel on otstarbekas menetlusaluse isiku suhtes väärteomenetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

2.5. Alternatiivselt: kui kohus leiab, et väärteomenetluse lõpetamine ei ole võimalik, tuleb menetlusalusele isikule määratud karistust vähendada.

2.5.1. Kohtuväline menetleja on määranud menetlusalusele isikule karistuseks 250

trahviühikut, so 1000 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmise 4 kuuks. Kuigi kaebaja leiab, et väärteomenetlus tuleb lõpetada, on igal juhul tegemist põhjendamatult range karistusega.

2.5.2. Käesolevas asjas on menetlusalusele isikule lisakaristuse määramine põhjendamatu.

Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 lg 1 alusel ja see peab

9

vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü,

arvestades karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise

huve. Riigikohtu praktikast tulenevalt aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine

juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja

süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

13.12.2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13, p 9). Ka juhtimisõiguse

äravõtmisega seoses on Eesti Vabariigi kõrgeim kohus rõhutanud, et nimetatud

lisakaristuse kohaldamine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke ning peab seega tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Seejuures on

oluline arvestada, kas tegemist on esmakordse või korduva rikkumisega.

Vaidlustatavast väärteootsusest ei nähtu aga eripreventiivseid kaalutlusi, millele tuginedes tuleb kaebajalt juhtimisõigus ära võtta. Samuti puuduvad sellised asjaolud,

et menetlusalune isik võiks samalaadseid rikkumisi toime panna. Seega on eripreventiivsete meetmete - juhilubade äravõtmine - põhjendamatu ja alusetu. 2.5.3. Kohtuväline menetleja ei ole menetlusalusele isikule karistust mõistes hinnanud, kas olukorras, kus tegemist on esmakordselt rikkumise toimepannud isikuga, esineb oht,

et isik võib tulevikus samaliigilisi süütegusid toime panna ja kujutada ohtu

ühiskonnale. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas

isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või

tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

13.12.2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13, p 11). E.K puhul oli

käesoleval juhul tegemist esmakordse liiklusõnnetusega. Praegusel juhul puudub reaalne oht, et menetlusalune isik võib tulevikus samaliigilisi süütegusid toime panna ja kujutada ohtu ühiskonnale. Seega on lisakaristuse määramine põhjendamatu. 2.5.4. Üksnes viide sellele, et juhtimisõiguse äravõtmine on eelkõige eripreventiivse loomuga

ning on suunatud isiku mõjutamisele ja kaudselt ka isiku hoiakute ja suhtumise muutmisse liikluskultuuri suhtes, on oletuslik ega ava konkreetseid kaalutlusi, miks on

põhjendatud lisaks keskmisest kõrgemas määras mõistetud põhikaristusele, mis on

isiku jaoks niigi koormav ja tagab igal juhul isiku suunamise tagasi seaduskuuleka

käitumise juurde, täiendavalt veel ka lisakaristuse kohaldamise. Juhtimisõiguse

äravõtmine kui üks enim isiku liikumisvabadust piirav karistusliik on praeguseid asjaolusid arvestades seega selgelt alusetu.

2.5.5. Seega ei esine eeltoodud asjaolusid kogumis arvesse võttes E.K puhul reaalset ohtu, et isik jätkab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Abstraktne oht ei saa olla lisakaristuse kohaldamiseks piisav.

2.5.6. Vähem oluline ei ole lisakaristuse mõistmisel arvestada asjaoluga, kui raskelt

juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13.12.2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13, p 9).

Kohtuväline menetleja ei ole nimetatud põhimõttega E.K-le lisakaristuse mõistmisel arvestanud. Menetlusalune isik on kohtuvälisele menetlejale avaldanud, et

ta töötab logistikaettevõttes XXXXOÜ, mis eeldab E.K-lt igapäevaselt

mootorsõiduki juhtimist. Juhtimisõiguse äravõtmise tooks tõenäoliselt kaasa senise

töökoha kaotuse. Praegusel juhul tekiks kohtuvälise menetleja otsuse jõustumisel

olukord, kus ilma mõjuva põhjuseta lisakaristuse määramisel oleks olulisel määral

häiritud kaebaja igapäevane elukorraldus ning senine kindel sissetulek, tekitades seeläbi ohu menetlusaluse isiku ühiskonnast isoleerumisele. Seega on kaebajale lisakaristusena juhilubade äravõtmine selgelt alusetu.

2.5.7. Eeltoodule tuginedes on kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule lisakaristuse

mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, s.o KarS §-s 56 sätestatud

karistamise aluseid. Praegusel juhul puuduvad karistusõiguslikud eesmärgid, mille täitmist oleks lisakaristusega võimalik tagada, kuna isik ei ole ühiskonnale jätkuvalt ohtlik ning ka vaid põhikaristuse mõistmine avaldaks piisavalt mõju ning kinnistaks

10 keelunormi kehtivust.

2.5.8. Menetlusalusele isikule määratud põhikaristusena rahatrahvi 1000 euro määramine on

põhjendamatult range. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine

määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav

karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.06.2013. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-58-13, p-d 8 ja 9 koos viidetega Riigikohtu varasemale praktikale).

2.5.9. Menetlusalusele isikule määrati põhikaristuseks 250 trahviühikut (1000 eurot), mis on

keskmisest suuremale süüle viitava karistusega. Kaebaja ei nõustu nimetatud

kohtuvälise menetleja hinnanguga süü suuruse kohta. Eelpool (p 2.4.3) on

menetlusalune isik põhjendanud, et käesolevas asjas esinevad kergendavad asjaolud (kaebaja on varasemalt karistamata, ta tunnistas liiklusõnnetuse toimepanemist, süü ei

ole suur, liiklusõnnetus tekkis osaliselt teeseisundi mittevastavusest õigusaktidele, kaebaja heastas viivitamatult võimaliku kahju, ta tegi operatiivselt koostööd võimalike kahju saajatega ning kahju saajatel puuduvad mistahes pretensioonid kaebaja suhtes,

kahju ei olnud suur jne). Eeltoodule tuginedes leiab E.K, et nii eri- kui ka

üldpreventiivseid kaalutlusi arvesse võttes tagab karistuse eesmärgi ka väiksem rahatrahv.

2.5.10. Väärteomenetluse lõpetamata jätmise korral taotleb kaebaja talle põhikaristusena

mõistetud rahatrahvi vähendamist ja määrata KarS § 66 lg 2 alusel mõistetud rahatrahvi tasumise ositi 12 kuu jooksul võrdsetes osades.

III MENETLUSLIKUD TEATED

3.1. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud

kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu juhul kui väärteomenetlus lõpetatakse

VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel. Seoses väärteomenetluse

lõpetamise aluste esinemisega taotleb kaebaja tekkinud menetluskulude hüvitamist.

Käesoleva kaebuse asjaoludega tutvumisele, dokumentide analüüsimisele ning

kaebuse koostamisele kulus kaitsjal kokku 10 töötundi. Ühe töötunni hind on 100

eurot (+km). Kaebajal puudub õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, seega on kaebajal tekkinud menetluskulud (koos käibemaksuga) kokku 1200 eurot.

3.2. Käesolev menetlusdokument on edastatud Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja

elektroonilisele menetluspostile hmkliivalaia.menetlus@kohus.ee.

3.3. Kui kohus korraldab kohtuistungi, siis soovib kaebaja sellest osa võtta. Kui kohtuväline menetleja ei soovi istungist osa võtta ja kohus peab võimalikuks asja lahendamist kirjalikus menetluses, on kaebaja nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

3.4. Kaebaja kinnitab, et teda esindab käesolevas menetluses valitud kaitsjana Mihkel Nukka (lisa 6).

IV KOKKUVÕTE 4.1. Lähtudes eeltoodust, palun kohtul:

4.1.1. tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsekeskuse liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 20.07.2016. a otsus väärteoasjas nr

2302,16,008234, millega E.K karistati LS § 223 lõike 1 alusel 75

trahviühiku ulatuses, so 300 eurot, LS § 223 lõike 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, LS § 226 lõike 1 alusel 75

trahviühiku ulatuses, so 300 eurot, LS § 226 lõike 2 alusel lisakaristusena

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, LS § 236 lõike 1 alusel 100

trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja LS § 236 lõike 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks;

4.1.2. lõpetada väärteomenetlus asjas nr 2302,16,008234 VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteo tunnuste puudumise tõttu;

4.1.3. alternatiivselt, kui väärteomenetlust ei lõpetata VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi, lõpetada

väärteomenetlus asjas nr 2302,16,008234 VTMS § 30 lõike 1 punkti 1 alusel

11 otstarbekuse kaalutlustel; 4.1.4. mõista välja E.K-le riigieelarve vahenditest tekkinud menetluskulud;

4.1.5. alternatiivselt, kui väärteomenetlust ei lõpetata, tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsekeskuse liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 20.07.2016. a otsus väärteoasjas nr 2302,16,008234 lisakaristuse - juhtimisõiguse

äravõtmine 4 kuuks - määramise osas ning jätta E.K suhtes lisakaristus kohaldamata

4.1.6. alternatiivselt, kui väärteomenetlust ei lõpetata, tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsekeskuse liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

20.07.2016. a otsus väärteoasjas nr 2302,16,008234 põhikaristusena rahatrahvi

määramise osas, vähendada kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi ning määrata rahatrahvi tasumine ositi 12 kuu jooksul igakuiselt võrdsetes osades.

Kohtuvälise menetleja esindaja kohtule saadetud kirjalik seisukoht

05.08.2016 on E.K kaitsja Mihkel Nukka esitanud Harju Maakohtule kaebuse, milles palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetada asja menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel kuna menetlusaluse isiku tegevuses puuduvad väärteo tunnused. Alternatiivselt palub

kaitsja lõpetada menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel või jätta kohaldamata lisakaristus või määrata rahatrahv tasumisele osade kaupa 12 kuu jooksul. Väärteomenetleja Helen Roos on 21.06.2016 koostanud väärteoprotokolli, mille kohaselt

juhtis E.K mootorsõidukit 04.06.2016 kell 01.00 ajal XXXX juures, ei vähendanud oma sõiduki kiirust vastavalt tee- ja ilmastikuoludele, sõitis teelt välja vastu aeda. Põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju. Lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest

teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju

tekitamise eest vastutav isik. Tarvitas alkoholi vahetult pärast liiklusõnnetust, enne selle asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal.

20.07.2016 koostas juhtivspetsialist Margus Pihl otsuse, milles leidis, et E.K on

toime pannud talle inkrimineeritavad rikkumised ja määras: LS § 223 lg 1 ja lg 2 alusel karistuseks rahatrahvi 300 eurot ja lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks; LS §

226 lg 1 ja lg 2 alusel rahatrahvi 300 eurot ja lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmise 3

kuuks; LS § 236 lg 1 ja lg 2 alusel rahatrahvi 400 eurot ja lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuks.

Kohtuväline menetleja, tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega, ei nõustu esitatud

kaebusega ja asub seisukohale, et E.K 'ule inkrimineeritavad rikkumised on leidnud täielikku tõendamist ja nende toimepanemise eest on määratud ka proportsionaalsed karistused. LS § 50 lg 3 p 2 sätestab, et juht ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust, peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Üheselt on tuvastatud, et liiklusõnnetus toimus pimedal ajal, kui nähtavus oli halb. Samuti on üheselt tuvastatav, et liiklusõnnetuse sündmuskohal nõudsid teeolud kiiruse vähendamist. Sündmuskohal avariigrupi poolt tehtud fotodelt (tl. 2-7) nähtub, et tee ei ole sirge vaid kitsas ja kurviline. Samuti pidi tee ääres olevate kivide asukoht olema menetlusalusele isikule hästi

teada kuna tegemist on tema koduteega, mida ta on kindlasti korduvalt läbinud. Seega ei saanud kivide asukoht olla tema jaoks üllatav ja ta pidi nende olemasoluga arvestama. Samuti

pidi isik arvestama ka asjaoluga, et liiklusõnnetuse sündmuskohal on kiiruspiiranguks 30 km/h.

Menetlusaluse isiku seisukoht, et ta oli sunnitud tegema järsu manöövri kuna teele jooksis

loom, ei ole eluliselt usutav ja on vastuolus tema esialgsete ütlustega. 04.06.2016 on menetlusalune isik andnud omakäelised ütlused (tl. 22), kus ta selgitab, et olles sõiduki roolis mängis ta lolli ja tõmbas rooli, mille tagajärjel toimus liiklusõnnetus.

Kaitsja seisukoht, et liiklusõnnetuse põhjuseks olid teeääres paiknevad kivid ei ole

tõsiseltvõetav ega põhine kogutud tõenditele. Kaebusele lisatud e-kirjas (Lisa 2) nähtub, et

kivid on tänaseks küll tee äärest eemaldatud, kuid reaalset ohtu võisid need kujutada ainult

talihoolet teostavale tehnikale, mitte tavaliiklejatele. Samuti ei saanud nimetatud kivid olla

12 menetlusalusele isikule üllatuseks, kuna need paiknevad tema kodutee ääres, mistõttu pidi ta olema võimeline nendega arvestama.

Seega, lähtudes kõigest eeltoodust oli sõiduki TOYOTA teelt väljasõit otseses põhjuslikus seoses E.K tegevusega, mistõttu kaebuses viidatud usalduspõhimõte ei ole antud

kaasuses asjakohane. Üheselt on tõendatud, et E.K ei olnud võimeline oma sõidukit ohu ilmnemisel peatama ja seetõttu tuleb asuda seisukohale, et isik rikkus LS § 50 lg 3 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et kuigi E.K on väidetavalt asunud

hüvitama liiklusõnnetusega tekitatud kahjusid, ei tähenda see seda, et varalist kahju ei ole tekkinud. Väärteoasja toimikus on üheselt tuvastatud, et liiklusõnnetuse tagajärjel on kannatada saanud

XXXXkuuluv aed (fotod tl. 6-8). Samuti on XXXXkahju tekkimist ka omakäeliselt kinnitanud 04.06.2016 tunnistajana antud ütlustes. Osaühingule XXXX kuuluva sõiduki TOYOTA vigastused on fotografeeritud ja kirjeldatud

sõiduki vaatlusprotokollis (tl. 10-20). Samuti on kaebaja ise lisanud kaebusele käsitsi koostatud kokkuleppe (Lisa 5), milles E.K ja OÜ XXXX esindaja XXXXlepivad kokku, et varalist kahju hinnates vastutab võimalike nõuete eest E.K. Arvestades sõidukile ja aiale tekkinud vigastuste asukohta ja suurust pidi menetlusalune isik

sündmuskohal aru saama, et on põhjustanud liiklusõnnetuse ja varalise kahju, mistõttu tekkisid temale LS § 169 loetletud kohustused.

LS § 169 lg 5 sätestab konkreetselt, kui varalise kahju saaja ei ole teada tuleb

liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. Samuti tuleb LS § 169 lg 5 nõudeid vaadata koosmõjus teiste LS § 169 nõuetega eriti aga LS § 169 lg 4 ja lg 6 sätestatuga. LS § 169 lg 4 kohaselt ei ole liiklusõnnetusest vaja politseile teatada ainult juhul, kui täidetud on kõik alljärgnevad tingimused:

1) inimesed liiklusõnnetuses vigastada ei saanud või liiklusõnnetuses osalenud inimesed ei nõua ise oma tervise kontrolli;

2) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ühel meelel;

3) hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil on loetletud kõikide liiklusõnnetuses osalenud inimeste andmed;

4) nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik;

5) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on punktides 2-4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud. LS § 169 lg 6 sätestab, et sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui transporditakse kannatanut haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed.

Menetluse käigus on üheselt tuvastatud, et varalise kahju põhjustanud sõiduki juht E.K

ja varalise kahju saajad XXXXja OÜ XXXX esindaja ei olnud sündmuskohal juhtunu põhjusi hindamas ega ka varalise kahju tekitamises ühel meelel. Samuti oli hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil loetlemata kõikide õnnetuses osalenud inimeste andmed ja nimetamata oli varalise kahju tekitamise eest vastutav isik ning kaebaja ja kahju saajad ei olnud kõike eelpool loetletut kirjalikult vormistanud ega sellele alla kirjutanud.

Samuti liigutas kaebaja sõiduki sündmuskohalt ära ilma tunnistajate juuresolekul ära märkimata sõiduki asendi ja jäljed, kuigi teiste sõidukite liiklus ei olnud häiritud ja puudus ka

vajadus kannatanu haiglasse transportimiseks. Seega on kohtuväline menetleja täiesti

põhjendatult asunud seisukohale, et E.K pani toime LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kuivõrd menetlusalune isik pidi aru saama, et on põhjustanud liiklusõnnetuse, siis pidi ta juhtimisõigust omava isikuna olema ka teadlik sellest, et liiklusõnnetuses osalenud juht ei tohi

tarvitada alkoholi kuni politsei on selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud. Menetlusalune isik pidi aru saama, et liiklusõnnetuse asjaolud ei ole selged ja sellest tulenevalt ei tohtinud ta ka alkoholi tarvitada enne asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal.

13 Alkoholi tarvitama asudes pani menetlusalune isik toime LS § 226 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo ja selle eest on kohtuväline menetleja põhjendatult määranud ka karistuse.

Karistuste määramise praktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Otsuse tegija on karistuse määramisel arvestanud E.K'u isikut, tema poolt toime

pandud tegusid ja süü suurust ning on pidanud võimalikuks mõjutada menetlusalust isikut

edaspidi seadusekuulekale käitumisele, määrates talle karistuseks rahatrahvid sanktsiooni

alumises kolmandikus, kuid on pidanud vajalikuks kohaldada ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Isik on toime pannud 3 väga rasket liiklusalast rikkumist. Nende rikkumistega on ta otseselt

seadnud ohtu nii enda kui teiste kaasliiklejate elu ja tervise ning oluliselt takistanud

liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamist. Kohtuväline menetleja leiab, et selliste tegude toimepanemise eest tuleb määrata ka väga range karistus.

Kuigi menetlusalune isik on varasemalt liiklusalaselt väärteokorras karistamata, siis toimepandud rikkumised on suure ühiskondliku tähelepanu all, mistõttu ei saa väita, et asjas

puuduks avalik menetlushuvi. Samuti on liiklusõnnetusega põhjustatud ka üsna

märkimisväärne varaline kahju, mille tõttu puuduvad alused väärteoasja lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

Arvestades toimepandud rikkumiste raskust on kohtuväline menetleja seisukohal, et E.K

on liikluses teistele liiklejatele ohtlik, mistõttu on otsuse tegija täiesti põhjendatult

kohaldanud tema suhtes ka lisakaristust. Kohtuvälise menetleja andmetel ei vaja E.K

juhtimisõigust seoses liikumispuudega ja asjaolu, et kaebaja töökoht sõltub

juhtimisõiguse olemasolust oli menetlusalusele isikule teada juba enne rikkumise toimepanemist. Seega, lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja teiste liiklejate turvalisusest on igakülgselt põhjendatud menetlusaluse isiku ajutine liiklusest eemaldamine.

Lähtudes kõigest eeltoodust leiab kohtuväline menetleja, et kaebuses toodud alustel ei ole

põhjendatud kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse tühistamine või muutmine, mistõttu

palub kohtuväline menetleja jätta 20.07.2016 koostatud otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesolevat kaebust on võimalik läbi vaadata kirjalikus menetluses.

Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas:

Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu

leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas

14 lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 223 lg 1 sätestab vastutuse LS § 223 lg-s 1

mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. LS §

223 lg 1 sõnastusest lähtuvalt tuleb seega sedastada mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete

rikkumine ning seejärel koosseisutunnusena varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamine.

Tutvudes väärteoprotokolli ja vaidlustatava kohtuvälise menetleja otsusega, nähtub, et E.K süüdistatakse selles, et ta 04.06.2016 kell 01:00 Kangrumäe tee 14 juures, Kurna küla, Rae vald, Harju maakond, juhtis mootorsõidukit ja ei vähendanud oma sõiduki kiirust

vastavalt tee- ja ilmastikuoludele, sõitis teelt välja vastu aeda, põhjustas liiklusõnnetuse ja

varalise kahju XXXXja OÜ XXXXile. Väärteoprotokollis ja vaidlustatud otsuses inkrimineeritakse menetlusalusele isikule LS § 50 lg 3 p 2 nõude eiramist, mille kohaselt peab juht vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.

Väärteotoimikus olevast vaatlusprotokollist ja lisatud fotodel on vaadeldud sündmuskohta (tl 1-9) ning nähtub, et liiklusõnnetuse sündmuskohas on tee käänuline ja kitsas ning tee äärde

(mitte sõiduteele) on paigutatud maakivid, mille taga ca 0,5-1 meetri kaugusel on aed.

Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli on E.K märkinud, et sõitis sõbraga öösel Jüri tanklasse kebabi sööma, kui tee peale jooksis mingi loom ja selle peale keeras rooli natuke paremale. Kuna tee ääres olid kivid, mis muutsid auto juhitamatuks, siis muutus auto

keeramine võimatuks. Teisaldas auto oma hoovi ja plaanis oli järgmine päev minna naabrimehega asju klaarima. Kaebuses on välja toodud, et menetlusalune isik sõitis kividele

otsa, kuna need olid paigutatud ebaseaduslikult teele liiga lähedale. Samuti on kohtule esitatud Rae Vallavalitsuse teehoiuspetsialisti XXXXkiri, mille kohaselt need kivid kujutavad reaalset ohtu talihoolet teostavale tehnikale. Antud juhul ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et menetlusalune isik oleks talihoolet teostanud, seda enam, et tegemist oli südasuvega. Kohtu

hinnangul jääb arusaamatuks kaebuses toodud väide nagu tee ääres seisvad kivid oleksid

olnud süüdi selles, et menetlusalune isik neile otsa sõitis. Menetlusalusel isikul kui

mootorsõiduki juhil on liiklusseadusest tulenev kohustus arvestada tee oludega ning

nähtavusega ning vastavalt sellele oma sõidukiirust kohandada. Antud teelõigul on lubatud sõidukiiruseks 30 km/h. Samuti arvestades teo toimepanemise aega, mis on kell 1 öösel, siis

on tegemist pimeda ajaga ja seega on ka nähtavus halb ning sõidukijuht peab öösel eriti

tähelepanelikult teeolusid jälgima. Kuna tegemist oli menetlusaluse isiku koduteega (menetlusaluse isiku aadress XXXX), siis teadis ta kindlalt, et just sellel teelõigul on tee äärde

paigaldatud maakivid ning see ei saanud talle kuidagi ehmatusena tulla. Samuti vaadeldes sündmuskoha fotosid, siis ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav, et sellisel aeglasel kiirusel

(lubatud sõidukiirus 30 km/h) sõites oleks võimalik suurt maakivi poole meetri kaugusele

edasi lükata ning siis edasi veel 0,5-1 m kaugusel asuvasse aeda sisse sõita. Kivid olid paigaldatud tee äärde selleks, et mootorsõidukid kurvis otse aeda sisse ei sõidaks ehk nende eesmärk oli aeda kaitsta. Seega leiab kohus, et isiku sõidukiirus pidi olema palju suurem kui lubatud sõidukiirus 30 km/h, millele viitavad nii rehvijäljed teel kui ka asjaolu, et sõidukiga

liigutati tee äärde paigutatud kivid aia juurde. Kuid kuna piirkiiruse ületamise osas

väärteootsust tehtud ei ole, siis kohus sellel siinkohal rohkem ei peatu. Küll saab tulla järeldusele, et menetlusaluse isiku valitud sõidukiirus ei olukorrale ega teeoludele ning ta ei

vähendanud ka kiirustkui tingimused ja halb nähtavus seda nõudsid, millega rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 3 p 2 nõudeid. Juhul, kui menetlusalune isik oleks eelviidatud nõuet järginud, oleks olnud ka välistatud teelt väljasõit ja kividele ja aiale otsasõit. Kuivõrd

tegemist on menetlusaluse isiku koduteega ja väärteomenetluses ei ole tuvastatud, et

menetlusalune isik oleks korduvalt temale tuttaval teelõigul naabri kive ja aeda teelt

väljasõiduga lõhkunud ja nihutanud, siis ilmselgelt erines menetlusaluse isiku juhitud

15 sõidukiirus igapäevasest sõidukiirusest samal teelõigul. Väärteoasjas kogutud tõenditest saab üheselt järeldada, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk sõitis välja sõidutee piiridest ja alles seejärel vastu väljaspool sõiduteed asuvaid kivisid ja aeda. Seega juhul, kui teepeenral kive,

mis sõiduki liikumiskiiruse oluliselt maha võtsid, ei oleks olnud, siis oleks menetlusaluse isiku juhitud sõiduk sõitnud otse tee ääres olevasse piirdeaeda ja seejärel ei oleks ka suurt osa seda aeda alles jäänud.

Väärteotoimikus olevast vaatlusprotokollist ja lisatud fotodel on vaadeldud ka kahjustada

saanud aeda (tl 1-9) ning selgelt on näha aia kahjustused mitme aialipi osas. Ka tunnistaja

Mati Renti ülekuulamisprotokolli (tl 21) kohaselt on 04.06.2016 öösel tema kodu aed

kahjustada saanud 3 meetri ulatuses, purustatud on aialipid ja 2 pööra. Seega on nii vaatlusprotokolli kui Mati Renti ütlustega tõendamist leidnud, et aiale oli tekitatud kahjustusi

ning seda on tunnistanud ka menetlusalune isik ise olles valmis vastavad kahjud hüvitama.

Kahju tekkimine ja olemasolu ilmneb üheselt ka kohtule esitatud kaebusest, kus korduvalt rõhutatakse, et aia omanikul varalisi pretensioone ei ole, kuivõrd menetlusalune isik hüvitas

kahju, parandades aia. Seega on tõendamist leidnud, et XXXXtekitas liiklusõnnetusega

varalist kahju just menetlusalune isik ja mitte keegi muu. Kohus rõhutab siinkohal, et kui

XXXXon hiljem, s.o 02.08.2016 kirjlikult kinnitanud, et tal aia lõhkunud isiku vastu enam

pretensioone ei ole, ei saa selline asjaolu kuidagi muuta menetlusaluse isiku juba toimepandud süütegu olematuks, ega ka muuda tekitatud kahju olematuks. Vastupidi, see just

näitab, et kahju tekkis ja menetlusalune isik selle ka hüvitas, parandades aia. Kui kahju

puudunuks, puudunuks ka aia parandamise vajadus. Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et kahju vabatahtlik hüvitamine omab tähtsust ainult karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes, kuid mitte süüd või õigusvastasust välistava asjaoluna.

Edasi nähtub sõiduki vaatlusprotokollist ja lisatud fotodelt (tl 10-20), et sõidukil Toyota

Corolla reg nr XXXX on menetlusaluse isiku poolt tekitatud kahjustused. Sõidukil on

eesmine stange katki ja kraapejälgedega, esiklaas kahjustatud parempoolse külje juures, parempoolne tahavaatepeegel on sõiduki küljest lahti, parempoolne esiratas lahti, vasakpoolse

külje esiuksel mõlk ning kraapejäljed, kraapejäljed parempoolsel esitulel. Arvestades

vaatlusprotokollist nähtuvaid sõiduki vigastusi, ei saanud taastamisremondi maksumus olla tühine. Kuigi taastamisremondi hüvitas mitte sõiduki omanik, vaid kindlustusandja, ei muuda

see varalise kahju tekkimist olematuks. Tuvastatud sõiduki vigastuste tõttu oli sõiduk

ilmselgelt pikemat aega liiklusest eemal taastamisremondi tõttu ja sedagi juhul, kui sõiduki taastamine üldse oli enam otstarbekas. Samuti ei saa tekitatud kahjut kuidagi olematuks muuta sõiduki omaniku XXXX OÜ esindaja Urmas Laanemi 02.08.2016 esitatud kinnitus, et

XXXX OÜ-l liiklusõnnetusega seoses kahju tekkinud ei ole, sest kahju tekkimine on juba

tõendatud sõiduki vaatlusprotokolli ja lisatud fotodega. Kaebusele lisatud kokkulepe, mille

kohaselt on E.K ja OÜ XXXX esindaja XXXX04.06.2016 kokku leppinud vastutuse

küsimuses ei saa kohtu arvates olla koostatud kokkuleppes märgitud ajal ja ka selle

kokkuleppe sisusse, mille kohaselt E.K teavitas XXXX OÜ esindajat viivitamatult

pärast liiklusõnnetust, suhtub kohus kriitiliselt. Väärteotoimikust nähtuvalt ei olnud E.K 04.06.2016 hommikul kell 08.04 kuni 08.15 võimeline isegi kirjutama ning temal

tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,72 mg/l. Seejuures on

E.K menetlusaluse isikuna ülekuulamisel selgitanud, et ta plaanis naabrimehega aia

osas järgmine päev asjad ära klaarida, kuid politsei tuli juba hommikul ukse taha. Sellest tulenevalt ei olnud menetlusalune isik ka seitsme tunni möödudes suutnud minna naabri

juurde asju selgitama, rääkimata siis sõiduki omanikust. Seega sõiduki omanikuga suhtlemisest ei ole menetlusalune isik midagi kohtueelsel menetlusel rääkinud. Seetõttu teeb kohus järelduse, et kohtule esitatud kokkuleppe koopia, mis kannab 04.06.2016 kuupäeva, ei

ole koostatud kohtule esitatud kokkuleppes näidatud kuupäeval, vaid oluliselt hiljem, so pärast kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamist. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtule on eelmärgitud kokkuleppe koopia esitatud eesmärgiga viia kohut eksitusse tegelikest

asjaoludest ja saavutada sellega asjaolu esinemine, mis osaliselt vähemalt ühe kahju saaja

osas välistaks süüteokoosseisu olemasolu. Kuivõrd kohus ei loe seda kokkuleppe koopiat usaldusväärseks tõendiks, jätab kohus selle tõendi tõendikogumist välja.

16

Kõigi eeltoodud tõenditele tuginedes asub kohus seisukohale, et sõidukit Toyota Corolla reg nr XXXX juhtinud menetlusalune isik ei vähendanud sõidukiirust öisel ajal halva nähtavusega

kohas ning selle pärast sõitis otsa teeääres olevatele kividele ning aeda, tekitades sellega varalist kahju nii aia omanikule XXXXja sõiduki omanikule XXXX OÜ-le.

Eeltoodust tulenevalt sisaldub menetlusaluse isiku käitumises LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo koosseis.

Menetlusalust isikut on süüdistatud ka LS § 169 lg 5 nõude rikkumises ja

LS § 236 lg 1

ettenähtud väärteo toimepanemises. Menetlusalune isik on tunnistanud, et ta peale

liiklusõnnetust politseisse ei helistanud ja sõitis koju, s.t menetlusalune isik lahkus

sündmuskohalt. LS § 169 sätestab juhi tegutsemise liiklusõnnetuse korral ning lõike 5 kohaselt lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei

ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldustele.

LS § 2 p 32 kohaselt loetakse liiklusõnnetuseks juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel

liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline

kahju. Nagu kohus juba eelpool leidis, tekitas menetlusalune isik sõidukit juhtides ja teelt välja sõites varalist kahju XXXXja sõiduauto omanikule XXXX OÜ-le. Seega on kohtuväline

menetleja õigesti ja väärteomenetluse raames kogutud tõendikogumiga kooskõlas olevalt

lugenud tõendatuks liiklusõnnetuse toimumise. Kuigi väärteoasjas ei ole kogutud tõendeid liiklusõnnetuse tagajärjel inimese vigastada saamise kohta, nähtub sõiduki vaatlusprotokollist, et juhi kõrvalistuja õhkpadi on avanenud ja esiklaasis on iseloomulikud mõrad, mis viitavad sellele, et kõrvalistuja on peaga löönud esiklaasi. Kui kõrvalistujat ei oleks autos viibinud, ei oleks ka õhkpadi avanenud. Kuna sõidukis viibinud kõrvalistuja tervisekahjustuste kohta tõendeid kogutud ei ole, ei pea kohus vajalikuks sellel rohkem peatuda.

Edasi juhib kohus tähelepanu asjaolule, et iga sõiduki juht, kes on läbinud mingisugusegi

sõidukijuhi koolituse ja on saanud juhtimisõiguse, peab teadma, et kui ta põhjustab

liiklusõnnetuse, tuleb sellest koheselt politseile teada anda. Menetlusalune isik jättis

liiklusõnnetusest politseile aga teatamata ja eiras politsei kaasamist teadlikult. Seega

arvestades asjaolu, et menetlusalusel isikul endal oli võimalus pärast liiklusõnnetuse põhjustamist kohe politseisse teatada, ei teinud ta seda teadlikult. Menetlusalune isik lahkus vastutustundetult sündmuskohalt, toimetades sündmuskohalt ära ka liiklusõnnetuses osalenud

sõiduki ja politseile liiklusõnnetusest ei teatanud. Menetlusalune isik isegi ei tundnud huvi, millised kahjustused ta liiklusõnnetusega põhjustanud oli, mis näitab menetlusaluse isiku erilist hoolimatut ja ükskõikset suhtumist oma liiklusseadusest tulenevatesse kohustustesse ja

teiste isikute varasse. Selle asemel menetlusalune isik teisaldas liiklusõnnetuse põhjustanud

auto koduhoovi ja hakkas alkoholi tarbima, ilma et ta oleks kahjustusi või kahju saajaid teavitanud või sündmuskoha asjaolusid kirjalikult fikseerinud.

LS § 169 sätestab juhi kohustused liiklusõnnetuse korral. LS § 169 lõigetes 1 ja 2 on juhi

kohustused liiklusõnnetuse järgselt võimalikult kiiresti seisma jääma, põhjustamata sellega lisaohtu, ja lülitama sisse ohutuled. Kui sõidukil puuduvad ohutuled või kui liiklusõnnetuses

osalenud sõiduk asub kohas, kus nähtavus on halb või piiratud, tuleb teele panna

ohukolmnurk ning tegema kõik võimaliku, et liiklus liiklusõnnetuse kohal oleks ohutu.

Väärteoasjas kogutud tõenditest saab tulla järeldusele, et menetlusalune isik lahkus

sündmuskohalt ja kogu väärteomenetluse jooksul ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et menetlusalune isik oleks pöördunud politseisse liiklusõnnetusest teatamiseks.

LS § 169 lg 4 sätestab tingimused, millal ei pea politseile liiklusõnnetusest teatama. Varalise

kahju puhul on olulisteks tingimuseks LS § 169 lg 4 p 2, 3, 4 ja 5 sätted, milliste kohaselt

peavad liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad juhtumi põhjusi

hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses olema ühel meelel. Samuti kõikide

liiklusõnnetuses osalenud isikute andmed on hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil

17 loetletud, on nimetatud varalise kahju tekitamise eest vastutav isik ja kõik punktides 2 kuni 4

loetletud asjaolud on liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad kirjalikult vormistatud ja sellele alla kirjutanud. Väärteoasja materjalidest sellist dokumenti, mille liiklusõnnetuse põhjustanud menetlusalune isik ja kahju saajad oleks vormistanud LS § 169 lg 4 p 5 sätteid järgides, ei leidu. Kuna menetlusalune isik lahkus sündmuskohalt, siis ei

saanud ta ka olla ühel meelel kahju saajatega ja ei olnud tekkinud kahju ulatusest teadlik. Seega ei ole menetlusalune isik täitnud LS § 169 lg 4 sätestatud nõudeid, mis annaks õiguse jätta politseile liiklusõnnetusest teatamata. LS § 169 lg 5 teise alternatiivi kohaselt aga tuleks politseile teatada siis, kui varalise kahju saaja ei ole teada. Kuivõrd menetlusalune isik lahkus

sündmuskohalt, siis ei saanud talle ka kahju saaja teada olla, mistõttu oli tal ka sel juhul

teatamise kohustus. Isegi juhul, kui menetlusalusele isikule on teada, et kahju saajaks on

eeldatavalt naaber, siis ei pruugi ta teada seda, kellele kinnistu tegelikkuses kuulub. Kolmanda variandina tuleks kõne alla olukord, kus kahju tekitajat ei ole sündmuskohal ning

antud juhul lahkuski menetlusalune isik sündmuskohalt ja liiklusõnnetusest teatas politseile kahju kannatanud isik, kes avastas lõhutud aia viis tundi pärast liiklusõnnetuse toimumist.

Kohus leiab, et politseile võib liiklusõnnetusest teatamata jätta üksnes LS § 169 lg 4 p 2 - 4 sätestatud tingimustel, s.o seaduses üheselt sätestatud erijuhul ja selleks tuleb koostada LS § 169 lg 4 p 5 märgitud dokument. Antud vaidlusalusel juhul LS § 169 lg 4 sätestatud asjaolud

puudusid. Käesoleval juhul ei ole menetlusalune isik vahetult liiklusõnnetuse toimumise

järgselt kahju saajaga vastutuse osas kokkuleppele jõudnud ega sündmuskohal, s.o liiklusõnnetuse toimumise kohas sellekohast kirjalikku kokkulepet sõlminud. Kaebuse esitaja

kaebuses toodud väide, et kahju kannatanutega lahendati pärast liiklusõnnetust koheselt

võimalikud probleemid, ei ole tõendamist leidnud. Tunnistaja Mati Reim on kinnitanud, et

04.06.2016 hommikul on tema koduaeda sisse sõidetud ja ta ei tea, kes seda tegi. Samuti

kaebuse Lisas 5 toodud kokkulepe ei ole sõlmitud öösel vahetult peale liiklusõnnetuse

põhjustamist, vaid tunduvalt hiljem. Menetlusalune isik on ise tunnistanud, et peale

liiklusõnnetust oli ta šokis, teisaldas auto koduhoovi ja hakkas alkoholi tarvitama, kust hommikul kell 8 politsei ta ka leidis.

Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumises esineb LS § 169

lg 5 nõude rikkumine ja menetlusaluse isiku käitumine on kohtuvälisel menetlusel õigesti kvalifitseeritud LS § 236 lg 1 ettenähtud väärteona.

Lisaks eeltoodule on menetlusalust isikut süüdistatud ka LS § 169 lg 7 nõude rikkumises ja

LS § 226 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises. Menetlusalune isik on tunnistanud, et ta

koju jõudes oli nii närvis, et hakkas alkoholi jooma. LS § 169 sätestab juhi tegutsemise

liiklusõnnetuse korral ning lõike 7 kohaselt liiklusõnnetuses osalenud juht ei tohi tarvitada

alkoholi ja muud narkootilist ega psühhotroopset joovet tekitavat ainet, kuni politsei on

selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud, välja arvatud narkootilist või

psühhotroopset ainet sisaldavat ravimit sündmuskohal abi osutava kiirabibrigaadi või muu tervishoiutöötaja korraldusel vältimatu abi korras. Ülalpool on kohus asunud seisukohale, et väärteoasjas toimunud kohtuvälise ja kohtuliku menetlusega on üheselt tõendamist leidnud, et

E.K oli LS § 169 lg 7 märgitud isikuks, s.o liiklusõnnetuses osalenud juhiks. Väärteoasja materjalide kohaselt toimus liiklusõnnetus 04.06.2016 kell 01.00 ning pärast

liiklusõnnetusest teate saamist asus politsei otsima liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukit.

Väärteotoimikus leiduva tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt kasutati E.K seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110

(taatlustunnistuse nr TTRC-16-00069), 04.06.2016 ajavahemikul 08.36 kuni 08.43, s.o ca 7

tunni möödudes liiklusõnnetuse toimumisest. Tõendusliku alkomeetri lugemi kohaselt tuvastati E.K alkoholijoove 0,77 mg/l ja 0,78 mg/l ning laiendmääramatust

arvestades loeti lõplikuks näiduks 0,72 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taoline näit viitab üheselt suhteliselt suures koguses alkoholi tarvitamisele. Arvestades seda, et E.K ütluste kohaselt alustas ta alkoholi tarvitamist pärast koju jõudmist ning seda, et seitse tundi pärast liiklusõnnetust tuvastati tal alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,72 mg/l, siis leiab kohus, et tõendusliku alkomeetri näiduga on tuvastatud

18

joove pärast liiklusõnnetuse toimumist ja E.K saab süüdistada selles, et ta liiklusõnnetuses osalenud juhina tarvitas alkoholi pärast liiklusõnnetust ja enne kui politsei on

selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud. Seetõttu leiab kohus, et E.K käitumises on tuvastatud LS § 169 lg 7 keelu rikkumine ja LS § 226 lg 1 ettenähtud väärteo koosseis.

Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumises esineb LS § 169

lg 7 nõude rikkumine ja menetlusaluse isiku käitumine on kohtuvälisel menetlusel õigesti kvalifitseeritud LS § 226 lg 1 ettenähtud väärteona

Väärteoasjas kogutud ja kohtulikul menetlusel kontrollitud tõenditest saab tulla järeldusele, et

E.K käitumises on tuvastatud temale inkrimineeritud kolme väärteo tunnused

ning need väärteod on õigesti kvalifitseeritud LS § 223 lg 1, § 226 lg 1 ja § 236 lg 1

ettenähtud väärtegudena. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et

menetlusalusele isikule süüks arvatud teod on aset leidnud (§ 133 p 2) ning need on toime

pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna kohtuliku menetlusega on tuvastatud menetlusaluse isiku süü temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemises ja menetlusaluse

isiku käitumises sisalduvad temale inkrimineeritud väärtegude koosseisutunnused, on need

väärteod õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse menetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihl, kes on täidesaatva

riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, siis on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6) ning sellele ei ole viidatud ka esitatud kaebuses.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ning LS § 223 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks; LS § 226 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ning LS § 226

lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks; LS § 236 lg 1 ettenähtud

väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning LS § 236 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Seega on LS § 223 lg-s 1, LS § 226 lg 1 ja § 236 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest menetlusalust isikut karistatud kohtuvälise menetleja poolt põhikaristustega ettenähtud sanktsioonide 1/3 ulatuses ja lisakaristusega LS § 223 lg 2 ettenähtud sanktsiooni maksimaalses määras, lisakaristustega

LS § 226 lg 2 ja LS § 236 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alammääras. Seega menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (§ 133 p

7), mistõttu süü suurust, s.h kolme erineva järjestikuse väärteo toimepanemist arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel nii iga üksiku väärteo kui

ka väärtegude kogumi osas (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku

isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu

puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo puhul leiab kohus, et varaliste kahjude tekitamine

liiklusõnnetusega on liiklusnõuete eiramise osas toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega

ning tagajärje osas on tegemist ettevaatamatusega, sest öisel, s.t piiratud nähtavusega ajal,

kitsal ja käänulisel teel sõites, tuleb valida selline sõidukiirus, mis võimaldab ette näha

võimalikku liiklusohtlikku tagajärge. Süüteo asjaoludest ja menetlusaluse isiku ütlustest

lähtuvalt leiab kohus, et LS § 226 lg 1 ja 236 lg 1 sätestatud väärteod on toime pandud kavatsetult. Menetlusalune isik mootorsõiduki juhina teab, et kui ta liiklusõnnetuse põhjustab

19 ja sellest politseile ei teata, vaid lahkub sündmuskohalt ja hakkab alkoholi tarvitama, rikub ta

liiklusseaduses sätestatud kohustusi. Sellegipoolest lahkus ta sündmuskohalt ja hakkas alkoholi tarvitama.

Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 50 lg 3 p 2, § 169 lg 5 ja

7 ning lg 4 p 4 ja 5 nõudeid ning pani toime LS § 223 lg 1, § 226 lg 1 ja § 236 lg 1 ettenähtud väärteod.

Karistuse määramine

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb

karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni

keskmine määr. Menetlusalusele isikule iga eraldi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise

eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, s.o 1200 eurot ning

väärtegude kogumis olnuks võimalik menetlusalust isikut karistada rahatrahviga kuni 3600 eurot. Kuigi nende väärtegude toimepanemise eest on ette nähtud ka alternatiivsed karistused

aresti ja erineva tähtajaga juhtimisõiguse äravõtmise näol, ei pea kohus vajalikuks alternatiivsetel karistustel peatuda, kuivõrd menetlusalust isikut on kõigi väärteokoosseisude

puhul karistatud rahatrahvidega ja kaebemenetluses ei saa kohus kaebuse esitaja olukorda raskendada. Seega kõigi inkrimineeritud väärtegude eest määratavate karistuste puhul on

ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks 150 trahviühikut, mis väärtegude kogumis

moodustanuks 1800 eurot. Karistamisel keskmise määra aluseks võtmise järgselt tuleb tuvastada isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal

saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.

Hinnates E.K süü suurust talle inkrimineeritava süüteo toimepanemisel leiab kohus, et LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo puhul on süü hinnatav keskmisena, kuivõrd

tegemist on LS § 223 lg 1 sätestatud ühe alternatiivse tagajärjega, s.o varalise kahju tekitamisega. Samas põhjustas menetlusalune isik varalist kahju kahele isikule, mis on süüd suurendavaks asjaoluks.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole.

Kaebuses on kergendavaks asjaoluks märgitud süü tunnistamine. Kohus leiab, et süü tunnistamist ei ole võimalik kergendava asjaoluna arvestada. KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt on kergendava asjaoluna arvestatav süü ülestunnistamisele ilmumine ja sel juhul ilmub isik ise menetleja juurde üles tunnistama süütegu, mille toimepanemisest või toime panijast menetleja

eelnevalt teadlik ei olnud. Antud juhul tuli aga politsei ise menetlusaluse isiku juurde,

menetlusalune isik ise ei teatanud liiklusõnnetusest politseisse. Edasi on kaebusele lisatud

kannatanute kinnitused, et neil kahjunõuet ega pretensioone menetlusalusele isikule seoses liiklusõnnetusega ei ole. Seega peab kohus kergendava asjaoluna võimalikuks arvestada KarS

§ 57 lg 1 p 2 kohaselt kahju vabatahtlikku hüvitamist, kuivõrd ühe kahju saaja andmete

kohaselt on menetlusalune isik lõhutud aia parandanud. Muid karistust kergendavaid või

raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kuivõrd kohtuväline menetleja on juba

määranud põhikaristuse oluliselt alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, siis võib

sellest järeldada, et kergendava asjaolu olemasoluga on otsust tehes juba arvestatud ning kohus ei pea põhjendatuks niigi leebe põhikaristuse vähendamist.

Seega arvestades menetlusaluse isiku keskmist süüd LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo osas ja kergendava asjaolu esinemist, tuleb nõustuda kohtuvälise menetleja määratud karistusega, mis on alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra.

20

LS § 226 lg 1 ja § 236 lg 1 mõttes on kohtu hinnangul menetlusaluse isiku süü hinnatav

keskmisena. Kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus antud süütegude puhul ei tuvastanud. Kuigi keskmise süü ja kergendavate asjaolude puudumisel tuleb karistuspraktika kohaselt mõista karistus sanktsioonimäära keskmises määras, siis kuna kohus menetlusaluse

isiku olukorda raskendada ei saa nõustub kohus kohtuvälise menetleja määratud põhikaristuste määradega.

Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsusega määratud

põhikaristused on proportsionaalsed menetlusaluse isiku süü suurusega ja kohus ei pea vajalikuks neid kergendamise suunas muuta.

Kohus leiab, et puutuvalt määratud karistuse eesmärki menetlusaluse isiku mõjutamisel ja

õiguskorra huvide kaitsmisel tuleb asuda seisukohale, et antud juhul määratud karistuse

leebed määrad seda ei pruugi täita ning tuleb kaaluda lisakaristuste kohaldamist, mida kohtuväline menetleja on ka teinud.

Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat

ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav

ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab

tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuste kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata menetlusaluse isik käitumisele peale liiklusõnnetuse põhjustamist. Menetlusalune isik

ei tundnud huvi, millised kahjustused ta liiklusõnnetusega oli tekitanud, mis näitab menetlusaluse isiku hoolimatust ja ükskõiksust teiste isikute vara suhtes. Menetlusalune isik lahkus sündmuskohalt, ei teavitanud juhtunust politseid ning asus tarvitama alkoholi.

Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi

eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja

seda nii toime pandud väärtegude iseloomu ja nende rohkuse, samuti tegudesse ja

liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest

eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuste kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama

võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on

liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et

vastutustundetud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet.

Kaebuses esitatud väide, et karistus on liiga range, kuna isikul puudub varasem liiklusalane rikkumine ei ole antud juhul asjakohane, sest LS § 223 lg 1, § 226 lg 1 ja LS § 236 lg 2 sätete

kohaselt ei oma tähtsust, kas isikul on varasem liiklusalane karistus või mitte, lisakaristusi

võib kohaldada ka juba esmakordse rikkumise puhul. Samuti võib juhtimisõiguse ära võtta

juba põhikaristusena ja seda juba palju pikemaks perioodiks. LS § 223 lg 1 ja § 226 lg 1

ettenähtud väärtegude puhul on põhikaristusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine

vastavalt kuni kuue kuuni ja kolmest kuust üheksa kuuni, LS § 236 lg 1 kohaselt kuni 12

kuuks. Lisaks sellele näevad LS § 223 lg 2, § 226 lg 2 ja LS § 236 lg 2 ette võimaluse lisakaristuse kohaldamiseks juhtimisõiguse äravõtmise näol.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt

rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu

tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse

kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad

21 asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul

on tuvastatud kolme erinevalt kvalifitseeritava ja järjestikku ning erineva tahtlusega toime pandud liiklusalase väärteo toimepanemine ning ka menetlusaluse isiku hoolimatu suhtumine oma tegudesse.

Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust töö tegemiseks, kuna töötab

logistikaettevõttes XXXXOÜ. Samas ei ole kaebusele lisatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks

töötamist sellisel töökohal, kus oleks vajalik juhtimisõigus. Kohus leiab, et isegi kui arvestada, et kaebuse esitajal oleks töö tegemiseks vajalik juhtimisõigus ning see põhjendus oleks ehk inimlikust aspektist arusaadav, siis see põhjendus ei ole lisakaristuse kohaldamist

välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise

õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et sellistele süütegudele võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel.

Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate

isikute olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad ja võimalus töötada senisel töökohal säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada

väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus

seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka

kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest

tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja

üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuste kohaldamiseks ning lisakaristuste kohaldamise vajalikkust toetab ka ülaltoodud kohtupraktika seisukoht.

Kohus leiab, et süüteo tehiolusid ja iseloomu arvestades oli kohtuvälises menetluses tehtud otsusega lisakaristuste kohaldamine põhjendatud. Puutuvalt süü suurusesse, kohus ei näe alust

määratud lisakaristuste kergendamiseks, kuna ühel juhul on tegemist niigi juba minimaalse lisakaristuse määraga ja teisel juhul miinimummäära lähedale jääva lisakaristuse määraga.

Kaebuses on palutud määrata rahatrahvi tasumine ositi. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib

kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi

tasumise ositi ühe aasta jooksul. Sellest tulenevalt saab eelmärgitud sätte sõnastusest

järeldada, et rahatrahvi ositi tasumise määramist saab teha vaid mõjuvatel põhjustel. Seega

peab menetlusalune isik esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada ositi tasumise põhjendatus. Käesoleva juhul ei ole menetlusalune isik peale kaebuse

ja selle lisade kohtule mingeid dokumentaalseid tõendeid oma majandusliku seisundi kohta esitanud, st kaebuse esitaja ei ole selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud. Kaebuse

esitaja on väitnud, et ta töötab logistikaettevõttes XXXXOÜ, mis eeldab mootorsõiduki juhtimist. Sellest tulenevalt eeldab töötamine ka püsiva sissetuleku olemasolu. Kohtule ei ole

esitatud ühtegi tõendit, millest saaks järeldada menetlusaluse isiku maksevõimet või selle

puudumist. Seega puudub kohtul seaduslik alus kaebuses esitatud taotluse rahuldamiseks. Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida, et KarS § 66 lg 2 sätteid saab kohaldada selleks

vajalikel tingimustel kohtuväline menetleja või kohus karistamisotsust tehes. Kui kaebemenetluses kohus ei muuda kohtuvälise menetleja otsust karistuse liigi või määra osas,

siis ei tee kohus ka karistamisotsust, mistõttu ei saa ta ka hakata määrama määratud trahvi ositi tasumist. Kohus peab vajalikuks pöörata kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et vastavalt VTMS § 209 sätetele, kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo

eest karistusena kohaldatud rahatrahvi, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus või

kohtuväline menetleja süüdlase avalduse alusel oma määrusega rahatrahvi täitmisele

pööramise edasi lükata, märkides määruses edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva. Seega

22

kohalduks see säte vaid juhul, kui vaidlustatud otsus oleks jõustunud. Antud juhul see kohtuvälise menetleja otsus kaebuse esitamise tõttu jõustunud ei ole. Menetlusalusele isikule allkirja vastu kätte antud väärteoprotokollis on üheselt märgitud, et menetlusalusel isikul on

õigus enne väärteoprotokollis märgitud lahendi kättesaadavaks tegemise kuupäeva esitada kohtuvälisele menetlejale taotlus rahatrahvi ositi tasumiseks. Seega pidanuks menetlusalune

isik sellise taotluse esitama kohtuvälisele menetlejale pärast väärteoprotokolli kättesaamist, mitte kohtule esitatavas kaebuses.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele

minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse tühistamine.

Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/