3-16-2/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

12.10.2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-2

Haldusasi

Anre Liidaru kaebus arsti määratud toidu

mittevõimaldamisega Viru Vangla poolt tekitatud

300 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17.03.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Anre Liidaru apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – Anre Liidaru

Vastustaja - Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.03.2016. a otsuse

resolutsioon muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 12.10.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Anre Liidaru esitas 27.10.2015 Viru Vanglale kahju hüvitamise

taotluse (tl 24), milles palus hüvitada talle mittevaraline kahju summas 300 eurot seoses

asjaoluga, et ajavahemikul 07.10.2015–22.10.2015 ei andnud Viru Vangla talle õhtusöögiks

arsti poolt määratud putru. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt pidi ta seetõttu nälga tundma

ning sööma õhtuti toitu, mis paneb kõhu valutama. Taotluse esitaja väitel on ta seetõttu alla

võtnud neli kilo ja tal on tervisehäired.

2. Viru Vangla 22.12.2015. a otsusega nr 6-16/145-3 (tl 3) jäeti kahju hüvitamise taotlus

rahuldamata, kuid Viru Vangla tunnistas eksimust ja vabandas kaebaja ees.

3. A. Liidaru esitas 27.12.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Viru Vanglalt

välja mõista talle mittevaralise kahjuna 300 eurot seoses sellega, et Viru Vangla ei väljastanud

talle 07.10.2015–22.10.2015 arsti poolt määratud toitu. Kaebuse kohaselt käis kaebaja

07.10.2015 arsti vastuvõtul, kus arst tegi ettekirjutuse, et kaebajale tuleb õhtusöögil anda supi

asemel putru. Viru Vangla seda korraldust ei täitnud. 14.10.2015 teavitas kaebaja Viru

Vanglat, et ta peaks supi asemel putru saama, aga sellest ei tehtud välja. Alles siis, kui kaebaja

esitas kahjunõude, hakkas Viru Vangla 23.10.2015 kaebajale supi asemel putru andma.

Kaebaja märgib, et ta pidi seetõttu õhtuti näljas olema. Vangla küll väljastas talle suppi, aga

kuna see tekitab kõrvetisi ja paneb kõhu valutama, siis ta seda ei saanud süüa. Kaebaja leiab,

et kuna ta pidi 15 päeva õhtuti näljas olema, siis tuleks talle välja mõista mittevaralise kahju

hüvitisena 300 eurot.

4. Tartu Halduskohus jättis 17.03.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu

selgituste kohaselt ei ole vaidlust selles, et kaebaja ei saanud õhtusöögiks arsti poolt määratud

toitu. Vastustaja tunnistas oma eksimust kaebajale arsti poolt määratud toidu väljastamisel.

Halduskohtu hinnangul ei kinnita aga miski kaebaja väiteid, et määratud toitu ei võimaldatud

talle õhtuks tahtlikult, mistõttu saab tegemist olla üksnes hooletusega. Sellega leidsid

halduskohtu arvates tuvastamist nii vastustaja õigusvastane tegevus kui ka hooletuses seisnev

süü. Puudub aga kahju, sest arsti poolt määratud pudru asemel supi saamine võis küll olla

ebamugav, tekitada solvumist ja tuua kaasa hingelisi üleelamisi ning põhjustada söömata

jätmise puhul ka näljatunnet, kuid see ei tähenda tingimata veel rahas mõõdetava ja sellisena

hüvitamisele kuuluva kahju tekkimist kaebajale. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole väiksema

mõjuga rikkumise puhul rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Kaebaja

tervisekaardilt ei nähtu mingeid tervisele tekkida võinud reaalseid tagajärgi. Äärmiselt

kaheldav on ka see, kas kaebaja poolt väidetud kannatused võisid üldse olla nii suured, et neid

saaks hüvitada ainult rahas. Asjaolu, et kaebaja on pärast vangla poolt oma eksimuse

parandamist pidanud võimalikuks anda talle toodud puder üle teisele kinnipeetavale, viitab

selgelt, et õhtusöögita jäämine polnud talle tegelikult eriliseks probleemiks. Kaebajat ei

vabanda ka kaebuse täienduse väide, et andis pudru teisele kinnipeetavale, kuna ei söö kuiva

tatart. Arst ei ole kaebaja jaoks määranud pudru täpset koostist ega selle valmistamise viisi.

Seega ei ole kaebajal õigust seda ka vanglale ette kirjutada. Kohtueelses menetluses tehtud

otsuses sisalduv eksimuse tunnistamine ja vabandamine vangla poolt oli halduskohtu arvates

igati piisavaks ja kohaseks hüvitiseks nende kannatuste eest, mida pudru saamata jäämise

tõttu kaebajale tekkida sai. Halduskohus märkis täiendavalt, et jätab tähelepanuta kaebuse

täienduse, milles kurdetakse ravimite andmata jätmise üle, kuna see väljub arsti määratud

toidu mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse raamidest ning on esitatud

hilinemisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 17.03.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles

palub halduskohtu otsuse tühistamist ja tema kaebuse rahuldamist. Kaebaja märgib, et Viru

Vangla ei võimaldanud talle 16 päeval arsti poolt määratud toitu ning ei võtnud ka korduval

teavitamisel midagi ette, mistõttu pidi kaebaja 16 päeva nälga tundma. 22.10.2015 määrati

talle distsiplinaarkaristus selle eest, et ta oli vangla kodukorda rikkunud, kui andis oma pudru

teisele kinnipeetavale. Kaebaja märgib, et ta lihtsalt ei söö tatraputru.

6. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja märgib täiendavalt, et vältimaks edaspidi

analoogsete juhtumite kordumist, vestles vangla asjaosaliste ametnikega. Viru Vangla toob

välja ka selle, et kaebaja käis 15.10.2015 (kaks korda), 20.10.2015, 23.10.2015 ja hiljem

vanglas erinevate tervishoiutöötajate vastuvõtul ning ei ole kordagi kaevanud selle üle, et tal

oleksid tekkinud terviseprobleemid tulenevalt asjaolust, et talle ei väljastatud õhtuse supi

asemel putru. Vangla on jätkuvalt seisukohal, et kaebajale ei tekkinud rahas hüvitatavat kahju

ning piisavaks heastamisviisiks oli vangla poolt oma vea tunnistamine ja kaebaja ees

vabandamine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust

vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks, kuid peab siiski vajalikuks muuta ja täiendada

halduskohtu 17.03.2016. a otsuse motiive vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamiseks

puudub alus.

8. Kuigi halduskohtu otsuse põhjendustest ei ole üheselt arusaadav, kas halduskohus on

jätnud kaebuse rahuldamata seetõttu, et ei ole tõendatud kaebajale kahju tekkimine või

seetõttu, et kaebajale ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine halduskohtu hinnangul

käesoleval juhul põhjendatud, on ringkonnakohtu arvates halduskohus jõudnud õigele

lõppjäreldusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Viru

Vangla kaebajale tervise kahjustamisega mittevaralist kahju tekitanud.

9. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale määrati 07.10.2015 arsti poolt õhtusöögiks puder, kuid

vangla jätkas kuni 22.10.2015 kaebajale õhtusöögi ajal pudru asemel supi andmist. Kaebaja

esitas hüvitamiskaebuse, mille kohaselt nõuab mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et

vangla väljastas talle 16-l päeval õhtusöögi ajal pudru asemel suppi.

10. Halduskohus märkis iseenesest õigesti, et avaliku võimu kandja poolt kahju hüvitamiseks

peavad olema täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 7 lg 1 sätestatud eeldused. Eelkõige

peab selleks avaliku võimu kandja olema toime pannud õigusvastase teo, millega ta on

rikkunud isiku subjektiivseid õigusi, isikule peab olema tekkinud kahju ning kahju ja

õigusvastase teo vahel peab olema põhjuslik seos. Mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib

RVastS § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise,

au või hea nime teotamise korral.

RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas

kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas

ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (Riigikohtu

halduskolleegiumi 20.06.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-34-13, p 13). Seda, kas ja millist

RVastS §-s 9 lg 1 märgitud õigust isikule tekitatud kahju riivab, peavad kahju hüvitamise

taotluses kahjunõude esemena kirjeldatud faktilistest tagajärgedest lähtudes otsustama

kahjunõuet lahendav haldusorgan ja kohus (Riigikohtu halduskolleegiumi 02.10.2014. a otsus

asjas nr 3-3-1-47-14, p 20).

Viru Vangla ei ole 22.12.2015. a otsuses nr 6-16/145-3, millega kaebaja kahju hüvitamise

taotlus jäeti rahuldamata, märkinud, millise RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õiguse rikkumise

alusel kaebaja kahjuhüvitist nõuab. Halduskohus on vaidlustatud otsuse kohaselt lähtunud

kaebajale tervisekahju tekitamisest. Sellele viitab vaidlustatud otsuse p-s 7 märgitu, et kaebaja

tervisekaardist ei nähtu mingeid kaebaja tervisele tekkida võinud reaalseid tagajärgi.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesolevas asjas on vanglale esitatud kahju

hüvitamise taotlusest nähtuvalt kaebaja nõudnud mittevaralise kahju hüvitamist tervise

kahjustamise eest. Sellele viitavad ringkonnakohtu hinnangul kahju hüvitamise taotluses

esitatud väited, et õhtune supp on ajanud kaebajat oksele ja pannud tal kõhu valutama,

kaebaja on neli kilo alla võtnud ja tal esinevad tervisehäired ning ta on esitanud kahjunõude,

kuna vangla on tema terviseriketes süüdi.

11. VangS § 47 lg 3 esimese lause kohaselt kindlustatakse arsti ettekirjutusel kinnipeetavale

dieettoitlustamine. Kuna käesoleval juhul oli arst teinud ettekirjutuse kaebajale õhtusöögi ajal

supi asemel putru anda, kuid vangla seda ajavahemikul 07.10.2015-22.10.2015 ei taganud,

siis on halduskohus õigesti leidnud, et esineb haldusorgani õigusvastane tegu, millega on

rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. Samas ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul tõendatud

kaebajale tervisekahju tekkimine.

12. Kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt on ta juba 07.10.2015 vangla arst R. Aadamsoo

vastuvõtul märkinud 4 kg suurust kaalulangust. Tervisekaardi väljavõtte kohaselt on kaebaja

käinud erinevate tervishoiuteenuse osutajate juures ka 15.10.2015 (kahel korral), 20.10.2015,

23.10.2015, 26.10.2015, 29.10.2015, 12.11.2015, 16.11.2015 ja 09.12.2015. Üksnes

23.10.2015. a sissekandes on märgitud, et alates 23.10.2015 tuleb 3 kuud õhtul supi asemel

putru anda ning 09.12.2015. a sissekande kohaselt määrati kaebajale lisatoit 6 kuuks. Kõik

ülejäänud kaebaja tervisekaardi sissekanded ajavahemikul 07.10.2015–09.12.2015 seonduvad

muude kaebustega või analüüside võtmisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu ühestki

nimetatud tervisekaardi sissekandest, et oleks tõendatud kaebajale tervisekahju tekkimine

seoses sellega, et kaebaja sai ajavahemikul 07.10.2015–22.10.2015 õhtul pudru asemel suppi.

Kaebaja viidatud kaalulangus 4 kg on fikseeritud enne selle perioodi algust, mil kaebaja pidi

supi asemel putru saama. Selle perioodi järgselt, mil vangla kaebajale õigusvastaselt supi

asemel putru ei väljastanud, kaebaja tervisekaardil võimaliku täiendava kaalulanguse kohta

sissekanne puudub. Samuti puuduvad tervisekaardil sissekanded, millest saaks järeldada, et

vaidlusalusel perioodil pudru asemel supi saamise tõttu on kaebajal esinenud tervisehäireid.

Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebajale ajavahemikul 07.10.2015–22.10.2015

õhtusöögi ajal pudru asemel supi andmise tõttu tervisekahju tekkinud. 26.10.2015. a

sissekandest nähtub, et kaebajal on oksendamine jätkunud ka pärast seda, kui talle oli paaril

päeval õhtul supi asemel putru võimaldatud. Seega ei saanud ka kaebaja oksendamine

vaidlusalusel perioodil olla tingitud üksnes sellest, et talle anti pudru asemel suppi. Eeltoodust

tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus ka kaebaja väitega, et kui ta oleks saanud arsti poolt

määratud toitu, siis ta ei oleks pidanud kõhuvalu ja oksendamist taluma.

13. Kuna kaebajale ei ole tervise kahjustamisega seonduvalt mittevaralist kahju tekkinud, siis

ei ole täidetud seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise

väljamõistmiseks ning halduskohus on õigesti jätnud kaebuse rahuldamata. Kaebaja

apellatsioonkaebuses esitatud väited pudru teisele kinnipeetavale edasi andmise põhjuste

kohta jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna need ei seondu käesoleva vaidluse esemega.

Viru Vangla 20.11.2015. a käskkirjast nr 6-3/1510 nähtub, et kaebajale distsiplinaarkaristuse

määramise aluseks oli kaebaja poolt 28.10.2015 kaebajale väljastatud tatrapudru tema poolt

teisele kinnipeetavale edasi andmine. Seega toimus nimetatud sündmus käesolevas asjas

vaidluse all olevast ajavahemikust (07.10.2015-22.10.2015) hiljem. Halduskohus viitas

nimetatud käskkirjale selleks, et lükata ümber kaebaja väited, mille kohaselt pudru asemel

supi saamine põhjustas talle olulisi kannatusi. Halduskohtu hinnangul viitas kaebaja poolt

talle määratud pudru teisele kinnipeetavale üleandmine sellele, et õhtusöögita jäämine ei

olnud kaebajale ilmselt probleemiks ja ka ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellesisulise

hinnanguga.

14. Kaebaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. HKMS § 108 lg 1

kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole

menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/