3-15-3171/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

11.10.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-3171

Haldusasi

Eduard Pavljutšenko kaebus Viru Vangla vastu varalise

ja mittevaralise kahju 1000 euro hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22.03.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Eduard Pavljutšenko apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Eduard Pavljutšenko

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 22.03.2016. a otsuse

resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse

põhjendustega.

2. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 10.11.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. Pavljutšenko esitas 13.10.2015 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mille

kohaselt pärast jalutuskäiku 13.10.2015 kambrisse tagasi tulles oli kambris kõik

segamini aetud ning joonistatud malelaud ära võetud ja prillid katki tehtud, millega

põhjustati talle kahju 1000 eurot.

2. Viru Vangla jättis 14.12.2015. a otsusega nr 6-16/139-2 E. Pavljutšenko taotluse kahju

hüvitamiseks rahuldamata, kuna vangla ei ole õigusvastaselt käitunud ega kinnipeetavale

kahju tekitanud.

3. E. Pavljutšenko esitas 16.12.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista

Viru Vanglalt välja varalise ja mittevaralise kahju eest 1000 eurot. Kaebuse põhjendused:

13.10.2015 jalutuskäigult kambrisse tulles nägi ta, et kamber oli segi pööratud, kõik isiklikud

esemed laiali loobitud ning temale emotsionaalselt kallid nägemisprillid olid katki tehtud ja

prillitoosist oli vooder välja rebitud. Sellise käitumisega alandati kaebaja inimväärikust. Ta

nõudis koheselt, et olukorraga tuleks tutvuma üksuse juht, kuid kedagi ei tulnud. Prillid olid

kaebajale mälestusese ja tema jaoks hindamatu väärtusega.

4. E. Pavljutšenko esitas 07.02.2016 kaebuse täienduses, milles ta märkis, et taotleb

mittevaralise kahju summas 900 eurot ja varalise kahju summas 100 eurot hüvitamist.

5. Tartu Halduskohus jättis 22.03.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskuluna

kantud riigilõivu Eesti Vabariigi kanda. Otsuse põhjendused:

Esitatud tõenditest nähtub, et 13.10.2015 umbes kella 8.45 paiku teostatud läbiotsimise käigus

ametnik kontrollis prillikarpi ja asetas prillid tagasi ning prillid olid terved. Kontaktisiku

väitel 13.10.2015 kella 12.50 paiku, s.o neli tundi pärast läbiotsimise teostamist näitas

kinnipeetav prille, mis olid karbi sees ja prillidel oli raami küljest lahti üks klaas. Asjas

puuduvad tõendid selle kohta, millises seisus olid kaebajale kuuluvad prillid enne läbiotsimise

toimumist, mistõttu ei saa tõsikindlalt väita, millisel ajahetkel prillide purunemine toimus.

Esitatud tõendite pinnalt on usutavam, et prillide purunemine ei ole põhjuslikus seoses

kambris toimunud läbiotsimisega. Vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ega

kahju tekitanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. E. Pavljutšenko esitas 11.04.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 22.03.2016. a otsus ja teha uus otsus, millega mõista tema kasuks Viru Vanglalt

välja 1000 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

Kohus ei ole arvestanud, et vanglaametnik teostas kambris läbiotsimist kaebaja juuresolekuta

ja kui kaebaja lahkus kambrist jalutuskäigule olid prillid ja prillitoos terved. Kambrisse

naastes avastas kaebaja, et prillid on katki, millest koheselt teavitas valveruumi valvurit.

Kohus on teinud ebaõige järelduse, et vangla sai prillide purunemisest teada alles neli tundi

pärast läbiotsimisest. Vangla sai kohe teada, et prillid on katki, kuid ei ole kaebaja süü, et

reageeriti alles mitme tunni pärast. Kohus on jätnud tähelepanuta, et valvur kinnitab

13.10.2015. a õiendis, et prillid olid terved. Kohtu arvamus, et ei saa tõsikindlalt väita,

millisel ajahetkel prillide purunemine toimus, on vastuolus eeltoodud tõendis leituga, et enne

läbiotsimist 13.10.2015 ja kaebaja kambrist väljumist olid prillid ja prillitoos terved. Vastasel

juhul oleks valvur öelnud, et prillid olid juba katki, kui tema läbi otsis. Järelikult on leidnud

kinnitust, et prillide purunemine on põhjuslikus seoses kambris 13.10.2015 toimunud

läbiotsimisega ning vastutav on Viru Vangla, kes peab kahju hüvitama. Kohus on vääralt

kohaldanud PS §-i 25 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) sätteid.

7. Viru Vangla esitas 12.05.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

E. Pavljutšenko apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse

põhjendused:

Kohus on otsuses (p 9jj) analüüsinud mõlema poole väiteid ja esitatud tõendeid. Kohus

märkis põhjendatult, et prillide täpne olukord enne läbiotsimist on teadmata. Igapäevases

kasutuses olevad asjad kuluvad. Kaebaja on avaldanud, et kõneksolevad prillid olid tal juba

aastaid kasutuses olnud, mistõttu ei saa eluliselt välistada võimalust, et läbiotsimisel jäid

prillid terveks, kuid peale läbiotsimist kaebaja poolt prillide karbist võtmisel nende kulumise

tagajärjel prillid purunesid. Seega prillide purunemine ja läbiotsimine ei ole põhjuslikus

seoses. Kahju ei kuulu RVastS-i järgi hüvitamisele, kui asi puruneb kulumise või materjalide

väsimuse tõttu korrektse läbiotsimise käigus. Tuvastatud ei ole, et läbiotsimisel oleksid

vanglaametnikud rikkunud tavapärast hoolsuskohustust. Kaebaja peab tõendama purunenud

eseme väärtust, samuti põhistama mittevaralise kahju elemente (näiteks milles seisneb

väidetava mälestuseseme moraalne väärtus), mida kaebaja ei ole aga teinud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja

prillide purunemine oli põhjustatud kambri läbiotsimisest. Sellise järelduse vastu räägib

kaebaja kambris läbiotsimist teostanud A. Nikuneni 13.10.2015. a õiend, mille kohaselt otsis

ta läbi ka kaebaja prillikarbi, kus sees olid prillid, võttis need välja, kontrollis prillikarpi ja

asetas prillid karpi tagasi, kusjuures prillid olid terved (tl 20). Samas ka juhul, kui A.

Nikuneni õiendit mitte uskuda ning lähtuda eeldusest, et prillid lõhuti läbiotsimise käigus,

puuduks ringkonnakohtu arvates alus vanglalt kaebaja kasuks varalise kahju summas 100

eurot ning mittevaralise kahju summas 900 eurot väljamõistmiseks.

10. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud

kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS

§des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Ringkonnakohus leiab, et

RVastS § 7 lõike 1 mõte on, et kui kahju on võimalik kõrvaldada muul viisil kui seda rahas

hüvitades, tuleb proovida kahju kõrvaldada muul viisil. Riigikohus on leidnud, et esmased

õiguskaitsevahendid RVastS § 7 lg 1 tähenduses peavad olema suunatud kahju põhjustava

avaliku võimu õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tõrjumisele. Või teisisõnu: neid

vahendeid tuleb kasutada selleks, et vältida kahju tekkimist. Esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamata jätmise tagajärjeks ei saa olla ühe poole rikastumine. RVastS § 8 lg 1 järgi tuleb

varalise kahju hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei

oleks rikutud (RKHK 11.03.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-2-10, p 20). Ringkonnakohus leiab, et

eeltoodud põhimõtteid on võimalik kohaldada ka olukorras, kus isiku õigusi on võimalik

kaitsta või taastada eraõiguslikus suhtes.

11. Viru Vangla märkis kaebaja kahju hüvitamise taotlust rahuldamata jättes muu hulgas ka

seda, et kinnipeetavatele, kellele on prillid meditsiinilise näidustuse tõttu vajalikud, tagab

vajadusel prillid vangla, kuid enne peab vajaduse arst välja selgitama. Ka selgitas Viru

Vangla, et kaebaja ei ole avaldanud soovi silmaarsti vastuvõtule pääsemiseks (vt Viru Vangla

14.12.2015. a vastus nr 6-16/139-2 kaebaja kahju hüvitamise taotlusele, tl 9-10). Riigikohus

on leidnud, et prillid (läätsed koos raamidega) või kontaktläätsed on käsitatavad

nägemisteravust korrigeerivate meditsiiniliste abivahenditena, mille määramise vajaduse

tuvastab tervishoiutöötaja. Vanglas otsustab tervishoiutöötaja nii meditsiinilise abivahendi

vajaduse kui ka selle soetamise võimalikkuse üle riigieelarvelistest vahenditest (RKHK

12.10.2011. a määrus asjas nr 3-3-1-56-11, p 8). Nimetatu tuleneb Vabariigi Valitsuse

19.12.2003. a määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning

nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest

rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lõikest 2. Eeltoodust järeldub, et ka juhul, kui

läbiotsimisega lõhuti kaebaja prillid, on kaebajal rahalise kahju tekkimine küsitav, kuna

kaebaja saab taotleda vangla tervishoiutöötajalt riigieelarve vahendite arvel endale uute

prillide määramist. Kaebaja seda taotlenud ei ole ning haldusasjas puuduvad tõendid, mille

alusel eeldada, et vangla tervishoiutöötaja kaebaja taotluse tingimata rahuldamata jätaks.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja kasutanud kõiki võimalusi väidetava varalise kahju

tekkimise vältimiseks, sh pöördunud riigieelarve vahenditest prillide saamiseks vangla

tervishoiutöötaja poole. Kuigi vastava tervishoiuteenuse osutamisest tulenev suhe on

Riigikohtu senise praktika järgi eraõiguslik ning sellest tulenevad vaidlused alluvad

maakohtule, on ringkonnakohtu arvates riigivastutuse seaduse alusel isikule kahjuhüvitise

väljamõistmine põhjendamatu ka siis, kui isikul olnuks võimalik vältida kahju tekkimist

taotluse esitamisega eraõiguslikus suhtes. Seega on kaebaja vangla vastu esitatud varalise

kahju nõue summas 100 eurot antud asjaoludel põhjendamatu.

12. Ringkonnakohus leiab, et alust ei ole ka kaebaja kasuks mittevaralise kahju

väljamõistmiseks summas 900 eurot. Riigikohus on leidnud, et mittevaraline kahju seisneb

isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või

füüsilistes kannatustes, mida on isikule tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu (RKHK

11.12.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-64-14, p 10; 06.06.2002. a otsus asjas nr 3-3-1-27-02, p

14). Kaebuses halduskohtule märkis kaebaja, et tal tekkis prillide katkiminekust ka

mittevaraline kahju. Nimelt väitis kaebaja, et prillid olid talle mälestusese ja hindamatu

väärtusega (tl 2p). Kohtumenetluse käigus ei ole kaebaja oma eelviidatud väidet põhistanud,

mistõttu on kaebaja väide mittevaralise kahju tekkimise kohta ebausutav. HKMS § 63

kohaselt on põhistamine faktilise väite selgitamine kohtule selliselt, et kohtu hinnangul on

väide usutav. Põhistamiseks võib menetlusosaline kasutada nii tõendeid kui ka teavet, mis ei

ole seaduses sätestatud menetlusvormis. Ringkonnakohus loeb HKMS § 60 lg 1 järgi

üldtuntud asjaoluks, et prille kasutatakse nägemisteravuse korrigeerimise eesmärgil. Seega ei

ole prillid asi, mida „käest kätte“ mälestusesemena edasi antakse, pärandatakse või kingitakse,

vaid konkreetse isiku nägemise tarbeks määratud meditsiiniline abivahend, mille eesmärgiks

on tõsta nägemislangusega isiku elukvaliteeti. Seega ei ole nägemisteravuse korrigeerimise

eesmärgil võimalik prille ühelt isikult teisele edasi anda. Ka kaotavad prillid isiku

nägemisteravuse muutumisel oma väärtuse, millisel juhul tuleb need asendada uute prillidega.

Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu jaoks eluliselt ebausutav kaebaja viide prillidele kui

hindamatu väärtusega mälestusesemele. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et

tegemist on eelkõige tarbeeseme ehk igapäevases kasutuses oleva asjaga, mis loomulikul teel

kulub. Vanglaametnik T. Tiivase 13.10.2015. a õiendi kohaselt vastas kaebaja lõhutud prillide

vaatlusel, et prillid on tal Tallinna Vanglast saati (tl 21). Kuna kinnipeeturegistri andmetel

viibis kaebaja Tallinna Vanglas viimati ajavahemikul 21.08.2007-08.03.2010, pidid kaebaja

prillid 13.10.2015 läbiotsimise käigus olema vähemalt 5,5 aastat vanad. 14.10.2015 on

koostatud nimekiri kaebaja kambris olevatest varadest, millest nähtub, et kaebajal olid

kambris alates 09.03.2010 kaks paari optilisi prille ning alates 25.09.2014 lisaks üks paar

optilisi prille (tl 24). Arvestades nii kaebaja prillide võimalikku vanust kui ka kambris olevate

prillide arvu, prillide funktsiooni ning asjaolu, et kaebajal oli võimalik taotleda vangla

tervishoiutöötajalt endale uusi prille, ei pea ringkonnakohus kaebajal mittevaralise kahju

tekkimist eluliselt usutavaks ka eeldusel, et prillid tõepoolest läbiotsimise käigus lõhuti.

13. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

22.03.2016. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu

otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest

apellatsioonkaebuselt menetlusabi jätkuvuse korras vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et

kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema

kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust lähtudes jäävad

kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel