3-14-52403/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Madis Ernits ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. oktoober 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52403

Haldusasi

Karel Kalviku kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 5. juuni 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla ja Karel Kalviku apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Karel Kalvik

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ja jätta Karel Kalviku

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 5. juuni 2015. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega

rahuldada Karel Kalviku kaebus osaliselt ja mõista tema kasuks Tallinna Vanglalt välja

hüvitis 60 eurot.

3. Mõista Tallinna Vanglalt Karel Kalviku kasuks välja menetluskulu 2,72 eurot.

4. Jätta rahuldamata Karel Kalviku taotlus hüvitise väljamõistmiseks tema abikaasa

arvele. Jätta Karel Kalviku taotlus tema abikaasa nime varjamiseks kohtuotsuses läbi

vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 10.

november 2016).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Karel Kalvik viibis Tallinna Vanglas vahistatuna 20. juunist 2012 kuni 23. jaanuarini 2013.

2. Pärast seda, kui K. Kalviku poolt 5. veebruaril 2014 esitatud kahju hüvitamise taotlus jäeti

Tallinna Vangla rahuldamata, esitas K. Kalvik kaebuse halduskohtule, milles palus Tallinna

Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest välja mõista hüvitis, mis oleks proportsionaalne

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas välja mõistetud samalaadiliste hüvitistega, kuid

mitte alla 9 euro päeva eest. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli Tallinna Vanglas tagatud kinni

peetavatele isikutele vähem kui 3 ruutmeetrit põrandapinda.

3. Tartu Halduskohtu 5. juuni 2015. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti kaebaja

kasuks välja 534 eurot järgmistel põhjendustel.

3.1. Osas, milles kaebaja esitas kohtumenetluses uusi nõude aluseid võrreldes kohustuslikus

kohtueelses menetluses esitatuga, tuleb kaebus läbi vaatamata jätta.

3.2. Tualetialune pind tuleb kambri üldpinnast välja jätta.

3.3. Vahistatu staatuse tõttu sai kaebaja kambrist ööpäevas välja vaid tunniajalisele

jalutuskäigule. 117 päeva oli ta kambrites, kus jäi põrandapinda kinnipeetava kohta alla 2,5

ruutmeetri. Sellega rikuti justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud

vangla sisekorraeeskirja (VsKE) vr § 6 lg-t 6. Lisaks viibis kaebaja 61 päeva vähem kui kolme

ruutmeetrise isikliku pinnaga kambris, mis on samuti õigusvastane.

3.4. Kohane hüvitis selle eest on 534 eurot.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse tühistada kohtuotsus osas, milles tuvastati

kinnipidamistingimuste õigusvastasus ja mõisteti kaebaja kasuks välja hüvitis.

Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

4.1. Tualett oleks tulnud arvata kambripinna sisse. Selle arvutuse järgi oleks kaebajale igal

päeval tagatud vähemalt üle 2,5 ruutmeetri põrandapinna.

4.2. Kohus pole arvestanud muid vangistustingimusi.

4.3. EIK-i praktika pole järjekindel ning Eesti riik on võtnud tarvitusele meetmeid kinnipeetavate

ruumikitsikuse vähendamiseks.

5. K. Kalvik esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu otsus osas,

milles kaebus rahuldamata jäeti, ning rahuldada esitatud kaebus täielikult. Apellatsioonkaebuse

kohaselt on väljamõistetud hüvitis liiga madal. Kui kambris oli üks inimene vähem, ei paranenud

ruumikitsikuse probleem oluliselt, kuna esemeid kambris ei paigutatud ümber.

6. Tallinna Vangla vastustes palutakse jätta K. Kalviku apellatsioonkaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning K. Kalviku

apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

8. Käesolevaks ajaks on analoogilistes asjades, st Tallinna Vangla poolt kambripinna suurusega

tekitatud kahju hüvitamise asjades, kujunenud arvestatav hulk Riigikohtu praktikat. Käesoleva

vaidluse lahendamise seisukohalt omavad tähtsust eeskätt järgmised Riigikohtu seisukohad.

8.1. Tualett ja mööblialune pind tuleb kambripindala arvestamisel kambripinna sisse arvestada

(nt RKHKo 3-3-1-21-16, p 8; 3-3-1-42-15, p 17).

8.2. Kui isik oli vanglas 2,5-3 ruutmeetrises kambris kinnipeetavana ja tavarežiimil, ei ole tal

õigust kahju hüvitamisele, kui tema muid vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid õigusi ei ole

rikutud, eeskätt kui tal olid tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused.

(RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 18-19).

8.3. Kui isik oli vanglas 2,5-3 ruutmeetrises kambris vahistatuna, kellel on võimalik viibida

kambrist väljapool vaid üks tund päevas, võib tal olla õigus kahju hüvitamisele. Sealjuures on

hüvitise määramine kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb arvesse võtta

kõiki asjaolusid (RKHKo 3-3-1-21-16, p 10.3 ja 12).

Ringkonnakohus ei näe alust neist Riigikohtu poolt võetud seisukohtadest käesoleva asja

lahendamisel kõrvale kalduda.

9. Ülaltoodust (p 8.1) tuleneb esiteks, et tualeti pindala tuleb kaebaja isikliku ruumi arvutamisel

arvata kambri üldpindala sisse. Nähtuvalt vastustaja esitatud andmetest oli sellisest arvutusest

lähtudes kaebaja kasutuses olnud isiklik pind vaidlusalusel perioodil 95 päeval 2,65 ruutmeetrit

34 päeval 2,78 ruutmeetrit ja 22 päeval 2,63 ruutmeetrit (tl 26-28). Kuna kaebaja oli vahistatu,

kelle liikumisvõimalused väljaspool kambrit piirdusid ühetunnise jalutuskäiguga, oleks kaebajal

põhimõtteliselt õigus kahju hüvitamisele (vt ülal p 8.3).

10. Hüvitise suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus järgnevat.

Kaebaja viited suurtele hüvitistele Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas ei ole aluseks talle sama

suure hüvitise väljamõistmisel. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas mõistetud hüvitised ei ole

sarnaseid asju siseriiklikult lahendavale kohtule siduvad. Väljamõistetav hüvitis peab lisaks

vastama Eesti riigi ühiskondliku heaolu tasemele ning avalikkuse õiglustundele. Ka viited Eesti

kohtupraktikale ei ole asjakohased, sest Riigikohus on sõnaselgelt rõhutanud, et hüvitise

määramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus (RKHKo 3-3-1-21-16, p 12). Reeglina

tuleb erinevates asjades, mis võivad esmapilgul näida sarnastena, võtta arvesse siiski erinevaid

aspekte, mis hüvitise suurust mõjutavad.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb hüvitise suuruse määratlemisel arvesse võtta ka seda, kui palju

alla kolme ruutmeetri kaebaja isiklik ruum langes. Esiteks ei langenud kaebaja isiklikus

kasutuses olev ruum kordagi üle 2,5 ruutmeetri, st tollal siseriiklikus õiguses (VsKE § 6 lg 6)

sätestatud 2,5 ruutmeetri. Alla kolme ruutmeetri oli kaebaja kasutuses olev põrandapind vaid

0,37-0,22 ruutmeetrit. Ei ole usutav, et suures kambris, kus viibis 5-6 inimest, on selline

puudujääk põrandapinnas isiku väärikust niivõrd suurel määral kahjustav, et põhjendatud oleks

suure hüvitise väljamõistmine. Kaebaja väide, et isikute vähenemine kambris ei leevendanud

ruumikitsikust, ei ole usutav, kuna ilmselgelt pidi kaebaja olukorras, kus, nagu tema väidetest on

võimalik järeldada, ruumipuudus alandas tema väärikust oluliselt, selgelt tajuma ka

ruumitingimuste paranemist kambrikaaslaste vähenemisel.

Muus osas olid kaebaja (kes oli valdavalt vahistatu staatuses) õigused tagatud. Vangla on välja

toonud positiivsed aspektid kaebaja kinnipidamistingimuste juures (tl 23p-24).

Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et arvestades Riigikohtu seisukohta, et vahistatu

režiimis viibivale isikule tuleb kolmemeetrise põrandapinna tagamise nõude rikkumisel rahaline

hüvitis siiski välja mõista (RKHKo 3-3-1-21-16), tuleb ka käesolevas asjas kaebajale välja

mõista rahaline hüvitis. Hüvitise suuruse määramisel arvestab aga ringkonnakohus seda, et

kaebaja kasutuses olnud põrandapind ei langenud kordagi alla 2,5 ruutmeetri ja vaidlusalune

periood ei olnud kokkuvõttes väga pikk. Mööda ei saa vaadata ka sellest, et kaebaja vahistatu

staatusest tulenevaid õiguste rikkumisi kohus ei ole tuvastanud. Samuti on vangla osundanud

abinõudele, mis pidanuks ruumikitsikust leevendama.

Lisaks, ehkki Riigikohus ei ole pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks seda, et

kinnipeetav ei ole kasutanud kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks RVastS § 7 lg-s 1

sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid (RKHKo 3-3-1-21-16, p-d 10-10.2), iseloomustab

ringkonnakohtu hinnangul see, et kaebaja ei esitanud väidetavalt liiga kitsastes tingimustes

viibides mitte mingisuguseid pöördumisi ega kaebusi seoses kitsikusega (vt tl 24) siiski üheselt

sellele, et kaebaja jaoks ei olnud ruumikitsikus kuigi intensiivne probleem.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kohaseks hüvitiseks kaebajale on 60 eurot.

11. Kuna eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendid on kujundanud kambripinna suurusega tekitatud

kahju hüvitamise asjades suhteliselt jäiga kohtupraktika, ning sealjuures ei ole aktsepteeritud

hüvitist välistava asjaoluna neid argumente, mis on Tallinna Vangla esitanud ka käesolevas asjas,

ei peatu ringkonnakohus lähemalt kõigil apellatsioonimenetluses vangla poolt esitatud

argumentidel.

12. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning

kaebaja kasuks väljamõistetavat hüvitist vähendada 60 euroni. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata. Resolutsiooni selguse huvides teeb ringkonnakohus asjas uue otsuse.

13. Kaebaja tasus halduskohtus kaebuse esitamisel riigilõivu 63,42 eurot ja apellatsioonkaebuse

esitamisel 75,54 eurot. Arvestades seda, et kaebaja soovitud summast (3052 eurot) mõistetakse

tema kasuks välja vaid 60 eurot, st 1,96 protsenti, tuleb HKMS § 108 lg-st 2 tulenevalt Tallinna

Vanglalt mõista kaebaja kasuks välja menetluskulu 2,72 eurot.

14. Kaebaja soovis hüvitise maksmist oma abikaasa arveldusarvele ning tema nime varjamist

kohtulahendis. Samas on käesolevaks ajaks kaebaja vanglast vabanenud ning asjas ei kohaldu

enam Riigikohtu seisukohad, mille järgi on kinnipidamisasutuses viibival isikul õigus määrata

isik, kellele vangla hüvitise maksab (RKHKo 3-3-1-38-13, p 24). Seetõttu tuleb hüvitis välja

mõista K. Kalviku kasuks. Kuna tema abikaasa nime kohtulahendis ei mainita, jääb see taotlus

läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene