2-13-59440/85 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. oktoober 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-59440

Tsiviilasi

M.T. hagi aktsiaseltsi Adavere Agro vastu kutsehaigusega

tekitatud kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1031 eurot 40 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. märtsi 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.T. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): M.T. (isikukood XXXX), esindaja riigi

õigusabi

korras

vandeadvokaadi

vanemabi

Heiki

Kuningas

Vastustaja

(kostja):

aktsiaselts

Adavere

Agro

(registrikood 10171470), esindja vandeadvokaat Tanel

Pürn

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Maakohtu 16. märtsi 2016 otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus M.T. kanda.

3. Välja mõista M.T.lt aktsiaseltsi Adavere Agro kasuks

menetluskulud ringkonnakohtus 240 eurot.

4. Vabastada M.T. riigi õigusabi tasu ja kulude

riigituludesse tasumise kohustusest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.T. (hageja) esitas Tartu Maakohtule 11. detsembril 2013 hagi aktsiaseltsi Adavere Agro

(kostja) vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Maakohus kaasas hageja taotlusel 9.

detsembri 2014 määrusega menetlusse hageja varasemad tööandjad Piimandusühistu E-Piim,

Sawmill Of Sadala OÜ ja Jaan Ploompuu Allikmäe talu. Maakohus tegi 6. novembril 2015

vaheotsuse (jõustunud 26. novembril 2015), millega jättis hageja nõude tema varasemate

tööandjate vastu aegumise tõttu rahuldamata. Menetlus jätkus hageja nõudes kostja vastu. Hageja

palus lõpliku nõudena kostjalt välja mõista ühekordse hüvitise aastate 2011 - 2013 eest 2507 eurot

24 senti ja igakuise hüvitise ajavahemiku 1. aprill 2014 kuni 31. märts 2015 eest 102 eurot 26 senti

ning alates 1. aprillist 2015 114 eurot 60 senti. Hüvitist tuleks indekseerida tööohutuse- ja

töötervishoiuseaduse (TTOS) § 312 järgi pensionitasu indeksiga.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt diagnoositi hagejal 3. jaanuaril 2011 esmane kutsehaigus

ning 24. mail 2012 määrati talle Tartumaa VEK otsusega kutsehaigusest põhjustatud töövõime

kaotus 70%. Kutsehaigusena diagnoositi hagejal astma, allergia ja karpaalkanali sündroom.

Hageja töötas alates 14. jaanuarist 2008 kuni 22. juunini 2011 kostja juures lüpsjana. Alates 2011.

aasta maist hakkas hageja saama pensioni, tööleping lõpetati temaga sama aasta augustis. Hageja

leiab, et tema tervisehädad tekkisid töötamise ajal mh kostja juures. Tööinspektsiooni

uurimiskokkuvõtte ja kutsehaigestumise raporti järgi olid kostja juures kutsehaigust

põhjustavateks teguriteks kontakt kummi, lehma karvade, piima ja pärmitoodetega ning korduvad

liigutused ja sundasendid kätele. Kostja on rikkunud töölepingulisest suhtest tulenevaid kohustusi.

Nii ei taganud kostja nõuetekohast tervisekontrolli, ei teavitanud tööga seotud ohtudest, ei taganud

hageja tervisele ohutuid töötingimusi ning ei kontrollinud individuaalsete kaitsevahendite ohutust

ja vastavust hageja tervisele.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt on hagi alusetu, sest kostja ei ole ühtegi

nõuet rikkunud. Hageja oli tööle asudes instrueeritud, töökoha riskide kohta oli koostatud

riskianalüüs. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte kohaselt ei olnud kostja tegevus õigusvastane.

Kostja käitumise ja hagejal kahju tekkimise vahel ei ole ka põhjuslikku seost, sest hageja tuli

hoolimata terviseprobleemidest kostja juurde tööle ja töötas jätkuvalt. Kui kostja oleks kahju eest

vastutav, tuleks hüvitist vähendada, sest kahju tulenes vähemalt osaliselt hageja enda raskest

hooletusest või tahtlikust käitumisest.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 16. märtsi 2016 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis aktsiaseltsi

Adavere Agro menetluskulud M.T. kanda ning määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Maakohtu otsuses esitatud põhjenduste kohaselt on hagejal nõue kostja vastu võlaõigusseaduse

(VÕS) § 115 lg 1 alusel. Pooled ei vaidle, et hagejal tuvastati kutsehaigus ning seda tõendavad ka

asjas esitatud kirjalikud tõendid. Esitatud tõendite alusel ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata,

millise osa mingi kutsehaigus on hageja töövõimetusest põhjustanud (tõendites käsitletakse kõiki

kutsehaigusi ühe kogumina). Hageja sellekohase ekspertiisi määramist ei soovinud.

TTOS § 13 lg 1 p 61 kohustab tööandjat rakendama vaid TTOS §-des 6-9 loetletud töökeskkonna

ohutegurite mõju neutraliseerimiseks töö- ja kollektiivlepingutes sätestatud abinõusid.

Kutsehaigestumise raporti ja Tööinspektsiooni kutsehaigestumise kokkuvõtte kohaselt on

kutsehaiguse põhjustanud ohuteguriteks kontakt kummi, lehma karvade, piima ja piimatoodetega

ning korduvad liigutused ja sundasendid kätele. Hageja leiab, et ohuteguriks olid ka pesuvahendid.

TTOS-is lehmakarvu, piima ja piimatooted ohuteguritena ei nimetata. Kostjal ei olnud kohustust

kaitsta töötajat lehmakarvade ja piima- ning piimatoodetega kaasnevate võimalike riskide eest,

sest seadus ei käsitle neid tegureid ohutegurina, mille eest tööandaja töötajat hoidma peaks. Need

tegurid on inimest harva ohustavad ja seetõttu pole neid seaduses ohuteguritena ka nimetatud.

Tegemist on hageja individuaalse eripäraga, mille eest tööandja ei vastuta.

Puutuvalt ohuteguritesse, mille suhtes TTOS § 13 näeb ette tööandja tegevusi töötajate

kaitsmiseks, märkis maakohus järgmist.

Tõendatud ei ole hageja väide, et kostja ei teavitanud hagejat võimalikest ohuteguritest ega viinud

läbi instrueerimist. Tõendite kohaselt on kostja TTOS § 13 lg 1 p-des 2, 4, 6, 12 ja 13 sätestatud

nõuded täitnud. Kostja on koostanud riskianalüüsi ja selles on arvestatud kutsehaigestumisega

seotud riske. Hagejat juhendati tööle asumisel kaks tundi teemadel sissejuhatav juhendamine I ja

II, tuleohutusalane juhendamine, lüpsmine nr 3, 5 ja esmane piimatöötlus. Juhendid on kinnitatud

1. septembril 2004. Hageja väide, et tegelikult sisulist juhendamist ei toimunud, on paljasõnaline.

Hageja on kolmel kohal nimetatud registreerimiskaardil oma allkirjaga kinnitanud, et on osalenud

juhendamisel ja instrueerimisel.

Tõendatud ei ole hageja väide, et kostja ei kontrollinud kaitsevahendite (kummikindad) ohutust ja

nende sobivust töötajale. Vaidlust ei ole selle üle, et keemiliste ohutegurite mõju vältimiseks

(hagejale oli allergia kummile) kasutati kummikindaid, mis olid isikukaitsevahendiks TTOS § 3

lg 5 ja Vabariigi Valituse 11. jaanuari 2000. a määrusega nr 12 kinnitatud isikukaitsevahendite

valimise ja kasutamise korra § 1 p 2 mõttes. Eeltoodud korra kohaselt tuleb tööandjal

isikukaitsevahendit

valides

kontrollida,

kas

see

sobib

töötajale.

Kutsehaigestumise

uurimiskokkuvõttega on tõendatud, et kostja juures oli kummikinnaste kasutamine võimalik viisil,

et nende all sai kanda puuvillaseid kindaid. Tartu Ülikooli kliinikumi epikriisi kohaselt anti

kostjale ka soovitus kasutada puuvillavoodriga kindaid. Seega oli kostja hinnanud keemilisi

ohutegureid, teinud kohustuslikuks isikukaitsevahendite kasutamise ja võimaldanud kasutada

erinevaid tüüpi kaitsevahendeid, sh hagejale sobivaid. Ei ole tõendatud, kas hageja kummikindaid

üldse kasutas. TTOS § 14 lg 1 p 4 kohaselt oli hageja kohustatud kasutama ettenähtud

isikukaitsevahendeid nõuetekohaselt ning hoidma neid töökorras. Tuvastatud asjaoludel teadis

hageja kostja juurde tööle asudes, et tal on kummikinnaste kandmisega probleeme, kuid kostjale

ta seda ei avaldanud. Hageja teavitas tööle asumisel kostjat sellest, et tal on probleeme naha

tervisega, kuid see ei segavat töötamist. Hageja ei öelnud kostjale, et tal on allergia just kummi

vastu. TTOS § 14 lg 1 p 6 järgi oli hagejal kohustus teavitada kostjat töökohustuste täitmist

takistavast tervisehäirest. Hageja ei täitnud oma teavitamiskohustust, siiski võimaldas kostja

hagejal kasutada sobilikke isikukaitsevahendeid. Seega ei vastuta kostja selle eest, et kummiga

kokku puutudes hageja haigusnähud süvenesid.

Tõendatud asjaoludel on kostja täitnud nõuetekohaselt ka kohustust töötaja tervisekontrolli osas.

Kostja on suunanud hageja sotsiaalministri 24. aprilli 2003 määrusega nr 74 kinnitatud töötajate

tervisekontrolli korra järgi tervisekontrolli. 21. aprilli 2008 arsti otsusega (neli kuud pärast hageja

tööle asumist) leiti, et hageja sobib tööks, 9. aprilli 2010 arsti otsuses leiti, et hagejale ei sobi

kokkupuude desinfektsioonivahenditega ja vajalik on korduv nahaarsti konsultatsioon ning

töökeskkonna tingimuste täpsustamine. Esitatud tõenditest ei nähtu, millised soovitused või

ettekirjutused on teinud nahaarst 2010. aastal pärast töötervishoiuarsti saatekirja alusel visiidil

käimist. Kostja ei saanud teha mingeid töö ümberkorraldusi, kuna tal ei olnud infot, milliseid

ümberkorraldusi lisaks desinfektsioonivahenditega kokkupuudete vältimisele ta veel tegema

peaks.

Desinfektsioonivahenditega

kokkupuudete

vältimiseks

oli

kostja

rakendanud

isikukaitsevahendid. Kostjal ei olnud infot, millised ohutegurid hagejat üldse mõjutavad, ning ta

ei saanud otsustada, kas need ohutegurid on riskianalüüsis ammendavalt kajastatud. Kui ka

tervisekontroll oli läbi viidud formaalselt, ei saa selle eest vastutada kostja, kes tervisekontrolli ei

teinud.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et ei ole tõendatud kostja poolt tööohutusnõuete rikkumine.

VÕS § 127 lg 3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju,

mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal,

välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kostja ei saanud

töölepinguit sõlmides ette näha, et hagejal avalduvad ebatüüpilised allergiad. Kostja käitumises ei

esine tahtlikkust ega ka rasket hooletust. Kostja on täitnud tööohutuse nõudeid talle teadaoleva

info foonil parimal võimalikul viisil. Seega kostja ei vastuta hagejal kutsehaiguse tekkimise ega

sellega kaasneva võimaliku kahju eest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja M.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu 16. märtsi 2016 otsuse

tühistada ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) hindas maakohus menetlusõiguse norme rikkudes esitatud asjaolu erinevalt mõlemast poolest,

kui asus seisukohale, et piima ja looma karvu ei saa ohuteguriteks lugeda. Asjas esitatud tõendid

(kutsehaigestumise raport ja Tööinspektsiooni kutsehaigestumise kokkuvõte) käsitlesid nii

kontakti piimaga kui ka looma karvadega bioloogilise ohutegurina ja maakohus pidi sellega

arvestama. Samuti ei ole maakohtu eeltoodud seisukoht kooskõlas TTOS § 8 lg-ga 1. Maakohus

leidis valesti, et kostjal ei olnud kohustust nimetatud ohutegureid hinnata ja rakendada

tervisekahjustust vältivaid abinõusid;

2) kui bioloogilised ohutegurid hagejal kutsehaigust ei põhjustanud, siis tingisid hagejal

kutsehaiguse (karpaalkanali sündroom) füsioloogilised ohutegurid. Maakohus neile ohuteguritele

(korduvad liigutused ja sundasendid) hinnangut ei andnud;

3) rajas maakohus oma otsuse põhjendamatult vaid Tööinspektsiooni kokkuvõttele, kui leidis, et

kostja on kõiki tööohutuse norme täitnud. Järeldus, et hagejat on tööle asumisel nõuetekohaselt

juhendatud, ei ole põhjendatud. Maakohtu osundatud tõendist ei nähtu, et hagejat oleks

töökeskkonna ohuteguritest teavitatud. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks sellekohast hageja

instrueerimist. Tõenditele ei tugine ka maakohtu järeldus, et hagejale tagati sobivad ja töötaja

tervisenõuetele vastavad individuaalsed kaitsevahendid (kummikindad). Asjas ei ole tõendatud, et

hagejat oleks instrueeritud ohtudest ja tagajärgedest kaitsevahendite ebaõigel kasutamisel. Kui

töötaja eeltoodust ei tea, ei kanna ta ka vastutust kaitsevahendi ebaõigest kasutamisest põhjustatud

tagajärgedest. Kummikindad ei olnud ka tööks sobivad, sest aluskinnaste kasutamisel vähenes käe

tunnetus;

4) ei ole kooskõlas töötaja tervisekontrolli korra sätetega maakohtu seisukoht, et kostja täitis

töötaja tervisekontrolli saatmise kohustust nõuetekohaselt. Tööandja peab läbi viima riskianalüüsi

ja tuvastama töötaja tervist ohustada võivad tegurid. Seega pidi kostjale olema teada, milliste

ohuteguritega seoses tuleb töötaja tervisekontrolli suunata. See, et kostja ei teadnud, millised

ohutegurid hagejat ohustavad, ei välista tema vastutust. Nõustuda ei saa maakohtu järeldusega, et

kahju tekkimine ei olnud kostjale ette nähtav.

5. Kostja aktsiaseltsi Adavere Agro vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

16. märtsi 2016 otsus muutmata.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

7. Asja materjalide kohaselt on hagejal diagnoositud 11.04.2011 kutsehaigusena allergiline astma,

allergiline kontaktdermatiit, allergiline riniit ja karpaalkanali sündroom kätel (töötervishoiuarsti

11.04.2011 teatis kutsehaiguse diagnoosimisest - I kd tl 80). Viidatud teatises on ohuteguritena

nimetatud kontakt kummiga (kummikindad), lehma karvadega, piimaga, piimatoodetega (kaseiin),

samuti korduvad liigutused ja sundasendid kätele.

Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo 18.05.2011 otsuse kohaselt (II kd

tl 140) on hagejal kutsehaigustena diagnoositud bronhiaalastma, allergia ja karpaalkanali

sündroom, töövõime kaotuseks määratud 70%. Sama kutsehaiguste diagnoos ja töövõime kaotuse

protsent on märgitud ka järgnevates Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo

otsustes (I kd tl 4; II kd tl 141).

Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et esitatud tõendite alusel ei ole

võimalik täpselt kindlaks määrata, millise osa on konkreetne kutsehaigus hageja töövõimetusest

põhjustanud. Maakohtule esitatud tõendites käsitletakse kõiki kutsehaigusi ühe kogumina ning ei

ole võimalik eristada erinevate kutsehaiguste osa töövõimetuse 70 protsenti tekkimises. Samas aga

ei oleks (ja ei ole olnud) nimetatud asjaolu hagi rahuldamata jätmise aluseks ning antud juhul

puudub vajadus piiritleda, kui suur oleks iga konkreetse kutsehaiguse osa kahju tekkimises.

8. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalide põhjal ei ole võimalik tuvastada kutsehaiguse

väljakujunemise perioodi. Töötervishoiuarsti 11.04.2011 teatises kutsehaiguse diagnoosimisest on

märgitud kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks 2007-2011 ning eelmise tööandjana, kelle

juures töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist, Piimaühistu E-Piim Põltsamaa Meierei. Samas

nähtuvalt hageja enda sõnade järgi koostatud töökohtade loetelust (I kd tl 8) puutus ta

töötervishoiuarsti 11.04.2011 teatises märgitud ohuteguritega kokku eeldatavasti töötades lüpsjana

Adavere riigimajandis, Esku riigimajandis, Annemõisa farmis, Annemõista talus jne (vt ka

tööraamatu fotokoopia I kd tl 112-115). Hageja on ka ise olnud menetluses seisukohal, et

kutsehaiguse väljakujunemise perioodi algusaastaks on varasem aasta kui 2007, sest ta esitas

02.12.2014 hagiavalduse täienduse (I kd tl 192-193), milles taotles muuhulgas menetlusse kostjana

Jaan Ploompuu Allikmäe talu kaasamist ning kahjuhüvitise väljamõistmist.

Kuna ei ole selge kutsehaiguse väljakujunemise periood, siis ei ole võimalik tuvastada seda, kui

suures osas vastav periood langeb hageja töötamisele kostja juures, s.o asjas olevate materjalide

alusel ei ole võimalik kindlaks teha, millises ulatuses vastutab kostja kahju eest, mis on hagejal

tekkinud kutsehaigestumise tagajärjel. Riigikohus on korduvalt oma lahendites asunud

seisukohale, et kui kutsehaigus on tervisekahjustusena kujunenud välja töötamise ajal erinevate

tööandjate juures, on vastutuse jagunemisel nende vahel õige lähtuda osavastutuse põhimõttest,

lähtudes eelduslikult töötamise proportsionaalsest ajast iga tööandja juures (nt Riigikohtu 16. juuni

2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 29-30; Riigikohtu 3. mai 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-20-16 p 21).

Asja materjalide kohaselt on hageja esitanud hagi lisaks aktsiaseltsi Adavere Agro vastu veel Jaan

Ploompuu Allikmäe talu (töötamise aeg 16.07.2004 – 06.07.2007), Sawmill of Sadala OÜ

(töötamise aeg 09.07.2007 – 16.08.2007) ja Piimandusühistu E-Piim (töötamise aeg 63 päeva)

vastu (I kd tl 119-130). Hageja on jaganud osavastutuse põhimõttel kahjuhüvitise nimetatud

ettevõtjate vahel. Samas ei ole selge, mis välistab eelnevate tööandjate vastutuse hagejal tekkinud

tervisekahjustuse eest (kuigi ka töötamisel nende tööandjate juures esinesid kutsehaiguste

tekkimisel aluseks olnud ohutegurid).

Ringkonnakohus leiab, et kuna maakohus on õigesti jätnud hagi rahuldamata seetõttu, et tõendatud

ei ole kostjapoolne töölepingu rikkumine, mis oleks kaasa toonud hageja kutsehaigestumise, siis

puudub vajadus tuvastada kostja vastutuse suurust lähtudes eelduslikult töötamise

proportsionaalsest ajast iga tööandja juures. Seega ringkonnakohus ei tee hagejale ettepanekut

esitada täiendavaid tõendeid kutsehaiguse väljakujunemise perioodi kohta.

9. Apellandi seisukoha kohaselt hindas maakohus menetlusõiguse norme rikkudes asjas

esiletoodud asjaolu erinevalt mõlemast poolest, kui asus seisukohale, et piima ja looma karvu ei

saa ohuteguriteks lugeda. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega ning leiab, et maakohus ei

ole menetlusõiguse normi rikkunud.

Hagiavaldusest nähtuvalt tugines hageja nõue kostjapoolsele töölepingust tulenevate kohustuste

rikkumisele, mis seisnes selles, et: 1) kostja ei teavitanud hagejat võimalikest ohuteguritest ega

viinud läbi instrueerimist; 2) kostja ei kontrollinud kaitsevahendite (kummikindad) ohustust ja

nende sobivust töötajale; 3) kostja oli teadlik hageja allergiast, kuid eiras seda, tervisekontrolli

otsused on formaalsed.

Hindamaks, kas kostja on eelnimetatud kohustusi rikkunud, oli maakohus õigustatud muuhulgas

tuvastama, kas hageja poolt nimetatud ohutegurid oli bioloogilisteks ohuteguriteks seaduse mõttes,

s.o tegemist on seaduse kohaldamisega, ning vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 kohaldab seadust kohus.

10. Töötervishoiuarsti 11.04.2011 teatises kutsehaiguse diagnoosimisest on kutsehaigestumise

põhjustanud ohuteguritena nimetatud kontakti kummiga (kummikindad), lehma karvadega,

piimaga, piimatoodetega (kaseiin), samuti korduvaid liigutusi ja sundasendeid kätele.

Tööinspektsiooni kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte (I kd tl 58-60) kohaselt on kostja

riskianalüüs tehtud 2006. aastal ning bioloogilised ohutegurid, sh kokkupuude loomade ja

loomakarvadega, on hinnatud riskitasemega 2 (teatud risk). Kutsehaigestumise raportist nähtuvalt

olid aktsiaseltsis Adavere Agro kutsehaigestumise põhjustanud bioloogilisteks ohuteguriteks

kontakt kummiga (kummikindad) ja lehma karvadega ning füsioloogilised ohutegurid olid

korduvad liigutused ja sundasendid kätele (I kd tl 182-183).

Lähtuvalt eelnimetatud tõenditest on ringkonnakohus seisukohal, et ei ole tõendatud hageja

kokkupuude aktsiaseltsis Adavere Agro piima ja piimatoodetega kui ohuteguriga (s.o kokkupuude

kaseiiniga). Nähtuvalt töö kirjeldusest (I kd tl 57) lüpsti lehmi torusselüpsiseadmega ning asja

materjalidest ei selgu, kas ja kuivõrd puutus hageja oma igapäevatöös kokku piimavalguga.

Asja materjalide hulgas on aktsiaseltsi Adavere Agro 2001. aastal koostatud riskianalüüs (I kd

tl 94-96). Analüüsist nähtuvalt on bioloogiliste ohuteguritena märgitud bakterid, seened ja

viirused, riskitasemeks on märgitud 2 (teatud risk) ning ohuteguri vältimiseks on vajalik

tervisekontroll,

sanitaarnormidest

kinnipidamine,

loomade

vaktsineerimine

ja

isikukaitsevahendite kasutamine. Asjas olevate materjalide kohaselt on kostja rakendanud

õigusaktide

ettenähtud

abinõusid

bioloogiliste

ohutegurite

vältimiseks

(mõju

minimaliseerimiseks).

11. Alusetu on apellandi väide, mille kohaselt ei ole teda tööle asumisel nõuetekohaselt juhendatud

ning teda ei teavitatud töökeskkonna ohuteguritest.

Tööandja kohustused on loetletud TTOS § 13 lg-s 1. Viidatud sätte kohaselt on tööandja

kohustatud muuhulgas viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli (p 1); korraldama

töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid ning

hinnatakse riske töötaja tervisele ja ohutusele (p 3); töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama

kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ettevõtte kõikidel tegevusaladel ja juhtimistasanditel

korraldatavad tegevused töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks (p 4); teavitama

töötajaid ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest ning tervisekahjustuste

vältimiseks rakendatavatest abinõudest (p 6); korraldama töötervishoiuteenuse osutamist ja

kandma sellega seotud kulud (p 62); korraldama õigusaktidega sätestatud korras tervisekontrolli

töötajatele, kelle tervist või tööprotsesse käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur või töö laad;

oma kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, kui töö laad seda nõuab (p 11); tutvustama

töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist (p 13).

Asjas olevate materjalidega on tõendatud kostja poolt riskianalüüsi koostamine ja selles oli

arvestatud kutsehaigestumisega seotud riske. Enne tööle asumist on hagejat juhendatud järgmistel

teemadel: sissjuhatav juhendamine I ja II; tuleohutusalane juhendamine; lüpsmine nr 3,5: lüps ja

esmane piimatöötlus (juhendid on kinnitatud 01.09.2004 – II kd tl 82). Hageja väide, et tegelikult

sisulist juhendamist ei toimunud ning ta ei olnud teadlik ohuteguritest, on paljasõnaline. Hageja

on ise registreerimiskaardil oma allkirjaga kinnitanud, et osales juhendamisel ja instrueerimisel.

12. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kostja ei kontrollinud kaitsevahendite (kummikindad)

ohustust ja nende sobivust töötajale.

Asja materjalide kohaselt ühe ohutegurina tuvastati hagejal allergia kummile. Poolte vahel ei ole

vaidlust, et keemiliste ohutegurite mõju vältimiseks kasutati kummikindaid. Seega olid

kummikindaid isikukaitsevahendiks TTOS § 3 lg 5 ja Vabariigi Valituse 11.01.2000 määruse

nr 12 Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord § 1 p 2 mõttes.

Kostja kinnitusel oli töötajatel võimalik kasutada erinevaid kummikindaid ja kinnaste all sai kanda

puuvillaseid kindaid. Kuna hagejal oli allergia igasugustele kummiühenditele, siis oli tal võimalik

kasutada kummikindaid koos puuvillakinnastega.

Hageja seisukoha järgi kummikinnaste kasutamine koos aluskinnastega takistas normaalset töö

tegemist ja seetõttu oli tegemist tervistkahjustava töötingimusega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejal oli võimalik kasutada sobivamaid

isikukaitsevahendid (kummikindaid koos puuvillaste aluskinnastega) ning asjaolu, et ta seda ei

teinud (hageja avaldas ise 2009 Tartu Ülikooli kliinikus ravil viibides, et kasutab kloorivett

lehmade udarate puhastamiseks ja peseb paljaste kätega), ei tõenda kostja poolt kaitsevahendite

(kummikindad) ohutuse ja sobivuse töötajale mittekontrollimist.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et hagejal diagnoositi allergia kummi suhtes juba 2007 (I kd

tl 78) ning seega teadis ta juba kostja juurde tööle asudes, et tal on probleem kummikinnastega.

Tööle asudes hageja küll teavitas kostjat, et tal on probleeme naha allergiaga, kuid märkis, et see

ei sega töötamist. Hageja ei informeerinud kostjat, et tal on allergia just kummi vastu ja seega ei

saa panna kostjat vastutama selle eest, et hagejal haigusnähud kummiga kokkupuutest süvenesid.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja oli suunatud nõuetekohaselt

tervisekontrolli, ning apellandi vastupidine väide on alusetu.

Töötajate tervisekontrolli reguleerib Sotsiaalministri 24.04.2003 määrus nr 74. Viidatud määruse

§ 2 lg 1 kohaselt töötaja tervisekontrolli suunamisel võtab tööandja aluseks: 1) töökeskkonna

riskianalüüsi tulemused, millest peavad selguma lisas 1 loetletud töökeskkonna ohutegurid,

millega töötaja oma töökohal kokku puutub ja mis võivad põhjustada töötajale tööga seotud

haigestumist ning nende ohutegurite mõju ja kestus töötajale tööpäeva või töönädala jooksul;

2) andmed töökeskkonna ohutegurite parameetrite väärtuste kohta, millega töötaja oma töökohal

kokku puutub, kui see teave ei sisaldu punktis 1; 3) töötaja viimase tervisekontrolli otsuses

märgitud järgmise tervisekontrolli aja. Sama paragrahvi lg 4 järgi esitab tööandja tervisekontrolli

tegijale järgmised dokumendid: 1) lõikes 3 nimetatud nimekirja; 2) lõike 1 punktis 1 nimetatud

töökeskkonna riskianalüüsi tulemused; 3) lõike 1 punktis 2 nimetatud dokumenteeritud andmed;

4) töötaja varasemate tervisekontrollide otsuste koopiad.

Lähtudes viidatud sättest on alusetu apellandi väide, et kostja ei täitnud töötaja tervisekontrolli

saatmise kohustust nõuetekohaselt, sest ei olnud läbi viinud riskianalüüsi ja tuvastanud töötaja

tervist ohustada võivad tegurid. Sotsiaalministri 24.04.2003 määrus nr 74 § 2 lg 4 kohaselt pidi

kostja tööandjana vastavad andmed töötervishoiuarstile esitama.

Kostja on suunanud hageja tervisekontrolli 21.04.2008, s.o neli kuu pärast tööle asumist (I kd t lk

93) ning tervisekontrolli otsuse kohaselt töökeskkond ja töökorraldus sobis töötajale.

Tervisekontrolli

09.04.2010

otsuse

kohaselt

ei

sobinud

hagejale

kokkupuude

desinfektsioonivahenditega, vajalik korduv nahaarsti konsultatsioon ja töökeskkonna tingimuste

täpsustamine (I kd tl 152). Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milliseid soovitusi või

ettekirjutusi on teinud nahaarst 2010. aastal pärast töötervishoiuarsti saatekirja alusel visiidil

käimist. Seetõttu ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei saanud teha mingeid

töö

ümberkorraldusi,

kuna

tal

puudus

info,

milliseid

ümberkorraldusi

lisaks

desinfektsioonivahenditega

kokkupuudete

vältimisele

ta

veel

tegema

peaks.

Desinfektsioonivahenditega

kokkupuudete

vältimiseks

oli

kostja

rakendanud

isikukaitsevahendeid.

14. Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt kui bioloogilised ohutegurid hagejal kutsehaigust

ei põhjustanud, siis tingisid hagejal kutsehaiguse (karpaalkanali sündroom) füsioloogilised

ohutegurid.

Eelkõige märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole tuvastanud, et bioloogilised ohutegurid ei

põhjustanud hagejal kutsehaigust. Maakohus on asunud seisukohale, et kostja ei ole rikkunud

töölepingust tulenevaid kohustusi ning seetõttu ei vastuta hageja kutsehaigestumise eest, kuid

maakohtu põhjendustest nähtuvalt ei ole kohus leidnud, et hagejal ei oleks diagnoositud

kutsehaigusena allergilist astmat, allergilist kontaktdermatiiti ja allergilist riniiti, mida põhjustasid

bioloogilised ohutegurid. Samas ei ole asjas olevate tõendite pinnalt võimalik tuvastada

kostjapoolset kohustuste rikkumist hagejal füsioloogiliste ohutegurite mõjul kutsehaiguse -

karpaalkanali sündroomi – väljakujunemisel. Karpaalkanali sündroomi väljakujunemisel on

ohuteguriteks olnud korduvad liigutused ja sundasendid kätele. Hageja väite kohaselt pidi ta

tõstma raskusi (lüpsiaparaadi tõstmine, loomade söötmine) ning tegema ühesuguseid ja korduvaid

liigutusi.

Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte kohaselt kaalub lüpsiseade 5,8 kg, veeämber on kaaluga

10 kg, töötajal on vaja lükata käru jahu andmisel ja kasutada plastmassist kühvlit, lüpsi juures

kasutatakse masinate allapanekuks abipinki ja sõnnikueemaldussüsteem on automatiseeritud,

korduvliigutuste sooritamist esineb lüpsi käigus. Uurimiskokkuvõttes on tuvastatud, et tööandja

poolt õigusaktide rikkumist ei tuvastatud.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades uurimiskokkuvõttes märgitut ei ole tuvastatav kostjapoolne

kohustuste rikkumine seeläbi, et hageja oleks pidanud tõstma raskusi, mis olid vastuolus

õigusaktides sätestatuga, või tegema ühesuguseid ja korduvaid liigutusi, milliste tegemise eest

vastutaks kostja, s.o et kostja oleks rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.

15. Kõige eeltoodu alusel on maakohus õigesti jätnud hagi rahuldamata ning hageja

apellatsioonkaebus tuleb samuti jätta rahuldamata.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Kostja on esitanud ringkonnakohtule taotluse hagejalt menetluskulude summas 480 eurot

väljamõistmiseks (apellatsiooni analüüs, kohtuotsuse analüüs, apellatsioonivastuse koostamine ja

esitamine kokku 3,5 tundi ehk 420 eurot (käibemaksuta); suhtlus kliendiga, menetluskulude

nimekirja koostamine esitamine kokku 0,5 eurot ehk 60 eurot (käibemaksuta)).

Ringkonnakohus leiab, et kostja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks apellatsiooniastmes on

240 eurot (s.o 2 tundi 120 eurot tund = 240 eurot). Ringkonnakohus arvestab siinkohal seda, et

apellatsioonkaebuses ei ole esitatud maakohtus esitatust erinevaid õiguslikke põhjendusi ning

seetõttu vastuses apellatsioonkaebusele on tuginenud samadele asjaoludele ja seisukohtadele,

millistele tugineti juba maakohtus.

Maakohus andis hagejale 27. veebruari 2014 määrusega riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi

õigusabi tasu ja kulud. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja majanduslik seisund ei ole

muutunud, siis on võimalik TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada hageja riigi õigusabi tasu ja kulude

riigituludesse tasumise kohustusest.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson