2-15-14804/37 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. oktoober 2016. a Tartu

Tsiviilasja number

2-15-14804

Tsiviilasi

R.J. hagi Lõunalaenud OÜ vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. aprilli 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõunalaenud OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

20. september 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Lõunalaenud

OÜ

(registrikood:

11232222); volitatud esindaja Jaanus Silm

Vastustaja (hageja): R.J. (isikukood: XXXX); esindaja

vandeadvokaat Karin Antsov

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 29. aprilli 2016. a otsus

muutmata. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu

otsuse põhjendusi.

2. Jätta

Lõunalaenud

OÜ

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus ja kindlaks

määratud suurus muutmata ning ringkonnakohtus kantud

menetluskulud Lõunalaenud OÜ kanda.

4. Rahuldada R.J. avaldus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks

ringkonnakohtus.

Mõista

Lõunalaenud OÜ-lt R.J. kasuks välja ringkonnakohtus

kantud menetluskulud, s.o lepingulise esindaja tasu 594

(viissada

üheksakümmend

neli)

eurot

(koos

käibemaksuga).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.J. (hageja) esitas 5. oktoobril 2015. a hagi Lõunalaenud OÜ (kostja) vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 084/2015/2609. Hagiavalduse kohaselt on sundtäitmine

lubamatu põhjusel, et hageja on oma kohustuse täitnud. Täitedokumendiks on 12. augusti 2008. a

notariaalne leping ja nõude suuruseks 33 617 eurot. Notariaalsele lepingule on lisatud hageja ja

Andres Uibokand vahel 28. aprillil 2008. a sõlmitud laenuleping (tl 10–11) ja 12. augusti 2008. a

võlatunnistus (tl 12), milles on fikseeritud võlgnevuse tasumise ehk nõude sissenõutavaks

muutumise ajana 12. september 2008. a. Seega seisuga 12. august 2008. a ei olnud võlgnevus

muutunud sissenõutavaks ning puudus võimalus sõlmida kokkulepe kohesele sundtäitmisele

allumise kohta. A. Uibokand loovutas laenulepingust tuleneva nõude hageja vastu kostjale (tl 13–

15).

Laenude andmisel oli tingimuseks, et midagi kirjalikult ei vormistata ja makseid ülekandega ei

tehta, suhtlemine põhines vastastikusel usaldusel. Hageja on tasunud võlatunnistusel märgitud

summa 526 000 Eesti krooni A. Uibokandile sularahas. Vastavalt 28. aprilli 2008. a laenulepingu

p-le 2.1 tagastab laenusaaja laenusumma laenuandjale kas pangakontole või sularahas.

2007. aastal laenas hageja A. Uibokandilt 115 000 Eesti krooni intressiga 10% kuus eesmärgiga

kasutada seda oma tegevuses. Algselt tasus hageja intressi igakuiselt, hiljem teostati makseid

hilinemisega ning tasumisele kuuluv summa suurenes. A. Uibokand hakkas nõudma kõrgema

määraga intressi ühepoolse otsustusena ilma hageja nõusolekuta. Laenusumma tasumine käis

sularahas erinevates summades ja pidevate ähvarduste saatel. Saadud summa osas vormistati

28. aprillil 2008. a laenuleping, kus oli kirjas, et laenusumma 350 000 Eesti krooni on hagejale üle

antud. Tegelikkuses raha üleandmist ei toimunud, tegemist oli rahatu lepinguga. Hagejale

teadaolevalt puudusid antud ajahetkel A. Uibokandil sellised sissetulekud, mille arvelt raha

laenata.

2008. aastal valmis hagejale ja tema abikaasale kuuluval kinnistul XXXXX, Võru vald, Võrumaa

maja. Antud kinnistu oli hageja sunnitud A. Uibokandi ähvarduste tõttu vormistama Volante OÜ

nimele, mille juhatuse liikmena A. Uibokand tegutses. Kinnistu müügi ja asjaõigusleping sõlmiti

13. juunil 2008. a. Kinnistu müügisummaks oli märgitud 70 000 Eesti krooni, kuigi

eksperthinnangu kohaselt maksis kinnistu 330 000 Eesti krooni. Tegelikult Volante OÜ hagejale

mingit summat ei tasunud. Kuigi hageja rahalised suhted A. Uibokandiga olid vormistatud kui

füüsilise isikuga, liikus raha Volante OÜ kaudu ja Volante OÜ oli samastatav A. Uibokandiga.

Kinnistu vormistamine Volante OÜ nimele tingis asjaolu, et A. Uibokand ei soovinud või ei

saanud lubada enda nimele registrisse kantavat vara. Hüpoteegi seadmine Tartus XXXXX

kinnistule toimus ähvarduste saatel. Selleks ajaks oli võlasumma tasutud suuremas ulatuses kui oli

märgitud nii laenulepingus kui ka võlakirjas. Ka pärast hüpoteegi seadmist teostas hageja makseid

ja võlasumma tagasisaamist kinnitas ka A. Uibokand.

Kostja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, sest 2008. aastal sõlmitud lepingu alusel on

esitatud emaskordselt kirjalikult võla tasumise nõue alles 2015. aastal, ehk 7 aastat hiljem ja sedagi

kohtutäituri vahendusel. A. Uibokand ega kostja ei ole pöördunud kordagi kirjaliku nõudega

hageja poole väidetava võlgnevuse tasumiseks. Nõue on aegunud.

13. augustil 2014. a sõlmitud nõude loovutamise lepingule (tl 13–15) on kostja esindajana alla

kirjutanud Kalli Uibokand, kes on registrisse juhatuse liikmena kantud alates 16. juunist 2015. a.

Nõude loovutamise lepingust ei nähtu K. Uibokandi esindusõiguse alus. Seega on tegemist

esindusõiguseta isiku poolt tehtud mitmepoolse tehinguga, millel ei ole õiguslikke tagajärgi.

Kui nõude loovutamise leping on siiski kehtivalt sõlmitud, puudus kostjal seisuga 13. august

2014. a võimalus nõude omandamiseks hageja vastu, sest nõude loovutajal A. Uibokandil puudus

nõue hageja vastu seoses võlasuhte lõppemisega kohase täitmisega (VÕS § 186 p 1). Nõude

loovutaja on nõude loovutamise lepingu p-s 2.1 kinnitanud, et loovutatav nõue on kehtiv ning

p-s 2.3, et nõue kuulub temale. Nõue oli varasemalt juba loovutatud.

Hüpoteegi loovutamise lepingus puudub notariaalselt tõestatud tagatiskokkulepe hageja ja kostja

vahel, millega oleks kokku lepitud, millised kostja nõuded on hüpoteegiga tagatud. Isegi kui poolte

vahel on kohese sundtäitmise kokkulepe, siis hüpoteek ei anna kohese sundtäitmise kokkuleppe

olemasolul hüpoteegipidajale abstraktset õigust täitemenetluses kinnisasja müümiseks, vaid seda

saab asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 1 ja § 352 lg 1 kohaselt teha üksnes hüpoteegiga tagatud

nõude rahuldamiseks.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kohtutäiturile on esitatud täitmiseks notariaalne hüpoteegi seadmise

leping nr 3472 (tl 34–36), seega täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p-s 19 sätestatud

dokument. 12. augustil 2008. a sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu p-s 2.2. on pooled leppinud

kokku, et hüpoteegiga on tagatud hüpoteegipidaja nõuded hageja vastu, mis tulenevad

hüpoteegipidaja ja hageja vahel 28. aprillil 2008. a sõlmitud laenulepingust. Hüpoteegi seadmise

lepingu p-s 4 on kokku lepitud kohesele sundtäitmisele allumises. Kokkuleppe kohaselt on

hüpoteegi summa 600 000 Eesti krooni ehk 38 346 eurot 98 senti ja vastavalt lepingule on tagatud

28. aprillil 2008. a sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest tulenevad nõuded. Hageja ei ole

rahuldanud 28. aprilli 2008. a laenulepingust tulenevat nõuet. Kohtutäiturile esitatud kaebuses ei

ole hageja võlgnikuna maininud kohustuse täitmist, nimetatud väide on esitatud alles hagis.

A. Uibokandi ja kostja vahel on nõude loovutamise leping allkirjastatud ja seega ka sõlmitud mitte

13. augustil 2014. a vaid 13. augustil 2015. a, ehk ajal, millal K. Uibokand oli kostja juhatuse

liikmeks. Tegemist on digitaalselt allkirjastatud lepinguga, mille digidoc failist nähtub üheselt

kokkuleppe allkirjastamise kuupäev.

Hageja aegumise vastuväide tuleb jätta tähelepanuta. TsÜS § 1451 lg 1 järgi ei võta pandiga

tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust nõude rahuldamisele pandiga tagatud eseme arvelt.

A. Uibokandil olid rahalised vahendid olemas ja sellises summas laenu andmine ei olnud

ebaharilik. Hageja väited ähvarduste osas on paljasõnalised ega vasta tegelikkusele. Hageja ei ole

esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et hüpoteegiga tagatud nõude maksmapanek 7 aastat peale

laenu saamist on hea usu põhimõttest lähtudes lubamatu. Kostja ega endine võlausaldaja ei ole

arvestanud nimetatud perioodi eest intressi või viivist, mistõttu ei ole hagejale ka kahju tekkinud.

Tagatiskokkulepe kehtib hüpoteegipidaja vahetumisel uue hüpoteegipidaja suhtes (AÕS § 346 lg 2

teine lause).

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 29. aprilli 2016. a otsusega hagi, tunnistas lubamatuks sundtäitmise

täiteasjas nr 084/2015/2609 ning määras tühistada otsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 6. oktoobri

2015. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise täiteasjas

nr 084/2015/2609. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulud 1945 eurot.

Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud nõuete aluseks oleva 28. aprilli 2008. a laenulepingu

alusel laenu üleandmist hagejale ega ka 12. augustil 2008. a sõlmitud võlatunnistuses märgitud

summade detailset arvestust. Isegi kui eeldada, et kostja oleks tõendanud ka hüpoteegiga tagatud

võlaõigusliku nõude olemasolu, oleks kostja tegevus vastuolus hea usu põhimõttega.

AÕS § 352 lg-st 1 tulenevalt kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus

nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Täitemenetluse alustamiseks

peab sissenõudja (s.o hüpoteegipidaja) TMS § 23 lg 1 esimese lause järgi esitama täitmisavalduse

ja täitedokumendi. Alates 5. aprillist 2011. a kehtiva TMS § 23 lg 41 järgi tuleb täiturile esitada

pandileping, tagatiskokkulepe, nõuete alus ja nõuete detailne arvestus.

Kohtutäiturile esitatud avaldusest nähtuvalt on kostja esitanud hageja ja M.-A.J. vastu nõude.

Täitedokumendiks on märgitud 12. augusti 2008. a Võru notar Inga Anipai koostatud ja tõestatud

notariaalakt nr 3472, milles võlgnik tunnistab hüpoteegiga tagatud nõuete mittetäitmisel kohest

sundtäitmisele allumist (tl 8). Hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingust nähtuvalt on abikaasad

ühisomanikena seadnud A. Uibokandi kasuks kinnistule nr XXXXX esimesele vabale järjekohale

hüpoteegi 600 000 Eesti krooni kinnisasja igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele

sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras (p 2.1). Lepingu p 2.2 kohaselt on

pooled kokku leppinud, et lepingu alusel seatava hüpoteegiga on tagatud hüpoteegipidaja nõuded

hageja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja hageja vahel 28. aprillil 2008. a sõlmitud

laenulepingust ja selle sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest lisadest (tl 34–35).

10. juunil 2010. a A. Uibokandi ja kostja vahel sõlmitud ja notariaalselt tõestatud hüpoteegi

loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingust nähtuvalt on A. Uibokand loovutanud kinnistut

koormava hüpoteegi summas 600 000 Eesti krooni täielikult ja tasuta kostja kasuks, kellele

lähevad üle kõik nõuded kinnistu omaniku vastu, mis tulenevad hüpoteegi seadmise lepingu

punktist, kus on toodud omaniku kohustused (tl 69–71).

Maakohus leidis, et hageja seisukohad, vande all antud selgitused ja A. Uibokandi tunnistajana

antud ütlused on erinevad. Hageja arusaama kohaselt vormistati 28. aprilli 2008. a laenulepinguga

ja 12. augusti 2008. a võlatunnistusega kirjalikult eelnev kohustus, s.o eelnevalt laenatud 114 000

Eesti krooni võlgnevuse kohta. A. Uibokandi ütlustest nähtuvalt oli 28. aprilli 2008. a laenuleping

uus leping, st ta andis väidetava lepingu kohaselt 28. aprillil 2008. a laenu hagejale 350 000 Eesti

krooni.

Maakohus leidis, et 28. aprilli 2008. a laenulepingul ja 12. augusti 2008. a võlatunnistusel põhinev

nõue ei ole tõendatud, s.o kostja ei ole tõendanud, et andis 28. aprillil 2008. a hagejale laenu

350 000 Eesti krooni. Hageja ei eita, et ta laenas A. Uibokandilt varasematel aastatel 114 000 Eesti

krooni, tagasimaksega tekkisid raskused, laenusumma kasvas arusaamatult, kuid on nii vande all

antud ütlustes kui ka Volante OÜ nimele kantud kinnistuga (tl 72–74) tõendanud võetud

võlakohustuse täitmist. Seadus ei sätesta laenulepingu kohustuslikku vormi.

Lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul saab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi panna

hagejale tõendamiskoormise üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine)

tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale enda tõendamiskoormise täitmiseks,

et ta põhistab, et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on

hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust

korraldada. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormist täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine

tunnistada lubamatuks (Riigikohtu 24. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-14, p 11). Hageja

on tõendanud oma ütlustes varasemalt võetud laenu tagasimaksmise asjaolusid ning esitanud ka

notariaalselt tõestatud kinnistu müügilepingu, mille järgi on müünud XXXX asuva kinnistu

turuhinnast tunduvalt odavamalt Volante OÜ-le. A. Uibokand on tunnistajana antud ütlustes

kinnitanud, et aastatel 2005–2008 tegutses ta Volante OÜ nime all.

Tähtsust ei oma, kas A. Uibokandil olid reaalselt 2008. aastal olemas rahalised vahendid laenu

andmiseks, vaid kostjal tuleb tõendada laenusumma üleandmise fakti. VÕS § 95 lg 1 järgi peab

võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise

vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Kuigi täitmise kviitungile ei ole

kehtestatud kindlat vorminõuet, ei saa kostja poolt täitmise kviitungina käsitleda laenulepingus

olevat lauset, et laenuandja annab laenusaajale laenu 350 000 Eesti krooni sularahas ja koheselt.

Laenulepingus ei ole laenusaajana märgitud hageja kinnitanud, et ta on laenuandjalt laenusumma

sularahas kätte saanud. Seega ei saa viidatud lauselt pidada laenuandja kohustuse täitmise

kviitungiks VÕS § 95 lg 1 mõttes.

A. Uibokandil puudub 28. aprilli 2008. a laenulepingust ja 12. augusti 2008. a võlakirjast tulenev

nõue hageja vastu. Hageja on vande all antud seletuses kinnitanud, et laenulepingus märgitud

summat ei ole talle üle antud, seega on tegemist rahatu laenulepinguga. A. Uibokandi poolt

kohtuistungil tunnistaja antud ütlused raha üleandmise osas ei ole veenvad. Muid tõendeid kostja

väidetava laenu 350 000 Eesti krooni üleandmise kohta hagejale kohtule esitanud ei ole.

Hageja ja A. Uibokandi vahel 12. augustil 2008. a allkirjastatud võlatunnistus ei sisalda endas

nõude detailset arvestust (tl 32). Selliselt esitatud võlatunnistuses märgitud summade kujunemine

ei ole kontrollitav ja kuna puudub nõude detailne arvestus, ei saa võlatunnistust eraldi võttes lugeda

võlgnevust tõendavaks kokkuleppeks. Kuna A. Uibokandil puudus nõue hageja vastu, puudus ka

kostjal võimalus omandada A. Uibokandilt nõuet hageja vastu.

TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 1451 lg 1

kohaselt pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude

rahuldamisele panditud eseme arvelt. Seega saaks kostja kui pandipidaja nõuda üksnes põhivõlga.

Hageja leidis, et nõude loovutamine 13. augustil 2014. a (või 13. augustil 2015. a) ei saanud olla

kehtiv, kuna 10. juuni 2010. a hüpoteegi loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu p 2.4.2. kohaselt

on nii A. Uibokand kui ka kostja kinnitanud, et nende vahel on sõlmitud nõude loovutamise leping,

mille kohaselt on hüpoteegiga tagatud nõuded loovutatud kostjale. Eeltoodust nähtuvalt on

A. Uibokand loovutanud oma väidetava nõude hageja vastu kostjale kaks korda, s.o 10. juuni

2010. a hüpoteegi loovutamise ja asjaõiguslepinguga ning 13. augusti 2014. a (või 13. augusti

2015. a) nõude loovutamise lepinguga. Maakohus nõustus hagejaga, et sellises olukorras tuleb

kohaldada VÕS § 164 lg-t 3, mille järgi kui sama võlausaldaja loovutab korduvalt sama nõude,

loetakse kehtivaks varasem loovutamine. VÕS § 164 lg-st 3 tulenevalt ei saa viia läbi

täitemenetlust A. Uibokandi ja kostja vahel 13. augustil 2014. a (või 13. augustil 2015. a) sõlmitud

nõude loovutamislepingu alusel.

Kohtule esitatud 12. augusti 2008. a hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping on notariaalselt

tõestatud, seega on täidetud AÕS § 346 lg-s 2 sisalduv notariaalse tõestamise nõue (tl 34–35).

Notariaalselt on tõestatud ka 10. juuni 2010. a A. Uibokandi ja kostja vahel sõlmitud hüpoteegi

loovutamise leping ja asjaõigusleping (tl 69–71). Seega on täietud AÕS § 346 lg-s 2 märgitud

kohustus ja tagatiskokkulepped on notariaalselt tõestatud. Kuna A. Uibokand ja kostja on 10. juuni

2010. a hüpoteegi loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu p-des 1.1 ja 2.4.2 kokku leppinud ka

hüpoteegiga tagatud nõuete loovutamises kostjale, siis on üle läinud ka võlaõiguslikud kohustused

uuele hüpoteegipidajale.

Maakohus leidis, et isegi juhul, kui kostjal oleks kehtiv nõue hageja vastu, oleks 7 aastat hiljem

nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega ja täitemenetlus tuleks tunnistada lubamatuks.

Kuigi väidetavad laenuleping ja võlatunnistus on sõlmitud 2008. aastal, on nõue esitatud

A. Uibokandiga seotud kostja poolt alles 2015. aastal juba kohtutäituri kaudu. Kostja ei ole

esitanud mitte ühtegi täitmisnõuet kuni 2015. aastani. Maakohus leidis, et selline kostja käitumine

viitab üheselt asjaolule, et kostja ei soovi täitemenetlusega mitte saavutada rahalise nõude täitmist,

vaid hüpoteegiga koormatud kinnisasja omandamist. Kuigi sissenõudjaks on kostja, on tegemist

A. Uibokandiga seotud firmaga ja sissenõudmisega tegeleb jätkuvalt A. Uibokand. Selline

käitumine viitab TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumisele ja eesmärgiks on hagejale

kahju tekitamine, s.o tekitada olukord, kus kostja poolt omandatakse hageja kinnisvara.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus

ning teha uus kohtuotsus, millega jätta hagi sundtäitmise täiteasjas nr 084/2015/2609 lubamatuks

tunnistamiseks rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus eksinud tõendamiskoormuse jagamisel. Maakohus on

jätnud täielikult tähelepanuta 12. augustil 2008. a sõlmitud võlatunnistuse tähenduse. Kui

võlausaldaja esitab nõude tulenevalt võlatunnistusest, piirdub võlausaldaja tõendamiskoormis

võlatunnistuse esitamisega. Muid tõendeid võlausaldajal esitada vaja ei ole. Kostja on kandnud

vajalikku tõendamiskoormist (isegi suuremas mahus, kui see on nõutav) ning maakohtu etteheited

nõude tõendamata jätmisele on alusetud. Üksnes väite põhistamine ei ole antud juhul piisav.

Maakohus on eksinud tõendi hindamisel. 28. aprilli 2008. a laenulepingu teisel lehel on lepingu

osapoolte selged kinnitused laenu üleandmise ja vastuvõtmise kohta, mille maakohus on jätnud

tähelepanuta. Laenulepingu teisel lehel on kirjas „laenusumma vastu võtnud 350 000 kr“ ja selle

all on hageja allkiri. Kui laenulepingu p 1 on suunatud n.ö laenu andmise kohustusele ja ei ole

käsitletav laenu üleandmise kohustuse täitmise kviitungina, siis teisel leheküljel olev kinnitus on

kohustuse täitmise kviitung VÕS § 95 mõttes. Lisaks on laenu üleandmine tõendatud tunnistaja

A. Uibokand ütlustega, kes on korduvalt kinnitanud laenu üleandmist summas 350 000 Eesti

krooni. Samuti tõendavad laenu saamist laenulepingu pikendamine hageja poolt, võlatunnistuse

väljastamine ning hüpoteegi seadmine notari juures.

Maakohus on kohaldanud ebaõigesti VÕS § 6 lg 1 ja 2. Maakohus on õigesti märkinud, et nõude

maksmapanek saab olla vastuolus hea usu põhimõttega üksnes erandlikel asjaoludel.

Kohtuotsusest ei nähtu ühtegi sisulist argumenti ja tuvastatud asjaolu, mille alusel saaks väita, et

antud juhul on tegemist erandlike asjaolude esinemisega, mis välistab nõude maksmapaneku.

Maakohtu argumentatsioon põhineb tõendamata oletusel, et kostja tegevus oli suunatud kinnistu

omandamisele. Tegelikkuses ei anna täitemenetluse algatamine nõude rahuldamiseks

sissenõudjale õigust kinnistu endale saada. Kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel, mille

tulemist saadu arvel rahuldatakse võlausaldaja (sissenõudja) nõuded.

Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks on kostja või tema

õiguseellase soov omandada võlgniku kinnisasi. Nimetatud asjaolu ei ole maakohtu menetluses

arutatud ning sellele tuginemine alles kohtuotsuses on lubamatu (TsMS § 436 lg 4 rikkumine).

Hageja väitis, et hea usu põhimõtte vastane käitumine on nõude esitamine 7 aastat peale

laenulepingu sõlmimist ning seda kohtutäituri kaudu. Seega oleks maakohus pidanud asja

arutamisel lähtuma just nimetatud asjaolust ja hindama, kas 7-aastane ootamine on tekitanud

hagejale kahju või on see tema suhtes äärmiselt ülekohtune ja vastuolus valitsevate

moraalinormidega. Seda hageja väidet ega vastuväiteid sellele ei ole maakohus analüüsinud.

Nõude täitmisele mitteandmine ei tähenda, et sissenõudja soovib omandada kinnistu. Kostja on

kohtumenetluses korduvalt pakkunud hagejale võimalust kokkuleppe korras tasuda üksnes

põhivõlg ja sellega lugeda hüpoteegiga tagatud nõue täidetuks ja kustutada hüpoteek. Nõue on

esitatud täitmisele samas suuruses kui see oli võlatunnistuse andmisel 2008. aastal. Seega ei ole

vahepealne aeg võlgnikule kahju tekitanud ega seadnud teda halvemasse olukorda, mis annaks

alust VÕS § 6 lg 2 kohaldamiseks ning nõude esitamine 7 aastat hiljem ei ole vastuolus hea usu

põhimõttega.

Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et täitemenetlus viiakse läbi nõude loovutamise

lepingu alusel. Täitemenetlus ei toimu mitte nõude loovutamise lepingu täitmiseks vaid

hüpoteegilepingus määratud nõude täitmiseks. Nõude omandamise ajaline hetk eeldusel, et see on

toimunud enne täitmisavalduse esitamist, ei ole oluline ega takista täitemenetlust. Hüpoteegiga

tagatud nõude sundtäitmiseks peab olema sissenõudjal kinnistusraamatusse kantud hüpoteek ja

hüpoteegiga tagatud nõue. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 164 lg-s 3 sätestatut.

Viidatud norm ei keela mistahes viisil täitemenetluse läbiviimist.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Vastuse kohaselt on maakohus hageja väited võlgnevuse puudumise osas lugenud tõendatuks

hageja vande all antud seletustega, tunnistaja A. Uibokandi ütlustega ning kirjalike tõenditega.

Seega on ekslik kostja väide, et hageja väide võlgnevuse puudumise kohta ei ole tõendatud. Kui

maakohus on lugenud tõendatuks asjaolu, et hagejal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga,

langes tõendamiskoormis võlgnevuse olemasolu tõendamise osas kostjale. Hea usu põhimõttest

tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui pool esitab asjaolud,

mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-14, p 26; 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14). Võlatunnistuse

aluseks on rahatu laenuleping, mistõttu on maakohus tuvastanud õigesti, et tõendamiskoormis on

ümber pöördunud kostjale. Kostja ei ole tõendanud, et laenulepingu alusel on raha üle antud.

Maakohus ei ole eksinud tõendi hindamisel. Hageja möönab, et laenulepingu teisel lehel (tl 11) on

trükitud tekst laenusumma üleandmise kohta, kuid lõppjäreldustes on maakohtu otsus seaduslik ja

põhjendatud, sest kõiki tõendeid kogumis hinnates on maakohus lugenud tõendatuks, et tegemist

on rahatu laenulepinguga.

Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 6 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Maakohus on õigesti tuvastanud

kostja käitumise vastasuse hea usu põhimõttega. Esitatud tõenditega on tõendatud, et laenulepingu

alusel ei ole hagejale raha üle antud, hageja on A. Uibokandile nii isiklikult, kui ka viimase

äriühingute kaudu tasunud olulistes summades rahasummasid, võlausaldaja ei ole asunud

väidetavat võlgnevust sisse nõudma ligi 7 aasta jooksul ning sundtäitmise lubatavaks tunnistamine

tekitaks olulist kahju hagejale ning seda just elukoha kaotamise näol. Heas usus käitumine

eeldanuks seda, et kostja teavitab hagejat nõude omandamisest ja sellest, et hageja peaks asuma

oma väidetavat võlgnevust tasuma. Hea usu põhimõtte vastane käitumine on võlausaldaja

vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud

(Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14).

Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 164 lg-s 3 sätestatut. Kostja väide, et täitemenetluses on

oluline üksnes hüpoteek, ei ole õige. Pelgalt hüpoteegi olemasolu ilma võlaõigusliku nõude

olemasoluta ei anna alust täitemenetluse läbiviimiseks. Maakohus on tuvastanud õigesti, et

sundtäitmine on lubamatu ka põhjusel, et VÕS § 164 lg 3 kohaselt ei saa viia läbi täitemenetlust

A. Uibokandi ja kostja vahel 13. augustil 2014. a (või 13. augustil 2015. a) sõlmitud nõude

loovutamise lepingu alusel, sest kehtib varasem loovutamine. Maakohus on tuvastanud, et

A. Uibokand on loovutanud oma väidetava nõude hageja vastu kostjale esitatud dokumentidest

nähtuvalt kaks korda s.o 10. juunil 2010. a ning 13. augustil 2014. a (või 13. augustil 2015. a).

Kostja ei ole kahekordsele nõude loovutamisele vastu vaielnud. Kohtutäitur ei saanud talle esitatud

nõude loovutamise lepingu alusel alustada täitemenetlust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu

otsuse põhjendusi.

7. Maakohus rahuldas hageja nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

nr 084/2015/2609. Täitedokumendiks oli selles täiteasjas 12. augusti 2008. a notariaalne hüpoteegi

seadmise ja asjaõigusleping, mille p 2.1 järgi on hageja ja tema abikaasa ühisomanikena seadnud

A. Uibokandi kasuks kinnistule nr XXXXX esimesele vabale järjekohale hüpoteegi 600 000 Eesti

krooni kinnisasja igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse

seadustikus ettenähtud korras. Lepingu p-s 2.2 leppisid pooled kokku, et lepingu alusel seatava

hüpoteegiga on tagatud hüpoteegipidaja nõuded hageja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja

hageja vahel 28. aprillil 2008. a sõlmitud laenulepingust ja selle sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest

lisadest

(tl

34–35).

A. Uibokand

loovutas

nõude

kostjale.

Pooled

ei

vaidlusta

apellatsioonimenetluses seda, et maakohus tuvastas A. Uibokandi nõude ülemineku kostjale.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, mis puudutab maakohtu

käsitlust täitemenetluse läbiviimise õigusliku aluse kohta. TMS alusel täidetakse nõuded, mis

tulenevad TMS § 2 lg-s 1 nimetatud täitedokumentidest. Praegusel juhul on täitedokumendiks

notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaja kohustuse alluda kohesele

sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (TMS § 2 lg 1 p 19). Hageja on kohtule

esitanud ka täitemenetluse alustamise avalduse (tl 8), mille kohaselt on täitedokumendiks

notariaalne leping, milles võlgnik tunnistab hüpoteegiga tagatud nõuete mittetäitmisel kohest

sundtäitmisele allumist (avalduses) on märgitud õiguslikuks aluseks TMS § 2 lg 1 p 18, kuid

praegusel juhul ei ole pooled esitanud rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepet,

mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda

kohesele sundtäitmisele). A. Uibokand loovutas 10. juuni 2010. a notariaalse lepinguga tema

kasuks seatud hüpoteegi kostjale (tl 69 jj). Maakohus on ekslikult leidnud, et VÕS § 164 lg-st 3

tulenevalt ei saa viia läbi täitemenetlust A. Uibokandi ja kostja vahel 13. augustil 2014. a (või

13. augustil 2015. a) sõlmitud nõude loovutamislepingu alusel, kuna nõue on juba varasemalt

kostjale kehtivalt loovutatud. Nimetatud seisukoht ei tulene seadusest. Kui sama võlausaldaja

loovutab korduvalt sama nõude, loetakse kehtivaks varasem loovutamine (VÕS § 164 lg 3). Nõude

loovutamisega astub uus võlausaldaja senise võlausaldaja asemele (VÕS § 164 lg 2), kuid nõude

loovutamine ise ei ole õiguslikuks aluseks täitemenetluses. Põhjendatud on kostja

apellatsioonkaebuses esitatu, mille kohaselt juhul, kui nõude loovutamine on toimunud enne

täitmisavalduse esitamist, ei ole täitemenetluse läbiviimisel nõude loovutamise ajahetk oluline.

8. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on hageja nõude rahuldanud põhjendatult.

Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on maakohtus eksinud tõendamiskoormise jagamisel

Riigikohtu praktika vastu, ei ole õiguslikult põhjendatud.

TMS § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud. TMS § 221 lg 11 järgi võib võlgnik muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul,

iseäranis TMS § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude

olemasolule ja kehtivusele.

Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et juhul, kui võlausaldaja nõue põhineb

deklaratiivsel võlatunnistusel, vabaneb võlgnik kohustusest siis, kui ta tõendab, et tal puudub

võlatunnistusega tunnistatud võlg (Riigikohtu 18. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-125-15, p 13). Maakohus on praegusel juhul põhjendatult tuginenud tõendamiskoormuse

kindlakstegemisel aga asjaolule, et hageja kui võlgniku suhtes toimub sundtäitmine hüpoteegiga

tagatud laenulepingu alusel. Riigikohus on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide puhul

leidnud, et lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul saab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi

panna hagejale tõendamiskoormise üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine)

tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale enda tõendamiskoormise täitmiseks,

et ta põhistab (teeb usutavaks TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla, misjärel

on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas)

ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormist täita,

tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (Riigikohtu 24. märtsi 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-177-14, p 11).

Hageja tugines menetluses sellele, et ta on kostjale võla tasunud. Ringkonnakohus leiab, et hageja

on põhistanud oma vande all antud ütlustega (tl 139) ning notariaalselt tõestatud kinnistu

müügilepinguga, mille järgi on müünud XXXXasuva kinnistu turuhinnast tunduvalt odavamalt

Volante OÜ-le, et ta on oma laenukohustuse täitnud. A. Uibokand on tunnistajana antud ütlustes

kinnitanud, et aastatel 2005–2008 tegutses ta Volante OÜ nime all. Eri liiki tõenditel ei ole erinevat

tõendiväärtust. Poole vande all antud ütlus vastab TsMS § 229 lg 1 nõuetele, seega tugineb

ringkonnakohus menetlusosalise vande all antud seletusele (Riigikohtu 8. juuni 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 15). Seega on hageja täitnud oma kohustuse põhistada nõude

puudumist ning kostjal tuli menetluses tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue

täitemenetluse läbiviimise ulatuses.

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et tal on hageja vastu sissenõutav

nõue. Täitemenetluse alustamise avalduse kohaselt (tl 8) on kostja nõude suuruseks 33 617 eurot.

28. aprilli 2008. a laenulepingu järgi on laenusummaks 350 000 krooni (22 370 eurot) ning

12. augusti 2008. a lisa kohaselt on hageja võlgnevus 526 000 Eesti krooni (33 617 eurot).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kostja ei ole

tõendanud, et tal oleks hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue täitemenetluse alustamise

avalduses märgitud ulatuses. Pooled ei vaidle selles, et nende vahel on olnud mitmeid erinevaid

suuri laenutehinguid, mis on tehtud sularaha üleandmisega. Seda on kinnitanud nii tunnistaja

A. Uibokand, kes oli laenulepingujärgseks laenuandjaks, kui ka hageja. Tunnistaja väitel on olnud

hageja ja tunnistaja vahel pikk tutvus, on aetud ühiseid asju ja hagejale on laenatud raha. Hageja

ütluste kohaselt oli võlasuhte alguseks 2005. aasta august, mil ta laenas A. Uibokandilt 114 000

Eesti krooni intressiga 10% kuus, laenu tagastamiseks on ta teinud erinevaid makseid, kirjutanud

XXXX kinnistu Volante OÜ-le, laenu tagamiseks seati lisaks hüpoteek, kuigi raha pidi hageja

väitel olema kindlasti tasutud. Tunnistaja A. Uibokandi ütluste kohaselt helistas ta kostja emale,

pakkus välja, et „istuks koos maha, meie tasuks ära pangalaenu jäägi mis oli enne hüpoteegi

seadmist ja emale jääb korter alles“. Seega oli ka tunnistaja väitel enne hüpoteegi seadmist ja

laenulepingu sõlmimist olemas varasem laenulepingust tulenev võlgnevus.

Hageja tunnistuse kohaselt on ta teinud A. Uibopuule sularahas erinevates kohtades makseid ka

pärast hüpoteegi seadmist. Hageja väitel oli 28. aprilli 2008. a laenuleping varasema suulise

laenulepingu pikendamine (tl 140). Tunnistaja A. Uibokandi vande all antud ütlused ei ole üheselt

arusaadavad. Tunnistaja ei teadnud täpselt praegust nõuet puudutava raha üleandmise kohta (tl 140

pöördel), leides, et vist oli see tema kontoris. Hageja väitel sõlmiti laenuleping Volante OÜ

kontoris. Apellatsioonkaebuse väide, et arvestades aastat 2008 ja seda, et poolte vahel on ka

varasemalt suurtes summades sularahas laene antud, on see mõistetav. Ringkonnakohus leiab, et

kostja seisukoht ei ole põhjendatud. TMS § 23 lg-s 41 nimetatakse TMS § 2 lg 1 p-de 19 ja 191

järgsetele täitedokumentidele lisatavad dokumendid. Täiturile tuleb esitada pandileping,

tagatiskokkulepe, nõuete alus ja nõuete detailne arvestus. Nimetatu on ühtlasi tõendiks nõude

sissenõutavuse kohta. Kostjal tuli praegusel juhul tõendada konkreetselt 28. aprillil 2008. a

sõlmitud laenulepingujärgse laenu üleandmine ja nõude kujunemine (sh kuidas on kujunenud

12. augusti 2008. a võlatunnistusel märgitud võlgnevus).

Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole menetluses tõendanud, et tal on hageja vastu sissenõutav

nõue ning maakohus on põhjendatult rahuldanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

10. Maakohus on põhjendatult leidnud, et laenulepingu lauset „laenusumma vastu võtnud 350 000

kr“ ei saa pidada laenuandja kohustuse täitmise kviitungiks VÕS § 95 lg 1 mõttes. Laenulepingus

ei ole viidet kuidas ja millal raha on hagejale makstud. Hageja väitel on lepingujärgne summa

2005. aasta võlg. Tunnistaja väitel on laenulepingus käekirjaline tekst kirjutatud arvatavasti notari

poolt, fikseeritud on hageja järjekordne lubadus (tl 141).

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et õige on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on

maakohus tuginenud ilma poolte seisukohta välja selgitamata otsuses asjaolule, et kostja käitumine

on suunatud hagejale kahju tekitamisele ning kostja tegevuse eesmärk on omandada hagejale

kuuluv kinnisasi. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja

tuginenud asjaolule, et hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks on kostja või tema õiguseelase

soov omandada võlgniku kinnisasi. Seda ei ole maakohtu menetluses arutatud. Maakohus on

rikkunud kohtu selgitamiskohustust ning maakohtu järeldus ei tugine asjas poolte poolt esitatule.

12. Maakohus on samuti ekslikult asunud seisukohale, et isegi juhul, kui kostjal oleks kehtiv nõue

hageja vastu, oleks praegusel juhul seitse aastat hiljem nõude esitamine vastuolus hea usu

põhimõttega ja täitemenetlus tuleks tunnistada lubamatuks. Nimetatu kehtiks eelduslikult juhul,

kui kostja oleks selle aja jooksul käitunud viisil, mis jätaks hagejale mulje, et ta on oma nõude

sissenõudmisest loobunud (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14,

p 11). Maakohus on otsuse p-s 20 leidnud, et TsÜS § 1451 lg 1 järgi ei võta pandiga tagatud nõude

aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Maakohus ei

ole põhjendanud, miks ta ei pidanud usutavaks tunnistaja A. Uibokandi ütlusi, et ta on püüdnud

saada hagejaga korduvalt ühendust enne täitemenetluse algatamise avalduse esitamist (tl 140).

Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatu põhjal ei saa asuda seisukohale, et hageja ja kostja või nõude

loovutaja A. Uibokandi vahel puudus kontakt kuni asjas täitemenetluse avaldamise esitamiseni

ning tõendatud ei ole, et hagejal võis tekkida kostjast käitumise tõttu arusaam, et tema suhtes nõuet

ei esitata.

Ringkonnakohus leiab aga, et otsuse p-des 11 ja 12 nimetatud menetlusõiguse normide rikkumine

maakohtu poolt ei muuda otsuse lõpptulemust.

13. Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi rahuldamise osas, puudub vajadus muuta

menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole

diskretsiooniõiguse piire ületanud ning maakohtu poolt määratud menetluskulude suurus on

põhjendatud ja vajalik.

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel

apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus on lepingulise

esindaja tasu 594 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on tsiviilasja keerukust

ja mahtu arvestades, samuti arvestades asjaolu, et apellatsioonkaebuse arutamist suulisel

kohtuistungil taotles kostja, tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis kuulub kostjalt hageja

kasuks väljamõistmisele.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke