2-15-114/88 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. oktoober 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-114

Tsiviilasi

Sergei Tyuldini hagi Sergey Timofejevi ja Nikolay

Timofeevi vastu hooneühistu liikmesuse müügilepingu

kehtetuks tunnistamiseks ja omanikukande muutmiseks

tahteavalduste andmiseks kohustamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 3. märtsi 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergey Timofejevi ja Nikolay Timofeevi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid

(kostjad):

Sergey

Timofejev

(isikukood

XXXXXXXX)

ja

Nikolay

Timofeev

(isikukood

XXXXXXXX)

Vastustaja

(hageja):

Sergei

Tyuldin

(isikukood

XXXXXXXX), esindaja Aleksandr Gamazin

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 3. märtsi 2016 otsus ja teha

asjas uus otsus.

2. Jätta Sergei Tyuldini hagi Sergey Timofejevi ja Nikolay

Timofeevi vastu hooneühistu liikmesuse müügilepingu

kehtetuks tunnistamiseks ja omanikukande muutmiseks

tahteavalduste andmiseks kohustamiseks rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Võtta asja materjalide juurde apellatsioonkaebusega

koos esitatud võlakiri, laenu osalise tagastamise kinnitus ja

Nikolay Timofeevi pangakonto väljavõte.

Jätta rahuldamata apellatsioonkaebuses esitatud taotlus

müügikuulutuse asja materjalide juurde võtmiseks.

5. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta

Sergei Tyuldini kanda.

6. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177

lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Sergei Tyuldin (hageja) esitas 4. jaanuaril 2013 Viru Maakohtule hagiavalduse kostjate

(sh Sergey Timofejevi ja Nikolay Timofeevi) vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks

täitemenetluses (tsiviilasi nr 2-13-318). Viru Maakohus eraldas 6. jaanuari 2015 määrusega

kõnealusest nõudest hageja nõude Sergey Timofejevi (kostja I) ja Nikolay Timofeevi (kostja II)

vastu hooneühistu liikmesuse müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks iseseisvasse menetlusse

(tsiviilasi nr 2-15-114). Hageja palus tunnistada kehtetuks hooneühistu Beenuar liikmesuse nr 127,

mis vastab garaažiboksile nr X (edaspidi ühistu liikmesus), müügileping. Hageja palus ka

kohustada kostjaid I ja II andma nõusolek kostja II kohta tehtud ühistu liikmesuse omandikande

kustutamiseks ja kostja I kandmiseks omanikuna registrisse, sealjuures asendada kostjate I ja II

tahteavaldused kohtuotsusega.

Hagiavalduse kohaselt pöördus hageja 23. oktoobril 2012 kohtutäituri poole Viru Maakohtu

18. augusti 2011 määruse tsiviilasjas nr 2-11-8326 (määrusega kinnitati hageja, kostja I ning kostja

I abikaasa vaheline kompromiss) sundtäitmiseks, kuna kostja I ja tema abikaasa ei täitnud kohaselt

kompromissist (kohustus tasuda alatest 2011 septembrist hagejale 15 000 eurot osamaksetena

500 eurot kuus) tulenevat kohustust. Täitemenetluse käigus ei ole hageja nõuet rahuldatud. Kostja

I müüs 16. novembril 2012, s.o sundtäitmise ajal, talle kuuluva ühistu liikmesuse oma isale (kostja

II). Müügihind oli 2000 eurot, mis on garaažiboksi turuhinnast oluliselt madalam. Eeltoodu

tulemusel ei saa hageja pöörata sissenõuet kostja I varale ning tema kui võlausaldaja huvi

täitemenetluses on kahjustatud.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on kohtumäärusega kinnitatud kompromiss

kehtetu ning hageja alustas täitemenetlust ebaseaduslikult. Ühistu liikmesuse müük alla turuhinna

ei ole tõendatud. Kostja I sai tehingu eest 2500 eurot, et tasuda see kohtutäiturile nõude katteks.

Seega ei ole kostjad hageja huve kahjustanud. Kostjad on võlgnevuse hagejale tasunud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 3. märtsi 2016. a otsusega hagi ja tunnistas ühistu liikmesuse (millele

vastavad hooneühistu Beenuar liikme õigused ja kohustused, mis on seotud garaažiboksi nr X

kasutamisega) müügilepingu kehtetuks ja kohustas Nikolay Timofeevi tagastama ühistu

liikmesuse Sergey Timofejevile. Maakohus luges tuvastatuks ja asendas Nikolay Timofeevi

nõusoleku kustutada mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrist tema kohta tehtud ühistu

liikmesuse kanne ning luges tuvastatuks ja asendas Sergey Timofejevi tahteavalduse tema

kandmiseks eeltoodud registrisse ühistu liikmesuse omanikuna. Maakohus jättis menetluskulud

võrdsetes osades Sergey Timofejevi ja Nikolay Timofeevi kanda, kummaltki mõisteti Sergei

Tyuldini kasuks välja menetluskulu 475 eurot.

Hageja nõue tuleb täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 ja § 188 alusel rahuldada. Tõendatud

on, et hagejal on täitedokument (kohtumäärus kompromissi kinnitamise kohta), tema nõue on

muutunud sissenõutavaks, sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud hageja nõude

täielikku rahuldamist ning on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.

Kostjate väide, et kostja I on võlgnevuse hagejale tasunud, ei ole tõendatud. Kohtutäituri tõendist

nähtuvalt on hageja nõude suuruseks on 11 200 eurot ning seisuga 2. november 2015 ei ole

võlgnevuse katteks raha laekunud. Võlgnikul ei ole vallas- ega kinnisvara, võlgniku kontod on

arestitud, kuid arvestades tema ülalpidamiskohustust, ei ole võimalik võlgniku pensionile

sissenõuet pöörata. Kostjate väited kompromissi tühisuse kohta on põhjendamatud. Kompromissi

pooled ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitanud ega sellekohase kohtumääruse

täitmist vaidlustanud.

Vaidlust ei ole, et kostja I müüs ühistu liikmesuse 2000 euro eest oma isale, kes on pankrotiseaduse

(PankrS) § 117 lg 1 p 3 järgi tema lähikondne. Kuna tehing on tehtud pärast täitemenetluse

alustamist (30. oktoober 2012), siis saab eeldada, et kostja II teadis tehingu tegemise ajal või pidi

teadma, et tehinguga kahjustatakse hageja kui võlausaldaja huvisid. Kostja ei ole seda eeldust

ümber lükanud. Vaidlust ei ole, et kostja I kasutab garaažiboksi nr X hooneühistus ka pärast

võõrandamist. See viitab asjaolule, et kostja I saavutas liikmesuse võõrandamisega garaažiboksi

kasutamise õiguse säilimise. Liikmesuse võõrandamine alla turuhinna ei ole tõendatud.

Eeltoodu alusel tuleb tunnistada ühistu liikmesuse müügileping kehtetuks ning kohustada kostjat

II tagastama ühistu liikmesus TMS § 195 lg-te 1 ja 2 ja PankrS § 119 lg 1 järgi kostjale I.

Hooneühistuseaduse §-de 5 ja 8, tulundusühistuseaduse § 12 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§ 68 lg 5 alusel tuleb lugeda tuvastatuks ja asendada kohtuotsusega kostja II nõusolek kustutada

sellekohases registris tema kohta tehtud omanikukanne ning lugeda tuvastatuks ja asendada

kohtuotsusega kostja I tahteavaldus tema kandmiseks registrisse ühistu liikmesuse omanikuna.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad Sergey Timofejev ja Nikolay Timofeev esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad

maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja tühistada hagi

tagamine.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) jättis maakohus tähelepanuta ja lahendamata kostja I vastuväite, et hageja nõuded tulnuks läbi

vaadata ühes menetluses. Nõuete eraldamine on toonud kaasa olukorra, kus põhjendamatult on

hakatud kehtetuks tunnistama kõiki sõlmitud tehinguid olenemata sellest, kas nad kogumis

kahjustavad võlausaldajat või mitte;

2) jättis kohus põhjendamatult kostja I asjatundmatu esindaja menetlusest kõrvaldamata ning ei

võimaldanud kostjale I tõhusat õiguskaitset. Kostja I ei valda eesti keelt ja tal ei ole õigusteadmisi.

Samuti jättis maakohus tähelepanuta, et kostjal II ei olnud üldse esindajat ning

menetlusdokumendid temani ei jõudnudki;

3) ei selgu maakohtu otsusest, kas müügilepingu kehtetuks tunnistamine on põhjendatud, vajalik

ja eesmärgipärane. Tõendeid on hinnatud ebaõigesti. Sissenõudja huvide kahjustamine kui

tagasivõitmise eeldus on täitmata. Asja müümisel turuväärtusega ei ole sissenõudja huvi

kahjustamine võimalik. Samuti teadis kostja II müügilepingu sõlmimise ajal, et müügihind on

hagejale tasutud, seega ei saanud ta olla teadlik väidetavast hageja kahjustamisest. Hageja nõue on

vastuolus hea usu põhimõttega;

4) palub kostja II võtta asja juurde müügipakkumise analoogse ühistu liikmesuse müügi kohta,

väljavõtte kostja II pangakontost ja kostjate 3. oktoobri 2011 võlakirja. Kuna kostjale II ei

selgitatud tõendite esitamise vajadust, ta ei valda eesti keelt ning talle ei edastatud

menetlusdokumente, ei saanud ta tõendeid varem esitada.

5. Hageja Sergei Tyuldin vaidleb kostjate apellatsioonkaebusele vastu, leides, et kaebuse väited ei

anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Vastuväidete kohaselt:

1) oli hooneühistu liikmesuse müügileping teeseldud, raha üleandmist ei toimunud;

2) on ebaselge perspektiiv tunnistada korteri müügitehing kehtetuks;

3) ebaõige on apellantide väide, et maakohus oleks pidanud menetlusest kõrvaldama nende

esindaja ebakompetentsuse tõttu;

4) esindas maakohtus jurist Raivo Edala mõlemat kostjat.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus tühistab

Viru Maakohtu 3. märtsi 2016 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab Sergei Tyuldini hagi

Sergey Timofejevi ja Nikolay Timofeevi vastu hooneühistu liikmesuse müügilepingu kehtetuks

tunnistamiseks ning omanikukande muutmiseks tahteavalduste andmiseks kohustamiseks

rahuldamata.

7. Asja materjalide kohaselt esitas hageja sissenõudjana hagi kostjate vastu vara (hooneühistu

liikmesus) tagasivõitmiseks täitemenetluses TMS §-de 187 ja 188 alusel. Sissenõudja võib

TMS § 187 lg-te 1 ja 2 järgi nõuda vara tagasivõitmist (tunnistada kehtetuks tehingu, mis

kahjustab tema huvisid) juhul, kui tal on täitedokument, tema nõue on muutunud sissenõutavaks

ja sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või

on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Tehingu tagasivõitmise

üldised alused sätestab TMS § 188. Selle paragrahvi 1. lõike kohaselt tunnistab kohus kehtetuks

tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks

tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või

pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt eeldatakse, et teine

pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool

on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku

vara arestimist.

8. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole maakohus tuvastanud TMS § 188

kohaldamiseks vajalikke asjaolusid, sh ei ole tõendatud hageja (sissenõudja) huvide kahjustamine,

sest hooneühistu liikmesus võõrandati turuväärtusega ning seetõttu ei ole kahjustatud sissenõudja

huvi. Samuti leiavad apellandid, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega.

Ringkonnakohus nõustub apellantide seisukohaga, et TMS § 188 lg 1 kohaldamiseks tuleb esmalt

tõendada võlausaldaja huvide kahjustamine (vt TMS § 187 lg 1). Riigikohus on tsiviilasja

nr 3-2-1-113-09 otsuse p-s 9 (vt ka tsiviilasi nr 3-2-1-120-10 otsuse p 12) märkinud, et võlausaldaja

huve ei saa kahjustada see, kui kinnisasi müüakse turuhinnaga, samuti asjaolu, et müügist saadud

raha ei kasutata võlausaldaja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks. Eeltooduga ei ole

välistatud olukorrad, kus sissenõudja huvid võivad saada kahjustatud muude asjaolude tõttu.

Maakohtu seisukoha kohaselt seisneb antud juhul võlausaldaja huvide kahjustamine selles, et:

1) võlgnik (kostja I) võõrandas hooneühistu liikmesuse ajal, mil täitemenetlus oli alustatud

(täitemenetlus algatati 30.10.2012, vaidlusalune tehing tehti 16.11.2012); 2) kostjal I on säilinud

ka pärast võõrandamist garaažiboksi kasutamise õigus.

Ringkonnakohtu arvates ei kahjusta võlausaldaja huve TMS § 187 lg 1 mõttes see, et hooneühistu

liikmesus võõrandati ajal, mil täitemenetlus oli alustatud. Nimetatud asjaolu on TMS § 188 alusel

tehingu tagasivõitmise üldiseks aluseks. Samuti ei saa kahjustada võlausaldaja huvisid asjaolu, kes

reaalselt kasutab liikmesuse nr X võõrandamisega kaasnevat garaažiboksi nr X kasutamise õigust.

Samas nähtub esitatud asjaoludest, et hageja on soovinud tugineda tehingu tühisusele seoses

sellega, et tegemist on näiliku tehinguga kostjate vahel, sest vaatamata liikmelisuse

võõrandamisele jätkab kostja I garaažiboksi kasutamist.

9. Võlausaldaja huvisid saaks kahjustada see, kui kostja I ja kostja II vahel oleks näilik tehing,

kuid antud juhul ei saa väita, et kostjate vahel sõlmitud liikmesuse müügileping oli näilik.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohus on asja menetlemisel oluliselt rikkunud

menetlusõiguse normi ning jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392), sh on kohus

jätnud välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete

kohta. Nii ei ole maakohus selgitanud hagejale, et vara tagasivõitmiseks täitemenetluses tuleb

tõendada eelkõige sissenõudja huvide kahjustamist ja kuna ei ole selgesõnaliselt märgitud, milles

seisnes sissenõudja huvide kahjustamine (v.a vaidlus tehingu turuväärtuses), siis puudus kostjatel

võimalus tõendada, et tehing ei kahjustanud sissenõudja huvisid. Lähtudes eeltoodust võtab

ringkonnakohus TsMS § 652 lg 3 p-i 2 alusel asja materjalide juurde kostja II poolt koos

apellatsioonkaebusega esitatud võlakirja (III kd tl 10, 11), laenu osalise tagastamise kinnituse (III

kd tl 12,13) ja kostja II pangakonto väljavõtte (III kd tl 14-15). Ringkonnakohus jätab rahuldamata

apellantide taotluse võtta asja juurde müügikuulutus (III kd tl 9), sest tõendi juurdevõtmiseks

puudub TsMS § 652 lg-s 3 nimetatud alused.

10. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu

tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled

tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.

Antud juhul on 03.10.2011 sõlmitud võlakirja kohaselt (III kd tl 10, 11) kostja I saanud kostjalt II

laenu 4500 eurot kohtulahendi 18.08.2011 täitmiseks. Võlakirjas on märgitud, et juhul, kui kostja

I ei tagastada laenu kostjale II, siis ta kohustub võõrandama garaažiboksi hooneühistus Beenuar

kostjale II. Laenusuhte olemasolu kinnituseks on asjas esitatud kostja I pangakonto väljavõte

(II kd tl 39-40) ja kostja II pangakonto väljavõte (III kd tl 14-15), milledest nähtub sularaha

liikumine kontodel.

Kostja I väitel ei suutnud ta laenu kostjale II tagasi maksta ja seetõttu sõlmiti 16.11.2012

hooneühistu liikmesuse müügileping. Nimetatud lepingu p 3 kohaselt on kostja II tasunud

kostjale I hooneühistu liikmesuse müügihinna täielikult sularahas enne lepingule allakirjutamist.

Praeguses asjas on tuvastatav asjaolu, et vaidlustatud tehingut ei tehtud selleks, et vältida

täitedokumendi (kohtulahend 18.08.2011) täitmist, vaid tehing oli seotud laenuga, mis oli võetud

täitedokumendiks oleva kohtulahendi täitmiseks.

Eeltoodu alusel asub ringkonnakohus seisukohale, et kostja I ja kostja II vahel 16.11.2012 sõlmitud

hooneühistu liikmesuse müügileping ei ole näilik, tegemist on kehtiva lepinguga, ning sissenõudja

huvid ei ole kahjustatud tehingu näilikkuse tõttu.

11. Praegusel juhul on kostja I võõrandanud liikmesuse nr X kostjale II müügihinnaga 2000

eurot (I kd tl 48-50). Hageja väite kohaselt liikmelisuse müügihind ei vastanud tegelikule

turuhinnale (tegelik turuhind oli müügi ajal kuni 6000 eurot) ja sellega kahjustati võlausaldaja

huve. Kostjad on hageja väitele vastu vaielnud ning vastuväite kohaselt oli liikmelisuse müügi ajal

selle turuväärtuseks müügihind, s.o 2000 eurot.

Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud oma väidet,

et liikmesuse turuväärtus oli 16.11.2012 ligikaudu 6000 eurot ning seega toimus liikmesuse müük

2000 euro eest alla selle turuväärtuse. Liikmesuse turuväärtust seisuga 16.11.2012 ei tõenda hageja

25.10.2015 e-kiri oma esindajale (I kd tl 197), mille kohaselt ta helistas garaaži müüa soovivale

isikule ning garaaži müügihinnaks oli 5000 eurot. Lisaks sellele, et hageja on esitanud liikmesuse

väidetava turuväärtuse kolm aastat hilisema seisuga, on tegemist hageja enda subjektiivse

arvamusega liikmesuse turuväärtuse kohta.

Lähtudes eeltoodust asub ringkonnakohus seisukohale, et kostja I võõrandas kostjale II liikmesuse

nr X müügihinnaga, mis vastab selle turuväärtusele. Sellest asjaolust tulenevalt ei saa lugeda

müügilepingut kostja I võlausaldaja (hageja) huve kahjustavaks.

12. Apellantide väite kohaselt eraldas maakohus alusetult tsiviilasjas nr 2-13-318 esitatud nõuetest

käesolevas tsiviilasjas menetletava nõude, sest nõuete eraldamine on toonud kaasa olukorra, kus

põhjendamatult on hakatud kehtetuks tunnistama kõiki sõlmitud tehinguid olenemata sellest, kas

nad kogumis kahjustavad võlausaldajat või mitte.

Ringkonnakohus ei nõustu apellantide seisukohaga ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud

menetlusnormi eraldades tsiviilasjas nr 2-13-318 esitatud nõuded eraldi menetlusse. Seda, kas

tehinguga kahjustatakse sissenõudja huvisid või mitte, tuleb hinnata eraldi iga konkreetse tehingu

osas (mitte erinevate tehingute osas kogumina) ning seetõttu ei ole välistatud eri tehingute

tagasivõitmine erinevates menetlustes (seda enam, kui ei kattu kostjate ring).

13. Alusetu on apellantide väide, et maakohus, jättes kostja I esindaja menetlusest kõrvaldamata,

ei võimaldanud kostjale I tõhusat õiguskaitset.

TsMS § 217 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline menetluses osaleda isiklikult või

tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

Antud juhul on kostja I valinud võimaluse osaleda menetluses esindaja kaudu. Asjaolu, et esindaja

õigusteadmised menetluses olid küsitava tasemega, ei ole antud juhul aluseks vaidlustatud otsuse

tühistamisele.

Ebaõige on apellantide väide, et kostjal II ei olnud üldse menetluses esindajat ning

menetlusdokumendid temani ei jõudnud. Toimikus on kostja II volikiri Raivo Edalale ja Jelizaveta

Vassiljevale (I kd tl 125). Seega on Raivo Edala olnud menetluses ka kostja II esindaja ning

esindaja kaudu on kostja II kätte saanud menetlusdokumendid.

14. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata ja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, siis jäävad

menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-142-15 lahendi p-s 21 asunud järgmisele seisukohale:

„Kolleegium leiab, et TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 tuleb nende koostoimes tõlgendada järgmiselt. Kui

maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse ja kõrgema astme kohtud jätavad alama astme kohtute lahendid muutmata, siis

määrab iga maakohtule järgnev kohtuaste selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise

suuruse, s.o apellatsioonikohus määrab ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse

ja kassatsioonikohus määrab Riigikohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Selline

tõlgendus on mõistlik ja kõige enam kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega.

Kui aga maakohus määrab kindlaks ainult ühe poole menetluskulude rahalise suuruse, jättes

määramata vastaspoole menetluskulude rahalise suuruse, siis ringkonnakohus, muutes maakohtu

otsust sel määral, et muuta tuleks ka menetluskulude jaotust, või tehes ise uue otsuse, võib jätta

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Ringkonnakohus võib selliselt toimida

iseäranis juhul, kui on vaja hinnata menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust diskretsiooniõiguse

alusel (nt lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 alusel). Sel juhul toimub menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras,

s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Sama kehtib ka juhul, kui

Riigikohus muudab alama astme kohtute otsuseid või teeb ise uue otsuse. Selline tõlgendus on

kolleegiumi hinnangul kõige paremini kooskõlas TsMS §-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada

tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, ning see tagab pooltele ka

edasikaebeõiguse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale.“

Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast, määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke Andra Pärsimägi Viivi Tomson